Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

AS H esitas AI vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevus 47 376.12 krooni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.06.2002.a kasutusrendi lepingu sõiduauto Suzuki Liana 5D kohta. Lepinguga kohustus hageja andma sõiduki kostja valdusesse ja kasutusse, kostja kohustus tasuma selle eest makseid vastavalt maksegraafikule. 21.03.2003.a sõlmisid pooled

lepingule lisa nr 2, millega anti kostjale maksepuhkust ning allkirjastati uus maksegraafik. Kasutusrendi lepingule lisati ekslikult juured kapitalirendi tingimused, kuid see ei ole lepingu ennetähtaegse lõpetamise puhul oluline. Kostja rikkus oma kohutusi, jättes tasumata lepingujärgsed maksed. Hageja saatis kostjale 26.05.2004.a teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kostja oma võlgnevust ei kustutanud ning hageja luges lepingu ennetähtaegselt üles öelduks. Liisinguleping lõppes ennetähtaegselt 12.06.2004.a. Hageja saatis kostjale võlgnevuse tasumise nõuded 2004.a lõpus ja 26.01.2006.a. Kostja võlgneb hagejale järgmised summad:

KOSTJA VASTUVÄITED

AI vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et tegelikult sõlmiti leping 03.07.2002.a, mitte hageja osundatud ajal. Kostja esitas järgmised vastuväited:

ei sõlmitud kirjalikku kokkulepet. Kui kostjale oli antud makspuhkust, puudub kostjal debitoorne võlgnevus ja hagejal puudus lepingu ülesütlemiseks alus. Hageja ei ole täpsustanud, mis ajast alates tuleb lugeda leping üles öelduks. Kohtuistungil võttis kostja omaks, et leping öeldi üles 12.06.2004.a. Hageja ei ole täpsustanud, millest koosneb debitoorne võlgnevus. Hageja oleks pidanud esitama raamatupidamisregistri konto väljavõtte ning kontol kirjendatud majandustehinguid tõendavad algdokumendid. Hageja ei määranud kostjale konkreetset tähtaega auto tagastamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja keeldus vara tagastamast. Vara valduse taastamiseks ja vara müümiseks tehtud kulutused ei ole põhjendatud ning vajalikud. Kostja viibis Soomes ravil, oli maksepuhkuse avalduse esitamisega teinud kõik endast oleneva võlgnevuse vältimiseks ja oli hagejale pidevalt kättesaadav, seega ei olnud tagastusteenuse ja müügi vahendaja kasutamine põhjendatud. Hageja müüs vara liiga madala hinnaga. Tulenevalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-st 367 lg 3 tuleb lähtuda sõiduki väärtusest, mitte sõiduki müügihinnast. Sõiduki väärtus on müügihinnast suurem. Lepingu ülesütlemise hetkel oli sõiduki turuväärtus umbes 143 553.50 krooni. Arvutamisel tuleb lähtuda sõiduki käibemaksuga müügihinnast. Hageja ei ole tõendanud, et vara jääkmaksumus on 113 297.41 krooni. Hageja ei ole tõendanud ka seda, palju on kostja hagejale tasunud ning millise perioodi eest jäi kostjal hagejale lepingujärgne summa tasumata. Uues maksegraafikus on lepingu eseme väärtus lepingus märgitust erinev ning uues maksegraafikus sisaldub intress, mille osas puudub poolte vahel lepingus kokkulepe. Esialgsest maksegraafikust nähtuvalt oli intress 0.13% kuus, teise maksegraafiku kohaselt 0.68% kuus. Ka graafikutes märgitud jääkväärtused on erinevad.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 03.07.2002.a sõlmisid pooled lepingu sõiduauto Suzuki Liana 5D kohta. Lepinguga kohustus hageja andma sõiduki kostja valdusesse ja kasutusse, kostja kohustus tasuma selle eest makseid (tl 31-35). Sõiduk anti kostja valdusesse. 21.03.2003.a sõlmisid pooled lepingule lisa nr 2, millega lepiti kokku uus maksegraafik (tl 35-37). Pooled on allkirjastanud lepingu lisana kapitalirendilepingu üldtingimused (tl 54-59). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingule tuleb kohaldada võlaõigusseaduse liisingulepingut käsitlevaid sätteid. Poolte vahel sõlmitud lepinguga kohustus hageja omandama J AS-ilt sõiduauto Suzuki Liana 5D ja andma selle kostja kasutusse, kostja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Seega sõlmisid pooled liisingulepingu VÕS § 361 mõttes. Lisaks kohaldab kohus poolte vahel sõlmitud lepingu tingimusi koos lisadega, s.h poolte allkirjastatud kapitalirendi üldtingimusi. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja saatis kostjale 26.05.2004.a teatise lepingu ülesütlemise kohta, mille kohaselt kui kostja 14 päeva jooksul võlgnevust ei kustuta, ütleb hageja lepingu üles (tl 38). Kohtuistungil võtsid mõlemad pooled omaks, et leping lõppes ülesütlemisega 12.06.2004.a (tl 235). Kostja leidis, et 2004.a anti kostjale vastavalt viimse taotlusele maksepuhkust, kostjal puudus debitoorne võlgnevus ja hagejal puudus lepingu ülesütlemiseks alus. Pooled sõlmisid 03.07.2002.a maksegraafiku (tl 34). 21.03.2003.a sõlmisid pooled uue maksegraafiku (tl 36), kus tasumise lõpptähtaeg on sama ning igakuiseid makseid suurendatud. Hageja kliendilehe väljavõttest nähtuvalt taotles kostja 03.03.2004.a. maksepuhkust ning 17.03.2004.a tehti talle maksepuhkuse pakkumine (tl 39). Kostja on võtnud omaks, et kolmandat maksegraafikut ei ole allkirjastatud. VÕS § 13 lg 2 sätestab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Lepingu üldtingimuste p 13.1 kohaselt vormistatakse kõik lepingus tehtavad muudatused kirjalikult lepingu

