2.Tunnistada 5. oktoobril 2007.a toimunud töölepingu lõpetamine hagejaga R Š Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 5 ja § 102 alusel
2-08-88 ebaseaduslikuks.
3.Ennistaja hageja R Š tööle endisele ametikohale OÜG.
4.Mõista kostjalt OÜG hageja R Š kasuks välja palk sunnitud töölt puudumise aja eest (periood 06.10.2007-26.11.2007) summas 16 875,36 krooni (kuusteist tuhat kaheksasada seitsekümmend viis krooni ja 36 senti). Otsuse täitmisel arvestada, et nimetatud summast on kostja 15 611,23 krooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 26. novembri 2007.a otsuse (töövaidlusasi nr 9.01-02/2165-07) punkti 5 alusel hagejale tasunud.
5.Mõista
hagejalt
R
Š
kostja
OÜGkasuks
Tööinspektsiooni
Töövaidluskomisjoni
(töövaidlusasi
9.01-02/2165-07)
nr
Tallinna novembri
tagasitäitmise
korras
ja
Harjumaa
2007.a
otsuse
individuaalse
töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 33 lg 3 alusel välja 4545,45 krooni (neli tuhat viissada nelikümmend viis krooni ja 45 senti). Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 13. jaanuaril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.31. oktoobril 2007.a pöördus R Š Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (edaspidi ka TVK) poole avaldusega, milles palus tunnistada tema töölepingu lõpetamine 5. oktoobril 2007.a TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks ning ennistada teda tööle OÜ (OÜ) G ning mõista tööandjalt välja keskmine palk sunnitud töölt
2-08-88 puudumise aja eest. Lisaks palus R Š lugeda töölepingu sõlmituks 16. juulist 2007.a ning välja mõista OÜ G2007.a juulis töötatud päevade eest saamata jäänud töötasu summas (4545 kr) ja viivist 0,5% iga töötasu maksmisega viivitatud päeva eest. Samuti esitas töötaja töövaidluskomisjonile nõuded keskmise palga väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest ning tööandja tööraamatu väljastamiseks kohustamiseks.
26.novembri 2007.a TVK otsusega (töövaidlusasjas nr 9.01-02/2165-07) R Š avaldus rahuldati. Töövaidluskomisjon luges töölepingu sõlmituks alates R Š’i tegeliku tööle lubamise ajast 16. juulil 2007.a. Samuti otsustas töövaidluskomisjon mõista OÜ G R Š’i kasuks välja palga ajavahemiku 16.07.-31.07.2007.a eest summas 4545,45 krooni ning viivised palga maksmisega viivitamise eest summas 992,97 krooni. Töövaidluskomisjon tunnistas R Š’i töölepingu lõpetamise 5. oktoobril 2007.a TLS § 86 p 5 ja § 102 alusel ebaseaduslikuks ja ennistas avaldaja tööle endisele ametikohale. Samuti mõistis töövaidluskomisjon OÜ G R Š’i kasuks välja keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest summas 16 875,36 krooni ning TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga summas 10 078,34 krooni. Töövaidluskomisjon kohustas oma otsusega OÜ G väljastama R Š’ile tööraamatu. Tööle ennistamise osas, samuti keskmise palga väljamõistmise osas töölt sunnitult puudumise aja eest ja palga väljamõistmise osas ajavahemiku 16.07.-31.07.2007 eest kokku summas 20 156,68 krooni kuulus TVK otsus täitmisele viivitamatult vastavalt ITLS §-le 27.
2.3. jaanuaril 2008.a esitas OÜ G Harju Maakohtule avalduse (taotluse) töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Kostja palub jätta hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuded rahuldamata ning kohustada hagejat ITLS § 33 lg-st 3 tulenevalt tagastama kostjale TVK 26. novembri 2007.a otsusega välja mõistetud ja välja makstud 20 156,68 krooni. Lähtudes ITLS § 24 lgst 5 tuleb töövaidluskomisjonile esitatud avaldust lugeda käesoleval juhul hagiavalduseks.
