Mõista Aare Hammerilt riigituludesse välja riigilõiv 6748 eurot. Tasumisega viivitamisel tuleb otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Määrata OÜ Meelis Masso Advokaadibüroo vandeadvokaadi Meelis Masso tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 89 eurot 28 senti (sh käibemaks).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Santex Pluss OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Urmas Tross (hageja) esitas 11. juulil 2022 Harju Maakohule Oleg Smirnovi (kostja I) ja Aare Hammeri (kostja II) vastu hagi, milles palus kohtul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võla 265 000 eurot, intressi 48 760 eurot ja viivise.
2-22-10090 Hagi kohaselt oli kostja II alates võlgniku asutamisest kuni 29. septembrini 2020 selle juhatuse liige. Võlgnik ja kostja I sõlmisid 4. jaanuaril 2018 laenulepingu, mille kohaselt andis võlgnik kostjale I ajavahemikul 5. jaanuarist 2018 kuni 17. oktoobrini 2018 kassast sularahas 265 000 eurot tagasimakse tähtajaga 31. detsember 2020 ja intressiga 4% aastas. Harju Maakohus kuulutas
30.detsembri 2021. a määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja. Hageja hinnangul on 4. jaanuari 2018. a laenuleping võlgniku jaoks kahjulik tehing. Laen anti ilma tagatiseta ja väljavaadeteta see tagasi saada. Kostja II seletuste kohaselt pidi kostja I vastutasuks tooma võlgnikule kliente ja pooled arvestasid, et 2020. a lõpuks saab võlg täielikult tasutud. Võlgniku majandustegevus muutus kahjumlikuks 2018. a lõpuks ning võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks 2019. a. Kostja II ei ole võlgniku seadusliku esindajana kostjalt I laenulepingu täitmist ega intressi nõudnud, samuti ei ole ta laenulepingut üles öelnud. Hageja nõuab kostjalt I laenu tagastamist koos intressiga. Kostjalt II nõuab hageja sama raha kahjuhüvitisena, sest kostja II on oma juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitanud võlgnikule kahju. Kostjad vastutavad nõude eest solidaarselt.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja I hinnangul ei ole hagejal õiguslikku alust hagi esitamiseks. Laenuleping on õiguspärane. Hagi on ebaselge ja alusetu.
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja I sai laenu, mille tagasimaksmise tähtaeg on saabunud. Seetõttu peab selle raha tasuma kostja I. Kostja II ei vastuta selle eest, kui kostja I lepingut ei täida. 2018. a ehitusbuumi ajal ei saanud kostjale II ette heita laenulepingu sõlmimist võlgniku jaoks väga olulise töötajaga. Majanduskriisi saabumises ei ole kostja II süüdi. Kostjad ei vastuta hageja ees solidaarselt.
4.Maakohus rahuldas 23. augusti 2024. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis resolutsioonis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 265 00 [kirjapilt muutmata] eurot ja viivise 265 000 eurolt. Samuti mõistis maakohus kostjalt I välja intressi 23 813 eurot 70 senti. Maakohus tuvastas, et kostjale I anti laenu põhjusel, et kostja I oli väärtuslik töötaja ja tundis oma töövaldkonda, mistõttu lepiti kokku, et võlgnik aitab kostjal I tema võlgu tasuda ja kostja I toob võlgnikule vastutasuks kliente. Laenulepingu sõlmimisel eeldati, et sellisel viisil oleks kostja I võlgnikule raha tagasi teeninud lühikese ajaga ja 2020. a lõpuks oleks võlg olnud täielikult tasutud. Kostja I laenu tähtaegselt ei tagastanud. Samal ajal oli võlgnik alates 2018. a-st kahjumis ja muutus 2019. a maksejõuetuks selle tulemusel, et ta andis kostjale I laenu. Kümnest võlausaldajast seitsme vastu on hagejal tekkinud kohustused enne 2019. a-t ning need kohustused tekkisid ajal, mil võlgnik kostjale I sularahas laenu välja maksis. Kostjaga I laenulepingu sõlmimata jätmisel oleks võlgnik saanud oma kohustused enamiku võlausaldajate vastu täita ja tal ei oleks tekkinud makseraskuseid. Kuna nõue kostja I vastu on põhjendatud, tuleb kostjalt I välja mõista 265 000 eurot, millele lisandub intressivõlgnevus 23 813 eurot 70 senti ning viivis. Kostja II ei tegutsenud võlgniku juhatuse liikmena kostjale