Hageja: OÜ GS Core, registrikood: 16183586, asukoht: Jõe tn 2a, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond Hageja lepinguline esindaja: Riho Siil, e-posti aadress: [email protected] Kostja: K. K., isikukood: xxxx, elukoht: xxxx, e-posti aadress: xxxx Lihtmenetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista K. K.ilt OÜ GS Core kasuks kostja ja AS B vahel 26.08.2019 sõlmitud laenulepingu nr xxxx ja 02.03.2020 laenulepingu nr xxxx alusel tekkinud põhivõlgnevus 1786,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 496,23 eurot ning edasiulatuv viivis alates 09.03.2024 põhinõudelt 1786,20 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõudeni täitmiseni.
3.Jätta OÜ GS Core hagi K. K.i vastu sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 0,11 euro nõudes rahuldamata.
Välja mõista K. K.ilt OÜ GS Core kasuks menetluskulud summas 404,96 eurot ning menetluskuludelt 404,96 eurolt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.K. K. (kostja) ja B AS (krediidiandja) sõlmisid 26.08.2019 laenulepingu nr xxxx, lepingus sätestatult oli laenusummaks 530 eurot (sh lepingutasu 30 eurot; kostja arvelduskontole kanti laen summas 500 eurot), haldustasu 4% laenusummast aastas, lepingutasu 30 eurot, intressimäär 32,46% aastas, tasumisele kuulus kogusumma 859,39 eurot. Lepingujärgne krediidikulukuse määr oli 54,16% aastas. Krediidi kulukuse määra arvestus põhineb eeldusel, et leping kehtib kokkulepitud aja jooksul, ning et krediidisaaja täidab lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt kogu lepingu kehtivusaja jooksul. Lepingu täitmise tähtpäevaks oli 18.02.2022. Laenulepingulised kohustused kohustus kostja täitma maksegraafiku alusel. Kostja tasus lepingust nr BLxxxx tulenevate kohustuste katteks 404,20 eurot, mida tõendab hagiavaldusele lisatud maksete tabel (hagi lisa 5). Kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud ning B AS edastas kostjale 19.01.2021 lepingu ülesütlemise kohta hoiatuse (kostja oli 3 kuu osamaksetega viivituses) ning kostjale anti täiendav 14 päevane tähtaeg, so 18.02.2021 võlgnevuse tasumiseks. 22.03.2021 saatis B AS kostjale teate lepingu ülesütlemise kohta. Tuginedes lepingu üldtingimuste p-dele 13.2. ja 13.2.1 ütles B AS laenulepingu nr BLxxxx erakorraliselt üles 22.03.2021. Kostja ja B AS sõlmisid 02.03.2020 laenulepingu nr BLxxxx, laenusummaks oli 2658 eurot (kostja arvelduskontole kanti laen summas 2500 eurot), intressimäär 39,82% aastas, haldustasu 4% laenusummast aastas, lepingutasu 158 eurot, tasumisele kuulus kogusumma 6660,31 eurot. Lepingujärgne krediidikulukuse määr oli 61,07% aastas. Krediidi kulukuse määra arvestus põhineb eeldusel, et leping kehtib kokkulepitud aja jooksul, ning et krediidisaaja täidab lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt kogu lepingu kehtivusaja jooksul. Lepingu täitmise tähtpäevaks oli 21.02.2025. Laenulepingulised kohustused kohustus kostja täitma maksegraafiku alusel. Kostja tasus lepingust nr BLxxxx tulenevate kohustuste katteks kogusumma 809,6 eurot. Seda tõendab hagiavaldusele lisatud maksete tabel (hagi lisa 12). Kuna kostja oli tagasimaksetega viivituses edastas B AS kostjale 23.12.2020 hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta ning kostjale anti täiendav tähtaeg 22.01.2021 kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud kohustusi täiendava tähtaja jooksul saatis B AS 23.03.2021 kostjale teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta. Kuni lepingu ülesütlemiseni (23.03.2021) oli kostjal osaliselt või täielikult tasumata maksegraafikujärgsed maksed alates 21.01.2021, mis on 3 järjestikust kuud. Tuginedes lepingu üldtingimuste p-dele 13.2. ja 13.2.1 ütles AS B lepingu nr BLxxxx üles 23.03.2021. AS B loovutas 20.07.2022 laenulepingutest nr BLxxxx ja BLxxxx tulenevad nõuded OÜ-le GS Core (hagejale). Hageja kinnitas, et B AS (krediidiandja) ei ole mõlema laenu väljastamisel järginud vastutustundlikku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Kuna Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli intressimäära suuruseks intressi tasumise perioodil 0,0 %, siis ei nõua hageja kostjalt intressi. Lepingu nr xxxx sõlmimisel
oli laenusummaks 530 eurot, millest 30 eurot oli lepingutasu. Välja maksti kostjale laen summas 500 eurot ning kostja tasus lepingu katteks 404,20 eurot. Seega on laenulepingust nr BLxxxx tulenev põhivõlgnevus 95,80 eurot (500-404,20=95,80 eurot. Laenulepingu nr xxxx oli laenusummaks 2658 eurot, millest 158 eurot oli lepingutasu ning kostjale maksti välja laen summas 2500 eurot ja lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidiandjale 809,60 eurot. Seega on laenulepingust nr BLxxxx tulenev põhivõlgnevus 1690,40 eurot (2500-809,60=1690,40 eurot). Laenulepingute nr BLxxxx ja BLxxxx alusel on põhivõlgnevus kokku summas 1786,20 eurot (95,80 + 1690,40 = 1786,20 eurot). Hageja arvestas viivist VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras, tasumata põhinõudelt 1786,20 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so 24.03.2021 kuni 08.03.2024 ja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus on 496,34 eurot. Edasiulatuvat viivist nõuab hageja kostjalt põhinõudelt 1786,20 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.03.2024 kuni põhinõude 1786,20 euro täitmiseni. Hagi esemes palub hageja kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 1786,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 496,34 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1786,20 eurolt alates 09.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni (hagi ese dtl 119; hagiavaldus dtl 110-120).
