Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Kalev Saare
Kohtuasi
Saneerimine OÜ (õiguseellane Laitier OÜ) hagi Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
7511 eurot 40 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Saneerimine OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-16508 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Laitier OÜ (õigusjärglane Saneerimine OÜ, hageja) esitas 21. oktoobril 2021 Harju Maakohtule hagi Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Indrek Lepsoo (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 7511 eurot 40 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2-21-16508 Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt pöördusid võlausaldajad võlgniku pankrotihalduri Veli Kraavi poole ühise taotlusega esitada OÜ BEST IDEA vastu hagi kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmiseks. Pankrotihaldur Veli Kraavi oli hagi perspektiivikuse suhtes skeptiline ning soovis kaitsta pankrotipesa kulutuste kandmise eest. Seetõttu sõlmiti kolmepoolne leping, millega lepiti kokku, et hageja võtab menetluskulud enda kanda. Hageja, pankrotihaldur Veli Kraavi ja Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ sõlmisid 2. juulil 2019 lepingu (leping), milles lepiti kokku järgmises: 1) pankrotihaldur Veli Kraavi volitab Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ-d esindama pankrotihaldurit tsiviilasjas, mille esemeks on pankrotihalduri hagi OÜ BEST IDEA vastu kohtuliku hüpoteegi seadmise kehtetuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-19-10427); 2) hageja kohustub kandma kõik kulud, mida pankrotihaldur kannab või kohustub kandma seoses tsiviilasjaga nr 2-19-10427 ja nimetatud lepinguga, sealhulgas järgmised kulud: a) kõik kulud, mis tekivad sellest, et Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ osutab tsiviilasjas nr 2-19-10427 õigusteenust; b) OÜ BEST IDEA menetluskulud tsiviilasjas nr 2-19-10427, kui pankrotihaldur peab need kandma jõustunud kohtulahendi alusel; c) kõik muud tsiviilasja nr 2-19-10427 menetluskulud, mida pankrotihaldur peab tasuma; d) kõik kulud, mis tekivad seoses notari arvelduskontole raha deponeerimisega; 3) õigusabikulud ning tsiviilasjas nr 2-19-10427 tasutud riigilõivud maksab hageja jooksvalt otse Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ-le (või kui Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ palub riigilõivu tasuda otse Rahandusministeeriumile, tasub hageja riigilõivu ise otse Rahandusministeeriumile).
27.märtsi 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-10427 rahuldas maakohus pankrotihalduri Veli Kraavi hagi OÜ BEST IDEA vastu. Menetluskulud jäid OÜ BEST IDEA kanda. Maakohus määras menetluskulude rahaliseks suuruseks 7511 eurot 40 senti ning mõistis need OÜ-lt BEST IDEA välja. Maakohtu lahend jõustus 24. veebruaril 2021. Harju Maakohus vabastas 2. detsembri 2020. a määrusega Veli Kraavi võlgniku pankrotihalduri kohustustest ning nimetas võlgniku uueks pankrotihalduriks kostja. Hageja tasus tsiviilasjas nr 2-19-10427 riigilõivu 3400 eurot ning õigusteenuse arveid 4374 eurot. Maakohus rahuldas menetluskulude hüvitamise taotluse 7511 euro 40 sendi ulatuses. Lepinguga kohustus hageja finantseerima tsiviilasja menetlust ning katma hagi rahuldamata jätmise korral pankrotihalduri rahalised kohustused (eelkõige vastaspoole menetluskulud). Leping ei reguleerinud olukorda, kus hagi rahuldatakse ja OÜ-lt BEST IDEA mõistetakse menetluskulud välja. Lepingu p-s 7 on pooled kokku leppinud, et leping lõpeb 30 päeva pärast menetluskulusid kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumist. Hageja hinnangul on pankrotivõlgnikul kohustus tema kasuks väljamõistetud ja OÜ BEST IDEA tasutud menetluskulud hagejale välja maksta. Oma nõudes tugines hageja käsundita asjaajamise sätetele, alternatiivselt alusetule rikastumisele.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Leping ei näe ette, et hagejale tuleks midagi hüvitada. Pooltevahelised suhted on lepingus ammendavalt reguleeritud. Lepingus ei lepitud kokku, mis saab kuludest siis, kui hagi rahuldatakse. Lepingut tuleb kostja hinnangul tõlgendada selliselt, et pooled said selle sõlmimisel ühiselt aru, et tagasivõitmise hagi esitamine on eelkõige hageja enda huvides ning seega kannab hageja ka kõik sellega seotud kulud ega nõua nende kulude hüvitamist endale. Kui poolte tahteks oleks olnud sõltuvalt kohtuvaidluse tulemusest hagejale midagi hüvitada, siis oleks see lepingusse kirja pandud. 2(7)
