Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.01.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-13673
Kohtuasi
OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar hagi Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI (likvideerimisel) vastu 110 005 euro, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.01.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
118 805,4 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (registrikood 12387599), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaadi abi Aleksander Muru Kostja (vastustaja) Osaühing KENTEX FINANCE
EESTI
(likvideerimisel, registrikood 11764025), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Nele Tammemäe Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel X (isikukood XXX)
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 16.12.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 26.01.2023 otsus vaidlustatud osas muutmata.
Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar kanda, v.a X-i kulud, mis jätta tema enda kanda.
4.Mõista OÜ-lt Õigusbüroo Viirma & Saar Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulude hüvitis 11 160,31 eurot. Nimetatud summadelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse
2-19-13673 kohase täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (hageja) esitas 05.09.2019 Harju Maakohtule Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI (likvideerimisel) (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 110 005 eurot, intressi 10 735,91 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 19 216,22 eurot ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja juhatuse liige Y olnud pikka aega Q õigusnõustaja, kes osutas 2016 Qle ja tema ettevõtetele hageja kaudu õigusteenust. Q (kostja tegelik kasusaaja ja kostjat läbi usaldusisikute kontrolliv isik) andis 2016 aprillis hagejale käsundi omandada AKTSIASELTSILT JETOIL viimase nõuded TERE aktsiaseltsi vastu (pandiga tagamata põhinõue 38 119,8 eurot ja pandiga tagatud nõue 70 989 eurot, kokku 109 108,8 eurot). Nõuete omandamine oli vajalik selleks, et Q saaks kasutada kostjat sõltumatu kolmanda isikuna TERE aktsiaseltsi saneerimiskava poolt hääletamisel. Q lubas, et korraldab nõude eest tasumiseks vajaliku raha Osaühingult Contrailer. Tegevuskava väljatöötamises osales ka F (Q elukaaslane ja usaldusisik, kostja tänane juhatuse liige). Hageja leppis Osaühinguga Contrailer kokku, et Osaühing Contrailer annab hagejale laenu, ning hageja laenas raha edasi kostjale sihtotstarbega omandada nimetatud nõuded. Kõik kolm osapoolt (pooled ja Osaühing Contrailer) olid tegevusplaanist teadlikud, kuid laenulepingud sõlmiti suuliselt ja eraldi. Osaühingu Contrailer 2016. ja 2017. a majandusaasta aruanded kinnitavad, et viimane laenas hagejale 115 000 eurot. Osaühing Contrailer kandis 11.04.2016 hagejale üle 115 000 eurot ning samal päeval kandis hageja kostjale üle 110 005 eurot. Samal päeval sõlmisid kostja ja AKTSIASELTS JETOIL lepingu, mille alusel loovutas AKTSIASELTS JETOIL oma nõuded TERE aktsiaseltsi vastu kostjale ning kostja kohustus tasuma selle eest 110 000 eurot. 21.04.2016 loovutas AKTSIASELTS JETOIL kostjale ka nõuet tagavad hüpoteegid. Kostja andis 30.06.2017 deklaratiivse võlatunnistuse (võlatunnistus), millega tunnistas pooltevahelise laenulepingu alusel sissenõutavat kohustust 110 005 eurot koos kohustusega tasuda saadud laenult intressi 8% aastas. Võlatunnistuse allkirjastas X (kolmas isik, kostja toonane juhatuse liige), kes valiti kostja juhatusse 07.01.2011. Sellel ajal kehtinud põhikirja 2
2-19-13673 järgi valiti kostja juhatus viieks aastaks. 15.07.2013 muudeti kostja põhikirja ja kaotati juhatuse ametiaja kestuse piirang. Kuna ametiaja tähtaeg kaotati põhikirjast enne kolmanda isiku ametiaja lõppemist, muutus tema ametisuhe tähtajatuks ja kestis kuni tema tagasikutsumiseni 12.09.2017. Kui Osaühing Contrailer asus 2018 hagejalt laenu tagasi nõudma, mõistsid kõik osapooled, et sõlmiti laenulepingute ahel, mis oli mõeldud Q ja tema lähikondsete abistamiseks, sh käsitas ka Osaühing Contrailer ülekannet hagejale laenuna ning soovis selle kirjalikult vormistada. Laenulepingu olemasolu kinnitab mh asjaolu, et 11.10.2018 e-kirjas märkis hageja teine juhatuse liige C Qle ja Fle, et tegemist oli laenu võtmise ja edasi laenamisega, millele kumbki vastu ei vaielnud. Laen on kajastatud lühiajalise kohustusena ka kostja raamatupidamises (31.12.2017 seisuga kostja bilansis) ning 2017. a majandusaasta aruandes. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tegemist oli kinkega või et tal võiks olla muul alusel õigus saadud raha endale jätta.
