Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Hageja OÜ Citadele Factoring (registrikood 10925733), lepinguline esindaja AJ
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
hagi
X
vastu
võla
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Suido Västra
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 15.04.2024 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 13.03.2024 kohtuotsuse peale tsiviilasjas nr 2-18-15146 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. OÜ-l Citadele Factoring ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.OÜ Citadele Factoring (hageja) esitas Cargomaster OÜ (liisinguvõtja) ja X (kostja, käendaja) vastu hagi liisingu- ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja liisingumaksete võla 4485,11 eurot, viivise 2758,45 eurot, vara müügiga seotud kahju hüvitise 2300 eurot, viivise 0,15% päevas (põhivõlalt 3278,02 eurot) alates 04.10.2018 kuni võla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 519,57 eurot ning menetluskulud 600 eurot koos VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras sätestatud viivisega.
2.Harju Maakohus rahuldas 04.11.2019 tagaseljaotsusega hagi Cargomaster OÜ suhtes ning mõistis hageja kasuks solidaarselt põhivõla 4485,11 eurot, viivise 2758,45 eurot ja vara müügiga seotud kahju hüvitise 2300,00 eurot ning viivise 0,15% päevas (põhivõlalt 3278,02) alates 04.10.2018 kuni võla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 519,57 eurot. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt Cargomaster OÜ kanda mõistes hageja kasuks menetluskuludena riigilõivu 600 eurot ja väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.
3.22.11.2019 hagiavalduse tervikteksti kohaselt sõlmis hageja ja Cargomaster OÜ 21.08.2015 kolm liisingulepingut: nr 7700-15JKP, nr 7694-15JKP ja nr 7698-15JKP, mille alusel finantseeris hageja liisinguvõtjale liisingueseme (haagiste) omandamist kapitalirendi kaudu. Liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga vastavad käenduslepingud, mille punkt 1 sätestas käendajale solidaarvastutuse. Liisinguleping öeldi esimest korda üles 04.07.2016. Pärast läbirääkimisi taastasid pooled lepingud. Lepingute taastamise lisade punkt 2 on käsitletav ka võlatunnistusena liisingu jääkide osas ja lisade punktides 2 esitatud jääkidest lähtuvalt jätkus liisingu edasine tagastamine.
4.Liisinguvõtja liisingulepingutest tulenevat igakuist liisingumaksete tasumise kohustust kohaselt ei täitnud. Võla tõttu saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale 14.02.2017 hoiatuse liisingulepingute ülesütlemise kohta. 08.03.2017 saatis hageja käendajale e-kirja, et fikseerida telefoni teel arutatu, kus käendaja lubas võlast poole tasuda 09.03.2017 ja ülejäänu 17.03.2017. Käendaja kinnitas e-kirjas olevaid suulisi kokkuleppeid 09.03.2017 e-kirjaga. Käendaja lubadust ei täitnud. 13.03.2017 käis hageja kontoris Maksym Marchenko ning selgitas, et vaatab liisinguvõtja võimalused üle ja siis otsustab, kas tasub kõik võlad ära või kui võlgade tasumine ei ole võimalik, siis tagastab varad ja lõpetab lepingute edasise täitmise.
5.Hageja ütles liisingulepingud teist korda erakorraliselt üles 27.03.2017. Kuivõrd pärast liisingulepingute taastamist ei tasunud liisinguvõtja ega käendaja ühtegi makset, on ülesütlemise päeva seisuga võlas kõik graafikutejärgsed liisingumaksed alates 29.09.2016– 27.03.2016.
6.Liisinguobjektid tagastati 15.03.2017. Hageja saatis liisinguobjektide hindamisaktid liisinguvõtjale ja käendajale tutvumiseks e-kirjadega 13.04.2017 ja ühtlasi teatas, et varad suunatakse müüki ja teatas ka müügikorraldaja nime. Liisinguobjektid müüdi LKW Trucks OÜ
vahendusel, kes esitas hagejale müügi vahenduse eest arved, millest käibemaksuta osa summast 2300 eurot kuulub hagejale VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitamisele.
