Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
7. juuni 2024, Tartu
Tsiviilasja number
2-24-2451
Tsiviilasi
K.S. maksejõuetusavaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 6. märtsi 2024 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.S. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja
XXXXXXXXXXX)
esindajad
(avaldaja):
K.S.
(isikukood
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 6. märtsi 2024 määruse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta K.S. määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud K.S. kanda. Vabastada K.S. määruskaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 10 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord Käesolev määrus ei ole Riigikohtule edasikaevatav (FIMS § 7 lg 2 teine lause ja § 14 lg 3).
1.K.S. (avaldaja/võlgnik) esitas 13. veebruaril 2024 Viru Maakohtule maksejõuetusavalduse, milles taotles võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist (FIMS § 11). Avalduse kohaselt on võlgnik on 100% töövõimetu, mistõttu ei saa ta töötada ei vanglas ega vabaduses.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Maakohus keeldus avaldaja maksejõuetusavaldust menetlusse võtmast. Samuti keeldus maakohus avaldaja menetlusabi taotluse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda, hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Maakohus leidis, et võlgniku maksejõuetusavaldus tuleb jätta menetlusse võtmata, sest avaldusega ei ole võimalik võlgniku taotletavat eesmärki – võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist või pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamise menetlust – võimalik saavutada (TsMS § 377 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 ja FIMS § 14 lg 1 p 1). Maakohus viitas FIMS § 19 lg-le 4, mille kohaselt ei algata kohus võlgade ümberkujundamise menetlust, kui ta on võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist juba algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise. Maakohus märkis, et kohustustest vabastamise otsustamine viidatud sätte tähenduses hõlmab nii seda, kui võlgnik kohustustest vabastatakse kui ka seda, et võlgnik jäetakse kohustustest vabastamata. Kohtute infosüsteemi (KIS) andmetel kuulutas kohus tsiviilasjas nr 2-19-7589 võlgniku pankroti välja 5. juuli 2019 määrusega. Kohus lõpetas 26. mai 2020 määrusega võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega ning algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse. 5. juuni 2023 määrusega keeldus kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamast ja lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Kohtumäärus jõustus 28. septembril 2023. Maakohus märkis, et kui kohus võlgniku kohustustest vabastab, on sellise piirangu eesmärgiks, et kohustustest vabastamist ei toimuks liiga tihti. Pankrotimenetlus saab ette tulla üksikjuhtudel. Võlgniku kohustustest vabastamata jätmine on seotud võlgniku pahatahtliku tegevusega (FIMS § 49 lg 5). Sellisel juhul ei ole samuti õigustatud kohe uue võimaluse andmine. Võlgniku pankrotimenetluse läbiviimisel ei ole perspektiivi, kuna kohus kuulutab pankroti välja üksnes siis, kui ta otsustab ühtlasi algatada kohustustest vabastamise menetluse (FIMS § 45 lg 2), aga juba praegu on teada, et võlgniku suhtes ei ole käesolevalt võimalik algatada kohustustest vabastamise menetlust. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus võlgniku avalduse menetlusse võtmisest.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3.Võlgnik (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, võtta maksejõuetusavaldus menetlusse ja algatada võlgade ümberkujundamise menetlus. Võlgnik soovib tasuda võlgnevusi 50 eurot kuus. Ilma võlgade ümberkujundamise menetluseta ei ole see võimalik, sest kohtutäiturid ei ole nõus sellise maksegraafikuga. Võlgnik on puuduva töövõime ja raske puudega. Võlgnik ei saa töötada. Võlgnik ei soovi pankroti väljakuulutamist ega võlgadest vabastamise menetlust, vaid võlgade ümberkujundamist, et tasuda võlgnevusi vabatahtlikult.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Võlgniku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
5.Võlgnik on esitanud enda kui füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusavalduse. Avaldaja taotleb avaldusega võlgade ümberkujundamist FIMS § 19 jj alusel. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alused on sätestatud FIMS §-s 14. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 575 SE eelnõu seletuskirja järgi on maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise otsustamine üldiselt formaalne menetlus. FIMS §-s 14 sätestatud avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste eesmärk on vältida eelkõige selliste avalduste menetlemist, mis on menetlust välistava puudusega.
