kasuks 11 592 (üksteist tuhat viissada üheksakümmend kaks) krooni põhivõlana ning kuni kohtuotsuse tegemiseni viivis 2092.42 krooni (kaks tuhat üheksakümmend kaks krooni 42 senti) ja alates 23.01.2009 viivis 9,50% põhinõudest kuni põhivõla tasumiseni. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud Dmitri Leštšuki kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS VolkerRail (endise nimega AS Rööbasteede Ehitus) esitas kohtule Dmitri Leštšuki vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja koolituskulud summas 11 592 krooni, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 413 krooni, koolituskulude tasumise nõude esitamise ajaks mittesissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgse viivitusintressimääraga (11% aastas) kuni koolituskulude täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 27.02.2006 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus kostja hageja juurde tööle 01.03.2006. Kostjale teostati koolitusi ajavahemikul 01.03.2006.-20.09.2006. Kuna hageja tegi kostja täiendkoolituseks kulutusi kokku 20 001 krooni, siis sõlmisid pooled 25.09.2006 töölepingu juurde lisaks koolituslepingu. Koolituslepingu p-s 5.2. leppisid pooled kokku, et juhul, kui tööleping lõpeb koolituslepingu p-s 4 nimetatud tähtaja jooksul ehk kahe aasta jooksul koolituste läbimisest töötaja algatusel, kohustub töötaja hüvitama väljaõppele tehtud kulutused koolituslepingu p-s 3.3. nimetatud summas 20 000 krooni, mida on vähendatud proportsionaalselt tööl oldud ajaga. Kuna kostja algatusel toimus töölepingu lõpetamine enne kahe aasta möödumist, siis kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 13 049 krooni. Töölepingu lõpetamisel ei saavutanud pooled kokkulepet koolituskulude täielikus hüvitamises lõpparvest kinnipidamise teel ega nende tasumiseks maksegraafiku koostamises. Kostja andis töölepingu lõpetamisel nõusoleku üksnes 1 457 krooni kinnipidamiseks lõpparvest. Palgaseaduse §-s 36 on loetletud, milliseid summasid võib tööandja ilma töötaja nõusolekuta seadusega ettenähtud alusel, korras ja ulatuses kinni pidada. Muul juhul on kinnipidamiste tegemiseks vajalik töötaja nõusolek. Kuna kostja andis töölepingu lõpetamisel nõusoleku üksnes 1 457 krooni kinni pidamiseks, siis palus hageja kostjalt välja mõista
täiendavalt 11 592 krooni. Lisaks tuleb välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks veel mittesissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgse viiviseprotsendiga päevas kuni põhisumma 11 592 krooni täieliku tasumiseni.
2.D. Leštšuk vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt ei ole läbiviidud õpe kutsealane väljaõpe ega ka tööalane koolitus. Hageja põhikirjast ei nähtu, et tema tegevus oleks seotud tööalase koolitusega. Lepingulised kohustused said tekkida pärast lepingu sõlmimist, mistõttu on alusetu nõuda enne lepingu sõlmimist tehtud koolituskulusid.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 25. juuli 2008 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole kostjal 25.09.2006 sõlmitud koolituslepingust tulenevalt tekkinud kohustust hüvitada hagejale enne lepingu sõlmimist tehtud koolituskulud, hagejal koolituskulutuste tekkimine ja summa suurus ei ole tõendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata tervikuna nii põhinõudes kui ka viivise nõudes. Hageja viidatud VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool või lepingupooled kohustuvad midagi tegema. VÕS § 9 lg 3 kohaselt kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. 