Kabimo AS hagi Esmar Holding OÜ vastu Esmar Holding OÜ nõude tunnustamata jätmiseks ÖM Bygg OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.03.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Esmar Holding OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Kabimo AS (Postboks 519 Sentrum, 9615 Hammerfest, Norra Kuningriik) lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ning advokaadid MA ja Gerli Helene Gritsenko Kostja Esmar Holding OÜ (registrikood 11100101) seaduslik esindaja juhatuse liige PP
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Esmar Holding OÜ apellatsioonimenetluses esitatud taotlus tõendite esitamiseks.
2.Harju Maakohtu 24.03.2023 otsus tühistada.
3.Jätta rahuldamata Kabimo AS hagi Esmar Holding OÜ vastu Esmar Holding OÜ nõude tunnustamata jätmiseks ÖM Bygg OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses.
5.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Kabimo AS kanda.
2-20-13496 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Kabimo AS (hageja) esitas 16.09.2020 Harju Maakohtule Esmar Holding OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus jätta tunnustamata kostja nõue 1 614 754,40 eurot ÖM BYGG OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses.
2.Harju Maakohus kuulutas 01.11.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1953 välja võlgniku pankroti, 29.01.2020 toimus nõuete kaitsmise koosolek ja 25.03.2020 määrusega kinnitas jaotusettepaneku. Jaotusettepaneku kohaselt on tunnustatud nõue hagejal 1 525 981,29 eurot ning kostjal I järgu nõue 500 000 eurot ja II järgu nõue 1 114 754,40 eurot.
3.Kostja nõue põhineb võltsitud andmetel, kuna nõude aluseks olevad dokumendid, s.o laenulepingud kuupäevadega 10.12.2014, 21.10.2015, 31.12.2015, 30.06.2016, 31.12.2016 ja 30.06.2017 kokku 1 477 887,38 eurot ja OÜ-lt Elora Baltic omandatud nõue 136 867,05 eurot, mille aluseks on võlatunnistus, on suure tõenäosusega allkirjastatud PP poolt mõlema poole esindajana tagantjärgi. Nõudeavalduse dokumentides viidatakse laenudele, mida tegelikkuses võlgniku arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt pole antud. Laenulepingutest ei nähtu laenu andmise tingimusi, kuna tingimused on jäetud lahtiseks ja sellest tulenevalt ei ole võimalik kontrollida ka laenu sissenõutavuse kuupäeva. Kostja ei ole esitanud ühtegi dokumenti selle kohta, et laen oleks tegelikult antud, samuti puuduvad dokumendid laenulepingutes märgitud osamaksete ja tähtaegade eraldi kokkuleppimise kohta.
4.Esitatud võlaarvestuses puudub igasugune seos nõudeavalduses viidatud nõuetega. Seega rajaneb ka kostja I järgu nõue 500 000 eurot võltsitud andmetel, sest laenulepingute ja nõude loovutamise lepinguga saadud nõude tunnustamine, tuginedes võltsitud dokumentidele, on viinud pandiõiguse ebaõige tunnustamiseni. Kostja on nõudeavaldusega esitanud 18.09.2017 kommertspandi seadmise lepingu, millega tagati kõiki kostja nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad 21.10.2015 sõlmitud laenulepingust. Samas 21.10.2015 laenulepingu alusel ei ole kostja võlgnikule kunagi laenu andnud, sest seda ei nähtu võlgniku arvelduskontodelt ja kostja pole esitanud raha üleandmist tõendavaid dokumente. Võimatu on pandiga tagada nõuet, mida ei eksisteeri. Seega väide, nagu kostja nõue võlgniku vastu põhineks 18.09.2017 kommertspandi seadmise lepingul, on võltsitud andmete esitamine.
5.Hageja esitas 16.07.2020 pankrotihaldurile taotluse võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja kostja nõude uuesti läbivaatamiseks pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 2 alusel, millele pankrotihaldur ei vastanud. Hageja ei ole saanud vastuväiteid kostja nõudele
2-20-13496 esitada varem, sest hageja sai võlgniku arvelduskonto väljavõtted alles 21.04.2020. Vastavatest arvelduskonto väljavõtetest sai hageja kinnitust, et kostja nõudeavalduses märgitud laenulepingud, millele kostja nõue põhineb, on võltsitud, s.t selliseid laene pole kunagi antud. Kuivõrd hageja sai andmete võltsitusest teada alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut, on hageja nõue tunnustatud nõuete uuesti läbivaatamiseks õiguspärane. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
7.Ükski hageja etteheide ei ole käsitatav võltsimisena, isegi kui need oleksid õiged ja tõendatud. Hageja peaks esitama avalduse politseisse. Arusaamatuks jääb, kes oleks pidanud PP asemel dokumente allkirjastama olukorras, kus PP on kokkulepped sõlminud ettevõtete juhatuse liige. Laenulepingutest nähtub, et kostja ja võlgniku vahel oli krediidiliin ja kui võlgnik vajas rahalisi vahendeid, siis vastavalt laenulepingutele andis kostja hagejale laenu. Neid asjaolusid oleks saanud kontrollida enne nõuete kaitsmist ja vastuväited oleks pidanud esitama nõuete kaitsmisel.
8.Hageja on esitanud kohtule võlgniku arvelduskonto väljavõtted, millelt nähtuvad kostja poolt võlgnikule laenu andmised (ülekande selgitusega „kokkuleppel“, „vastavalt kokkuleppele“). Seega väide, et võlgniku arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt pole kostja võlgnikule mitte kunagi laenu andnud, on ebaõige.