2-21-16508 Hageja ei saa esitada lepinguväliseid nõudeid. Hageja õigused ja kohustused tulenevad lepingust. Nii käsundita asjaajamisest tuleneva nõude kui ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamine eeldaks, et hagejal ei olnud õigust või kohustust tegu teha. Praegusel juhul kandis hageja kulusid lepingu alusel. Samuti ei täitnud hageja võlgniku kohustust. Võlgnikul ei olnud kohustust maksta advokaadibüroole tasu, vaid see kohustus oli üksnes hagejal. Seega ei ole võlgnik ka rikastunud. Lisaks ei ole hageja selgitanud, milles seisnes asjaajamisest saadav väidetav kasu võlgnikule. Võlgniku pankrotivara tsiviilasjas nr 2-19-10427 toimunud kohtuvaidluse tulemusel ei suurenenud. Samuti ei vähenenud võlgniku vastu suunatud võlausaldajate nõuded. Selle tagasivõitmise hagi esitamine oli hageja enda huvides, kuna tagasivõitmise tulemusena jääb OÜ BEST IDEA nõue esimese järgu pandiga tagatud nõudena rahuldamata ning vastavas ulatuses on võimalik suuremas mahus rahuldada teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid (sh hageja väidetavat nõuet, kui kohus seda tunnustab).
3.Harju Maakohus jättis 3. novembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu hinnangul ei piirdunud leping üksnes selle olukorra reguleerimisega, kus hagi jäetakse rahuldamata. Lepingu p-dest 2.1 ja 2.2 nähtub, et lepingut ei sõlmitud arvestusega, et hagi esitamine on edutu. Lepingu p 2.1 kohaselt kohustus hageja kandma kõik kulud, mis tekivad seoses pankrotihaldurile õigusteenuse osutamisega, ning lepingu p 2.2 kohaselt kohustus hageja kandma vastaspoole menetluskulud, kui pankrotihalduril tekib jõustunud kohtulahendi alusel kohustus need kanda. Seega sõlmiti leping arvestusega, et hagi esitamine on edukas ning juhul, kui see siiski mingil põhjusel ei ole edukas, kannab hageja siiski vastaspoole kulud. Maakohtu hinnangul mõistsid nii pankrotihaldur Veli Kraavi, hageja kui ka vandeadvokaat Marko Kaevando lepingut selliselt, et hageja kannab kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise hagi esitamisega kaasnevad kulud, kuna hagi esitamine oli hageja huvides. Menetluskulusid oleksid võinud kanda ka võlausaldajad ühiselt, kuid lepinguga võttis kulude kandmise enda peale üksnes hageja. Sellest võib järeldada, et lisaks haldurile pidasid ka ülejäänud võlausaldajad võimalikuks, et tagasivõitmise hagi esitamine on just hageja huvides. Maakohus leidis, et kuna hageja asjaajamise aluseks oli leping, siis ei saa lepinguväliseid võlasuhteid reguleerivaid sätteid kohaldada. Ei ole tõendatud, et pankrotivõlgnik rikastus hagejalt millegi saamise tõttu. Asjaolu, et leping lõpeb mingi sündmuse saabumisega või lepingus märgitud tähtpäeval, ei tähenda, et tagasiulatuvalt langeksid ära lepingus kokkulepitud tingimused.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et ei kostja ega pankrotivõlgnik ei olnud lepingu pooleks, mistõttu ei ole välistatud nõuete esitamine vastustaja ja pankrotivõlgniku vastu. Lepingus ei olnud kokku lepitud, mis saab kuludest siis, kui hagi rahuldatakse. Maakohus on lepingut valesti tõlgendanud ja selline tõlgendus oleks ka hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti on maakohus valesti leidnud, et tagasivõitmise hagi esitamine oli hageja huvides. Tehingute tagasivõitmine toimub kõigi võlausaldajate huvides. Pankrotihaldur Veli Kraavi osales võlgniku asemel tagasivõitmise hagi menetluses, kuid tegi seda nii võlausaldajate kui ka võlgniku huvides. Hagejal ei olnud soorituse tegemiseks õiguslikku alust, kuna õiguslikuks aluseks olnud kohustus langes ära tsiviilasja nr 2-19-10427 tulemusena, milles pankrotivõlgniku menetluskulud pidi kandma 3(7)
