2-08-88/19 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

allkirjastamiseks töölepingu projekti (nr. 59). Tutvudes töölepinguga, tuvastas hageja, et tööleping ei sisalda poolte vahel tööle asumisel kokkulepitud tingimusi: tööle asumise ajaks oli märgitud 1. august 2007. a., kuigi hageja asus kostja juures tööle juba 16. juulil 2007. a., samuti erines põhipalk, sest kokku oli lepitud põhipalgas 10.000 krooni (neto), töölepingus oli aga märgitud põhipalga suuruseks 10.000 krooni brutosummana. Samuti ei olnud töölepingus (punkt 2. 3) määratletud töö sisu ega lisatud ametijuhendit või muud dokumenti, mis määratlenuks konkreetsed tööülesanded. Puudusid ka tööle asumisel kokkulepitud intresside määramise ja tasumise kord avaldaja poolt sõlmitud lepingutelt, samuti tööülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise tingimused. Samas sisaldus allkirjastamiseks esitatud töölepingu projektis punkt 1. 3, mille kohaselt võetakse hageja tööle katseajaga kestusega 4 kuud. Tööle asumisel ei olnud pooled selles kokku leppinud. Hageja keeldus töölepingut allkirjastamast ning palus kostja juhatuse liikmel J. L.il erinevused kõrvaldada. Kostja lubas teha töölepingus vastavad parandused. Sellele lubadusele tuginedes jätkas hageja töötamist kostja juures. Tööandja töölepingusse parandusi sisse ei viinud, vaid koostas 3. oktoobril 2007. a. töölepingu lõpetamise teatise, mille kohaselt lõpetatakse hagejaga tööleping TLS § 86 p. 5 ja § 102 alusel, s. o. katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. 5. oktoobril 2007. a. lõpetati hagejaga tööleping TLS § 86 p. 5 ja § 102 alusel. Samal päeval maksti hagejale välja palk septembri ja oktoobri eest summas 10.319 krooni, kuid jäeti välja maksmata saamata jäänud puhkuse hüvitis, mis maksti hagejale välja 20. novembril 2007. a. summas 1271 krooni. Kostja vastuväited Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud ja palus jätta need rahuldamata. Poolte vahel sõlmiti tööleping 1. augustil 2007. a., mil töösuhe ka algas, seega puudub kostjal õigus nõuda töötasu ja viivist ajavahemiku eest 16. kuni 31. juulini 2007. a. Kostja otsis 2007. a. kevadel konkursi korras müüja-konsultanti, kes tegeleks üldehitus- ja renoveerimistööde teenust vajavate klientide leidmise, nõustamise, hinnapakkumiste koostamise, lepingute ettevalmistamise jmt. töödega. Sooviavalduse tööleasumiseks esitas ka hageja. Kostja kutsus mõned kandidaadid, s. h. hageja, vestlusele. Vesteldi kandidaadi oskustest ja tema võimalusest müüja-konsultandina tööle asuda ning selgitati, millega peaks müüja-konsultant tegelema. 2007. a. juulis kutsuti hageja uuesti vestlusele, kus tutvuti põhjalikumalt tema eelnevate töökogemustega. Selgus, et hagejal puudus nii varasem klientide teenindamise, müügitöö kui ka lepingute koostamise kogemus. Hagejal on elektriku haridus ja puuduvad igasugused oskused-teadmised üldehitusest. Seetõttu tekkis kostjal kahtlus hageja sobivuses ning hagejal soovitati kaaluda enda sobivust pakutavale tööle. Hageja arvas ennast siiski tööga hakkama saavat. Kostja pakkus välja võimaluse sõita tööga tutvumise eesmärgil kaasa teise müüja-konsultandiga kliendiga kohtumisele, kui kostja vastava tellimuse saab. Hageja oli ettepanekuga nõus ja kui juuli lõpus tekkis võimalus, siis sõitis hageja 26. juulil 2007. a. koos kostja töötaja S. B. Loksale potentsiaalse kliendi juurde. Kohtumisele sõideti hageja ettepanekul tema autoga, kuid see asjaolu ei tekita iseenesest veel töösuhet. Loksalt kliendi juurest naastes teatas hageja kostjale, et on kindel oma tööga toimetulekus, mispeale lepitigi kokku, et ta asub 1. augustist tööle. Töölepingu tingimustes – tööülesannetes, palgas, samuti katseajas – lepiti esialgu kokku suuliselt, sest kostja soovis kindlasti veenduda, kuidas hageja, kes varem pole sellist tööd teinud, tööülesannetega toime tuleb. Hageja oli tingimustega nõus. Hageja asus suuliselt kokkulepitud tingimustel tööle