9.Omakäeline allkirjastamine ei viita võltsimisele. Jääb arusaamatuks, miks hageja leiab, et võla arvestus on ebaõige ja milliseid täiendavaid dokumente oleks tulnud lisada.
10.Alusetu ja tõendamata on väide, et võlgniku juhatuse liige PP tegi võlgniku varatuks, eesmärgiga hoiduda hageja kohtuotsusega tunnustatud nõude 1 525 981,29 euro täitmisest ja võlgniku pankrotimenetluse kontrollimiseks, fabritseeris kostja, võlgniku ja enda nõude aluseks olevaid andmeid.
11.Hageja kommertspandiga ja võlatunnistusega seotud väited oleksid tulnud esitada nõuete kaitsmise koosolekul. Arvelduskontode väljavõtted olid olemas enne nõuete kaitsmise koosolekut ja see, et hageja soovis nendega tutvuda pärast nõuete kaitsmise koosolekut, ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kõik hagis toodud asjaolud olid või pidid olema hagejale teada juba 29.11.2017 ja sellele järgnevalt nõuete kaitsmise koosoleku ajal, s.o 29.01.2020 ja nõuete kaitsmise koosolekul sai ta kostja nõudele vastuväited esitada. Hagejale oli teada ka 25.03.2020 määrus võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepaneku kinnitamise kohta, mida hageja ei vaidlustanud. Pankrotihaldur kutsus võlgniku pankrotimenetluses 28.05.2020 kokku võlausaldajate üldkoosoleku, kus arutati pankrotimenetluse lõpetamist ja pankrotimenetluses lõpparuande esitamist, millel hageja lepinguline esindaja osales. Pankrotihaldur on 24.11.2020 selgitanud, et esitas hageja esindajatele kõik nõudeavaldused ja lisad, mis olid esitatud enne esimest üldkoosolekut, 29.11.2017 ja uuesti 19.02.2019. Seega esitab hageja eksitavaid väiteid ja püüab läbi kohtumenetluse uut nõuete tunnustamise vaidlust olukorras, kuid on jätnud varasemalt oma õigused kasutamata ning vastav tähtaeg on hageja jaoks möödunud. Maakohtu otsus
12.Maakohus rahuldas 24.03.2023 otsusega hagi, jättes tunnustamata kostja nõude 1 614 754,40 eurot võlgniku pankrotimenetluses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
2-20-13496
13.Pooltel oli maakohtus vaidlus selle üle, kas hagejal on alus pärast kostja nõude tunnustamist kohtusse pöördumiseks ja nõude uueks läbivaatamiseks.
14.Maakohus leidis, et hagejal oli õigus esitada hagi kostja nõude uuesti läbivaatamiseks enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 106 lg 2 alusel. Hageja tõendas 21.04.2020 pankrotihalduri e-kirjaga, millele oli lisatud pankrotivõlgniku 2015–2017 arvelduskonto väljavõtted, et hagejale ilmnes 21.04.2020, et kostja nõue põhineb võltsitud andmetel ja tal oli võimalik kostja nõuet vaidlustada alles pärast 29.01.2020 nõuete kaitsmise koosolekut. Pankrotihaldur ei edastanud varem saadetud e-kirjadega võlgniku arvelduskontode väljavõtteid.
15.Vaidlus puudus, et kostja pandiõigusega tagatud I järgu nõue on 500 000 eurot ja II järgu nõue on 1 114 754,40 eurot ning nõudeavaldus põhines laenulepingutel. Maakohus leidis, et laenulepingud on üldsõnalised, neist ei nähtu laenusummade ülekandmise aeg ega tingimused.
16.Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspertiisiaktis tuvastatust järeldas maakohus, et kostja nõude aluseks olevad laenulepingud ja võlatunnistus on võltsitud, kuna sedavõrd suure ajavahega sõlmitud dokumentide puhul on välistatud ekspertiisiaktis esile toodud sarnasused lepingu tekstides ja kõikide lepingute ning võlatunnistuse allkirjastamine samaliigilise seadmega samaliigilisele paberile. Samuti on võimatu olukorras, kus lepingud on sõlmitud nendel näidatud kuupäevadel, jätta hiljem sõlmitud lepingutele varasema kuupäevaga lepingu allkirja survejäljed, mis ekspertiisiaktis selgelt esile toodi. Kuigi ekspertiis 10.12.2014 laenulepingul ja 17.06.2015 võlatunnistusel ei leidnud teiste dokumentide allkirjade survejälgi, ei olnud maakohtu hinnangul eluliselt usutav, et PP kasutas 30.06.2017 sama paberit, printerit ja kirjutusvahendit, mida ta kasutas 10.12.2014. Järelikult tõendasid ekspertiisi tulemused hageja väiteid nii laenulepingute kui ka võlatunnistuse võltsituse kohta.
