Coop Pank AS (avaldaja) esitas 14.01.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse P.A (puudutatud isik, võlgnik) vastu 4276,19 euro ja menetluskulu hüvitamiseks. Nõude aluseks on menetlusosaliste vahel 27.06.2024 sõlmitud tarbijakrediidileping nr L620338 (edaspidi tarbijakrediidileping). Kohus tegi 15.01.2025 võlgnikule makseettepaneku. Makseettepanek toimetati võlgnikule kätte 15.01.2025 e-postiga.
2-25-101029
2.Maksekäsuosakond andis 05.03.2025 määrusega avaldaja nõude võlgniku vastu määruse tegemiseks üle Pärnu Maakohtule. Määruse kohaselt ei ole võlgniku alaline elukoht Eestis. Võlgniku elukoht on rahvastikuregistri andmetel alates 09.05.2012 Soomes. Võlgniku kehtiv aadress on XXX, Vantaa. Võlgnik on Maksu- ja Tolliameti andmetel saanud Eesti Vabariigis maksustatavat tulu ühel korral, s.o 2024. a juulis. Võlgniku deklaratsioonijärgne aadress on XXX, Vantaa, Soome Vabariik. Kohtunikuabil tekkisid õiguslikud raskused otsustamaks, kas tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p 15.5, mis sätestab, et laenuandjal on õigus esitada hagi lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks Harju Maakohtule või laenusaaja senise elukoha või tema vara asukoha järgsele kohtule, kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada, on kehtiv tüüptingimus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 104 lg 3 p 2 mõttes. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis 13.03.2025 määrusega avaldaja maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi vaatamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus ei määranud menetluskulude suurust kindlaks.
3.1.TsMS § 70 lg 4 kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud Brüssel I (uuesti sõnastatud) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 17 p 1 ja art 18 p 2 kohaselt võib tarbijalepinguga seotud küsimustes algatada teine lepinguosaline menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kõrvale võib kalduda Brüssel I (uuesti sõnastatud) 4. jao sätetest vastavalt artiklile 19 üksnes kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega.
3.2.Avaldaja poolt maksekäsuosakonnale esitatud tarbijakrediidileping on lepingu poolte poolt allkirjastatud. Järelikult sai ka lepingu p 15, mis reguleerib kohaldatavat õigust ja vaidluste lahendamise korda, lepingu osaks.
3.3.Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 p 1 (kokkulepe on sõlmitud pärast vaidluse teket) ei ole praegusel juhul kohaldatav, kuna üldtingimustes olev kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud enne vaidluse teket. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 p 3 alusel Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao sätetest kõrvale kaldumiseks tuli kindlaks teha poolte elukoht/asukoht kokkuleppe sõlmimise hetkel.
3.3.1.Tarbijakrediidileping ja seega ka kohtualluvuse kokkuleppe sõlmiti 27.06.2024. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud ja hetkel kehtiva avaldaja põhikirja p 1.4 ütleb, et aktsiaseltsi asukoht ja peakontor on Tallinnas, Eestis. Seega oli kokkuleppe sõlmimise ajal avaldaja asukoht Eestis.
3.3.2.Võlgniku elukoht lepingu sõlmimise ajal oli rahvastikuregistri andmete kohaselt Soome, Vantaa, XXX. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 sätestab, et rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Tarbijakrediidilepingust ei nähtu, et avaldaja oleks
2
2-25-101029 küsinud võlgnikult tema elukoha aadressi, küsitud on tema kontaktaadressi. Seega ei olnud kohtu hinnangul kahtlust selles, et kokkuleppe sõlmimise hetkel oli võlgniku elukoht Soomes.
3.3.3.Kuna kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud lepingupoolte alaline elukoht/asukoht samas liikmesriigis, siis ei olnud lubatud ka kõrvalekaldumine Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse
4.jao sätetest.
3.4.Seega tuli kohtualluvust määrates lähtuda Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artiklitest 17 p 1 ja 18 p 2.
3.5.Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg 2 ütleb, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Seega tuli kohaldada Soome õigust, et välja selgitada, kas Soome õiguse kohaselt on võlgniku alaline elukoht Soome Vabariigis.
3.6.Soome koduvallaseadus (kotikuntalaki) § 4 p-st 3 tuleneb, et koduvallaseaduse alusel määratakse nende Euroopa Liidu kodanike elukoht, kes on registreerinud oma Soomes elamise õiguse vastavalt Soome välismaalaste seadusele ja kes elavad Soomes. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ja Soome rahvastikuregistrikeskuse vahel sõlmitud rahvastikuregistri üleandmise lepingu § 4 ja 5 järgi annab Soome rahvastikuregister Eesti Vabariigi kodanike alalise elukoha aadressiandmed üle Eesti rahvastikuregistrile kujul, milles need on kantud Soome rahvastikuregistrisse (vt ka TlnRnKo 07.05.2021, 2-20-2709, p 16). Eesti Rahvastikuregistri andmetel on P.A elukoht Soomes katkematult alates 09.05.2012. Alates 29.07.2022 on tema elukohaks XXX, Vantaa, Soome. Kuna Eesti rahvastikuregistrist nähtuvad võlgniku Soome elukoha andmed, on võlgnikul Soome rahvastikuregistri andmetel Soomes registreeritud elukoht. Kuna võlgnikul on Soomes registreeritud elukoht, tuleb võlgniku Soome elukoht koduvallaseaduse § 4 p 3 järgi määrata kindlaks koduvallaseaduse alusel. Koduvallaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on isiku elukoht see vald, kus isik elab. Rahvastikuregistri andmetel elab võlgnik Soomes Vantaas.
