1.Mihhail Natus (MN) esitas 28. juulil 2020 Airi Polli (kostja) vastu hagi seltsinguvara jagamiseks. MN palus tema väitel seltsinguvara hulka kuuluv Miku talu kinnisasi (kinnisasi) jagada selle panemisega avalikule enampakkumisele ning jätta müügitulemist MN-le 75% ja kostjale kui teise seltsinglase Vaike Vilinurme (VV) pärijale 25%. MN suri ja tema pärijana astus 9. mail 2024 menetlusse Margus Natus (hageja).
2-20-10878 Hagiavalduse kohaselt ostis VV 1997 aprillis vallasasjana kinnisasjal asuvad hooned, mille juurde kuulus kaks hektarit maad. Esmalt sõlmis ta 3. detsembril 1996 müüjaga eellepingu, milles lepiti kokku, et hoonete hind on 40 000 krooni ning müügileping sõlmitakse hiljemalt 15. aprillil 1997. Hoonete omandamiseks tegid nii VV kui ka MN panuseid: MN kasutas selleks endale kuulunud maja müügist saadud vahendeid ja VV enda korteri müügist saadud raha. Hoonete omanikuks sai pooltevahelise kokkuleppe järgi VV. Alates 1980 juuni lõpust elasid MN ja VV koos kinnisasjal asuvates hoonetes. Hiljem erastasid MN ja VV hoonete juurde täiendavalt maad, mistõttu kujunes kinnisasja suuruseks 24,49 ha. Kinnisasi esmakinnistati 19. aprillil 2000 VV nimele. Kinnisasjal olevate hoonete juurde maa erastamisel tuli kokku tasuda 132 000 erastamisväärtpaberit (EVP-d). Maa erastamise eest tasuti suuremas osas MN vanematelt saadud EVP-de arvel, mille nad olid MN-le kinkinud. MN isa kandis
13.jaanuaril 1998 VV EVP kontole 2570 EVP-d ning MN ema kandis üle 100 000 EVP-d, kokku seega 102 570 EVP-d. MN vanemad kandsid MN-le kingitud EVP-d otse VV kontole, sest hoonete juurde sai maad erastada hoonete omanik. VV tasus kinnisasja erastamise eest enda vara arvel 30 000 EVP-d. MN ja VV vahel oli seltsinguleping, mis lõppes VV surmaga 12. novembril 2019. Nad soetasid hooned ja erastasid hoonete juurde maa eesmärgiga hakata tegelema talumajapidamisega. Kuigi kinnisasi oli VV nimel, oli poolte tahe ja eesmärk tegutseda ühiselt, et talu ja kinnisasja arendada, hooneid parendada, metsa üles töötada, tegeleda põlluharimisega ning teenida võimaluse korral sellelt tegevuselt tulu. MN ja VV elasid kinnisasjal asuvas hoones kuni surmani.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest MN ja VV kooselu lõppes kümme aastat enne VV surma. MN elas kinnisasjal asuvas saunahoones VV nõusolekul. MN ei panustanud kinnisasjal asuva hoone soetamisse, vaid hooned ostis VV enda korteri müügist saadud raha eest (200 000 krooni). MN ei tõendanud, et VV-l oli tahe sõlmida seltsinguleping. Kui selline soov oleks olnud, siis oleks MN ja VV omandanud hooned kaasomandisse, VV oleks seadnud MN kasuks kasutusõiguse või nimetanud ta testamendis pärijaks. Hoonete omandamiseks sõlmitud eelleping oli vorminõuetele mittevastavuse tõttu tühine, sest see oli sõlmitud lihtkirjalikus vormis. Ühisesse majapidamisse panustasid VV enda eelpensionist ning VV ema, kes elas samuti kinnisasjal asuvas hoones. Hoonete juurde maa erastamisel tuli tasuda hoopis 155 172 EVP-d. MN ei tõendanud, et ta panustas maa erastamisse, ega seda, et nad soetasid VV-ga ühiselt hooned ja maa eesmärgiga hakata tegelema talupidamisega.