lisadena (tl 59). Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu eritingimuste kohaselt võivad pooled anda nõustumusi lepingu muutmiseks ka vaikimisi, kuid mitte lühema tähtaja jooksul kui 7 päeva kirjaliku pakkumuse kättesaamisest (tl 32). Kohus leiab, et ilma maksegraafikut allkirjastamata ei ole üheselt selge, millised olid võimaliku kolmanda maksegraafiku järgi igakuiselt tasumisele kuuluvad summad ning milline oli viimase osamakse tasumise tähtaeg. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et pooled sõlmisid uue maksegraafiku, kostjal ei olnud osamaksete võlgnevust ning hagejal puudus lepingu ülesütlemiseks alus. Hagejal ei ole kohustust tõendada, et kostja jättis osad summad tähtaegselt tasumata. Negatiivset asjaolu tõendada ei saa. Kostjal on vastuväite esitamisel kohustus tõendada, et on maksed tasunud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud tähtaegselt 21.03.2003.a maksegraafiku järgseid makseid. Hageja palub kostjalt välja mõista: 1. debitoorne võlgnevus 15 712.82 krooni; 2. hageja poolt kantud vara realiseerimisega seotud kulutused 7384.41 krooni (tagastusteenuse tasu 2500 krooni ja müügiteenus 4848.94 krooni); 3. vara jääkmaksumus 113 297.41 krooni (tl 43). Välja mõistetavast summast tuleks maha arvata vara realiseerimisest saadud summa 88 983.05 krooni.