3.7.Kuna Eesti kohus ei ole pädev avaldust lahendama, sest tarbijast võlgniku alaline elukoht ei ole Eestis, siis jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Määruskaebus
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja saata asi Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Avaldaja palub määruskaebuse rahuldamisel tagastada tasutud riigilõiv.
4.1.Avaldaja väitel ei oleks tohtinud jätta maksekäsu kiirmenetluse avaldust läbi vaatamata, kuna ükski Eesti Vabariigi seadus ei sätesta, et kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist; rahvastikuregistrisse kantud aadress ei pea olema ja sageli ka ei ole isiku tegelik elukoht; avaldaja ja võlgniku vahel oli sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe, et laenuandjal on õigus esitada hagi lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks Harju Maakohtule, kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. 3
2-25-101029
4.2.Avaldaja kontrollib laenutaotluse saamisel laenutaotluses esitatud andmeid. Avaldajal ei tekkinud kogutud andmete pinnalt kahtlust, et võlgnik ei viibi (ela) Eestis või võiks stabiilselt elada välisriigis. Võlgnik esitas oma elukoha aadressina XXX, Eesti. Avaldaja tuvastas võlgniku sama aadressi ka Maa-ameti andmeid kontrollides. Avaldaja tuvastas võlgniku rahvastikuregistrisse kantud aadressina XXX. Maksu- ja Tolliametist andmeid kontrollides sai avaldaja vastuse, et võlgnikul on kehtiv töösuhe Kaitseministeeriumiga algusega 08.01.2024 ning alates 2024. a veebruarist on isik saanud palka Kaitseministeeriumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus.
4.3.Võlgnik on laenulepingu p 17.1.1. kohaselt lepingu allkirjastamisega kinnitanud, et esitatud teave on õige, täielik ja asjakohane ning avaldaja nõudmisel dokumentaalselt tõendatav, samuti p-is 17.1.2, et tema püsiv elukoht on Eestis.
4.4.Maandamaks riski, et isik võib peale laenulepingu sõlmimist elukohta vahetada või üldse kättesaamatu olla, on avaldaja fikseerinud laenulepingus tingimuse, et avaldajal on õigus esitada hagi lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks Harju Maakohtule, kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
5.Võlgnik ei esitanud määruskaebuse osas seisukohta.
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saadab maksekäsu kiirmenetluse avalduse menetluse jätkamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
8.Avaldaja esitas määruskaebusega uued tõendid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Tõendil on tähtsus eelkõige siis, kui see kinnitab menetlusosalise poolt kohtule esitatud väiteid (TsMS § 236 lg 1). Arvestades määruskaebuse väiteid, võtab kohus esitatud tõendid asja materjali juurde.
9.TsMS § 75 lg 1 esimene lause kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 4 sätestab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes viidatud Euroopa Liidu määrustes.
10.Käesoleval juhul on avaldaja esitanud võlgniku vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahalise võlgnevuse, mh intressi, viivise ja sissenõudmiskulude ning menetluskulude väljamõistmiseks. Nõude aluseks on menetlusosaliste vahel 27.06.2024 sõlmitud tarbijakrediidileping (dtl-d 6-8). Maakohtul tuli kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda TsMS § 70 lg 4 p-s 1 viidatud Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusest. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lõike 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti 4
2-25-101029 kohus. TsMS § 70 lõike 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Kuna hagiavalduse aluseks on avaldaja ehk laenuandja ja võlgniku kui tarbija vahel sõlmitud tarbijakrediidileping, siis leidis maakohus õigesti, et kohtualluvuse kontrollimisel tuleb lähtuda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-test 17–19.
11.Avaldaja on tuginenud asjaolule, et avaldaja ja võlgnik on sõlminud kohtualluvuskokkuleppe, mis sai tarbijakrediidilepingu osaks. Maakohus tuvastas, et tarbijakrediidilepingu osaks sai üldtingimuste p 15.5, mis sätestab, et laenuandjal on õigus esitada hagi lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks Harju Maakohtule või laenusaaja senise elukoha või tema vara asukoha järgsele kohtule, kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Maakohus leidis õigesti, et kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb tuvastada, milline oli lepingupoolte elukoht/asukoht kokkuleppe sõlmimise hetkel, s.o, kas need asusid kooskõlas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 p-ga 3 samas liikmesriigis.
