Aktiva Finance Group OÜ hagi T L vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
3892,46 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht Toompuiestee 35, 10149 Tallinn); Hageja lepinguline [email protected]);
esindaja:
Sigrid
Rahkema
(e-post
Kostja: T L (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post xxx); Kostja lepinguline esindaja: [email protected]).
Aleksei
Smelov
(e-post
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi T Li vastu võla nõudes.
2.Jätta menetluskulud hageja kanda.
3.Välja mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt T Li kasuks menetluskuluna 1128 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise
taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2060,76 eurot, intressi 449,31 eurot, lepingutasu 335,30 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 671,49 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 15,8% aastas alates 26.04.2022 kuni nõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla summa. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja B OÜ sõlmisid 12.06.2019 laenulepingu nr xxx, mille alusel väljastati kostjale laenu 1500 eurot. 21.08.2019 sõlmisid kostja ja B OÜ laenulepingu nr xxx, mille alusel väljastati kostjale täiendavat laenu 1353 eurot ning 17.12.2019 laenulepingu nr xxx, mille alusel väljastati kostjale täiendavat laenu 185 eurot. Laenulepingu nr xxx aastane intressimäär oli 15,8% ja krediidikulukuse määr 19,96%. Laenulepingu nr xxx aastane intressimäär oli 44,6% ja krediidikulukuse määr 56,42%. Laenulepingu nr xxx aastane intressimäär oli 44,6% ja krediidikulukuse määr 56,43%. Kostjalt on laenuandjale toimunud laekumisi kokku 907,24 eurot ning hagejale kokku 70 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa katteks.
3.B OÜ ütles lepingu 01.04.2020 üles ja loovutas 10.03.2021 nõude hagejale. Kostja seisukoht
4.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hagejal on tõendamata, et laenuandja sõlmis kostjaga laenulepingud, kuna hageja ei ole esitanud poolte poolt allkirjastatud lepinguid. Samuti ei ole hageja tõendanud, et laenuandja väljastas kostjale 1500 eurot ja 1353 eurot. Kostja sai laenuandjalt 185 eurot ja on selle summa laenuandjale tagastanud.
5.Isegi, kui laenulepingud olid sõlmitud, rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna laenuandja ei kontrollinud kostja maksevõimet. Kostja on alates 2017. aastast töövõimetu. 2019. aastal olid kostjal juba väga suured laenuvõlad üle 18 000 euro, kuna kostja võttis laene erinevatelt firmadelt nagu Ühisraha OÜ, IPF Digital Estonia OÜ, Omaraha OÜ, Bigbank AS, Placet Group OÜ ja Bondora OÜ. Seega kostja ei olnud maksevõimeline. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Laenuandja B OÜ ja kostja sõlmisid 12.06.2019 laenulepingu nr xxx (dtl 24-25), mille alusel võimaldati kostjale laenu 1500 eurot. Laenuandja B OÜ ja kostja sõlmisid 21.08.2019 laenulepingu nr xxx (dtl 26-27), mille alusel tehti kostjale täiendav laenu väljamakse 1353 eurot. Laenuandja B OÜ ja kostja sõlmisid 17.12.2019 laenulepingu nr xxx (dtl 28-31), mille alusel tehti kostjale täiendav laenu väljamakse 185 eurot. 12.06.2019 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 19,96% aastas, 21.08.2019 lepingu kohaselt 56,42% aastas ja 17.12.2019 lepingu kohaselt 56,43% aastas, mis ei ületanud laenude väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
8.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 2060,76 eurot, intress 449,31 eurot, lepingutasu 335,30 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, 25.04.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 671,49 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivised.