17.Kostja nõudeavalduselt nähtus, et tema laenulepingutel põhinev nõue on 1 477 887,38 eurot. Pankrotivõlgniku arvelduskonto ülekannete selgitustest ei nähtunud laenulepingute alusel laenu saamist. Arvelduskonto väljavõtetelt nähtus, et kostja on teinud ülekandeid võlgnikule, mille selgituseks on märgitud „kokkuleppel“, mida ei ole võimalik selgituste puudumise ja summade erinevuse tõttu kokku viia nõudeavalduses toodud asjaoludega ega lisatud laenulepingutega ega ka nendes toodud limiitidega. Kostja ei toonud esile, millised ülekanded millise laenulepingu juurde kuuluvad ja võiksid olla võlgnikule laenulepingute täitmiseks üle antud. Järelikult ei ole arvelduskonto väljavõttega tõendatud võlgnikule laenulepingute alusel laenu andmine. Arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et 2015 tegi kostja pankrotivõlgnikule selgitusega „kokkuleppel“ ülekandeid kokku 138 020 eurot ja võlgnik tegi kostjale makseid kokku 10 100 eurot; 2016 tegi kostja võlgnikule „kokkuleppel“ ülekandeid kokku 167 020,76 eurot ja võlgnik tegi kostjale makseid kokku 30 035 eurot; 2017 tegi kostja võlgnikule „kokkuleppel“ ülekandeid kokku 35 122 eurot ja võlgnik tegi kostjale makseid kokku 24 185 eurot. Seega, võttes arvesse kostja võlgnikule tehtud ülekandeid aastatel 2015– 2017 kokku 340 162,76 eurot ja võlgniku makseid kostjale kokku 64 320 eurot, oleks ülekannete alusel saldo kostja kasuks kokku 275 842,76 eurot, mitte nõudeavaldusele lisatud arvestuses märgitud 963 278,69 eurot. Kuivõrd ülekannete sisu on ebaselge ja need ei ühti nõudeavalduses toodud põhivõlaga 963 278,69 eurot, siis ei saa tehtud ülekandeid pidada laenulepingute täitmiseks.
18.Kostja väited, et võlgniku võlad kostja ees tekkisid võlgniku kulude hüvitamisest ja arvete tasumisest kostja poolt, ei ole hagiavalduse ja kostja nõudeavalduse järgi PankrS § 107 järgi relevantsed. Kostja esitatud arvelduskonto väljavõtte erinevate arvete tasumise ja kulude kandmise tõendamiseks tagastas maakohus 27.01.2023 määruses toodud põhjendustel. Kostja esitatud pearaamatupidamise väljavõte ei tõenda samuti laenu andmist võlgnikule. Esitatud
2-20-13496 dokumendid ei ole tõendid TsMS § 229 lg 2 järgi, vaid kostja seletus, mis ei ole antud vande all. Sisuliselt ei ole pearaamatuks nimetatud seletusest arusaadav 6 laenulepingu alusel võlgnikule laenude andmine, sest see kajastab suures osas kolmandatele isikutele võlgniku eest arvete tasumist, millele kostja ei ole oma nõudeavalduses tuginenud. Nõudeavalduses sisaldunud leppetrahve 320 000 euro ulatuses nn pearaamatupidamise väljavõttes ei kajastata. Ka ei kattu nõudeavalduse ja pearaamatupidamise väljavõtte summad, sest nõudeavaldus esitati summas 963 278,69 eurot, kuid pearaamatuna esitatud seletuse järgi kujuneb summaks 945 755,89 eurot. Erinevust põhjendas kostja sellega, et nõudeavalduses toodud summa ei ole korrektne. Kostja 01.09.2022 esitatud arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu, miks ja mille eest on kostja teinud makseid ning selgitustesse märkinud võlgniku nime.
19.Maakohus asus seisukohale, et kostjal puudub 500 000 euro suurune I järgu nõue, mis põhineb 18.09.2017 kommertspandi seadmise lepingul ja millega tagati kostja nõuded võlgniku vastu, kuna nõuded tulenevad 21.10.2015 kuupäeva kandvast laenulepingust, mille alusel ei ole laenu andmine võlgnikule tõendatud. Kuivõrd 21.10.2015 laenulepingu alusel ei ole laenu antud, siis puudub ka pandiõigus. Pant seati 18.09.2017 vahetult enne pankroti väljakuulutamist kuuendale järjekohale, mis sisuliselt ei taganud nõuet. Seega põhines kommertspant 500 000 euro ulatuses nõuete tagamiseks võltsitud andmetel.
20.Kostja poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse p-st 1.3 nähtuvalt on kostjal võlgniku vastu ka nõue 136 867,05 eurot, mille kostja on saanud OÜ-lt Elora Baltic. Nõude aluseks on kostja ja võlgniku vaheline 17.06.2015 võlatunnistus ja võla arvestus. Võlatunnistusest nähtuvalt on kostja ja võlgnik leppinud kokku, et võlgnikul on võlausaldaja ees põhinõue 97 999,99 eurot, millele lisanduvad intress ja viivis. Võlatunnistusest ei nähtu, mille alusel on kostja ja võlgniku vaheline võlg tekkinud. Võlatunnistusest ja nõude loovutamise lepingust nähtub, et need on sõlmitud 17.06.2015 ja võlatunnistuse on allkirjastanud mõlema poole poolt PP. Maakohus asus eelpool seisukohale, et 17.06.2015 võlatunnistus on võltsitud. Seega põhineb nõude loovutamise leping võltsitud võlatunnistusel.
21.Kuna kostja ei lükanud ümber tõendeid laenulepingute ja võlatunnistuse võltsituse kohta, vaid vastupidi möönis pärast ekspertiisi läbiviimist, et dokumendid vormistati siis, kui seda raamatupidamises vaja oli, järeldas maakohus, et need loodi eesmärgiga pankrotimenetluses nõuded tekitada.
22.Kohtupraktikale tuginedes asus maakohus seisukohale, et hageja tõendas, et karistusseadustiku (KarS) § 344 lg 1 tingimused on täidetud, sest pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse alusel toimub pankrotivara arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamine ja võltsitud dokumentidel põhinev nõue võimaldab kostjal juhatuse liikme PP tegevuse tulemusena saavutada nõudeõigused, mida ta ilma võltsitud dokumentide esitamiseta ei oleks saavutanud. Samuti saavutab suurema nõudega võlausaldaja suurema kontrolli pankrotimenetluse üle. PP on võlgniku pankrotimenetluses esitanud nõudeavalduse kostja nimel. PP on äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindav ja juhtiv ning ÄS § 183 kohaselt osaühingu raamatupidamist korraldav isik. Hageja tõendas PankrS § 106 lg 2 kohaldamise eeldused, et kostja nõude tunnustamine pankrotimenetluses põhines võltsitud andmetel ja et hagejale said need asjaolud teatavaks pärast nõuete kaitsmise koosolekut ja järelikult oli kostja nõude uuesti läbi vaatamine ja kontrollimine põhjendatud.