7.Pärast liisingulepingu nr 7700-15JKP järgse liisinguobjekti müüki jäi selle lepingu alusel üles võlg summas 277,51 eurot, mis on osaline müügi vahendustasu, mida kaeti võlgnevuse kustutamisel viimases järjekorras. Liisingulepingu nr 7694-15JKP müügihind kattis täies ulatuses jääkmaksumuse ja üle jäi 2786,99 eurot, mis suunati põhiosa tagasimaksete võla katteks. Põhiosa tagasimaksete võlg jäi peale seda järgi 2382,32 eurot. Liisingulepingu nr 769815JKP müügihind kattis täies ulatuses jääkmaksumuse ja üle jäi 4276,42 eurot, mis suunati põhiosa tagasimaksete võla katteks. Põhiosa tagasimaksete võlg jäi pärast seda järgi 895,70 eurot.
8.Liisingulepingute ülesütlemisega muutusid ka liisingu jääkmaksumused täies ulatuses sissenõutavaks. Viivise määr liisingulepingu kohaselt oli 0,15% päevas ning sellest tulenevalt viivis kokku 2758,45 eurot. Kuna põhiosa tagasimaksete võlg on 3278,02 eurot ja sissenõutav viivis hagi esitamise seisuga 2758,45 eurot, siis ei nõua hageja edasiulatuvat viivist rohkem kui 519,57 eurot.
9.15.08.2023 esitatud ning 21.12.2023 täpsustatud dokumendis loobus hageja sissenõutavast viivisest osaliselt summas 2390,65 eurot ja palus kohtul välja mõista viivise 367,80 eurot. Samuti loobus hageja edasiulatuva viivise arvestamisel viivise määrast selles osas, mis ületab 0,02% päevas ja palus kohtul välja mõista edasiulatuva viivise viivisemääraga 0,02% päevas. Kostja seisukoht
10.Kostja vaidles hagile vastu.
11.Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et liisingulepingud on kehtivalt üles öeldud. Hageja leppetrahvinõue 500 eurot on alusetu. Kostja vaidles vastu ka hageja kahju hüvitise nõudele summas 2300 eurot. Hageja ei selgitanud kostjale enne käenduslepingute sõlmimist vastavalt VÕS § 14 lg-le 2, et ta ei kavatse omal initsiatiivil hakata kostjat teavitama sellest, kui liisinguvõtja jätab igakuise liisingmakse tähtajaks tasumata. Liisinguandja ei ole täitnud kohustust tagastada liisinguvõtjale kreeditarvetes arvestatud käibemaksu ja selle kohustuse rikkumisest tuleneb viivisenõue, mille alusel käendaja võlanõudele vastu vaidleb ja taotleb tasaarvestust. Maakohtu otsus
12.Harju Maakohus võttis 13.03.2024 otsusega vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse viivise summas 2390,65 eurot osas ning edasiulatuva viivise osas, mis ületab määra 0,02% päevas. Maakohus rahuldas hagi osaliselt mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5418,83 eurot, kahju 2577,19 eurot, viivise 367,14 eurot ning viivise põhiosa tagasimaksete võlalt (s.o 3278,02 eurolt) 0,02% päevas alates 09.10.2018 kuni põhiosa tagasimaksete võla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus 80% ulatuses kostja kanda ning 20% ulatuses hageja kanda.
13.Esmalt võttis maakohus vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas selles osas menetluse.
14.Maakohus luges tõendatuks hageja ja Cargomaster OÜ vahel 21.08.2015 liisingulepingute nr 7700-15JKP, 7694-15JKP, 7698-15JKP sõlmimise, lepingute sisu ning asjaolu, et liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga käendusleping olenevalt liisingulepingust vastavalt 29 952 eurot, 46 176 eurot ja 46 176 eurot. Samuti luges maakohus tõendatuks, et liisingulepingud öeldi võla tõttu esmalt üles 04.07.2016, kuid taastati 13.09.2016. Teistkordselt öeldi liisingulepingud erakorraliselt üles 27.03.2017 ning liisinguobjektid tagastati 15.03.2017. Maakohus asus seisukohale, et hageja on tõendanud, et on nii liisinguvõtjale, kui ka kostjale saatnud nii liisingulepingute erakorralise ülesütlemise hoiatuse (kus on antud täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks) kui ka ülesütlemise avalduse. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks vastavalt maksegraafikutele tagasimakseid teostanud või täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasunud. Seega tulenevalt liisingulepingute üldtingimuste punktist 8.1.5 ja VÕS § 196 alusel oli hagejal õigus lepingud erakorraliselt üles öelda. Maakohtu hinnangul ei ole seejuures tähtsust, kes hageja töötajatest hageja nimel vastavad avaldused kostjale edastas, kuna tegemist on hageja ja tema töötajate sisesuhtega.