1.2.Hageja nõuab kostjalt laenulepingu alusel saadud raha tagastamist, ajavahemiku eest 11.04.2016–30.06.2017 intressi 8% aastas ja alates 01.07.2017 kuni laenu tagastamiseni viivist. Poolte vahel oli sõlmitud suuline tähtajaline laenuleping (tähtajaga kuni 30.06.2017) intressiga 8% aastas, mida kinnitab 30.06.2017 võlatunnistus. Kui kohus leiab, et leping oli tähtajatu, muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 10.12.2018. Hageja saatis 10.10.2018 Qle ja kostja juhatuse liikmele Fle e-kirja, milles teatas, et kuna Osaühing Contrailer on asunud temalt laenu tagasi nõudma, siis tuleb ka kostjal hagejale laen tagastada. Seega möödus 10. detsembril 2018 kaks kuud hageja laenulepingu ülesütlemise avaldusest.
1.3.Kostja aegumise vastuväide on asjakohatu. Asjas esitatud asjaoludel ei saa nõuet rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, sest ülekande aluseks oli kokkulepe. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostjale laenu andnud ning pooled ei ole sõlminud laenulepingut. 11.04.2016 tehti poole tunni jooksul kolm ülekannet, sh Osaühingu Contrailer ülekanne hagejale, hageja ülekanne kostjale ja kostja ülekanne AKTSIASELTSILE JETOIL. Tegemist oli omavahel seotud ülekannetega, eesmärgiga omandada nõue, mitte poolte vahelise laenuga. Kostja nimel tegi ülekande Y, kes oli teadlik, et raha anti tütarühingule nõude ostmiseks. Hageja märkis maksekorraldustele selgituseks „kokkulepe, 11.04.2016“. Hageja ei ole toonud esile, milles kokkulepe seisnes ja kelle vahel see sõlmiti. Arvestada tuleb poolte varasemat praktikat, mille kohaselt on maksekorralduse selgituseks märgitud laenu andmise korral „laen“. Hageja 10.10.2018 e-kirja kohaselt sõltus raha tagasimaksmine sellest, kas Osaühing Contrailer hakkab raha tagasi nõudma või mitte. Osaühing Contrailer ei pidanud laenulepingut raha ülekandmise aluseks ning ta nõudis tsiviilasjas nr 2-19-4848 hagejalt ülekantud raha alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja väitis selles menetluses, et vaidluse poolte vahel oli laenuleping tähtajaga 31.12.2020, kuid ilma intressikokkuleppeta. Maksimaalselt saaks hageja nõuda kostjalt 52 500 eurot, st summat, mille hageja nõustus tsiviilasjas 2-19-4849 Osaühingule Contrailer kompromissi korras tasuma. 3
2-19-13673 21.02.2019 Y e-kirjas Qle ja Fle ei ole viidet laenusuhte olemasolule. Hageja oli 2016 kostja osanik, kuid hageja 2016. ja 2017.a a majandusaasta aruannetes ei ole kajastatud seotud osapoolte tehingut summaga 110 005 eurot ning nõuete ja ettemaksete all on kajastatud kohustust, mis tuleb tagastada 1–5 aasta jooksul. Hageja esitas 2017. ja 2018. a majandusaasta aruanded hilinemisega, viies aruanded kooskõlla hagis esitatud nõuetega.
2.2.Isegi kui poolte vahel oli suuline laenuleping, ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenulepingu üles öelnud. Hageja väited võla sissenõutavaks muutumise kohta 01.07.2017 ei ole usutavad ning on vastuolus sellega, et hageja pöördus kostja poole raha tagastamiseks pärast seda, kui Osaühing Contrailer nõudis temalt raha tagasi.
2.3.30.07.2017 võlatunnistus on võltsitud. Seda ei ole allkirjastanud X ning kui on, siis on dokument koostatud siinse menetluse tarbeks hiljem, s.o ajal, mil X ei olnud enam kostja juhatuse liige. Hagejale kostja bilansi andnud N on kinnitanud, et ta ei tea võlatunnistusest midagi. X ei olnud võlatunnistuse andmise ajal kostja juhatuse liige, tema ametisuhe lõppes 07.01.2016. Kostja ei ole avaldanud tahet pikendada kolmanda isiku ametiaega. Sellist tahet ei saa tuletada ka 12.09.2017 otsusest, millega kolmas isik tagasi kutsuti. Hagejale kuulus 01.04.2015–22.12.2017 100% kostja osalusest. Seega oli hageja ülekande tegemise ja võlatunnistuse andmise ajal teadlik sellest, et kolmandal isikul ei ole õigust kostjat esindada.
2.4.Kui kohus peaks leidma, et asjas tuleb kohaldada alusetu rikastumise sätteid, on hageja vastav nõue aegunud, sest hagi esitati 05.09.2019, s.o enam kui kolm aastat pärast raha ülekandmist kostjale.