3.Hageja väidete kohaselt asus ta 16. juulil 2007.a tööle müüja-konsultandina OÜ-sse G. Tööandja esindaja juhatuse liige J.L lubas sõlmida hagejaga kirjaliku töölepingu lähimal ajal ning fikseerida töölepingus poolte suulised kokkulepped. Hageja asus täitma müüjakonsultandi tööülesandeid, mis suulise kokkuleppe kohaselt hõlmasid üldehitustöö teenust vajavate klientide leidmist, tellimuste vormistamist, hinnapakkumiste koostamist, lepingute sõlmimise korraldamist. Hageja korduvatele meeldetuletustele sõlmida kirjalik tööleping reageeris tööandja alles augusti teisel poolel, edastades avaldajale allkirjastamiseks töölepingu projekti (nr 59). Tutvudes töölepinguga, tuvastas hageja, et tööleping ei sisalda poolte vahel tööle asumisel kokkulepitud tingimusi. Tööle asumise ajaks oli märgitud 1. august 2007.a, kuigi hageja asus kostja juures tööle juba 16. juulil 2007.a. Samuti erines põhipalk tööle asumisel kokkulepitust. Pooled olid hageja väidete kohaselt kokku leppinud põhipalgas 10 000 krooni (neto), töölepingus oli aga märgitud põhipalga suuruseks 10 000 krooni brutosummana. Samuti ei olnud töölepingus (punkt 2.3) määratletud töötaja töö sisu ega lisatud ametijuhendit või muud dokumenti, mis määratlenuks töötaja konkreetsed tööülesanded. Puudus ka tööle asumisel kokkulepitud intresside määramise ja tasumise kord avaldaja poolt sõlmitud lepingutelt, samuti isikliku sõiduauto kasutamise tingimused tööülesannete täitmisel. Samas sisaldus allkirjastamiseks esitatud töölepingu projektis punkt 1.3, mille kohaselt võetakse hageja tööle katseajaga kestvusega 4 kuud. Tööle asumisel ei olnud pooled selles kokku leppinud. Hageja keeldus töölepingut allkirjastamast ning palus kostja juhatuse liikmel J.L ’il ülalnimetatud erinevused kõrvaldada. Hageja väidete kohaselt lubas kostja vastavad parandused töölepingus teha. Nimetatud lubadusele tuginedes jätkas hageja töötamist kostja juures. Tööandja töölepingusse parandusi sisse ei viinud, vaid koostas 3. oktoobril 2007.a töölepingu lõpetamise teatise, mille kohaselt lõpetatakse hagejaga tööleping TLS § 86 p 5 ja
2-08-88 § 102 alusel, s.o katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. 5. oktoobril 2007.a lõpetati hagejaga tööleping TLS § 86 p 5 ja § 102 alusel. Samal päeval maksti hagejale välja palk septembri ja oktoobri kuu eest summas 10 319 krooni, kuid jäeti välja maksmata saamata jäänud puhkuse eest hüvitis töölepingu lõpetamisel. 20. novembril 2007.a maksti töötajale välja puhkuse hüvitis töölepingu lõpetamisel viie kalendripäeva ulatuses summas 1 271 krooni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hageja nõudeid ei tunnista ja palub jätta need rahuldamata.
4.Kostja leiab, et poolte vahel sõlmiti tööleping 1. augustil 2007.a. Kuivõrd töösuhe algas alates 1. augustil 2007.a, puudub töötajal õigus nõuda töötasu ja viivist perioodi 16.31.07.2007 eest. Kostja otsis 2007.a kevadel konkursi korras müüja-konsultanti, kes tegeleks üldehitus- ja renoveerimistööde teenust vajavate klientide leidmise, nõustamise, hinnapakkumiste koostamise, lepingute ettevalmistamise jmt töödega. Sooviavalduse tööleasumiseks esitas ka hageja R Š. Kostja kutsus mõned kandidaadid, s.h hageja, vestlusele. Vesteldi kandidaadi oskustest ja tema võimalusest müüja-konsultandina tööle asuda ning selgitati, millega peaks müüja-konsultant tegelema. 