3.Harju Maakohus rahuldas 12. märtsi 2021 otsusega hagi osaliselt ning määras, et seltsinguvaraks olev kinnisasi jagatakse selle panemisega avalikule enampakkumisele. Kinnisasja müügitulemist saab 66% hageja ning 34% kostja. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud: • 3. detsembril 1996 sõlmisid VV ja müüja kinnisasjal asuvate hoonete ostmiseks eellepingu; lepingu kohaselt oli hoonete hind 40 000 krooni, millest kohe tasuti 4000 krooni; • 19. märtsil 1997 sõlmisid VV ja müüja hoonete müügilepingu, mille p 2 kohaselt tasuti hoonete eest 40 000 krooni lepingu sõlmimise päeval; • 3. veebruaril 2000 erastas VV hoonete juurde kokku 24,49 ha maad; • 19. aprillil 2000 kanti VV kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna; • 12. novembril 2019 suri VV ning tema seadusjärgne pärija on kostja, kes päris ka vaidlusaluse kinnisasja.
2(7)
2-20-10878 Maakohus tuvastas, et MN ja VV elasid koos kinnisasjal asuvates hoonetes 1980. aastatest kuni VV surmani. See oli nende ühine kodu. Kinnisasi soetati eesmärgiga raha teenida ja talu pidada, mh pandi maha 3 ha kartulit ja osteti 15 pulli. MN ja VV vahel oli seltsing, mille eesmärk oli kinnisasja omandamine ja ühine majandamine. Toonane seltsinguleping ehk ühise tegutsemise leping tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 mõttes võis olla sõlmitud ka suuliselt. Ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud esemed olid TsK § 440 lg 2 järgi poolte kaasomandis. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 järgi tuleb sellele lepingule kohaldada alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Hoonete juurde maa erastamiseks tasuti 155 172 EVP-d, millest MN maksis 102 570 EVP-d (66% maa hinnast) ja VV panus oli 52 602 EVP-d (34% maa hinnast). Kuna pooled nõustusid, et seltsinguvara väärtuse moodustab peamiselt hoonete juurde erastatud maa, ei hinnanud maakohus poolte esitatud väiteid ja tõendeid hoonete soetamise või muude võimalike panuste kohta. Maakohus leidis, et seltsinguleping lõppes VÕS § 596 lg 4 p 1 kohaselt 12. novembril 2019, kui VV suri. Seltsingu lõppemisel seltsing likvideeritakse ning seltsinguvara jagatakse seltsinglaste vahel VÕS § 600 lg 1 kohaselt kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Maakohus leidis, et seltsinguvara hulka kuuluv kinnisasi tuleb panna avalikule enampakkumisele ning müügitulemist on õigus saada hagejal 66% ning kostjal 34%.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus ta rahuldada hagi selliselt, et kinnisasja müügist saadud rahast saab MN 26,4% ja kostja 73,4%, ning omakorda alternatiivselt sellele palus ta saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
5.MN vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. novembri 2022 otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning nägi ette, et seltsinguvara jagatakse kinnisasja panemisega avalikule enampakkumisele selliselt, et müügitulemist on hagejal õigus saada 54,38% ning kostjal 45,61%. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et MN ja VV vahel oli seltsing, mille eesmärk oli tegeleda ühiselt väiketalupidamisega. Eesmärgi saavutamiseks tegid MN ja VV ühiselt rahaliselt hinnatavaid panuseid, et soetada hooned ja erastada selle juurde 24,49 ha maad. Seltsingu olemasolu ei välista see, et kinnisasja ainuomanik oli VV, ega see, et VV ei seadnud MN kasuks isiklikku kasutusõigust ega nimetanud teda testamendis pärijaks. Maakohus leidis põhjendatult, et MN panus seltsingusse väljendus EVP-des, mille MN vanemad kandsid otse VV kontole. Kostja ei tõendanud, et MN vanemad oleksid kandnud VV kontole EVP-sid mõnel muul põhjusel. Asjaolu, et VV sai enda korteri müügist 200 000 krooni, ei tähenda, et ta kasutas kogu raha kinnisasja omandamiseks. Kostja väitis ka ise, et VV kasutas korteri müügist saadud raha ka muuks otstarbeks, sh talumajapidamise jaoks. VV panusena seltsingusse ei saa arvesse võtta seda, et ta ostis kartulit, seemet, vilja ja traktori, sest väited on üldsõnalised ning panuste väärtus on jäänud välja toomata. Teisalt on tõendamata MN väide, et VV-le laenas 30 000 EVP-d tema ema ning selle maksid MN ja VV ühiselt tagasi. Maakohus jättis ekslikult tuvastamata poolte panused hoonete soetamisse ning arvutas seetõttu vääralt poolte panuste suuruse. MN vande all antud ütlustega oli 3(7)