23.Kuivõrd kostja nõudeavalduses toodud laenulepingute ja nõude loovutamise lepingu alusel esitatud nõuded põhinevad võltsitud dokumentidel ning hagejal on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue, siis rahuldas maakohus hagi ja jättis PankrS § 106 lg 3 alusel kostja nõude 1 614 754,40 eurot võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
2-20-13496 Apellatsioonkaebus
24.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
25.Maakohus jättis analüüsimata kõik kostja väited ja tõendid selle kohta, et hagejal puudub alus PankrS § 106 lg 2 alusel kostja tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks.
25.1.Hageja esindajad küsisid võlgniku pankrotihaldurilt arvelduskontodega tutvumist alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut, kuid neil olid või pidid olema tekkinud kahtlused kostja nõude osas varem. Hageja oleks saanud ja pidanud tutvuma enne nõuete kaitsmist pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumentidega (sh arvelduskonto väljavõttega) ning pankrotimenetluses esitatud nõudega ja selle aluseks olevate dokumentidega, mitte hakkama sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. Pankrotihaldur saatis hagejale juba 29.11.2017 kostja nõudeavalduse ja selle aluseks olevad dokumendid.
25.2.Kostja viitab Riigikohtu 09.06.2021 lahendile tsiviilasjas nr 2-18-13387, milles on leitud, et kui väidetavatest lepingu võltsitusele viitavatest asjaoludest teati või pidi teadma juba nõuete kaitsmise ajal, ei ole PankrS § 106 lg-le 2 tuginemine kaitstud nõude puhul põhjendatud.
25.3.Maakohus lähtus vaid hagejale võlgniku arvelduskonto väljavõtete esitamise ajast, jättes põhjendamatult kõrvale ja vastamata kostja väidetele ja tõenditele, et hageja poolt võlgniku arvelduskonto väljavõtete küsimine ja saamine pärast nõuete kaitsmist oli hageja enda tegevusetuse tulem.
25.4.Hagejal oli võimalik mistahes dokumente saada enne nõuete kaitsmist, haldur juhtis korduvalt tähelepanu kostja nõudele. Hagiavalduses on toodud rida väidetavaid probleeme, kuid kõik need asjaolud olid või pidid hagejale olema teada juba nõudeavaldusega tutvudes enne nõuete kaitsmist, aga sellele vaatamata ei esitatud nõudele nõuete kaitsmisel vastuväidet.
26.Kostja nõudeavalduses kajastatud laenunõue võlgniku vastu oli ja on reaalne.
26.1.Laenusuhet kinnitavad lepingud, mida ei saa käsitada võltsingutena. Kostja tõi esile, et kohtupraktika järgi ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal, ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist. Laenulepingu saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas hilisemalt vormistatud dokumenti käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna.
26.2.Laenusuhet kinnitavad võlgniku arvelduskontolt nähtuvad ülekanded kostjalt võlgnikule, mis on kajastatud ka kohtule esitatud pearaamatus, nendega on arvestatud nõude suuruse välja arvestamisel.
26.3.Laenusuhet kinnitavad kostja pearaamatu väljavõte, mida maakohus ja hageja käsitasid alusetult kui kostja seletust, mitte kui raamatupidamise dokumenti.
26.4.Laenusuhet kinnitavad kostja pangakonto väljavõte, kus nähtuvad kõik ülekanded, mille kostja tegi kolmandatele isikutele võlgniku eest võlgniku kohustuste täitmiseks. Maakohus tagastas tõendi 27.01.2023 määrusega alusetult, mistõttu esitab kostja koos apellatsioonkaebusega tõendi uuesti.
2-20-13496
26.5.Laenusuhet kinnitavad arved ja kuludokumendid, mis maakohus alusetult tagastas 27.01.2023 määrusega. Need arved ja kuludokumendid on seotud võlgniku kohustustega, mille kostja laenusuhte raames võlgniku eest täitis ja arvete alusel tasus. Võlgnikule esitatud arved olid aluseks kostja pangakontolt ülekannete tegemiseks võlgniku tarnijatele või võlgnikuga seotud kulude kandmiseks. Kostja soovib esitada ringkonnakohtule kõik need raamatupidamise dokumendid, mis maakohtule esitas ja mis puudutasid konkreetseid arveid ja kulusid, mille kostja laenusuhte raames võlgniku eest tasus. Kostja selgitas, et neid pole tal võimalik ringkonnakohtule esitada, sest maakohus ei ole talle senini neid tõendeid füüsiliselt tagasi andnud. Kostja palub ringkonnakohtult abi nende tõendite tagasi saamiseks. Vastustaja seisukoht
27.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja jätta ringkonnakohtu otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja taotlused tõendite esitamiseks ja kogumiseks tuleb jätta rahuldamata.