2007.a. juulis kutsuti hageja uuesti vestlusele, kus tutvuti põhjalikumalt hageja eelnevate töökogemustega. Selgus, et hagejal puudus nii varasem klientide teenindamise, müügitöö ning ka lepingute koostamise kogemus. Hagejal on elektriku haridus ja puuduvad igasugused oskused-teadmised üldehitusest. Seetõttu tekkis kostjal kahtlus hageja sobivuses ning hagejal soovitati kaaluda enda sobivust pakutavale tööle. Hageja arvas ennast siiski tööga hakkama saavat. Kostja pakkus välja võimaluse sõita tööga tutvumise eesmärgil kaasa teise müüja-konsultandiga kliendiga kohtumisele, kui kostja vastava tellimuse saab. Hageja oli ettepanekuga nõus ja kui juuli lõpus tekkis võimalus, siis sõitis hageja (26. juulil 2007.a) koos kostja töötaja S.B ’iga Loksale potentsiaalse kliendi juurde. Kohtumisele sõideti hageja ettepanekul tema autoga, kuid nimetatud asjaolu ei tekita iseenesest veel töösuhet. Loksalt kliendi juurest naastes teatas hageja kostjale, et on kindel oma tööga toimetulekus, mispeale lepitigi kokku, et ta asub 1. augustist tööle. Töölepingu tingimustes – tööülesannetes, palgas, samuti katseajas – lepiti esialgu kokku suuliselt, sest kostja soovis kindlasti veenduda, kuidas hageja, kes varem pole sellist tööd teinud, tööülesannetega toime tuleb. Hageja oli tingimustega nõus. Hageja asus suuliselt kokkulepitud tingimustel tööle 1. augustil 2008.a. Kirjalik tööleping esitati hagejale allkirjastamiseks 3. augustil 2007.a, ametijuhend mõni aeg hiljem. TLS § 28 lg.2 kohaselt on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega. Kostja tunnistab, et eeltoodust tulenevalt tulebki tööleping lugeda sõlmituks alates 1. augustist 2007.a. Hageja ei ole kostja hinnangul ka tõendanud, millist konkreetset tööd ta kostja juures alates
16.juulist 2007.a tegi. Hageja väidete kohaselt tegeles ta tõlke- ja konsultatsioonitöödega, samas ei oska hageja nimetada ühtegi konkreetset klienti, keda ta konsulteeris või kellele tõlketöid tegi. Kostja väidete kohaselt sõlmiti hagejaga tööleping tingimustel, milles suuliselt kokku lepiti, kuid hageja keeldus kirjalikku töölepingut allkirjastamast. Muu hulgas leppisid pooled töölepingus l kokku 4-kuulises katseajas. Hageja keeldus kirjalikult vormistatud lepingut allkirjastamast üksnes põhjusel, et palgatingimused ei vastavat suulistele kokkulepetele. Hageja pole üheski oma tööandjale saadetud e-kirjas toonud töölepingu allkirjastamata jätmise põhjuseks katseaja sätestamise. Samuti ei ole
2-08-88 hageja seda märkinud ei oma töövaidluskomisjonile esitatud avaldustes töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise põhjusena. Töötaja on vaidlustanud lepingu lõpetamise seaduslikkuse vaid põhjusel, et tööandja pole tõendanud tema mittesobivust ja teatisel on katseaja tulemused märgitud rahuldavaks. Vastavalt kostja vastuväidetele leppisid poolde palgatingimustena kokku põhipalgas brutosummas 10 000 krooni kuus ning võimaluses saada lisatasu, kui töötulemused seda lubavad. Hageja poolt väidetud kokkuleppeid 10 000 krooni suuruse põhipalga saamiseks netopalgas pole olnud ja selle välistab ka palgaseaduse (PalS) § 3. Kostja möönab, et töölepingu sõlmimisel anti hagejale suuliselt teada, et töötulemustest sõltuvalt võib ta saada lisatasu. Samas ei ole kostja mingeid konkreetseid lisatasu saamise kriteeriume välja töötanud ega saanud neid ka lubada. Kostja leiab, et 10 000-kroonises brutopalgas kokkuleppe saavutamine on leidnud tõendamist ka töövaidlusasja lahendamise käigus töövaidluskomisjonis. Pooled leppisid kokku ka hageja töökohustustes, milleks olid klientide otsimine, vajaliku andmebaasi loomine, info kogumine ja läbirääkimised klientidega vajalikest töödest ja nende tegemise