2-20-10878 tõendatud, et MN panustas hoonete omandamisse 4000 krooni. MN ütlused on selged ja kooskõlas muude tõenditega. Asjassepuutumatu oli kostja väide, et seltsing lõppes kümme aastat enne VV surma, kui MN kolis saunamajja elama, sest kostja ei esitanud aegumise vastuväidet. Seltsinguvara jagamise nõude eeldus VÕS § 604 mõttes on seltsingu lõppemine, mille maakohus tuvastas nõuetekohaselt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palub ta rahuldada hagi selliselt, et kinnisasja müügitulemist saab hageja 26,4% ja kostja 73,4%, ning omakorda alternatiivselt sellele palub ta saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid vääralt materiaalõigust, kui leidsid, et MN ja VV vahel oli seltsinguleping. Kohtud ei tuvastanud, et VV-l oli tahe sõlmida MN-ga seltsinguleping, ning kohtud tuginesid hinnangu andmisel põhjendamatult üksnes ühe poole väidetele. Kohtud ei võtnud panustena arvesse tööd ega tuvastanud selle jaoks vajalikke asjaolusid, kuid lugesid tõendatuks asjaolud, mille kohta ei esitatud tõendeid, sh selle, et MN tegi panused enda vanematelt saadud EVP-de kaudu. Kui MN vanemad ei sõlminud EVP-de andmisel lepingut MN kui kolmanda isiku kasuks, ei saanud MN vanemate panust käsitada MN panusena seltsingu eesmärkide saavutamiseks. Kohtud jätsid ebaõigesti arvestamata VV panusega kartuli, seemne, vilja, traktori ja tehnika ostmisel. Kohtud rikkusid oluliselt menetlusõigust, kui nad ei selgitanud välja seltsingulepingu lõppemise aega. See on seltsinguvara jagamise nõude eeldus, mida peab tõendama nõude esitaja. Seltsingu lõppemise aega teadmata ei saanud esitada ka aegumise vastuväidet. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, kui ei vastanud kõikidele apellatsioonkaebuse väidetele ja esitas üldsõnalised põhjendused teemade kohta, milles nõustus maakohtuga.
8.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
9.Riigikohus peatas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 353 lg-te 1 ja 2 alusel kostja taotlusel
15.detsembri 2023 määrusega menetluse, sest seni hagejaks olnud MN suri. Riigikohus uuendas 9. mai 2024 määrusega menetluse ja asendas hageja üldõigusjärglasega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 4, § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal kui MN pärijal on õigus nõuda kostjalt kui VV pärijalt VÕS § 600 lg 1 alusel VV eluajal kinnistusraamatu järgi tema ainuomandis olnud kinnisasja müümist avalikul enampakkumisel ning osa kinnisasja müügitulemist põhjusel, et VV surmaga lõppes MN ja VV vaheline seltsinguleping, mille eesmärk oli tegeleda ühiselt 4(7)
2-20-10878 väiketalupidamisega ja metsakasvatusega ning mille saavutamiseks tegid pooled ühiselt rahaliselt hinnatavaid panuseid. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, milline oli poolte panuste suurus ja sellest tulenevalt nende osad kinnisasja müügitulemi jaotamises.
12.Maa- ja ringkonnakohus leidsid tuvastatud asjaoludele tuginedes põhjendatult, et MN ja VV sõlmisid TsK § 438 lg 1 mõttes ühise tegutsemise lepingu, millele tuleb VÕSRS § 18 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses seltsingulepingu kohta sätestatut. Seejuures arvestasid kohtud õigesti Riigikohtu varasemas praktikas antud selgitusi, et ainuüksi mehe ja naise püsiv ühise majapidamisega mitteabieluline kooselu ei ole seltsing VÕS § 580 lg 1 mõttes. Kolleegium järgib selles osas maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda.
13.Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid vääralt materiaalõigust, kui nad leidsid, et hagejal on MN pärijana õigus nõuda VÕS § 600 lg 1 kohaselt seltsinguvara jagamist selliselt, et kinnisasi pannakse avalikule enampakkumisele ning hageja saab osa kinnisasja müügitulemist, sest kinnisasi ei kuulu seltsinguvara hulka. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 17). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja selgitab, et erinevalt abikaasade varaühisuse varasuhtest ning kaaspärijate vahelisest varasuhtest ei teki mitteabielulise kooselu korral seaduse jõul kinnistusraamatuväliselt kinnisasja ühisomandit.