6.Maakohus märkis, et keeldub maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest FIMS § 14 lg 1 p 1 ja TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis võimaldab kohtul jätta avaldus menetlusse võtmata nn õigusliku perspektiivituse tõttu ehk olukorras, kus avaldus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui avaldusega ei ole sellega taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Seega on praegusel juhul küsimus avalduse õiguslikus perspektiivis ja maakohtu keeldumine asja menetleda on õige siis, kui avaldusega ei saa taotletavat eesmärki saavutada või kui avaldajal ei ole seadusega kaitstavat huvi, mille kaitseks ta kohtusse pöördub. Riigikohus on TsMS § 371 lg 2 kohaldamise kohta selgitanud, et kui kohus jätab hagi või avalduse sel alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (Riigikohtu
8.märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10; 11. detsembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-13, p 14 ja 3. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu määruse põhjendustega maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et võlgnik saab uue maksejõuetusavalduse esitada alles pärast 5. juunit 2033. Maakohus viitas FIMS § 19 lg-le 4, mis ei anna iseseisvat alust jätta maksejõuetusavaldus menetlusse võtmata, vaid tegemist on alusega võlgade ümberkujundamise menetluse algatamata jätmiseks. Praegusel juhul ei ole täidetud ka FIMS § 19 lg 4 eeldus võlgade ümberkujundmaise menetluse algatamata jätmiseks. Asja materjalide kohaselt ei ole kohus viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist võlgniku suhtes võlgade ümberkujundamise menetlust algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise FIMS § 49 lg 1 või kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS 175 lg 1 tähenduses. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et FIMS § 19 lg 4 piirang hõlmab ka neid olukordi, mil kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata. Seega ei ole kohtu 5. juuni 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-7589, millega kohus keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, iseseisvalt asjaoluks, mis piiraks võlgniku maksejõuetusavalduse menetlemist, võlgniku suhtes FIMS § 18 lg 2 p 3 alusel võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist ja annaks aluse pidada võlgniku maksejõuetusavaldust perspektiivituks. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht FIMS § 45 lg 3 p 3 osas, mis ei piira kohustustest vabastamise menetluse algatamist FIMS § 18 lg 2 p 2 alusel juhtudega, kui võlgniku suhtes on küll kohustustest vabastamise menetlus läbi viidud, kuid selle tulemusena ei ole võlgnikku kohustustest vabastatud FIMS § 49 lg 1 (või kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 1) tähenduses. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, et kohus kuulutab füüsilisest isikust võlgniku pankroti välja üksnes siis, kui ta otsustab ühtlasi algatada kohustustest vabastamise menetluse (FIMS § 45 lg 2). Kohus saab FIMS § 18 lg 2 p 1 järgi maksejõuetusavalduse läbi vaatamisel kuulutada välja võlgniku
pankroti vastavalt PankrS §-s 31 sätestatule ka siis, kui kohus kohustustest vabastamise menetlust ei algata.
7.Ringkonnakohtu arvates ei saa üldjuhul jätta maksejõuetusavaldust selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata, kuna tavapäraselt tehakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist kindlaks, millised on avaldaja võlad ja vara. See võimaldab otsustada, millist liiki maksejõuetusmenetlusega jätkata. Siiski on praegusel juhul ringkonnakohtu arvates tegu erandliku olukorraga, kus avalduse menetlusse võtmisest keeldumine oli lõppjäreldusena õige. Alljärgnevalt põhjendab ringkonnakohus oma seisukohta.
8.FIMS § 2 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule maksejõuetusavalduse kaudu tema võlgade ümberkujundamine või kohustustest vabastamine, tagades ühtlasi võlausaldajate kaitse. FIMS § 14 lg 2 näeb ette, et maksejõuetusavalduse alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot või kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja algatatakse kohustustest vabastamise menetlus, või algatatakse võlgade ümberkujundamise menetlus. Füüsilise isiku maksejõuetusmenetluste eesmärk on seega anda makseraskustes inimestele võimalus alustada n-ö puhtalt lehelt ja ilma võlgadeta. Selleks, et hinnata, kas praegusel juhul on võimalik FIMS-is märgitud eesmärke saavutada, tuleb hinnata maksejõuetusavalduse esitanud isiku vara ja kohustuste olemasolu ja kohustuste struktuuri. Nimelt on maksejõuetusmenetluse algatamise ja usaldusisiku määramise eesmärk selgitada välja füüsilise isiku varaline seis ja kohustuste täitmise võimalused, kusjuures üldjuhul tulekski maksejõuetusavalduse esitanud füüsilisele isikule usaldusisik määrata. Usaldusisiku kogutud andmete põhjal on kohtul seejärel võimalik otsustada, kuidas menetlusega edasi minna.
9.Ringkonnakohus leiab aga, et erandlikus olukorras, kus kohus on veendunud, et need asjaolud, mida usaldusisik saaks välja selgitada ja mille alusel kohus otsustaks, kas võlgade ümberkujundamise menetlus algatada (FIMS § 19), on selged, võib füüsilise isiku maksejõuetusavalduse jätta õiguskaitse vajaduse puudumise korral menetlusse võtmata. Seejuures peab kohus lähtudes FIMS § 4 lg-st 2 selgitama välja võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud, mis on usaldusisiku nimetamise korral usaldusisiku ülesanne (vt selle kohta ka Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-16950).
