AS Hansa Liising Eesti hagi Andres Illaku vastu 47 376,12 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.juuni 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Hansa Liising Eesti ja Andres Illaku apellatsioonkaebused
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja AS Hansa Liising Eesti (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039, Tallinn), esindaja Diana Freivald Kostja Andres Illak (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx xx-xx, xxxxx, xxxxx, xxxxx xxxxxxxx), esindaja adv Senny Pello
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja apellatsioonkaebuse hind Kostja apellatsioonkaebuse hind
9725,21 krooni 37 040,70 krooni
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata AS Hansa Liising Eesti taotlus põhinõude suurendamiseks 1088,67 krooni võrra.
2.Tühistada Harju Maakohtu 16. juuni 2008 otsus osaliselt hagi rahuldamata jäetud osas ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus hagi osalise rahuldamise kohta ning jaotada uuesti menetluskulud.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: Rahuldada AS Hansa Liising Eesti hagi Andres Illaku vastu osaliselt ja välja mõista Andres Illakult 45 515 (nelikümmend viis tuhat viissada viisteist) krooni 30 senti AS Hansa Liising Eesti kasuks.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Esimese astme kohtu menetluskulud jäävad kostja Andres Illaku kanda 95% ulatuses ja hageja AS Hansa Liising Eesti kanda 5% ulatuses. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kummagi poole enda kanda.
RIIGI ÕIGUSABI TASU JA KULUDE KINDLAKSMÄÄRAMINE
1.Määrata advokaat Senny Pellole tasu kostja Andres Illaku esindamise eest esimese astme kohtus suurusega 20 790 krooni + 18% käibemaks, so 24 532,20 krooni ja apellatsioonimenetluses suurusega 9450 krooni + 18% käibemaks, so 11 151 krooni, kokku 35 683,20 krooni.
2.Määrata riigi õigusabi kulude hüvitamiseks 50 krooni.
3.Riigi õigusabi tasu 35 683 (kolmkümmend viis tuhat kuussada kaheksakümmend kolm) krooni 20 senti ja õigusabikulude hüvitis 50 (viiskümmend) krooni, kokku 35 733,20 krooni maksta välja riigi poolt advokaadibüroo Concordia arvele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused
1.AS Hansa Liising Eesti esitas 09.03.2007 hagi Andres Illaku vastu, paludes kostjalt välja mõista 47 376,12 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.07.2002 kasutusrendi lepingu, millega hageja kohustus andma kostja valdusesse ja kasutusse sõiduauto Suzuki Liana 5D ning kostja kohustus tasuma selle eest makseid vastavalt maksegraafikule. 21.03.2003 sõlmisid pooled lepingu lisa nr 2, millega anti kostjale maksepuhkust ning allkirjastati uus maksegraafik. Kostja jättis tasumata lepingujärgsed maksed, mistõttu hageja saatis talle 26.05.2004 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kostja oma võlgnevust ei kustutanud ning hageja luges lepingu ennetähtaegselt üles öelduks. Kuna kostja 06.08.2004 sõidukit ei tagastanud, tellis hageja OÜ-le Reeborn tagastusteenuse 2500 krooniga. Hagejal õnnestus AS Saksa Auto vahendusel sõiduk võõrandada 88 983,05 krooniga (käibemaksuta). Müügiteenuse hind oli 4848,94 krooni. Kostja lepingujärgne võlgnevus hageja ees oli kokku 136 359,17 krooni, millest 15 712,82 krooni on debitoorne võlgnevus, 7348,41 krooni hageja poolt kantud vara realiseerimisega seotud kulutused ning 113 297,41 krooni vara jääkmaksumus. Hageja arvestas võlgnevusest maha vara realiseerimisest saadud 88 983,05 krooni ning seega on kostja hagejale võlgu 47 376,12 krooni. Hageja saatis kostjale võla tasumise nõudekirjad 2004.a lõpus ja 2006.a alguses. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja sai nõudest teada alles pärast hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist 04.07.2006. Kuni selle ajani ei võtnud hageja kordagi kostjaga ühendust väidetava võlgnevuse likvideerimiseks. Sellist
hagejapoolset käitumist ei saa pidada kuidagi mõistlikuks ega hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Kostja taotles hagejalt ka 2004.a maksepuhkust seoses raske tervisliku seisundiga. Hageja rahuldas selle taotluse ning teatas sellest kostjale. Seega pooled saavutasid kokkuleppe maksepuhkuse osas, kuigi kostja tervis ei võimaldanud tal lepingu lisa allkirjastama minna. Ka esimese maksepuhkuse osas ei sõlmitud kirjalikku kokkulepet. Kui kostjale oli antud maksepuhkust, puudub tal debitoorne võlgnevus ja hagejal ei olnud alust lepingu ülesütlemiseks. Seega on lepingu ülesütlemine tühine.