29.Maakohus lähtus vaidluse lahendamisel järgmistest asjaoludest, mille üle ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust: 1) võlgniku pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 01.11.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1953; 2) kostja esitas 23.11.2017 nõudeavalduse, paludes tunnustada võlgniku pankrotimenetluses nõuet 1 614 754,43 eurot, millest esimese rahuldamisjärgu nõue on 500 000 eurot; 3) 29.01.2020 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja nõudele vastuväiteid ei esitatud; 4) Harju Maakohtu 25.03.2020 määrusega kinnitati jaotusettepanek, mille kohaselt oli kostjal võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue 500 000 eurot PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus ja 1 114 754,40 eurot PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus; 5) hageja nõue 1 525 981,29 eurot on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud; 6) hageja esitas 16.07.2020 pankrotihaldurile taotluse võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja kostja nõude PankrS § 106 lg 2 alusel uuesti läbivaatamiseks, millele pankrotihaldur ei vastanud.
30.Kehtiva PankrS § 193 lg 5 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 01.02.2021, kohaldatakse nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele PankrS 5. ptk 2. jao redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.2021. Võlgniku pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 01.02.2021. Maakohus on õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS redaktsiooni, kuid teinud ebaõiged järeldused hageja nõude puhul PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetuse kohta.
31.Kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS kohaselt toimub nõuete kaitsmine võlausaldajate üldkoosolekul. PankrS § 103 lg 2 kohaselt loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. PankrS § 105 järgi ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. PankrS § 106 lg-st 2 tuleneb, et kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või
2-20-13496 pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Sama paragrahvi lg 3 esimene lause sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole nõude või pandiõiguse tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul, arvates läbivaatamise nõude esitamisest, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri hagi alusel kohus.
32.Hageja esitas hagi kostja 1 614 754,40 euro suuruse nõude tunnustamata jätmiseks võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel, kuna hageja väitel on pärast nõuete kaitsmise koosolekut ilmnenud, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel. Hagiavaldus on esitatud PankrS § 106 lg 3 teises lauses sätestatud tähtaja jooksul.
33.Riigikohus on selgitanud, et pankrotimenetluses peaks võlausaldaja nõudele vastuväidete esitamiseks õigustatud isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Nõuete kaitsmise koosolekul toimunut on võimalik vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel. PankrS § 106 lg 2 viitab samuti sellele, et nõude tunnustamise uuesti läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel. PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et olukorras, kus isik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lgtele 2 ja 3, tuleb hagejal muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest (RKTKo 09.06.2021, nr 2-1813387, p 12).
34.Ringkonnakohus hindab esmalt, kas maakohtu järeldus, et hageja oli õigustatud taotlema PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 järgi kostja nõude uut läbivaatamist, on õige. Maakohtu otsuse sellekohased põhjendused on vaidlustatud otsuse p-s 7. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on jätnud kostja vastuväited arvestamata ja esitatud tõendid PankrS § 106 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eelduste puudumise kohta hindamata, mis on tinginud ebaõige järelduse PankrS § 106 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eelduste täidetuse kohta.
35.Ringkonnakohtu arvates ei ole PankrS § 106 lg 2 kohaldatav olukorras, kus hageja arvates kostjal tema nõudeavalduses märgitud (ja tunnustatud) nõuet või pandiõigust tegelikult ei ole, vaid hageja peab kostja nõude uueks läbivaatamiseks esile tooma ja tõendama, et väidetav nõue või pandiõigus põhineb andmetel (nt nõudeavaldusele lisatud dokumentidel), mis on võltsitud ja sellest asjaolust sai ta teada pärast nõuete kaitsmist. Sellisteks hageja väideteks on, et 10.12.2014, 21.10.2015, 31.12.2015, 30.06.2016, 31.12.2016 ja 30.06.2017 laenulepingud ja 17.06.2015 võlatunnistus on võltsitud. Seda, et hageja väidetud lepingud ja võlatunnistus on võltsitud, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Lisaks peab hageja põhistama, et dokumentide võltsitusest sai ta teada pärast nõuete kaitsmise koosolekut ega pidanud seda teadma enne seda. Juhul, kui hagejal oli dokumentide võltsitusest võimalik teada või ta pidi sellest teadma varem, ei kuulu esitatud hagi rahuldamisele. Maakohus kostja väiteid, et hageja pidi väidetavast võltsimisest teadma varem, hinnanud ei ole. Vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, millised asjaolud olid hagejale teada enne nõuete kaitsmist ja enne haldurilt 21.04.2020 võlgniku arvelduskonto väljavõtte saamist ja kas hageja sai eelnevalt teada olevate asjaolude pinnalt järeldada, et kostja nõudeavaldusega esitatud dokumendid võivad olla võltsitud.
2-20-13496
36.Hageja hagiavalduses esile toodud väidetest nähtuvalt sai ta teadlikuks sellest, et kostja laenulepingutest ja võlatunnistusest tulenev nõue põhineb võltsitud andmetel siis, kui haldur 21.04.2020 saatis talle võlgniku pangakonto väljavõtted ja neist nähtus, et kostja ei ole võlgnikule laenulepingute alusel laenu üle kandnud. Eelnevalt oli hagejal teada, et nõudeavaldusele lisatud lepingutele ja võlatunnistusele oli alla kirjutanud mõlema osapoole eest omakäeliselt PP ja dokumendid olid sarnaselt vormistatud ning nõudeavalduse ja selle lisade järgi ei olnud võimalik kindlaks teha laenu andmist ega lepingutingimusi (16.09.2020 hagiavalduse p 11–15, I kd, tl 2; 25.03.2020 menetlusdokumendi p-d 31, 32, I kd, tl 100).