3.Harju Maakohtu 29.01.2021 määrusega kostja poolel iseseisva nõudeta menetlusse kaasatud kolmas isik X leidis, et hagi on põhjendatud. X kinnitas, et tema sõlmis 11.04.2016 kostja seadusjärgse esindajana hagis nimetatud tingimustel kokkuleppe, mille alusel võttis kostja hagejalt laenu 110 005 eurot. X kinnitas laenu saamist ka 30.06.2017 võlatunnistusega. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 26.01.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 8957,19 eurot ja kolmanda isiku kasuks menetluskulude hüvitise 1814,4 eurot koos kohustusega tasuda hüvitisest seadusjärgses määras viivist.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
kostja põhikirja p 3.5 järgi valitakse osaühingu juhatus viieks aastaks, juhatuse liikme volituste tähtaeg kaotati 15.07.2013; kostja osanikud valisid 07.01.2011 otsusega X-i kostja juhatuse liikmeks, volituste lõpptähtaeg oli 07.01.2016; 12.09.2017 osaniku otsusega kutsuti X juhatuse liikme kohalt tagasi; äriregistri väljavõtte kohaselt oli X valitud kostja juhatuse liikmeks 14.01.2011 ja tema volitused kestsid kuni 07.01.2016; registris on kanne tema ametisuhte lõppemise kohta 19.09.2017; äriregistri väljavõtte kohaselt oli hageja 26.11.2016–22.12.2017 kostja osanik, enne seda 01.04.2015–26.11.2016 hoidis hageja kostja osalust Nordea Bank AS Eesti filiaali esindajakontol; 4
2-19-13673 -
-
11.04.2016 maksekorralduse kohaselt kandis hageja kostjale üle 110 005 eurot selgitusega „kokkulepe, 11.04.2016“; kostja bilansis on 31.12.2017 seisuga välja toodud kostja lühiajalise kohustusena laen 112 015 eurot; X allkirjastas 30.06.2017 saldokinnituse/võlatunnistuse, milles kinnitas, et vastavalt poolte kokkuleppele kandis hageja 11.04.2016 laenu väljamaksena kostja arvelduskontole 110 005 eurot, kostja ei ole kinnituse kuupäeva seisuga saadud laenu tagastanud ja võlgneb hagejale põhivõlana 110 005 eurot, lisaks põhivõlale võlgneb kostja hagejale intressi, mis vastavalt poolte kokkuleppele on 8% tagastamata laenusummalt aastas ning mis kuulub tasumisele koos põhivõla hagejale tagastamisega; hageja juhatuse liige saatis Qle ja kostja praegusele juhatuse liikmele Fle 11.10.2018 kirja, märkides järgmist: „Asi on lihtne. Me oleme alati valmis olnud ja tegema mis meie võimuses, et Teid aidata. Nii oli ka selle laenu võtmise ja edasi laenamisega“.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid 11.04.2016 laenulepingu. Poolte tahet sõlmida laenuleping saab eelkõige tõendada 30.06.2017 dokument, mis on pealkirjastatud saldokinnituse/võlatunnistusena. Kuigi X allkirjastas 30.06.2017 dokumendi, ei olnud ta sel ajal kostja juhatuse liige. Tema ametisuhe kostajaga oli 07.01.2016 lõppenud ning hageja, olles kostja osanik 01.04.2015–22.12.2017, pidi seda teadma. Seega ei saa 30.07.2017 dokumenti laenusuhte tuvastamisel arvestada. Arvestada ei saa ka kolmanda isiku seletusi, sest kolmas isik oli kaasatud menetlusse kostja poolele ning tema seletused olid vastuolus kostja väidetega. Ka ülejäänud tõendid ei kinnita, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Maksekorraldus kinnitab üksnes raha ülekandmist, mitte poolte tahet sõlmida laenuleping. Laenulepingu sõlmimist ei saa järeldada ka kostja bilansist, sest raamatupidamises kajastuvad andmed on informatiivsed ning kohustuste liigitamine bilansis ei tõenda tahet sõlmida laenuleping, lisaks ei kattu summad. Hageja juhatuse liikme 11.10.2018 kiri viitab sellele, et hagejal võis olla tahe anda kostjale laenu, kuid see ei tõenda kostja tahet. Hageja ja Q vahel võis olla erinevaid kokkuleppeid, mille alusel osutas hageja Qle teenuseid, kasutades erinevaid juriidilisi isikuid, kuid asjas esitatud dokumendid ei tõenda, et hageja ja kostja sõlmisid 11.04.2016 laenulepingu.