ajast, mõõtude võtmine, kalkulatsioonide koostamine, konkurssidel osalemine, lepingute koostamine ja sellele järgnevad tegevused, kui konkurss on võidetud. Vaatamata kirjaliku töölepingu allakirjutamisest keeldumisele asus hageja tööle. Tal olid teada tema tööülesanded, ta sai oma igapäevatöös pidevat abi ja nõustamist, mis puudutas hinnapakkumiste tegemist, dokumentide vormistamist. Nimetatud tööülesandeid kui hageja kohustusi on hageja ise tunnistanud nii juba töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui oma e-kirjades kostjale (esitatud hageja poolt kohtule). Kostja on jätkuvalt ka seisukohal, et hageja katseaja tulemused olid ebarahuldavad ja tema tööleping lõpetati 5. oktoobril 2007.a TLS § 86 p.5 alusel. Vaatamata sellele, et hagejat pidevalt juhendati ja õpetati, jäid tema töötulemused kasinaks. Esimesel kolmel nädalal kohtus ta disaineriga, tegi objektidest mõne foto, kohtus BREM-i esindajaga, kes andis talle 6 aadressi, kus oleks vaja töid teha. Lepinguni osade tööde tegemiseks jõudis hageja vaid kahel aadressil, XXX ja XXX ja sedagi alles vahetult enne töölepingu lõpetamist hagejaga. Lepingutest sai kostja isegi teada alles klientidelt, kes nõudsid kostjalt kokkulepitud tööde teostamist, aga vastavaid lepinguid iseenesest hageja kostjale ei esitanud. Kostja esitas kolmel korral kirjaliku järelpärimise hageja töö tulemuslikkuse hindamiseks, kuid sai vaid umbmääraseid vastuseid läbirääkimiste toimumise kohta ja ei enamat. Sellised tulemused tööandjat ei rahuldanud. Kostja leiab, et tulenevalt TLS §§-dest 34 ja 102 oli tal õigus hinnata hageja tööga toimetulekut kogu katseaja jooksul. Kostja ilmne eksitus hagejale esitatud töölepingu lõpetamise põhjenduse juures ei näita töötaja head tööd ega saa kuidagi tuua kaasa töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist.
5.Tsiviilasja menetluse käigus 18. augustil 2008.a esitatud avaldusega on kostja esitanud täiendava taotluse 9806,45 krooni väljamõistmiseks hagejalt ITLS § 33 lg 3 alusel. Nimetatud summa on 15. jaanuaril 2008.a kinni peetud kostja pangaarvelt kohtutäitur Arvi Pink poolt vastavalt täiteasjale 024/2007/1238. Kostja leiab, et summa on kinni peetud alusetult, kuna TVK otsuses märgitud summa 20 156,68 krooni (bruto) oli kostja hagejale selleks ajaks tasunud.
MENETLUSE KÄIK
6.22. oktoobril 2008.a ja 10. detsembril 2008.a toimunud kohtuistungitel jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu,
2-08-88 paludes jätta selle rahuldamata. Kohus võttis 22. oktoobril 2008.a toimunud kohtuistungil vande all seletuse kostja juhatuse liikmelt J.L ’ilt ning kuulas üle tunnistaja S.B ’i.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Pooltel puudub vaidlus selles, et vähemalt alates 1. augustist 2007.a töötas hageja kostja juures müüja-konsultandina (hageja väitel tuleb töösuhte alguseks lugeda 16. juulit 2007.a), kirjalikus vormis tööleping jäi sõlmimata. Samuti puudub vaidlus selles, et tööleping lõpetati kostja (tööandja) algatusel 5. oktoobril 2007.a ning et lepingu lõpetamise põhjuseks on väidetava katseaja ebarahuldavad tulemused.
9.Kohtumenetluses on pooltel õiguslik vaidlus küsimuses, millisest hetkest pooltevaheline tööõigussuhe tekkis ning kas sellest tulenevalt on hagejal saamata jäänud töötasu nõue kostja vastu. Samuti on vaidlus toimunud töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle (s.h on pooltel erimeelsus selles, kas katseaega tööle võtmisel üldse rakendati ning kas võimaliku katseaja tulemusi saab hinnata ebarahuldavateks).