14.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kinnisasi saab kuuluda seltsinguvara hulka ehk seltsinglaste ühisomandisse VÕS § 589 lg 1 kohaselt vaid juhul, kui eseme omandamiseleping (seltsinguleping) on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-142-05, p 14; RKTKo 09.12.2009, 3-2-1-117-09, p 17). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et see on asjakohane ka kehtiva õiguse kontekstis. Seltsingulepingule kohaldub vormivabaduse põhimõte. Muuhulgas võib seltsinguleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi olla sõlmitud suuliselt (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 16). Kui seltsinguleping ei ole sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, saab kinnisasja sõltuvalt asjaõiguslepingust omandada üksnes kas seltsinglaste kaasomandisse või mõne seltsinglase ainuomandisse. Eeltoodu tuleneb kehtivas õiguses asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg-st 1, mille järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Ühisomand saab AÕS § 70 lg-s 5 väljenduva ühisomandi tekkimise aluste numerus clausus’e põhimõtte järgi tekkida vaid seaduses sätestatud juhtudel.
15.Kohtute tuvastatud asjaoludel ei olnud MN ja VV kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisasja seltsinglastest ühisomanikena VÕS § 589 lg 1 mõttes. Kohtute tuvastatud asjaoludest ei nähtu ka see, et MN ja VV oleksid sõlminud seltsingulepingu notariaalselt tõestatud vormis, mis saanuks anda AÕS § 70 lg 5 mõttes seaduses sätestatud aluse MN ja VV ühisomandi tekkimiseks. Seega ei saanud kinnisasi AÕS § 119 lg-s 1 ja § 120 lg-s 1 sätestatud notariaalse tõestamise vorminõude järgimata jätmise tõttu kuuluda MN ja VV ühisomandisse ega seda arvestades ka hiljem hageja ja kostja ühisomandisse. Kinnisasi kuulus kohtute tuvastatud asjaoludel kinnistusraamatu järgi VV eluajal tema ainuomandisse ning pärast VV surma kostja ainuomandisse. Seega ei saanud hageja nõuda seltsingu likvideerimist
5(7)
2-20-10878 VÕS § 600 lg 1 kohaselt selliselt, et kinnisasi pannakse avalikule enampakkumisele ning ta saab osa müügitulemist.
16.Olukorras, kus suurema väärtusega ese (kinnisasi) ei kuulu seltsinguvara hulka, kuid täidetud on seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (kinnisasi). Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, millistel tingimustel saab mitteabielulise kooselu korral kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 19; RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 22). Neis lahendites avaldatud seisukohti tuleb mõista selliselt, et kui mitteabielulise kooselu vältel on omandatud konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) või loodud ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), saab sellise varalise väärtuse jaotamisele kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; • pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.
16.1.Seltsingu sätteid saab kohaldada nii juhul, kui asi kuulub poolte kaasomandisse, kui ka üksnes ühe isiku ainuomandi puhul. Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Seltsinglased võivad seltsinguvara moodustamise kokkuleppel välistada, samuti võib seltsingulepingu sisu olla eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk selle eesmärkide saavutamiseks (RKTKo 29.04.2020, 2-18-255/53, p 13; RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 17; RKTKo 14.12.2011, 3-2-1-128-11, p 20). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
16.2.Kui suurema väärtusega ese (kinnisasi) ei kuulu seltsinguvara hulka, ei tähenda seltsinguvara jagamine suurema väärtusega eseme (kinnisasja) enda jagamist seltsingu likvideerimise ja kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt VÕS § 600 lg 1 mõttes. Seltsinguvara jagamise all tuleb sel juhul mõista vara väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist. Eeltoodut kinnitab ka kolleegiumi varasem praktika, kus on nii praegu kui ka varem kehtinud õiguse kontekstis selgitatud, et jagatav seltsinguvara on mh asja väärtuse juurdekasv, mis on tekkinud poolte kokkuleppel ühise tegutsemise tulemusel (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p-d 19–21; RKTKo 13.12.2005, 3-2-1-133-05, p 14; RKTKo 09.12.2009, 3-2-1-117-09, p 15).
