Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 13. detsembril 2023 Tartu Maakohtule hagi B.E P. (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2561 eurot 41 senti, intressi 100 eurot 65 senti, haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 60 eurot 13 senti ja viivise alates 14. detsembrist 2023 kuni põhinõude 2561 euro 41 sendi täitmiseni 11,9% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (edaspidi laenuandja) ja kostja 22. juunil 2018 laenulepingu nr L89001806402 (edaspidi leping), mille alusel sai kostja laenu 8000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 14%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võeti arvesse krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad lepingu sõlmimise tasu ja lepingu haldustasu. Laenuandja järgis laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Laenuandja omandas vajaliku teabe, mis võimaldas täita krediidivõimelisuse hindamise nõudeid. Laenuandja lähtus kostja poolt laenutaotluses esitatud andmetest. Kostjal oli kohustus esitada tõesed andmed. Laenuandja koostas krediidianalüüsi. Võetud kohustuse täitmine oli kostjale jõukohane. Laenuandja kontrollis kostja esitatud teavet avalike andmebaaside alusel. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostja tasus osamakseid kuni 5. detsembrini 2022. Laenuandja saatis 4. aprillil 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles laenuandja 25. aprillil 2023 lepingu üles. AS Inbank loovutas 26. aprillil 2023 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Nõude loovutamise teade saadeti kostjale. Kostja tasus põhiosa katteks laenuandjale 5288 eurot 59 senti, intressi katteks 3056 eurot 79 senti, haldustasu katteks 79 eurot 50 senti, võlateavituste tasuks 105 eurot ja viivise katteks 27 eurot 22 senti. Lisaks on kostja tasunud hagejale 2. oktoobril 2023 150 eurot, mille hageja arvestas põhiosa katteks. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2561 eurot 41 senti. Lepingus lepiti kokku intressimääras 11,9% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 5. jaanuari 2023 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 5. aprilli 2023 osamakseni, kokku summas 100 eurot 65 senti. Vastavalt lepingule oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu, mis on 1 euro 50 senti kuus. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 5. jaanuar 2022 – 5. aprill 2023 osamaksete haldustasud, s.o 6 eurot.

Hageja nõuab viivist alates põhivõla summalt viimasele laekumisele järgnevast päevast, s.o alates 3. oktoobrist 2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 13. detsembrini 2023 intressiga võrdses määras, s.o 11,9% aastas. Kostja võlgneb hagejale viivist 60 eurot 13 senti. Hageja palub kohtul lisaks välja mõista kostjalt viivis perioodi eest alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab sissenõudekulude hüvitamist summas 50 eurot. Hageja sissenõudekulud on kujunenud järgmiselt: esimese tasulise kirja saatmine 5. mail 2023 15 eurot, teise tasulise kirja saatmine 29. mail 2023 5 eurot, kolmanda tasulise kirja saatmine 19. juulil 2023 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 2. aprilli 2024 määrusega, andes kostjale 20 päeva hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kohus toimetas kostjale menetlusse võtmise määruse koos hagimaterjalidega kättetoimetamisportaali kaudu kätte 22. mail 2024. Viimane päev hagile kirjaliku vastuse esitamiseks oli 11. juuni 2024. Kostja ei esitanud kohtule vastust ega reageerinud hagile muul viisil.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kättetoimetamisportaali kaudu kätte 22. mail 2024. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi rahuldamata. Hagiavaldusest nähtuvalt on AS Inbank ja kostja 22. juunil 2018 sõlminud laenulepingu nr L89001806402 (dtl 55-59, 80-87), s.o tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõistes, mille alusel sai kostja laenu 8000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostja tasus osamakseid kuni 5. detsembrini 2022. Laenuandja saatis 4. aprillil 2023 kostjale kolme tasumata osamakse tõttu lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 88), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 18. aprilliks 2023. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, ütles laenuandja 25. aprillil 2023 lepingu üles (dtl 89). Hageja loeb seega lepingu ülesöelduks alates 25. aprillist 2023. Kohus annab lepingu ülesütlemisele õigusliku hinnangu allpool.