I laenu andes korraliku ettevõtja hoolsusega. Asjaoludest saab järeldada, et kostja I ei pidanudki võlgnikule raha tagasi maksma ja selle asemel pidi ta võla tasa teenima tööga. Kostja II hoolsuskohustuse rikkumisele viitasid asjaolud, et 265 000 euro suuruse laenu andmisel ei sõlmitud tagatislepingut, laenu anti majanduslikes raskustes olevale töötajale ning laenumakseid ega intressi sisse ei nõutud. Tegemist oli sisuliselt kingitusega kostjale I, mida hoolas äriühingu juhatuse liige ei tee. Sellega on kostja II rikkunud oma juhatuse liikme kohustusi ning vastutab solidaarselt kostjaga I kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste eest. Seega tuleb ka kostjalt II välja mõista 265 000 eurot ja viivis. 2(7)
2-22-10090 Kostja II vastutab võlgnikule tekitatud 265 000 euro suuruse kahju eest, kuid mitte kostjalt I saamata jäänud intressi eest. Kostjad vastutavad 265 000 euro suuruse nõude eest hageja ees solidaarselt, sest nad vastutavad erineval õiguslikul alusel sama kahju eest, mis võlgnikule tekkis. Kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista ka viivis alates 12. detsembrist 2023 kuni kohtuotsuse täitmiseni.
5.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi tema vastu rahuldas. Kostja II palus teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tema vastu rahuldamata. Maakohus ei ole põhjendanud, miks laenulepingu sõlmimine kostjaga I oli kostja II juhatuse liikme kohustuse rikkumine ja millist kohustust kostja II rikkus. Maakohus ei hinnanud, kas laenulepingut sõlmides võeti ülemäärane risk. Laenulepingu sõlmimine oma töötajaga, kellel olid tekkinud probleemid, oli võlgnikule vajalik ning majanduslikult otstarbekas, kuna tehinguga saadud vastusooritus oli makstud rahast väärtuslikum. Kohtupraktika kohaselt kannab lepingu sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja palus parandada maakohtu otsuse resolutsioonis esineva ilmselge vea, millega mõisteti kostjatelt solidaarselt välja 26 500 eurot, mitte 265 000 eurot. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks võla ja viivise välja solidaarselt. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis sama raha välja nii kostjalt I kui ka kostjalt II. Samuti parandas ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsioonis esineva ilmselge vea ja luges kostjatelt väljamõistetud summaks 265 000 eurot. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et kostja II rikkus juhatuse liikme kohustusi. Juhatuse liikme ülesanne üldise hoolsuskohustuse raames on riske maandada ja mitte võtta ülemääraseid riske. Võlgade tasumisega raskustes olevale füüsilisele isikule suure tagatiseta laenu andmine on ülemäärane risk. Sellise laenu puhul on eeldatav, et laenuvõtja seda tagasi ei maksa ja äriühing võib sattuda oma võlausaldajate ees makseraskustesse. Olukorras, kus kostja II teadis, et kostja I oli sattunud majandusraskustesse, pidi juhatuse liikme otsus anda äriühingu nimel sellisele isikule laenu olema kaalukalt põhjendatud. Kaebuse väide, et laenulepingu sõlmimine majanduslikes raskustes töötajaga oli võlgnikule vajalik ning majanduslikult otstarbekas, kuna tehinguga saadud vastusoorituse väärtus tuli võlgnikule ajutiselt kasuks, on vastuolus maakohtu tuvastatud asjaoludega. Hoolimata väidetud ehitusbuumist ei sõlmitud kostja I tegevuse tulemusena lepinguid. Juba laenu andmise ajal oli hagejal täitmata kohustusi oma võlausaldajate vastu. Selle asemel jättis kostja II võlgniku kohustused teiste võlausaldajate vastu täitmata ja tegi sularahas väljamakseid kostjale I laenulepingu täitmiseks. Hoolas äriühingu juhatuse liige ei anna töötajale laenu, kui töötaja kaudu uute lepingute saamine on hüpoteetiline. Oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega täitev juhatuse liige pidanuks nõudma kostjalt I tagatist ja ilma selleta laenulepingut mitte sõlmima. Siiski leidis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt. Juhatuse liikme vastutus on lisavastutus. Hageja saab kahjuhüvitist kostjalt II nõuda vaid ulatuses, milles laenulepingust tulenev kohustuse täitmise nõue kostja I vastu on väärtusetu. See tähendab, et kostja II tekitatud kahjuna on vaadeldav see osa kostjale I antud 3(7)
