Eesistuja Kalev Saare, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Swedbank AS-i maksekäsu kiirmenetluse avaldus Musa Bakirovi vastu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2025. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Swedbank AS, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Maarja Pild-Freiberg ja Katri Tomson ning advokaat Kristena Kutti Võlgnik Musa Bakirov
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes: 1) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda maksekäsu kiirmenetluses liikmesriigi kohtul tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral omal algatusel kontrollida seda, kas krediidiandja on enne krediidi väljastamist nõuetekohaselt täitnud kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, arvestades, et seda ei kontrollita ka maksekäsu sundtäitmisel? 2) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas selle vastuolu kõrvaldab tarbija õigus esitada 15 päeva jooksul, makseettepaneku välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul, makseettepaneku kättetoimetamisest vastuväide tema vastu esitatud nõudele? Seejuures arvestades, et a) tarbija ei pea vastuväidet põhjendama; b) tarbijale maksekäsu kiirmenetluses saadetavates dokumentides ei ole infot selle kohta, kas ja kuidas krediidiandja hindas tarbija krediidivõimelisust; c) esineb risk, et tarbija ei esita vastuväidet teadmatuse tõttu; d) vastuväite esitamisel vaadatakse asi läbi hagimenetluses, kus kohus saab omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on nõuetekohaselt täitnud kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust;
2-24-134866 e) hagimenetluses tema vastu sama nõude rahuldamise korral riskib tarbija märkimisväärselt suuremate menetluskulude kandmise võimalusega. 3) Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, ja riigisisest õigust ei ole võimalik tõlgendada viisil, mis võimaldaks maksekäsu kiirmenetluses liikmesriigi kohtul omal algatusel kontrollida seda, kas krediidiandja on nõuetekohaselt täitnud kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, arvestades, et seda ei kontrollita ka maksekäsu sundtäitmisel, siis kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab jätma kohaldamata sellised riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid esitada maksekäsu kiirmenetluses?
2.Peatada kohtuasja menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud küsimustes.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Swedbank AS (avaldaja) esitas 27. septembril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Musa Bakirovi (võlgnik) vastu 3602 euro 64 sendi saamiseks. Nõue võlgniku vastu tuleneb
12.septembril 2023 sõlmitud väikelaenu lepingust nr 23-065356-VL.
2.Maksekäsuosakond koostas 2. oktoobril 2024 võlgnikule makseettepaneku ja toimetas selle talle kätte Aserbaidžaanis 21. detsembril 2024. Võlgnik ettepanekule ei vastanud.
3.Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond saatis 12. mail 2025 avaldajale kohtunõude seisukoha esitamiseks, viidates Riigikohtu 24. novembril 2023 tsiviilasjas 2-21-13098 tehtud lahendi p-s 25 väljendatud seisukohale, et intressikokkuleppe kehtivus sõltub vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest. Seetõttu on krediidiandjal, sõltumata menetlusliigist, nii hagimenetluses kui ka maksekäsu kiirmenetluses kohustus tõendada, milliseid samme ta on astunud tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on võimalik hinnata hagimenetluses, mistõttu saab avaldaja kaaluda oma nõude esitamist hagiavaldusena. Juhuks, kui avaldaja soovib jätkata nõude menetlemist maksekäsu kiirmenetluses, palus kohus avaldajal esitada dokumendid, millest oleks näha tagastamata põhinõude summa ning intressi- ja viivisemäärad, perioodid ja summad, kui avaldaja soovib seadusjärgset intressi või viivist.
4.Avaldaja esitas 16. mail 2025 oma seisukoha, milles pidas kohtunõuet põhjendamatuks, sest maksekäsuosakond on kehtiva õiguse järgi pädev tarbijakrediidiasju läbi vaatama. Tarbijate kaitsmine on küll oluline, kuid see peaks toimuma selgete seaduste, mitte kohtupraktika kaudu. Vastasel juhul luuakse õiguslik ebakindlus ja seatakse Eesti krediidiandjad ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste riikide turuosalistega.