Hageja ei ole tõendanud, millist konkreetset tööd ta kostja juures alates 16. juulist 2007. a. tegi. Hageja väidete kohaselt tegeles ta tõlke- ja konsultatsioonitöödega, samas ei oska ta nimetada ühtegi konkreetset klienti, keda ta konsulteeris või kellele tõlketöid tegi. Hagejaga sõlmiti tööleping tingimustel, milles suuliselt kokku lepiti, kuid hageja keeldus kirjalikku töölepingut allkirjastamast. Muuhulgas leppisid pooled kokku 4-kuulises katseajas. Hageja keeldus kirjalikult vormistatud lepingut allkirjastamast üksnes põhjusel, et palgatingimused ei vastavat suulistele kokkulepetele. Hageja pole üheski oma tööandjale saadetud e-kirjas toonud töölepingu allkirjastamata jätmise põhjuseks katseaja sätestamise. Samuti ei ole hageja seda märkinud töövaidluskomisjonile esitatud avaldustes töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise põhjusena. Töötaja on vaidlustanud lepingu lõpetamise seaduslikkuse vaid põhjusel, et tööandja pole tõendanud tema mittesobivust ja teatisel on katseaja tulemused märgitud rahuldavaks. Pooled leppisid kokku põhipalgas brutosummas 10.000 krooni kuus ning võimaluses saada lisatasu, kui töötulemused seda lubavad. Hageja poolt väidetud kokkulepet 10.000 krooni suuruse põhipalga saamiseks netopalgas pole olnud ja selle välistab ka palgaseaduse (PalS) § 3. Töölepingu sõlmimisel anti hagejale suuliselt teada, et töötulemustest sõltuvalt võib ta saada lisatasu. Samas ei ole kostja mingeid konkreetseid lisatasu saamise kriteeriume välja töötanud ega saanud neid ka lubada. Pooled leppisid kokku ka hageja töökohustustes, milleks olid klientide otsimine, vajaliku andmebaasi loomine, info kogumine ja läbirääkimised klientidega vajalikest töödest ja nende tegemise ajast, mõõtude võtmine, kalkulatsioonide koostamine, konkurssidel osalemine, lepingute koostamine ja sellele järgnevad tegevused, kui konkurss on võidetud. Vaatamata kirjaliku töölepingu allakirjutamisest keeldumisele asus hageja tööle. Tal olid teada tema tööülesanded, ta sai oma igapäevatöös pidevat abi ja nõustamist, mis puudutas hinnapakkumiste tegemist, dokumentide vormistamist. Nimetatud tööülesandeid kui oma kohustusi on hageja ise tunnistanud nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui oma e-kirjades kostjale, mille hageja on ka kohtule esitanud. Hageja katseaja tulemused olid ebarahuldavad ja tööleping temaga lõpetati

kohus hageja kasuks välja palga sunnitud töölt puudumise aja eest summas 16.875, 36 krooni, märkides, et sellest summast on kostja 15.611, 23 krooni hagejale töövaidluskomisjoni otsuse alusel juba tasunud. Hagejalt mõistis kohus kostja kasuks töövaidluskomisjoni otsuse tagasitäitmise korras välja 4545, 45 krooni. Kummagi poole menetluskulud jättis maakohus tema enda kanda. Pooltel puudub vaidlus selles, et vähemalt alates 1. augustist 2007. a. töötas hageja kostja juures müüja-konsultandina ning et kirjalikus vormis tööleping jäi sõlmimata. Samuti puudub vaidlus selles, et tööleping lõpetati kostja algatusel 5. oktoobril 2007. a. ning et lepingu lõpetamise põhjuseks oli väidetava katseaja ebarahuldavad tulemused. Kohtumenetluses on pooltel õiguslik vaidlus küsimuses, millisest hetkest pooltevaheline tööõigussuhe tekkis ning kas sellest tulenevalt on hagejal saamata jäänud töötasu nõue kostja vastu. Samuti on vaidlus toimunud töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Tulenevalt TLS § 28 lõikest 1 sõlmitakse tööleping kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale. Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt. Samas võrdsustab TLS § 28 lg. 2 tegelikult tööle lubamise tööandja poolt töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui tegelikud tingimused olid töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust, kohaldatakse vastavat seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Hageja väidete kohaselt töötas ta kostja juures alates 16. juulist 2007. a. Kostja vastuväidete kohaselt algas poolte töösuhe 1. augustil 2007.a, mil hageja tegelikult tööle lubati. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikest 1 ja asjaolust, et saamata töötasu nõude ajavahemiku eest 16. kuni 31. juulini 2007. a. on esitanud hageja, lasub temal ka vastav tõendamiskoormis. Selle kohta, et hageja asus kostja juures tööle juba

