Määruse tegemise aeg ja koht 04.06.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-112810
Kohtuasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.05.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi PlusPlus apellatsioonkaebus
Capital
13.06.2024
Tsiviilasja hind
1325,76 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital 11919806), lepinguline esindaja CK
(registrikood
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 09.05.2024 otsuse peale.
2.Jätta kaebuse esitamisega seotud menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 22.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 1063,46 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.14.02.2024 esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista hageja kasuks võla 799,51 eurot, intressid 58,15 eurot, teenustasu 26,85 eurot, hagi esitamise seisuga (14.02.2024) sissenõutavaks muutunud viivise 247,15 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt (799,51 eurot) alates 15.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni 19,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
1.1.Hagiavalduse kohaselt tuleneb nõue kostja ja Coop Finants AS vahel 08.03.2022 sõlmitud krediitkaardi kasutamise lepingust nr CNT00000129068. Lepingu kehtivuse ajal kasutas kostja krediiti summas 799,51 eurot ega ole tagasimakseid teinud. Kostja põhivõlg hageja ees on hagi esitamise seisuga 799,51 eurot. Nõue on loovutatud hagejale 10.08.2022, millest kostjat samal päeval teavitati.
1.2.Kostja rikkus lepingut ega tagastanud kasutatud krediiti 799,51 eurot, samuti jättis kostja tasumata igakuise intressi 58,15 eurot ja teenustasu 26,85 eurot alates 05.04.2022. Coop Finants AS teavitas kostjat 30.06.2022 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja 21.07.2022 võla tasumiseks. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, ütles Coop Finants AS lepingu 28.07.2022 üles.
1.3.Krediidi kulukuse määr oli lepingus märgitud 23,59%.
1.4.Kostja pidi igakuiselt 5. kuupäevaks tagastama kasutatud krediidi ning lisaks maksma intressi ning muid tasusid. Vastavalt hinnakirjale kohustus kostja tasuma kuutasu 0,95 eurot ja teenustasu sularaha väljavõtmise eest Coopi kauplustes 1 euro + 2,5% tehingu summast.
1.5.Hagiavalduse kohaselt ei tasunud kostja teenustasu ajavahemikul 13.03.2022–21.03.2022 tarbitud teenuste eest ja kuutasu kokku 26,85 eurot.
1.6.Kostja jättis pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 799,51 eurot, seega arvutas hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt määraga 19,9% aastas, kuid mitte rohkem kui kolmekordne seadusjärgne intressimäär aastas, võlgnetavalt summalt alates lepingu ülesütlemise päevast kuni hagi esitamiseni. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise lepingu põhitingimustes kokkulepitud intressimääraga samas määras s.o 19,9% aastas ajavahemiku 28.07.2022–14.02.2024 eest, kokku 247,15 eurot. Lepingu tingimuste p-de 6.4 ja 6.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 alusel. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlga ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on edastanud teenusena kolm tasulist meeldetuletuskirja: 17.08.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 25 eurot, 15.09.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot ja 20.11.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot. Seega on hageja kandnud võla sissenõudmise tõttu reaalseid kulusid ja juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 3 nõudis hageja sissenõudmiskulu 35 eurot hüvitamist.
2-23-112810 Kostja vastuväited
2.Kostja ei vastanud hagile. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 09.05.2024 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja Coop Finants AS ja kostja vahel 08.03.2022 sõlmitud krediitkaardi kasutamise lepingust nr CNT00000129068 tuleneva põhivõla 799,51 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 29.07.2022 kuni 14.02.2024 eest 129,62 eurot ja sissenõudmiskulud 15 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (799,51 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.02.2024 kuni põhivõla kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 669,89 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja intress 58,15 eurot, viivis 117,53 euro ulatuses ja teenustasu 26,85 eurot.
4.Maakohus jättis hageja menetluskulud 78,75% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 21,25% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt välja menetluskulud 572,51 eurot. Kostjal rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei olnud. Ühtlasi mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa (s.o 572,51 euro) tasumiseni.
5.Kohus tuvastas laenulepingu sõlmimise ja krediidi 799,51 eurot ajavahemikus 13.03.2022– 21.03.2022 kostja kasutusse andmise, samuti selle, et krediidi kulukuse määr oli 23,59% ja see ei ületanud krediidi kulukuse ülempiiri. Krediidiandja on lepingu tarbijaga kehtivalt lõpetanud.
6.Nõue on loovutatud hagejale.
7.Kohus tuvastas, et krediidi andmisel on rikutud VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust, ja kohaldas 08.03.2022 sõlmitud krediitkaardi kasutamise lepingule nr CNT00000129068 lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgset intressimäära 0%.