27.02.2006 sõlmitud töölepingust nähtuvalt on töötaja tööle võetud määramata ajaks ekskavaatorijuhi ametikohale katseajaga neli kuud. Kostja kutseõppe kohustust leping ei sätesta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis väljendaksid kostja tahet enne 25.09.2006 üldse koolitust saada ja eksamit teha, et omandada raudteel töötamiseks täiendavat kvalifikatsiooni, kui ta niigi ekskavaatorijuhina töötas ja võis töötada. Asjaolu, et töötaja kutsealane väljaõpe toimub edaspidi raudtee ekskavaatorijuhi erialale, selgub alles poolte vahel 25.09.2006 sõlmitud koolituslepingust, mis sõlmiti pärast koolitust. Kostja eksamit ei sooritanud. Seega on hageja tagantjärele püüdnud seadustada toiminguid selleks, et katta mingeid oma kulutusi või siis piirata töötajate töölt lahkumist sel teel, et luua rahaline kohustus läbi täiendava tsiviilõigusliku lepingu. Võib õige olla hageja väide, et kuigi hageja põhikirjaliseks tegevusalaks ei ole koolitustegevus, ei välista see hageja õigust osutada väljaõpet oma töötajatele ega ka vastava lepingu sõlmimist oma töötajaga, kuid sellisel juhul peab sõlmitav leping olema kooskõlas poolte tahtega ja eeldusega, et leping sõlmitakse selleks, et sellest lähtuvalt edaspidi tegutseda. Kui hagejal oli koolituslepingu sõlmimise tahtmine ja õigus, siis ilmselt ei olnud ega saanudki olla takistusi sõlmida kõigi koolitusel osalenutega koolitusleping juba enne koolituse läbiviimist. Lepingu sisu väljaselgitamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Õige on kostja esindaja väide, et kostja pole koolituslepingu sõlmise järgselt koolitust saanud ja enne selle lepingu sõlmimist toimunud koolituses ei pea kostja maksma kinni koolitajatele makstud lisatasusid. Asjaolu, et kostja on viidatud lepingu alusel lubanud mingi summa oma lõpparvena saadud töötasust kinni pidada, lepingu sõlmimise tahet ei väljenda. Seega on pooltel erinev arusaam lepingu sõlmimise asjaoludest ning tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-st 4, mille järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Koolituslepingu tekst on koostatud ja igale inimesele loetav üheselt mõistetavalt oleviku ja tuleviku vormis, mistõttu pole võimalik seda käsitleda lepinguna lepingueelsete toimingute suhtes ega õigusliku alusena enne lepingu sõlmimist tehtud koolituskulude kostjalt väljamõistmisele. Poolte koolitusleping ei tõenda, et kostja oleks olnud nõus tasuma selle koolituse eest, milles ta osales enne lepingu sõlmimist.
Koolituslepingu p 9 märge protokollide olemasolule koolituskulude hüvitamise kohustust ei loo, kuna töötaja kohustused on sätestatud lepingu p-s 4 ja seos p 4 ja p 9 vahel puudub. Leping ei sisalda eraldi sätet lepingu kehtima hakkamise kohta. Asjaolu, et kostja ei eita saadud koolitust, tähtsust ei oma, sest see pole aluseks koolituslepingu alusel nõude esitamiseks. Koolituse protokollid on koostatud lisadena koolituslepingu nr 25 juurde, mis on aga tehtud alles 25.09.2006. Seega pole neid protokolle võimalik lugeda lähtuvaks koolituslepingust. Kuna 25.09.2006 sõlmitud koolituslepingu alusel koolitust kostjale ei osutatud, siis ei ole oluline hinnata ka kalkulatsioonis esitatud arvestust ega koolitatava kohta määratletud 20 000 krooni sisu. Õige on hageja väide, et kostja hüvitamiskohustus ei sõltu sellest, kuidas