Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg. 6, § 633 lg.7). I. Asjaolud. Hageja esitas 27.09.2001.a. Narva Linnakohtule PankrS § 43 lg. 1 p. 2 alusel hagi kostja vastu AS Demiringo ja H A'i vahel 13.07.1999.a. sõlmitud notariaalse ostu-müügi lepingu kehtetuks tunnistamiseks. 12.10.2001.a. esitas hageja kohtule täienduse hagiavaldusele, milles palus täiendavalt peale tehingu kehtetuks tunnistamise kohaldada vaidlusaluse 13.07.1999.a. tehingu suhtes kahepoolset restitutsiooni ja kohustada kostjat tagastama 13.07.1999.a. tehingu järgi saadud ehitised. 03.06.2005.a. esitas hageja veel kord täienduse hagiavaldusele, milles palub tunnistada kehtetuks 13.07.1999.a. ostu-müügilepingu, millega müüdi ehitisedrajatised Pargi 1 Narva-Jõesuus kostjale koos ühepoolse restitutsiooni kohaldamisega, mõista nimetatud vara AS Demiringo (pankrotis) pankrotivarasse, teha vararegistris vara omaniku osas muudatuskanne, kanda ehitiste-rajatiste omanikuna registrisse AS Demiringo (pankrotis) ning tunnistada H A’il õiguse puudumist tagasi nõuda hagejalt 13.07.1999.a. lepingu järgi tema tasutud 120 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt 13.07.1999.a. sõlmisid AS Demiringo, esindaja juhatuse liige N A , ja H A notariaalse ostu-müügi lepingu, mille alusel H A omandas AS-ilt Demiringo ühekorruselise restorani (lammutatud) kasuliku pinnaga 493,4 m2, mis paikneb 4000 m2 suurusel maatükil, asukohaga xxxx , hinnaga 120 000 krooni.

Vastavalt Looduskaitseseadusele Narva-Jõesuu linna piires on ehituskeelu vöönd 200 m tavalisest veepiirist ja lepingu ese jääb selle vööndi sisse. Hoone puudumine iseenesest väärtustab müüdud lepinguobjekti, kuna võimaldab vara omanikul projekteerida ja ehitada uue hoone vastavalt oma soovidele endise hoone vundamendi piires ega pea sõltuma varem ehitatust. Kuna lepinguobjektil puudus hoone, mida müüa, siis sisuliselt on müügiesemeks ehitusõigus ehituskeelu vööndis ja ehitisele määratud teenindusmaa, mida on võimalik erastada määratud teenidusmaa mahus. AS Demiringo juhatuse liige avaldab lepingus, et lepinguobjekti bilansiliseks maksumuseks on 120 000 krooni. Tehing kostjaga sooritati lepingueseme bilansilises maksumusega summas 120 000 krooni.13.07.1999.a. tehingus on xxxx oleval maal ühe ruutmeetri teenindusmaa hinnaks määratud 30 krooni. Selline maksumus erineb näiteks samal päeval 13.07.1999.a. hageja ja hagejale tundmatu J S vahel sõlmitud ostu-müügilepingust, kus lepinguese (paviljon) asukohaga xxxx, netopinnaga 118 m2, teenindusmaaga 340 m2, müüdi bilansiline maksumusega hinnas 80 000 krooni. Lepinguesemeks olev paviljon on kergehitus, millel on vundament, kergmetallist kandekonstruktsioonid ja plekk-katus. Sellisel kujul omas ehitis ainult null väärtust, kui lammutuskulud ja ehitisest saadava metalli väärtus on võrdsed.

Tehingus kujunes aga Aia tn. 12 ehitise teenidusmaa, suurusega 340 m , ja sellele ehitise püstitamise õiguse, kuni endise ehitise vundamendi mõõtmetes, maksumuseks 235 krooni. Võrreldes hageja poolt 13.07.1999.a. sõlmituid tehinguid on selge, et mõlema tehingu sisuliseks müügiesemeks oleva teenindusmaa ühe ruutmeetri määratud maksumuse hinnavahe on umbes 6,7 kordselt kostja kasuks. Seega Pargi 1 tehing toimus selgelt madalama hinnaga kui turuhind, mistõttu on teadlikult kahjustatud nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve, kuna kostja eelistamise selgeks põhjuseks oli asjaolu, et kostja on võlgniku lähikondne. Hageja müüs nii Aia 12 kui ka Pargi 1 ehitised täpselt selle hinnaga, millega vara oli bilansis arvel. Vara bilansiline maksumus ei tähenda selle vara turuväärtust raamatupidamisseaduse § 29 lg. 3 järgi. Piiratud kasutuseaga materiaalne põhivara (ehitis) võetakse raamatupidamiskohustuslase bilansis arvele soetusmaksumusega, mis koosneb vara maksumusest ja kasutuselevõtmist võimaldavatest väljaminekutest. Varade bilansiline väärtus sõltub paljuski tema soetamise ajast, summast ja amortisatsioonimäärast, mida kasutati vara kulumi arvestamisel. Saadud bilansiline jääkväärtus ei ole võrdeline vara tegeliku turuväärtusega. Pargi 1 objektil oli selge vahe tema bilansilise väärtuse ja turuhinna vahes, mida kinnitab ka ekspertarvamus. Kohtumenetluse käigus on hageja tellinud Eestis tunnustatud kinnisvarafirmalt Arco Vara objektile xxxx ekspertarvamuse, mille kohaselt oli tehingu toimumise ajal 1999.a. juulis xxxx turuväärtuseks umbes 400 000 -410 000 krooni. Eksperdi poolt on vara hinnatud kinnistamata maatüki ja vundamendiga AÕS tähenduses vallasvarana ning hinnaga selle teenindusmaa 1 m2 kohta umbes 100 krooni. Hindamisaktist tuleneb, et 1 m2 maksumus oleks kõrgem, kui tegemist oleks AÕS tähenduses kinnisasjaga. Aktis on näidatud ka sellise vara kinnistamiskulud, milleks oleks 20-25 krooni ruutmeetri kohta, mille võrra oleks Pargi tn. 1 Narva-Jõesuus asuv vara, selle kinnisasjaks oleku korral, kallim.