37.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ja selgitas, et hagejale pidi hagis esile toodud asjaoludel olema tekkinud kahtlus hageja nõude aluseks olevate dokumentide suhtes enne nõuete kaitsmise koosoleku toimumist ja ta oleks saanud nõuda pankrotihaldurilt võlgniku arvelduskonto väljavõtet. Kostja tõi esile, et pankrotihaldur Maire Arm edastas hagejale kostja nõudeavaldused 29.11.2017 ja 19.02.2019 (18.02.2021 hagi vastus, p 14, I kd, tl 89). 13.04.2021 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et hagejale oli pärast kostja nõudeavalduse saamist teada, et laenulepingud ja võlatunnistused olid alla kirjutatud PP poolt omakäeliselt, mistõttu oleks ta kahtluste tekkimisel saanud nõuda pankrotihaldurilt võlgniku arvelduskonto väljavõtete esitamist (I kd, tl 103–104). 01.03.2022 menetlusdokumendis selgitas kostja, et ka pankrotihaldur on 29.11.2017 e-kirjas juhtinud hageja tähelepanu, et kostja nõue erineb saneerimise nõudest ja selle põhjalikum analüüs saab toimuma seonduvalt nõuete kaitsmisega (I kd, tl 132–133).
38.Vaidlust ei ole, et kostja nõudeavaldus koos lisadega oli hagejale saadetud 29.11.2017 ja korduvalt 19.02.2019 (I kd, tl 147, 148). Pankrotihaldur Maire Arm selgitas 29.11.2017 e-kirjas hagejale, et ta on kõrvutanud kostja nõudeid saneerimisel esitatud nõuetega ja nõuetes on märkimisväärne erinevus, kuid see on tekkinud valdavalt saneerimise ajal (I kd, tl 149). Pankrotihaldur saatis hageja esindajale MAle 18.02.2019 nõuete nimekirja, milles olid kollasega märgitud summad, mis halduri arvates olid kindlasti vaidlustatavad ja oranžiga need, mida tuleks veel kontrollida. Kostja nõuded olid nõuete nimekirjas märgitud oranžiga (I kd, tl 161–162). Eeltoodud tõenditest järeldab ringkonnakohus, et hagejale pidid olema teada probleemid kostja nõude aluse ja tõendatusega. See, et PP oli laenulepingutele ja võlatunnistusele mõlema poole eest omakäeliselt alla kirjutanud ja laenulepingud on täpselt samas sõnastuses, pidi olema hagejale nähtav nõudeavalduse saamisel.
39.Riigikohus on rõhutanud, et hoolas isik tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist (RKTKo 09.06.2021, 2-18-13387, p 12). Vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et Riigikohtu otsuses toodud järeldused ei ole asjakohased, kuna need puudutavad võlgnikku. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebusega (II kd, tl 95 pöördel–96), et teiste võlausaldajate poolt pankrotimenetluses esitatud nõuete ja nende aluseks olevate dokumentidega tutvumist tuleb eeldada igalt hoolsalt võlausaldajalt, kellel on võimalik esitada teiste võlausaldajate nõuetele vastuväiteid. Võlgniku hoolsuskohustus võib olla suurem kui võlausaldajatel, kuid hoolsalt käituv võlausaldaja peab eelduslikult teiste võlausaldajate nõuetega põhjalikult tutvuma ja vajadusel nõudma täiendavate andmete esitamist, et kujundada enne nõuete kaitsmist oma seisukoht nõuete põhjendatuse kohta.
40.Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas hagejal oleks pidanud kostja nõudeavalduse ja selle lisade ning muude talle teadaolevate asjaolude pinnalt tekkima enne nõuete kaitsmise
2-20-13496 koosolekut kahtlus kostja nõude põhjendatuse ja võimaliku võltsituse osas. See, et laenulepingutele ja võlatunnistusele oli mõlema poole poolt omakäeliselt alla kirjutanud sama isik, nõudeavaldusele ei olnud lisatud maksekorraldusi, mis tõendaksid võlgnikule laenu ülekandmist, nõude suurus ja selle kujunemine ei olnud selgelt esile toodud ja leppetrahvi nõue oli täpsustamata, pidi olema hagejale selge juba kostja nõudeavalduse ja lisade saamisel. Lisaks selgitas ka pankrotihaldur hagejale, et kostja nõude osas on tal kahtlusi. Ringkonnakohus leiab, et enne nõuete kaitsmist hagejale teadaolevad asjaolud oleksid pidanud temas tekitama kahtluse laenulepingute ja võlatunnistuse hiljem vormistamise ja võimaliku rahatuse kohta. Kahtluste kõrvaldamiseks oleks hageja saanud enne nõuete kaitsmist pöörduda pankrotihalduri, võlgniku juhatuse liikme ja/või kostja poole täiendavate tõendite saamiseks, kuid hageja seda ei teinud. Hageja ei ole toonud kohtu ette usutavaid selgitusi selle kohta, miks ta ei pöördunud enne nõuete kaitsmist pankrotihalduri poole, et saada võlgniku arvelduskonto väljavõtet. Ringkonnakohus märgib, et hageja oleks saanud ebaselge nõude korral esitada nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastuväite, mis oleks välistanud kostja nõude rahuldamise ilma kohtuliku kontrollita. Ringkonnakohus leiab, et pärast pankrotihaldurilt kostja nõudeavalduse ja selle lisade ning halduri e-kirjade, milles viidati probleemidele kostja nõuetega, saamist oleks hagejal pidanud tekkima kahtlus, et kostja nõue on ebaselge ja võib olla alusetu ja dokumendid nõude kohta võltsitud. Hoolsa võlausaldajana oleks hagejal olnud võimalik taotleda eelnevalt viidatud isikutelt lisadokumente (sh haldurilt kontoväljavõtteid) võlgniku äritegevuse kohta. Hageja ei ole väitnud, et enne nõuete kaitsmise koosolekut ei olnud tal võimalik pankrotihaldurilt võlgniku arvelduskonto väljavõtet saada.
