OMEGA INVEST OÜ hagi OSi vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.07.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
5534,70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja OS (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marina Kelpman
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 20.05.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 05.07.2023 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-21-114884 Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 19.05.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OSilt (kostja) 5150,69 euro saamiseks. Kohus tegi 24.05.2021 kostjale makseettepaneku, mis on kostjale kätte toimetatud 02.06.2021. Kostja esitas nõudele 07.06.2021 ja 09.06.2021 vastuväited. Maksekäsuosakond lõpetas 15.06.2021 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks. 23.08.2021 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevuse 3833,73 eurot, intressi 334,46 eurot, viivise 1316,51 eurot ja kahjuhüvitise 50 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja portaalihaldur Omaraha OÜ vahendusel 1) 25.11.2019 laenulepingu nr R193396401 summas 1885,81 eurot, koguintressi määraga 32% aastas ning kuumaksega 70,21 eurot; 2) 25.11.2019 laenulepingu nr R19336399 summas 1466,48 eurot, koguintressi määraga 29% aastas ning kuumaksega 52,30 eurot; 3) 10.08.2018 laenulepingu nr S182107650 summas 410 eurot, koguintressi määraga 21% aastas ning kuumaksega 11,16 eurot; 14.11.2018 laenulepingu nr S182320088 summas 320 eurot, koguintressi määraga 21% aastas ning kuumaksega 8,67 eurot. Kõigi laenulepingute alusel on raha kostjale üle kantud. Kuna kostja rikkus omapoolseid kohustusi tagastada igakuised kokkuleppelised maksed, siis öeldi laenulepingud üles ja nõuded kostja vastu loovutati hagejale. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Laenu võttis kostja endine elukaaslane TB, kasutades kostja ID-kaarti ja kostja pangakaarti. Hageja ei ole järginud vastutustundliku laenuandmise põhimõtet. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus jättis 05.07.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, märkides et väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.
6.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud nõuded tarbijakrediidilepingutest, mis on sõlmiti ID-kaarti kasutades laenuplatvormil.
7.Laenulepingu nr R193396399 kohaselt on kostja saanud laenu 1466,48 eurot, millega refinantseeris laenu kandmisega (millest on maha arvatud lepingutasu viis eurot) portaali virtuaalkontole järgmised laenulepingud nr-tega: S17931175, S17962736, S171014924, S171269691 ja S181770156. Laenulepingu kohaselt on laenu koguintress: 32,09% aastas (laenuintress ja vahendustasu), laenu periood neli aastat ning krediidi kulukuse määr 34,0% aastas. Pooled ei vaielnud, et laenulepingul on kostja digitaalallkiri, mis on antud 18.10.2019 kell 13.00.
8.Laenulepingu nr R193396401 kohaselt on kostja saanud laenu 1885,81 eurot, millega refinantseeris laenu kandmisega (millest on maha arvatud lepingutasu viis eurot) portaali virtuaalkontole järgmised laenulepingud nr-tega: S16312166, S16487792, S17705426,
2-21-114884 S17790237 ja S17881956. Laenulepingu kohaselt on koguintress 29,4% aastas (laenuintress ja vahendustasu), laenu periood neli aastat, krediidi kulukuse määr 37,5% aastas. Pooled ei vaielnud, et laenulepingul on kostja digitaalallkiri, mis on antud 26.11.2019 kell 16.42.
9.Kostja on 10.08.2018 kell 19.45 digitaalallkirjastanud laenulepingu nr S182107650 ning laenusumma 389,50 eurot, millest on kinni peetud ülekande tasu 0,50 eurot, on üle kantud kostja pangakontole. Laenulepingu kohaselt on laenu periood viis aastat, krediidi kulukuse määr 24,6 % aastas, intressimäär 21,25% aastas.
10.Kostja on 14.11.2018 kell 18.17 digitaalallkirjastanud laenulepingu nr S182320088 ning laenusumma 320 eurot, millest on kinni peetud ülekande tasu 0,50 eurot, on üle kantud kostja pangakontole. Laenulepingu kohaselt on laenu periood viis aastat, krediidi kulukuse määr 24,5% aastas, intressimäär 21,07% aastas.
11.Kostja vande all antud ütlustega 27.11.2022 kohtuistungil on tõendanud, et kostja ID-kaart ja PIN-koodid, mida kostja hoidis oma kodus eraldi, on tema tahte vastaselt läinud kolmanda isiku kasutusse. Kostja ütlustest nähtuvalt ei ole ta olnud teadlik laenulepingute sõlmimisest. Ta ei ole oma elukaaslasega laenude võtmist arutanud ega laenude võtmiseks nõusolekut avaldanud. Kostja selgitas oma ütlustes, et ta hoidis PIN-koode nõuetekohaselt ID-kaardist eraldi, kostja ise ID-kaarti ei kasutanud ning dokumente sellega ei allkirjastanud. Samuti ei kasutanud kostja internetipanka. Kostja kasutas üksnes pangakaarti ja kontrollis automaadist konto seisu. Kostja selgituste kohaselt on tema elukaaslane nii käesolevas menetluses vaidlusalusel perioodil kui ka sellele eelnevalt korduvalt kostja nime all võtnud laenukohustusi, neist kostjat teavitamata ning kuritarvitanud ühises eluruumis viibides kostja ID-kaarti ja selle koode.