võlausaldajate huvide kahjustamine. Ida-Viru Maakohtu 19.04.2000.a. määrusega algatati AS Demiringo pankrotimenetlus. PankrS § 42 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus seaduse §-des 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning §-des 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. PankrS § 43 lg. 1 p. 1 järgi kohus tunnistab kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. AS Demiringo ja H Ai 13.07.1999.a. tehinguga on teadlikult kahjustatud võlausaldajate huve. Tehingu toimumise ajal oli võlgnik AS Demiringo sisuliselt maksejõuetu ehk olukorras, mis on ka sätestatud alates 01.01.2004.a. kehtiva PankrS §-s 1 lg. 3. AS-l Demiringo puudusid rahalised vahendid oma saabunud ja ka saabuvate maksekohustuste täitmiseks, võlgniku vara ei katnud tema kohustusi ja selline seisund ei olnud võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. AS Demiringo rasket majanduslikku olukorda tõendavad täitmata võlakohustused suurematele kreeditoridele. Võlgnik oli 23.12.1997.a. sõlminud notariaalse pandilepingu oma varale (Mereranna hotell) asukohaga Aia tn. 17 Narva-Jõesuus. Pandilepinguga tagati Carve Investment Ltd (registreeritud USA-s Delaware osariigis) ja AS Sampo Pank (endine Forekspank) vahel sõlmitud väärtpaberite ostu ning tagasimüügi lepingust nr. R97/1CI tulenevat võlakohustust. Väärtpaberite ostu ning tagasimüügi lepingus Carve Investment Ltd esindajaks oli I M ja pandilepingu sõlmimisel AS Demiringo esindajaks juhatuse liige N A . 19.02.1999.a. sõlmiti AS Sampo Pank, Carve Investment Ltd, mida esindas AS Demiringo nõukogu liige Il M , ja AS Demiringo, mida esindas juhatuse liige N A , vahel kokkulepe võla tasumise ajatamise ja pandiga koormatud hoone realiseerimise edasilükkamise kohta. Kokkuleppe kohaselt AS-st Demiringo sai Carve Investment Ltd kõrval AS Sampo Pank ees solidaarvõlgnik võlasumma 9 503 809 krooni ja 28 senti osas ning AS Demiringo ja Carve Investment Ltd tunnistasid oma võlgnevust nimetatud summa ulatuses. Ei Carve Investment Ltd ega AS Demiringo ei täitnud 19.02.1999.a. võla tasumise ajatamise kokkuleppest tulenevat maksekohustust, mida kinnitab AS Sampo Pank poolt AS Demiringo (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud võlanõue ja mis oli summaliselt sama kui oli fikseeritud 19.02.1999.a. kokkuleppes ehk 9 503 809 krooni ja 28 senti. Nimetatud asjaolu oli kostjale teada. AS-l Demiringo oli võlakohustus AS-le Eesti Ühispank, kes AS Demiringo (pankrotis) pankrotimenetluses esitas oma võlanõude, kuna AS-l Demiringo oli juba saabunud, kuid täitmata võlakohustuseks võlausaldaja ees vähemalt 45 525 krooni laenu põhisumma osas ning koguvõlg 1 878 525 krooni. Nimetatud asjaolu oli teada kostjale. AS Demiringo (pankrotis) pankrotimenetluses esitas oma võlanõude AS Eesti Maapank (pankrotis), kuna AS-l Demiringo oli juba saabunud, kuid täitmata võlakohustuseks võlausaldaja ees tehingu toimumise momendil 889 371 krooni. Nimetatud asjaolu oli kostjale teada. AS Demiringo (pankrotis) pankrotimenetluses esitas oma võlanõude ka Narva-Jõesuu linn, kuna AS-l Demiringo oli juba saabunud, kuid täitmata võlakohustuseks võlausaldaja ees tehingu toimumise momendil 1 524 000 krooni, millest tähtajaks oli tasumata ostusumma 1 024 000 krooni ja leppetrahv 500 000 krooni. Ka nimetatud asjaolu oli kostjale teada. Seega kostja teadis AS Demiringo raskest majanduslikust olukorrast ning sellest, et 13.07.1999.a. tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huvisid. AS Demiringo oli sisuliselt maksejõuetu tehingu toimumise momendiks, ehkki ükski

võlausaldaja ei olnud veel esitanud pankrotiavaldust. AS Demiringo raamatupidaja Olga Lättemaa kinnitas Ida-Viru Maakohtus tsiviilasjas nr. 2-3131/03 toimunud menetluses tunnistajana ülekuulatuna, et AS-l Demiringo olid juba 1997.a. sügisest probleemid ja viivitused maksmisega. Võlgnik AS Demiringo müüs oma vara alla selle turuväärtuse, püüdes sellega vältida nimetatud vara sattumist AS Demiringo pankrotipesasse ja selle arvel võlausaldajate nõuete rahuldamist.

enamusaktsionäri ja nõukogu liikme Il M ’i lähikondne. Tehingu tagajärjel võlgniku enamusaktsionär I M säilitas oma perekonnale (ema kaudu) Pargi 1 Narva-Jõesuus asuva vara.