kalkulatsioonis nimetatud summad koolitajatele välja makstud on, sest pole kostja asi, millised suulised või kirjalikud kokkulepped olid või on hageja kui tööandja ja tema teiste töötajate vahel. Seega ei puutu kostjasse ka see, kas koolitajad olid vabastatud oma põhitööst või, et kutsealase väljaõppe teostamine ehk koolitamine ei kuulu mitte ühegi kalkulatsioonis nimetatud koolitaja töölepingujärgsete tööülesannete hulka. Küll aga sätestab TLS § 49 p 51, et tööandja on kohustatud korraldama oma kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste nõudeid. Seega, kui tööandja pärast töötaja tööle võtmist oli huvitatud töötaja rakendamisest mingeid täiendavaid kutseoskusi nõudval tööl, oli tal kohustus anda vastavat kutseõpet kostjale oma kulul. TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Et hagejal mingid täiendavad koolituskulud üldse olid, on tõendamata. Kui koolitajatena märgitud töötajad pidid tööd tegema ja tööandjal oli võimalik neid kasutada koolitajatena, siis ei puutu kostjasse, kuidas ja millise töö eest tööandja oma teisi töötajaid tasustas ega ole oluline, kas koolitajad said koolitamise eest tasu põhipalga või lisatasuna või mõlemaga. Samas kinnitas hageja esindaja, et pigem oli selline summa mingi kokkuleppeline summa, mis oleks tagatiseks, kui töötaja lahkub. Esindaja sõnutsi koolituslepingu sõlmimise eesmärk oligi vältida asjaolu, et tööandja peaks hiljem veel hakkama töötajale tõendama 20 000 krooni osas kulutuste sisu ja olemasolu, seda selgitama või tõendama. Kohtu arvates on sellisel viisil lepingu sõlmimine mõistetav vaid ühe poole ehk tööandja tahte väljendamiseks ja töötaja tööandja tahtele allutamiseks ega ole käsitletav poolte ühise tahtena. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjat teavitanud koolitusel osalemise või mitteosalemise võimalikest tagajärgedest, sealhulgas koolituslepingu hilisemast sõlmimisest lepingus märgitud tingimustest lähtuvalt.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS VolkerRail esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 25. juuli 2008 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on arusaamatu seisukoht, et alles 25.09.2006 koolituslepingust selgub kutsealase väljaõppe toimumine, kui vastustaja ise tunnistab, et väljaõpe oli juba enne lepingu sõlmimist toimunud. Lisaks on vastustaja enne koolituslepingu allkirjastamist allkirjastanud väljaõppel osalemist kinnitavad 4 protokolli. Järelikult on vastuvaidlematult tõendatud vastustaja tahe väljaõppel osalemiseks ning täiendava kvalifikatsiooni omandamiseks; 2) ei ole koolituslepingus sisalduva kokkuleppe sõlmimine pärast koolituse läbiviimist keelatud. Kohtu arvamus, et iga sõlmitav leping peab olema suunatud üksnes edaspidiseks tegutsemiseks, pole õige. Pooltel on igal ajal õigus kokkuleppega reguleerida omavahelisi õigussuhteid. Apellant soovis töötajatega, kes ise sellega nõustusid, leppida edasise töötamise miinimumperioodi ning selle mittejärgimise tagajärjed kokku alles pärast väljaõppe läbimist;