10.Usaldusisiku ülesanded näeb ette FIMS § 17 ja selle kohaselt koostab usaldusisik vara ja kohustuste nimekirja ning esitab selle kohtule. Varanimekirjas tuleb märkida ka võlgniku ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vara. Rahvastikuregistri andmetel on võlgnikul abikaasa ning maksejõuetuse avalduse kohasel on neil lahusvara režiim. Kohtute infosüsteemi andmetel soovib võlgnik abielu lahutada. Võlgnikul on 2021. aastal sündinud laps. Võlgnik viibib vangistuses kuni
7.märtsini 2026. Maakohus on kontrollinud avalikest registritest, kas võlgnikul on vara (dtl 72-74). Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu avaldajale kinnisasju. Äriregistri andmetel on avaldaja registrist kustutatud ühingute OÜ GERNOR TRADE ja osaühingu RVJ CONSULT dokumentide hoidja. Ühtegi osalust registrisse kantud äriühingutes avaldajal ei ole. Liiklusregistri andmetel võlgnikule sõidukeid ei kuulu.
11.Kohtu õigused maksejõuetusavalduse läbivaatamisel võlgniku makseraskuste ületamiseks sobiva menetlusliigi valikul sätestab FIMS § 18 lg 2. Samas peab kohus menetlusliigi valikul arvestama seaduses ettenähtud ulatuses ka võlgniku arvamusega. Kohus ei saa otsustada FIMS § 18 lõikes 2 nimetatud menetluse algatamist võlgniku tahte vastaselt, välja arvatud pankroti välja kuulutamine võlausaldaja maksejõuetusavalduse alusel (FIMS § 18 lg 3). Käesolevas asjas tuleb maksejõuetusavalduse perspektiivi hinnates arvestada, et võlgnik taotleb avalduses üksnes võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist FIMS § 18 lg 2 p 3 ja § 19 alusel.
Seda seisukohta on võlgnik kinnitanud ka määruskaebuses ja avaldanud, et ta ei soovi uut pankrotimenetlust. Ringkonnakohus leiab, et arvestades maakohtu tuvastatud asjaolusid ning võlgniku soovi makseraskuste ületamise viisi osas, ei ole võlgniku maksejõuetusavaldusel õiguslikku perspektiivi. Võlgade ümberkujundamise menetlus on mõeldud võlgnikule makseraskuste ületamiseks olukorras, kus võlgnik ei ole veel maksejõuetu (FIMS es§ 19 lg 1). Võlgade ümberkujundamise kava raames on võimalik realiseerida võlgniku vara võlgade katteks. Võlgnik loetakse makseraskustes olevaks, kui ta ei suuda või tõenäoliselt ei suuda oma kohustusi täita nende sissenõutavaks muutumise ajal. Võlgnik märgib avalduses, et tema kohustused on juba sissenõutavaks muutunud ja täitmisel mitme kohtutäituri juures erinevates täitemenetlustes. Võlgnik on kohustused maksejõuetusavalduses küll loetlenud, kuid ei ole kohustuste suurust kokku arvestanud. Ringkonnakohus hindab võlgniku kohustuste suuruseks vähemalt 20 000 eurot. Võlgnik on taotlenud menetlusabi avalduselt ja määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivude à 10 eurot tasumiseks. Võlgniku K-raha konto jääk oli 1. märtsi 2024 seisuga 6,37 eurot (dtl 72). Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul tegemist FIMS § 19 lg 1 olukorraga, st võlgnik ei ole makseraskustes, vaid on avalduses toodud andmeid ja ringkonnakohtu tuvastatud vara puudumist arvestades ilmselt püsivalt maksejõuetu. Järelikult ei oleks pärast maksejõuetusavalduse menetlusse võtmist täidetud eeldused võlgade ümberkujundamise menetluse algatamiseks (FIMS § 19 lg 1 ja lg 4). Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et enne võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist määrab kohus FIMS § 19 lg 2 järgi summa, mille võlgnik peab usaldusisiku tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole tasuma. Summa võib määrata maksmisele osamaksetena, kuid seadus ei võimalda usaldusisiku tasu maksmiseks anda menetlusabi (FIMS § 19 lg 2 teine lause). Võlgade ümberkujundamise menetlusega seotud kulud tuleb kanda FIMS § 8 lg 3 esimese lause kohaselt võlgnikul. Arvestades, et võlgnik on taotlenud menetlusabi riigilõivu 10 eurot tasumiseks, siis on alust eeldada, et võlgnik ei suudaks tasuda usaldusisiku tasu ja kulude katteks kohtu deposiiti määratava summa. Seega ei saa kohus ka maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisel ja usaldusisiku määramise järel algatada võlgniku suhtes võlgade ümberkujundamise menetlust ja sellise avalduse menetlemine on perspektiivitu.
12.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Määruskaebuse esitamiseks on maakohus 6. mai 2024 määrusega andnud võlgnikule menetlusabi menetluskulude kandmisel ja vabastanud ta 10 euro suuruse riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel. Riigilõiv tuleks TsMS § 190 lg 4 alusel võlgnikult riigituludesse välja mõista. Ringkonnakohus leiab, et arvestades määruskaebuse esitaja majanduslikku seisu, tuleb võlgnik riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest vabastada (TsMS § 190 lg 7).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.