16.juulil 2007. a., tõendid puuduvad. Hageja väited tööülesannete täitmise kohta 2007. a. juulis on jäänud paljasõnalisteks. Tunnistajana üle kuulatud S. B. on oma ütlustes küll märkinud, et tema arusaama kohaselt töötas hageja kostja juures juba 2007. a. juulis ((tl. 84), arvestades aga ütlustes esitatud asjaolusid, mille alusel tunnistaja taolise järelduse tegi, ei saa üksnes tunnistaja poolt väidetu põhjal vaidlusalust asjaolu siiski tõendatuks lugeda. Koos teise müüja-konsultandiga 26. juulil 2007. a. kostja kliendi juures käimisest ei saa veel iseenesest teha järeldust töösuhte olemasolu kohta. Seda ei muuda ka asjaolu, et selle kliendi juurde sõideti hageja ettepanekul tema autoga. Töövaidluskomisjoni otsus samas töövaidlusasjas ei ole kohtumenetluses vaadeldav dokumentaalse tõendina ning selles tuvastatud asjaolud ei ole kohtule siduvad: tulenevalt ITLS § 25 lõikest 1 on kohus asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega üksnes selle vaidlustamata osas. Töölepinguline suhe poolte vahel algas 1. augustil 2007. a., mitte 16. juulil 2007. a. Kuivõrd TLS §-s 1 ja PalS § 2 lõikes 1 sätestatu seovad töötasu maksmise kohustuse tekkimise töösuhte algusega, puudub töötajal alus palga saamiseks ajavahemiku eest 16. kuni 31. juulini 2007. a. eest ja nõue saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks summas 4545, 45 krooni tuleb jätta rahuldamata. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka hageja nõue viivise väljamõistmiseks palga maksmisega viivitamise eest (PalS § 35). Samuti ei ole kostja saamata jäänud töötasu puudutavas osas kinni pidanud hageja lõpparvet (TLS § 119 lg. 2). Töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 86 p. 5 alusel on toimunud ebaseaduslikult. TLS § 86 p. 5 annab tööandjale võimaluse lõpetada tööleping töötajaga katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. TLS § 33 lg. 1 järgi võib töölepingus ette näha katseaja töötajal kokkulepitud tööde tegemiseks vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks ja selle pikkus ei või ületada nelja kuud. Katseaja tulemused määrab vastavalt TLS § 34 lõikele 1 kindlaks tööandja. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, on tal õigus tööleping lõpetada (TLS § 86 p 5). Sisuliselt sama tuleneb TLS § 102 lõikest 1. Osundatud sätetest lähtuvalt sõltub katseaja rakendamine töölepingu poolte sellekohasest kokkuleppest. Hageja on vaidlustanud taolise kokkuleppe olemasolu. TLS § 28

lg. 1 sätestab töölepingu kohustusliku kirjaliku vormi. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg. 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Töölepingu vorminõude eesmärgist siiski ei tulene, et tööleping oleks kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühine. Seega ei saa põhimõtteliselt välistada, et töölepingu pooled võivad katseaja kohaldamises kehtivalt kokku leppida ka suulises vormis. Kostja väited katseaja kohaldamise osas ei ole siiski tõendatud. Neid kinnitab üksnes kostja juhatuse liikme J. L.i vande all antud seletus ja puuduvad muud tõendid katseaja rakendamise kohta, ainuüksi seletusest selle asjaolu tõendatuseks ei piisa. Iseenesest võib nõustuda kostja väitega, et töölepingu lõpetamisele eelneval perioodil ei esitanud hageja vastuväiteid katseaja kohaldamisele. Sellest asjaolust ei saa siiski järeldada, et poolte vahel eksisteeris kokkulepe katseaja kohaldamise osas. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõikest 4, ei saa vaikimist või tegevusetust üldjuhul tahteavalduseks lugeda. Ebaõige on kostja väide, et hageja ei ole vaidlustanud katseaja kohaldamist töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis. Kirjalikes avaldustes töövaidluskomisjonile hageja sellele tõepoolest tuginenud ei ole, kuid töövaidluskomisjoni istungil on hageja selgitanud, et sai katseajast teada siis, kui talle edastati töölepingu projekt ning et tööleasumisel katseajast juttu ei olnud. Kokkuleppe puudumisele katseaja kohaldamise osas on hageja tuginenud ka kohtumenetluses. Kostja ei ole suutnud tõendada hageja ebarahuldavaid tulemusi katseajal, isegi kui kokkulepet katseaja kohaldamise osas saaks lugeda tõendatuks. Tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidlustamisel esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks, kostja ei ole tõendanud, et hagejale oleks tema tööülesannete täpset sisu töölevõtmisel selgitatud. Kostja poolt koostatud töölepingu projekt tööülesannete ringi ei määratle, selle punktis 2. 3. 1 on tehtud vaid viide ametijuhendile. Samas puuduvad hagejale ametijuhendi tutvustamise kohta tõendid. Kostja on püüdnud hageja töö sisu täpsemalt määratleda töövaidlusasja lahendamise käigus, kuid taolistele hilisematele põhjendustele ei saa lepingu lõpetamise seaduslikkuse hindamisel tugineda. Kuivõrd hageja tööülesanded on jäetud kostja poolt töölepingu sõlmimiselt üheselt määratlemata, puudub võimalus töölepingu lõpetamise seaduspärasust objektiivselt kontrollida. Tööandja subjektiivsed hinnangud ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p. 5 ja § 102 alusel. Kui hageja jättis korduvalt täitmata kostja esindaja seaduslikud korraldused, oleks tööandja võinud kaaluda töölepingu lõpetamist töökohustuste rikkumise tõttu TLS § 86 p. 6 alusel. Iseenesest võib nõustuda kostja väitega, et hageja oli üldjoontes teadlik oma töökohustustest, kuna hageja ise on need töövaidluskomisjonile esitatud avaldustes ja dokumentides välja toonud. Samas on tööülesannete konkreetne sisu fikseerimata ning hageja ei pruukinud juhtumi asjaolusid arvestades mõista, milliste kriteeriumide alusel kostja hageja töötulemusi ja sobivust tehtavale tööle hindab. Töölepingu lõpetamise teatises sisalduvad ebatäpsused iseenesest ei muudaks töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks, sest teatis tervikuna võimaldab siiski aru saada, mis alusel kostja soovis hagejaga töölepingu lõpetada. Vastavalt ITLS § 28 lõikele 1 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. TLS § 117 lg. 1 kohaselt on töötajal töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Seega kuulub hagi rahuldamisele töötaja nõuete osas tema tööle ennistamiseks ja keskmise palga väljamaksemiseks sunnitud töölt puudumise aja eest. Töövaidluskomisjoni otsusega on keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest (ajavahemik 6. oktoobrist kuni 26. novembrini 2007. a.) kostjalt välja mõistetud summas 16.875, 36 krooni. Töövaidluskomisjon on seejuures lähtunud töötaja keskmisest palgast 10.078, 34 krooni kuus. Hageja keskmise palga suuruse osas ei ole kumbki pool töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, mistõttu puudub alus selles osas töövaidlusasja

teisiti lahendada. Seega mõistab ka kohus kostjalt hageja kasuks välja keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest summas 16.875, 36 krooni. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja selle summa pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist hagejale osaliselt välja maksnud. Õiguslikult ei ole põhjendatud hageja nõue ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest. TLS § 119 lg. 