3) on arusaamatu seisukoht, et lõpparvest osalise kinnipidamise lubamine ei väljenda vastustaja lepingu sõlmimise tahet. Koolitusleping sõlmiti 25.09.2006. Vastustaja tahet leping sõlmida näitab tema allkiri lepingul, mida ta vaidlustanud ei ole. Nimetatud osalise kinnipidamise lubamisega vastustaja aktsepteeris endal koolituslepinguga võetud kohustuse olemasolu. Seega vastustaja aktsepteeris, et tal on tema poolt sõlmitud koolituslepingust tulenevalt tasumise kohustus olemas, kuid ta põhjendamatult ei soovinud seda täies ulatuses täita; 4) ei anna koolituslepingu p-is 3 tööandja kohustuste kirjeldamisel oleviku ajavormi kasutamine alust väiteks, et lepingu eesmärgiks oli tulevikus teostatava väljaõppega seonduva reguleerimine. Vastupidi, leping reguleeris koolituslepingu sõlmimise ajaks juba teostatud väljaõppega seonduvat. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Käesoleval juhul ei ole poolte käitumine mitte üheski episoodis olnud suunatud sellele, et pärast koolituslepingu sõlmimist oleks apellandil tulnud viia läbi koolituslepingu punktis 3.1. nimetatud väljaõpe; 5) on arusaamatu seisukoht, et koolituslepingule lisatud protokolle pole võimalik lugeda lähtuvaks koolituslepingust. Kõnealused protokollid on üheks tõendiks, mis selgelt kinnitavad koolituste toimumist (kusjuures vastustaja seda ei eita) enne koolituslepingu sõlmimist ning koolituslepingu p-is 9 nendele viitamine ja lepingule lisamine näitavadki, et koolituslepingus peetigi silmas protokollides nimetatud väljaõpet. Ei ole mingi tähtsust, mis kuupäeval ja kelle poolt need protokollid on ettevalmistatud. Oluline on see, et vastustaja on igale protokollile oma allkirja andnud ehk kinnitanud protokollides sisalduva informatsiooni tegelikkusele vastamist; 6) on ebaõige seisukoht, et hagiavalduse lisaks nr 2 oleva dokumendi pealkirjast „Kalkulatsioon kutsealane väljaõpe raudtee ekskavaatorijuhi erialal“ saab järeldada, et tegemist on edaspidiseks tehtava ehk eeldatava arvutlusega, millest saaks tulevikus lähtuda. Dokumendi sisu näitab üheselt, et seal on kirjas koolituskulude arvestus perioodil 01.03.-30.06.2006 toimunud koolituste osas. Seal on toodud iga koolitaja nimi, koolituse kuupäev, tunnihind, tundide arv vastaval perioodil, tasu kokku, koolitatavate arv, kulud ühe koolitatava kohta, koolituse kogukulu ja kogukulu ühe inimese kohta; 7) on ebaõigesti kohaldatud TLS § 49 p 51, sest käesoleval juhul ei ole apellant kutseoskuste nõudeid muutnud, vaid apellant lihtsalt tegi vastustajale ettepaneku väljaõppe läbimiseks ning vastustaja oli vabatahtlikult valmis väljaõpet läbima. Kui vastustaja oli vabatahtlikult ilma apellandi sunduseta läbinud väljaõppe ja tõstnud seeläbi enda kutseoskusi ning seejärel sõlminud vabatahtlikult koolituskulude hüvitamise kokkuleppe (koolituslepingu), kus muuhulgas võttis endale kohustuse teatud perioodi apellandi juures töötada, kohustudes vastasel juhul kompenseerima vastavas proportsioonis apellandi poolt väljaõppele tehtud kulutused, siis pole see kuidagi vastuolus TLS § 49 p-ga 51 ega ühegi muu õigusnormiga; 8) on ebaõigesti leitud, et tegemist on vaid ühe poole tahte väljendusega. Vastustaja on vabatahtlikult nõustunud apellandi ettepanekuga koolitusleping sõlmida. Kui apellant ja vastustaja on vabatahtlikult mingi lepingu kirjalikult sõlminud, siis näitab see mõlema poole tahet.
5.D. Leštšuk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 25. juuli 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus asunud õigele seisukohale, et koolitusleping on sõlmitud alles pärast koolituse toimumist ning hageja on sellega püüdnud tagantjärele seadustada toiminguid, et katta mingeid kulutusi või piirata töötajate töölt lahkumist sel teel, et luua rahaline kohustus läbi täiendava tsiviilõigusliku lepingu. Mõlemad pooled kinnitasid, et pärast koolituslepingu sõlmimist mingit koolitust toimunud ei ole ja seetõttu leidis ka kohus, et koolitusleping ei tõenda, et kostja oleks