5.Maakohtu maksekäsuosakond tegi 10. juunil 2025 määruse, millega jättis maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi vaatamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab kohus tarbijakrediidilepingute puhul ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Maksekäsu kiirmenetluses nõuet sisuliselt ei kontrollita. Seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas avaldaja on tarbijakrediidilepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kas intressikokkulepe sellest tulenevalt kehtib ja kas tarbijalt võib nõuda muid tasusid, mis ei ole laenusumma ega seadusjärgne intress. Tagamaks tarbijate õiguste kaitset maksekäsu kiirmenetluses, saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollimata kohus võlgnikult välja mõista võlgnetava laenusumma, seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise. Kuna avaldaja ei esitanud kohtu nõutud dokumente ja esitatud kujul nõude 2(9)
2-24-134866 menetlemiseks ei ole kohtul maksekäsu kiirmenetluses pädevust, jättis kohus maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi vaatamata.
6.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi tagasi maksekäsuosakonnale läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maksekäsuosakond menetlusnorme, kui seadis Riigikohtu seisukoha kõrgemale seadusest. Maksekäsuosakonnal on pädevus tarbijakrediidiasju läbi vaadata, sh ka intressinõudeid. Kui kõik dokumendid vastavad seaduses sätestatud nõuetele, siis ei ole maksekäsuosakonnal alust jätta maksekäsku tegemata. Selleks ei anna alust ka Euroopa Kohtu praktika. Seega tegi kohtunikuabi ebaõige lahendi, mis tekitab õiguskindlusetust. Lahendus ei tohiks olla erinev nt Euroopa maksekäsust, kuid nende puhul ei ole ette nähtud, et kohus saaks kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Seadusandjal oleks võimalik sätestada, et maksekäsu kiirmenetluses ei saa tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid menetleda või et need saab rahuldada vaid piiratud ulatuses, kuid seadusandja ei ole seda teinud. Kohus ei saa jätta kehtivat seadust kohaldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. septembri 2025. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on õige avaldaja arusaam, et kohus lahendab teise isiku vastu esitatud eraõigussuhtest tuleneva kindla rahasumma maksmise nõude avalduse alusel maksekäsu kiirmenetluses. Siiski kehtivad tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamisel kohtutele erireeglid. Kohus peab alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele, kontrollima tehingu võimalikku tühisust, sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad. See kohustus seostub seadusandja poolt krediidisaaja kaitseks sätestatud piirangutega, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna või selles sisalduva intressikokkuleppe tühiseks. Kuivõrd intressikokkuleppe kehtivuse eelduseks on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, siis peab krediidiandja oma nõude eeldusena vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama sõltumata menetlusliigist. Maksekäsu kiirmenetluse korraldamine on seadusest tulenevalt üldjuhul üle antud kohtunikuabi pädevusse, kes võib teha maksekäsu kiirmenetluses makseettepaneku, maksekäsu ja maksekäsu kiirmenetlusega seotud muu määruse. Kohtunikuabil ei ole iseseisvat õigusemõistmise õigust ega pädevust. Seega ei ole kohtunikuabi pädev asja sisuliselt lahendama ehk ta ei saa õigust mõista ka juhul, kui avaldaja esitaks asjaolud ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Maksekäsu kiirmenetlus on formaliseeritud menetlus, milles nõuet sisuliselt ei kontrollita. Seega ei ole kohtul maksekäsu kiirmenetluses pädevust kontrollida, kas avaldaja on enne lepingu sõlmimist järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ega kindlaks teha, kas intressikokkulepe sellest tulenevalt kehtib ja kas tarbijalt võib nõuda raha, mis ei ole laenusumma ega seadusjärgne intress. Ringkonnakohus möönis, et tarbijakrediidilepinguid puudutavas osas ei tarvitse seaduse praegune maksekäsu kiirmenetlust puudutav regulatsioon olla piisavalt selge ning vajab ilmselt täpsustamist. Siiski väljub määruskaebuse piiridest arutelu sellest, millised peaksid olema seadusandja normitehnilised või isegi õiguspoliitilised otsused, mistõttu ringkonnakohus sellel pikemalt ei peatunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3(9)
2-24-134866
