2-23-123547/35 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Laenu- ja krediidileping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega (VÕS § 9 lg 1). Krediidilepingu võib küll sõlmida mis tahes vormis, kuid poolte, eelkõige hageja esitatud tõendite alusel peab olema tuvastatav kostja tahe laenulepingu sõlmimiseks. Lepingu võib sõlmida elektrooniliselt ja laenuandja portaali vahendusel internetikeskkonnas, kuid see ei võta laenuandjalt kohustust tõendada, et kostja on lepingu sõlmimiseks tahteavaldust väljendanud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja 4. novembril 2020 krediidikonto lepingu nr KK3617131. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et kõik hageja poolt hagi lisadena esitatud dokumendid, sh laenutaotlused ja lepingu üldtingimused on kostja poolt allkirjastamata, st nendest ei nähtu kostja tahteavaldust lepingu sõlmimiseks. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja on krediidikonto lepingu KK361713 järgseid tagasimakseid laenuandjale teinud. Pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja kontole on laekunud raha Placet Group OÜ selgitusega väljamakse krediidikonto lepingu KK3617131 alusel ja sama lepingu alusel on kostja tasunud arveid. Eeltoodu alusel on tuvastatud, et kostja on sõlminud krediidikonto lepingu (VÕS § 401 järgi krediidileping) nr KK3617131 Placet Group OÜ-ga. VÕS § 404 lg 2 kohaselt peavad tarbija tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed, mis annavad tarbijale infot sõlmitava tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta, mh peab olema märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 7 järgi. VÕS § 408 lg 1 kohaselt peavad need andmed nähtuma tarbija tahteavalduses (lepingus), mitte mingis muus dokumendis. Hagile lisatud kliendi andmed/laenutaotlus on kostja poolt allkirjastamata. Tõenditest (pangakonto väljavõtted), mis viitavad laenulepingu sõlmimisele, laenu summat, tingimusi, ega muid andmeid arusaadavalt ei nähtu. VÕS § 408 lg 4 sätestab, et kui lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed mh kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras. Seega oli kostja kohustuseks maksta hagejale tagasi lepingu järgi saadud laen ja VÕS §-s 94 määras sätestatud intress. Hageja väitel on kostja põhivõlgnevus 4900 eurot ning hageja selgitas kohtuistungil ja viimases seisukohas, et kostja on teinud tagasimakseid 3948 euro 59 sendi ulatuses. Kostja väitel kasutas ta konto väljavõtte järgi 4474 eurot ja tagastas 3748 eurot. Maakohtu hinnangul ei ole hageja esitanud arvutusi ega tõendeid selle kohta, et kostja kasutas krediidilimiiti 4900 euro ulatuses, millest tulenevalt lähtub kohus kostja väidetust, et kostja kasutas limiiti summas 4474 eurot ja hageja väitest, et kostja tegi tagasimakseid summas 3948 eurot 59 senti. Järelikult peab kostja hagejale tagastama põhiosa 525 eurot 41 senti, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja lepingu ülesütlemist 25. jaanuaril 2023 vaidlustanud ei ole. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest (lepingu ülesütlemisest) kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli vaidlusaluse lepingu kehtivuse ajal (4. november 2020 – 25. jaanuar 2023) kuni 31. detsembrini 2022 0% ja alates 1. jaanuarist 2023 2,50%, millest tulenevalt peab kostja tasuma intressi 2,50% põhivõlalt 525 eurolt 41 sendilt perioodi 1. jaanuar 2023 – 25. jaanuar 2023 eest summas 81 senti. Kostja esitas ka vastuväite, et laenuandja on rikkunud kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt sama tagajärg, mis VÕS § 408 lg 4 järgi lepingus kohustuslike andmete (antud juhul kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta) puudumisel. Toimiku materjalidest nähtub, et krediidiandja ei tuginenud laenu väljastamise otsuse tegemisel mitte ainult kostja

4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja põhivõla 4374 eurot 59 senti, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 670 eurot 33 senti, intressi 373 eurot 74 senti, sissenõudmiskulu 50 eurot ja viivis tasumata põhivõla jäägilt (4900 eurot) alates 12. juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 29,90% aastas. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et maakohus on valesti aru saanud VÕS §-st 404 ja § 408 lg-st 1. Hageja esitas hagi lisana 6 kostja esitatud laenutaotluse, millega on tõendatud, et taotlus on taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja on samuti tõendanud, et kostjale oli e-kirjaga edastatud leping, lepingueelne teave, Euroopa tarbijakrediidi teabeleht. Lepingus ja euroteabelehes kajastuvad VÕS § 404 lg 2 järgi vajalikud andmed. Seega on VÕS § 404 lg-st 1 ja lg-st 2 tulenevad nõuded täidetud. Hageja esitas kohtule lepingu, milles on välja toodud §-des 404 või 405 sätestatud andmed, seega leping kehtib. VÕS-i seletuskirjas on § 404 lg 2 kohta märgitud, et VÕS § 404 lg-ga 2 võetakse üle direktiivi artikli 10 lg 2, mis sätestab kohustuse märkida tarbijakrediidilepingusse selgelt ja kokkuvõtlikult p-des a–v nimetatud andmed. Eelnõus on need andmed nimetatud lõike 2 p-des 1–15. Maakohtu seisukoha järgi tähendaks VÕS 404 lg 2 justkui kostja poolt esitatud laenutaotlust. Seega on maakohus vääralt aru saanud, et tahteavalduse all mõistetakse laenutaotlust, sest tahteavalduse all mõeldakse seaduse mõistes lepingut, mis poolte vahel sõlmitakse. Kostja laenutaotluses ei saa mitte kuidagi kajastuda VÕS § 404 lg 2 p-des 1–13 märgitud andmed, sest nimetatud andmeid ei saa kostja ise omaalgatuslikult kindlaks määrata. Poolte vahel sõlmitud lepingus, mis on kostjale ka VÕS § 404 lg 1 kohaselt edastatud, on VÕS § 404 lg-s 2 määratud andmed ka olemas, seega ei ole leping tühine. Maakohus tuvastas, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole rikutud. Hageja nõustub sellega ja selles osas maakohtu otsust ei vaidlusta. Seega on leping täies ulatuses kehtiv ja hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Tõele ei vasta maakohtu väide, et hageja ei ole esitanud arvutusi ega tõendeid krediidi kasutamise osas. Hageja esitas 6. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisana 4 krediidikonto väljavõte, millest nähtub, millal ja mis summades on kostja krediiti kasutanud ning millal ja mis summades on teinud tagasimakseid ning mille katteks on neid arvestatud.

kokkulepitud intressimäärast. Kui VÕS § 404 lg 2 kohases tarbija tahteavalduses puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. (VÕS § 408 lg 4) Maakohus on jätnud tähelepanuta, et nõude aluseks olev leping on sõlmitud sidevahendi abil. VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. (VÕS § 410 lg 1) Järelikult ei pea tarbija sellisel juhul enne lepingu sõlmimist esitama VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmeid sisaldavat tahteavaldust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (vt Võlaõigusseadus II. Komm vlj. Tallinn 2019, lk 661). Riigikohus on märkinud, et VÕS §-s 408, sh lg-tes 2 ja 4 sätestatu kehtib ka sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu korral. VÕS § 410 lg 1 ei tee sellest erandit vähemalt juhul, mil tarbijale ei antud VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selliselt, et tarbija sai nende andmetega enne lepingu sõlmimist põhjalikult tutvuda. (RKTKm 15.01.2014, 3-2-1-170-13, p 14) Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et hageja on tõendanud (hageja viitab hagiavalduse lisale 1 ja 6. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisale 2), et kostjale oli e-kirja teel edastatud leping, lepingueelne teave ja Euroopa tarbijakrediidi teabeleht, milles kajastuvad VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmed. Ringkonnakohus märgib, et hagiavalduse lisana 1 esitatud dokumendid (PDF-failid lepingutest ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehtedest, dtl 46-61) kostjale VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete esitamist ei kinnita. Hageja 6. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisana on esitatud e-kirjadest nähtub, et kostjale on hagile lisatud dokumentidest edastatud 4. novembril 2020 krediidikonto lepingu nr KK3617131 põhitingimused, Placet Group OÜ krediidikonto lepingu üldtingimused ja teenuste hinnakiri (dtl 157-164) ja 29. septembril 2021 Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl 153156). Kostjale krediidikonto lepingu sõlmimisel 4. novembril 2020 edastatud lepingudokumentides ei sisaldu andmeid kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 7). Taotluse saamisel krediidilimiidi suurendamiseks on kostjale 29. septembril 2021 edastatud üksnes Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht 4031 lg-s 1 sätestatud andmetega. Asja materjalidest ei nähtu, et järgitud oleks VÕS § 410 lg 1 nõudeid, st et kostjale oleks antud lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Seega on maakohus põhjendatult lugenud VÕS § 408 lg 4 esimese lause alusel intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimära ja mõistnud välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et tal oleks õigus nõuda sissenõudmiskulu hüvitamist ka juhul, kui kohaldub VÕS § 408 lg 4 esimeses lauses sätestatud tagajärg.