10.Kohus käsitleb esmalt vaidlusküsimust, millisest hetkest saab lugeda pooltevahelise töölepingu sõlmituks (s.t millal tekkis poolte vahel tööõigussuhe TLS § 1 mõttes). Tulenevalt TLS § 28 lg-st 1 sõlmitakse tööleping kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale. Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt. TLS § 28 lg 2 võrdsustab samas tegelikult tööle lubamise tööandja poolt töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui tegelikud tingimused olid töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust, kohaldatakse vastavat seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Vaidlustamata asjaolude kohaselt poolte vahel kirjalikus vormis töölepingut sõlmitud ei ole. Hageja väidete kohaselt töötas ta kostja juures alates 16. juulist 2007.a. Kostja vastuväidete kohaselt algas poolte töösuhe 1. augustil 2007.a, mil hageja tegelikult tööle lubati. Lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd saamata töötasu nõude perioodi 16.-31.07.2007 eest on esitanud hageja, lasub temal ka vastav tõendamiskoormis. Kohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid selle kohta, et hageja asus kostja juures tööle juba 16. juulil 2007.a. Hageja väited tööülesannete täitmise kohta 2007.a juulis on jäänud paljasõnalisteks. Tunnistajana üle kuulatud S.B on oma ütlustes küll märkinud, et tema arusaama kohaselt töötas hageja juba 2007.a juulis kostja juures (vt toimik, lk 84). Arvestades ütlustes toodud asjaolusid, mille alusel tunnistaja nimetatud järelduse tegi, ei saa üksnes tunnistaja S.B ’i poolt väidetu põhjal vaidlusalust asjaolu siiski tõendatuks lugeda. Kohus nõustub ka kostja seisukohaga, et kostja kliendi juures käimisest koos teise müüja-konsultandiga 26. juulil 2007.a ei saa veel iseenesest teha järeldust töösuhte olemasolu kohta. Seda ei muuda ka asjaolu, et mainitud kliendi juurde sõideti hageja ettepanekul tema autoga.
11.Seonduvalt hageja väidetega peab kohus vajalikuks lisada, et töövaidluskomisjoni otsus käesolevas töövaidlusasjas ei ole kohtumenetluses vaadeldav dokumentaalse tõendina. Samuti ei ole vaidlusaluses osas kohtule siduvad töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud asjaolud. Tulenevalt ITLS § 25 lg-st 1 on kohus asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega üksnes selle vaidlustamata osas.
12.Ülaltoodu põhjal teeb kohus järelduse, et töölepinguline suhe poolte vahel algas 1. augustil 2007.a, mitte 16. juulil 2007.a. Kuivõrd TLS § 1 ja PalS § 2 lg 1 sätestatu seovad
2-08-88 töötasu maksmise kohustuse tekkimise töösuhte algusega, puudub töötajal seega alus palga saamiseks perioodi 16.-31.07.2007 eest. Hageja nõue saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks summas 4545,45 krooni tuleb jätta rahuldamata.
13.Kuivõrd hagejal puudub perioodi 16.-31.07.2007 eest saamata jäänud tööasu nõue, ei kuulu rahuldamisele ka hageja nõue viivise väljamõistmiseks palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest (PalS § 35). Samuti ei ole kostja saamata jäänud töötasu puudutavas osas kinni pidanud hageja lõpparvet (TLS § 119 lg 2).
14.Edasiselt käsitleb kohus hageja töölepingu lõpetamisega seonduvat. Kohus leiab, et töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 86 p 5 alusel on toimunud ebaseaduslikult. TLS § 86 p 5 annab tööandjale võimaluse lõpetada töölepingu töötajaga katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. TLS § 33 lg 1 järgi võib töölepingus ette näha katseaja töötajal kokkulepitud tööde tegemiseks vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks. TLS § 33 lg 1 kohaselt ei või katseaja pikkus ületada nelja kuud. Katseaja tulemused määrab vastavalt TLS § 34 lg-le 1 kindlaks tööandja. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, on tal õigus tööleping lõpetada (TLS § 86 p 5). Sisuliselt sama tuleneb TLS § 102 lg-st 1. Osundatud sätetest lähtuvalt sõltub katseaja rakendamine töölepingu poolte sellekohasest kokkuleppest. Hageja on vaidlustanud sellekohase kokkuleppe olemasolu. Ülalviidatud TLS § 28 lg 1 sätestab töölepingu kohustusliku kirjaliku vormi. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Töölepingu vorminõude eesmärgist siiski ei tulene, et tööleping oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühine. (vt: Riigikohtu
9.mätsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08 (p 13). Seega ei saa põhimõtteliselt välistada, et töölepingu pooled võivad katseaja kohaldamises kehtivalt kokku leppida ka suulises vormis. Käesoleval juhul ei saa kostja väiteid katseaja kohaldamise osas siiski tõendatuks lugeda. Kõnealuseid väiteid kinnitab üksnes kostja juhatuse liikme J.L ’i poolt kohtule vande all antud seletus (vt toimik, lk 82). Samas puuduvad muud tõendid katseaja rakendamise kohta. Ainuüksi ülalmärgitud seletuse põhjal ei saa katseaja kohaldamise kokkulepet piisavalt tõendatuks pidada.