9.Kostja hinnangul pole hageja tõendanud laenulepingute sõlmimist, kuna hageja esitatud lepingud ei ole allkirjastatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või 2/8
kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 52 lg 1 kohaselt loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepinguks ettevõtja ja tarbija vahelist lepingut, kui: 1) leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis; 3) ettevõtja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel ühel ajal koos samas kohas ja 4) lepingupoolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused (edaspidi tellimus), edastatakse eranditult üksnes sidevahendi abil. Kohus leiab, et kostja ja laenuandja B OÜ sõlmisid 12.06.2019, 21.08.2019 ja 17.12.2019 tarbijakrediidilepingud sidevahendi abil, kuna hageja selgituste kohaselt on kostja laenutaotluse esitanud elektrooniliselt laenuandja kodulehe vahendusel. Kostja otsesõnu laenutaotluse esitamist laenuandja kodulehe vahendusel ei ole vaidlustanud. Kohus selgitab, et sidevahendi abil lepingu sõlmimiseks ei pea see olema allkirjastatud. Kohtu hinnangul on laenuandja B OÜ ja kostja lepingud sõlminud vaatamata asjaolule, et kirjalikku lepingudokumenti kostja allkirjastanud ei ole. Vastavalt VÕS § 410 lg-le 1 ei välista VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Hageja on esitanud süsteemiväljavõtted (dtl 167-169), mille kohaselt saadeti kostjale e-postile lepingudokumendid. Laenuandjale teadaolev kostja e-posti aadress on sama, mis kostja on kohtule avaldanud käesolevas menetluses ning kostja ei ole vaidlustanud lepingudokumentide kättesaamist. Seega leiab kohus, et VÕS § 410 lg 1 teises lauses sätestatud nõue on täidetud. Samuti märgib kohus, et hageja on esitanud maksekorraldused, mille kohaselt on kostjale 12.06.2019 üle kantud laenusumma 1500 eurot (dtl 172), 21.08.2019 üle kantud laenusumma 1353 eurot (dtl 171) ja 17.12.2019 üle kantud laenusumma 185 eurot (dtl 170). Lisaks on kostja kinnitanud ka ise laenusummas 185 eurot kättesaamist ja selle tagastamist. Seega on kostja laenud kätte saanud ja asunud krediiti kasutama ka VÕS § 408 lg 2 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et kostja ja laenuandja B OÜ sõlmisid 12.06.2019, 21.08.2019 ja 17.12.2019 tarbijakrediidilepingud (dtl 24-31). Hagiavalduse kohaselt on laenuandja kostjale kokku väljastanud laenu 3038 eurot, mida tõendavad maksekorraldused (dtl 170-172).
10.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. B OÜ loovutas oma nõude 10.03.2021 hagejale, millest teavitati kostjat 10.03.2021 teatisega (dtl 54). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
11.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt 3/8
tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
12.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
4/8
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
13.Kohus kohustas hagejat 02.05.2024 kirjaga (dtl 128-133) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on laenuandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.
14.Hageja on 12.06.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et laenuandja on laenulepingute sõlmimisel hinnanud kostja krediidivõimelisust pensionikonto sissemaksete alusel Eesti Väärtpaberite Keskregistris, mille kohaselt oli kostja sissetulek enne 12.06.2019 lepingu sõlmimist 816 eurot, enne 21.08.2019 lepingu sõlmimist 849 eurot ja enne 17.12.2019 lepingu sõlmimist 934 eurot. Kostja esitas laenutaotlustel igakuiseks sissetulekuks 980 eurot, igakuisteks finantskohustusteks 140 eurot ja igakuisteks muudeks kohustusteks 150 eurot. Kostjal puudusid ülalpeetavad. Laenuandja arvestas kostja muude kohustustena 215 eurot. Krediidiinfo ja Krediidiregistri päringute kohaselt puudusid kostjal taotluste esitamise ajal registreeritud maksehäired.
15.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta. Hageja selgitustest nähtuvalt ei teinud laenuandja enne laenude väljastamist kindlaks laenusaaja kohustuste suurust, samuti ei küsitud laenutaotlejalt pangakontode väljavõtteid. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Eesti Väärtpaberite Keskregistrist saadud andmed kostja sissetuleku kohta ja maksehäire puudumine oli piisav teave, millest tulenevalt puudus vajadus kostja pangakonto väljavõtete küsimiseks. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse, ei saa lugeda piisavaks laenuandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus leiab, et laenuandja oleks pidanud küsima rohkem teavet kostja kohustuste kohta ainuüksi asjaolude tõttu, et kostja avaldas laenuandjale, et tal on juba igakuised finantskohustused ning kostja taotles laenuandjalt uusi laene mõnekuulise vahega. Kostja esitatud arvelduskonto väljavõtete (dtl 115-121) kohaselt oli kostjal enne B OÜ-ga 12.06.2019, 21.08.2019 ja 17.12.2019 laenulepingute sõlmimist arvukalt finantskohustusi Ühisraha OÜ, IPF Digital Estonia AS-i, Omaraha OÜ, Placet Group OÜ ja Bondora AS-i ees. Samuti olid kostjal 12.02.2019 ja 26.09.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingud Bigbank AS-iga (dtl 123-124). Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul laenuandjal 5/8
tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisavalt andmeid kogunud ja andmete kogumis analüüsi teostanud.