8.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi maksekäsuosakonnale läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maksekäsuosakonnal pädevus lahendada tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 481 lg-s 23 kehtestatud piirangutega. Maakohtu otsus mitte menetleda neid nõudeid rikub seadust. Riigikohtu seisukoht ei saa muuta seadust. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemata jätmine riivab võlausaldajate õigusi ning asetab krediidiandjad põhjendamatult halvemasse olukorda, kui teised võlausaldajad. Samuti tekitab see ebavõrdsuse Eesti ja teiste Euroopa Liidu krediidiandjate vahel. Euroopa Liidu õigus ei ole ülimuslik Eesti menetlusseaduse ees ja maksekäsu kiirmenetlus on osa riigisisesest menetlusautonoomiast. Avaldaja palub küsida Euroopa Kohtult eelotsust saamaks selgust, millisel juhul peab kohus omal algatusel kontrollima seda, kas krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust. Samuti peab võlausaldaja vajalikuks küsida selle kohta, milline tasakaal on tarbija kaitsmise ja selliste tunnustatud põhimõtete vahel nagu menetlusökonoomia ja õiguskindluse põhimõte. Kaebaja hinnangul on vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust, sest kohtute tõlgendus seadusest ja seaduse tekst ja mõte ei ole omavahel kooskõlas ning see tekitab õiguskindlusetust. Ilma Euroopa Kohtu vastava seisukohata on ennatlik tunnistada seadus liidu õigusega vastuolus olevaks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab riigisisesel kohtul omaalgatusliku kontrolli tegemiseks tekkima vähemalt kahtlus selles, et krediidiandja on tarbijaga krediidilepingu sõlmimisel jätnud hindamata tema krediidivõimelisuse. Eesti kohtud tõlgendavad kohtu omaalgatusliku kontrolli kohustust selliselt, et kohus peab krediidiandja kohustuste täitmist hindama igal juhul ka siis, kui tarbija on menetluses passiivne. See ei ole kooskõlas ka praeguse Euroopa Kohtu praktikaga.
9.Võlgnik määruskaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et tsiviilasja lahendamine eeldab eelotsuse taotlemist direktiivi 2008/48/EÜ art 8 lg 1 ja art 23 tõlgendamiseks (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 lg 1 p b). Kuni eelotsusetaotluse lahendamiseni tuleb kohtuasja menetlus peatada (TsMS § 356 lg 3).
11.Tsiviilasja lahendamiseks tuleb muu hulgas vastata küsimusele, kas maksekäsu kiirmenetluses saab lahendada tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, kui kohus ei kontrolli nõude põhjendatust, sh kas krediidiandja on nõuetekohaselt hinnanud tarbija krediidivõimelisust.
12.Kolleegium esitab esmalt ülevaate vaidlusaluseid küsimusi puudutavast Eesti riigisisesest õigusraamistikust ja direktiivi asjakohastest sätetest (I), käsitleb seejärel lühidalt varasemaid Euroopa Kohtu seisukohti asjaga seotud küsimustes (II) ning lõpetuseks praeguses asjas tekkinud küsimusi ja selgitusi nende kohta (III). I
13.Direktiivi 2008/48/EÜ art 8 lg 1 järgi tagavad liikmesriigid, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Eesti seadusandja on kehtestanud krediidiandjatele kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust VÕS §-s 4034. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate 4(9)
2-24-134866 andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6).
14.Direktiivi 2008/48/EÜ art 23 sätestab, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse sama direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Eesti seadusandja on tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise puhuks kehtestanud lisaks avalik-õiguslikele karistustele ja meetmetele (nt krediidiandjate- ja vahendajate seaduse §-s 99 ette nähtud rahatrahv või tegevusloa kehtetuks tunnistamine sama seaduse § 18 lg 2 p 8 alusel, kui krediidiandja või -vahendaja on rikkunud tarbija krediidivõimelisuse hindamise nõuet) ka tsiviilõiguslikud tagajärjed. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub oma kohustust sõlmida tarbijakrediidileping üksnes sellise tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses on ta veendunud, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
15.VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. See tähendab, et võlausaldaja kaotab rikkumise korral enamasti osa sellest tasust, mida ta saaks tarbijakrediidilepingu sõlmimisest teenida, sest üldjuhul on tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäärad kõrgemad.
16.Riigikohus on tõlgendanud neid sätteid selliselt, et seadus toob krediidiandja poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise korral kaasa intressikokkuleppe tühisuse ja tühisus on selline asjaolu, mida kohus peab hindama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (ex officio) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Sellest tulenevalt ei pea tarbija kohtumenetluses krediidiandja rikkumisele tuginema, vaid kohus kontrollib sõltumata menetlusliigist omal algatusel, kas krediidiandja on hinnanud nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 25). Sealjuures on oma kohustuste täitmise tõendamise koormis krediidiandjal (VÕS § 4034 lg 13).