15.Vastuseks kostja väitele, et hageja ei ole täitnud käenduslepingute sõlmimisel VÕS § 14 lg 2 sätestatud teavitamiskohustust märkis maakohus, et materjalidest nähtub, et käendajale on saadetud nii hoiatus lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks kui ka lepingute erakorralise ülesütlemise avaldus. Seega on hageja käendajat ka enne erakorralist ülesütlemist teavitanud ning kostja vastuväide on asjakohatu. Kostja on käenduslepingute p-s 14 kinnitanud, et on liisingulepinguga ja ostumüügilepinguga põhjalikult tutvunud ja endale võetud kohustuste sisust ja riskidest aru saanud. Samuti on käendaja kinnitanud, et liisinguandja on talle selgitanud liisingulepingu ülesütlemisele järgnevat käendaja proportsionaalvastutuse tähendust ja samuti seda, et liisinguandjal on õigus nõuda kõikide kohustuste täitmist ka ainult käendajalt.
16.Maakohus asus seisukohale, et lepingute taastamisele eelneva perioodi eest oleva võlgnevuse suurus (s.o liisingujäägi suurus) 13.09.2016 seisuga on tõendatud lepingute lisadega nr 2, s.o dokumendid, milles pooled leppisid kokku liisingulepingute taastamises. Nimetatud lisade p-des 2 on välja toodud, et liisingulepingu nr 7700-15JKP alusel tasumata liisingujäägiks on 18 723,97 eurot, liisinguleping nr 7694-15JKP tasumata liisingujäägiks on 28 824,92 eurot ning liisingulepingu nr 7698-15JKP tasumata liisingujäägiks on 30 113,33 eurot. Maakohtu hinnangul on lisade 2 näol tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega, mille kostja on allkirjastanud ning tunnistanud lisade nr 2 p-des 2 märgitud kohustuste olemasolu. Hageja on välja toonud, et pärast liisingulepingute taastamist ei ole liisinguvõtja ega käendaja tasunud mitte ühtegi liisingumakset, s.o tagastamata on kõigi kolme liisingulepingu puhul 7 graafikujärgset osamakset perioodil 29.09.2016–27.03.2016 kokku summas 16 554,66 eurot. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et nimetatud osamaksed tasutud oleks.
17.Maakohus leidis, et hageja oli õigustatud pärast liisinguesemete enda valdusse saamist krediteerima käibemaksu korrigeerimise eesmärgil liisinguobjektide jääkmaksumust lepingute ülesütlemise päeva seisuga jäägi ulatuses. Seega pärast käibemaksu korrigeerimist olid liisingu jääkmaksumused järgnevad: liisingulepingus nr 7694-15JKP on korrigeeritud jääk käibemaksuta 19 713,01 eurot; liisingulepingus nr 7698-15JKP on korrigeeritud jääk ilma käibemaksuta 19 723,58 eurot; liisingulepingus nr 7700-15JKP on korrigeeritud jääk ilma käibemaksuta 12 805,09 eurot.
18.Maakohus tuvastas, mis oli liisinguobjektide turuväärtus ning mis hinnaga need müüdi. Maakohus asus seisukohale, et arvestades poolte kokkuleppeid, on hageja õigustatult lähtunud oma nõude arvestamisel liisinguobjektide müügihindadest. Seega on hageja nõue põhjendatud kokku 5418,83 euro ulatuses. Lisaks leidis maakohus, et VÕS § 367 lg-st 4 tulenevalt on
põhjendatud ka hageja kahjuhüvitise nõue seoses liisinguesemete müügi vahenduse kuludega 2577,19 euro ulatuses.