15.Olemasolevate tõendite põhjal võib iseenesest nõustuda kostja väitega, et töölepingu lõpetamisele eelneval perioodil ei esitanud hageja vastuväiteid katseaja kohaldamisele. Sellest asjaolust ei saa kohtu hinnangul siiski järeldada, et poolte vahel eksisteeris kokkulepe katseaja kohaldamise osas. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg-st 4 ei saa vaikimist või tegevusetust üldjuhul tahteavalduseks lugeda. Ebaõige on kostja väide, et hageja ei ole vaidlustanud katseaja kohaldamist töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis. Kirjalikes avaldustes töövaidluskomisjonile hageja sellele tõepoolest tuginenud ei ole. Töövaidluskomisjoni istungil on aga hageja selgitanud, et sai katseajast teada siis, kui talle edastati töölepingu projekt. Tööleasumisel katseajast juttu ei olnud (vt TVK toimik, lk 40). Kokkuleppe puudumisele katseaja kohaldamise osas on hageja tuginenud ka kohtumenetluses.
16.Samuti ei ole kostja suutnud tõendada hageja ebarahuldavaid tulemusi katseajal (isegi kui kokkulepet katseaja kohaldamise osas saaks lugeda tõendatuks). Iseenesest võib nõustuda kostja seisukohaga, et tööandja ei pea töölepingu lõpetamisel töötajale selgitama, miks katseaja tulemusi hinnatakse ebarahuldavaks. Samas peab tööandja töölepingu lõpetamise vaidlustamisel tõendama, miks ta katseaja tulemusi ebarahuldavaks pidas. Tööandja peab esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks (vt nt: Riigikohtu 5. aprilli 2000.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-00). Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et hagejale oleks tema
2-08-88 tööülesannete täpset sisu töölevõtmisel selgitatud. Kostja poolt koostatud töölepingu projekt tööülesannete ringi ei määratle, selle punktis 2.3.1 on tehtud vaid viide ametijuhendile (vt TVK toimik, lk 17). Samas ei ole hagejale ametijuhendit tutvustatud (selle kohta puuduvad tõendid). Kostja on püüdnud hageja töö sisu täpsemalt määratleda töövaidlusasja lahendamise käigus, kuid taolistele hilisematele põhjendustele ei saa kohus lepingu lõpetamise seaduslikkuse hindamisel tugineda. Kuivõrd hageja tööülesanded on jäetud kostja poolt töölepingu sõlmimiselt üheselt määratlemata, puudub kohtul võimalus töölepingu lõpetamise seaduspärasust objektiivselt kontrollida. Tööandja subjektiivsed hinnangud ei saa olla aga aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p 5 ja § 102 alusel. Juhul kui hageja jättis korduvalt täitmata kostja esindaja seaduslikke töökorraldusi, võinuks tööandja kaaluda töölepingu lõpetamist töökohustuste rikkumise tõttu TLS § 86 p 6 alusel.
17.Iseenesest võib nõustuda kostja väitega, et hageja oli üldjoontes teadlik oma töökohustustest, kuna hageja ise on need töövaidluskomisjonile esitatud avaldustes ja dokumentides välja toonud. Samas on tööülesannete konkreetne sisu fikseerimata ning hageja ei pruukinud juhtumi asjaolusid arvestades mõista, milliste kriteeriumide alusel kostja hageja töötulemusi ja sobivust tehtavale tööle hindab. Seonduvalt hageja väidetega märgib kohus, et töölepingu lõpetamise teatises (vt TVK toimik, lk 21) sisalduvad ebatäpsused iseenesest ei muudaks töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks. Teatis tervikuna võimaldab siiski aru saada, mis alusel kostja soovis hagejaga töölepingu lõpetada.
18.Vastavalt ITLS § 28 lg-le 1 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. TLS § 117 lg 1 kohaselt on töötajal töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Seega kuulub hagi rahuldamisele töötaja nõuete osas tema tööle ennistamiseks ja keskmise palga väljamaksemiseks sunnitud töölt puudumise aja eest. Töövaidluskomisjoni otsusega on keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest (periood 06.10.2007-26.11.2007) kostjalt välja mõistetud summas 16 875,36 krooni. Töövaidluskomisjon on seejuures lähtunud töötaja keskmisest palgast 10 078,34 krooni kuus. Hageja keskmise palga suuruse osas ei ole kumbki pool töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, mistõttu puudub kohtul alus nimetatud osas töövaidlusasja teisiti lahendada. Seega mõistab ka kohus kostjalt hageja kasuks välja keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest summas 16 875,36 krooni. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja nimetatud summa pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist hagejale osaliselt välja maksnud.