8.Kohus rahuldas hageja põhinõude 799,51 eurot, jättis vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu rahuldamata intressinõude, osaliselt viivisenõude, kohaldades lepingujärgse viivisemäära asemel seadusest tulenevat viivisemäära. Lisaks rahuldas maakohus osaliselt sissenõudmiskulude hüvitamise nõude ning jättis vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu rahuldamata teenustasu nõude. Apellatsioonkaebus
9.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise seisuga (14.02.2024) sissenõutavaks muutunud viivise nõude 117,53 eurot ja palus teha uue otsuse, millega mõista välja viivis põhinõudelt (799,51 eurot) alates 15.02.2024 arvestatavana kuni põhinõude täitmiseni 19,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
9.1.Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12) ning lepingujärgne viivis kohaldub ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatele nõuetele. Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 19,90% aastas ja viivisemäär lepingujärgne intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivisemäär.
2-23-112810
9.2.Lähtudes eeltoodust on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Samuti leidis hageja, et õige ei ole kohaldada analoogia alusel VÕS § 403 4 lg-t 7.
9.3.Hageja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti analoogia alusel VÕS § 4034 lg 7.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
11.TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 1325,76 eurot, sh põhinõue 799,51 eurot. Kuna asja hind on alla 3500 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).
12.Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel.
13.Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).
14.Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse
2-23-112810 normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb viivisenõude osas rahuldada osaliselt. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega hagi rahuldamata jäetud osale ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus vastab järgnevalt lühidalt apellatsioonkaebuse väidetele.
14.1.Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleks tarbijale kohaldada lepingus esialgselt kokku lepitud viivisemäära, milleks oli esialgset intressimäära arvestades 19,90% aastas.
14.2.Kostjaga 08.03.2022 sõlmitud Säästukaart Pluss kasutamise lepingu nr CNT00000129068 (dtl 83) kohaselt oli kokku lepitud viivisemääraks „lepingujärgne intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivise määr“. Maakohus tuvastas VÕS § 4034 järgse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ning seda järeldust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt krediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär. Lepingu sõlmimise ajal 08.03.2022 oli seadusjärgse intressi määr 0%. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et lepingujärgne intress oli 0%, tuleb kolleegiumi arvates sellest lähtuda ka viivise arvestamisel ehk teisisõnu ei saa krediidiandja tugineda intressimäärale, mida krediidilepingule kohaldada ei saa (esialgsele intressikokkuleppele).
14.3.Seega tuleb arvestades krediidilepingus kokku lepitut („lepingujärgne intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivise määr“) viivisemääraks lugeda lepingule kohaldatav intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivise määr. Seega mõistis maakohus õigesti viivise välja tarbijakrediidi seadusjärgses viivisemääras.
14.4.Hageja on apellatsioonkaebuses esile toonud, et tarbijaga kokku lepitud tüüptingimustes sisalduv viivisemäär ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine. Samas ei ole maakohus kohaldanud lepingule seadusjärgset viivisemäära mitte seetõttu, et tingimus oleks tüüptingimusena tühine, vaid põhjusel, et rikutud oli vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu oli lepingust tulenev intressimäär 0%.
14.5.Apellant tugineb RKTKo 2-21-13098 p-le 33, mille kohaselt tarbija peab arvestama lepingus kokku lepitud viivisemääraga, sest see on lepinguvabaduse väljendus. Nimetatud kohtuasjas tugines pankrotihaldur viivisekokkuleppe tühisusele, sest see ületas kolmekordselt seadusjärgset määra ja leidis, et see on tüüptingimusena tühine. Kolleegium leidis viidatud lahendi punktis 33, et viivisekokkulepe ei ole tühine ainuüksi seetõttu, et see ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sama on analüüsitud ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-4331 ja 24.01.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-108947. Seega kõigis apellandi viidatud lahendites on kohtud analüüsinud viivisekokkuleppe sisu üksnes tüüptingimuste regulatsiooni kontekstis. Seega ei andnud Riigikohus ega ka Tallinna Ringkonnakohus hinnangut sellele, milliseks tuleb lugeda viivisemäär olukorras, kus lepingule kohaldatakse seadusjärgset intressimäära vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ja lepingus on kokku lepitud, et viivisemääraks loetakse lepingujärgne intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivisemäär.
14.6.Kuna käesolevas asjas on viivisemäär seotud lepingust tuleneva intressimääraga (kuid mitte vähem kui seadusest tulenev viivisemäär) ja lepingule kohaldatav määr on 0%, siis on
2-23-112810 lepingust tulenev viivisemäär antud juhul võrdne VÕS § 113 lg-st 1 tuleneva määraga, millest lähtus ka maakohus.
14.7.Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis on maakohus menetluskulud õigesti TsMS § 163 lg 1 alusel jaotanud.
15.Seega hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele ja eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
16.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
17.Apellant on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 100 eurot. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus taotleda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel riigilõivu tagastamist.
18.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.