19.Kuna kostja ei tasunud põhivõlga, siis on hageja õigustatud nõudma ka viivist. Seega on hageja viivise nõue perioodi eest 28.03.2017 kuni 08.10.2018 põhjendatud kokku 367,14 eurot ning alates hagi esitamisest 09.10.2018 on hageja õigustatud nõudma viivist põhivõlalt (s.o 3278,02 eurolt) VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõla tasumiseni.
20.Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et tal oleks hageja vastu nõue, mida saaks tasaarvestada ega nõustunud kostja seisukohaga, et tema suhtes ei saa nõue olla suurem, kui on tagaseljaotsusega välja mõistetud liisinguvõtjalt.
21.TsMS § 162 lg 1, 163 lg 1 ja 168 lg 4 kohaselt jättis maakohus menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
22.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse punktid 2-4 ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
23.Kostja leidis, et maakohus pidanuks VÕS § 139 ja 140 alusel vähendama kostjalt välja mõistetavat summat, sest hageja kasuks oli Cargomaster OÜ suhtes tehtud tagaseljaotsus. Hageja oleks saanud pöörduda sellega kohtutäituri poole, kuid ei teinud seda, käitudes hea usu põhimõtte vastaselt. Kui hageja oleks esitanud täitmisavalduse tagaseljaotsuse sundtäitmiseks, oleks see liisinguvõtja äriregistrist kustutamise välistanud. Lisaks heitis kostja maakohtule ette, et kohus ei arvestanud kostja taotlust vähendada hagi rahuldamise korral kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat VÕS § 146 lg 3 alusel, sest hageja rikkus kohustust teavitada kostjat põhivõlgnikul Cargomaster OÜ võla tekkimisest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
25.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
26.Hageja on käesolevas asjas esitanud kostja kui käendaja vastu käenduslepingu alusel nõude põhjusel, et põhivõlgnik Cargomaster OÜ ei täitnud enda liisingulepingutest tulenevat kohustust. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, mh
liisingu- ja käenduslepingute sõlmimise ning liisingulepingute ülesütlemise asjaolusid, samuti põhivõlgniku rahaliste kohustuste suurust ja haagiste lepingujärgseid jääkmaksumusi ülesütlemise aja seisuga. Kostja ei eita, et tema vastu käenduslepingust tuleneva nõude eeldused on täidetud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostjal kaks keskset etteheidet. Esiteks tulnuks kostjalt välja mõistetud võlga VÕS § 139 ja 140 alusel vähendada, kuivõrd hageja ei esitanud põhivõlgniku suhtes tagaseljaotsust sundtäitmisele, mistõttu põhivõlgnik kustutati äriregistrist ja sissenõude pööramine tema vastu ei ole enam võimalik. Teiseks pidi maakohus hageja nõuet vähendama VÕS § 146 lg 3 alusel, sest hageja rikkus VÕS § 146 lg 1 kohustust.
27.Seoses kostja esimese väitega VÕS § 139 ja § 140 kohaldamata jätmise kohta märgib ringkonnakohus, et VÕS § 142 lg-st 1 ja 145 lg-st 1 ning 2 tulenevalt vastutab käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses ning solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sellest tulenevalt sai hageja ise valida, millise solidaarselt vastutava isiku (põhivõlgnik, käendaja) vastu ta nõude kohtulikult ja/või sundtäitmise kaudu maksma paneb. Seega, ka juhul kui eeldada, et Cargomaster OÜ suhtes tehtud tagaseljaotsuse sundtäitmisele esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik käendajal tagasinõuet põhivõlgniku vastu osaliselt või täielikult maksma panna, ei kuulu antud juhtum VÕS § 139 või § 140 kohaldamisalasse ning kostja väide ei saa olla edukas.
