Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 30.01.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-07-34193/17
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 30.01.2009
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4260

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Aktsiaselts TKE GRUPP10540683(Vastustaja)Osaühing Forbrist10891129

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2009. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-07-34193

Tsiviilasi

OÜ Forbrist hagi AS-i TKE Grupp (pankrotis) ja pankrotihalduri Ly Müürsoo vastu võlausaldajate üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks ning hageja nõude rahuldamisjärgu ja nõuet tagava pandiõiguse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. juuni 2008. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Forbrist apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant OÜ Forbrist (registrikood 10891129, asukoht Pärnu mnt. 23 - 5, Tallinn), seaduslik esindaja Tamara Vologžanina Vastustaja AS TKE Grupp (pankrotis, registrikood 10540683, asukoht Lõuna 6b, Paldiski), üldkoosoleku poolt volitatud esindaja Anatoli Majevski Vastustaja Ly Müürsoo (AS-i TKE Grupp pankrotihaldur, asukoht Väike-Ameerika 8-203, Tallinn)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 6. juuni 2008. a. otsus OÜ Forbrist hagis AS-i TKE Grupp (pankrotis) ja pankrotihalduri Ly Müürsoo vastu võlausaldajate

27.augusti 2007. a. üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks ning hageja nõude rahuldamisjärgu ja nõuet tagava pandiõiguse tunnustamiseks hagi rahuldamata jätmise ja nõuete läbi vaatamata jätmise osas, muutes otsuse põhjendust.

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus

27.augustil 2007. a. OÜ Forbrist esitas oma täiendava nõude summas 20.000.000 krooni reedel, 24. augustil 2007. a., seega ei olnud võlausaldajatel võimalik eelnevalt täiendava nõudeavaldusega tutvuda (PankrS § 100 lg. 4). Sellest tulenevalt esitas haldur võlausaldajate üldkoosolekule haldurile esitatud dokumendid tutvumiseks. Samas ei olnud nõudeavaldusele lisatud nõuet põhistavaid dokumente. Kuna täiendav nõudeavaldus oli esitatud vahetult enne nõuete kaitsmise koosolekut, siis ei olnud halduril ka ajaliselt võimalik anda võlausaldajale seadusega sätestatud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks (PankrS § 94 lg. 3). Haldur informeeris võlausaldajaid nimetatud olukorrast. Üldkoosolek ei ole vastu võtnud otsust jätta hageja täiendava nõude esitamise tähtaeg ennistamata. PankrS § 103 lg. 1 kohaselt vaadatakse nõuete kaitsmise koosolekul nõuded läbi nende esitamise järjekorras. AS-i TKE Grupp (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaadati läbi võlausaldajate Cranbrook Holding OÜ nõue 519.633 krooni (10. aprill 2007. a.); Cranbrook OÜ nõue 41.000 USD (10. aprill 2007. a.); TKE Kinnisomand OÜ nõue 1.282.469 krooni (10. aprill 2007. a.); Elisa Eesti AS-i nõue 224.167, 64 krooni (10. aprill 2007. a.); Gatsby OÜ nõue 21.719.972 krooni (11. aprill 2007. a.); Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) nõue 664.395 krooni (13. aprill 2007. a.); Borgino Consulting Ltd nõue 5.618.968,41 krooni (16. aprill 2007. a.); OÜ Lamaran Grupp nõue 124.740.188, 88 krooni (17. aprill 2007. a.); OÜ Forbrist nõue 42.462.241, 31 krooni (19. aprill 2007. a.); OÜ Jurmente nõue 10.000 krooni (19. aprill 2007. a.); Elion Ettevõtted AS-i nõue 39.168, 90 krooni (29. mai 2007. a.); OÜ Supergate nõue 498.273, 85 krooni (1. juuni 2007. a.); Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) nõue 64.683 krooni (15. august 2007. a.); OÜ Bulean nõue 3.000.000 krooni (24. august 2007. a.) ja OÜ Forbrist nõue 20.000.000 krooni (24. august 2007. a.). OÜ Forbrist esitas nõudeavalduse 19. aprillil 2007. a. summale 42.462.241, 31 krooni, millest 30.000.000 krooni oli kommertspandiga tagatud nõue ja 12.462.241,31 krooni oli pandiga tagamata nõue. Haldur informeeris võlausaldajate üldkoosolekut sellest, et kommertspandiregistrisse on kantud OÜ Forbrist kasuks kommertspant summas 30.000.000 krooni. OÜ Forbrist nõudeavalduse summale 22.922.575, 41 krooni esitas vastuväite pankrotihaldur. Vastuväite nõudele täies ulatuses esitasid Borgino Consulting Ltd, Lamaran Grupp OÜ, Bulean OÜ, Cranbrook Holding OÜ ja TKE Kinnisomandi OÜ. Vastuväite nõude rahuldamisjärgule esitasid Borgino Consulting Ltd, Lamaran Grupp OÜ, Bulean OÜ, Cranbrook Holding OÜ ja TKE Kinnisomandi OÜ. Pandiõigusele esitasid vastuväite Borgino Consulting Ltd, Lamaran Grupp OÜ, Bulean OÜ, Cranbrook Holding OÜ ja TKE Kinnisomandi OÜ. Lähtuvalt PankrS § 103 lõikest 6 märgiti AS-i TKE Grupp (pankrotis) nõuete kaitsmise protokolli, et ei tunnustatud OÜ Forbrist nõuet ja nõuet tagavat pandiõigust. Nimetatud juhul ei ole tegemist võlausaldajate üldkoosoleku otsusega. Harju Maakohtu menetluses on juba OÜ Forbrist hagi nõude tunnustamiseks summas 42.462.241, 31 krooni, sealhulgas 30.000.000 krooni esimeses järgus ning ülejäänud osa 12.462.241, 31 krooni teises rahuldamisjärgus ja nõuet tagava kommertspandi tunnustamiseks summas 30.000.000 krooni AS-i TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses ja OÜ Forbrist nõude tunnustamise hagi täiendava nõude osas summas 20.000.000 krooni ja nõuet tagavat kommertspandi osas summas 30.000.000 krooni.