4.3.Kuna hageja tugines nõude alusena laenulepingule, ei ole kohtul alust kontrollida hageja nõude põhjendatust alusetu rikastumise sätete alusel ega hinnata, kas alusetu rikastumise nõue on aegunud.
4.4.Menetluses kohaldatud hagi tagamine tuleb tühistada.
4.5.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 8957,19 eurot (riigilõiv 50 eurot, tõlkekulu 33,19 eurot, ekspertiisikulu 282 eurot ja õigusabikulu 8592 eurot). Kolmanda isiku põhjendatud ja vajalikud kulud on õigusabikulud 1814,4 eurot.
5
2-19-13673 Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada, jätta hageja menetluskulud kostja kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et X-i volitused olid võlatunnistuse allkirjastamise hetkeks lõppenud, ning jättis seetõttu vääralt arvestamata 30.06.2017 allkirjastatud dokumendi (võlatunnistuse). Kostjal ja tema toonasel juhatuse liikmel oli kokkulepe juhatuse liikme ametiaja pikendamiseks. Kuigi X valis osanikuna end 07.01.2011 viieks aasataks kostja juhatuse liikmeks, võttis X osanikuna enne enda juhatuse liikme volituste lõppemist, vastu otsuse muuta alates 15.07.2013 kostja põhikirja ja kaotada juhatuse liikme volituste 5-aastane tähtaeg. Sisuliselt muutis X sellega enda juhatuse liikme volitused tähtajatuks. X jätkas juhatuse liikmena tegutsemist ka pärast 07.01.2016 ning tema tahet jätkata juhatuse liikmena kinnitab 30.06.2017 dokumendi allkirjastamine juhatuse liikmena. Hageja (osaniku) 12.09.2017 otsus X-i tagasikutsumise kohta kinnitab aga seda, et hageja teadis osanikuna X-i volituste pikenemisest ja tähtajatuks muutmisest. Maakohus viitas vääralt äriregistri kande õiguslikule tähendusele ning jättis arvestamata, et Xi tagasikutsumise otsusest saab järeldada, et hageja teadis, et äriregistri kanne ei olnud õige. Kostja võttis 12.10.2020 esitatud kolmanda isiku kaasamise taotluses sisuliselt omaks, et X oli 30.06.2017 kostja juhatuse liige.
5.2.Maakohus jättis asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastamata, millise õigussuhte alusel tasus hageja 11.04.2016 kostjale 110 005 eurot. Olukorras, kus maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimine on tõendamata, tuli maakohtul hinnata, kas hageja nõude saab rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.03.2024 otsusega osaliselt maakohtu otsuse ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 110 005 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni sellelt seadusjärgses määras viivise. Ringkonnakohus jättis ülejäänud osas hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.
8.Riigikohus tühistas 11.12.2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas osaliselt hagi, ning saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Hageja täpsustas oma nõuet ringkonnakohtus uuel läbivaatamisel järgmiselt.
6
2-19-13673
9.1.Hageja kaudset tahteavaldust saab järeldada ülekannetest ja hageja 10.10.2018 e-kirjast, milles ta nõudis üle kantud raha tagastamist. Kostja kaudset tahteavaldust saab järeldada bilansist ja kostja 2017. a majandusaasta aruandest. Kostjal seadusliku esindaja puudumine ei välista seda, et kostjal oli sel ajal volitatud esindaja. Hageja oli kostja ainuosanikuna andnud Yle (hageja juhatuse liikmele) kostja esindamise õiguse TsÜS § 118 lg 1 tähenduses, mida kinnitab asjaolu, et Yl oli kostja pangakonto käsutamise õigus. Hageja kiitis kostja ainuosanikuna laenulepingu sõlmimise heaks. Kostja oli andnud X-ile volituse teha kostja nimel tehinguid. Hageja teadis, et X tegutses kuni 12.09.2017 kostja nimel, ning talus kostja ainuosanikuna X-i tegevust TsÜS § 118 lg 2 tähenduses. Kuigi hageja ei saanud tugineda äriregistri kandele, sest ta pidi teadma, et see oli vale, ei välista see hageja heausksust X-i volitatud esindajana tegutsemist taludes. Volituse tõttu saab kohus tugineda ka 30.06.2017 võlatunnistusele.
9.2.Võlatunnistuse järgi muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 01.07.2017. Igal juhul muutus see sissenõutavaks hiljemalt 10.12.2019. Hageja ütles laenulepingu hagiavalduses üles, kostja sai hagiavalduse kätte 07.10.2019 ning VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud tähtaeg möödus 09.12.2019.