Kostja tagastas sõiduki 13.08.2004.a vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga OÜ R kaudu (tl 40-41). OÜ R esitas 24.08.2004.a hagejale arve vaidlusaluse sõiduki tagastamisteenuse eest summas 2500 krooni ilma käibemaksuta (tl 44). Hageja on arve tasunud (tl 45). VÕS § 363 p 3 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale. Üldtingimuste p 11.3 kohaselt peab rentnik vara lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel viivitamatult rendileandjale tagastama. P 11.3.1 kohaselt fikseerib tagastamise aja ja koha rendileandja rentnikule saadetavas lepingu ennetähtaegse lõpetamise teatises. Lepingu ülesütlemise teatisest ei nähtu, et hageja oleks kostjale teatanud vara tagastamise aja ja koha. Samas nähtub hageja esitatud kliendilehe väljavõttest, et kostjal oli palutud vara tagastada ning kostja oli seda ka teha lubanud. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise, kostja teavitamise ning OÜ R poolt vara tagastamise vahel oli piisavalt aega, et kostjal oleks olnud võimalus ise sõiduk hagejale tagasi toimetada. Seega oli tagastusteenuse kasutamine hageja poolt põhjendatud ning kohus rahuldab selles osas hagi. Saksa Auto AS esitas hagejale 13.09.2004.a arve summas 4848.94 krooni ilma käibemaksuta. Arvel on kulusummadena näidatud Suzuki Liana tehniline ülevaatus ja sõiduki realiseerimise eest makstav tasu (tl 46). Hageja tasus 30.09.2004.a AS-ile Saksa Auto nimetatud arve alusel 5722 krooni (tl 47). Kohus leiab, et võõrandamisteenusega kaasnevad kulud ning nende väljamõistmine on põhjendatud. Sõiduki võõrandamiseks tuli võõrandajal see ka enne üle vaadata. Kohus peab hageja esitatud kulusid mõistlikuks ning mõistab need kostjalt välja. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastusteenuse tasu 2500 krooni ning vara müügiteenuse 4848.94 krooni, kokku 7348.94 krooni.