16.aprillil 2007. a. esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse summas 42.462.241, 31 krooni, mis tulenes Ühisliising AS-i ja AS-i TKE Grupp vahel 15. novembril 2001. a. sõlmitud faktooringulepingust ning selle nõude loovutamisest hagejale. Nõue on tagatud 16. juunil 2003. a. kommertspandiregistrisse hageja kasuks sisse kantud esimese järjekoha kommertspandiga summas 30.000.000 krooni. Ülejäänud osa on pandiga tagamata. PankrS § 83 lg. 1 kohaselt võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas võlausaldajad võisid 27. augusti 2007. a. nõuete kaitsmise koosolekul vaielda vastu hageja nõudele, mis 30.000.000 krooni ulatuses on tagatud kommertspandiga. Hageja leiab, et pankrotihalduril puudus õigus ja kohustus esitada hageja nõuet tagav pandiõigus ja pandiõigusest tulenev nõude rahuldamisjärk kaitsmisele, kuna PankrS § 103 lg. 4 järgi loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue ja pandiõigus, mis on kantud kommertspandiregistrisse, võlausaldajatel aga puudus õigus esitada hageja nõuet tagavale pandiõigusele ja nõude rahuldamisjärgule vastuväited. Hageja poolt märgitu on õige üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma pandiga tagatud nõude tähtaegselt esitanud. Sellisel juhul loetakse pandiga tagatud nõue tõepoolest kaitsmiseta tunnustatuks ja hageja nõude kaitsmisele esitamine ei oleks halduri poolt põhjendatud olnud. Käesoleva juhul on aga hageja jätnud tähelepanuta PankrS §-s 95 sätestatu, mille kohaselt, kui pandiga tagatud nõuet omav võlausaldaja, kellele on saadetud käesoleva seaduse § 34 lõikes 1 nimetatud teade, jätab oma nõude tähtaegselt esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks. 27. augusti 2007. a. nõuete kaitsmise koosolekul ongi võlausaldajad kasutanud PankrS § 103 lõikes 6 sätestatud võimalust ning vaielnud vastu hageja nõudele, selle rahuldamisjärgule ja nõuet tagavale pandiõigusele ning haldur on selle kooskõlas PankrS § 103 lõikega 6 ka nõuete kaitsmise koosoleku protokolli märkinud. Nõuete läbivaatamisel pankrotimenetluses peab olema tagatud põhimõte, et igal võlausaldajal oleks võimalus vastu vaielda kaitsmisele esitatud nõudele või selle rahuldamisjärgule. See põhimõte tagatakse nõuete esitamise, nendega eelneva tutvumise, vastuväidete esitamise ja nõuete tunnustamise korra kaudu. Võlausaldajad ennistasid 3. oktoobril 2007. a. toimunud teisel nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõude esitamise tähtaja ning Harju Maakohus tunnistas tsiviilasjas nr. 2-07-42826 võlausaldajate 3. oktoobri 2007. a. üldkoosoleku otsuse kehtetuks hageja kommertspandiõiguse tunnustamata jätmise osas. Kohtu hinnangul ei oma see aga tähendust tagasiulatuvalt. Eeltoodust tulenevalt ei ole 27. augusti 2007. a. nõuete kaitsmise koosolekul tehtud hageja suhtes otsust, mida kohus saaks käesolevas menetluses kehtetuks tunnistada. PankrS § 103 lg. 6 võimaldab märkida üldkoosoleku protokolli, kas nõuet tagavat pandiõigust