9.3.Kui kohus ei tuvasta poolte vahel kehtivat lepingulist suhet, saab hageja nõude rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Hageja laenas Osaühingult Contrailer 115 000 eurot, maksis sellest 110 005 eurot kostjale ja seejärel kostja nimel 110 000 eurot AS-le Jetoil, soovides kostjat soodustada ja tegutsedes kostja kasuks. Raha liikumine toimus Ü. Kruuda juhiste alusel. Kostja kiitis asjaajamise heaks, sest sõlmis 16.04.2016 AS-ga Jetoil nõude loovutamise lepingu. 110 005 eurot saab pidada asjaajaja kulutuseks.
9.4.Igal juhul saab hageja nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kui poolte vahel ei ole laenulepingut sai kostja 110 005 eurot õigusliku aluseta. Alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Riigikohus tõlgendas vääralt TsÜS § 151. Nõue hakkas aeguma 11.04.2016. Läbirääkimiste tõttu peatus aegumine ajavahemikul 11.10.2018– 07.03.2019 (148 päevaks) ja oleks aegunud 06.09.2019. Hageja esitas hagi 05.09.2019. Aegumine tuleb jätta kohaldamata, sest aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna Q jättis Yle ja Cle usaldusel põhineva ettekujutuse sellest, et kostja vastu ei pea nõuet maksma panema, lubades olukorra lahendada.
10.Kostja esitas hageja täpsustatud nõuetele järgmised vastuväited.
10.1.Kõik hageja esitatud uued väited (hageja ja kostja väidetavad kaudsed tahteavaldused sõlmida omavaheline laenuleping; X-i , Y ja Q tegutsemine kostja volitatud esindajana talumisvolituse alusel; laenulepingu käsitamine tähtajatuna, mis tuleb lugeda lõppenuks 07.12.2019; samuti väited aegumise alguspunkti hilisema saabumise ja aegumise peatumise ning katkematute läbirääkimiste pidamise kohta (148 päeva); aegumisele tuginemise vastuolu hea usu põhimõttega) tuleb jätta tähelepanuta. Tegemist on hagi muutmisega ja kostja ei anna selleks nõusolekut.
10.2.Hageja väitis eelneva menetluse kestel, et ülekanne tehti tasulise tähtajalise laenulepingu, mitte tähtajatu tasuta laenulepingu alusel. Hageja välistas 18.11.2022 istungil nõude lahendamise mistahes muul alusel kui tähtajalisest laenulepingust tulenev nõue ning
7
2-19-13673 17.06.2022 menetlusdokumendis ja 18.11.2022 istungil ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude.
10.3.Kostja nimel ei ole laenulepingut sõlmitud. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja osanikuks Nordea Bank AS Eesti filiaal, kes ei ole andnud volitust osanike otsuste vastuvõtmiseks. Ühe osanikuga osaühingu puhul tuleb tehing osanikuga teha kirjalikult (äriseadustiku (ÄS) § 177 lg 2) ja samas vormis peab olema ka volitus. Samuti ei teadnud Nordea Bank AS Eesti filiaal X-i tegutsemisest. Lisaks pidi Y äriregistri kandest tulenevalt teadma, et X-il ei olnud esindusõigust, mistõttu ei saanud ta volituse olemasolu mõistlikult uskuda.
10.4.Hageja välistas maakohtus nõude rahuldamise lepinguvälisel alusel. Hagejal ei ole kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet. Hageja väited Q käsundi kohta ei ole õiged. Hageja ei ole kostja kasuks tegutsenud. Hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
12.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi hageja esitas hagi põhivõla, intressi ja viivise saamiseks ning vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna, ei esitanud hageja kassatsioonkaebust osas, millega ringkonnakohus jättis 01.03.2024 otsusega hageja intressinõude ja enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldama. Seega on selles osas ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 1 järgi jõustunud ning ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatuks üksnes osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude ja alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud/muutuva viivisenõude.
13.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 4.1), kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
14.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja nõudeid ei saa rahuldada laenulepingu alusel, sest hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid 11.04.2016 laenulepingu. Ringkonnakohus nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele ning hageja poolt teistkordses apellatsioonimenetluses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.1.Ringkonnakohus märgib, et laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt 8
2-19-13673 selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 järgi mh suuliselt.