20.Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud hageja nõue ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Lõpparve saamise õigus tekib töötajal TLS § 74 lg 2 ja PalS § 32 lg 1 järgi töölepingu lõpetamisel. Käesoleva otsusega on kohus tuvastanud, et töölepingu lõpetamiseks hagejaga TLS § 86 p 5 alusel puudus seaduslik alus, ning rahuldanud hageja nõude tööle ennistamiseks. Seega ei ole otsusega tuvastatu põhjal poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenud ning kostjal ei ole tekkinud lõpparve väljamaksmise kohustust. Eeltoodut arvestades, tuleb hageja poolt TLS § 119 lg 2 alusel esitatud nõue jätta rahuldamata.
21.Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat väljastama hagejale tema tööraamat. TLS § 20 lg 2 kohustab tööandjat pidama tööraamatut kõigi põhikohaga töötajate kohta. Tööraamatu peab tööandja töötajale andma aga töölepingu lõpetamise
2-08-88 päeval (TLS § 74 lg 2). Töölepinguline suhe poolte vahel ei ole lõppenud, mistõttu ei ole hagejal tekkinud ka õigust tööraamatu kättesaamiseks.
22.Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et rahuldamisele kuuluvad hageja nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hageja tööle ennistamiseks ning keskmise palga väljamõistmiseks sunnitud töölt puudumise aja eest summas 16 875,36 krooni (viimase nõude on kostja osaliselt täitnud). Muus osas jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus märgib, et asja materjalide hulgas olevad dokumentaalsed tõendid, mida kohus ei ole ülalpool eraldi analüüsinud, on asjakohased, kuid need ei muuda kohtu poolt antud õiguslikke hinnanguid.
23.ITLS § 33 lg-st 3 tuleneb, et kui töövaidluskomisjoni otsuse alusel oli viivitamata täitmise korras tööandjalt välja mõistetud raha töötaja kasuks ja kohus lahendab asja teisiti, otsustab kohus ka väljamõistetud raha tagastamise töötajalt. Käesoleval juhul on töövaidluskomisjoni otsusega ITLS § 27 alusel kostjalt viivitamata täitmise korras välja mõistetud 20 156,68 krooni, s.h palk ajavahemiku 16.-31.07.2007 eest ja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. Kostja väidete kohaselt on ta töövaidluskomisjoni otsuse täitnud ja kõnealuse summa hagejale välja maksnud. Hageja on summa kättesaamist ka kinnitanud (vt toimik, lk 46 ja lk 79). Kuivõrd saamata jäänud töötasu osas lahendab kohus asja teisiti ning jätab hagi selles osas rahuldamata, kuulub 4545,45 krooni hageja poolt kostjale tagastamisele. Kohus mõistab töövaidluskomisjoni otsuse tagasitäitmise korras nimetatud summa hagejalt välja.
24.Kostja pangakontolt 15. jaanuaril 2008.a kohtutäituri poolt kinni peetud 9806,45 krooni täiendavalt väljamõistmist hagejalt ITLS § 33 lg 3 alusel peab kohus õiguslikult põhjendamatuks. Nimetatud summa tagastamise küsimus tuleb lahendada läbi viidud täitemenetluse raames.
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kohtumenetluses rahalisi nõudeid kogusummas 31 499,15 krooni (viivisenõuet arvestamata). Samuti on hageja esitanud nõude enda tööle ennistamiseks ning eraldi vaadeldava mittevaralise nõude tööraamatu väljastamiseks. Hageja poolt esitatud rahalised nõuded on kohus rahuldanud ligikaudu 53% ulatuses (16 875,36 kr). Samuti rahuldab kohus nõude töötaja tööle ennistamiseks. Tööraamatu väljastamise nõude jätab kohus rahuldamata. Lähtudes ülaltoodust ning arvestades asjaolu, et hageja ei ole kasutanud menetluses kvalifitseeritud õigusabi, peab kohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
2-08-88
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.