16.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
17.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
18.Kohus andis hagejale 02.05.2024 kirjaga (dtl 128-133) võimaluse esitada teave kõigi kostja poolt teostatud tagasimaksete kohta (summa, kuupäev) ning VÕS § 4034 lg 7 järgne ümberarvestus, s.o määrata tagasimaksed uuesti. Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud hageja kohtu määratud tähtajaks VÕS § 4034 lg 7 järgset ümberarvestust. Hageja on 12.06.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et kostja sai laenu kokku 3038 eurot ja on teinud tagasimakseid kokku 977,24 eurot. Seega, kui laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 2060,76 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 02.04.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus ei nõustu hagejaga, et leping on kehtivalt 01.04.2020 üles öeldud.
19.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hagiavalduse kohaselt olid 21.08.2019 ja 17.12.2019 laenulepingud refinantseerimislepingud, millega refinantseeriti eelnevad võlgnevuses olevad laenud. Kuna kostja oli viivituses 17.12.2019 laenulepingust tulenevate 16.01.2020, 15.02.2020 ja 16.03.2020 osamaksetega, saatis laenuandja kostjale 17.03.2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 53), millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 31.03.2020 ning märkis, et juhul, kui kostja eelnimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasu, loeb laenuandja lepingu lõppenuks alates 01.04.2020. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles laenuandja 17.12.2019 lepingu 01.04.2020 üles. Kohus leiab, et arvestades kõik tagasimaksed põhivõlgnevuse katteks, ei olnud kostja 01.04.2020 seisuga võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. Kohus märgib, et hagi lisa 10 (dtl 58-60) kohaselt tegi kostja laenu katteks 18.02.2020 tagasimakse summas 100 eurot. 17.12.2019 laenulepingust tuleneva maksegraafikust (dtl 29-31) nähtuvalt tuli kostjal 16.01.2020 6/8
tasuda laenu põhiosa 15,42 eurot, 15.02.2020 põhiosa 16 eurot ja 16.03.2020 põhiosa 16,59 eurot. Seega kattis ainuüksi 18.02.2020 tagasimakse maksegraafikust tulenevaid 16.01.2020, 15.02.2020 ja 16.03.2020 osamakseid. Seega leiab kohus, et 17.12.2019 leping ei olnud 01.04.2020 kehtivalt üles öeldud, kuna hageja ei ole tõendanud, et lepingu ülesütlemiseks oli täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused. Hageja ei ole antud juhul kohtu ette toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et 17.12.2019 leping lõpeb muul ajal kui tähtaja saabumisega 20.11.2024, mistõttu ei ole hageja põhinõue käesolevaks ajaks tervikuna sissenõutavaks muutunud.
20.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
21.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb.
22.Kohus on seisukohal, et kuna laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja ei ole esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hageja hagi tuleb lähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu seisukohast tsiviilasjas nr 2-22-147995 jätta tervikuna rahuldamata.
23.Lähtudes eeltoodust jätab kohus hagi rahuldamata.
24.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 3892,46 eurot. Menetluskulud
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
26.Kostja palub hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 1608 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
27.Taotluse järgi on kostjale osutatud õigusabi 13,4 tundi, hinnaga 120 eurot tund (ilma käibemaksuta). Kostja esindajal on kulunud konsultatsiooniks kliendiga 1 tund, Harju Maakohtu 27.04.2023 kohtumäärusega tutvumiseks 0,2 tundi, hagiga ja lisadega tutvumiseks ja analüüsiks 3 tundi, kostja hagile vastuse ettevalmistamiseks, põhjendamiseks, koostamiseks ja tõendite kogumiseks ja ettevalmistamiseks 2 tundi, Harju Maakohtu 02.05.2024 selgitustega tutvumiseks ja analüüsiks 1 tund, hageja 12.06.2024 seisukohaga tutvumiseks ja analüüsiks 5 tundi, hageja 7/8
28.06.2024 seisukohaga tutvumiseks ja analüüsiks 0,5 tundi, Harju Maakohtu 05.07.2024 kohtumäärusega tutvumiseks 0,2 tundi ning kostja menetluskulude nimekirja ettevalmistamiseks, põhjendamiseks ja koostamiseks 0,5 tundi.
28.Kohus peab põhjendatuks hagi ja lisadega tutvumist, analüüsi ning kostja vastuse koostamisega seotud toiminguid kokku 4 tunni ulatuses, võttes arvesse käesoleva tsiviilasja asjaolusid ning kostja vastuse sisu ja mahtu. Samuti peab kohus põhjendatuks hageja 12.06.2024 seisukohaga tutvumise ja analüüsi ajakulu üksnes 2 tunni ulatuses, võttes arvesse, et hageja 12.06.2024 seisukoht sisaldas suuremas osas üksnes pilte süsteemiväljavõtetest. Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja ülejäänud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Seega on kostja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 9,4 tundi ja kostja vajalikud menetluskulud esindajale 1128 eurot (ilma käibemaksuta).
29.Kostja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
30.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.