kaalukad põhjused sõiduki alla turuhinna müümiseks, võtab kohus sõiduki harilikuks väärtuseks müügi ajal eksperdi nimetatu. Kohus leiab, et kuigi üldtingimuste p 5.17 räägib vara võõrandamisest saadud summast, ei tohi hageja oma tegevusega kostjat kahjustada. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale. Seega ei saa lähtuda võõrandamisel saadud summast, vaid vara turuhinnast. Tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus on 28.02.2007.a otsuses nr 3-2-1-1-07. Kohus leiab, et sõiduki turuväärtust ei saa arvestada kostja näidatud viisil, et sõiduki hind väheneb umbes 12.86% aastas (tl 114). Kostja arvutusi aluseks võttes peaks kõik vähemalt 8 aasta vanused sõidukit olema 0-kroonise väärtusega ning seega tasuta ära antavad. Samuti ei saa sõiduki turuväärtust tõendada kostja esitatud internetilehe auto24.ee väljavõttega (tl 149-151), kuna sõidukite tehnilised omadused ning seisukord ei ole kattuvad. Hageja on sõiduki müügihinna ning tasumata osamaksed esitanud ilma käibemaksuta, kostja väitel tuleks sõiduki müügihinnale juurde arvestada ka käibemaks. Kostja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-1-07 tuleneb, et kui hagejal ei teki kohustust kasutatud sõiduki edasimüügil saadud summalt tasuda käibemaksu tulenevalt käibemaksuga maksustamise erikorrast, ei ole hagejal õigus arvestada vara võõrandamisest saadud summalt käibemaksu maha. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud käibemaksuseaduse § 41 lg 1 kohaselt võib kasutatud kauba soetanud maksukohustuslane kauba edasimüügil tasuda käibemaksu kauba müügi- ja ostuhinna vahelt, kui ta on soetanud selle kauba: 1) isikult, kes ei ole maksukohustuslane; 2) maksukohustuslaselt, kes ei lisanud kauba võõrandamisel kauba hinnale käibemaksu ning kes ei saanud selle kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata; 3) maksukohustuslaselt, kes järgib kasutatud kaupa edasi müües käibemaksuga maksustamise erikorda. Hageja on osundanud, et soetas sõiduki käibemaksukohustuslaselt ning seega oli hagejal kohustus tasuda sõiduki müügist saadud summalt käibemaksu. Kostja ei ole sõnaselgelt hageja väidet käibemaksu tasumise kohustuse kohta vaidlustanud. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal oli kohustus tasuda sõiduki edasimüügil saadud rahalt käibemaksu, on hagejal õigus arvestada sõiduki müügist saadud summa ilma käibemaksuta. Kohus on lugenud tõendatuks, et vara väärtuseks oli 115 000 krooni koos käibemaksuga, s.t 97 457.65 krooni ilma käibemaksuta. Kohus leiab eeltoodu alusel, et vara jääkmaksumuselt 113 296.80 krooni tuleb maha arvestada sõiduki väärtus 97 457.65 krooni. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 15 839.15 krooni. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 37 040.70 krooni (13 852.61+7348.94 +15 839.15). Hea usu põhimõte Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata hea usu põhimõtte tõttu, kuna hageja ei teavitanud kostjat piisavalt võlgnevusest. VÕS § 6 lg 1 2 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt saatis hageja kostjale 26.05.2004.a teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 38), 29.10.2004.a teatise võlgnevuse kohta (tl 102, 103) ja 26.01.20006.a teatise võlgnevuse kohta (tl 53). Seega oli kostja võlgnevusest teadlik. Kohus leiab, et hageja on täitnud oma teavitamise kohustuse. Kostjal oli sellises olukorras kohustus ilmutada piisavat hoolsust ning selgitada välja võlgnevusega seonduv. Hea usu põhimõttest lähtudes võiks kohus jätta hagi rahuldamata viiviste osas, kui hageja ei ole kostjat piisavalt võlgnevusest teavitanud. Praeguses menetluses ei ole hageja viiviste väljamõistmist taotlenud. Kohus leiab, et põhivõlgnevuse väljamõistmata jätmiseks tulenevalt hea usu põhimõttest ei ole alust.

Hageja nõudeid ei saa rahuldamata jätta kostja tervisliku seisundi tõttu (tl 116-147). Kostjal oli endal võimalik leping ennetähtaegselt lõpetada, kui ta sai aru, et tema tervislik ja majanduslik olukord ei võimalda tal liisingumakseid tähtaegselt tasuda. Hagejal ei saanud olla seoses kostja tervisliku seisundiga mingeid kohustusi. Kohus ei hinda kostja esitatud liisingutaotlust (tl 104, 105), sõiduki ostu-müügilepingut (tl 106) ning poolte väited liisingueseme ostuhinna kohta, kuna hageja nõue ei ole otseselt seotud sõiduki ostuhinnaga. Kostja väited, et lepingueseme väärtus on maksegraafikutes erinev, ei ole asjakohane, kuna kostja on maksegraafikud allkirjastanud ning seega ka vara väärtuse muutumisega nõustunud. Kohus ei hinda illustreerivaid maksegraafikuid (tl 157, 158) ning tagasiostu-müügi lepingut (tl 162) kuna kostjal ei ole nende järgi kohustusi tekkinud. Kohus ei hinda kindlustusmaksetega seotud tõendeid (tl 170-178), kuna hageja ei ole kindlustusmaksete osas kostjale nõuet esitanud. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 22% ulatuses hageja ning 78% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Kohus andis 17.04.2007.a määrusega kostjale riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kostja esindaja SP esitas 30.04.2008.a. taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 kohaselt kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. Kohus leiab, et kuivõrd kostja esindaja taotlusele ei ole lisatud Justiitsministri 26.01.2005.a määruse nr 2 § 12 lg 5 kohast riigi õigusabi saaja allkirjastatud arvamust, tuleb riigi õigusabi tasu jätta kindlaks määrata tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.