17.Maksekäsu kiirmenetlus on väiksemate rahaliste nõuete jaoks loodud formaliseeritud menetlus. TsMS § 481 lg 1 järgi lahendab kohus teise isiku vastu esitatud eraõigussuhtest tuleneva kindla rahasumma maksmise nõude avalduse alusel maksekäsu kiirmenetluses. Maksekäsu kiirmenetlust ei toimu nõuete puhul, mille summa koos kõrvalnõuetega ületab 8000 eurot (TsMS § 481 lg 22). Nõuetele vastava avalduse korral teeb kohus määrusega makseettepaneku, milles sisalduvad mh avalduse andmed; selgitus, et kohus ei ole põhjalikult kontrollinud, kas avaldaja võib nõude esitada; ettepanek tasuda väidetav võlg koos viivise ja makseettepanekus nimetatud menetluskuludega; selgitus, et kohus võib makseettepaneku alusel koostada täitedokumendina maksekäsu, kui võlgnik ettenähtud tähtaja jooksul makseettepanekule vastuväidet ei esita (TsMS § 484 lg-d 1 ja 2).
18.Makseettepanek sisaldab teavet selle kohta, et võlgnikul on võimalus kas maksta nõude esitajale makseettepanekus osutatud summa või esitada 15 päeva jooksul (välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul) makseettepaneku kättesaamisest nõude või selle osa vastu vastuväide, kui võlgnik ei loe esitatud nõuet põhjendatuks. Lisaks sisaldub makseettepanekus selgitus, et võlgniku vastuväite korral jätkub menetlus hagimenetluses, kuid ei selgitata hagimenetluse erisusi võrreldes maksekäsu kiirmenetlusega. Samuti on makseettepanekus selgitatud, et võlgnikul on majandusliku olukorra tõttu võimalik pöörduda avaldaja poole maksegraafiku sõlmimiseks. Makseettepanekus ei ole teavet selle kohta, et vastuväidet ei pea põhjendama, kuid makseettepanekule on lisatud vastuväite blankett. Selles blanketis sisaldub lahter „vastuväite põhjendus“, mille täitmine ei ole kohustuslik. Blanketis sisaldub ka selgitus, et võlgnik peaks arvestama, et põhjendamatu vastuväite esitamine toob asja hagimenetluses arutamise korral kaasa menetluskulude suurenemise ning lõppkokkuvõttes suureneb 5(9)
2-24-134866 võlgnikult nõutav summa. Makseettepanekus ei ole eraldi teavet selle kohta, kas ja mil viisil on krediidiandja hinnanud enne krediidilepingu sõlmimist võlgniku krediidivõimelisust.
19.Makseettepanekule võib võlgnik esitada 15 päeva jooksul, makseettepaneku välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul, alates selle kättetoimetamisest põhjendamist mittevajava vastuväite (TsMS § 485 lg-d 1 ja 2). Vastuväite esitamise korral antakse asi menetlemiseks üle hagimenetlusse (TsMS § 486), v.a kui avaldaja on sõnaselgelt väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada (TsMS § 485 lg 4).
20.Maksekäsu kiirmenetluses kohus esitatud nõude põhjendatust ei kontrolli, sh ei hinda tõendeid. See tähendab, et kohus ei kontrolli seda, kas krediidiandja on hinnanud nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust ja kas tema intressinõue on seega põhjendatud. Kui tarbija ei esita makseettepanekule vastuväidet, teeb kohus maksekäsu, mille peale saab tarbija esitada TsMS § 4891 lg 1 järgi 15 päeva jooksul, maksekäsu välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul, alates maksekäsu kättetoimetamisest määruskaebuse, milles saab tugineda mh sellele, et nõue on selgelt põhjendamatu (TsMS § 4891 lg 2 p 3). Jõustunud maksekäsk on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 p 1 järgi täitedokument.