tunnustati või mitte, kes vaidles nõudele, selle rahuldamisjärgule või nõuet tagavale pandiõigusele vastu. Võlausaldajate poolt 3. oktoobri 2007. a. üldkoosolekul vastu võetud otsus hageja nõude esitamise tähtaja ennistamise kohta on kohtus vaidlustatud ning kohus menetleb seda tsiviilasjas nr. 2-07-43061. Kohus ei saa käesolevas menetluses tunnustada hageja nõuet, kuna PankrS § 106 lõikes 3 on sätestatud isikud, kes on kohtus kostjaks vaidluses nõuete tunnustamise üle. Nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite esitanud kostjate vastu on hageja nõude PankrS § 106 lg. 1 alusel ka esitanud ning kohus menetleb nõuet tsiviilasjas nr. 2-07-39570. PankrS § 83 lg. 1 alusel esitatud hagiavalduse puhul ei ole kostjaks pankrotihaldur, vaid PankrS § 83 lg. 5 kohaselt osaleb üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus üldkoosoleku nimel pankrotitoimkonna esimees. Seega tuleb hageja nõue pankrotihalduri vastu jätta rahuldamata, kuna Ly Müürsoo ei ole õige kostja. Hageja võttis 14. mail 2008. a. tagasi nõuded, milles palus tunnistada kehtetuks AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate 27. augusti 2007. a. üldkoosoleku otsus jätta läbi vaatamata hageja täiendav nõue ning tunnustada hageja täiendavas nõudeavalduses esitatud nõue summas 20.000.000 krooni ja seda tagav pandiõigus esimese rahuldamisjärgu nõudena ja tunnistada hageja täiendava nõude esitamise tähtaja esitamise taotluse võlausaldajate üldkoosoleku poolt lahendamata jätmine ebaseaduslikuks ning tunnustada hageja täiendava nõude esitamise tähtaeg ennistatuks. Eeltoodut arvestades tuleb nimetatud nõuded jätta läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 424 lg. 1 ja § 423 lg. 1 p. 2 alusel. Apellatsioonkaebus OÜ Forbrist palub tühistada Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses osas, millega hagi jäeti rahuldamata, ning saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Et 14. mai 2008. a. kohtuistungil võttis hageja tagasi hagiavalduse teise ja kolmanda nõude ja kohus jättis hagi selles osas läbi vaatamata, siis selles osas apellant kohtulahendit ei vaidlusta. Kohus pidi lahendama üksnes hagiavalduses toodud kolmest nõudest esimese. See puudutas AS-i TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses hageja poolt tähtaegselt esitatud nõuet summas 30.000.000 krooni ja seda nõuet tagavat kommertspandiõigust. Hagiavalduses toodud kaks ülejäänud nõuet puudutasid hageja poolt hilinemisega esitatud nõuet summas 20.000.000 krooni ja seda nõuet tagavat kommertspandiõigust. Vaatamata sellele, et hagi põhjendused iga eelmärgitud nõude puhul on täiesti erinevad, ei ole maakohtu otsuse põhjendused esitatud sellisel kujul, mis võimaldaks aru saada, kas teatav kohtuotsuse motiiv puudutab hagiavalduses toodud esimest, teist või kolmandat nõuet või kõiki nõudeid korraga. Kohtuotsuse motiivide analüüs võimaldab jõuda järeldusele, et kohtuotsuses toodud kolmest motiivist esimene puudutab ainult hageja poolt hilinemisega esitatud 20.000.000 krooni suuruse nõude ja seda nõuet tagava kommertspandiõiguse tunnustamist, samas kui kohtuotsuses toodud ülejäänud motiivid puudutavad ilmselt hagiavalduse kõiki nõudeid. Kuna kohus põhjendas vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse seaduslikkust võlausaldajate õigusega vaielda vastu mittetähtaegselt esitatud nõudele ja sellist nõuet tagavale pandiõigusele, siis ei laiene see põhjendus hageja poolt tähtaegselt esitatud nõudele summas 30.000.000 krooni. Apellant ei saa nõustuda maakohtu hinnanguga, et 27. augusti 2007. a. nõuete kaitsmise koosolekul ei ole tehtud hageja suhtes otsust, mida kohus saaks käesolevas menetluses kehtetuks tunnistada. Kuigi 27. augustil 2007. a. toimunud nõuete kaitsmise koosoleku protokollis ei ole tõepoolest selgelt märgitud, et hageja poolt pankrotimenetluses esitatud nõuet tagava kommertspandiõiguse mittetunnustatuks lugemise puhul on tegemist just üldkoosoleku otsusega (otsustusega), tuleb lähtuda vaidlusaluse õigustoimingu õiguslikust olemusest. Seadus ei anna võlausaldajale, kellele kuuluv pandiõigus loeti nõuete kaitsmise koosolekul seadusevastaselt mittetunnustatuks, muud võimalust kaitsta oma õigusi kohtus peale võlausaldajate üldkoosoleku sellekohase otsuse kehtetuks tunnistamise nõude

