Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Kostja on tunnistanud võlgnevust võlatunnistuse allkirjastamisega ning maksete tegemisega. Alternatiivselt, kui kohus ei rahulda nõuet konstitutiivse võlatunnistuse alusel, siis palub hageja välja mõista kostjalt alusetult saadu alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja arvelduskontole kanti kokku 2305 eurot. 25.10.2023 seisuga on tagastamata laenu jääk 617 eurot. Lisaks nõuab hageja seadusejärgses määras viivist alates 01.02.2022 (päev pärast laenu tagastamise tähtaja lõppu) kuni hagi esitamiseni 25.10.2023 summas 101,03 eurot ning sealt edasi seadusjärgses määras kuni põhinõude 617 euro tasumiseni. 20.12.2023 jäi hageja seisukohale, et poolte vahel on siiski sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Hageja esitas tõendina oma endise võlamenetleja Siim Seina kirjaliku kinnistuse, kus ta selgitas, et kostja helistas hagejale ning soovis hagejaga luua iseseiseva ja senisest võlasuhtest sõltumatu kohustuse, mida ta saaks täitma asuda. Kostja põhjendas Siim Seinale, et ta ei soovi olla edaspidi seotud Creditstar Estonia AS-ga sõlmitud lepingu tingimustega, vaid tahab tasuda kohustused uue ja sõltumatu nõudealuse alusel. Pooled leppisid seetõttu kokku uutes lepingutingimustest ja sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse ning see oli mõlema poole tahe. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale 1313,67 eurot ning hageja kostjalt ühtegi muud summat ei nõua. Hageja leidis, et esialgses laenulepingus märgitud krediidikulukuse määr vastab seadusele ja leping pole tühine. Creditstar Estonia AS hindas kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja kooskõlas seadustega. Hageja kirjeldas krediidikonto sõlmimise lepingus kokkulepitud tingimusi. Hageja märkis, et kostja võttis viimase krediidisumma 28.07.2021. Krediidiandja edastas kostjale arve koos maksetähtaegadega. Krediidiandja tegi päringu maksehäireregistrisse, kostjal maksehäireid ei olnud. Krediidiandja tegi päringu Ametlikesse Teadaannetesse, kostja kohta polnud teateid. Kostja märkis taotluses, et tal puuduvad elamiskulud, kuna elab vanemate juures. Ta töötab AS-s Palmako tootmistöölisena ja tema sissetulek on igakuiselt 1000 eurot (neto). Tal on varalisi kohustusi 250 eurot kuus ning igakuised tarbimiskulud 162 eurot, kokku kohustused Creditstar Estonia AS-le 412 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja töötasu sissetulekut Credit Info Eesti AS-i andmesüsteemi kaudu, mille kohaselt oli kostja kuue kuu keskmine sissetulek 915,75 eurot. Lisaks on krediidiandja laenusaajalt küsinud ka muid tõendeid, et kontrollida üle laenusaaja poolt esitatud andmed ja on saanud tõendiks programmi Instantori vahendusel, mille kasutamiseks on laenusaaja oma nõusoleku andnud laenusaaja kontoväljavõtte kontrollimiseks. Kostja kontoväljavõtte põhjal on nähtunud, et kostja viimase kuue kuu keskmine sissetulek on olnud 915,75 eurot. Kostja kontoväljavõttelt on nähtunud, et ta on saanud ettevõttest AS Palmako palka viimase kuue kuu jooksul ja lisaks hindas krediidiandja ka kostja igakuised väljaminekuid ja kostja keskmised väljaminekud olid kokku 412 eurot, millele lisandus Creditstar Estonia ASga sõlmitud lepingu raames avatud krediidilimiidi maksimaalne igakuine osamakse summas 255,01 eurot, ehk väljaminekud kokku koos Creditstar Estonia AS-ga krediidilimiidi maksega 667,01 eurot. Kostjal jäi vabaks igakuiseks reserviks 248,74 eurot. Krediidiandja selgitas, et lisaks kogutud andmetele oli kostja korduvklient ning krediidiandja juures oli tema maksekäitumine korralik. Hageja märkis, et laenusaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Laenuhaldur hindas kostja maksevõimet õigesti ja krediidikomitee töötaja kontrollis selle üle. Krediidiandja käitumist tõendab ka asjaolu, et kui kostja tegi laenutaotlusi üle krediidilimiidi, siis krediidiandja jättis kostja taotlused rahuldamata. Kostja ei ole vastu vaielnud, et krediidiandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja oli seisukohal, et kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb rahuldada hageja poolt esitatud alternatiivne nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja kontole kanti kokku 2305 eurot, mida kostja ei ole tagasi