170 alusel on lepingust tulenevad nõuded hagejale loovutatud ning võla esinemise korral on hageja õigustatud seda kostjalt sisse nõudma. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C-154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C-377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja üldsõnaliselt selgitanud, et laenuandja omandas vajaliku teabe, mis võimaldas täita krediidivõimelisuse hindamise nõudeid ning kontrollis kostja esitatud teavet avalike andmebaaside alusel. Hageja ei ole selgitanud, milliseid avalikke andmebaase laenuandja kontrollis ning millise teabe sealt omandas. Laenuandja info (dtl 92-93) kohaselt tegi laenuandja päringu maksehäireregistrisse, kus maksehäired puudusid. Hageja selgituse kohaselt lähtus laenuandja kostja poolt laenutaotluses esitatud andmetest. Laenutaotluse (dtl 91) kohaselt oli kostja igakuiseks sissetulekuks 1500 eurot, kohustusteks 400 eurot ja tal oli üks ülalpeetav. Hageja ei ole vähemalgi määral esile toonud, kas ja kuidas laenuandja kontrollis kostja poolt laenutaotluses märgitud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus leidnud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu

taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Kohtu hinnangul on 8000 eurot soliidne laenusumma, mille väljaandmisele oleks pidanud eelnema põhjalik krediidivõimelisuse kontroll. Laenuandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja oleks kostja sissetulekuid ja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 403 4 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Riigikohus on 24. novembril 2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud otsuse punktis 25 leidnud, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatest tagajärgedest tingituna hindab kohus alljärgnevalt kostjaga sõlmitud lepingu ülesütlemise korrektsust. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lepingu alusel sai kostja laenu 8000 eurot, mille pidi maksegraafiku alusel tagastama osamaksetena – esimene osamakse 21. juunil 2018 160 eurot ning seejärel alates 5. augustist 2018 kuni 5. juulini 2024 158 eurot 96 senti kuus iga kuu 5. kuupäevaks (dtl 56-57). Osamaksed koosnesid laenu põhiosast, intressist ja haldustasust (1 euro 50 senti kuus). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel 21. juunist 2018 kuni 31. detsembrini 2022 0% aastas. Seega ei olnud hagejal õigust sel perioodil kostjalt intressi nõuda.

Hageja 4. aprilli 2023 hoiatuskirja tegemise ajaks pidi kostja olema maksegraafiku alusel hagejale tasunud kokku põhiosa 5684 eurot 5 senti, kuid vastavalt tagasimaksete andmetele (dtl 60-79) oli kostja selleks ajaks tagastanud hagejale kokku 8868 eurot 72 senti, seega 3184 eurot 67 senti enam (8868,72-5684,05). Eeltoodust järeldub, et kostjal ei olnud 4. aprilli 2023 hoiatuskirja tegemise ajal hageja poolt väidetud võlgnevust. Lähtudes tagasimaksete andmetest, oli kostja tegelikkuses tagastanud kogu krediidi põhiosa, s.o 8000 eurot juba oma 6. septembri 2022 osamaksega (pärast 6. septembri 2022 tagasimakset summas 632 eurot oli kostja poolt tasutud kokku 8378 eurot 63 senti). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud seega kooskõlas VÕS § 416 lg-s 1 sätestatuga ning ülesütlemine oli tagajärjetu. Tagasimaksete tabelist nähtub lisaks, et kostja on teinud hagejale 6. septembril 2023 makse summas 150 eurot. See makse on olnud alusetu. Kokku on kostja laenuandjale ja hagejale teinud seega tagasimakseid summas 9018 eurot (8868,72+150), seega 1018 eurot enam kui saadud laen. Seega, kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik tagasimaksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostja on hagejale tagastanud kogu lepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse. Hageja nõue põhivõla 2561 euro 41 sendi väljamõistmiseks on seetõttu põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kogu perioodi jooksul, mil kostja hagejale laenu tagasimakseid tegi kuni laenusumma lõpliku tagastamiseni, oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 0% aastas. Seega ei ole hagejal õigust kostjalt intressi nõuda. Kohus jätab hageja nõude intressi 100 euro 65 sendi väljamõistmiseks rahuldamata. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei ole laenuandjal ega hagejal õigus nõuda kostjalt muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7). Seetõttu tuleb hageja nõue haldustasu 6 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostja ei ole hageja ees kohustusi rikkunud ning hageja ei saa seetõttu nõuda viivist. Hageja viivisenõue (nii väidetavalt sissenõutavaks muutunud kui edasiulatuv) jääb seega samuti rahuldamata. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Ka see nõue jääb rahuldamata. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada võlausaldajale sissenõudmiskulusid, kui sissenõudmiskulud on tehtud olematu nõude sissenõudmiseks. Tulenevalt eeltoodust jääb hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.