2.04.04.2024 vastuses tugines hageja sellele, et hageja on hagi punktis 4.2 sõnaselgelt ja tagasivõtmatult öelnud, et tuginedes enne laenude väljastamist B AS-i poolt kostja laenuvõimekuse kohta kogutud andmetele ja kohtupraktikale ning hageja asus seisukohale, et B AS ei ole mõlema laenu väljastamisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on hagiavalduses esitanud nõude, mis on kooskõlas õigusaktidega. Kostja väitis, et oli laenu väljastamise ajal töötu ja tal puudus sissetulek, kuid mõlema laenu taotlemisel kinnitas kostja, et tema tööandjaks oli T OÜ ja sissetulekuks oli 1074 eurot, mis tähendab seda, et kostja avaldas laenu taotledes krediidiandjale valeandmeid. Kostja käitus pettuslikul viisil. Kostjal oli kohustus avaldada laenu taotlemisel õige teavet ja ebaõigete andmete edastamine on kohustuse rikkumine. Hageja palus kohtul jätta kostja avaldus tekitatud kahju tasaarvestamiseks rahuldamata. See, kas B AS rikkus isikuandmete kaitse seadust või mitte, ei hakanud hageja hindama, sest hageja ei ole selles vaidluses subjektiks (dtl 138-140). Kostja vastuväited
3.23.03.2024 avalduses palus kostja tasaarvestada talle tekkinud kahju krediidiandja krediidi tagastamise nõudega (dtl 126). Kostja leidis oma 23.03.2024 vastuses, et krediidiandja rikkus teadlikult seadust ja on tekitanud sellega kostjale kahju. Kui krediidiandja oleks järginud kõiki seadusest tulenevaid kohustusi, oleksid laenulepingu jäänud sõlmimata ja kostja poleks praeguses olukorras. Krediidiandja väljastas teadlikult laenud, hoolimata kostja majanduslikust seisukorrast. Krediidiandjal oli kostja krediidivõimekuse hindamiseks olemas krediidiandja veebilehel esitatud pangakontoväljavõte ja nõusolek pensioniregistrisse päringu tegemiseks. Kostjal puudus laenu väljastamisel sissetulek ja ta oli töötu. Krediidiandja oli teadlik sellest, et kostjal puudus maksevõime ja sissetulek, mis võimaldanuks laene tagastada ja sellega tekitas krediidiandja kostjale olukorra, kus kostja pidi laenu tagasimaksete sooritamiseks juurde võtma uusi laene. Võla loovutamisel rikkus krediidiandja isikuandmete kaitse seadust saates andmed mitte uuele võlausaldajale, vaid kellelegi teisele. Krediidiandja poolt tahtliku lepingueelse kohustuse rikkumisest tulenevalt palus kostja tasaarvestada talle tekkinud kahju krediidiandja krediidi tagastamise nõudega (dtl 127-129).
