Aktiva Finance Group OÜ (end Osaühing Aktiva Finants) hagi E. K. vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Hagihind
2870,14 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (e-post [email protected]) Kostja: E. K. (isikukood xxxx)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus, lihtmenetlus
Resolutsioon
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja esitatud väited ja nõue
Pooled sõlmisid 26.05.2023 võlatunnistuse nr xxxx, millega sõlmiti pooltevaheline maksekokkulepe. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 2139,01 eurot, millest põhivõlg on 1915,38 eurot, viivis 6,20 eurot, sissenõudekulu 40 eurot ja intress 177,43 eurot. Eelnevale lisandub ühekordne lepingutasu summas 80 eurot. Kostja kohustus võla tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjalt ei ole kokkuleppe katteks laekumisi toimunud. Kostja võlgneb hagejale 2219,01 eurot. Hageja
on arvestanud viivist võlatunnistuste sõlmimisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065% päevas. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 2 219,01 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 196,71 eurot ja viivise põhinõudelt (2 219,01 eurolt) alates 16.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni 0,065% päevas. Kostja seisukohad
2.Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 20.01.2024. Kostja ei ole hagile vastust esitanud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
4.Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 26.05.2023 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe nr xxxx. Võlatunnistuse kohaselt tunnistab kostja, et tal on hageja ees võlgnevus võlatunnistuse andmise päeva seisuga summas 2139,01 eurot, millest põhivõlg on 1915,38 eurot, viivis 6,20 eurot, sissenõudekulu 40 eurot ja intress 177,43 eurot ning eelnevale lisandub ühekordne lepingutasu 80 eurot (leping dtl 40). Vastavalt võlatunnistuses kokku lepitud maksegraafikule kohustus kostja võlgnevuse tasuma osamaksetena perioodi 25.05.2023 – 10.09.2025 jooksul.
5.Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 (punktides 28 ja 29) asunud seisukohale, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad.
6.VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
7.Võlatunnistusest nähtuvalt on kostja nõustunud, et võlatunnistuse andmisega kaotab ta võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid (dtl 40). Vastavalt VÕS § 421 on seadusega sätestatud nõuetest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kohus on 29.02.2024 määrusega kohustanud hagejat selgitama, millise esialgse võlasuhtega seoses 26.05.2023 võlatunnistus sõlmiti. Ühtlasi selgitas kohus hagejale, et juhul, kui esialgne võlasuhe oli tarbijakrediidilepingu, siis tuleb hagejal välja tuua millal, kelle vahel, milliste tahteavalduste vahetamise teel ning millistel tingimustel see leping sõlmiti, kas ja millal laenusumma kostjale üle anti, milline oli krediidikulukuse määr (ning selle kontrollimist võimaldavad andmed) ja
asjaolud ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta kostjale laenu andmise otsustamisel: kuidas laenuandja andmeid kogus ning milliste andmete alusel kostja krediidivõimelisust hindas. Kohus andis hagejale täienduste esitamiseks tähtaja kuni 13.03.2024. Hageja ei ole selgitanud, mis alusvõlasuhtega oli tegemist, kuid kohus leiab, et võlatunnistuse puhul on põhjendatud eeldada, et tegemist oli tarbijakrediidilepinguga, sest vastupidisel juhul saab võlausaldaja asjaolude varjamise teel ja võlatunnistusega saavutada olukorra, kus ta ei pea seadusest tulenevaid kohustusi täitma või nende täitmist selgitama. Hagejal oli võimalik esitada asjaolud ja seda kinnitavad tõendid, mille kohaselt võlatunnistuse aluseks olev võlasuhe ei ole tarbijakrediit. Hageja seda ei teinud. Käesoleval juhul nähtub 26.05.2023 maksekokkuleppe tingimustes (dtl 39) ja võlatunnistuses (dtl 40) välja toodud võla osistest, et kostja võlgnes hagejale ka intressi, mis on iseloomulik krediidilepingule (VÕS § 397 lg 1).
8.Samuti saab käesoleval juhul eeldada, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 lg 1). Riigikohus on 11.10.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-20479 selgitanud, et tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidise osas tuleb tuua asjaolud välja krediidiandjal (p 11). Asjaolusid, mille alusel saaks jõuda järeldusele, et käesoleval juhul ei olnud tegemist majandustegevuses tegutseva isiku ja tarbija vahelise suhtega, hageja välja toonud ei ole.
9.Hageja on hagiavalduse täpsustuses märkinud, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega. Kohtu hinnangul, isegi kui tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega, ei muuda see tulemust. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p-de 2, 10 või 11 alusel. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35 lg 1). Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga (VÕS § 35 lg 2). Hageja on küll väitnud, et kostjal oli võimalus võlatunnistuse kokkulepet mitte sõlmida, kuid see ei tähenda, et seal märgitud tingimused ei oleks tüüptingimused. Samuti ei anna alust järeldada, et tegemist ei olnud tüüptingimustega asjaolu, et võlatunnistuse sõlmimiseks pidi kostja end iseteeninduskeskkonda sisse logima, end autentima ning et tal oli võimalus seal teha valik, st kas tasuda võlanõue täies ulatuses, võtta ühendust võlausaldajaga või sõlmida kokkulepe. Samuti ei anna teistpidiseks järelduseks alust ka see, et kostja kinnitas kokkuleppe vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust kokkuleppe mittetäitmisel kaasnevatest ohtudest/tagajärgedest.
10.Hageja väidete kohaselt nõustus kostja kokkuleppe kohaselt, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Sellega on piiratud ebamõistlikult kostja õigust kasutada tõendeid või pandud talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal (VÕS § 42 lg 3 p 11). Samuti on sellega raskendatud ebamõistlikult kostja võimalust kaitsta oma õigusi kohtus (VÕS § 42 lg 3 p 10). Täiendavalt on sellega välistatud ka kostja õiguskaitsevahendite kasutamine hageja suhtes või piiratud nende kasutamist ebamõistlikult juhuks, kui tingimuse kasutaja jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata või täidab kohustuse mittekohaselt (VÕS § 42 lg 3 p 2). Võlatunnistusega ei saa muuta kehtivaks kokkuleppeid, mis on vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga tühised.
11.VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17).
12.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
13.Kuivõrd hageja ei esitanud asjaolusid alusvõlasuhte kohta (sh krediidikulukuse määra osas) ning kohtule esitatud andmed ei võimalda kohtul kontrollida, kas krediidiandja on vastustundliku laenamise põhimõtet järginud, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole selged ega õiguslikult põhjendatud. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud
14.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.
15.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja menetluses sisuliselt osalenud ei ole, ei ole kostjal saanud menetluskulusid tekkida. Kohus märgib, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
16.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).