14.2.Siinses asjas ei ole hageja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, st pooled olid enne raha ülekandmist saavutanud kokkuleppe selles, et hageja kohustub andma kostjale 110 005 eurot ning kostja kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Kuigi hageja väitel sõlmisid pooled 11.04.2016 laenulepingu, ei ole hageja toonud kohtumenetluses esile asjaolusid, millest saaks järeldada, pooled olid raha kostjale üle kandmise eel saavutanud kokkuleppe, et kostja kohustub nimetatud rahasumma hagejale tagastama. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks hageja nimel väidetavalt laenulepingu sõlminud Y laenu andmise tahet ja vastava tahte väljendamist kostjale raha ülekandmise eel. Samuti ei ole hageja esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et Yl või X-il oli ülekande tegemise eel soov võtta kostja nimel hagejalt laenu ja see tagasi maksta ning ta väljendas seda tahet hagejale enne raha ülekandmist. Hageja lepingulise esindaja väitel ei küsinud X laenu (dtl 1240, ajamärk 01:19:54) ning lepingu sõlmimise aja kohta kirjavahetus puudub (dtl 1241, alates ajamärk 01:32:53). Pelgalt sellest, et hageja kandis kostjale nimetatud rahasumma üle, ei saa järeldada laenulepingu sõlmimist. Seejuures ei nähtu hageja märkinud ülekande selgitusest viidet sellele, et tegemist oleks raha laenamisega. Maksekorraldusele on märgitud selgituseks „kokkulepe“, mis viitab sellele, et ülekanne tehti lepingu alusel, kuid sellest ei saa järeldada hageja tahet raha tagasimaksmise kohta. Laenulepingu sõlmimist ei saa järeldada ka sellest, kas ja kuidas kajastasid hageja ja kostja nimetatud summat oma raamatupidamisdokumentides või kuidas on hageja seaduslik esindaja käsitanud ülekantud raha õiguslikku alust 10.10.2018 e-kirjas pärast seda, kui osaühing Contrailer hakkas enda kantud raha hagejalt tagasi nõudma. Seega järeldas maakohus tõendeid kogumis hinnates õigesti, et neist tõenditest eraldi ega koosmõjus ei saa järeldada, et pooled sõlmisid enne raha ülekandmist laenulepingu. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja nimel on tehtud laenulepingu sõlmimiseks vajalik tahteavaldus, ei käsitle ringkonnakohus seda, kas kostja nimel sõlmis laenulepingu Y või X ning kas neil oli õigus raha ülekandmise eel kostjat laenulepingu sõlmimisel esindada.
14.3.Laenulepingu sõlmimist ja laenu tagasi maksmise kohustust ei kinnita ka X-i poolt kostja nimel allkirjastatud 30.06.2017 võlatunnistus, sest X-il ei olnud 30.06.2017 õigust kostjat esindada.
14.3.1.X ei olnud võlatunnistuse allkirjastamise ajal kostja seaduslik esindaja. Riigikohus leidis, et X ei olnud 30.06.2017 enam kostja juhatuse liige ning hoolimata sellest, et X oli vastavalt äriregistri kandele sel ajal juhatuse liige, ei saanud hageja äriregistri kandele tugineda, sest kostja osanikuna hageja teadis või pidi teadma, et kanne on vale (vt RKTKo 11.12.2024, 2-19-13673, p 16–20). Seega ei olnud X võlatunnistuse andmise ajal kostja seaduslik esindaja, võlatunnistus on esindusõiguse puudumise tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 alusel tühine ja sellel ei ole kostjale õiguslikke tagajärgi. 9
2-19-13673 Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks selle hiljem heaks kiitnud. Kuigi hageja väitel kiitis Y kostja osaniku (hageja) juhatuse liikmena laenulepingu heaks, ei ole hageja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja kiitis kostja osanikuna enne 22.12.2017 laenulepingu ja/või võlatunnistuse heaks. Kostja hilisem osanik ega juhatuse liige ei ole tehingut heaks kiitnud.
14.3.2.X-i saa pidada võlatunnistuse andmise ajal ka kostja volitatud esindajaks. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks andnud tehinguga X-ile TsÜS § 118 lg 1 tähenduses volituse. Hageja väitel talus hageja kostja osanikuna X-i tegutsemist kostja esindajana kuni 12.09.2017, tuginedes TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatule. Iseenesest võib volitus tekkida ka esindajana tegutseva isiku tegevuse talumise tulemusena. Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse TsÜS § 118 lg 2 järgi, et esindatav on volituse andnud. Viidatud sätte kohaldamise esmaseks eelduseks on see, et esindajana tegutseva isiku käitumine ja avaldused mõjutavad tehingu teist poolt mõistlikult uskuma esindusõiguse olemasolusse, st ta ei tea ega peagi teadma, et esindajana tegutseval isikul ei ole esindusõigust. Lisaks eeldab talumisvolituse tekkimine seda, et esindatav teab, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja ta talub selle isiku tegevust, st ei tee midagi selle tegevuse katkestamiseks (vt ka TsÜS komm (2023), § 118, p 3.2.1). Seega ei piisa pelgalt sellest, et esindatav talub esindajana tegutseva isiku tegevust, lisaks peab esindajana tegutseva isiku käitumine ja avaldused panema tehingu teist poolt mõistlikult uskuma esindusõiguse olemasolusse. Viidatud norm kaitseb eelkõige tehingu teiseks pooleks olevat heauskset kolmandat isikut, kes ei tea volituse puudumisest või lõppemisest ja usub volituse olemasolusse. Kui aga tehingu teiseks pooleks on esindatava äriühingu osanik, ei ole tegemist olukorraga, kus esindatava avaldused ja käitumine saavad mõjutada teda mõistlikult uskuma esindusõiguse olemasolusse. Osaühingu osaniku pädevuses on nõukogu puudumise korral ÄS § 168 lg 1 p 4 ja § 184 lg 1 järgi juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine. Seega peab osanik teadma, kes on osaühingu seaduslikud esindajad ega saa mõistlikul uskuda, et äriühingut võib esindada juhatuse liikmete puudumise korral mõni muu isik.