2-22-10090 laenust, mida hagejal ei ole enam võimalik kostjalt I nõuda. Järelikult tuleb kahju olemasolu tuvastamiseks kindlaks teha, et hageja nõuded kostja I vastu on osaliselt või täielikult väärtusetud. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu eksimuse, hindas kostja I vastu esitatud nõude väärtust ja leidis asjas esitatud tõenditele tuginedes, et see nõue on väärtusetu. Kostjal I ei ole suuremates Eesti krediidiasutustes kontosid ega kinnisasju. Tema nimele on registreeritud üks haagis, mis on ajutiselt registrist kustutatud. Kostja I ei tööta ja tema suhtes on alates 2013. a-st algatatud mitu täitemenetlust, milles nõutakse kokku 36 645 euro 7 sendi tasumist. Kuna kostja I vastu esitatud nõue on väärtusetu, tuleb ka kostjalt II välja mõista 265 000 eurot, 23 813 euro 70 sendi suurune intress ja viivis. Kostjalt I selle raha väljamõistmise osas on maakohtu otsus jõustunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii maakui ka ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi kostja II vastu rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja II saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud ringkonnakohus muuta jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni. Hageja ei esitanud kaebust selle peale, et maakohus oli välja mõistnud kostjatelt solidaarselt põhivõla 26 500 eurot. Sellega muutis ringkonnakohus alusetult jõustunud kohtuotsuse sisu. Samuti mõistis ringkonnakohus valesti välja kostjalt II kahjuhüvitise kogu laenusumma ulatuses. Kostja II saab juhatuse liikmena vastutada ainult selle kahju eest, mille hüvitist ei õnnestu kostjalt I saada, sest esmalt peab laenulepingu järgi võla tasumist nõudma kostjalt I. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I ei tasu võlga. Lisaks leidis ringkonnakohus, et kostjad ei vastuta nõude eest solidaarselt, kuid on mõlemalt kostjalt välja mõistnud 265 000 eurot. Selliselt oleks hagejal võimalik kostjatelt saada 530 000 eurot. See ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Kuna ringkonnakohus leidis, et kostjale II ei saa ette heita seda, et ta ei nõudnud kostjalt I raha, siis ei ole aru saada, mida üldse ringkonnakohus kostjale II ette heidab.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium täiendab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
11.Kostja II leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus muutis alusetult jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 265 00 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Samas maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt pidas maakohus põhjendatuks hageja nõuet 265 000 eurot. Ühtlasi on maakohus otsuse resolutsiooni p-s 4 mõistnud kostjatelt välja viivise arvutatuna põhinõudelt 265 000 eurot. Ringkonnakohus pidas maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 märgitud summa kirjapilti (265 00 eurot) ilmseks veaks ning parandas selle, märkides, et kostjatelt väljamõistetav summa on 265 000 eurot.
12.Tulenevalt TsMS § 447 lg-st 2 parandab kohus määrusega igal ajal otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Selle sätte sõnastuse kohaselt on kohtul selline 4(7)
2-22-10090 kohustus ex officio ehk see ei nõua menetlusosalise sellekohast taotlust. See tähendab ühtlasi, et kohtuotsuses esineva vea või ebatäpsuse võib ex officio parandada ka kõrgema astme kohus. Selliselt toimis praegu ka ringkonnakohus. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et muuta võib siiski vaid selliseid kirja- ja arvutusvigu ning ilmseid ebatäpsusi, mis ei mõjuta otsuse sisu. TsMS § 447 lg 2 mõttes saab otsuse sisuks pidada kohtuotsuse resolutsioonis toodud kohtu otsustust, mis ulatuses asjas esitatud nõuded rahuldada (RKTKo 13.12.2017, 2-15-19042/157, p 10; RKTKm 12.01.2011, 3-2-1-86-10, p-d 16–17; RKTKo 29.10.2008, 3-2-1-97-08, p 18).