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Lõpparve saamise õigus tekib töötajal TLS § 74 lg. 2 ja PalS § 32 lg. 1 järgi töölepingu lõpetamisel. Käesoleva otsusega on kohus tuvastanud, et töölepingu lõpetamiseks hagejaga puudus seaduslik alus, ning rahuldanud hageja nõude tööle ennistamiseks. Seega ei ole poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenud ning kostjal ei ole tekkinud lõpparve väljamaksmise kohustust. Hageja poolt TLS § 119 lg. 2 alusel esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat väljastama hagejale tema tööraamat. TLS § 20 lg. 2 kohustab tööandjat pidama tööraamatut kõigi põhikohaga töötajate kohta. Tööraamatu peab tööandja töötajale andma aga töölepingu lõpetamise päeval (TLS § 74 lg 2). Et töölepinguline suhe poolte vahel ei ole lõppenud, ei ole hagejal tekkinud ka õigust tööraamatu kättesaamiseks. Asja materjalide hulgas olevad dokumentaalsed tõendid, mida ei ole eraldi analüüsitud, on asjakohased, kuid ei muuda kohtu poolt antud õiguslikke hinnanguid. ITLS § 33 lõikest 3 tuleneb, et kui töövaidluskomisjoni otsuse alusel oli viivitamata täitmise korras tööandjalt välja mõistetud raha töötaja kasuks ja kohus lahendab asja teisiti, otsustab kohus ka väljamõistetud raha tagastamise töötajalt. Töövaidluskomisjoni otsusega ITLS § 27 alusel kostjalt viivitamata täitmise korras välja mõistetud 20.156, 68 krooni, s. h. palk ajavahemiku eest 16. kuni 31. juulini 2007. a. ja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. Kostja väidete kohaselt on ta töövaidluskomisjoni otsuse täitnud ja kõnealuse summa hagejale välja maksnud. Hageja on summa kättesaamist ka kinnitanud Kuivõrd saamata jäänud töötasu osas lahendab kohus asja teisiti ning jätab hagi selles osas rahuldamata, kuulub 4545, 45 krooni hageja poolt kostjale tagastamisele. Kohus mõistab töövaidluskomisjoni otsuse tagasitäitmise korras selle summa hagejalt välja. Kostja pangakontolt 15. jaanuaril 2008. a. kohtutäituri poolt kinni peetud 9806, 45 krooni täiendavat väljamõistmist hagejalt ITLS § 33 lg. 3 alusel peab kohus õiguslikult põhjendamatuks. Selle summa tagastamise küsimus tuleb lahendada läbiviidud täitemenetluse raames. Arvestades hageja esitatud nõuete rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldamata jäeti, rahuldades hagi ka selles osas. Hageja palub lugeda töölepingu sõlmituks alates 16. juulist 2007. a.; mõista kostjalt tema kasuks välja palk alates sellest ajast kuni

5.oktoobril 2007. a. lõpparve maksmisel jäi maksmata hüvitis kasutamata puhkuse eest ning palk juuli teise poole eest, hüvitise maksis tööandja välja alles 20. novembril 2007. a. See, et kostja lõpetas töölepingu hagejaga ebaseaduslikult ja hageja hiljem tööle ennistati, ei muuda TLS § 119 lg. 2 tähendust. Kohus ei tohiks eelistada tööandja huvi töötaja huvile olukorras, mis on ühemõtteliselt reguleeritud töötaja kasuks. Vastustaja seisukoht Vastuses apellatsioonkaebusele leiab kostja, et kaebus ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi põhjendus Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ega pea vastavalt TsMS § 654 lõikele 6 vajalikuks seda korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Maakohtu hinnang tõendite kogumile on kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 igakülgne, täielik ja objektiivne ning ringkonnakohus ei pea võimalikuks seda hinnangut muuta. Kooskõlas TsMS § 230 lõikega 1 ei ole väide, nagu ei peaks töötaja kui töösuhte nõrgem pool töövaidluses oma väiteid tõendama. Hageja ei ole suutnud oma töötamise kohta ajavahemikul 16. juulist kuni sama kuu lõpuni esitada mitte üksnes tõendeid, vaid ka asjaolusid, millest töötamine nähtuks: hageja on küll üldsõnaliselt väitnud, et tegi tõlketöid, konsulteeris ja andis üle infot, kuid ei ole esile toonud ühtki fakti konkreetse sel ajavahemikul tema poolt väidetavalt tehtud töö kohta, näiteks, milliseid materjale ta tõlkis, keda ja mis küsimustes konsulteeris, milliste klientide juures käis ja kellele ning millist infot üle andis vmt. Ka reklaamikontseptsiooni, mille väljatöötamisega ta väidetavalt tegeles, ei ole hageja esitanud, samuti nagu mingeidki faktilisi andmeid selle väidetava kontseptsiooni kohta. Asjaolu, et hageja enne töötamise algust koos kostja töötaja S. B. kliendi juures käis, ei ole kostja eitanud. Kolleegium nõustub aga maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oluline ei ole vaidluses