4.10.04.2024 vastuses kinnitas kostja, et ei ole andmeid varjanud ja esitas kõik andmed, mida küsiti ning kostja andis nõusolekud päringute teostamiseks, mis oli vajalik krediidivõimekuse hindamiseks. Kostja ei ole valeandmeid esitanud ning käitunud pettuslikul viisil. Esitatud andmed olid tõesed ja esitatud varem, kui kostja töötas. Laenude väljastamisel ei küsitud peale kontoväljavõtte ja pensioniregistri päringu rohkem midagi. Hageja enda failis (CreditFile.xlsx „loan application and contracts” tabelis) kajastuvalt jättis krediidiandja teadlikult päringud tegemata. Kostja selgitas, et talle tekitatud kahju koosneb kõigist krediidist tekkinud negatiivsetest tagajärgedest, milles kostja ei oleks
olnud, kui lepingud oleksid jäänud sõlmimata ning tekitatud kahju suuruseks on kogu hageja nõue, mis esitati kostja vastu. Kostja jäi selle juurde, et krediidiandja rikkus tahtlikult lepingueelseid kohustusi ja sellest tulenevalt tuleb kostja kahju tasaarvestada krediidi tagastamise nõudega. Kostja leidis nõude loovutamisega seonduvalt, et isikuandmete kaitse seaduse rikkumisega on seotud krediidiandja ja hageja (dtl 179-180). Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hageja ja kostja poolt kirjalikult esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
6.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 11.03.2024 menetlusse võtmise määruses (dtl 122). Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 lahend nr 3-2-1-23-16, p 16).
7.Hageja palub hagis kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 1786,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 496,34 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1786,20 eurolt alates 09.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni (dtl 110-120).
8.Vaidlust ei ole selles, et B AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 26.08.2019 laenulepingu nr BLxxxx (dtl 29-38) ja 02.03.2020 laenulepingu nr BLxxxx (dtl 66-75). Laenulepingu nr BLxxxx alusel sai 26.08.2019 maksekorraldusest nähtuvalt kostja laenu 500 eurot (dtl 59) ja laenulepingu nr BLxxxx alusel sai kostja laenu 2500 eurot (dtl 90, 02.03.2020 maksekorraldus). AS B loovutas 20.07.2022 laenulepingutest nr BLxxxx ja BLxxxx tulenevad nõuded OÜ-le GS Core (hagejale) (dtl 109).
9.Lepingutes nr BLxxxx ja nr BLxxxx märgitud krediidikulukuse määrad on 54,16% ja 61,07% aastas. Kohus on seisukohal, et lepingutes sätestatud krediidikulukuse määrad ei ületa lepingute sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda ja on seega seadusega kooskõlas VÕS § 406 lg 1 ja VÕS § 4062 lg 1 sätestatuga.
10.Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja
kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus antud juhul hagejal (vt tulenevalt VÕS § 168 lg 1). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt
mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3; 24.11.2023 Riigikohtu lahend nr 2-21-13098 p-id 18, 20, 21, 22). Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“.
11.Kohus tuvastas, et B AS sõlmis kostjaga laenulepingud nr BLxxxx ja nr BLxxxx (tarbija krediidilepingud) oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja kinnitas hagiavalduse punktis 4.2, et B AS (krediidiandja) ei ole mõlema laenu väljastamisel järginud vastutustundlikku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse punktis 4.3 toodult ei nõua hageja kostjalt intressi ja haginõudest nähtuvalt haldustasu ega lepingu tasusid (dtl 117; dtl 119). Kostja väidetel on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd krediidiandja väljastas teadvalt laenud, arvestamata asjaoluga, et kostjal puudus krediidivõimekus laenude tagastamiseks (kostjal puudus sissetulek ja ta oli töötu). Krediidiandjal oli kostja nõusolek pensioniregistrisse päringu tegemiseks, mida krediidiandja ei teinud ja krediidiandjal oli veebilehel esitatud kostja pangakonto väljavõte. Kostja palus tasaarvestuse avaldusega tasaarvestada talle tekkinud kahju krediidiandja krediidi tagastamise nõudega, kuna krediidiandja rikkus tahtlikult lepingueelseid kohustusi. Kostjale tekitatud kahju koosneb kõigist krediidist tekkinud negatiivsetest tagajärgedest, milles kostja ei oleks olnud, kui lepingud oleksid jäänud sõlmimata ning tekitatud kahju suuruseks on kogu hageja nõue, mis esitati kostja vastu. Võla loovutamisel rikkus krediidiandja isikuandmete kaitse seadust saates andmed mitte uuele võlausaldajale, vaid kellelegi teisele. Kostja leidis nõude loovutamisega seonduvalt, et isikuandmete kaitse seaduse rikkumisega on seotud krediidiandja ja hageja. Hageja märkis seevastu, et kostja kinnitas mõlema laenu taotlemisel, et tema tööandjaks oli T OÜ ja sissetulekuks oli 1074 eurot, mis tähendas seda, et kostja avaldas laenu taotledes krediidiandjale valeandmeid. Hageja palus kohtul jätta kostja avaldus tekitatud kahju tasaarvestamiseks rahuldamata. See, kas B AS rikkus isikuandmete kaitse seadust või mitte, ei hakanud hageja hindama, sest hageja ei ole selles vaidluses subjektiks.