võlgnikule antud raha tagastamist. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et AS Demiringo ja H A’i 13.07.1999.a. tehinguga on teadlikult kahjustatud võlausaldajate huve ning hageja palub tunnistada kehtetuks 13.07.1999.a. ostu-müügileping (registreeritud not.reg.nr. 5590 all), millega müüdi ehitised-rajatised xxxx kostjale koos ühepoolse restitutsiooni kohaldamisega, mõista nimetatud vara AS Demiringo (pankrotis) pankrotivarasse ja teha vararegistris vara omaniku osas muudatuskanne ning kanda ehitiste-rajatiste omanikuna registrisse AS Demiringo (pankrotis). Samuti tunnistada H A’il õiguse puudumist tagasi nõuda tema poolt 13.07.1999.a. lepingu järgi tasutud 120 000 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kantud kohtukulud ja jätta kohtukulud kostja kanda. Narva Linnakohtu 08.10.2001.a. määrusega on hagi tagamiseks kohaldatud H A’ile kuuluvatele ehitistele-rajatistele asukohaga xxxx vara käsutamise keelumärget. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja kohtule 30.11.2001.a. ja 27.06.2007.a. kirjalikes vastustes hagi õigeks ei võta. Kostja leiab, et 13.07.1999.a. ostu-müügilepinguga, mille esemeks oli Pargi 1 asuv vundament kui vallasasi, ei ole võlausaldajate huve kahjustatud, kuivõrd see müüdi turuhinnaga. Kostjale teadaolevalt pöördus hageja 15.02.1999.a. kirjaga nr. 23 Narva Kinnisvarabüroo AS poole ja tegi ettepaneku esitada pakkumus osta kaks ehitist kui vallasasja asukohaga xxxx ja xxxx. 19.02.1999.a. vastuskirjas nr. 8 teatas Narva Kinnisvarabüroo AS, et pakub objektide Aia 27 eest 75 000 krooni ja Pargi 1 eest 110 000 krooni. Vastuskirjas Narva Kinnisvarabüroo AS selgitab, et NarvaJõesuus puudub nõudlus äriotstarbelise kinnisvara järele, kuivõrd elanike majanduslik seisund on halb. Suuremat hinda nimetatud objektide eest ei saa pakkuda, kuivõrd maatükid ei olnud müügiks kohandatud, neil puudus detailplaneering, krundi piirid ei olnud selged jms. Sisuliselt sama kordab ka Narva Kinnisvarabüroo AS 10.03.2004.a. kiri. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud Kinnisvarabüroo Arco Vara 24.05.2005.a. ekspertarvamus, milles leitakse, et vundamendiga maatüki, asukohaga NarvaJõesuus Pargi 1, ligikaudne turuväärtus 1999.a. juulis oli vähemalt 400 000 krooni ehk 100 krooni ruutmeeter, ei ole tõendina usaldusväärne ning hageja järeldus, et müügihinna ja turuhinna vahe oli minimaalselt 280 000 krooni, pole usutav. Kostja on seisukohal, et Kinnisvarabüroo Arco Vara ekspertarvamus ei ole kostja hinnangul usaldusväärne ka seetõttu, et selles esitatud turuülevaade on ebapiisav ega vasta tegelikkusele. Ekspertarvamuses märgitakse vaid, et turu aktiivsus oli käsitletavas ajavahemikus stabiilne, väikese tõusutrendiga. Kostja on seisukohal, et 1999.a. valitses kogu riigis üldine majanduskriis, mille tõttu nõudlus kinnisvara järele sisuliselt puudus ning hinnad püsisid madalal. Ka Kinnisvarabüroo Arco Vara enda ekspertarvamuses märgitakse, et ajavahemikus 1998-2000 toimus vaid 7 müügitehingut kinnisvaraga, kusjuures 1999.a. tehti kõigest kaks tehingut, millest ühes (arvatavasti ehitis aadressil Aia 12) osales müüjana hageja ise. Samas ei märgita arvamuses, millisest allikast on tehingute andmed saadud. Samuti pole märgitud müügiesemeteks olevate maatükkide sihtotstarvet, kuigi maatüki sihtotstarbest võib sõltuda selle nõudlus ja seega ka hind. Kinnisvarabüroo Arco Vara ekspertarvamuses esitatud hinnangud maa turuväärtuse kohta Narva-Jõesuus 1999.a. lükkab ümber Kinnisvarabüroo Uus Maa poolt 30.09.2004.a. koostatud eksperthinnang nr. 965/094 VK, mis esitati Ida-Viru Maakohtule tsiviilasjas nr. 27