12.Olukorras, kus kostja kodus olid eraldi ID-kaart ja koodid ei ole ka keskmiselt mõistlikult inimeselt tema tavapärases tegutsemises võimalik eeldada, et perekonnaliikmed ID-kaarti ja koode kuritarvitaksid. Seega ei ole võimalik väita, et kostja on dokumendi ja koodide käitlemisel olnud hooletu, vaid kostja on käitunud tavapärase hoolsusega. Asjaolu, et kostja lähedane ja temaga samas eluruumis elav isik kasutas kostja teadmata ja temaga kooskõlastamata kostja ID-kaarti ja selle koode viitab sellele, et kolmas isik on tegutsenud laenulepingute sõlmimisel kostja teadmata ja tema tahte vastaselt. Kostja ID-kaart ja koodid on läinud kostja valdusest välja tema tahte vastaselt.
13.Kostja nimel on ilma esindusõiguse olemasoluta teinud tehingu kolmas isik, kes on kostja elukaaslane TB (otsuses ekslikult märgitud OB). Kuna kolmandal isikul puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus ja esindatav tehingut heaks ei ole kiitnud, siis on kõik kolmanda isiku poolt sõlmitud tehingud, milles hageja on nõude esitanud, tühised, millel ei ole õiguslikke tagajärgi. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 05.07.2023 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
15.Kohus on lugenud kõik kostja väited laenulepingute sõlmimise, kostja ID-kaardi/paroolide kasutamise ja nende hoidmise tingimuste osas tõendatuks vaid ühe tõendi, s.o kostja enda ütluste alusel. Sellisele ühele tõendile tuginedes on kohus aga oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes üldse hindamata kostja ütluste usaldusväärsuse. Samuti ei ole kohus hinnanud
2-21-114884 kostja ütluste elulist usutavust ja on ühtlasi jätnud kostja ütlused sisuliselt analüüsimata ning arvestamata kostja ütlustes ja varasemates selgitustes esinevad olulised vastuolud.
16.Kostja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks osas, milles kostja väidab, et ta ei ole laenulepinguid ise sõlminud, et ta ei oska ID-kaarti ja internetipanka kasutada, et ta ei ole andnud TBle kasutamiseks oma ID-kaarti ja paroole. Kostja ei ole selgitanud, kuidas TB sai teada kostja internetipanga kasutajatunnuse. Kostja ei ole tõendanud oma paljasõnalisi väited selle kohta, nagu ei oleks kostja ise laenulepinguid sõlminud ega laenu võtnud. Seega on laenulepingud kehtivad. Laenulepingud tuleb lugeda kehtivaks ka juhul, kui need on sõlmitud kostja ID-kaarti ja paroole kasutades kostja elukaaslase poolt üldvolituse andmise tõttu. Vastustaja seisukoht
17.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium märgib, et kuigi hageja on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, siis ringkonnakohus ei ole hageja taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
19.Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (RKTKo 17.05.2017, 3-2-1-33-17, p 20.1). Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu otsus osutatud nõuetele. Otsusest puuduvad põhjendused, mida oleks võimalik seostada maakohtu järeldustega. Kuna maakohtu otsuse põhjendused ei ole jälgitavad, siis ei ole ka maakohtu seisukoht õiguse kohaldamisel üheselt mõistetav. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud, mistõttu on selle tegemisel rikutud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid.
20.Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised on mõjutanud asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Maakohus on ebapiisavalt käsitlenud hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ja on jätnud olulised asjas tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled vaidlevad, tuvastamata. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14 17.12.2014 tehtud otsuse p-s 17 asunud seisukohale, et rikkumisena TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitada mh ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta.
2-21-114884
21.Hageja esitas nõude kostja vastu tarbijakrediidilepingutest tulenevalt, ning pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalustel tarbijakrediidilepingutel on kostja digitaalallkirjad. Maakohus tuvastas kostja vande all antud seletusele tuginedes, et kostja hoidis oma ID-kaarti ja PIN-koode eraldi ning need on tema tahte vastaselt läinud kolmanda isiku kasutusse. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas tarbijakrediidilepingutele on digitaalallkirjad andnud kostja.