3.Poolte vahel sõlmitud leping vastab liisingulepingu tingimustele. Uues maksegraafikus on lepingu eseme väärtus erinev lepingus ja esialgses maksegraafikus märgitust ning uues maksegraafikus sisaldub intress, mille osas puudub poolte vahel lepingus kokkulepe. Ka graafikutes märgitud jääkväärtused on erinevad.
4.Hageja ei tõendanud, et kostja keeldus vara tagastamast. Kuna kostja viibis Soomes ravil ning ta tegi maksepuhkuse avalduse esitamisega kõik endast oleneva võlgnevuse vältimiseks ja oli hagejale pidevalt kättesaadav, siis ei olnud tagastus- ja müügiteenuse kasutamine põhjendatud. Kostja oleks saanud sõiduki ise tagastada ja selle vahendustasuta maha müüa. Hageja müüs vara liiga madala hinnaga. Tulenevalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 367 lg-st 3 tuleb lähtuda sõiduki väärtusest, mitte sõiduki müügihinnast. Sõiduki väärtus 2004.a septembris oli vähemalt 120 000125 000 krooni. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 37 040,70 krooni. Kohus jättis menetluskulud 22 % ulatuses hageja ja 78 % ulatuses kostja kanda.
6.Poolte vahel sõlmitud lepinguga kohustus hageja omandama Japauto AS-ilt sõiduauto Suzuki Liana 5D ja andma selle kostja kasutusse, kostja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Seega sõlmisid pooled liisingulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 mõttes. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja saatis kostjale 26.05.2004 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kohtuistungil võtsid mõlemad pooled omaks, et leping lõppes ülesütlemisega 12.06.2004.
7.Pooled sõlmisid 03.07.2002 maksegraafiku ja 21.03.2003 uue maksegraafiku, kus tasumise lõpptähtaeg on sama ning igakuiseid makseid suurendatud. Hageja kliendilehe väljavõttest nähtuvalt taotles kostja 03.03.2004 maksepuhkust ning 17.03.2004 tehti talle maksepuhkuse pakkumine. Kostja võttis omaks, et kolmandat maksegraafikut ei allkirjastatud. Kohus leidis, et maksegraafikut allkirjastamata ei ole üheselt selge, millised olid võimaliku kolmanda maksegraafiku järgi igakuiselt tasumisele kuuluvad summad ning milline oli viimase osamakse tasumise tähtaeg. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et pooled sõlmisid uue maksegraafiku, kostjal ei olnud osamaksete võlgnevust ning hagejal puudus lepingu ülesütlemiseks alus. Kostjal on vastuväite esitamisel kohustus tõendada, et ta on maksed tasunud. Kostja ei tõendanud, et ta oleks tasunud tähtaegselt 21.03.2003 maksegraafiku järgseid makseid.
