2-21-143092/16 - Maksekäsk - Maksekäsu kiirmenetlus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kostja arveid tähtaegselt ei tasunud ning Elisa Eesti AS on kostjaga sõlmitud lepingud üles öelnud 18.05.2018. Elisa Eesti AS loovutas 23.03.2021.a kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Poolte vahel puudub vaidlus hageja poolt kostjale esitatud arvete kostja poolt tasumata jätmise osas. Kohus leiab, et poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja lepingute sõlmimine, kostjale teenuste osutamine, osutatud teenuste tingimused ning kostjale arvete väljastamine eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kostja esitas 13.03.2023 vastuses hagiavaldusele aegumise vastuväite. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõude suurusele. Kohus kontrollib, kas hageja nõue võib olla aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 142 lg 1 on sätestatud, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 on tehingut tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kohus leiab, et hageja tasunõude sissenõutavaks muutumine on seotud arve esitamisega. Seetõttu kohaldub aegumistähtaja alguse määramisel TsÜS § 147 lg 3. Hageja põhjendab hagiavaldust, et hageja on kostjale esitanud 2018.a neli arvet, mille tasumise tähtaeg saabus 2018. aastal. Riigikohus on asunud otsuses nr 3-2-1-95-08 seisukohale, et telefoniteenuse kasutamisest tulenevale tasunõudele kohalduvad TsÜS § 147 lõiked 1 ja 3. Kohus on seisukohal, et 2018.a esitatud arvetel märgitud nõuete aegumine algas 01.01.2019 ning aegumistähtaeg möödus 31.12.2021. Hageja esitas 28.12.2021 kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 ning TsMS § 486 lg 2 kohaselt samastatakse maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamine hagiavalduse esitamisega. Hagi esitamine peatab nõude aegumise (TsÜS § 160 lg 1). Eeltoodust tulenevalt on hagiavalduses esitatud nõuete aegumine peatunud alates 28.12.2021 ning hageja nõuded kostja vastu (mitte ühegi arve osas) ei ole aegunud.

7.Nähtuvalt hagiavaldusest nõuab hageja kostjalt viivise summas 326,19 euro tasumist, mis on arvestatud ajavahemiku 19.06.2018 (s.o viimase arve sissenõutavaks muutumise päevast, milleks on viimase arve maksetähtajale järgnev päev) kuni 17.02.2023 (s.o hagiavalduse esitamise kuupäevani) eest. Hageja nõuab viivist kuni põhivõlgnevuse suuruseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja taotleb kohtult viivise väljamõistmist kindla summana alates arvete maksetähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni määras 0,15% päevas. Elisa Eesti AS üldtingimuste p 6.10 esimese lauses on märgitud: Maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse Elisa Eesti AS poolt viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,065 % (null koma null kuuskümmend viis protsenti) võlasummast iga viivitatud päeva eest ning juriidilise isiku puhul 0,15 % (null koma viisteist protsenti) võlasummast iga viivitatud päeva eest, kui seadusest ei tulene kohustust rakendada vastava kliendi võlasumma osas madalamat viivisemäära. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivisenõue on põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 326,19 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu suuruses 40 eurot. Kuna hageja võib nõuda viivist ja kostja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses, tuleb rahuldada hageja VÕS § 1131 lg 1 alusel esitatud 40 euro suuruse sissenõudmiskulude saamise nõue. Tallinna Ringkonnakohtu kolleegium selgitas lahendis nr 2-22-105754, et osundatud sätte kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude 3 (4)

8.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse ja tegi sellega otsuse kostja kahjuks. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. Hageja ei taotle menetluskuludelt käibemaksu arvestamist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 175 eurot. Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud riigilõivu 175 eurot osas, sest riigilõiv on vältimatu kohtukulu, mille hageja peab kohtusse pöördumisel tegema. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab alljärgnevalt hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas kohtumenetluses toimingute tegemise ajal lepinguline esindaja, kes vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 sätestatud nõuetele). Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja tasu suurus 169 eurot tunnis, millele käibemaksu ei lisandu. Õigusteenuse osutamiseks kulunud aeg oli 5,5 tundi. Hageja nõuab kohtule 15.05.2024 esitatud seisukohas lepingulise esindaja kulu 527 eurot hüvitamist. Lisaks nõuab hageja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot hüvitamist. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud ja vajalik ajakulu 3 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on lepingulise esindaja tasu suuruseks 169 eurot tunnis. Kohtu hinnangul tuleb lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel võtta arvesse, et tegemist oli vähese õigusliku keerukusega tsiviilasjaga. Sarnaste õigusvaidluste maht kohtus ei ole tavaliselt suur ning vaidlusküsimused ei ole õiguslikult keerukad. Kohus peab seega põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja tasu suuruseks 140 eurot tunnis. Kohus on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi ei olnud keerukas ega mahukas, mistõttu ei ole põhjendatud rakendada keskmisest turuhinnast kõrgemat tunnitasu. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et põhjendatud ja vajalikud on hageja lepingulise esindaja kulud 420 eurot (õigusteenuse osutamiseks kulunud aeg 3 tundi x tunnitasu 140 eurot = 420 eurot). Maksekäsu kiirmenetluse kulud arvatakse TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse hulka ning on summas 20 eurot TsMS § 4842 kohaselt põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 615 eurot (riigilõiv 175 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot + õigusabikulud 420 eurot). TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotles hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel viivise väljamõistmist kostjalt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskulude 615 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.