41.Hageja on põhjendanud seda, miks ta enne nõuete kaitsmist ei küsinud pankrotihaldurilt kostja konto väljavõtet sellega, et nõudeavalduse ja selle lisade pinnalt puudusid andmed, et kostja nõue võiks olla võltsitud. Hageja selgitas, et koos kostja nõudeavaldusega esitatud laenulepingute põhjal puudus hagejal alus arvata, et laenu pole antud. Alles arvelduskonto saamisel sai hageja teada, et laenulepingut on võltsitud ja laenu tegelikult antud pole (II kd, tl 155 pöördel).
42.Ringkonnakohus leiab, et hageja väited ei ole usutavad ja on vastuolus muuhulgas ka hageja enda poolt eelnevalt maakohtu menetluses esitatud väidetega. Hageja on maakohtu menetluses väitnud, et talle oli teada enne nõuete kaitsmist, et laenulepingud ja võlatunnistused on omakäeliselt allkirjastanud PP ja ei ole esitatud ühtegi dokumenti laenu andmise kohta ega laenulepingutes märgitud osamaksete summade ja tähtaegade eraldi kokkuleppimise kohta ning võlatunnistusest ei nähtu, mille alusel on võlg tekkinud ja mille eest võlgnik kostjale võlatunnistusel märgitud raha võlgneb (hagiavalduse p 14–20, I kd, tl 2 pöördel–3). Eeltoodud asjaolud olid hagejale tema enda kinnitusel teada enne nõuete kaitsmise koosolekut. Hinnates kostja nõudeavaldust ja sellele lisatud dokumente, leiab ringkonnakohus, et nende põhjal ei olnud piisava hoolsusega dokumentidega tutvunud võlausaldajal võimalik tuvastada, millal ja millistes summades on laenulepingute alusel laen välja makstud. Nõudeavaldusele lisatud laenulepingutest nähtuvalt oli kokku lepitud laenu limiidis, kusjuures osamaksete summad ja tähtajad pidi kokku lepitama eraldi, kuid lepingutest ega nõudeavaldusest ja selle lisadest ei selgu, millal laen tegelikult välja maksti ja millised kokkulepped väljamaksmise kohta sõlmiti (I kd, tl 12–15). Laenude väljamaksmise kohta ei ole koos nõudeavaldusega esitatud muid kokkuleppeid ega ühtegi väljamaksmist tõendavat dokumenti. Võlatunnistuses leppisid võlgnik ja kostja kokku võla suuruses, selle tasumise tähtajas ja muudes tingimustes, kuid võlatunnistusest ega võla arvestusest ei nähtu, mille eest võlgnik kostjale võlatunnistusel märgitud summa võlgneb. Ringkonnakohtu arvates ei olnud hagejal alust kostja nõudeavalduse ja sellele lisatud dokumentide põhjal eeldada, et kõik laenulepingutes kokkulepitud laenud olid välja makstud, ega tuvastada, kas võlatunnistusest tulenev nõue on olemas ja sissenõutav. Seega
2-20-13496 pidi hagejal juba kostja nõudeavalduse ja selle lisade põhjal tekkima kahtlus, kas laenulepingute alusel on laen välja makstud ja kas OÜ-lt Elora Baltic omandatud ja võlatunnistusest tulenev nõue on tekkinud. Selleks, et kontrollida kostja nõuet, oleks hageja saanud küsida lisainfot pankrotihaldurilt, mh taotleda võlgniku arvelduskonto väljavõtete esitamist. Hageja hoolsuskohustust arvestades oleks eelviidatud toimingute tegemist ringkonnakohtu hinnangul saanud eeldada, kuna hagejale pidi enne nõuete kaitsmist olema teada, et laenulepingute järgi võib olla laen välja maksmata ja võlatunnistuse aluseks olevat võlga tegelikult ei ole, samuti pidi tekkima kahtlus üldsõnaliste, täpselt sama sõnastuse ja sama isiku poolt allkirjastatud laenulepingute võltsituse osas.
43.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kuna hageja ei selgitanud enne nõuete kaitsmise koosolekut välja asjaolusid kostja poolt võlgnikule laenude andmise kohta ja võlatunnistuse väljaandmise aluseks olevaid asjaolusid, mis jäid kostja nõudeavalduse ja selle lisade põhjal ebaselgeks, kuigi hagejal oli seda võimalik teha, ja kostja nõudele võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul vastuväidet ei esitanud, siis ei saa hageja kostja tunnustatud nõuet laenu mitteandmisele ja dokumentide võltsitusele tuginedes PankrS § 106 lg 2 järgi vaidlustada. Hageja esiletoodud asjaolud, millele tuginedes ta leiab, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel, on sellised, mida hageja teadis enne nõuete kaitsmist ja nendest teada saamist ei ole võimalik seostada võlgniku arvelduskonto väljavõtte saamisega 21.04.2020. Seega ei ole PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel kostja nõude uus läbivaatamine põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
44.Kuna hagi jääb rahuldamata PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud eelduse puudumise tõttu, ei ole ringkonnakohtu arvates vajalik hinnata nõude suuruse kohta esitatud tõendeid ega tuvastada, kostja nõude alust ja tõendatust.