13.Kõigis eelviidatud lahendites selgitas kolleegium, et otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Seega ei esinenud nendes asjades vastuolu kohtulahendi põhjenduste ja resolutsiooni vahel, sest kohtulahendi põhjendustes sisalduv ekslik arvutus kajastus ka kohtulahendi resolutsioonis. Praegune olukord on sellest põhimõtteliselt erinev. Nimelt on vastuolu maakohtu otsuse resolutsioonis endas. Maakohus on märkinud kostjatelt solidaarselt välja mõistetava summa suuruseks 265 00 eurot, kuid on samal ajal välja mõistnud viivise arvutatuna põhinõudelt 265 000 eurot. Sellest saab järeldada, et maakohus on teinud otsuse resolutsioonis kirjavea, sest selline vastuolu ei ole teisiti selgitatav. Kolleegium leiab, et kui kohtulahendi resolutsioonis endas või resolutsioonis ja kohtulahendi päises esineb vastuolu, siis on kohtulahendi resolutsiooni parandamine TsMS § 447 lg 2 alusel lubatud. Selline olukord esineb ka nt juhul, kui menetlusosalise nimes on kirjaviga või nende nimed on ekslikult vahetuses. Seetõttu võis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsioonis esinenud kirjavea parandada.
14.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjate vastutus ei ole solidaarne, vaid et kahjuna, mille tekitas võlgnikule juhatuse liikmest kostja II, saab olla käsitatav üksnes see osa kostjale I laenulepingu alusel kantud rahasummast, mida ei õnnestu viimaselt tagasi nõuda. Kolleegium on varem selgitanud, et kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 24 ja seal viidatud lahendid). Sama kehtib praeguses olukorras, kus hagejal ei ole kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue, vaid lepingu täitmise nõue.
15.Kui hageja soovib, et kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes tehtav kohtulahend oleks lahendi jõustumise järgselt kohe sundtäidetav, peab hageja tõendama, et nõue kostja I vastu on väärtusetu. Nõude väärtusetuse tõendamiseks ei pea olema toimunud kostja I suhtes täitemenetlust, mis oleks ebaõnnestunud. Isiku maksejõuetust ja seeläbi tema vastu eksisteeriva nõude väärtusetust saab tõendada igal viisil (vt ka RKTKo 24.05.2023, 2-21-16071/38, p 19).
16.Praegu saab hageja kahjuna olla käsitatav vaid see rahasumma, mille osas kostja I lepingut ei täida ja mida kostjalt I ei õnnestu täitemenetluse tulemusena saada. Kuna kostja II saab hageja juhatuse liikmena muude juhatuse liikme vastutuse eelduste täidetuse korral vastutada hageja ees üksnes eelnimetatud kahju eest, siis pidi hageja tõendama, et kostjalt I ei õnnestu ka kohtuotsuse sundtäitmise korral raha saada, ehk sisuliselt tõendama kostja I maksejõuetust. Kui hageja sellises olukorras oma tõendamiskoormise täidab, siis on kohtul võimalik juhatuse liikme vastu esitatud hagi tervikuna rahuldada.
17.Praegu on ringkonnakohus pooltele eelmainitut 3. aprilli 2025. a määruses õigesti selgitanud. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõue kostja I vastu on väärtusetu. Ringkonnakohus on selle tuvastamist jälgitavalt põhjendanud (ringkonnakohtu otsuse p-d 14.1 ja 14.3). Seetõttu on ringkonnakohus õigesti välja mõistnud 265 000 eurot nii kostjalt I kui ka kostjalt II. 5(7)
2-22-10090
18.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tühistas alusetult maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis raha välja kostjatelt solidaarselt. Kuigi hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, esitas kaebuse kostja II. Seega jõustus maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis raha välja kostjalt I. Kostja II osas maakohtu otsus ei jõustunud. Maakohus käsitles põhjendamatult kostjaid I ja II solidaarvõlgnikena, mistõttu rikkus maakohus selles osas materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant kaebuses materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tugines (RKTKm 06.05.2021, 2-18-18193/100, p 12). Seega tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjatelt raha välja solidaarselt.