8.Hageja on debitoorse võlgnevuse ehk tasumata liisingumaksete nõude alusena märkinud osamaksed ja intressi ning nõutud summad vastavad poolte vahel 21.03.2003 sõlmitud maksegraafikule. Maksegraafikujärgsete maksete tasumise kohustus tuleneb VÕS §-st 361 ja poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p-st
2.4.Hageja esitas väljavõtte kostjalt laekunud summade kohta. Kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda lepingujärgseid makseid ainult kuni lepingu ülesütlemiseni 12.06.2004. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 2004.a juuni eest 1240 krooni.
Pärast seda on hagejal õigus kasutada lepingu ülesütlemisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Kui pooled on maksegraafikus sõlminud intressi tasumise kokkuleppe, on kostjal kohustus neid summasid ka tasuda. Kostja ei viidanud, et intressi tasumise kokkuleppe sõlmimine on seadusega vastuolus ning seetõttu tühine. Kokku mõistis kohus kostjalt välja tasumata liisingumaksete eest 13 852,61 krooni.
9.Üldtingimuste p 5.17 kohaselt on lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel rentnik kohustatud hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kulud. Üldtingimuste p 11.3.2 sätestab, et kui rentnik ei täida vara üleandmise kohustust ning rendileandja kannab sellega seoses lisakulusid, on rentnik kohustatud nimetatud kulutused rendileandjale kompenseerima. Kostja tagastas sõiduki 13.08.2004 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga OÜ Reeborn kaudu. Hageja tasus OÜ Reeborn poolt 24.08.2004 esitatud arve. Lepingu ülesütlemise teatisest ei nähtu, et hageja oleks vastavalt üldtingimuste p-le 11.3.1 teatanud kostjale vara tagastamise aja ja koha. Samas nähtub hageja esitatud kliendilehe väljavõttest, et kostjal paluti vara tagastada ning kostja ka lubas seda teha. Kohus leidis, et lepingu ülesütlemise, kostja teavitamise ning OÜ Reeborn poolt vara tagastamise vahel oli piisavalt aega, et kostjal oleks olnud võimalus ise sõiduk hagejale tagasi toimetada. Seega oli tagastusteenuse kasutamine hageja poolt põhjendatud. Hageja tasus 30.09.2004 AS-ile Saksa Auto 13.09.2004 arve alusel 5722 krooni. Arvel on kulusummadena näidatud Suzuki Liana tehniline ülevaatus ja sõiduki realiseerimise eest makstav tasu. Kohus leidis, et võõrandamisteenusega kaasnevad kulud ning nende väljamõistmine on põhjendatud. Sõiduki võõrandamiseks tuli võõrandajal see ka enne üle vaadata. Kohus pidas hageja esitatud kulusid mõistlikuks ja mõistis kostjalt välja tagastusteenuse tasu 2500 krooni ning vara müügiteenuse 4848,94 krooni, kokku 7348,94 krooni.
10.Vara jääkmaksumuseks tuleb arvestada maksegraafikujärgne tasumata osamaksete summa, mille sees on maksegraafiku lõppjäägiks jääv vara väljaostusumma. Maksegraafikust nähtuvalt ei ole tasumata osamaksete hulka arvestatud intressimakseid. Kuivõrd leping öeldi üles 12.06.2004, on hageja õigesti arvestanud vara jääkmaksumuseks sellele järgneva kuu tasumata osamaksete ning väljaostu summa, mis graafikust nähtuvalt on 113 296,80 krooni. Vara müüdi 13.09.2004 hinnaga 105 000 krooni, mis sisaldab käibemaksu. Kohus luges 18.02.2008 ekspertiisiaktiga tõendatuks, et sõiduki Suzuki Liana 056MEJ harilik väärtus 2004.a septembris oli 115 000 krooni koos käibemaksuga. Ekspert on arvamuse andmisel arvestanud ka sõidukil esinenud defekte. Kuna hageja ei tõendanud, et esinesid kaalukad põhjused sõiduki alla turuhinna müümiseks, võttis kohus sõiduki harilikuks väärtuseks müügi ajal eksperdi nimetatu. Kohus leidis, et kuigi üldtingimuste p 5.17 räägib vara võõrandamisest saadud summast, ei tohi hageja oma tegevusega kostjat kahjustada. Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 3 ei saa lähtuda võõrandamisel saadud summast, vaid vara turuhinnast. Tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus 28.02.2007 otsuses nr 3-2-1-1-07. Hageja osundas, et soetas sõiduki käibemaksukohuslaselt ning seega oli tal kohustus tasuda sõiduki müügist saadud summalt käibemaksu. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal oli kohustus tasuda sõiduki edasimüügil saadud rahalt käibemaksu, on hagejal õigus arvestada sõiduki müügist saadud summa ilma käibemaksuta. Seega vara jääkmaksumuselt 113 296,80 krooni tuleb maha arvestada sõiduki väärtus 97 457,65 krooni. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 839,15 krooni.