olnud nõus tasuma selle koolituse eest, milles ta osales enne lepingu sõlmimist. Samuti nõustub vastustaja kohtu järeldusega, et kuigi kostja ei eita saadud koolitust, ei oma see tähtsust, sest see pole aluseks koolituslepingu alusel nõude esitamiseks; 2) on kohus õigesti leidnud, et kuna koolitusleping on sõlmitud alles 25.09.2006, ei ole koolituslepingule lisatud protokolle võimalik lugeda koolituslepingust lähtuvaks. Vastustaja on kinnitanud protokollidel oma allkirjadega, et ta on nimetatud koolitustel osalenud, kuid see ei tähenda veel, et ainuüksi protokollide allkirjastamisega oleks vastustaja võtnud endale kohustuse teatud tingimustel tööandjale koolituskulud hüvitada ning miski ei näita protokollide seotust koolituslepinguga; 3) on kohus piisavalt põhjendanud, miks ta ei hinnanud kalkulatsioonis esitatud arvestust ega koolitatava kohta määratletud 20 000 krooni sisu. Seetõttu on kohus jätnud tähelepanuta ka kostja esitatud vastuväited kalkulatsioonis esitatud arvestustele ja seisukohtadele koolitajatele lisatasude maksmise osas; 4) on kohus õigesti leidnud, et tulenevalt TLS § 49 p-ist 51 peab tööandja korraldama omal kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste nõudeid. Vastustaja võeti tööle ekskavaatorijuhi ametikohale. Väide, et vastustaja oli juba tööle asudes teadlik, et teda soovitakse kasutada ka raudtee ekskavaatorijuhina, on tõendamata; 5) on kohus õigesti leidnud, et tõendamata on asjaolu, kas hagejal üldse mingid koolituskulud olid. Eeltoodud järeldusele on kohus jõudnud seetõttu, et hageja esindaja enda kinnitusel oli 20 000-kroonise koolituskulu puhul tegemist kokkuleppelise summaga. Vastustaja nõustub ka sellega, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjat teavitanud koolitusel osalemise või mitteosalemise võimalikest tagajärgedest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 25. juuli 2008 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab välja D. Leštšukilt AS VolkerRail RTE kasuks 11 592 krooni põhivõlana ning kuni kohtuotsuse tegemiseni viivise 2092.42 krooni ja alates 23.01.2009 viivise 9,50% põhinõudest kuni põhivõla tasumiseni.
7.AS VolkerRail RTE esitas maakohtule hagi D. Leštšuki vastu koolituskulude 11 592 krooni ning viivise väljamõistmiseks. Nõude aluseks on olnud poolte vahel sõlmitud koolitusleping nr 25 (tl 21-22). Lepingu p 2 kohaselt on selle objektiks kutsealane täiendõpe koolitaja poolt ja sellega seonduvad poolte kohustused kulutuste kandmise tagatise osas. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tulenevalt TLS §-st 49 p 51 oli hageja kohustatud andma vastavat väljaõpet kostjale omal kulul. Vastavalt TLS §-le 49 p 51 on tööandja kohustatud korraldama oma kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste (sealhulgas riigikeele ja võõrkeelte oskuse) nõudeid. Käesoleval juhul asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostja puhul muutnud tööks vajalike kutseoskuste nõudeid ning kostja ei ole ka ise väitnud, et väljaõpe viidi läbi seoses sellega, et muutusid temale esitatud tööks vajalike kutseoskuste nõuded. Tegemist ei ole olnud TLS §-st 49 p 51 tuleneva koolitusega, vaid koolitusega, mis tuleneb töösuhtest ja on käsitletav TLS mõttes erisoodustusena, kuid mille osas on sõlmitud eraldi koolitusleping.