maksnud. Kostja tegi esialgsele võlausaldaja ja hagejale kokku makseid summas 1688 eurot ja seega on tagastamata laenu jääk 617 eurot. Hageja ei esitanud kirjalikus menetluses lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele alternatiivnõude osas. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Kostja ja Creditstar Estonia AS sõlmisid 01.11.2020 kliendilepingu nr 483638. Kostjale võimaldati kasutuslimiidi ulatuses laenu taotleda (dtl 35-44). - Perioodil 01.11.2020-29.07.2021 tehti kostja pangakontole ülekandeid summas 2305 eurot (10 laenu, dtl 49-58). - Pärast viimase laenu võtmist 29.07.2021 oli kostja laenu põhiosa suuruseks 1346,66 eurot, intress 183,40 eurot, viivis 25,23 eurot. Kostja tegi makseid 31.08.2021 57,61 eurot ja 08.09.2021 200 eurot. Tasumisele kuulus laenuraporti järgi 1315,29 eurot. (dtl 59). - 28.12.2021 loovutas Creditstar Estonia AS nõude hagejale. Loovutuse aja seisuga oli võlgnevus 1314,94 eurot (dtl 60). - 07.01.2022 sõlmisid hageja ja kostja võlatunnistuse. Võlatunnistuse sõlmimise seisuga oli võlgnevus 1313,67 eurot (dtl 61-68). Kohus leiab, et võlatunnistuse aluseks olev nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 mõttes. Hageja on seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Selleks, et hageja saaks konstitutiivse võlatunnistuse alusel esitada nõude kostja vastu, peab hageja põhistama ja tõendama, et võlatunnistus on kehtiv, st põhjendama poolte tahet sõlmida just konstitutiivne võlatunnistus ning tõendama, et võlatunnistuse aluskohustuseks olev võlasuhe on kehtiv, st ei esine tühisuse aluseid. Hageja on kostja tahte tõendamiseks esitanud oma endise töötaja Siim Seina kirjalikud selgitused võlatunnistuse sõlmimise aluseks olevate asjaolude kohta (dtl 90). Kohus leiab, et kirjalikud selgitused tõendina on asjakohased ja lubatavad. Siim Seina selgituste kohaselt suhtles tema kostjaga telefoni teel ning kostja avaldas talle, et soovib sõlmida uue ja iseseisva sõltumatu nõude senise asemele. Kostja selgitas Siim Seinale, et ta ei soovi edaspidi olla seotud Creditstar Estonia AS-iga sõlmitud lepingutingimustega. Pooled sõlmisid sellest tulenevalt konstitutiivse võlatunnistuse ja leppisid nõude osas kokku uued tingimused. Kostja ei esitanud seisukohti ega vastuväiteid võlatunnistuse liigi osas. Kohtu hinnangul on hageja usutavalt põhistanud ja tõendanud, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Kohus peab hindama, kas esineb seadusest tulenevaid võlatunnistuse tühisuse aluseid. Kuna võlatunnistuse alusel esitatud nõue tuleneb algselt tarbijakrediidilepingust, mille osas peab kohus omal algatusel (hoolimata vastuväidete esitamisest ja kostja osalusest menetluses) kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46; Riigikohtu lahendid 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14), siis tuleb kohtul hinnata, kas võlatunnistus võib

olla tühine seoses vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga. Kohus selgitab, et tarbija ei saa ühegi lepinguga (sh ükskõik millise võlatunnistusega) võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud, sh loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, nt kui on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. See tähendab, et tühised on nii konstitutiivsed kui ka deklaratiivsed võlatunnistused, millega tarbija on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud sellise võla sissenõudmist, mille tekkimist seadus ei luba (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2023 lahend tsiviilasjas nr 2-23-116386, mh ka VÕS § 421). Selleks, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus (nii konstitutiivne kui deklaratiivne) oleks kehtiv, peab kehtiv olema ka kostja ja Credistar Estonia AS vahel sõlmitud leping. VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,99% aastas (dtl 92). Lepingu sõlmimise ajal 28.07.2021 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,68%, mille kolmekordne määr on 56,04%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. -

Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole kostja majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Kostja on taotluses/küsimustikus (dtl 100-103) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on töötasu AS-st Palmako 1000 eurot, muu regulaarne sissetulek 250 eurot ning igakuiste kohustuse kuumaksed kokku 250 eurot ning igakuised majapidamiskulud 162 eurot. Hageja on esitanud maksehäireregistri väljatrüki (dtl 98-99). Hageja on esitanud Credit Info Eesti AS süsteemist väljavõtte (dtl 104-105). Väljavõte on jada võõrkeelsest tekstist ja numbritest. Tõlget väljavõtte kohta pole esitatud. Muid tõendeid hageja kostja majandusliku seisundi kontrolli osas ei esitanud. Hageja sõnul hindas Creditstar Estonia AS kostja pangakonto väljavõtet, mida kohtule ei ole esitatud. Kohtu hinnangul ei omandanud krediidiandja teavet kostja tegeliku sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Krediidiandja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja tegelikult töötab või mitte ning mis on need regulaarsed muud sissetulekud, mida kostja küsimustikus oli kirja pannud. Samuti pole kohtule esitatud pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek. Hageja on selgitanud, et Credit Info Eesti AS andmesüsteemi väljavõttest nähtuvalt oli kostja kuue kuu keskmine sissetulek 915,75 eurot. Kohus märgib, et väljavõte oli arusaamatu jada võõrkeelsetest sõnadest ja numbritest ega kinnita kohtu hinnangul kostja keskmist sissetulekut. Puuduvad tõendid (nt pangakonto väljavõte), kust oleks selgelt näha kostja sissetulekute allikad ja tegelikud suurused laenu võtmise ajal. Kohus leiab, et laenutaotluses märgitud sissetulek (1000 eurot) ja krediidiandja poolt väidetavalt tuvastatud keskmine sissetulek 915,75 eurot ei ole kuidagi kontrollitav. Lisaks ei omandanud krediidiandja mitte mingisugust teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida krediidiandja väidetavalt hindas, kuid millist asjaolu pole võimalik kontrollida. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Krediidiandja