11.Hageja saatis kostjale 26.05.2004 teatise lepingu ülesütlemise kohta ning 29.10.2004 ja 26.01.2006 teatised võlgnevuse kohta. Seega oli kostja võlgnevusest teadlik. Kohus leidis, et hageja on täitnud oma teavitamise kohustuse. Kostjal oli sellises olukorras
kohustus ilmutada piisavat hoolsust ning selgitada välja võlgnevusega seonduv. Kohus leidis, et alust ei ole põhivõlgnevuse väljamõistmata jätmiseks tulenevalt hea usu põhimõttest. Hageja nõudeid ei saa rahuldamata jätta kostja tervisliku seisundi tõttu. Kostjal oli endal võimalik leping ennetähtaegselt lõpetada, kui ta sai aru, et tema tervislik ja majanduslik olukord ei võimalda tal liisingumakseid tähtaegselt tasuda. Hagejal ei saanud olla seoses kostja tervisliku seisundiga mingeid kohustusi.
12.Kohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus leidis, et kuivõrd kostja esindaja taotlusele ei ole lisatud justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 § 12 lg 5 kohast riigi õigusabi saaja allkirjastatud arvamust, tuli riigi õigusabi tasu jätta kindlaks määrata tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.Hageja palus apellatsioonkaebuses suurendada liisingueseme jääkmaksumuse nõuet 1250 krooni võrra ja rahuldada nõue maakohtu poolt välja mõistmata jäänud 10 335,42 kroonist 9725,21 krooni ulatuses. Vastuses kostja apellatsioonkaebusele muutis hageja veel kord oma seisukohta ja palus suurendada vara jääkmaksumust 1088,67 krooni võrra.
14.Kaebuse kohaselt ei pea hageja põhjendatuks kohtu seisukohta, et sõiduki turuväärtus oli 115 000 krooni. Hageja hinnangul oli 105 000 krooni parim võimalik hind, millega liisingueset oli võimalik müüa ehk see oli liisingueseme turuväärtus TsÜS § 65 mõttes. Ekspertiisiakti alusel ei ole võimalik kindlalt väita, et liisingueset oleks saanud realiseerida 115 000 krooni eest. Hageja arvates on eksperdi arvamus eelõige orientiiriks turuväärtuse suurusjärgu määramisel. Menetluse käigus ei leidnud tuvastamist asjaolu, et liisinguesemele oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga kui see, millega hageja sõiduki võõrandas. Võttes arvesse Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-08 väljendatud seisukohta, saab väita, et hageja täitis sõidukit võõrandades oma hoolsuskohustuse, kuna müügihinna erinevus võrreldes eksperdi poolt määratud turuväärtusega on alla 10%. Seega tuleb hageja nõudest kostja vastu maha arvata liisingueseme müügihind, mitte ekspertiisiaktis toodud võimalik turuväärtus.