12.Maakohus tuvastas ja vaidlus puudub, et tarbijakrediidilepingu ehk kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise ajal oli avaldaja asukoht Eestis. Maakohus tuvastas veel vaidlustatud määruses, et tarbijakrediidilepingu sõlmimise hetkel oli võlgniku elukoht Soomes, mistõttu tuleb kohtualluvust määrates lähtuda Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artiklitest 17 p 1 ja 18 p 2. Avaldaja on kohtu ette toonud, et kogutud info põhjal oli alust väita, et võlgniku alaline või peamine elukoht oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal Eestis. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et maakohtu järeldus selle kohta, et võlgniku elukoht oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise hetkel Soomes, on ennatlik. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud.
13.Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 kohaselt selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus riigisisest materiaalõigust. Selleks, et kindlaks teha, kas võlgniku elukoht asus Eestis, tuleb kohaldada TsÜS § 14 regulatsiooni. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.
13.1.Maakohus tuvastas õigesti, et rahvastikuregistri andmetel on võlgniku elukoht alates 29.07.2022 Soome, Vantaa, XXX. Samas ei tuginenud maakohus vaidlustatud määrusest nähtuvalt ühelegi teisele tõendile võlgniku elukoha tuvastamisel. Ringkonnakohus selgitab, et elukoha kanne rahvastikuregistris on vaid üks võimalikest tõenditest alalise elukoha kohta, mida tuleb hinnata koos teiste tõenditega (TsMS § 232 lõige 1). Kohtul on kohustus teha mõistlikud jõupingutused kostja elukoha teadasaamiseks (vt ka TlnRnKm 05.10.2022, 2-227139, p 18). Selleks, et tuvastada, kas kostja elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14 lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Isiku alaline või peamine elukoht tuleb välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas (TsÜS komm, § 14, p 3.2.1). TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt ka mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal (RKTKm 06.04.2016, 3-2-1-13-16, p 13 ja seal viidatud praktika).
5
2-25-101029
13.2.Avaldaja on määruskaebuses põhjendatult kohtu ette toonud, et võlgnikul oli Maksu- ja Tolliameti andmetel kehtiv töösuhe Kaitseministeeriumiga algusega 08.01.2024. Ringkonnakohtu nõudmisel esitas Maksu- ja Tolliamet kohtule väljavõtte võlgniku töötamise registrist (TÖR). Esitatud väljavõttest nähtub, et töötamise registris on registreeritud võlgniku avalikus teenistuses töötamise kanne perioodil 08.01.2024-31.07.2024. Võlgniku tööandjaks on viidatud perioodil märgitud Kaitseministeerium (dtl 118). Ringkonnakohus on seisukohal, et asjaolu, et võlgnikul oli töötamise registri andmetel tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal töökoht Eestis, kinnitab kahtlust, et võlgniku peamine elukoht ei pruukinud olla Soomes. Lisaks on avaldaja kohtu ette toonud, et võlgnik esitas oma elukoha aadressina XXX, Eesti. Ka tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal oli ja jätkuvalt on rahvastikuregistrisse võlgniku lisaaadressina kantud ka aadress Eestis (XXX-i) mis oli registrisse kantud hiljem kui Soome aadress.
13.3.Kuna praeguste andmete põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et võlgniku elukoht oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal Soomes, siis on maakohus ennatlikult leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetlust jätkates koguda kohtualluvuse kindlaksmääramiseks täiendavaid andmeid. Samuti peab kohtualluvust täiendavalt kontrollima hagi menetlev maakohus juhul, kui maksekäsu kiirmenetlus läheb üle hagimenetluseks (vt RKTKm 03.12.2014, 3-2-2-2-14, p 15).
13.4.Seega tuleb maakohtul asja läbi vaadates kohtualluvuse väljaselgitamiseks tuvastada esmalt võlgniku elukoht 27.06.2024 tarbijakrediidi lepingu sõlmimise ajal, s.o kas tarbijakrediidilepingu tingimuste p-s 15.5 sätestatud kohtualluvuse kokkulepe on kooskõlas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 p-ga 3, s.o kokkuleppe sõlmimise ajal olid mõlema lepingupoole alaline või peamine elukoht Eestis. Kui võlgniku elukoht oli mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, ei allu asi Eesti kohtule. Kui võlgniku elukohta ei õnnestu tuvastada, saab kohtualluvuse määrata lähtudes võlgniku viimasest teadaolevast elukohast (vt RKTKm 31.03.2015, 3-2-1-179-14, EKo C-327/10, Hypoteční a.s. v Udo Mike Lindner, p-d 39-45).
14.TsMS § 173 lõige 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Kuna ringkonnakohus saadab asja Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks, ringkonnakohus menetluskulude jaotust ei märgi ja menetluskulusid kindlaks ei määra.
15.Avaldajal on õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist juhul, kui see kulu ei jää võlgniku kanda (TsMS § 150 lg 1 p 5). Sellekohase taotluse saab lahendada alles pärast menetluskulude jaotuse otsustamist. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).
16.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 427 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.