3131/03, vaidluses samade poolte vahel. Kinnisvarabüroo Uus Maa eksperthinnangus leiti, et seisuga oktoober 1999.a. oli Narva-Jõesuus Aia 27 asuva vundamendiga krundi pindalaga 3184 m2 turuväärtuseks 110 000 krooni ehk seega 34,5 krooni ruutmeeter. Lisaks nimetatud konkreetsele hinnangule sisaldab see dokument hinnanguid ka üldisele hinnatasemele. Hinnangus märgitakse, et Kinnisvarabüroo Uus Maa Virumaa infopanga andmetel jäid Narva-Jõesuu linnas 1999.a. elamumaa turuhinnad vahemikku 20-50 krooni ruutmeeter, kusjuures toodud hinnavahemik kehtib optimaalse krundi suuruse puhul, mida suurem on krunt, seda enam langeb maa ruutmeetri hind. Arvestades asjaolu, et maatükk Pargi 1 Narva-Jõesuus on pindalalt umbes 2,7 korda suurem kui kahel maatükil (1542 m2 ja 1400 m2), mis võeti Kinnisvarabüroo Arco Vara ekspertarvamuses aluseks keskmise maa turuväärtuse leidmisel, võib sellega olla kostja arvates samuti mõistlikult põhjendatav, miks ehitise Pargi 1 turuväärtus oli väiksem kui Arco Vara ekspertarvamuses kasutatud võrdlusobjektidel. Hagiavalduses ei võeta lõpphinnangu tegemisel arvesse ka asjaolu, et maatükk aadressil Pargi 1 oli erastamata. Ka see asjaolu peaks kostja hinnangul vähendama ehitise Pargi 1 väärtust maa erastamisel tasutava ostuhinna ja kinnistamiskulude võrra. Kostja leiab, et Kinnisvarabüroo Uus Maa eksperthinnang ja Narva Kinnisvarabüroo AS vastuskiri seavad hageja poolt esitatud Kinnisvarabüroo Arco Vara ekspertarvamuse usaldusväärsuse suure kahtluse alla ning lükkavad ümber hageja väited selle kohta, justkui vaidlusaluse ostu-müügilepingu järgne hind jäi alla müügieseme turuväärtuse. Kostja on seisukohal, et hind 120 000 krooni ehk 30 krooni ruutmeeter, millega hoone vundament kui vallasasi aadressil Pargi 1 NarvaJõesuus 1999.a. müüdi, vastas igati selle eseme turuväärtusele, mistõttu nimetatud tehinguga ei saadud kuidagi võlausaldajate huve kahjustada. Kuivõrd hageja ei müünud vaidlusaluse ostu-müügilepinguga Narva-Jõesuus Pargi 1 asuvat ehitist alla selle turuväärtust, rääkimata tema soovist kahjustada selle tehinguga võlausaldajate huve, siis jääb küsimus selles, kas kostja teadis või pidi teadma, et vaidlusalune tehing kahjustab võlausaldaja huve, ainetuks. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja esindaja selgitab, et pooled sõlmisid 13.07.1999. a. müügilepingu, mille alusel kostja omandas hagejalt ehitised-rajatised hinnaga 120 000 krooni. Hageja pankrotimenetlus algatati 19.04.2000.a. Seega sõlmiti müügileping ühe aasta jooksul enne pankrotimenetlust. PankrS § 42 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel §-des 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ning mõistab nende tehingute ja §-des 45, 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara pankrotivarasse. PankrS § 43 lg. 1 p. 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Vaidlus käib lepingueseme turuväärtuse üle, muus osas vaidlust ei ole ja sellega on nõustunud nii hageja kui ka kostja, mis nähtub 02.07.2007.a. toimunud kohtuistungi protokollist. Seega omab tähtsust asjaolu, kas objekt võõrandati turuhinnaga või alla turuhinna. Vaidlusaluse objekti turuväärtuse väljaselgitamiseks on kohtu poolt määratud ekspertiis ja Tõnu Kuhi läbi viidud ekspertiisi kohaselt oli objekti turuväärtuseks tehingu sõlmimisel vähemalt 375 000 krooni. Kuivõrd müügilepingus on lepingueseme hinnaks märgitud 120 000 krooni, siis võõrandati kostjale lepinguese ilmselgelt alla turuväärtuse. Kostja on 18.03.2008. a. peetud kohtuistungil seadnud kahtluse alla ekspertiisiga tuvastatud objekti turuväärtuse. Hageja ei ole kostja selliste seisukohtadega nõus. Kostja on viidanud asjaolule, et ekspert ei ole andnud