15.Hageja arvestas hagiavalduses liisingueseme jääkväärtust tulenevalt liisingulepingu maksegraafikust alates 30.06.2004. Tulenevalt asjaolust, et liisinguleping kehtis 2004.a juunis 12 päeva, siis on kostja kohustatud tasuma graafikujärgsest maksest 1240 krooni. Ülejäänud põhiosa summa 2004.a juuni eest lisandub liisingueseme jääkmaksumusele. Vastavalt maksegraafikule oli 2004.a juuni põhiosa osamakse 1874,93 krooni. Hageja palus suurendada jääkmaksumuse nõuet 1088,67 (1874,93/31x18) krooni võrra. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Kostja palus tühistada kohtuotsuse osas, millega hagi rahuldati osaliselt, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.
17.Esitatud tõenditest, eriti hageja esitatud kliendilehe väljavõttest, nähtub, et hageja esitas kostjale pakkumise maksegraafiku muutmiseks ning kostja nõustus sellega ja sõlmimata jäi üksnes kirjalik maksegraafik ning seda tulenevalt kostja tervislikust seisundist ja Soomes haiglas viibimisest, millisest hageja oli teadlik. Kuna hageja rahuldas maksepuhkuse taotluse, teatas sellest kostjale ja esitas omapoolse pakkumise, tuleb lugeda kolmas maksepuhkus poolte vahel sõlmituks. Kostja taotles hagejalt 2004.a rahuldatud maksepuhkuse otsuse väljanõudmist, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 329 lg 3. Kostja leidis, et hagejal puudus õigus nõuda 21.03.2003 maksegraafiku alusel
osamakseid, millest tulenevalt puudus kostjal omakorda debitoorne võlgnevus ja hagejal õigus leping üles öelda.
18.Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud kostjalt tagastusteenuse kulude väljamõistmisel, kuivõrd kliendilehe väljavõttest nähtub, et pooled pidasid läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimiseks, hageja ei andnud kostjale tähtaega vara tagastamiseks, hagejale oli teada, et kostja viibib haiglas kuni 02.08.2004, ja ta oli nõus sellega, et kostja tagastab vara pärast haiglast vabanemist. Lisaks nähtub eelnimetatud väljavõttest, et pärast haiglast vabanemist pidi kostja hageja juurde asja arutama minema. Seega ei käskinud hageja kostjal vähemalt mitte enne 02.08.2004 vara tagastada. Niisamuti ei nähtu, et hageja oleks kostjaga pärast 02.08.2004 kontakteerunud ja vara tagastamist nõudnud. Seega tulenevalt lepingu üldtingimuste p-dest 11.3.1. ja 11.3.2. on vara tagastamiskulude nõudmine alusetu.
19.Kohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja ka AS-le Saksa Auto müügiteenuse eest tasutud 4848,94 krooni, kuivõrd esitatud tõenditest nähtub, et pooled pidasid läbirääkimisi vara müümise osas selleks, et saada võimalikult kõrge müügihind. Kuna hageja ei võimaldanud kostjal tegeleda vara müügiga, põhjustas ta ise müügiteenuse osutamisega seotud kulud. Kohus põhjendas müügiteenuse kulu kostjalt väljamõistmist sellega, et vara oli vaja enne võõrandajal üle vaadata. Müügiteenuse arve koosnes aga kahest artiklist - sõiduki ülevaatamine 399,79 krooni ja realiseerimise tasu 4449,15 krooni. Seega on kohus jätnud põhjendamata, miks kuulub AS-le Saksa Auto müügiteenuse eest makstud tasu kostjalt väljamõistmisele. Kõigele lisaks tuleb tagastus- ja müügiteenuse kulude väljamõistmisel arvestada ka sellega, kas poolte vahel oli kolmas maksegraafik sõlmitud ning kui oli, siis millised olid selle tingimused.