esitamise PankrS § 83 alusel. Teistsugune tõlgendus tähendaks, et hagejalt võetaks õigus kohtulikule kaitsele. Apellant tugineb õiguslikule hinnangule, mis anti 31. jaanuari 2008. a. kohtumääruses tsiviilasjas nr. 2-07-42826/21 samade poolte osavõtul samasugustel asjaoludel sama pankrotivõlgniku pankrotimenetluses seoses 3. jaanuaril 2007. a. toimunud nõuete kaitsmise koosoleku otsusega. Maakohtu eelmärgitud käsitlusega nõustus ka Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium oma 19. septembri 2008. a. määruses eelmärgitud asjas. Õige ei ole maakohtu järeldus, et hagi esitati valede kostjate vastu. PankrS § 106 lg. 1 kohaselt nõude tunnustamise vaidluses on kostjateks võlausaldaja, kes hageja nõudele vastu vaidles. Maakohus jättis tähele panemata, et vaidlusaluses asjas ei esitanud hageja hagi nõude tunnustamiseks PankrS § 106 alusel, vaid võlausaldajate üldkoosoleku (nõuete kaitsmise koosoleku) ebaseadusliku otsuse kehtetuks tunnistamist PankrS § 83 alusel, millest tuleneb juba hageja nõue pandiõiguse tunnustamise osas. Pankrotihaldur võib selles hagis tõepoolest olla vale kostja, kuid see ei anna veel alust jätta hagi rahuldamata ka teise, õige kostja suhtes. Kuigi PankrS § 83 (sh. lg. 5) ei ole üheselt selged kostjate ringi määratlemisel võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise nõudes, tuleb siiski asuda seisukohale, et vastavas nõudes on õigeks kostjaks pankrotivõlgnik, mitte aga näiteks võlausaldajate üldkoosolek. Võlausaldajate üldkoosolek on pankrotimenetluse organiks, millele on antud üksnes seaduses ettenähtud pädevus ja PankrS-st ei tulene, et võlausaldajate üldkoosolek omandaks tsiviilkäibes iseseisva subjektsuse, õigusvõime võib TsMS § 201 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 7, 24 ja 26 järgi olla vaid füüsilisel ja juriidilisel isikul. Võlausaldajate üldkoosolekul osundatud võime puudub, seega puudub ka võime oma nimel tsiviilkohtumenetluses osaleda. Kuigi hageja võttis tagasi oma nõuded, mis puudutasid täiendavat nõuet summas 20.000.000 krooni ja seda tagavat pandiõigust ja kohtuotsuse põhjendusel nende nõuete osas ei olegi tähendust, jääb apellandile siiski mõistetamatuks kohtuotsuse põhjendus, mille kohaselt võlausaldajatel oli õigus esitada vastuväited hagejale kuuluvale ja seaduse kohaselt kaitsmiseta tunnustatud pandiõigusele sel põhjusel, et hageja esitas oma 20.000.000 krooni nõude hilinemisega. Maakohus möönab ka ise, et hageja pandiõigus tuli lugeda kaitsmiseta tunnustatuks seaduse järgi ning seega võlausaldajatel ei olnud õigust esitada nõuete kaitsmise koosolekul sellele vastuväiteid. Apellant vaidleb vastu kohtuotsuse põhjendusele, et võlausaldajatel võis vastav õigus antud juhul erandina tekkida seetõttu, et hageja esitas nõude ja pandiõiguse hilinemisega. Õige on kohtu järeldus, et võlausaldajatel oli õigus vastu vaielda hilinemisega esitatud nõude osas tähtaja ennistamisele, samuti otsustada hilinemisega esitatud nõude ja pandiõiguse esitamise tähtaja (mitte)ennistamist. Võlausaldajad ongi oma eelmärgitud õigust kasutanud, ennistades hagejale kõnealuse nõude ja pandiõiguse esitamise tähtaja. Võlausaldajate sellekohast otsust käesolevas menetluses (ega ka muus menetluses) ei ole apellant vaidlustanud. Kuid võlausaldajate eelmärgitud õigus, vaielda hilinemisega esitatud tähtaja ennistamisele vastu, ei ole samastatav õigusega esitada vastuväiteid sellisele pandiõigusele, millisele vastuväidete esitamist seadus ei luba. Vastustajate seisukoht Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kõigepealt peab kolleegium vajalikuks selgitada menetluslikku olukorda seoses apellatsioonkaebuse esitamisega. Vaidlusaluses asjas oli hagejale apellatsioonitähtaja viimaseks päevaks 20. oktoober 2008. a. Sel päeval kaks minutit enne südaööd esitas hageja apellatsioonkaebuse digitaalselt maakohtu meiliaadressil, kuid ei allkirjastanud seda. Maakohus edastas kaebuse ringkonnakohtule järgmisel päeval, 21. oktoobril. Samal päeval toimetas apellant ringkonnakohtusse ka kirjaliku allkirjastatud apellatsioonkaebuse. Seega langes ära vajadus anda apellandile TsMS § 638 lg. 2 alusel võimalus apellatsioonkaebuse vorminõuet puudutava puuduse kõrvaldamiseks. Samas ei ole kirjalik kaebus identne