22.Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas ID-kaardi ja PIN-koodide eraldi hoidmisest on võimalik järeldada, et need on läinud kostja tahte vastaselt kolmanda isiku kasutusse. Kuidas ID-kaartide ja PIN-koodide eraldi hoidmisest oleks võimalik järeldada, et kostja neid vaidlusaluseid tarbijakrediidilepinguid digitaalallkirjastades ise ei kasutanud või et neid kasutas kostja elukaaslane TB, millest kostja ei olnud teadlik, otsusest ei selgu. Kohtu järelduse põhjendamiseks ei piisa valikuliselt ühele tõendile tuginemisest, s.o kostja vande all antud seletusele, et tema hoidis ID-kaarti ja PIN-koode eraldi, ja tema arvamusest, et need on läinud kostja tahte vastaselt kolmanda isiku kasutusse. Otsuses peab maakohus analüüsima kõiki esitatud väiteid ja tõendeid, mida pooled on esitanud oma väidete kinnitamiseks või teise poole väidete ümberlükkamiseks.
23.Käesoleval juhul on maakohus jätnud analüüsimata, kuidas kostja vande all antud seletus ID-kaardi ja PIN-koodide eraldi hoidmisest lükkab ümber vaidlusalustele tarbijakrediidilepingutele antud kostja digitaalallkirjad. Maakohus on jätnud hindamata hageja väited ja tõendid kostja vande all antud ütluste usaldusväärsuse (eluliselt mitteusutavuse) kohta.
24.E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 24 lg 1 kohaselt loetakse digitaalallkirja e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 art 3 p-s 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Määruse art 3 p 12 järgi antakse kvalifitseeritud e-allkiri kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja see põhineb e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil. Kvalifitseeritud sertifikaat annab garantii, et sertifikaadi väljastamisel tuvastatakse füüsilise isiku identiteet ning kvalifitseeritud allkirja andmise vahend on garantii selle kohta, et allkirja loomiseks kasutatavad andmed on allkirjastaja ainukontrolli all.
25.Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22).
26.Maakohtu rikkumise tõttu jäi maakohu otsuses sisuliselt tuvastamata, kas kostja on tõendanud, et tema ei ole andnud digitaalallkirja vaidlusalustele tarbijakrediidilepingutele.
27.Samuti ei ole maakohtu otsusest jälgitav, kuidas kujunes maakohtu seisukoht, et kostja ei ole andnud oma elukaaslasele TBle esindusõigust vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute sõlmimiseks, sest maakohus on jätnud hindamata kõik väited ja tõendid selle kohta, et kostja on andnud TBle üldvolituse tehingute tegemiseks, sh vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute sõlmimiseks.
28.Eelnevalt nimetud rikkumiste tõttu on maakohus jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Seega on maakohus jätnud hageja nõude rahuldamata, seda sisuliselt analüüsimata. Otsuses peab maakohus analüüsima kõiki esitatud tõendeid, mida pooled on esitanud oma väidete kinnitamiseks või teise poole väidete ümberlükkamiseks. Oma
2-21-114884 järeldusi tuleb maakohtul nõuetekohaselt põhjendada. Samuti peab kohus põhjendama, kui ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega.
29.Asja uuel läbivaatamisel võib osutuda vajalikuks hinnata ka poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas laenuandja on tarbijakrediidilepingute sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Laenuandjale on kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohustuse järgimine (võlaõigusseaduse §-s 4034). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peab laenuandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Laenuandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas laenust võib tekkida laenutaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte sisust peab laenuandja suutma tõendada, et ta andis krediiti tarbijale, kelle krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud teabe analüüsimise põhjal oli hindamise hetkel tõenäoline, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta. Laenuandja peab suutma tõendada, et ta omandas piisava teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ja näitas tarbija krediidivõimelisuse hindamisel üles nõuetekohast hoolsust. Samuti peab laenuandja suutma näidata krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud andmete kogumise meetodit ja andmete analüüsi ehk seda, kuidas kujunes laenuandja hinnang tarbija krediidivõimelisuse kohta. Lisaks peab laenuandja suutma tõendada, et ta võttis tarbijalt kinnituse selle kohta, et enne lepingu sõlmimist selgitas laenuandja tarbijale lepingu olulisi tingimusi ja krediidilepingu sõlmimisega kaasnevaid ohtusid (VÕS II komm/Käerdi, Õunpuu (2019), § 4034 , p 3.5).
30.Maakohus peab selgitama pooltele, millised asjaolud esitatud nõuetest tulenevalt vajavad tõendamist. Juhul kui selgub, et asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid on esitamata, peab maakohus võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada.
31.Kokkuvõtvalt rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses. Poolte väited ja esitatud tõendid on olulises ulatuses hindamata ja asjaolud jäänud tuvastamata. Kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, st kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud (TsMS § 656 lg 1 p 5), ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Menetluskulude jaotus
32.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.