20.Kohus jõudis ebaõigele järeldusele ka vara väärtuse osas. Ekspert leidis, et 105 000 krooni puhul oli tegemist kiirmüügihinnaga sõiduki müügidefektidest hoolimata. See tõendab, et tegemist oli äärmiselt soodsa hinnaga tehinguga, mis ei vastanud sõiduki harilikule väärtusele. Arvestades asjaolu, et andmed sõidukil fikseeritud vigastuste kohta on äärmiselt kesised, vigastuste väärtuse kohta andmed puuduvad, puudusi ei kõrvaldatud ning sõiduauto müüdi vigastustest hoolimata kahe nädala jooksul müügihinda alandamata, siis järelikult ei olnud vigastused olulised ning ei mõjutanud määravalt ka sõiduki turuväärtust. Seega oleks sõiduki hind pidanud olema vähemalt 120 000-125 000 krooni, nagu on ka eksperdi poolt märgitud sõiduki oletatava turuväärtusena 2004.a septembris.
21.Kuivõrd kolmandat maksegraafikut kohus hagejalt välja ei nõudnud, siis ei ole teada ka vara jääkmaksumus. Seega jäi vara jääkmaksumus tuvastamata ning sellest tulenevalt ei ole ka võimalik välja arvestada vara väärtuse ja jääkmaksumuse vahet.
22.Kostja leiab, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, kuivõrd tema on põhjustanud tarbetu kohtuskäimise ning seda aastaid hiljem sõiduki võõrandamist, kusjuures kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni elas kostja teadmises, et poolte nõuded üksteise vastu on lõppenud hoolimata sellest, et leping öeldi üles ebaseaduslikult ja sõiduk võõrandati ebaõiglaselt.
23.Kostja ei nõustu sellega, et kohus jättis riigi õigusabi tasu ja kulud kindlaks määramata. Kohus jättis kasutamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuda advokaadilt lisaselgitusi või -dokumente, olles teadlik, et kostja esindajal on nimetatud arvamuse saamine kostjalt raskendatud, arvestades viimase tervislikku seisundit ning alaliselt Soome Vabariigis viibimist. Vastused kaebustele
24.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
25.Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja taotlust liisingueseme jääkmaksumuse nõude suurendamiseks 1088,67 krooni võrra. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna selleks puudub seaduslik alus. TsMS § 376 lg 2 järgi võib apellatsioonimenetluses kostja või kohtu nõusolekul hagi muuta, kuid sama paragrahvi lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Kuna antud juhul ei ole tegemist seaduse järgi lubatava nõude muutmisega apellatsioonimenetluses ja põhinõude suurendamise võimalust seadus ette ei näe, vaatab ringkonnakohus poolte apellatsioonkaebuste alusel asja läbi maakohtule esitatud hagi arvestades.
26.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus osaliselt tühistamisele TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, millega kohus tegi kindlaks kostja poolt võlgnetava vara jääkmaksumuse ja vara realiseerimisest saadud summa vahe ja sellest tulenevalt kostja poolt tasumisele kuuluva võlasumma, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asja esimesele kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles vaidlustati riigi õigusabi tasu kindlaksmääramata jätmine kohtuotsuses. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kohtuotsuse muutmata, nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ta neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
27.Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud.
28.Ringkonnakohtu hinnangul mõistis maakohus kostjalt õigesti välja vara realiseerimisega seotud kuluna 7348, 41 krooni (vara tagastusteenuse tasu 2500 krooni ja müügiteenuse tasu 4848,94 krooni). Samuti tegi maakohus õigesti kindlaks, et kostja liisingumaksete võlg hageja ees on 13 852,61 krooni, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolse vara jääkmaksumuse ja
vara realiseerimisest saadud summade vahe kindlakstegemisega, millest omakorda sõltub, kui suured on hageja kulud, mis tuleb kostjal VÕS § 367 alusel hagejale hüvitada.