2-21-16508 OÜ BEST IDEA. Pärast seda tekkis olukord, kus pankrotivõlgnik rikastus alusetult hageja soorituse võrra 7511 euro 40 sendi ulatuses.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. detsembri 2023. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis võlgnikult hageja kasuks välja 7511 eurot 40 senti ja jättis menetluskulud võlgniku kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et tagasivõitmise hagi esitamine oli üksnes hageja huvides. See teenis võlausaldajate huve üldisemalt. OÜ BEST IDEA kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu oleks mitmete võlausaldajate nõuded jäänud rahuldamata, kuid nüüd on neid võimalik vähemalt osaliselt rahuldada. Seega võis lepingu sõlmimise eesmärki mõista selliselt, et tagasivõitmise hagi esitamine on võlgniku huvides, kuid hagi esitamist soovib finantseerida hageja kui asjast huvitatud võlausaldaja, kes võtab enda kanda ka hagi ebaõnnestumise riski. Lepingu p 7 on sõnastatud järgmiselt: „Leping lõppeb kohtuasjas jõustunud lahendi tegemisest 30 päeva möödumisel eeldusel, et kõik lepingus sätestatud kohustused on kohaselt täidetud (sh tasutud on vastaspoole menetluskulud).“ Sellest saab järeldada, et hagi ebaõnnestumisel oleksid jäänud menetluskulud hageja kanda. Sellest punktist ei saa aga järeldada, et siis, kui tagasivõitmise hagi on edukas ning võlgnikule hüvitatakse kohtumenetluse kulud, ei ole hagejal õigust saada võlgnikule hüvitatud kulude ulatuses tagasi kulude katteks makstud raha. Mõistlik ja majandusliku loogikaga kooskõlas on tõlgendada lepingu p 7 selliselt, et soorituse tegemise hetkel oli hageja kohustatud kulud kandma, kuid kui kohtumenetlus lõpeb edukalt ja võlgnikule hüvitatakse menetluskulud, langeb kohustus ära ning tekib olukord, kus hagejal on õigus vastavas ulatuses sooritus tagasi saada. Kuna hagi oli edukas ning vastaspool hüvitas menetluskulud, lõppesid lepingust tulenevad õigused ja kohustused tagasiulatuvalt ning õiguslik alus soorituste tegemiseks langes tagasiulatuvalt ära. Õiguslik alus soorituse tagasisaamiseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 ja nende sätete alusel esitatud nõude eeldused on täidetud. Lepingu alusel tagasivõitmise kohtumenetluse kulusid kandes tegutses hageja tahtlikult kostja huvides. Teise isiku soodustamise tahe on olemas ka siis, kui asjaajaja vähemalt mingis osas tahab teist isikut soodustada, st olukorras, kus ta tegutseb enda huvides, tahab ta samal ajal teha midagi ka teise isiku kasuks. Kuna kostjale hüvitati menetluskulud, langes lepinguline alus kulude kandmiseks ära. Kostja on kulude kandmise heaks kiitnud lepingu sõlmimisega. Seega on hagejal VÕS § 1023 lg 1 alusel õigus kantud menetluskulu 7511 eurot 40 senti tagasi saada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus lepingut valesti tõlgendanud ja leidnud, et juhul, kui tagasivõitmise hagi osutub edukaks, on hagejal õigus saada võlgnikult seoses tsiviilasja nr 2-19-10427 menetlemisega riigilõivuna ja advokaadibüroole makstud raha tagasi. Lepingu kohaselt on kõik kulud hageja kanda sõltumata sellest, milline on tagasivõitmise hagi tulemus. Seetõttu ei ole ka oluline see, kelle huvides on tagasivõitmise hagi esitamine. 4(7)
2-21-16508 Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et käsundita asjaajamise eeldused on täidetud. Hageja ei tegutsenud võlgniku kasuks, vaid pankrotihalduri kasuks. Samuti oli kulude kandmiseks lepingust tulenev alus ja see alus ei ole ära langenud, nagu ringkonnakohus ekslikult järeldas. Lisaks ei ole hageja võlgnikule midagi üle andnud.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. TsMS § 691 p 2 alusel tuleb saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kassatsiooniastmes on jätkuvalt vaidluse all küsimus, kas hagejale tulenes lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest õigus nõuda kostjalt tagasi raha, mille hageja maksis nende kulude katteks, mis tekkisid seoses võlgniku varasema pankrotihalduri poolt OÜ BEST IDEA vastu hagi esitamise ja menetlemisega tsiviilasjas nr 2-19-10427. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja (tema õiguseellane) ja võlgniku varasem pankrotihaldur lepingu, mille järgi kohustus hageja kandma kõik menetluskulud, mis tekivad seoses tagasivõitmise hagi esitamisega OÜ BEST IDEA vastu. Lepingus ei olnud otsesõnu sätestatud, mis saab kantud kuludest juhul, kui hagi osutub edukaks ja pankrotihalduri menetluskulud jäävad OÜ BEST IDEA kanda.