digitaalselt edastatud kaebusega. TsMS § 634 lg. 1 lause 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt ei välista ega piira lõikes 1 sätestatu apellandi õigust esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule ega uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Osundatud normide eesmärgiks on takistada apellandil pärast apellatsioonitähtaja möödumist vaidluse ulatust suurendada, nende eesmärgiks ei ole aga takistada apellanti kaebuse mahtu vähendamast, seda enam, et apellandil on õigus apellatsioonkaebusest ka üldse loobuda (TsMS § 644 lg. 1). Et kirjalik kaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaega, siis saab kolleegium selles esitatud väidetega kooskõlas TsMS § 634 lõigetega 1 ja 2 arvestada osas, milles need tähtaegselt esitatud kaebuse väidetega ühtivad, milles need kaebuse mahtu vähendavad või milles need käivad õiguse tõlgendamise kohta. Vaidluse sisu osas leiab kolleegium, et maakohtu otsuse resolutsioon on vastuoluline: kohus on selles üheaegselt jätnud hageja kõik nõuded rahuldamata ja neist osa veel läbi vaatamata. Nii ei ole resolutsiooni põhjal võimalik mõista, millised nõuded kohus sisuliselt lahendas ja rahuldamata jättis. Siiski on otsuse põhjenduse kohaselt selge, et hageja poolt hagiavalduse punktides 2 ja 3 esitatud nõuded – tunnistada kehtetuks AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate 27. augusti 2007. a. üldkoosoleku (nõuete kaitsmise koosoleku) otsus jätta läbi vaatamata hageja täiendav nõue ning tunnustada seda nõuet summas 20.000.000 krooni ja seda tagavat pandiõigust esimese rahuldamisjärgu nõudena (punkt 2); samuti, tunnistada hageja täiendava nõude esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamata jätmise võlausaldajate üldkoosoleku poolt ebaseaduslikuks ja lugeda täiendava nõude esitamise tähtaeg ennistatuks (punkt 3) – on jäetud läbi vaatamata. Et apellant ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega osundatud nõuded hageja poolt hagi tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata jäeti, siis ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust selles osas. Küll ei saa otsuse sisulised motiivid käia nende nõuete kohta, mille maakohus läbi vaatamata jättis. Eelnevast järeldub, et maakohus jättis rahuldamata hageja poolt AS-i TKE Grupp (pankrotis) ja Ly Müürsoo vastu esitatud hagi, milles taotleti AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate 27. augusti 2007. a. üldkoosoleku (nõuete kaitsmise koosoleku) otsuse kehtetuks tunnistamist osas, millega ei tunnustatud OÜ Forbrist nõuet tagavat pandiõigust (kommertspanti) ja nõude rahuldamisjärku, samuti selle tunnustamist, et hageja esialgne nõue on esimese rahuldamisjärgu nõudena tagatud kommertspandiga summas 30.000.000 krooni. Selle nõude rahuldamata jätmise osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Küll tuleb otsuse resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise ulatuse osas täpsustada, samuti tuleb selle nõude osas täpsustada otsuse põhjendust. Vaidlustatud ei ole, et AS-i TKE Grupp pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu

kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur; kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hageja on oma nõude tunnustamise hagi suunanud pankrotihalduri ja võlgniku vastu. Eespooltoodust ja sellest tulenevalt, et pankrotihaldur kui füüsiline isik ei ole vaidlusaluse õigussuhte osaline, ei saa ta olla vaidlusaluses nõudes kostjaks ja tema vastu suunatud nõue tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt jätta rahuldamata. Nende võlausaldajate vastu, kes hageja nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidlesid, ei ole hageja oma hagi suunanud. Et hageja nõudele vaidles vastu ka pankrotihaldur, siis on võlgnik küll kohane kostja, kuid arvestades PankrS § 103 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus loetakse tunnustatuks üksnes siis, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, on nõude tunnustamiseks esitatud hagi rahuldamise eelduseks asjaolu, et hagi nõude tunnustamiseks on suunatud kõigi nõudele vastu vaielnud isikute vastu. Seega ei saa võlgniku vastu esitatud hagi rahuldada juba ainuüksi sellest tulenevalt, et nõuet ei ole ühes võlgnikuga suunatud kõigi vaidlusaluse õigussuhte osaliste vastu, ehk teisisõnu, ainuüksi võlgniku vastu esitatud nõuet ei saaks rahuldada ka siis, kui halduri vastuväited nõudele ei oleks põhjendatud, sest nõudele vaidles kõrvuti halduriga vastu rida võlausaldajaid. Võlgniku vastu esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata juba ainuüksi sellest tulenevalt. Muudel põhjendustel ei ole vaidluse lahendamiseks tähtsust ja need tuleb otsuse põhjendusest välja jätta. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib kolleegium, et kord nõuete tunnustamise üle tekkinud vaidluste lahendamiseks on sätestatud PankrS §-s 106 ning selles korras tulebki taolised vaidlused lahendada. Nõuete tunnustamist ei ole võimalik saavutada PankrS § 83 alusel võlausaldajate üldkoosoleku otsuse peale edasi kaevates ja et PankrS §-s 106 on selleks kord ette nähtud, siis on asjakohatu apellandi väide, nagu ei oleks tal kommertspandiõiguse tunnustamata jätmise korral võimalust teisiti oma õigusi kaitsta kui üldkoosoleku otsuse peale edasi kaevates. Meelevaldne on taoline väide seda enam, et nõuet, selle rahuldamisjärku või pandiõigust ei jäeta tunnustamata võlausaldajate üldkoosoleku otsusega, vaid tegemist on faktilise olukorraga, milleks piisab kas või ühe õigustatud isiku vastuväitest (PankrS § 103 lg. 2). Meelevaldne on ka apellandi kaebusest lähtuv käsitlus, nagu oleks pandiõigust võimalik tunnustada eraldi tema nõudest, sest pankrotimenetluses omandab õigused üksnes võlausaldaja, kellel on võlgniku vastu nõue, olgu siis pandiga tagatud või mitte (PankrS § 8 lg. 3, § 153 lg. 1 punktid 1 – 3). PankrS § 103 lõikes 4 sätestatud tingimused, mil nõue või pandiõigus loetakse kaitsmiseta tunnustatuks, ei muuda selles suhtes midagi: pandiõigus on oluline nõude rahuldamisjärgu määramiseks, selle eelduseks on aga võlausaldajal tunnustatud nõude olemasolu. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 kanda apellandil.