29.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja hinnakomitee 26.08.2004 otsusega määrati vara tagastamisel sõiduki maksumuseks 105 000 krooni, vara anti müügiks üle 30.08.2004 ja müüdi 13.09.2004 hinnaga 105 000 krooni (sisaldab käibemaksu). Eeltoodut kinnitab ka vara müügiakt (t lk 42). Käibemaksuta on müügisumma 88 983,05 krooni. Ebaõige on kostja seisukoht, et vaidlusaluse sõiduki hind oleks pidanud olema vähemalt 120 000-125 000 krooni. 18.02.2008 ekspertiisiakti järgi oli sõiduki Suzuki Liana reg.märgiga xxxxxx harilik väärtus 2004.a septembris 115 000 krooni (koos käibemaksuga – t lk 210-212). Ekspertiisiakti järgi oleks sõiduki harilik väärtus olnud vahemikus 120 000-125 000 krooni juhul, kui sõiduk oleks olnud defektideta ja hea kaubandusliku välimusega. Vaidlusalune sõiduk seda ei olnud, mis on tõendatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga, kus on fikseeritud sõiduki vigastused – vasak tagatiib ja küljekarp mõlkis, parem tagatiib defektiga, esinumber mõlkis (t lk 40-41). Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu oleks sõiduki vigastused olnud sedavõrd ebaolulised, et need ei mõjutanud sõiduki turuväärtust. Eksperdi arvamus lükkab selle seisukoha ümber. Samas ei pea ringkonnakohus antud juhul õigeks maakohtu seisukohta, et sõiduki hariliku väärtusena tuleb arvestada eksperdi määratud hinda - 115 000 krooni. Riigikohus on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel, sõltumata võõrandamise hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kuna antud juhul on müügihinna erinevus võrreldes eksperdi poolt määratud turuhinnaga alla 10%, on hageja täitnud sõidukit võõrandades oma hoolsuskohustuse ja ringkonnakohtu hinnangul tuleb liisingueseme jääkmaksumuse arvestamisel aluseks võtta tegelik müügihind 105 000 krooni (käibemaksuta 88 983,05 krooni). Sellest tulenevalt tuleb lugeda kostja võlgnevuseks VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi selles osas vara jääkmaksumus (tasumata osamaksete summa) 113 296,80 krooni (käibemaksuta) – 88 983,05 krooni (käibemaksuta) = 24 313,75 krooni. Kostjalt tuleb kokku välja mõista 13 852,61 krooni + 7348,94 krooni + 24 313,75 krooni, kokku 45 515,30 krooni, mitte 37 040,70 krooni, nagu leidis maakohus.
30.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kolmandat maksegraafikut pooled ei sõlminud. Tulenevalt üldtingimuste p-st 13.1 tuli kõik lepingus tehtavad muudatused vormistada lepingu lisadena. VÕS § 11 lg 2 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Sellest tulenevalt ei ole õiged kostja seisukohad, et hagejal puudus õigus nõuda 21.03.2003 maksegraafiku alusel osamakseid, kostjal puudus debitoorne võlgnevus ning hagejal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Hageja väitel ei ole tehtud 2004.a otsust kostjale maksepuhkuse andmiseks,
mistõttu ei ole seda tõendina kohtule esitatud. Kostja ei ole sellise otsuse olemasolu tõendanud.
31.Maakohus hindas tagastusteenuse kulude väljamõistmisel tõendeid, sh kliendilehe väljavõtet, õigesti. Kliendilehelt nähtub, et kostjal paluti vara tagastada ja kostja lubas seda pärast haiglast väljasaamist 02.08.2004 teha (t lk 39). Kuna kostja seda ei teinud ja ei nähtu, et ta oleks teavitanud hagejat viivituse põhjustest, tellis hageja 06.08.2004 õigustatult vara tagastamise teenuse ja kostja peab sellega seotud kulud hagejale hüvitama, nagu leidis põhjendatult ka maakohus. Ebaõige on kostja väide, nagu ei oleks maakohus põhjendanud vara müümisega seonduvate kulude väljamõistmist. Asja materjalid ei võimalda teha järeldust, et kostja soovis, kuid hageja ei võimaldanud kostjal endal vara müügiga tegeleda. Seega on alusetu kostja väide, et hageja ise põhjustas endale müügiteenuse kulud. VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme tagastamise ja müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud - nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust. Nimetatud kulud peavad olema mõistlikult põhjendatud. Maakohus on otsuse tegemisel sellest lähtunud.