12.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta tõendeid. Hagi punktis 4.2 toodud kinnitusest ja kostja väidete põhjal saab järeldada seda, et asjas ei ole vaidlust selles, et laenulepingute nr BLxxxx ja nr BLxxxx sõlmimisel rikuti VÕS § 4034 lg 6 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega ei ole antud juhul enam asjakohased kostja väited, kas B AS teostas kostja (so kostja nõusoleku olemasolul) suhtes pensioniregistrisse päringu või kas B AS hindas kostja pangakontoväljavõtet kostja krediidivõimekuse kindlakstegemiseks. Tähendust ei oma enam ka hageja väited, kas kostja avaldas laenutaotlustes valeandmeid oma sissetuleku osas, sest hageja on kinnitanud hagis vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist ja on hagis teostanud nõuete osas ümberarvestuse.
13.Kostja ei ole oma vastuväidetes vaidlustanud ka asjaolu, et eelmärgitud laenulepingustest tulenevad nõuded on hagejale loovutatud. Kostja on vastuväitena tuginenud vaid sellele, et loovutamisel rikkus B AS ja hageja väidetavalt isikuandmete kaitse seadust, kui 15.09.2022 teavitusest nähtuvalt teavitas B AS esialgselt ekslikult teist klienti (dtl 130-132). VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kohus on seisukohal, et kostja eelnev vastuväide ei mõjuta laenulepingute kehtivust ja hagejal on nõude loovutusest tulenevalt nõudeõigus.
14.Kohus on 10.05.2024 kohtumääruses selgitanud, et kostja kahjunõudeks ei saa lugeda hageja nõuet (so tasumata laenusummat ja viiviseid). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine automaatselt kahju tekkimist kostjale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. VÕS § 4034 lg‐s 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasneva esmase õiguskaitsevahendina nimetatud intressi vähendamist, mis sama paragrahvi lõike 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega (dtl 184-185). Kohus on seisukohal, et kostja tasaarvestuse avaldus ei vasta nõuetele ja kahjunõude eeldused ei ole täidetud, mistõttu jätab kohus kostja tasaarvestuse avalduses esitatud kahjunõude arvestamata.
15.Vaidlustamata asjaoluna on B AS-i poolt laenuleping nr xxxx üles öeldud 22.03.2021 (dtl 65) ja laenuleping nr BLxxxx on ülesütlemisega lõppenud 23.03.2021 (dtl 103). Kostja sai laenulepingute nr xxxx ja nr BLxxxx alusel laenu kokku summas 3000 eurot, kostja on tagasimakseid laenulepingute katteks teinud kogusummas 1213,80 eurot (500+2500=3000 eurot; 3000-404,20-809,60=1786,20 eurot), mida kostja vaidlustanud ei ole. Kostja ei ole esitanud TsMS § 230 lg 1 mõistes tõendeid, et tasumata laenusumma oleks tasutud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb kostja tagasimaksed lugeda põhinõude katteks, mida hageja on hagiavalduse p-des 4.3.1, 4.3.2 ja 4.3.3 (dtl 117) ka teinud. Kuivõrd kostja on VÕS § 76 tähenduses laenulepinguid nr xxxx ja nr BLxxxx rikkunud (kostja poolt on tagastamata laenusumma 1786,20 eurot), siis on hageja põhinõue 1786,20 eurot põhjendatud.
16.VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid tasusid
tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 496,34 eurot (periood 24.03.2021 kuni 08.03.2024 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras) ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1786,20 eurolt alates 09.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni (hagi ese dtl 119). Seega nõuab hageja seadusjärgses viivisemääras viiviseid, mis on kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6, VÕS § 94, VÕS § 113 lg 1, VÕS § 4034 lg-le 7 ning TsMS § 367 on hageja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus põhjendatud viivisekalkulaator.ee kasutades summas 496,23 eurot ja edasiulatuv viivisenõue alates 09.03.2024 põhinõudelt 1786,20 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõudeni täitmiseni on põhjendatud. Kohus jätab eeltoodust tulenevalt rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 0,11 eurot (496,34-496,23=0,11 eurot).
17.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja järgmised nõuded: põhivõlgnevus 1786,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 496,23 eurot ning edasiulatuv viivisenõue alates 09.03.2024 põhinõudelt 1786,20 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõudeni täitmiseni. Rahuldamata jääb sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 0,11 eurot.
18.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 405 eurot (sh riigilõiv 385 eurot ja maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 eurot; dtl 119). Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Arvestatuna hagi rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud hageja kanda 0,01% ulatuses ja kostja kanda 99,99 % ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 404,96 eurot.
19.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.
20.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.