hinnangut Narva-Jõesuu linnas Pargi 1 asuvale ehitisele kui vallasasjale, vaid on objekti käsitlenud koos selle juurde kuuluva erastamisõigusega. Hageja hinnangul ongi käesolevas vaidluses oluline selgitada välja lepingu esemeks olnud objekti turuväärtus, mitte ehitise kui vallasasja turuväärtus ilma erastamisõiguseta. Ka ekspert on kohtuistungil selgitanud, et vaidlusalune hoone müüdi kui vallasasi, kuid selle juurde kuulus maa erastamisõigus, mis ühtlasi mõjutab objekti turuväärtust ning et maa erastamisõiguse väärtust iseseisvalt on pea võimatu välja selgitada. Hageja peab veelkord vajalikuks märkida, et erastamisõiguse hinna väljaselgitamine eraldi ei omagi käesolevas vaidluses tähtsust, kuivõrd objekti müüdi koos erastamisõigusega. Oluline on müügihind, mitte vallasasja ning erastamisõiguse hinnad eraldi. Isegi juhul, kui lähtuda kostja tõlgendusest ning arvestada maa erastamiskulu müügihinnast maha, siis jääb lõplikuks hinnaks üle kahe korra kõrgem hind, kui seda lepingus kokku lepiti. Eksperdi poolt 02.04.2008.a. esitatud lisa kohaselt kuluks vaidlusaluse maa erastamiskuludeks 100 000 - 200 000 krooni, sõltuvalt maa sihtotstarbest. Kuivõrd lepingus ei olnud kokku lepitud maa tulevast sihtotstarvet, siis on mõistlik lähtuda keskmisest erastamiskulust, milleks on 150 000 krooni. Seega isegi siis, kui lahutada müügihinnast 375 000 krooni erastamiskulud 150 000 krooni, jääb lõplikuks müügihinnaks 225 000 krooni, mis on ligi kaks korda kõrgem lepingus märgitud hinnast. Kostja on täiendavalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et ekspert on turuhinna arvutamisel kasutanud võrdluseks kolme sarnaste omadustega objektidega tehtud tehingut, millest kahel juhul müüdi ehitis vallasasjana ning ühel juhul ehitis kinnisasjana. Eksperdi selgitustest aga nähtub, et ekspertiisi tehes on nimetatud erisustega arvestatud. Ekspert on teisendanud kinnisasjana hinnatud objekti hinna ümber nii, et see vastaks vallasasjana müüdava objekti väärtusele. Seega on ekspertiis ning selle läbiviimisel kasutatud lähteandmed adekvaatsed hindamaks vaidlusaluse objekti väärtust. Ekspert, arvestades kõiki asjassepuutuvaid fakte, hindas müügihinnaks vähemalt 375 000 krooni, mis on üle kolme korra kõrgem lepingus sätestatud hinnast. Kostja kohtuistungil viitas ka asjaolule, et eksperthinnangu kohaselt oli 1998.-1999.a. Narva-Jõesuus ruutmeetri hinnaks 50 - 100 krooni. Kostja vastavale taotlusele on ekspert ammendavalt selgitanud, miks ta ei lähtunud 50-kroonisest ruutmeetri hinnast. Et ekspertiisis on kajastatud ruutmeetri hindasid kogu Narva-Jõesuus, sh. ka märksa vähem väärtuslikes asukohtades asuvaid objekte. Kuivõrd vaidlusalune objekt asub mere ääres ning sellel paikneb vundament, siis on vaadeldav objekt oluliselt väärtuslikum, kui rohkem sisemaal asuvad ning hoonestamata objektid. Hageja hinnangul ei muuda kostja poolt kohtuistungil esitatud küsimused ega kahtlused eksperthinnangu käigus tuvastatud Narva-Jõesuu linnas Pargi 1 asuva objekti turuväärtust, milleks oli tehingu tegemise hetkel 375 000 krooni. Hageja on seisukohal, et tehinguga teadlikult kahjustati võlausaldajate huve, sest hageja võõrandas vaidlusaluse objekti turuhinnast üle kolme korra madalama hinnaga. Vara võõrandati alla selle turuhinna kostjale põhjusel, et kostja oli müügitehingu toimumise ajal võlgniku lähikondne PankrS § 49 lg. 1 ja lg. 2 p-de 1, 2 ja 5 järgi. I M, kes on kostja tütar, oli tehingu toimumise ajal võlgniku enamusaktsionäriks ja nõukogu liikmeks. Lähtudes PankrS § 49 lg. 2 p.-st 5 oli juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks tehingu toimumise ajal ka H A. Seega kostja näol oli tegemist võlgniku lähikondsega, kellele võõrandati vara alla selle turuhinna ning seega on 13.07.1999.a. sõlmitud müügilepinguga teadlikult kahjustatud nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve. Hageja palub tunnistada kehtetuks 13.07.1999.a. sõlmitud müügileping, millega AS Demiringo (pankrotis) võõrandas H A'ile vara asukohaga

Pargi 1, Narva-Jõesuus, ja mõista nimetatud vara AS Demiringo (pankrotis) pankrotivarasse, tunnistada H A’il õiguse puudumist nõuda tagasi tema poolt 13.07.1999.a. tasutud 120 000 krooni ning mõista H A'ilt välja menetluskulud AS Demiringo (pankrotis) kasuks. Kostja esindaja kohtuistungil selgitab, et kostja jääb oma kirjalikes vastustes esitatu juurde. Kostja esindaja palub lähtuda ka kostja kirjalikest teesidest ning jätta hagi täielikult rahuldamata, sest hagi on põhjendamatu ja tõendamata. Kostja esindaja selgitab, et kostja ei võta omaks ühtegi hageja faktilist väidet. Hageja järeldus, et vaidlus käib ainult objekti turuhinna üle, on väär, sest ka muudest kostja avaldustest nähtuvalt käib vaidlus mitte ainult turuhinna üle, vaid ka selle üle, mis on hinnangu andmise esemeks ehk tõendamise esemeks. See tähendab, et kas hinnata tuleks ehitist (vundamenti) või selle teenindamiseks määratud maatükki. See, et vaidlus ei käi ainult turuhinna üle, tuleneb ka vastusest hagiavaldusele, millest nähtub, et vaidlus käib ka võlausaldajate olemasolu või puudumise üle, kelle võimalikke huve 13.07.1999.a. ostumüügilepinguga võidi kahjustada. Kostja on vaidlustanud hageja väite, et tehinguga teadlikult kahjustati võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamine eeldab, et võlausaldajate nõuded, mis olid olemas pankrotimenetluse algatamise ajal, olid muutunud sissenõutavaks tehingu tegemise ajal. Hageja ei ole seda asjaolu tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, et ta kahjustas tehinguga võlausaldajate huve. Hageja on nimetanud vaid nelja võlausaldaja nõuded, kelle huve tehing väidetavalt kahjustas, kuid AS Sampo Pank ei olnud hageja võlausaldaja, sest neil puudusid võlaõiguslikud suhted. Võlgnikuks oli kolmas isik Carve Investment Ltd, kelle võlakohustust AS Sampo Pank ees tagati hagejale kuuluva puhkekodu Aia 17, Narva-Jõesuus, pantimisega panga kasuks. AS Eesti Maapank nõuded hageja vastu olid pandiga tagatud, mistõttu tehinguga ei saanud kahjustada AS Eesti Maapank huve. Väidetav võlakohustus AS Eesti Ühispank ees oli tehingu tegemise ajal 45 525 krooni. Kuna see summa jäi alla tehingujärgse hinna, ei saanud see AS Eesti Ühispank huve kuidagi kahjustada. Hagis märgitud võlakohustus Narva-Jõesuu linna ees ei ole selge ning selle suurus on ilmselgelt ebaõige. Hageja väidab, et täitmata võlakohustuseks võlausaldaja ees tehingu toimumise momendil oli 1 524 000 krooni, millest tähtajaks tasumata ostusumma 1 024 000 krooni ja leppetrahv 500 000 krooni. Hagile lisatud Narva-Jõesuu 27.11.2000.a nõudeavaldusest, mis on esitatud pankrotimenetluse käigus, nähtub aga, et 1 024 000 oli ostuhind, mis oli juba tasutud, mitte aga tasumata. Seega hageja väited ei ole kooskõlas tema enda poolt kohtule esitatud tõenditega. Hageja ei ole tõendanud, kas hagis nimetatud võlausaldajate nõudeid on pankrotimenetluses üldse tunnustatud. Hageja poolt esitatud AS-i Arco Vara 24.08.2005.a. ekspertarvamus ei ole tõendina usaldusväärne ja tuleb jätta arvestamata. Põhjendused on esitatud 26.06.2007.a. täiendavas vastuses hagile. Ekspert Tõnu Kuhi 18.12.2007.a. arvamus tuleb jätta arvestamata, kuivõrd selles uuriti asjaolu, mis käesolevas asjas ei ole tõendamise esemeks. Kostja on seisukohal, et kui tehingu esemeks on ehitis vallasasjana, siis tuleb seda sellisena ka hinnata, mitte aga samastada seda maatükiga. Kuivõrd tehingu esemeks oli ehitis, vundament aadressil Pargi 1, Narva-Jõesuus, siis oleks tulnud seda ka ehitisena hinnata. Eksperthinnang aga anti maatükile. Muu hulgas samal põhjusel tuleb tõendina jätta arvestamata ka AS-i Arco Vara viidatud kiri. Põhjendamatu on hageja väide, et tehingu esemeks olev ehitis müüdi kostjale