32.Põhjendatud on kostja väide, et maakohus oleks võinud oma otsuses kindlaks määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse. Kuigi on õige, et kostja esindaja ei esitanud vastavat taotlust esitades kohtule justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 § 12 lg 5 kohast riigi õigusabi saaja allkirjastatud arvamust, oleks kohus võinud menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt kasutada riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-s 3 sätestatud õigust nõuda advokaadilt lisaselgitusi või –dokumente. Antud juhul oli kohus teadlik, et kostja esindajal oli esindatava allkirjastatud arvamuse saamine raskendatud (kostja tervislik seisund, alaline viibimine Soome Vabariigis). Kuna ringkonnakohtule on esitatud kõik nõutavad dokumendid, on võimalik määrata kostja esindajale tasu ja kuluhüvitise suurus käesoleva otsusega.
33.Asja materjali kohaselt anti kostjale Harju Maakohtu 17.04.2007 määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kostja esindajaks määrati advokaadibüroo Concordia advokaat Senny Pello. Vastavalt advokaadi töötasu ja kulutuste väljamõistmise taotlusele ja selles sisalduvale töötundide arvestusele on advokaat S. Pello kulutanud esimese astme kohtus riigi õigusabi osutamiseks kokku 49,5 tundi. Seega on esindamise eest riigi õigusabi tasu 20 790 krooni (49,5x420 krooni), millele lisandub käibemaks 18%, kokku 24 532, 20 krooni, mille advokaat palus töö eest kindlaks määrata ja tasuda. Lisaks eeltoodule palus advokaat hüvitada õigusteenuse osutamisel kantud vajaliku kuluna 50 krooni (Andmevara AS-le tehtud järelepärimise tasu). Apellatsioonimenetluses on kostja esindaja kulutanud riigi õigusabi osutamiseks taotluse kohaselt 22,5 tundi, mistõttu ta palus määrata riigi õigusabi tasuks 9450 krooni (22,5x420 krooni), millele lisandub käibemaks 18%, kokku 11 151 krooni. Ringkonnakohtule on esitatud kostja allkirjastatud kinnitused esindaja töötasu ja kulude arvestuse põhjendatuse kohta mõlemas kohtuastmes. Ringkonnakohus, tutvunud taotluse ja tsiviilasja materjaliga, leidis, et advokaat S. Pello taotlus õigusabi eest riigi arvel tasu saamiseks ja kulude
hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning 35 683,20 krooni riigi õigusabi tasu ja 50 krooni riigi õigusabi kulude hüvitamiseks tuleb advokaadibüroo Concordia arvele üle kanda riigi õigusabi seaduse § 21 lg-te 1 ja 2, 22 lg 1 ja § 23 lg 1 ning justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ § 1 lg 2 ja § 12 lg-te 1 ja 2 alusel.
34.Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu oleks hageja põhjustanud kostjale tarbetu kohtuskäimise, mistõttu tuleks menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjal puudus alus eeldada, et liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamisega ei kaasne talle täiendavaid kulusid. Kuna hageja maakohtule esitatud nõudest jäi ringkonnakohtu otsusega rahuldamata 1860,82 krooni, jaotab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud selliselt, et 95% maakohtus kantud menetluskuludest kannab kostja ja 5% hageja. Apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
K. Paal
M. Merimaa
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.