21.Eestis korraldavad täitedokumentide täitmist üldjuhul kohtutäiturid (TMS § 3 lg 1), kes peavad avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena (kohtutäituri seadus § 2 lg 1). See tähendab, et täitedokumentide täitmist ei korralda kohus. Täitemenetluses kehtiv formaliseerituse põhimõte ei võimalda kohtutäituril maksekäsu sundtäitmisel omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on hinnanud nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust (RKTKm 23.02.2021, 2-19-14461/49, p 13). Seda saab kontrollida kohus üksnes juhul, kui võlgnik esitab kas kaebuse kohtutäituri tegevuse peale või sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TMS § 221 lg 2 järgi võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineda vaid sellistele asjaoludele, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Seega ei ole Eestis maksekäsu sundtäitmisel tagatud, et kohus kontrolliks seda, kas krediidiandja hindas nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust ja kas sõlmitud intressikokkulepe kehtib. II
22.Euroopa Kohus on leidnud direktiivi 2008/48/EÜ kohta, et tarbija tegelikku kaitset ei ole võimalik saavutada, kui liikmesriigi kohus ei pea omal algatusel kontrollima, kohe kui talle on teada selleks vajalikud asjaolud, kas krediidiandja on täitnud direktiivi artiklis 8 sätestatud kohustuse. Artiklid 8 ja 23 kohustavad liikmesriigi kohut omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 8 (EKo 05.03.2020, C-679/18, p-d 23 ja 46). Sellise omal algatusel kontrolli kohustuse hagimenetluses näeb ette riigisisene kohtupraktika, mis tugineb omakorda Euroopa Liidu kohtupraktikale. Siiski ei ole selline omaalgatuslik kontroll võimalik maksekäsu kiirmenetluses.
23.Euroopa Kohus on tõlgendanud direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes art 7 lg-t 1 selliselt, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, mis võimaldab anda maksekäsu välja nõuetekohase veksli alusel, mis tagab tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse täitmise, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust kontrollida selle lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, kuivõrd niisugusele maksekäsule vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada tarbijale sellest direktiivist tulenevate õiguste järgimist (EKo 13.09.2018, C-176/17, p 71). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et direktiiviga 93/13/EMÜ on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda kohtul, kellele on esitatud maksekäsu nõue, hinnata omal algatusel, in limine litis ega menetluse üheski muus staadiumis – ehkki talle on juba teada kõik vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud – ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus 6(9)
2-24-134866 sisalduva viivitusintressi tingimuse ebaõiglast laadi, kui tarbija ei ole vastuväidet esitanud (EKo 14.06.2012, C-618/10, p 57).
24.Lisaks on Euroopa Kohus direktiivi 93/13/EMÜ tõlgendanud selliselt, et kui maksekäsu täitmise menetluse staadiumis ei ole nähtud ette asjaomases lepingus sisalduvate tingimuste potentsiaalselt ebaõiglase laadi kohtu omal algatusel kontrolli, tuleb riigisiseseid õigusnorme pidada direktiiviga 93/13/EMÜ tagada soovitud kaitse tõhusust kahjustavaks, kui neis normides ei ole nähtud niisugust kontrolli ette maksekäsu tegemise staadiumis või siis, kui niisugune kontroll on nähtud ette ainult juba tehtud maksekäsule vastulause esitamise staadiumis, kuigi esineb arvestatav risk, et asjasse puutuv tarbija ei esita nõutud vastulauset kas selleks ette nähtud iseäranis lühikese tähtaja tõttu või kulude tõttu, mida kohtusse pöördumine vaidlustatud võlasumma suurust arvestades kaasa tooks, või seetõttu, et riigisisestes õigusnormides ei ole nähtud ette kohustust, et tarbijale tuleb teha teatavaks kogu info, mis on vajalik, et ta saaks teha kindlaks oma õiguste ulatuse (EKo 20.09.2018, C-448/17, p 46). III
25.Erinevalt direktiivist 93/13/EMÜ ei ole Euroopa Kohus avaldanud seisukohta selle kohta, kas direktiivi 2008/48/EÜ art-tega 8 ja 23 võib olla vastuolus selline liikmesriigi menetluskord, mis ei võimalda maksekäsu kiirmenetluses kohtul omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on nõuetekohaselt hinnanud tarbija krediidivõimelisust, mistõttu kohus ei saa hinnata, kas kohalduvad sellise rikkumise puhuks ette nähtud tsiviilõiguslikud tagajärjed. Nii direktiivi 93/13/EMÜ kui ka direktiivi 2008/48/EÜ eesmärk on tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse. Seetõttu peab Riigikohus võimalikuks, et maksekäsu kiirmenetluses on sarnaselt lepingus sisalduvate tüüptingimuste potentsiaalselt ebaõiglase laadi omaalgatuslikule kontrollimisele nõutav ka selle omaalgatuslik kontrollimine, kas krediidiandja on hinnanud nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust. Selline tõlgendus aitaks saavutada direktiivi eesmärki. Sealjuures peab Riigikohus võimalikuks, et liikmesriigi õigusnormid, mis sellist kontrolli ei võimalda, on direktiiviga vastuolus.