Menetlusosaliste vahel ei ole olnud vaidlust selles, et kostja osales hageja poolt korraldatud raudtee ekskavaatorijuhi erialasel väljaõppel 01.03.2006-20.09.2006, kuid kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja pärast koolituslepingu sõlmimist 25.09.2006 täitnud selle p-s 3.1 nimetatud kohustust teostada kutsealane väljaõpe raudtee ekskavaatorijuhi erialal ja kuna hageja ei täitnud oma kohustust ja väljaõpet lepingu alusel ei korraldanud, siis ei saanudki kostja lepingut täita. Ringkonnakohus leiab, et koolituslepingu kehtivus ei sõltu sellest, et see sõlmiti kirjalikult pärast seda, kui reaalselt oli juba koolitus toimunud. Koolituslepingu p 3.1 kohaselt kohustus hageja teostama kutsealase väljaõppe raudtee ekskavaatori juhi erialal ning p 3.2 alusel kohustus hageja teostama väljaõppe raudtee tehnokasutuseeskirja ja raudtee signalisatsioonijuhendi teadmiste alal. Koolituslepingule on lisatud punkti 9 kohaselt koolituse protokoll 01.03.2006 (käsitleti raudtee signalisatsioonijuhendit), koolituse protokollid 16.03.2006 ja 30.03.2006 (käsitleti raudtee tehnokasutuseeskirja) ning koolituse protokoll 01.03-01.07.2006 (tutvuti ekskavaatoriga, käsitleti tööoperatsioone, remondi teostamist, masina hooldust). Kõikidel nimetatud protokollidel on kostja allkiri selle kohta, et ta osales koolitusel. Seega on tõendatud hageja poolt koolituslepingu p 3.1 ja 3.2 täitmine. Lepingu p 3.3 alusel kohustub tööandja kandma töötaja koolitusega seotud kulud kogusummas 20 000 krooni. Kuna hageja oli täitnud lepingu p-d 3.1 ja 3.2 ja seoses sellega kandnud ka p-s 3.3. koolitusega seotud kulud, siis oli ta õigustatud nõudma kostjalt lepingu p 5.2 alusel väljaõppega seotud kulutuste hüvitamist, sest lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja pärast väljaõppe lõppemist töötama AS-s Rööbasteede Ehitus (nüüd AS VolkerRail RTE) 2 aastat, kuid ta ei teinud seda ning tööleping lõpetati töötaja algatusel enne kahe aasta möödumist väljaõppe saamisest. Vastavalt lepingu p-le 5.2 kui töötaja tööleping lõpeb lepingu punktis 4.1 nimetatud tähtaja jooksul töötaja algatusel, kohustub töötaja hüvitama väljaõppele tehtud kulutused vastavalt käesoleva lepingu p-s 3.3 olevas summas, mida on vähendatud proportsionaalselt tööl oldud ajaga.
8.Asjaolu, et kostjal oli tahe läbida hageja poolt korraldatud väljaõpe koolituslepingus märgitud tingimustel (s.o sõlmida 25.09.2006 koolitusleping), on tõendatud kostja allkirjadega koolituse protokollidel ja koolituslepingul. Kostja nõusolek selle kohta, et lõpparvest peetakse kinni koolituskulude katteks 1457 krooni (tl 23) on käsitletav tema poolt koolituslepingu täitmisele asumisena.
9.Koolituslepingu nr 25 p-s 3 on hageja kohustused sõnastatud tulevikku suunavalt, kuid juba eelnevalt märgitud põhjenduste kohaselt (arvestades menetlusosaliste seletusi ja lepingu p-s 9 märgitud lisasid) oli hageja koolituslepingu sõlmimise ajaks p-s 3 märgitud kohustused täitnud ja seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, et poolte koolitusleping ei tõenda, et kostja oleks olnud nõus tasuma koolituse eest, milles ta osales enne lepingu sõlmimist. Asja materjalidega on tõendatud see, et kostja oli läbinud koolituslepingu sõlmimise ajaks väljaõppe ning ta võttis endale kohustusi seoses juba läbitud väljaõppega.
10.Hageja ei ole väitnud, et 25.09.2006 sõlmitud koolituslepingu lisadena nimetatud protokollid oleksid lähtunud koolituslepingust, seetõttu on arusaamatu maakohtu seisukoht, et koolituslepingule lisatud protokolle pole võimalik lugeda lähtuvaks koolituslepingust. Pigem on protokollide näol tegemist koolituslepingu sõlmimise aluseks olevate dokumentidega ning tõendavad koolituse toimumist enne koolituslepingu kirjalikku sõlmimist. Koolitusleping oli suunatud hageja poolt kostjale kutsealase väljaõppe teostamisele, kuid koolituslepingust ei tulene hagejale kohustust, et ta peaks tagama kostja poolt raudtee eriveeremi II juhi kutsekvalifikatsiooni saamiseks vajaliku eksami läbimise. Eksami positiivne tegemine sõltub siiski isikust endast, mitte ei saa selle tulemust mõjutada kolmas isik.