14.4.Eeltoodut arvestades ei kinnita hageja esitatud tõendid, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, mille alusel pidi kostja hagejale ülekantud 110 005 eurot tagastama. Seega jättis maakohus õigesti hagi laenulepingu alusel rahuldamata.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hagi rahuldada ka muul õiguslikul alusel.
15.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et arvestades hageja maakohtus esitatud seisukohti, jättis maakohus õigesti kontrollimata, kas hageja nõude saaks rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kuigi Riigikohtu juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul kehtiva laenulepingu puudumise korral kontrollida, kas hageja nõude saab hagis esile toodud asjaoludel rahuldada muul õiguslikul alusel, eelkõige alusetu rikastumise sätete alusel (vt RKTKo 11.12.2024, 219-13673, p 22), tuleb arvestada seda, et hageja vaidles maakohtus vastu nõude rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja maakohtu istungil väidetu kohaselt kinnitas maksekorralduse selgitus seda, et makse aluseks oli kokkulepe, mistõttu ei saanud olla tegemist alusetu rikastumisega (dtl 792, ajamärk 01:25:24). Kuigi kohus kohaldab ise õigust ja ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, sh nõude õigusliku alusega, on Riigikohus korduvalt leidnud, et kohus ei pea võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda (vt RKTKo 10.04.2013, 3-2-1-21-13, p 17 ja selles viidatud praktika). Siinses asjas 10
2-19-13673 väljendas hageja selgelt, et tema nõude aluseks on kokkulepe, mitte alusetu rikastumise sätted. Seda arvestades leidis maakohus põhjendatult, et tal ei ole alust kontrollida hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejat esindas maakohtus kogenud vandeadvokaat, kes pidi mõistma, et tuginedes poolte kokkuleppele ja väljendades soovimatust (kasvõi alternatiivselt) alusetu rikastumise sätetele tugineda ja jättes esile toomata selle nõude rahuldamise aluseks olevaid asjaolud, jätab maakohus hageja raha saamise nõude sel õiguslikul alusel kontrollimata. Seda arvestades ei ole põhjendatud ka hageja etteheide maakohtule, et olukorras, kus laenulepingu sõlmimine oli tõendamata, tuli maakohtul hinnata, kas hageja nõude saab rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.
15.2.Samas ka juhul, kui maakohtul oli hageja väidetest hoolimata kohustus kontrollida hageja nõude rahuldamist muul õiguslikul alusel, ei annaks hageja esile toodud ja tõendatud asjaolud alust hageja nõuet rahuldada, sest hageja kandis kostjale 110 005 eurot üle kokkuleppe alusel ning hageja ei ole tõendanud, et kokkuleppest tulenes kostjale kohustus raha tagastada. Hageja esile toodud asjaoludel kanti rahasumma kostjale üle hageja ja Q vahelise õigusteenuse osutamise lepingu raames. Hageja on toonud menetluses järjepidevalt esile, et hageja juhatuse liige Y oli 2016 Q õigusnõustaja, kes osutas 2016 Qle ja tema ettevõtetele hageja kaudu õigusteenust. Q (hageja väitel kostja tegelik kasusaaja ja kostjat läbi usaldusisikute kontrolliv isik) andis 2016 aprillis hagejale käsundi omandada AKTSIASELTSILT JETOIL viimase nõuded TERE aktsiaseltsi vastu. Hageja oli sel ajal kostja osanik (hoides osalust Nordea Bank AS Eesti filiaali esindajakontol, kuid olles väärtpaberite registri seaduse § 6 lg 7 teise lause kohaselt õigustatud andma juhiseid osast tulenevate õiguste teostamiseks) ning hageja väitel oli tal õigus käsutada kostja pangakontot. Nõuete omandamine oli hageja väitel vajalik selleks, et Q saaks kasutada kostjat sõltumatu kolmanda isikuna TERE aktsiaseltsi saneerimiskava poolt hääletamisel, ning Q lubas, et korraldab nõude eest tasumiseks vajaliku raha osaühingult Contrailer. Pooled ei vaidle selle üle, et Osaühing Contrailer kandiski 11.04.2016 hagejale üle 115 000 eurot, samal päeval kandis hageja kostjale üle 110 005 eurot ja samal päeval sõlmisid kostja ja AKTSIASELTS JETOIL lepingu, mille alusel loovutas AKTSIASELTS JETOIL oma nõuded TERE aktsiaseltsi vastu kostjale ning kostja kohustus tasuma selle eest 110 000 eurot. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja lepinguline esindaja, et ülekanded tehti õigusteenuse lepingu alusel Q korraldusel ning kõik osapooled olid sellest teadlikud (dtl 1241, alates ajamärk 01:37:01). Need asjaolud viitavad sellele, et hageja täitis raha kostjale üle kandes Q ja hageja vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevaid korraldusi. Seejuures ei ole hageja toonud esile ega tõendanud, et Q korralduse kohaselt tuli hagejalt kostjale raha ülekandmine vormistada laenulepinguna või tagada muul viisil raha tagastamine hagejale. Seega ei ole asjas tõendatud, et vastavalt Q ja/või teiste asjast puudutatud isikute kokkuleppele oli kostjal kohustus saadud raha hagejale tagastada. Arvestades ülal nimetatud hageja esile toodud asjaolusid ja hageja väiteid selle kohta, et raha kanti üle kokkuleppe alusel, mitte õigusliku aluseta, aga ka seda, et hageja märkis raha kostjale üle kandes maksekorralduse selgituseks „kokkulepe“, on hageja kandnud kostjale raha üle hageja poolt täpsemalt sisustamata tingimustega lepingu alusel. Seega ei olnud tegemist õigusliku aluseta ülekandega, nagu väitis maakohtus ka hageja ise, ning asjas ei saa kohaldada alusetu rikastumise ega käsundita asjaajamise sätteid. Kuna hageja kandis raha kostjale üle kokkuleppe alusel, saaks hagejal olla õigus nõuda kostjalt raha tagastamist üksnes juhul, kui selline kohustus tuleneks vastavast kokkuleppest. Riigikohus on leidnud, et kui raha maksmise alus tulenes lepingust, tuleb pooltevahelised nõuded lahendada lepingu alusel, sest lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii 11
2-19-13673 käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018-1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027–1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus (RKTKo 26.06.2024, 2-21-16508, p 12).
16.Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad poolte apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostja poolel menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isiku apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 167 lg 2 järgi kolmanda isiku enda kanda.
18.Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
18.1.Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlustega seotud menetluskuludeks asja esimest korda läbivaatamisel lepingulise esindaja kulu 2898 eurot (sh käibemaks), kassatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 1380 eurot ja lepingulise esindaja kulu 3751,5 eurot (sh käibemaks) ning asja teist korda ringkonnakohtus läbivaatamisel lepingulise esindaja kulu 3322,76 eurot.
18.2.Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulistel esindajatel: -
esimese apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 16 tundi, sh maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsile ning vastuse koostamisele 10 tundi, kohtuistungiks valmistumisele 4 tundi ja kohtuistungil osalemisele 2 tundi;
-
kassatsioonimenetluse toimingutele kokku 20,5 tundi, sh ringkonnakohtu otsuse analüüsile, kliendiga suhtlusele ja kassatsioonkaebuse koostamisele 18,3 tundi ning 15.10.2025 seisukoha koostamisele 2 tundi;
-
teistkordse apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 17,92 tundi, sh 27.06.2025 seisukoha koostamisele 3,25 tundi, hageja 37.06.2025 seisukoha analüüsile ja vastuväite koostamisele 6,5 tundi, kohtuistungiks valmistumisele 5,5 tundi, istungil osalemisele 2 tundi 10 minutit (2,17 tundi) ning menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi.
18.3.Arvestades toimiku materjale ja menetluse käiku on kolleegiumi hinnangul kostja lepinguliste esindajate tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik.
18.4.Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindajate tunnitasu 150 eurot (lisandub käibemaks), mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.
18.5.Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. 12
2-19-13673 Ülal nimetatud menetlustoimingud on tehtud ajavahemikul 26.01.2023–18.12.2025. Käibemaksuseaduse § 15 lg 1 järgi oli kuni 31.12.2023 käibemaksumäär 20%. Alates 01.01.2024 oli käibemaksumäär 22% ja alates 01.07.2025 on käibemaksumäär 24%. Kostja lepingulise esindaja esitatud taotlused vastavad nimetatud maksumääradele. Seega on kostja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 9972,26 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ka kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. Kuigi hageja tasus riigilõivu 1380 eurot, tagastas Riigikohus 16.12.2024 määrusega hagejale enam tasutud lõivu 191,95 eurot. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale riigilõiv 1188,05 eurot. Seda arvestades on kostjale hüvitatavate menetluskulude summa kokku 11 160,31 eurot. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
19.Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
13
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.