26.Euroopa Kohtu selgitustest võib järeldada, et direktiiviga 93/13/EMÜ ei oleks vastuolus see, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldust menetlev kohus ei saa kontrollida omal algatusel lepingus sisalduvate tingimuste potentsiaalselt ebaõiglast laadi, kui selline kontroll on ette nähtud maksekäsule vastuväite esitamise korral ja sealjuures ei esine arvestatavat riski, et asjasse puutuv tarbija ei esita vastuväidet (EKo 20.09.2018, C-448/17, p 46). Kui selline seisukoht peaks kohalduma ka selle kontrollimisele, kas krediidiandja on nõuetekohaselt hinnanud tarbija krediidivõimelisust, siis juhib Riigikohus tähelepanu järgmistele Eesti õigusest tulenevatele asjaoludele.
27.Kohtu omaalgatuslik kontroll maksekäsu kiirmenetluses on Eesti õiguses ette nähtud juhul, kui tarbija esitab makseettepanekule põhjendamist mittevajava vastuväite. Vastuväite esitamise blankett, mille kasutamine ei ole seaduse järgi kohustuslik, toimetatakse võlgnikule kätte koos makseettepanekuga. Selles blanketis on muuhulgas lahter „vastuväite põhjendus“, mis võib jätta võlgnikule mulje vastuväite põhjendamise vajalikkusest. Vastuväite esitamise korral annab maksekäsu kiirmenetluse avaldust menetlev kohus asja lahendamiseks üle hagimenetlusse (TsMS § 486).
28.Vastuväite esitamine ise ei põhjusta tarbijale mingeid lisakulusid, kuid vastuväite esitamisega kaasnevas hagimenetluses võivad tekkida võrreldes maksekäsu kiirmenetlusega märkimisväärselt suuremad menetluskulud, mis jäävad kaotuse korral tarbija kanda ja millele on viidatud ka makseettepanekule vastuväite esitamise blanketis. Seega riskib tarbija vastuväidet esitades hagimenetluses tekkivate menetluskulude kandmise kohustusega, eeldusel et hagi tema vastu vähemalt osaliselt rahuldatakse. Kui võlgnik tasub pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist 7(9)
2-24-134866 võla vabatahtlikult, lõpetatakse maksekäsu kiirmenetlus ja võlgnikult mõistetakse välja riigilõiv, mille suurus on kolm protsenti nõudelt, kuid mitte alla 65 euro (riigilõivuseadus (RLS) § 59 lg 6) ja avaldaja menetluskulude katteks 20 eurot (TsMS § 4842). Võrreldes vabatahtliku võla tasumisega maksekäsu kiirmenetluses riskib tarbija makseettepanekule vastuväite esitamisel sellele järgnevas hagimenetluses hagiavalduselt tasutud riigilõivu tasumise kohustusega. Näiteks maksekäsu kiirmenetluses maksimaalselt lubatud 8000 euro suuruse nõude esitamisel hagimenetluses on riigilõiv RLS § 59 lg 1 ja LISA 1 järgi 665 eurot. Samuti riskib tarbija sel juhul krediidiandja lepingulise esindaja kulude kandmise kohustusega, mille põhjendatud ja vajaliku suuruse määrab kindlaks kohus (TsMS § 175 lg 1), lähtudes mh asja keerukusest ja esindaja toimingute mahust. Lisaks arvatakse asja lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka (TsMS § 172 lg 9).
29.Tarbijal ei ole makseettepanekule vastuväite esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul üldjuhul teavet selle kohta, kas krediidiandja on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist nõuetekohaselt täitnud oma kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, samuti ei teavitata teda ka selle kohustuse võimaliku rikkumise tagajärgedest. Sellest tulenevalt ei ole tarbijal võimalik hinnata makseettepanekule vastuväite esitamise põhjendatust ega perspektiivi, mistõttu ei pruugi tarbija osata hinnata seda, kas vastuväite esitamine tooks tema jaoks makseettepanekus toodud võla vabatahtlikust tasumisest soodsama tulemuse.