11.Koolituslepingus on pooled kokku leppinud selles, et koolitusega seotud kulud on kogusummas 20 000 krooni. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja hüvitamiskohustus ei sõltu sellest, kuidas kalkulatsioonis nimetatud summad koolitajatele on välja makstud. Samuti ei ole koolituslepingust tulenev nõue seotud sellega, millised kokkulepped olid hageja ja teiste töötajate vahel ning, kas koolitajad olid vabastatud oma põhitööst ja, kas koolitamine kuulus või ei kuulunud ühegi kalkulatsioonis nimetatud koolitaja töölepingujärgsete tööülesannete hulka. Lisaks sellele, et poolte kokkuleppe kohaselt olid koolitusega seotud kulud 20 000 krooni, samuti ka hageja poolt maakohtule esitatud kalkulatsioonist kutsealase väljaõppe kohta raudtee ekskavaatorijuhi erialal (tl 16) tuleneb, et koolituskulu inimese kohta oli 20 001 krooni. Asjaolu, et kirjalikult on kalkulatsioon koostatud 25.09.2006 (s.o pärast väljaõppe läbiviimist), ei tõenda seda, et reaalselt ei kandnud hageja koolitusega seotud kulusid 20 001 krooni suuruses summas.
12.Asjasse puutumatu on kostja väide, et töölt lahkumine oli tingitud tööandjapoolsest palgaseaduse rikkumisest. Tööleping on lõpetatud TLS § 79 alusel (määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamine töötaja algatusel) ning koolituslepingu p 5.2 kohaselt kohustus kostja töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel hüvitama väljaõppele tehtud kulutused.
13.Hageja on õigesti esitanud nõude õiguslike alustena VÕS sätteid, mis käsitlevad lepingu rikkumist. VÕS § 1 kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Hageja oli õigustatud nõudma kostjalt lepingu p 5.2 alusel väljaõppega seotud kulutuste hüvitamist, sest lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja pärast väljaõppe lõppemist töötama AS-s Rööbasteede Ehitus (nüüd AS VolkerRail RTE) 2 aastat, kuid ta ei teinud seda ning tööleping lõpetati töötaja algatusel enne kahe aasta möödumist väljaõppe saamisest. Vastavalt lepingu p-le 5.2 kui töötaja tööleping lõpeb lepingu punktis 4.1 nimetatud tähtaja jooksul töötaja algatusel, kohustub töötaja hüvitama väljaõppele tehtud kulutused vastavalt käesoleva lepingu p-s 3.3 olevas summas, mida on vähendatud proportsionaalselt tööl oldud ajaga. Hageja on kasutanud VÕS § 101 lg-s 1 p 1 sätestatud õiguskaitsevahendit ja nõudnud kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 101 lg-le 1 p 6 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja ongi koos kohustuse täitmisega nõudnud ka viivise tasumist ning kuna nimetatud õiguskaitsevahendeid on võimalik koos kasutada, siis on hageja nõue viivise osas põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Koolituslepingu p 5.2 kohaselt oli kostja kohustatud hüvitama hagejale koolituskulud töölepingu lõpetamisel. Seega muutus kohustus sissenõutavaks töölepingu lõpetamisel ja alates selles ajast on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja arvestuse kohaselt oli hagiavalduse esitamise ajaks viivise summaks 413 krooni. Hagi esitati 27.09.2007. Hagi esitamise ajast kuni 01.01.2009 oli VÕS § 94 lg 1 kohane intressimäär 4,0% (VÕS § 113 lg 1 alusel oli viivise määraks 11 %). Alates 01.01.2009 on VÕS § 94 lg 1 alusel intressimäär 2,50% ning VÕS § 113 lg 1 alusel on viivise määraks 9,50%. Seega on viivis 27.09.2007-26.09.2008 – 1275.12 krooni; 27.09.2008-01.01.2009 – 335 krooni; 01.01.200923.01.2009 – 69.30 krooni.
Lähtudes eeltoodust, on viivise summa otsuse tegemise seisuga 2092.42 krooni (s.o kuni 23.01.09).
14.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja tühistab maakohtu otsuse ning rahuldab hagi, siis tuleb TsMS § 173 lg 3 ja 4 alusel jätta maakohtus ning ringkonnakohtus menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud D. Leštšuki kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.