pidanuks arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida ta väidetavalt tegi, kuid selline asjaolu pole jälle kontrollitav. Kuivõrd kohtule pole pangakonto väljavõtet esitatud, siis ei saa tõsikindlalt väita, et krediidiandja küsis kostjalt pangakonto väljavõtet ja et ta seda reaalselt ka analüüsis. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja võimaliku pangakonto väljavõtteta on krediidiandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Krediidiandja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud krediidiandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Hageja on märkinud, et krediidiandja arvutuste kohaselt jäänuks pärast lepingu sõlmimist kostjale igakuiselt reservi 248,74 eurot, mis kohtu hinnangul on ebamõistlik summa ka olukorras, kus kostja elab vanemate juures ja tal pole väidetavalt eluasemekulusid. Kohus selgitab, et laenuvõtja hilisemat maksevõimet pole lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida krediidiandja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda ainuüksi põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku ja kohustuste suurus ja neid kontrollida, mitte piirduda tarbija taotluses märgitud andmetega ja maksehäireregistritest päringute tegemisega. Kohus rõhutab, et ka mitmed nn väikesed laenud kokku moodustavad suure kohustuse. Kui jätta kogumata piisav info laenutaotleja kohta, võib mitmete samatüübiliste nn väikeste laenude andmisel tekkida olukord, kus isik oli laenuvõimeline esimesi laene saades, kuid teatud laenust (teisest, kolmandast, neljandast jne) ta enam laenuvõimeline tegelikult ei olnud ja neid järgenvaid laenulepinguid poleks tohtinud sõlmida. Eeltoodu alusel leiab kohus, et krediidiandja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud hagejale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Sellest tulenevalt on käesoleval juhul ka tühine võlatunnistus. Kohus ei saa rahuldada hageja nõuet kummagi võlatunnistuse alusel hagis määratud ulatuses. Hageja on esitanud alternatiivse nõude juhuks kui võlatunnistused on tühised. Hageja nõuab põhinõude jääki 617 eurot ning viivist seadusjärgses määras. Kohus leiab, et alternatiivne nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja on saanud laenu kokku 2305 eurot. Hageja on kinnitanud, et kostja on nii talle kui esialgsele võlausaldajale kokku tasunud 1688 eurot (dtl 87). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid tasutud summa suurusele. Tasutud summad tuleb saadud laenust maha arvestada ning põhinõude suuruseks jääb 617 eurot. Hageja nõuab seadusjärgset viivist (VÕS § 113 lg 1 lause 2) põhinõudelt alates 01.02.2022 (päev pärast laenu tagastamise tähtaja lõppu, dtl 97) kuni hagi esitamiseni 25.10.2023 summas

101,30 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja viivis on korrektselt arvestatud ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on nõudnud ka TsMS § 367 alusel täiendavat seadusjärgset viivist hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude 617 euro tasumiseni. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 617 eurot, 25.10.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 101,30 eurot ning täiendava viivise VÕS § 113 lg 1 lauses 2 märgitud määras alates 26.10.2023 põhinõudelt 617 eurot kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas menetluskulude nimekirja kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 700 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 280 eurot ning õigusabikuludest 420 eurot. Menetluskulude nimekirjas on hageja märkinud enda ajakuluks 3,5 h ning tasumääraks 120€/h (km-ta). Kostja ei vaielnud hageja kuludele vastu. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 280 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

Järgnevalt hindab kohus hageja esindaja tunnitasu määrade põhjendatust ja vajalikkust. Praktikas on vandeadvokaatide tunnitasud kohtule esitatavate dokumentide kohaselt üldjuhul vahemikus 140-150 eurot. Riigikohus on pidanud põhjendatuks tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta), 170 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 190 eurot tunnis (käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115 14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24, 2-18-17536 p 18). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Hageja esindaja tunnitasu määr on 120€/h, millele ei lisandu käibemaksu. Kohus leiab, et tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud ja vastavuses keskmiste sarnaste juristide tasumääradega. Järgnevalt hindab kohus poolte õigusabile kulunud aega. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, kestust ning menetlusdokumentide arvu ja sisu, et õigusabi ajakulu 3,5h on põhjendatud. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 700 eurot, millest 280 eurot on riigilõiv 420 eurot (3,5h x 120€/h, km-ta) lepingulise esindaja tasu ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.