28.Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et hageja ei selgitanud enne käenduslepingute sõlmimist, et ta ei kavatse omal initsiatiivil hakata käendajat teavitama sellest, kui liisinguvõtja jätab igakuise liisingumakse tähtajaks tasumata. Seega saab kaebusest järeldada, et kostja arvates rikkus hageja poolte vahel lepingueelsetest läbirääkimistest VÕS § 14 järgi tekkinud võlasuhtest tulenevaid kohustusi. Mõistetav on, et käendaja on huvitatud kokkuleppest, mille kohaselt oleks võlausaldaja kohustatud käendajale viivitamatult teatama võlgnikupoolsest kohustuste rikkumisest, kuid praegusel juhul saab kostja väidetest järeldada, et vastavasisuline kokkulepe puudub. Kolleegium selgitab, et lepingueelsetest läbirääkimistest põhikohustusena soorituskohustusi ei teki, vaid need tekivad lepingust. Kostjal oli käenduslepingu sõlmimisel ilmselt võimalik veenduda, et selles ei sisaldu kokkulepet, mille kohaselt oleks võlausaldaja kohustatud käendajale viivitamatult teatama võlgnikupoolselt kohustuste rikkumisest. Õiguskirjanduses on selgitatud, et teavitamiskohustuse maht on piiratud VÕS § 14 lg 2 teise lausega, mille kohaselt ei ole kohustust teavitada teist poolt kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks või tingimustest arusaamiseks võiks vajada, vaid ainult sellest, mille vastu on poolel äratuntavalt oluline huvi. Lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustuse mahtu piirab ka TsÜS § 95 (Varul, P jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 88). Apellatsioonkaebusest saab järeldada, et kostjale oli teave, et võlausaldaja ei kavatse omal initsiatiivil hakata kostjat teavitama sellest, kui liisinguvõtja jätab igakuise liisingumakse tähtajaks tasumata VÕS § 14 lg 2 teise lause ja TsÜS § 95 mõttes kättesaadav.
29.Kostja on viidanud Riigikohtu praktikale, kus on selgitatud, et laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist (RKTKo 26.05.2016, nr 3-2-1-3016, p 12). Samas lahendis rõhutab kolleegium, et erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Praegusel juhul ei väida kostja, et hageja oleks käenduslepingu sõlmimisel jätnud käendajat teavitamata mingist võlgnikku puudutavast olulisest asjaolust, vaid sisuliselt seda, et hageja ei teavitanud kostjat jooksvalt lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmisest. Selles olukorras on käendaja kaitseks VÕS § 146 lg 1 sätestatud võlausaldaja teatamiskohustus käendatava kohustuse täitmise kohta, mis võimaldab käendajal saada informatsiooni põhivõlgniku
võimalikust kohustuste rikkumisest. Nimetatud teatamiskohustus tekib üksnes käendaja nõudel. Apellatsioonkaebuses on kostja viidanud, et hageja hoiatas kostjat nõudest käenduslepingu alusel 14.02.2017, kui nõudesumma moodustas 11 190,24 eurot (maakohtu tuvastatud ja apellatsioonkaebuses vaidlustamata asjaolude kohaselt öeldi liisingulepingud erakorraliselt üles 27.03.2017). Seega on kostja ise kinnitanud, et hageja on teavitanud teda ilma vastava nõudeta põhivõlgniku kohustuste rikkumisest vähemalt vahetult enne liisingulepingute ülesütlemist.
29.1.Ringkonnakohus selgitab ka, et VÕS § 146 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumise korral väljendub käendaja kahju eelkõige teatamiskohustuse rikkumise hetkel toimunud põhivõlgniku kohustuste suurenemises (nt intressi, viivise, leppetrahvi jms nõuete tagajärjel), mida käendaja saanuks võlausaldajale õigeaegse täitmisega vältida – kostja ei ole selliseid väiteid kaebuses esile toodud. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et VÕS §146 lg 3 kohaldamata jätmine ei ole maakohtule etteheidetav.
29.2.Kolleegium märgib lisaks, et kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt veel RKTKo 26.05.2016, nr 3-2-1-30-16, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). Kostja ei ole menetluses tasaarvestuse vastuväidet esitanud ega näidanud, milles ta kahju seisneb vaatamata sellele, et on ise osundatud Riigikohtu praktikale tuginenud.
30.Seega ei ole kostja apellatsioonkaebuses esile toonud selliseid väited, mis võimaldaksid ringkonnakohtul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
31.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
32.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
33.Kostja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 840 eurot. Kuna apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse, on kostjal õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 150 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb riigilõivu tagastamiseks esitada ringkonnakohtule taotlus.
34.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega elektrooniliselt tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.