11.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu kvalifikatsiooniga, mille järgi ringkonnakohus pidas nõude õiguslikuks aluseks käsundita asjaajamisest tulenevat võlasuhet (VÕS § 1018 lg-t 1 p 1 ja § 1023 lg-t 1). VÕS § 1018 lg 1 kohaselt on olukorras, kus üks isik teeb midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, käsundita asjaajajal mh õigus nõuda kulutuste hüvitamist VÕS § 1023 järgi (vt selle nõude eelduste kohta ka RKTKo 31.10.2018, 2-15-1663/127, p 20).
12.Kui raha maksmise alus tulenes lepingust, tuleb pooltevahelised nõuded lahendada esmajoones lepingusuhtest lähtudes. Riigikohus on varasemas praktikas VÕS § 1018 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hagejal tõendada mh seda, et ta ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama. Lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018-1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027-1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus ning soorituse tegijal võib olla lepingust tulenev tasunõue isiku vastu, kes on lepingu teiseks pooleks (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 11). Ringkonnakohus leidis vastuoluliselt ühelt poolt seda, et lepingut tõlgendades tuleneb sealt hagejale õigus saada tagasivõitmise hagi edukuse korral raha tagasi, kuid teisalt pidas nõude õiguslikuks aluseks käsundita asjaajamisest tulenevat kulutuste hüvitamise nõuet.
13.Lisaks vastuolulisele põhjendusele nõude õigusliku aluse kohta ei selgu ringkonnakohtu otsusest, kuidas on täidetud käsundita asjaajamise esimene eeldus (hagejal puudus õigus või kohustus raha maksta ehk tegu teha). Ringkonnakohus lähtus sarnaselt maakohtule sellest, et raha maksmise kohustus tulenes hagejale lepingust. See, et hageja täitis oma lepingulised kohustused, ei tähenda vastupidiselt ringkonnakohtu otsuse p-s 14 märgitule, et kohustus oleks tagasiulatuvalt ära langenud. Võlasuhte lõppemine kohase täitmise korral tähendab VÕS § 186 p 1 järgi seda, et võlasuhte pooled 5(7)
2-21-16508 ei saa nõuda kohustuse veelkordset täitmist, mitte seda, et tehtud soorituse alus langeks tagasiulatuvalt ära. Isegi kui lepinguline kohustus oleks ära langenud, ei oleks see käsundita asjaajamise õiguse alusel esitatava nõude eeldus, vaid alusetu rikastumise õiguse alusel esitatava nõude eeldus.
14.VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kui sooritus tehakse lepingu alusel, saab selle õiguslik alus puududa esmajoones vaid juhul, kui leping on tühine, ja ära langeda, kui leping on tühistatud. Ka lepingu lõppemine, olgu kokkuleppel või tähtaja möödumise tõttu või ka taganemise või ülesütlemisega, ei võta tehtud soorituselt õiguslikku alust ega anna põhjust kohaldada alusetu rikastumise väljanõudmise sätteid (RKTKo 20.06.2018, 2-17-280/31, p 18; RKTKo 24.09.2008, 3-2-1-62-08, p 9). Ringkonnakohus põhjendas hageja kohustuse äralangemist sellega, et OÜ-d BEST IDEA kohustati tsiviilasja nr 2-19-10427 lahendamise tulemusel hüvitama kostjale tagasivõitmise hagiga seonduvad menetluskulud. Niisugune asjaolu oleks saanud hageja ja kostja vahelisest lepingusuhtest tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust mõjutada vaid juhul, kui hageja ja võlgniku endise halduri vahelises lepingus oleks selliselt kokku lepitud.