suunatud pakkumisena. Kostja on esitanud kohtule tõendina kirjavahetuse Narva Kinnisvarabüroo AS-ga, millest nähtub, et hageja pöördus enne tehingu tegemist Narva Kinnisvarabüroo AS-i poole ettepanekuga esitada Pargi 1 ehitise kui vallasasja hinnapakkumine ja millele viimane ka vastas. Võlgnikul ei olnud kohustust müüa oma vara avalikul enampakkumisel. Pargi 1 ehitis müüdi kostjale alles pärast Narva Kinnisvarabüroo AS-i hinnapakkumise saamist, kusjuures kostjale müüdi ehitis kõrgema hinnaga kui Narva Kinnisvarabüroo AS selle eest pakkus. Põhjendamatu ja paljasõnaline on hageja väide, et tehingu esemeks sisuliselt oli ehitusõigus ehituskeeluvööndis ja ehitisele määratud teenindusmaa, mida on võimalik erastada määratud teenindusmaa mahus. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal on võimalus ehitise teenindamiseks määratud maad erastada ja või ehitada samale vundamendile uus ehitis. Hageja ei ole tõendanud, et vundament on ehituskõlbulik. Ekspert T K leidis, et tehingu esemeks oleva ehitise – vundamendi - rahalist väärtust ei ole võimalik määrata. Sellest järeldub, et tehingujärgne hind 120 000 krooni oli hagejale äärmiselt soodne, kuivõrd müüdi vähese väärtusega asi väga kõrge hinnaga. Juhul, kui kohus tuvastab, et hageja kahjustas tehinguga võlasusaldajate huve, siis ei ole ikkagi tõendanud, et hageja oleks seda teinud teadlikult. Tunnistaja N A ’i ütlustega on lükatud ümber hageja väide, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve teadlikult. Tunnistaja ütlustest tuleneb, et tehingu esemeks olev Pargi 1 Narva-Jõesuus olev objekt müüdi eelkõige selleks, et täita võlgniku kohustusi võlausaldajate ees, sh maksta töötajatele palkasid. Kostja märkis juba oma vastuses hagiavaldusele, et hageja peab tõendama asjaolu, et tehinguga teadlikult kahjustati võlausaldajate huve, millest järeldub, et kostja on selle asjaolu sisuliselt vaidlustanud. Juhul, kui kohus tuvastab, et kostja tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve, on kostjal õigus saada hageja pankrotivarast tagasi raha, mille ta tehingu järgi hagejale andis, kuivõrd ei ole tõendatud, et kostja teadis, et hageja tehinguga teadlikult oleks kahjustanud võlausaldajate huve. Tunnistaja N A ’i ütlustega on lükatud ümber hageja väide, et kostja teadis, et hageja tehinguga teadlikult oleks kahjustanud võlausaldajate huve. Hageja väited, et kostjale olid teada asjaolud võlgniku väidetavate kohustuste kohta pankade ja Narva-Jõesuu linna ees, on paljasõnalised ja lükatud ümber tunnistaja N A ütlustega, mille kohaselt kostja ei olnud teadlik hageja majandustegevusest ega finantsseisundist tehingu tegemise ajal. Paljasõnaline on hageja väide, et tehingu esemeks oleva ehitise eest hageja müüjana raha ei saanud. Nimetatud väide ei ole kooskõlas asjas esitatud tõendiga, kuivõrd tehingus hageja kinnitab, et ostja on tasunud müüjale ostuhinna täielikult enne tehingu sõlmimist, mille saamist müüja esindaja tõendab oma allkirjaga samal tehingudokumendil. Kostja leiab, et hagi on põhjendamatu ja tõendamata, ning palub jätta see rahuldamata. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus, hinnanud ajas esitatud dokumentaalseid tõendeid, poolte selgitusi ja lähtudes pankrotiseaduse sätteist, leidis, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel, alustel ja esitatud tõendeid arvestades. Kohaldada tuleb enne 01.01. 2004. a kehtinud pankrotiseaduse sätteid. PankrS § 55 kohaselt on halduri ülesanne muuhulgas pankrotivara moodustamine ja valitsemine ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine. Asjas on oluline, et tagasivõitmine mõjutab pankrotivara väärtust ja seeläbi võimalikku nõuete rahuldamise ulatust ehk võlausaldajate huve. Kehtinud PankrS § 42 ja kehtiva