19.Kostja II väidab ka seda, et praegu mõisteti kostjatelt hageja kasuks välja rohkem raha, kui hageja nõudis, ja sellega väljus ringkonnakohus hagi piiridest, mistõttu hageja rikastub alusetult. See väide ei ole põhjendatud. Hagejal ei ole võimalik ringkonnakohtu otsuse tulemusena rikastuda, sest hageja tõendas, et tema nõue kostja I vastu on väärtusetu. Hageja tahe oli saada kostjatelt kokku 265 000 eurot (lisaks intress ja viivis). Kuna hageja nõue kostja I vastu on väärtusetu, ongi tal võimalik mõlema kostja vastu toimuvas täitemenetluses saada maksimaalselt 265 000 eurot. Seetõttu ei ole ringkonnakohus ka hagi piire ületanud. Kostja II vastu oleks samadel asjaoludel tulnud hagi rahuldada ka juhul, kui hageja ei oleks kostjat I hagenud. Kui maakohus oleks täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, oleks hagejal olnud võimalik oma nõuet täpsustada ja oma nõude väärtusetust kostja I vastu tõendada juba maakohtu menetluses.
20.Põhjendamatud on ka kassatsioonkaebuse väited, et kostja II vastutus hageja juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest on tuvastatud valesti. Asjas on tuvastatud, et kostja II andis võlgniku juhatuse liikmena rahalistes raskustes kostjale I 265 000 eurot tagatiseta laenu. Samuti on tuvastatud, et kostja II ei kavatsenudki kostjalt I raha tagasi nõuda. Ringkonnakohus leidis tuvastatud asjaoludel õigesti, et tagatiseta laenu andmine oli juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine (RKTKo 18.12.2019, 2-17-10474/80, p 21). Samuti on rikkumisena käsitatav see, kui juhatuse liige ei püüagi võlga sisse nõuda (eelviidatud lahendi p 22). Kohtud on kostja II hoolsuskohustuse rikkumise õigesti tuvastanud.
21.TsMS § 137 lg 11 alusel tuleb muuta tsiviilasja hinda. Kostja II vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi tema vastu rahuldati. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti kostjalt II välja 265 000 eurot ja viivis. Viivisenõude esitas hageja 12. detsembri 2023. a menetlusdokumendis, mis tuleb lugeda viivisenõude esitamise ajaks TsMS § 133 lg 2 mõttes. 12. detsembril 2023 oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär 12%. Seega on kaebuse hind 296 800 eurot (265 000 + 265 000 × 12%). Riigikohus vabastas kostja II 8. septembri 2025. a määrusega kassatsioonkaebuselt 2862 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Seega tuleb vähem tasutud riigilõiv 106 eurot kostjalt II TsMS § 179 lg 1 järgi välja mõista. TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb nõude tasumisega viivitamise korral tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
22.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 5 esimese lause järgi tuleb kostjalt II riigituludesse välja mõista kassatsioonkaebuse riigilõiv, mille tasumisest ta oli vabastatud. Kuivõrd ringkonnakohus ei mõistnud kostjalt II välja apellatsioonkaebuselt tasutavat riigilõivu (3780 eurot), siis tuleb ka see kostjalt II riigituludesse välja mõista. Kostjalt II tuleb seega riigituludesse välja mõista 6642 eurot (2862 + 3780). TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud raha tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. 6(7)
2-22-10090 Tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal II tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).
23.Kostjale II riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso esitas Riigikohtule taotluse, milles palub mõista Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest välja koos käibemaksuga 89 eurot 28 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3 ja §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Kuna kostjale II anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud RÕS § 8 p 1 mõttes, on kostja II vabastatud riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest.
24.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.