30.Makseettepanekule vastuväite esitamise tähtaeg on 15 päeva alates makseettepaneku kättetoimetamisest, makseettepaneku välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva (TsMS § 485 lg 1). Kuigi makseettepanekule esitatud vastuväide ei vaja põhjendamist, võivad keskmisel tarbijal puududa teadmised selle kohta, millised lepingueelsed kohustused on krediidiandjal enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist ja millised on nende kohustuste rikkumisest tulenevad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Seetõttu võib keskmine tarbija teadmatusest pidada krediidiandja nõuet enda vastu tegelikust suuremas ulatuses põhjendatuks. Seega esineb märkimisväärne risk, et tarbija ei esita vastuväidet üksnes seetõttu, et vastuväite esitamisest tulenev võimalik kasu ei ole temale selge. Peale tähtaja ei näe seadus makseettepanekule vastuväite esitamisele ette muid menetluslikke piiranguid. Vastuväite võib esitada võlgnik ise, kasutamata selleks advokaadi abi.
31.Juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et Eesti maksekäsu kiirmenetlust puudutavad menetlusnormid on liidu õigusega vastuolus, kerkivad lisaküsimused tekkivate järelmite kohta.
32.Arvestades, et maksekäsu kiirmenetluse avaldust menetleval kohtul ei ole pädevust hinnata tõendeid, mh seda, kas krediidiandja on nõuetekohaselt täitnud oma kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ei ole sel kohtul võimalik omal algatusel kohaldada Eesti õiguses krediidiandja kohustuse rikkumise puhuks ette nähtud tsiviilõiguslikke tagajärgi. See tähendab, et kohtul ei ole võimalik ilma tarbija sellekohase vastuväiteta hinnata, kui suures ulatuses on krediidiandja nõue põhjendatud. Seega oleks liidu õigusest tulenevate eesmärkide täitmiseks maksekäsu kiirmenetluse avaldust menetleval kohtul kaks võimalust. Esimene võimalus oleks jätta maksekäsu kiirmenetluse avaldus menetlusse võtmata olukorras, kus nõude põhjendatuse hindamiseks on vaja hinnata tõendeid, milleks puudub tal pädevus. Teine võimalus oleks teha avaldaja nõusolekul maksekäsk vaid nõude selle osa suhtes (TsMS § 4841), mille põhjendatuse hindamiseks ei ole vaja tõendeid hinnata (nt laenusumma ja seadusjärgse intressi ja viivise nõue).
33.Eelnevast tulenevalt peab Riigikohus vajalikuks küsida Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes: - Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda maksekäsu kiirmenetluses liikmesriigi kohtul tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral omal algatusel kontrollida seda, kas 8(9)
2-24-134866
-
-
krediidiandja on enne krediidi väljastamist nõuetekohaselt täitnud kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, arvestades, et seda ei kontrollita ka maksekäsu sundtäitmisel? Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas selle vastuolu kõrvaldab tarbija õigus esitada 15 päeva jooksul, makseettepaneku välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul, makseettepaneku kättetoimetamisest vastuväide tema vastu esitatud nõudele? Seejuures arvestades, et a) tarbija ei pea vastuväidet põhjendama; b) tarbijale maksekäsu kiirmenetluses saadetavates dokumentides ei ole infot selle kohta, kas ja kuidas krediidiandja hindas tarbija krediidivõimelisust; c) esineb risk, et tarbija ei esita vastuväidet teadmatuse tõttu; d) vastuväite esitamisel vaadatakse asi läbi hagimenetluses, kus kohus saab omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on nõuetekohaselt täitnud kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust; e) hagimenetluses tema vastu sama nõude rahuldamise korral riskib tarbija märkimisväärselt suuremate menetluskulude kandmise võimalusega. 3) Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, ja riigisisest õigust ei ole võimalik tõlgendada viisil, mis võimaldaks maksekäsu kiirmenetluses liikmesriigi kohtul omal algatusel kontrollida seda, kas krediidiandja on nõuetekohaselt täitnud kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, arvestades, et seda ei kontrollita ka maksekäsu sundtäitmisel, siis kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab jätma kohaldamata sellised riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid esitada maksekäsu kiirmenetluses?
34.Enne eeltoodud küsimustes Euroopa Kohtu seisukoha saamist ei pea kolleegium võimalikuks võtta seisukohta selles, kas maksekäsu kiirmenetluses saab lahendada tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, kui seda lahendaval kohtunikuabil ei ole pädevust hinnata tõendeid, sh anda hinnangut sellele, kas krediidiandja on nõuetekohaselt kontrollinud tarbija krediidivõimelisust. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.