15.Maakohus leidis, et vaidlusalune leping ei sisaldanud sätteid juhuks, kui tagasivõitmise hagi on edukas ning võlgnikule hüvitatakse kohtumenetluse kulud. Ringkonnakohus ei lükanud seda maakohtu järeldust ümber, kuid asus siiski seisukohale, et lepingust ei tulene, et tagasivõitmise hagi edukuse ning võlgnikule kohtumenetluse kulude hüvitamise korral ei ole hagejal õigust saada võlgnikule hüvitatud kulude ulatuses makstud raha tagasi. Ringkonnakohus tõlgendas seega lepingut viisil, et lepinguga kaasnenud raha maksmise kohustus langes ära tsiviilasjas nr 2-19-10427 kohtumenetluse eduka lõpulejõudmise ja kantud menetluskulude võlgniku kasuks vastaspoolelt väljamõistmisega.
16.VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest (RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960/54, p 12.1).
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtu lepingutõlgendus mõistlik ega majandusliku loogikaga kooskõlas. Kolleegium leiab, et niisugune põhjendus jätab kõrvale VÕS § 29 lõike 1, mille järgi tuleb lepingu tõlgendamisel võtta aluseks esmajoones lepingupoolte ühine tegelik tahe, arvestades seejuures ka VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 sätestatut. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks ei võinud poolte ühine tahe (VÕS § 29 lg 1) olla see, et hageja kannab tagasivõitmise hagi esitamisega kaasnevad kulud igal juhul, nagu leidis kostja. Seda väidet tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel sisuliselt hinnata. VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Seejuures on lepingu olemus üldjoontes tuletatav võlaõigusseaduse eriosas lepinguliikide kohta sätestatust. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta, kas vaidlusalust lepingut tulnuks sisuliselt käsitada laenulepinguna, mille puhul teatud tingimuste saabumisel tekkis hagejal õigus nõuda raha tagastamist. Kolleegium märgib, et laenulepingute sõlmimine pankrotimenetluses on allutatud erinõuetele (pankrotiseadus (PankrS) § 125 lg-d 3 ja 4). 6(7)
2-21-16508
18.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti leping tagasivõitmise hagi menetlemise rahastamiseks, samas kui üldjuhul kantakse pankrotimenetluse ja -varaga seotud kohtumenetluste kulud pankrotivara arvel massikohustustena (PankrS §-d 43, 431 ja § 148 lg 1 p 1). Tagasivõitmise hagi esitamise otstarbekuse hindamine, nagu ka hagi esitamine, on PankrS § 118 lg 1 teisest lausest tulenevalt halduri pädevuses, kes peab tulenevalt oma ülesannetest mh tagama seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse (PankrS § 55 lg 1). PankrS § 55 lg 2 järgi peab haldur täitma oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Pankrotivara, mille moodustamine on tulenevalt PankrS § 55 lg 3 p-st 1 halduri korraldada, moodustub mh tagasivõitmise tulemusena (PankrS § 108 lg 2). Eelnevast tulenevalt on halduril mh kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides (RKTKo 10.04.2019, 2-16-18953/50, p 14.3).
19.Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse väiteid arvestades asja uuel läbivaatamisel tõlgendada vaidlusalust lepingut VÕS § 29 sätestatud reegleid järgides. Kui ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus lepingu tõlgendamisel, tuleb ringkonnakohtul oma sellekohast järeldust põhjendada ning välja tuua, millest nähtub poolte kokkulepe selle kohta, et kindlate tingimuste täidetuse korral on hagejal õigus kostjalt raha tagasi saada. Hagi rahuldamiseks saab olla alust juhul, kui lepingust tuleneb kostjale kohustus hüvitada hagejale menetluskulud ulatuses, milles need on võlgnikule tsiviilasjas nr 2-19-10427 välja makstud.
20.Kolleegium rahuldab kostja kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ning saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
21.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.