PankrS § 109 sätestab tagasivõitmise mõiste. PankrS § 42 lg. 2 kohaselt tagasivõitmise nõude esitab võlgniku nimel haldur. Kuni 31.12.2003.a. kehtinud PankrS § 42 lg. 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel §-des 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning §-des 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. PankrS § 43 lg. 1 p. 2 tulenevalt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Seega on kehtinud PankrS § 43 lg. 1 p. 2 puhul tehingu tagasivõitmise nõude rahuldamise eelduseks järgmiste asjaolude tuvastamine: tehing on toimunud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; tehinguga kahjustati võlausaldajate huve; võlgnik teadis, et tehing kahjustab võlausaldajate huve; tehingu alusel on vara võlgniku omandist välja läinud. Kehtiva PankrS § 109 lg. 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg. 1 p. 2 tulenevalt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Seega on kehtiva PankrS § 110 lg. 1 p. 2 puhul tehingute tagasivõitmise nõude rahuldamise eelduseks järgmiste asjaolude tuvastamine: tehing tehti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; tehinguga kahjustati võlausaldajate huve; tehingu tegija teadis või pidi teadma, et tehing kahjustab võlgniku võlausaldajate huve.

kirjeldanud AS Demiringo kohustuste mahtu nii pankade kui ka Narva linna ees, mistõttu kohus siinkohal äriühingu kohustusi ei kirjelda. AS Demiringo laenulepingutest tulenevad võlad moodustasid üle 1,2 miljoni krooni, mis nähtuvalt pankrotimenetluse algatamise määrusest oli võetud pankrotimenetluse algatamisel aluseks. Võlgniku aktsionär ja juhatuse liige, tunnistajana ülekuulatud N A kinnitab, et oli palju võlgu, umbes 400 000 krooni, kuigi ka vara oli palju. Tunnistaja arvates oli tegemist kasuliku tehinguga, sest müüdi väheväärtuslik objekt. Sama ütleb tunnistaja, et pidi kostjale tükk aega rääkima, et kostjal on võimalik selle ostu pealt hiljem teenida. Seega tuleb järeldada, et N.A võlgniku juhtorganina teadis, et vara väärtus on suurem kui see hinnati lepingusse. Arvestades äriühingu rasket majanduslikku seisu, ei saanud võlgniku ostumüügitehingud tekitada mõistlikku võimalust äriühingu üldise majandusliku olukorra parandamiseks ning äriühing muutus püsivalt maksejõuetuks. Maksejõuetuse põhjustamiseks tuleks lugeda maksevõime olulist vähenemist või enda maksejõuetuks muutmist vara hävitamise, rikkumise, raiskamise või põhjendamatu kinkimise, loovutamise, välismaale paigutamise, põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise teel võlgniku poolt, kes oli teadlik, et olemasolevate või oodatavate majandusraskuste tõttu võivad tema teod kahjustada võlausaldajate huve. Vaidlusaluse tehingu puhul võlgnik oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Äriühingu juhtorgani liikme puhul eeldatakse informeeritust. Äriühingu juhtorganite liikmetelt tavapäraselt oodatava hoolega tegutsev ja seadusest tulenevat hoolsuskohustust järgiv võlgniku juhatus, juhatuse ainuliige N A , ja nõukogu, kuhu kuulus ka kostja tütar I M, aga ka võlgniku raamatupidaja O.L , pidid äriühingu majandusnäitajaid hinnates saama aru, et äriühing liigub kindlalt püsiva maksejõuetuse suunas. I M hageja nõukogu liikmena oli kohustatud ja ka pädev kontrollima hageja ja ka N.A ’i tegevust. ÄS § 316, 317 lg. 1 p. 6 kohaselt, pidi ta teadma, et AS Demiringo (pankrotis) on maksejõuetu, sest esiteks on nõukogu ülesanne korraldada äriühingu juhtimist ja teiseks teostada järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Äriühingu majanduslikku seisu ja tasumata võlgnevuste mahtu arvestades pidi võlgniku juhtorganitele olema selge, et ettevõttel on majanduslikud raskused, millest väljatulek eeldab laiaulatuslikumate meetmete rakendamist kui seda, et realiseeritakse olemasolevat vara võib-olla teatud konkreetsete võlgnevuste vähendamise katteks. Seega võlgniku juhtorganid teadsid, et ostu-müügitehingutega alla turuväärtuse ja lähikondsetele võidakse eelistada ühtesid võlausaldajaid teistele, kuid kahjustatakse kogumis võlausaldajate huve. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli AS Demiringo nõukogu kui juhtorgani liikmeks kostja tütar I M. Järelikult I M teadis võlgniku juhtorganina võlgniku majanduslikku seisu ja seda, et ostu-müügilepingu sõlmimine sellises olukorras oma emaga, ilma enampakkumist korraldamata ja alla vara turuväärtuse, üksnes suurendab võlgniku võimetust oma kohustusi täita ning kahjustab võlausaldajate huvisid. Kuivõrd võlgnik ja temaga seotud isik tegutsesid teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks, kostja oli AS Demiringo lähikondne, siis pidi kostja olema teadlik hageja majanduslikust seisust ja tehtava tehingu tagajärgedest. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-53-03 selgitanud, et kui kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita kõiki oma kohustusi, kohustuste täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud.