16.3.Vara väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist saab nõuda seltsingu likvideerimise sätete alusel, millele kohalduvad VÕS § 600 lg 1 viite kaudu eriregulatsiooni puudumisel kaasomandi lõpetamise sätted. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine mitteabielulise kooselu korral tähendab järgmist: • esmalt tuleb VÕS § 602 kohaselt jagada või täita ühised kohustused, kui neid on (nt tagastada eseme soetamiseks ühiselt võetud laen); • pärast kohustuste täitmist tuleb VÕS § 603 kohaselt tagastada panused või hüvitada panuse väärtus selle tegemise aja seisuga, kui panust ei ole võimalik tagastada; • jagada ülejääv osa VÕS § 604 kohaselt eelduslikult võrdsetes osades (vt RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 21).
6(7)
2-20-10878 Punktis 16.2. märgitud tähenduses vara juurdekasvu hüvitamise nõue on rahaline nõue, mille suuruse kindlakstegemiseks tuleb eseme väärtusest esmalt maha arvata sellel lasuvad täitmata kohustused, mida ei täideta ka jagamise käigus. Selliselt saadud eseme netoväärtuse ulatuses saab mitteomanikust elukaaslane nõuda hüvitist, mille suuruse leidmiseks liidetakse tema poolt eseme soetamiseks või parendamiseks tehtud panuse väärtus ning selle panuse suurusele vastav osa vara väärtuse juurdekasvust.
16.4.Panustena on käsitatavad varalise väärtusega sooritused, mis lähevad seltsingule üle või tulevad viimasele kasuks. Nii on praktikas rahaliselt hinnatavateks panusteks loetud makseid kinnisasja soetamiseks ja remondiks, eeldusel et need kulud moodustavad olulise osa kinnisasja omandamise või säilitamise ja parendamise eesmärgil tehtud kulutustest ja on võrreldavad teise seltsinglase tehtud kulutustega. Samuti on osal juhtudel panusteks loetud olulisi kulutusi hoone säilitamiseks ja majandamiseks (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 23).
16.5.Vara väärtuse juurdekasvu leidmiseks tuleb hinnata, milline on eseme (kinnisasja) väärtus vara jagamise aja seisuga poolte ühise tegutsemise tulemusel, ning võrrelda seda väärtusega, mis oleks esemel (kinnisasjal) vara jagamise ajal siis, kui pooled ei oleks ühiselt tegutsedes selle väärtust tõstnud. Kolleegium leiab, et eseme (kinnisasja) tegelikku väärtust ja väärtust, mis esemel oleks olnud, kui seda ei oleks ühise tegutsemise tulemusel parendatud, tuleb hinnata vara jagamise aja seisuga. See tagab mõlemale elukaaslasele võrdse võimaluse saada osa eseme (kinnisasja) üldisest väärtuse tõusust ning vastab väljakujunenud seisukohtadele analoogsetel kaasomandi lõpetamise ning abikaasade ühisvara ja pärandvara jagamise juhtudel (vt RKTKo 17.02.2016, 3-2-1-172-15, p 19; RKTKo 30.10.2013, 3-2-1-101-13, p-d 15 ja 16; RKTKo 22.12.2009, 3-2-1-141-09, p 15; RKTKo 12.04.2006, 3-2-1-15-06, p 15; RKTKo 09.02.2006, 3-2-1-168-05, p 9; pärimisseaduse § 152 lg 2). Vara väärtuse juurdekasv tuleb jagada seltsinglaste vahel eelduslikult võrdselt, sest eeldatakse, et seltsinglaste panused on olnud võrdsed (VÕS § 604, § 592 lg 1 ja § 581 lg 2). Pooltel on võimalik tõendada, et nad olid kokku leppinud, et vara väärtuse juurdekasv jagatakse erinevalt, või et nende panused olid erinevad. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et panuste erinevust tuleb proportsionaalselt arvestada siis, kui panused eseme soetamisse või parendamisse olid oluliselt erinevad (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 20).
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus oma nõuet täpsustada, sh välja tuua seltsinguvara koosseis, mille jagamist ta VÕS § 600 lg 1 alusel soovib, arvestades eeltoodud selgitusi. Samuti tuleb vajaduse korral anda pooltele võimalus esitada tõendeid.
18.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.