45.Vaatamata sellele, et hagi jääb rahuldamata eelnevalt toodud põhjustel, märgib ringkonnakohus, et ainuüksi selle põhjal, et nõudele lisatud laenulepingud ja võlatunnistus võivad olla vormistatud muul ajal kui dokumentides on märgitud (intellektuaalne võltsimine), ei saa välistada, et kostja ja võlgniku vahel võis olla laenusuhe või muud rahalised suhted. Asjaolust, et võlgniku pangakonto väljavõttelt ei nähtu laenude ülekandmist, ei saa järeldada, et laenu pole välja makstud. Ühestki laenulepingust ei tulene, et laen oleks tulnud kanda võlgniku arvelduskontole. Kostja on selgitanud, et võlgniku saneerimismenetluse ajal maksis ta võlgniku eest majandustegevuses tekkinud võlad. Võlatunnistuse osas ei ole ekspertiis tuvastanud, et see oleks võltsitud. Seega võlatunnistuse osas ei ole dokumendi intellektuaalne võltsimine tõendatud ja maakohtu sellekohane järeldus on oletuslik. Olukord, kus üks võlausaldaja pärast teise võlausaldaja nõude tunnustamist leiab, et nõude aluseks olev dokument (nt laenuleping) kajastab nõuet, mida tegelikkuses ei eksisteeri, ei ole iseenesest käsitatav andmete võltsimisena PankrS § 106 lg-s 2 sätestatu mõttes. Võlausaldaja poolt põhjendamata, vaieldaval õiguslikul alusel või dokumenteerimata nõudele on võimalik esitada nõuete kaitsmise koosolekul vastuväide ja selle esitamisel tuvastatakse nõude olemasolu PankrS § 106 lg 1 alusel nõudeavalduse esitanud võlausaldaja hagi alusel.
46.Kostja esitas apellatsioonkaebuses taotluse tõendite vastuvõtmiseks ja kogumiseks. Kostja esitas oma arvelduskonto väljavõtte perioodi 10.12.2014 kuni 31.10.2017 kohta ja lisaks soovib kostja algdokumentidena esitada kõik laenulepingute järgseid makseid kinnitavad arved ja kuludokumendid, mis asuvad Harju Maakohtus. Kostja selgitas, et maakohus keeldus esitatud tõendite vastuvõtmisest ebaõigesti 27.01.2023 määrusega. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu. 10.04.2024 esitas kostja uue tõendina Tallinna Ringkonnakohtu 07.07.2023 otsuse tsiviilasjas nr 2-20-13497.
2-20-13496
47.TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama. Ilma tõendi esitaja poolt seadusekohaste põhjendusteta esitatud uute tõendite vastuvõtmine eeldab TsMS § 652 lg 4 järgi teise menetlusosalise nõusolekut. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult asjakohaseid tõendeid.
48.Kostja esitas 06.01.2023 kohtule oma pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad võlgnikule laenulepingute täitmiseks tehtud maksed. Taotlusest nähtuvalt lubas kostja tuua kohtu kantseleisse hiljemalt 06.01.2023 algdokumendid, mille maht on väga suur ja mida ei ole võimalik elektrooniliselt saata (II kd, tl 1–2). 09.01.2023 määrusega andis maakohus kostjale tähtaja 7 päeva, et põhjendada iga esitatud tõendi seost vaidlusaluste asjaoludega, pangakonto väljavõte tuli esitada filtreeritud kujul, teha esitatud tõenditest nimekiri, milles on esitatud dokumendi kirjeldus, ning esitada tõendid elektrooniliselt. Kostja juhatuse liige PP selgitas 16.01.2023 vastuses kohtu määrusele, et tuhandete raamatupidamise algdokumentide skaneerimine ja süstematiseerimine ei ole 7 päevaga võimalik ja kontoväljavõttesse on ta märkinud, millised kanded on seotud laenulepingute täitmisega, märkides need ära linnukestega. 27.01.2024 määrusega tagastas maakohus kostjale 06.01.2023 esitatud kontoväljavõtted ja 8 kausta raamatupidamisdokumente, kuna kostja ei esitanud tõendeid TsMS § 338 lg-tes 1 ja 4 sätestatule vastavalt – raamatupidamise alusdokumentide kohta puudus nimekiri ja kostja ei ole viidanud, milline dokument, milliste asjaolude tõendamiseks on esitatud ning arvelduskonto väljavõttes olid ka kanded, mis ei olnud käesoleva vaidlusega seotud (II kd, tl 52–54). Ringkonnakohus leiab, et kuigi nõude tõendamise seisukohalt võib tegemist olla asjakohaste tõenditega, on maakohus põhjendatult jätnud taotluse tõendite esitamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole esitanud tõendite kohta TsMS § 338 lg 1 p-le 7 vastavat lisade nimekirja ja kostja taotlus ei vastanud TsMS § 236 lg-le 3. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsiooniastmes tõendite esitamiseks ja kogumiseks rahuldamata. Lisaks jääb taotlus rahuldamata ka menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt, kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud kostja nõude uuesti läbivaatamise eeldusi, mistõttu nõude sisulise põhjendatuse hindamiseks puudub vajadus. Ringkonnakohus märgib, et maakohus keeldus kostja arvelduskonto väljavõtte vastuvõtmisest, kuid vaatamata sellele on dokument perioodi 10.12.2014 kuni 31.12.2016 kohta tsiviilasja toimikus. Kostja poolt 10.04.2024 esitatud 07.07.2023 Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-20-13497 tuleb jätta vastu võtmata, sest tegemist ei ole käesolevas vaidluses asjakohase tõendiga (TsMS § 238 lg 1). Kuna kostja esitas tõendid elektrooniliselt, siis neid talle ei tagastata, kuid tsiviilasja toimikust võetakse need välja. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
49.Seoses maakohtu otsuse tühistamise ja hagi rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi tühistada ka menetluskulude jaotus. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb nii maa- kui ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse TsMS § 177 lg 2 järgi maakohtu poolt mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
2-20-13496
50.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Asjas on tehtud täiendav otsus 13.05.2024
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.