Pankroti eesmärk pole kaitsta ainult võlausaldaja, vaid ka võlgniku huve.

Vara üleminek võlgniku omandist Ostu-müügilepingu p. 6.1. kohaselt toimus lepingu allakirjutamise ja notariaalse tõestamisega 13.07.1999.a. Sel ajal kehtinud PankrS nägi tagasivõitmise nõudes tõendamisesemena ette ka asjaolu, et tehingu alusel on võlgniku omandist vara välja läinud. Kehtiva PankrS järgi ei ole vara väljaminek võlgniku omandist tagasivõitmise eelduseks. AS Demiringo ja kostja vahel 13.07.1999.a. sõlmitud notariaalne ostu-müügileping on sõlmitud olukorras, kus lepingupooled, nii võlgnik kui võlausaldaja teadsid, et sõlmitav leping kahjustab AS Demiringo (pankrotis) võlausaldajate huve. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-90-08 selgitab, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Seega on vastav vaidlustatud tehing tagasivõidetav ja tuleb tunnistada kehtetuks. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 91 ja kehtiva TsMS § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid. Kehtinud TsMS § 94 lg. 2 kohaselt ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seega on arvestatava ka hageja viited tsiviilasjas nr. 2-3131/03 tuvastatud asjaoludele. Hageja on selgitanud, et tehing on pankrotiseaduses sätestatud alusel kehtetu seetõttu, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja pole tõendanud, et hageja oli tehingu tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks tehingu tagajärjel või et võla tasumisega ei kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Kostja viide sellele, et vara müüdi selletõttu, et oli vaja maksta palka, kinnitabki seda, et ühtesid võlausaldajaid eelistati teistele. Kohtus leidis tõendamist, et tehinguga kahjustati tegelikult võlausaldajate huvisid, tehing toimus lähikondsete vahel ja tehinguga eelistati kostjat teistele võlausaldajatele. Hinnates poolte esitatud arvamusi vara hinna kohta, leidis kohus, et lähtuda saab ekspert T.K arvamusest, kuivõrd tegemist on vara väärtuse hindamise põhjalikuma käsitlusega. Vastavalt AÕS §-le 29 lg. 1 hinnatakse asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. AÕS § 29 lg. 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ekspert on hinnanud vara ka väärtust mõjutavatest erilistest tingimustest lähtuvalt nagu seda on mere lähedus ja vundamendi olemasolu. Samas polegi kohtu arvates oluline, kui suures summas ületas turuhind müügihinna ekspertide hinnanguist lähtuvalt, kuna üksi see asjaolu, et samas, üle tee asunud Aia tn. 12 asuv vara müüdi samal päeval mitu korda kõrgema ruutmeetri hinnaga, tõendab, et Pargi 1 asuv vara müüdi alla selle turuväärtuse. Kostja viide, et vara hind oli kõrgem kui seda oli pakkunud Narva Kinnisvarabüroo, on küll õige, kuid ei tõenda, et vara turuhind ei võinud olla kõrgem. 120 000 krooni on ilmselt valitud just selletõttu hinnaks, et vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, et vara müüdi ilma teistele ostjatele pakkumata või võimalikust pakutud hinnast odavamalt. PankrS § 43 lg. 1 p. 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Hageja on tõendanud, et ostumüügileping sõlmiti tingimustes, mis eeldavad PankrS § 43 kohaldamise ja hagi rahuldamise. Kehtinud TsÜS § 67 lg. 2 kohaselt kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral hüvitama rahas. PankrS § 51 lg. 1 kohaselt, kui tagasivõitmise korras on tehing tunnistatud kehtetuks ja tehingu

teiselt poolelt on välja mõistetud tehingu järgi saadu, on tehingu sellel poolel õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Kuna vara on olemas, siis on võimalik vara kostjalt pankrotivarasse välja mõista, ja kuna tehing kahjustas võlausaldajate huve, siis tuleb tunnistada kostjal õiguse puudumist saada tagasi tema poolt ostu-müügilepingu alusel võlgnikule makstud 120 000 krooni. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 143 kohaselt on asja läbivaatamise kulud ka eksperdikulud. TsMS § 148 lg. 1 kohaselt asja läbivaatamise kulud tasub kohtu määratud ulatuses ette menetlusosaline, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad, kui kohus ei määra teisiti. Kui taotluse on esitanud mõlemad pooled või kui tunnistajad ja eksperdid kutsutakse välja või vaatlus tehakse kohtu algatusel, tasuvad pooled kulud võrdselt. Ekspertiis määrati hageja soovil ja kostja nõusolekul. OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo Virumaa Eesti poolt esitatud arve summale 2 360 krooni on Viru Maakohtu 28.01.2008.a. määrusega hüvitatud. Kumbki pooltest pole ekspertiisikulusid ette tasunud ega ka hüvitanud. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kehtinud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõisteti kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võis kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kehtinud TsMS § 61 lg. 1 järgi kohus mõistis poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale ja kuni viis protsenti hagi rahuldamata osast kostjale. Kuna hagi rahuldatakse tervikuna, siis tuleb kohtukuluna ekspertiisi läbiviimise kulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja ka õigusabi katteks 6 000 krooni, mis on 5% hagihinnast 120 000 krooni. Muus osas jätab kohus poolte kohtukulud nende endi kanda. TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt. TsMS § 632 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Hagi rahuldamisel kohus kohaldas PankrS §-de 43, 49, 51 sätteid ning juhindus TsMS § 230, § 441 - § 442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 24. septembril 2009.a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kohtuotsusega kusjuures Tartu Ringkonnakohus otsustsas: Jätta Apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 27. jaanuari 2009 otsus muutmata. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda. Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.