kliendi juures käimise fakt iseenesest, vaid see, kas see fakt annab alust järeldusele, nagu oleks kostja hageja sellega TLS § 28 lg. 2 mõttes tööle lubanud. Hageja käsitluse tulemusel välistataks tööle asuda sooviva isiku poolt igasugune tööga tutvumise võimalus enne töölepingu sõlmimist, kolleegium ei pea taolist käsitlust aga vastavaks töölepingu mõistele ja eesmärgile ning lepinguvabaduse põhimõttele, milles muuhulgas sisaldub ka lepingu sõlmimise vabadus – poolte vabadus otsustada, kas ja kellega nad lepingu sõlmivad (TLS § 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg. 1 ning § 5). Asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja hageja 16. juulil 2007. a. tööle lubas, ei ole esitatud. Taoliseks asjaoluks ei saa iseenesest pidada hageja auto kasutamist Loksale sõiduks; tunnistaja S. B. on väitnud, et Loksal kliendi juures ei olnud hagejal mingeid tööülesandeid täita. Kostja on põhjendatult leidnud, et asjaolust, et 10. septembril 2007. a. kostjale saadetud e-kirjas esitas hageja andmed oma pangakonto kohta, kuhu palus kanda töötasu alates 1. augustist 2007. a. (tl. 11), viitab samuti sellele, et hageja kirja kirjutamise aegse arusaamise kohaselt oli tal õigus saada töötasu alates sellest kuupäevast. Sama nähtub hageja 13. septembri 2007. a. e-kirjast kostjale, milles hageja avaldab oma seisukohta talle esitatud

16.juulil 2007. a., nagu ta on väitnud. Mis puudutab maakohtu poolt tunnistaja N. B. ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist, siis ei esitanud hageja hiljemalt kohtuistungi lõpus sellele TsMS § 333 lg. 1 kohast vastuväidet. Sellest tulenevalt on apellant sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt kaotanud võimaluse tugineda märgitud taotluse rahuldamata jätmisele kui kohtu veale apellatsioonkaebuses. Peale selle ei vaidle aga pooled selle üle, et hageja käis koos S. B. Loksal N. B. kui kliendi juures, ning hageja ei ole põhjendanud, milliseid asja muutvaid ütlusi lisaks märgitule võiks N. B. anda. Mis lõpparve maksmist puudutab, siis ei saa nõustuda ka hageja apellatsioonkaebuse käsitlusega TLS § 119 lg. 2 tõlgendamise osas. Väide, nagu tuleks osundatud sätte alusel töötajale keskmist palka maksta olenemata sellest, kas tema töösuhe on lõppenud, on vastuolus mitte üksnes selle sätte mõtte ja eesmärgi, vaid ka sõnastusega. Kostja on apellatsioonkaebuse vastusele lisanud diplomi ja CV koopiad, põhjendamata, et nende esitamiseks esineksid TsMS § 652 lõikes 3 nimetatud asjaolud. Osundatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta ja tagastada kostjale kooskõlas sama paragrahvi lõikega 4. Samal põhjendusel jäävad tähelepanuta ja tagastatakse hagejale koos apellatsioonkaebuse täiendusega esitatud tõendid. Pärast apellatsioonitähtaja lõppu on hageja esitanud apellatsioonkaebuse täienduse. TsMS § 634 lg. 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt ei välista ega piira lõikes 1 sätestatu apellandi õigust esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule ega uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Sellest tuleneb, et uute asjaolude esitamise lubatavust vastavalt TsMS § 652 lõikele 3 või § 634 lõikele 2 peab apellant kooskõlas TsMS § 652 lg. 4 lausega 1 põhjendama. Et apellant ei ole seda teinud, jäävad tema uued väited kooskõlas TsMS § 652 lg. 4 lausega 2 tähelepanuta. Õiguslikke väiteid, millele varasemast menetluses ei oleks vastatud, ei ole apellant selles menetlusdokumendis esitanud. Apellandi taotlus TsMS § 226 lg. 2 p. 5 alusel asja arutamise edasilükkamiseks ei ole asjakohane. Nii ei ole kumbki pool taotlenud apellatsioonkaebuse lahendamiseks kohtuistungi pidamist ja kolleegium võib vastavalt TsMS § 647 lg. 1 lausele 1 asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata. Seega ei saa kerkida küsimust ka asja arutamise edasilükkamisest. Oma volitust vastustajat esindada on T. Rohtla tõendanud. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda.