Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. juuli 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-13497
Kohtuasi
Kabimo AS hagi Nelgi Kinnisvara OÜ vastu ÖM BYGG OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses Nelgi Kinnisvara OÜ tunnustatud nõude tunnustamata jätmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. septembri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Kabimo AS apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Kabimo AS (välismaine registrikood 983583350), lepingulised esindajad vandeadvokaadi abid Gerli Helene Gritsenko ja Mari Agarmaa ning vandeadvokaat Carri Ginter Kostja (vastustaja) Nelgi Kinnisvara OÜ (registrikood 10490146), lepingulised esindajad vandeadvokaat Olev Kuklase ja vandeadvokaadi abi Kristjan Madisson
Menetluse liik
Asja läbivaatamine kohtuistungil 15. juunil 2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 21. septembri 2022. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-13497 resolutsioon muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta Kabimo AS apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Kabimo AS kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-20-13497 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses oli Kabimo AS (hageja) hagi Nelgi Kinnisvara OÜ (kostja) vastu kostja nõude tunnustamata jätmiseks ÖM BYGG OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses summas 2 765 216,05 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kuulutati 1. novembril 2017 tsiviilasjas nr 2-15-1953 välja võlgniku pankrot. Võlgniku pankrotihalduriks nimetati Maire Arm. Nõuete kaitsmise koosolek toimus
29.jaanuaril 2020. Maakohus kinnitas 25. märtsi 2020. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses pankrotihalduri esitatud jaotusettepaneku, mis põhines 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuetel. Kostja nõudest tunnustati 2 681 820,6 eurot I järgu nõudena ja 83 395,45 eurot II järgu nõudena. Kostja nõude aluseks on Swedbank AS-lt omandatud nõue 2 681 820,60 eurot, s.o laenulepingutest tulenev põhiosa 1 351 974,83 eurot, viivis 227 885,43 eurot, intress 101 960,34 eurot ja leppetrahv 1 000 000 eurot, mis oli tagatud kommertspandiga ja hüpoteekidega. Ülejäänud osa kostja nõudest, s.o 83 395,45 eurot, põhines
27.detsembri 2014. a laenulepingul.
1.2.Kostja nõudeavaldus põhineb võltsitud andmetel. Hageja sai 21. aprillil 2020 võlgniku pangakonto väljavõtte, kust nähtub, et võlgnikule ei ole 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenu üle kantud. Hageja leiab, et nimetatud laenuleping ning Swedbank AS-lt saadud nõudega seonduvad 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused on võltsitud, mh kuna need on nii võlgniku kui ka kostja poolt allkirjastatud PP poolt omakäeliselt. Lisaks näevad võlatunnistused sarnased välja ja on allkirjastatud sama värvi pastakaga. Kostja nõudeavalduses pole arvestatud, et Swedbank AS-le tasuti 28. aprillil 2016 53 333 eurot Suurekivi tn 2 kinnistu müügi arvelt. Nõudeavalduse lisad ei kajasta seda, mis suuruses nõue Swedbank AS-lt 19. septembril 2016 kostjale loovutati. Kostja nõudeavalduses on esitatud valeandmeid ka pandiõigustega seoses: pandiõigus tugineb kinnistule seatud hüpoteekidele, aga võlgnikul ei olnud pankroti väljakuulutamisel kinnistuid, kuna need olid ära müüdud; võlgnikul ei olnud väidetava kommertspandi ulatuses vallasvara ning nõudeavalduse lisadest ei selgu, mis ulatuses on laenukohustus kommertspandiga tagatud. Nõudeavalduse lisas 1 esitatud nõuete arvestus on ebaõige.
1.3.Kuna 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati kostja nõudeid, mis põhinevad võltsitud andmetel, esines pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-s 2 sätestatud alus võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja kostja nõude uuesti läbivaatamiseks. Hageja esitas 16. juulil 2020 pankrotihaldurile taotluse võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja nõuete uuesti läbivaatamiseks. Pankrotihaldur hageja taotlusele ei vastanud. Sellest tulenevalt oli hagi esitamise tähtajaks 16. september 2020. Hagi esitati tähtaegselt.
2 (20)
2-20-13497
1.4.Võlgniku juhatuse liige PP tegi võlgniku varatuks, et hoiduda hageja kohtuotsusega tunnustatud nõude 1 525 981,29 euro täitmisest. Võlgniku pankrotimenetluse kontrollimiseks fabritseeris PP kostja, Esmar Holding OÜ ja enda nõude aluseks olevaid andmeid.
1.5.Hageja ei saanud oma vastuväiteid esitada varem, sest hageja sai võlgniku arvelduskonto väljavõtted alles 2020. a kevadel ja arvelduskontode väljavõtted on olulised tõendid võltsitud andmetel põhinevate nõuete ümberlükkamiseks. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Hagiavalduse eesmärk on kaitstud nõuete uus läbivaatamine pankrotimenetluse venitamiseks olukorras, kus kohus on jaotusettepaneku juba kinnitanud ja haldur peaks esitama kohtule lõpparuande. Võlausaldaja ei saa pärast nõuete kaitsmise koosolekut ja jaotusettepaneku kinnitamist tekitada uut nõuete vaidlustamise tähtaega või uut nõuete kaitsmise koosolekut.
2.2.Hagiavalduses esile toodud asjaolud ei anna PankrS § 106 lg 2 järgi alust tunnustatud nõuete uueks läbivaatamiseks. Hagejale olid kõik hagis toodud asjaolud teada juba 29. novembril 2017. Kui hagejale jäi nõude arvestus ebaselgeks või nõudeavalduse lisadest nähtus vastuolulist infot, pidi hageja sellised vastuväited esitama nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus nõuded on kaitstud, vastuväiteid ei esitatud ja nõuete kaitsmise tulemusi ei vaidlustatud ning kohus on kinnitanud jaotusettepaneku, mida samuti pole vaidlustatud, ei ole võimalik kostja nõudeid uuesti sisuliselt läbi vaadata.
2.3.Hageja viide kinnisasjadega seotud probleemidele on kohtu eksitamine. Nõudeavalduses on välja toodud, et võlgniku kinnisasjad, mis olid koormatud kostja kasuks seatud hüpoteekidega, realiseeriti täitemenetluse käigus ja kostja arvestas oma nõudest maha nende kinnisasjade realiseerimisel saadud summad. Kostja nõudeavalduses ja selle lisades on selgelt välja toodud, et pandiõigus tugineb kommertspandile. Ebaõige on hageja väide, et võlgnikul ei olnud pankrotimenetluse ajal vara. Pankrotihaldur tegeles korduvalt võlgnikule kuulunud vallasvara müümisega. Kommertspant oli seatud võlgniku vallasvarale ja kostja omandas Swedbank AS-lt lisaks nõudele ka kommertspandid.
2.4.Hageja samastab ekslikult PP nende juriidiliste isikutega, kelle juhatuse liige ta on ja kelle vahel kokkuleppeid sõlmiti.
2.5.Hageja väide, et kostja nõue põhineb võltsitud andmetel, on paljasõnaline. Hageja ei ole esitanud võltsimise kohta ühtki põhjendust ega tõendit. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kohus jättis rahuldamata hageja 23. augusti 2022. a ekspertiisitaotluse. Kohus oli andnud pooltele tähtaja täiendavate asjaolude, tõendite ja seisukohtade esitamiseks hiljemalt 15. juulil 2022, mis oli ekspertiisitaotluse esitamiseks möödunud. Hageja hilinenult esitatud taotluse menetlemine oleks põhjustanud menetluse lahendamise viibimise, sest kohus määras 27. mai 2022. a määrusega pooltele tähtaja täiendavate asjaolude, tõendite ja seisukohtade esitamiseks hiljemalt 15. juulil 2022 ning tähtaja vastaspoole esitatule vastamiseks 23. augustil 2022, määras lõpetada eelmenetlus 23. augustil 2022 ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 3 (20)
2-20-13497
21.septembri 2022. Hageja ei toonud välja, mis takistas tal esitada ekspertiisitaotlus varem. Hageja märkis juba hagiavalduses, et laenuleping ja võlatunnistused on võltsitud. Hageja oleks pidanud ekspertiisitaotluse esitama hiljemalt 15. juulil 2022, kuid tegelikult juba hagiavalduses.
3.2.Puudub vaidlus, et: -
tsiviilasjas nr 2-15-1953 kuulutati 1. novembril 2017 välja võlgniku pankrot ja määrati pankrotihalduriks Maire Arm;
-
29.jaanuaril 2020 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek;
-
Harju Maakohus kinnitas 25. märtsi 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1953 võlgniku pankrotihalduri esitatud jaotusettepaneku, mis põhines 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuetel. Hagejal on kohtuotsusel põhinev tunnustatud nõue võlgniku vastu 1 525 981,29 eurot. Kostja nõudest on I järgu nõudena tunnustatud 2 681 820,6 eurot ja II järgu nõudena 83 395,45 eurot;
-
hageja esitas 16. juulil 2020 pankrotihaldurile taotluse võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja kostja nõuete uuesti läbivaatamiseks PankrS § 106 lg 2 alusel. Pankrotihaldur hageja taotlusele ei vastanud;
-
hagi esitati kohtule 16. septembril 2020, s.o tähtaegselt.
3.3.Maakohus märkis, et kuna nõuete kaitsmise koosolek toimus 29. jaanuaril 2020 ja hagi esitati 16. septembril 2020, tuli kohaldada enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-t
2.Selle sätte kohaselt kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 3 järgi otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole nõude või pandiõiguse tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul, arvates läbivaatamise nõude esitamisest. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul alates päevast, millal möödus üks kuu uue koosoleku kokkukutsumise nõude esitamisest. Kohus selgitas, et pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest (Riigikohtu 9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13386, p 12).
3.4.Hagejal puudus alus PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel kostja nõude uut läbivaatamist nõuda. Hageja ei näidanud, et pärast nõuete kaitsmise koosolekut ilmnesid võltsituse asjaolud, mida hageja ei teadnud ega saanud teada nõuete kaitsmise koosoleku ajal. Õige ei olnud hageja väide, et kogu kostja nõudega seotud probleemistik selgus võlgniku arvelduskontode uurimisel. Hageja eesmärk oli kunstlike meetoditega ennistada möödalastud nõuete vaidlustamise tähtaeg.
3.5.Vaidlus puudus, et hagejal oli juba enne 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekut olemas kostja nõudeavaldus ja selle lisad. Kostja nõudeavaldusele olid lisatud kostja nõuete arvestus, 20. septembri 2016. a võlatunnistus, 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus, 19. septembri
4 (20)
2-20-13497 2016. a nõuete loovutamise leping, võlgniku ja Swedbank AS (endise nimega Hansapank) sõlmitud arvelduskrediidilepingud koos lisadega ja laenulepingud, hüpoteekide seadmise lepingud, väljavõte kommertspandiregistrist, tagatiste üleandmise leping, teatis nõude loovutamisest, kohtutäituri tulemi jaotuskava, kommertspandilepingud ja 27. detsembri 2014. a laenuleping. Vaidlust ei ole, et nimetatud lisade hulgas ei olnud võlgniku arvelduskonto väljavõtet ega 27. detsembril 2014 sõlmitud laenulepingu maksekorraldust, millest nähtuks kostja poolt võlgniku arvelduskontole 50 000 euro ülekandmine. Hageja sai 21. aprillil 2020 enda valdusesse võlgniku arvelduskonto väljavõtted. Võlgniku pangakonto väljavõttest kostja poolt võlgnikule 50 000 euro laenu andmist ei nähtu. Võlgniku pankrotihaldur edastas
29.novembril 2017 hageja lepingulisele esindajale vandeadvokaat Triin Toomile kostja nõudeavalduse ja selle aluseks olevad dokumendid ja 18. veebruaril 2019 nõuete nimekirja, milles on kollasega märgitud summad, mis on tema arvates kindlasti vaidlustavad, ja oranžiga need, mida tuleks veel kontrollida. Võlgniku nõuete nimekirjas on kostja nõude osas kollasega märgitud leppetrahv 1 000 000 eurot ja märkusena toodud „esmakordselt võlatunnistus“ ning oranžiga on märgitud laenulepingust tulenev nõue 83 395,45 eurot. Nimetatud tõenditest nähtus, et hageja teadis aasta aega enne nõuete kaitsmise koosoleku toimumist nõuetega seotud väidetavastest küsitavustest, mida oleks enne nõuete kaitsmise koosolekut tulnud paluda kostjal või pankrotihalduril täpsustada ja vajadusel esitada nõuete kaitsmisel sellekohane vastuväide.
3.6.Hagejale oli juba nõuete kaitsmisel teada, et 27. detsembri 2014. a laenulepingu oli nii kostja kui ka võlgniku poolt allkirjastatud omakäeliselt PP, kes oli mõlema juhatuse liige. Seega pidi hageja esitama vastuväited laenulepingu võltsituse ja rahatuse kohta juba nõuete kaitsmise koosolekul. Lisaks ei nähtunud 27. detsembri 2014. a laenulepingust, et kostja pidi laenusumma 50 000 eurot üle kandma võlgniku arvelduskontole. Selle, kuidas kostja poolt võlgnikule laenu andmine on toimunud, oleks saanud välja selgitada enne nõuete kaitsmise koosolekut. Kuna hageja ei ole enne nõuete kaitsmise koosolekut ega ka koosolekul taolist informatsiooni saada soovinud, ei pidanud kostja sellist teavet ja tõendeid ka esitama.
3.7.Kuna 19. septembril 2016 Swedbank AS ja kostja vahel sõlmitud nõuete loovutamise leping ning 20. septembril 2016 ja 31. oktoobril 2017 võlgniku ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistused olid hagejale esitatud enne nõuete kaitsmise koosolekut, siis oli hagejal nende dokumentidega piisavalt aega tutvuda ja hagejal oleks pidanud väidetav kahtlus võlatunnistuste võltsituse osas tekkima juba enne nõuete kaitsmise koosolekut. Seega oleks hageja pidanud esitama vastuväited võlatunnistuste võltsituse osas juba nõuete kaitsmise koosolekul.
3.8.Ainus asjaolu, mida hageja sai teada 21. aprillil 2020 saadud võlgniku arvelduskonto väljavõtetest, on see, et sealt ei nähtu 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenusumma kandmine võlgniku arvelduskontole. Kuidas olid hageja väited andmete võltsituse kohta seotud võlgniku arvelduskontoga tutvumisega, jäi kohtule arusaamatuks. Muu hulgas polnud selge, kuidas on hageja etteheide selle kohta, et kostja nõudeavalduses pole viidatud Swedbank AS nõude vähenemisele kinnistu müügist saadud 53 333 euro võrra, seotud väidetavalt võltsitud andmetega ja 21. aprillil 2020 võlgniku arvelduskonto väljavõtetega tutvumisega.
3.9.Hageja ei tõendanud, et kostja nõudeavalduse aluseks on võltsitud andmed. Hageja sisustas andmete võltsituse sellega, et laenuleping ja võlatunnistused olid sõlmitud nii võlgniku kui ka kostja nimel PP poolt ja võisid olla allkirjastatud muul kuupäeval kui dokumendile märgitud. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal, ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist. Seega ei saa asjaolust, et laenuleping ja võlatunnistused võivad olla allkirjastatud neile märgitud kuupäevadest hiljem, järeldada, et tegemist on võltsitud dokumentidega. Hageja ei ole välja
5 (20)
2-20-13497 toonud, et laenuleping ja võlatunnistused oleks sõlmitud teistsugustel tingimustel, mida oleks hiljem kellegi huvide kahjustamise eesmärgil muudetud.
3.10.Olukord, kus üks võlausaldaja pärast teise võlausaldaja nõude tunnustamist (kaitsmist) leiab, et nõude aluseks olev dokument (laenuleping või võlatunnistus) kajastab nõuet, mida tegelikult ei eksisteeri (või ei eksisteeri dokumendist nähtuvas ulatuses), ei ole käsitatav andmete võltsimisena PankrS § 106 lg 2 mõttes. Võlausaldaja poolt põhjendamata, vaieldaval õiguslikul alusel või piisavalt dokumenteerimata nõude esitamine ei ole käsitatav võltsimisena. Niisuguste nõuete puhul on nii pankrotihalduril kui ka teistel võlausaldajatel võimalik esitada oma õiguste kaitseks korralisel nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastuväide, millisel juhul lahendatakse nõude olemasolu või puudumise küsimus PankrS § 106 lg 1 alusel nõudeavalduse esitanud võlausaldaja hagi alusel.
3.11.Kuna hagi jäi rahuldamata, siis jäid menetluskulud hageja kanda. Kohus otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 alusel mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kostja nõue 2 765 216,05 eurot võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti PankrS § 106 lg-t 2. 27. detsembri 2014. a laenuleping oli olemas nõuete kaitsmise koosoleku ajal, kuid hagejal puudus siis alus arvata, et laenu ei antud. Nõudeavaldus ja selle lisad ei andnud hagejale alust arvata, et kostja nõue on võltsitud. Laenuleping on tõend laenu andmise kohta. Seetõttu puudus ka vajadus küsida võlgniku arvelduskonto väljavõtteid, kontrollimaks laenu andmist. Seadusest tulenevalt kehtib eeldus, et nõuete kaitsmiseks esitatud nõuded põhinevad tõestel andmetel ja ei ole võltsitud. Hagejale selgus alles võlgniku pangakonto väljavõttest, et kostja ei ole võlgnikule 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenu andnud. Võltsitusele viitavad asjaolud said hagejale teatavaks võlgniku arvelduskonto saamisel, seetõttu ei teadnud ega saanudki hageja neid teada nõuete kaitsmise ajal. Hageja hakkas uuesti läbi vaatama kostja nõudeavaldust ja selle lisasid. Hagejas tekitas kostja nõude puhul kahtlust ka asjaolu, et
27.detsembril 2014 sõlmitud laenuleping on kahepoolselt omakäeliselt allkirjastatud PPi poolt. Esialgu ei olnud hagejal omakäeliste allkirjade pinnalt tekkinud kahtlust laenulepingu võltsituses, kuna selleks puudus alus. Hageja ei pidanud tegutsema eeldusel, et nõue võib põhineda võltsitud andmetel, ja nõudma eraldi välja võlgniku arvelduskonto väljavõtteid.
4.2.Kostja ei ole esitanud tõendeid laenu saamise kohta. Kui hageja on tõendanud, et nõudeavaldus sisaldas võltsitud või ebaõigeid andmeid, on kostja kohustus oma nõuet tõendada.
4.3.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kostja nõudeavalduse aluseks on võltsitud andmed. Kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses võltsitud dokumente. Kostja nõudeavaldus on võltsitud dokument, kuivõrd see põhineb võltsitud andmetel. Kuna võlgniku arvelduskonto väljavõtetelt ei nähtu laenu andmist kostja nõudeavalduses näidatud ulatuses, siis tunnustati ebaõigesti kostja II järgu nõuet 83 395,45 euro ulatuses. Lisaks allkirjastas PP dokumendi omakäeliselt ajal, mil oli võimalus anda digiallkiri. See annab alust arvata, et PP võis üritada varjata laenulepingu allkirjastamise kuupäeva, mille kohta oleks digiallkirja andes jäänud ajatempel. Kohtupraktikas on leitud, et tagantjärgi varasema kuupäevaga tehtud
6 (20)
2-20-13497 dokument on võltsitud dokument. Seega, isegi kui laenulepingu allkirjastas pädev isik, ei tähenda see seda, et tegemist ei saaks olla võltsitud dokumendiga. Omakäelise allkirja võltsitus ei ole ka asjaolu, mis sai hagejale olla teada nõuete kaitsmise koosolekul. Kui kohus oleks ekspertiisi määranud, oleks ta saanud vastuseks, et kaitsmisele esitati võltsitud dokumendid.
4.4.Kohus leidis, et laenulepingust ei nähtu, et kostja oleks pidanud laenatud 50 000 eurot kandma võlgniku arvelduskontole. Hageja ei pidanud nõuete kaitsmise koosolekul eeldama, et kuna arvelduskontole tasumise klausel laenulepingust puudub, anti laen üle mõnel muul viisil. Kostja ei ole ka kohtumenetluses tõendanud, et võlgnikule anti laenu muul viisil. Seega on kohtuotsus oletuslik.
4.5.Ka kostja nõudeavaldusega esitatud võlatunnistused on võltsitud. 20. septembri 2016. a võlatunnistuses sisaldub leppetrahvi nõue 1 000 000 eurot, mida tunnustati ebaõigesti. Taolise ebamõistlikult suure leppetrahvi kokkuleppimiseks puudus õiguslik kohustus ja vajadus ning majanduslik põhjendus, samuti polnud reaalne, et võlgnik suudaks nõude tähtaegselt tasuda. Leppetrahvi ainus eesmärk oli kunstlikult suurendada kostja nõuet pankrotimenetluses. Tegemist on tõenäoliselt tagantjärgi koostatud dokumendiga. Lisaks sõlmiti võlatunnistus väidetavalt saneerimismenetluse ajal, st ajal, mil PP pidi võlgniku kohustusi võlausaldajate ees vähendama. Kui 20. septembril 2016 poleks võlatunnistust sõlmitud, poleks kostjal leppetrahvinõuet võlgniku vastu. Selline tehing on ka tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
31.oktoobri 2017. a võlatunnistusega, millele kirjutas nii kostja kui ka võlgniku esindajana omakäeliselt alla PP, tunnistas võlgnik võlga 2 681 820,60 eurot, sh oli sinna arvestatud eelmisel võlatunnistusel rajanev leppetrahv. Seejuures 1. novembril 2017 kuulutati välja võlgniku pankrot. Vähemalt esimese võlatunnistuse tagantjärgi koostamisele viitab asjaolu, et mõlemad võlatunnistused näevad sarnased välja ja on allkirjastatud sama värvi pastakaga, mis viitab sellele, et need on tehtud samaaegselt. Tsiviilasjas nr 2-20-13496 tehtud ekspertiisis leidis Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (EKEI), et teised PP vormistatud ja võlgniku pankrotimenetluses esitatud dokumendid on võltsitud. Tulenevalt esimese võlatunnistuse võltsitusele sisaldab ka teine võlatunnistus teadvalt valesid andmeid, st tegemist on intellektuaalse võltsimisega isegi juhul, kui teise kuupäev on õige.
4.6.Kostja esitas nõudeavalduses laenulepingust nr 12-025129 tuleneva nõude täies ulatuses, arvamata sellest maha Suurekivi tn 2 kinnistu müügist makstud 53 333 eurot. Seega on võimalik, et Swedbank AS-ile on veelgi suuremas ulatuses nõue ära makstud, võrreldes nõudeavalduses märgitud summaga, ja neid asjaolusid pole pankrotimenetluses kontrollitud.
4.7.Hagejal on PankrS § 106 lg 2 alusel õigus nõuda kostja nõude läbivaatamist täies ulatuses. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda, et kostja esitaks tõendid kogu nõude põhjendamiseks.
4.8.Maakohus järeldas vastuolus seadusega, et kuna pankrotihaldur oli edastanud hageja esindajale tabeli, milles olid värviliselt märgitud summad, mis on kindlasti vaidlustatavad või mida tuleks kontrollida, siis oli hageja aasta aega enne nõuete kaitsmise koosolekut teadlik nõuetega seotud väidetavatest küsitatavustest, mida oleks tulnud lasta kostjal või pankrotihalduril enne nõuete kaitsmise koosolekut täpsustada ja vajadusel esitada sellekohane vastuväide. Olukorras, kus halduril on alust nõudes kahelda, on tal kohustus nõue vaidlustada. Kui üle kümne aasta pankrotihaldurina tegutsenud diplomeeritud ja tunnustatud haldur juba leidis, et nõuete kaitsmise koosoleku ajal ei olnud piisavalt alust nõuet vaidlustada, ei saanud kohus heita vaidlustamata jätmist ette hagejale kui võlausaldajale.
4.9.Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja ekspertiisitaotluse. Siinse tsiviilasjaga analoogses tsiviilasjas nr 2-20-13496 korraldati ekspertiis, mille tulemusel leidis EKEI, et
7 (20)
2-20-13497 Esmar Holding OÜ esitatud dokumendid võlgniku pankrotimenetluses on suure tõenäosusega võltsitud. Sellest ajendatuna esitas hageja nii käesolevas kohtuasjas kui ka tsiviilasjas nr 2-2013499 ekspertiisitaotluse kostjate nõuete aluseks olnud dokumentide kohta ekspertiisi korraldamiseks. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-20-13496 on ekspertiisiga kinnitatud sama isiku poolt esitatud samasuguse dokumendi võltsitus samas asjas ning tsiviilasjas nr 2-20-13499 rahuldas kohus hageja ekspertiisitaotluse, annab piisava aluse ekspertiisi määramiseks. Sellele vaatamata jättis kohus ekspertiisitaotluse rahuldamata. Sellega rikkus kohus TsMS § 277 lg-d 1 ja 4.
4.10.Arvestades, et maakohus tegi ebaõige otsuse, tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Ringkonnakohtus toimus 15. juunil 2023 kohtuistung, millel kohus jättis mh rahuldamata hageja apellatsioonkaebuses sisaldunud taotluse rahuldada tema 23. augusti 2022. a ekspertiisitaotlus, kohustada kostjat esitama kohtule ekspertiisi tegemiseks 27. detsembri 2014. a laenuleping, 20. septembri 2016. a võlatunnistus ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus, määrata ekspertiisi tegijaks EKEI ja paluda EKEI-l vastata küsimusele, kas nimetatud dokumentidel esineb tunnuseid, mis viitavad, et dokumendid ei ole koostatud neile märgitud ajal.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.
8.Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks.
8.1.Praeguse otsuse p-s 3.2 loetletud asjaolud, samuti järgmised asjaolud seoses kostja nõudeavalduse ja selle lisadega: -
-
kostja tunnustatud nõue 2 765 216,05 eurot koosneb (vt maakohtu otsuse p-d 52 ja 56): (i)
2 681 820,60 euro ulatuses Swedbank AS-lt omandatud nõudest ja leppetrahvist (laenulepingutest tulenev põhiosa 1 351 974,83 eurot, viivis 227 885,43 eurot, intress 101 960,34 eurot, leppetrahv 1 000 000 eurot) (I järgu nõue);
(ii)
83 395,45 euro ulatuses 27. detsembril 2014 võlgniku ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevast nõudest (II järgu nõue).
enne 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekut oli hagejal olemas kostja nõudeavaldus ja selle lisad, kusjuures kostja nõudeavaldusele olid lisatud: kostja nõuete arvestus, 20. septembri 2016. a võlatunnistus, 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus, 19. septembri 2016. a nõuete loovutamise leping, võlgniku ja Swedbank AS-ga (endise
8 (20)
2-20-13497 nimega Hansapank) sõlmitud arvelduskrediidilepingud koos lisadega ja laenulepingud, hüpoteekide seadmise lepingud, väljavõte kommertspandiregistrist, tagatiste üleandmise leping, teatis nõude loovutamisest, kohtutäituri tulemi jaotuskava, kommertspandilepingud ja 27. detsembri 2014. a laenuleping (maakohtu otsuse p 59; I kd, tl-d 15–120); -
võlgniku pankrotihaldur Maire Arm on 29. novembril 2017 edastanud hageja lepingulisele esindajale vandeadvokaat Triin Toomile kostja nõudeavalduse ja selle aluseks olevad dokumendid (II kd, tl-d 65–155) ja 18. veebruaril 2019 nõuete nimekirja, milles on kollasega märgitud summad, mis on tema arvates kindlasti vaidlustatavad, ja oranžiga need, mida tuleks veel kontrollida (II kd, tl 64/1); võlgniku nõuete nimekirjas on kostja nõude osas kollasega märgitud leppetrahv 1 000 000 eurot ja märkusena toodud „esmakordselt võlatunnistus“ ning oranžiga on märgitud laenulepingust tulenev nõue 83 395,45 eurot (II kd, tl 64/2) (maakohtu otsuse p 60).
8.2.Järgmised asjaolud seoses kostja 27. detsembri 2014. a laenulepingust tuleneva nõudega (vt maakohtu otsuse p 60): -
kostja nõudeavalduse lisana esitatud 27. detsembri 2014. a laenulepingu kohaselt annab kostja AS-le Esmar Ehitus (praegune võlgnik) laenu 50 000 eurot, intressiga 6% ja laenu tagastamise tähtajaga 30. juuni 2015. Laenulepingule on mõlema poole poolt omakäelise allkirja andnud PP, kes oli nii võlgniku kui ka kostja juhatuse liige (maakohtu otsuse p-d 60 ja 62; I kd, tl 120);
-
kostja nõudeavaldusele ei olnud lisatud maksekorraldust, millest nähtuks kostja poolt võlgniku arvelduskontole 50 000 ülekandmine.
8.3.Järgmised asjaolud seoses kostja Swedbank AS-lt loovutuse teel saadud nõudega (vt maakohtu otsuse p 64): -
19.septembril 2016 loovutas Swedbank AS oma arvelduskrediidilepingutest tulenevad nõuded võlgniku vastu kostjale (kogusummas 1 544 985,98 eurot). Swedbank AS loovutas kostjale ka hüpoteegid, kommertspandid, garantiid, käendused ja varaliste õiguste pandilepingud (I kd, tl-d 19–22);
-
20.septembril 2016 sõlmis PP nii võlgnikku kui ka kostjat esindades võlatunnistuse, millega võlgnik tunnistas võlga kostja ees. Võlatunnistusega lepiti kokku, et võlgnik peab kostjale võla 1 544 985,98 eurot tasuma hiljemalt 31. detsembril 2016; kui võlga selleks kuupäevaks ei tasuta, peab võlgnik tasuma 1 000 000 eurot leppetrahvi ja 0,05% viivist iga viivitatud päeva eest (I kd, tl 17 pöördel);
9.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et asja lahendamisel tuleb lähtuda PankrS redaktsioonist, mis kehtis kuni 31. jaanuarini 2021 (vt ka 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:28:52). See tuleneb kehtiva PankrS § 193 lg-st 5, mille kohaselt kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2021. aasta 1. veebruari, kohaldatakse nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele mh PankrS 5. ptk 2. jao redaktsiooni, mis kehtis 2021. aasta 31. jaanuarini. Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et võlgniku pankrot kuulutati välja 1. novembril 2017. Seega on võlgniku pankrotiavaldus menetlusse võetud enne 2021. aasta 1. veebruari. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, arvestades, et maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 53 ebatäpselt, et enne 2021. aasta 1. veebruari
9 (20)
2-20-13497 kehtinud PankrS redaktsiooni kohaldamine on tingitud nõuete kaitsmise koosoleku toimumise (29. jaanuar 2020) ja hagi esitamise (16. september 2020) ajast.
10.Kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS kohaselt toimub nõuete kaitsmine võlausaldajate üldkoosolekul. PankrS § 103 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. PankrS § 105 kohaselt ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. PankrS § 106 lg-st 2 tuleneb, et kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Sama paragrahvi 3. lõike esimese lause kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole nõude või pandiõiguse tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul, arvates läbivaatamise nõude esitamisest, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri hagi alusel kohus.
11.Praeguses asjas on hageja esitanud hagi kostja 2 765 216,05 euro suuruse nõude tunnustamata jätmiseks võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel, tuginedes sellele, et pärast nõuete kaitsmise koosolekut on ilmnenud, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on esitanud hagiavalduse PankrS § 106 lg 3 teisest lausest tuleneva tähtaja jooksul.
12.Riigikohus on 9. juunil 2021 tsiviilasjas nr 2-18-13387 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et pankrotimenetluses peaks võlausaldaja nõudele vastuväidete esitamiseks õigustatud isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Nõuete kaitsmise koosolekul toimunut on võimalik vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-15, p 13). PankrS § 106 lg 2 viitab samuti sellele, et nõude tunnustamise uuesti läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel. PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et olukorras, kus isik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb isikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist.
13.Asjas kohalduva PankrS § 106 lg 2 sõnastuse ja viidatud Riigikohtu seisukoha põhjal tuleks hagejal selleks, et kohtul oleks alust PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel kostja tunnustatud nõue või pandiõigus sisuliselt läbi vaadata (s.o otsustada selle tunnustamise põhjendatuse üle): -
tuua esile ja tõendada asjaolud, millest nähtuvalt kostja nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel;
10 (20)
2-20-13497 -
muuta kohtu jaoks usutavaks, et enne nõude või pandiõiguse tunnustamist hageja ei teadnud ega pidanudki teadma neist asjaoludest, millele tuginedes hageja leiab, et kostja nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel.
14.Hageja on tuginenud menetluses järgmistele asjaoludele, millest tema hinnangul tuleks järeldada, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel: 1) 27. detsembri 2014. a laenuleping on võltsitud: PP on allkirjastanud selle omakäeliselt nii võlgniku kui ka kostja poolt ning tõenäoliselt tagantjärgi; võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtuvalt pole võlgnikule 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel nõudeavalduses märgitud ulatuses laenu välja makstud; 2) 20. septembri 2016. a võlatunnistus ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus on võltsitud: PP on allkirjastanud need omakäeliselt nii võlgniku kui ka kostja poolt ning tõenäoliselt tagantjärgi ja samaaegselt; võlatunnistused näevad sarnased välja ja need on allkirjastatud sama värvi pastakaga; isegi kui hilisema võlatunnistuse kuupäev on õige, sisaldab see teadvalt valeandmeid; võlatunnistustega tekitati võlgnikule kohustusi juurde saneerimismenetluse ajal, mil tulnuks neid vähendada; 20. septembri 2016. a võlatunnistusest nähtuvas suuruses leppetrahvi kokkuleppimiseks puudus õiguslik kohustus, vajadus ja majanduslik põhjendus, samuti polnud reaalne, et võlgnik suudaks nõude tähtaegselt tasuda; sellises leppetrahvis kokkuleppimine ei ole eluliselt usutav ja on vastuolus heade kommetega; 3) kostja nõudeavalduses pole arvestatud, et Swedbank AS-le tasuti 28. aprillil 2016 53 333 eurot Suurekivi tn 2 kinnistu müügi arvelt; kostja nõudeavalduse lisad ei kajasta seda, mis suuruses nõue Swedbank AS-lt 19. septembril 2016 kostjale loovutati; 4) nõudeavalduses on esitatud valeandmeid pandiõigustega seoses: pandiõigus tugineb kinnistule seatud hüpoteekidele, aga võlgnikul ei olnud pankroti väljakuulutamisel kinnistuid, kuna need olid ära müüdud; võlgnikul ei olnud väidetava kommertspandi ulatuses vallasvara ning nõudeavalduse lisadest ei selgu, mis ulatuses on laenukohustus kommertspandiga tagatud; 5) kostja esitatud nõudeavaldus põhineb võltsitud andmetel ja selles on esitatud eksitavaid andmeid nõude suuruse kohta; nõudeavalduse lisas 1 olev nõuete arvestus on ebaõige.
15.Kolleegium märgib, et otsuse p-s 14 loetletud asjaoludest nr 3 ja 4 seonduvad kostja nõuete (suuruse) või pandiõiguse sisulise põhjendatusega, mitte nõude või pandiõiguse tunnustamise aluseks olevate andmete võltsitusega. Sellised vastuväited tuleb PankrS § 106 lg 1 järgi esitada nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 106 lg 2 võimaldab vaidlustada võlausaldaja nõuet pärast nõuete kaitsmise koosolekut üksnes selles normis sätestatud erandlikel asjaoludel, s.o kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel (vt praeguse otsuse p-s 12 viidatud Riigikohtu praktika). Seega ei ole PankrS § 106 lg 2 kohaldatav olukorras, kus hageja arvates kostjal tema nõudeavalduses märgitud (ja tunnustatud) nõuet või pandiõigust tegelikult ei ole, vaid hageja peab kostja nõude uueks läbivaatamiseks esile tooma ja tõendama, et väidetav nõue või pandiõigus põhineb andmetel (nt nõudeavaldusele lisatud dokumentidel), mis on võltsitud. Kostja nõude aluseks olevate andmete väidetava võltsitusega seonduvad p-s 14 loetletud hageja väidetest nr 1 ja 2, milles hageja tugineb kostja nõudeavaldusele lisatud dokumentide võltsitusele. Väide nr 5 ei ole eraldiseisev, vaid see, kas nõudeavalduses esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel ja kas nõuete arvestus on õige, sõltub hageja muude väidete põhjendatusest. Seega võiks PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks anda praegusel juhul alust see, kui hageja oleks menetluses tõendanud, et 27. detsembri 2014. a laenuleping ja/või 20. septembri 2016. a või 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus on võltsitud, ning põhistanud, et ta ei
11 (20)
2-20-13497 teadnud ega pidanudki sellest teadma juba nõuete kaitsmise koosoleku ajal. Ehkki hageja muud väited ei ole kolleegiumi hinnangul sellised, mis võiks anda alust PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks, hindab kolleegium järgnevalt kõigi p-s 14 toodud väidete osas, kas tegemist on asjaoluga, mis ilmnes hagejale pärast kostja nõude tunnustamist (p-d 16–18), ning kas hageja on vastavat väidet menetluses tõendanud (p-d 19–20).
16.Hageja on menetluses, sh ringkonnakohtus väitnud, et talle „ilmnes“ PankrS § 106 lg 2 tähenduses, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel, sellest, kui hageja sai 21. aprillil 2020 võlgniku pangakonto väljavõtted ja neist nähtus, et võlgnikule ei ole 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenu üle kantud (16. septembri 2020. a hagiavalduse p 10; hageja 12. juuli 2021. a seisukoha p 2; maakohtu 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:02:23 ja 00:12:01; vt ka ringkonnakohtu 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:40:19, 00:40:57 ja 00:41:56). Maakohus tuvastas ja ka apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust, et hageja sai võlgniku arvelduskonto väljavõtted enda valdusesse 21. aprillil 2020 ning neist ei nähtu kostja poolt võlgnikule 50 000 euro suuruse laenu andmist (maakohtu otsuse p 60; I kd, tl-d 126–147). Eelnevale vaatamata leiab kolleegium, et hageja teadis või vähemalt pidi teadma juba nõuete kaitsmise koosoleku ajal seda, et võlgnikule ei pruugi olla 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenu üle kantud, mistõttu ta oleks pidanud kostja nõude põhjendatuse hindamiseks haldurilt või kostjalt endalt lisainfot küsima ja vajadusel nõudele vastuväite esitama.
16.1.Kolleegium nõustub maakohtuga (vt maakohtu otsuse p-d 61 ja 62), et tuvastatud asjaoludest (praeguse otsuse p-d 8.1 ja 8.2) nähtub, et hageja teadis sisuliselt aasta aega enne nõuete kaitsmise koosoleku toimumist, et kostja 27. detsembri 2014. a laenulepingust tuleneva nõudega on seotud küsitavusi, mh kuna kostja nõudeavaldusele oli lisatud küll laenuleping, aga ei olnud lisatud laenu väljamaksmist kinnitavaid tõendeid (maksekorraldusi), ning laenulepingu oli allkirjastanud nii kostja kui ka võlgniku poolt omakäeliselt PP. Seega pidi hagejal juba enne nõuete kaitsmise koosolekut tekkima kahtlus, et laenuleping võib olla rahatu või tagantjärgi vormistatud, mistõttu hageja oleks pidanud sellekohased vastuväited esitama juba nõuete kaitsmise koosolekul.
16.2.Hageja väitel sai ta võlgniku kontoväljavõtted 21. aprillil 2020 pankrotihaldurilt, kes saatis need hagejale küsimise peale (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:43:57 ja 00:44:02). Isegi kui leida, et kostja nõudele vastuväite esitamiseks andis aluse alles võlgniku pangakonto väljavõtetega tutvumine, ei ole hageja toonud esile ühtegi põhjust, miks ta poleks saanud küsida võlgniku kontoväljavõtteid pankrotihaldurilt juba enne nõuete kaitsmise koosolekut, et veenduda kostja (ja vajadusel ka teiste võlausaldajate) nõuete põhjendatuses.
16.3.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, milline on võlausaldaja hoolsuskohustus teiste võlausaldajate nõuete kontrollimisel ja neile vastuväidete esitamisel, sh kas hagejalt oleks saanud mõistlikult eeldada pankrotihaldurilt võlgniku kontoväljavõtete küsimist juba enne nõuete kaitsmise koosolekut, et veenduda kostja nõuete põhjendatuses. Riigikohus on leidnud, et hoolas võlgniku juhatuse liige peab tutvuma võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte hakkama sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist (9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-1813387, p 12). Kolleegium nõustub kostjaga, et teiste võlausaldajate poolt pankrotimenetluses esitatud nõuete ja nende aluseks olevate dokumentidega tutvumist saab eeldada ka hoolsalt võlausaldajalt, kellel on samuti võimalik esitada nõuetele vastuväiteid (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:46:50). Kolleegium möönab, et hoolsa võlausaldaja 12 (20)
2-20-13497 kohustuste ulatus ei pruugi olla sama suur kui võlgniku juhatuse liikmel, arvestades, et võlgniku juhatuse liikmel on eelduslikult parem ülevaade ja juurdepääs võlgniku raamatupidamisdokumentidele (vt hageja seisukoht samas, ajamärgid 00:51:39 ja 00:52:40). Samas on ka võlausaldajal võimalik küsida pankrotihaldurilt lisadokumente, et hinnata teiste võlausaldajate nõuete põhjendatust, mis kostja väitel ongi tavaline praktika (vt samas, ajamärgid 00:49:25 ja 00:49:30). Praeguses asjas on pankrotihaldur pankrotitoimkonnale 24. novembril 2020 kinnitanud, et hageja on pöördunud tema poole enne esimest üldkoosolekut ja menetluse käigus, haldur edastas hagejale kõik enne esimest üldkoosolekut esitatud nõuded 29. novembril 2017 ja uuesti koos lisadega 19. veebruaril 2019 ning hiljem on haldur edastanud hageja esindajale nõuete juurde lisadokumente, sh pangakonto väljavõtteid (I kd, tl 154; neid väiteid kinnitavad ka kostja 22. märtsi 2022. a menetlusdokumendile lisatud e-kirjad). Kolleegiumi hinnangul saab olukorras, kus võlausaldajal on alust kahelda selles, kas teise võlausaldaja nõude aluseks oleva laenulepingu alusel on laen välja makstud või mitte (mh kuna nõudeavaldusele lisatud dokumentidest see ei nähtu), temalt mõistlikult eeldada selle kohta haldurilt või ka nõude esitanud võlausaldajalt lisainfo, sh haldurilt võlgniku pangakonto väljavõtete küsimist. Praegusel juhul ei ole ka alust arvata, et hageja ei oleks haldurilt küsimise korral lisateavet saanud.
16.4.Hageja põhjendas kontoväljavõtete varem küsimata jätmist ka sellega, et neid ei olnud vaja, kuna kostja nõudeavaldusega koos esitatud laenuleping juba tõendas laenusuhet ja laenu andmist ning esitatud dokumentide põhjal ei tekkinud hagejal kahtlust, et laenu ei ole tegelikult antud (vt apellatsioonkaebuse p-d 3 ja 15; 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:44:15). Kolleegiumi hinnangul ei ole see põhjendus kooskõlas hageja menetluses esitatud väitega, et 27. detsembri 2014. a laenulepingu võltsitusele (tagantjärgi vormistamisele) viitab ka see, et laenulepingu oli mõlema poole poolt omakäeliselt allkirjastanud PP, tehes seda sama värvi pastakaga. Lisaks ei ole hageja täpsustanud, mis 27. detsembri 2014. a laenulepingus tema hinnangul tõendas laenu väljamaksmist. Lepingu p 1 sõnastuse kohaselt võttis võlgnik (toonase ärinimega AS Esmar Ehitus) „laenu limiidiga 50 000 (viiskümmend tuhat) eurot, intressiga 6% aastas, kusjuures laenu osamaksete summad ja tähtajad lepitakse kokku eraldi“. Lepingu p 2 kohaselt kohustus võlgnik „laenuks võetud summa tagasi maksma hiljemalt 30.06.2015 a“ (I kd, tl 120). Seega ei olnud laenulepingus poolte kinnitust, et laen on välja makstud. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et asjas ei ole esitatud teavet laenulepingu p-s 1 viidatud eraldi kokkulepete kohta (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:03:47). Kolleegiumi hinnangul ei olnud hagejal olukorras, kus laenulepingu kohaselt anti laenu limiidiga, laenulepingus endas oli viidatud eraldi kokkulepetele ning nõudeavaldusega ei olnud esitatud neid kokkuleppeid ega ka muid andmeid ega tõendeid laenu väljamaksmise kohta, alust üksnes nõudeavalduse ja sellele lisatud dokumentide põhjal eeldada, et laen oli täies (s.o limiidi 50 000 euro) ulatuses välja makstud ja kostja nõue oli tõendatud. Hageja märkis hagiavalduses ka ise, et laenulepingu tingimused olid ebatavalised (vt 16. septembri 2020. a hagiavalduse p 22).
16.5.Eelnevat arvestades pidi hagejal juba kostja nõudeavalduse ja sellele lisatud dokumentide põhjal tekkima kahtlus, kas 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel on ikka võlgnikule laen täies ulatuses (50 000 eurot) välja makstud või on laenuleping (osaliselt või täielikult) rahatu, sh tagantjärgi alusetult vormistatud (arvestades ka lepingu sõlmimise asjaolusid). Eelneva kontrollimiseks oleks hageja saanud küsida lisainfot pankrotihaldurilt (sh võlgniku kontoväljavõtteid) või kostjalt (nt laenu andmist tõendavaid dokumente) ning selle tegemist oleks praegusel juhul saanud hagejalt kui hoolsalt võlausaldajalt mõistlikult eeldada. Seega pidi hageja juba kostja nõude tunnustamise ajal teadma, et 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel ei pruugi olla laenu välja makstud. Kuna hageja ei selgitanud välja laenu andmist puudutavaid asjaolusid, mis jäid kostja nõudeavalduse ja selle lisade põhjal ebaselgeks, ja kostja nõudele 13 (20)
2-20-13497 nõuete kaitsmise koosolekul vastuväidet ei esitanud, ei saa hageja kostja tunnustatud nõuet enam hiljem laenu mitteandmisele tuginedes PankrS § 106 lg 2 järgi vaidlustada.
17.Ühegi teise asjaolu osas, mis hageja hinnangul viitab kostja nõude aluseks olevate andmete võltsitusele, ei väida hageja, et ta oleks saanud sellest teada alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut, kus kostja nõuet ja pandiõigust tunnustati.
17.1.Seda, et PP oli 27. detsembri 2014. a laenulepingu, 20. septembri 2016. a võlatunnistuse ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistuse omakäeliselt allkirjastanud ning et võlatunnistused nägid sarnased välja (sh olid allkirjastatud sama värvi pastakaga), pidi hageja teadma juba enne nõuete kaitsmise koosolekut, sest maakohtu tuvastatud asjaoludel olid need dokumendid esitatud koos kostja nõudeavaldusega. Kui hageja leidis, et need asjaolud viitavad sellele, et nimetatud dokumendid on võltsitud, sh tagantjärgi allkirjastatud või sisaldavad ebaõigeid andmeid (nn intellektuaalne võltsimine), oleks hageja pidanud esitama kostja nõudele vastuväite juba nõuete kaitsmise koosolekul. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse p-s 64 toodud põhjendustega.
17.2.Ka sel alusel, et võlatunnistustega tekitati võlgnikule kohustusi juurde ja et 20. septembri 2016. a võlatunnistusest nähtuvas suuruses leppetrahvi kokkuleppimiseks puudus õiguslik kohustus ning väidetavalt ka vajadus ja majanduslik põhjendus, oleks hageja saanud ja pidanud esitama kostja võlatunnistustest tulenevatele nõuetele vastuväite juba nõuete kaitsmise koosolekul. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse p-s 65 toodud põhjendustega. Võlatunnistuste sisu oli hagejale teada juba kostja nõude tunnustamise ajal. Hageja ei ole väitnud, et mingid asjaolud, mis hageja eeltoodud seisukohtadele alust annaksid, oleksid saanud talle teatavaks alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut.
17.3.Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et võlgnik võõrandas 28. aprillil 2016 Suurekivi tn 2 kinnistu hinnaga 80 000 eurot, millest 53 333 eurot tasuti Swedbank AS-le selgitusega „laenulepingu nr 12-025129-JK osaline ennetähtaegne tagastamine“ (I kd, tl 200). Oma vastuväite, et kostja nõudeavalduses pole Swedbank AS-lt loovutuse teel saadud nõude suuruse osas Suurekivi tn 2 kinnistu müügi arvelt makstud 53 333 euroga arvestatud, oleks hageja pidanud esitama juba nõuete kaitsmise koosolekul. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Esiteks, kui hagejale polnud kostja nõudeavalduse ja selle lisade põhjal selge, millises suuruses nõude Swedbank AS 19. septembril 2016 kostjale loovutas ja kuidas kujunes nõudeavalduses esitatud nõude arvestus, sh millises summas oli võlgnik laenu tagasi maksnud, oleks hageja saanud ja pidanud neid andmeid pankrotihaldurilt või kostjalt kui nõudeavalduse esitanud võlausaldajalt küsima. Hageja seda ei teinud, ehkki seda saanuks temalt kui hoolsalt võlausaldajalt mõistlikult eeldada (vt ka praeguse otsuse p 16.3). Teiseks, hageja ei väida, et ta oleks saanud Suurekivi tn 2 kinnistu müügilepingu, millest nähtus kõnealuse makse tegemine Swedbank AS-le, alles pärast kostja nõude tunnustamist, s.o nõuete kaitsmise koosolekut. Maakohtu menetluses märkis hageja, et muud dokumendid peale võlgniku kontoväljavõtete olid tal olemas (vt 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:24:10). Apellatsioonimenetluses kinnitas hageja, et Suurekivi tn 2 kinnistu müügileping oli hagejal tõenäoliselt juba varem olemas (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:42:57 ja 00:43:12). Seega, Suurekivi tn 2 kinnistu müügihinna arvelt tehtud makset puudutava vastuväite aluseks olevad asjaolud olid või vähemalt pidid olema hagejale teada juba nõuete kaitsmise koosoleku
14 (20)
2-20-13497 ajal. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei ole arusaadavalt selgitanud seost võlgniku pangakonto väljavõttega tutvumise ja kõnealuse vastuväite vahel.
17.4.Ka seda, et võlgnikul puudusid pankroti väljakuulutamise ajal kinnistud ja et tal oli kommertspandiga koormatud vallasvara vähem kui kostja nõude suurus, pidi hageja teadma juba nõuete kaitsmise koosoleku ajal. Kui hagejale jäi kostja nõudeavalduse põhjal ebaselgeks, mis ulatuses on kostja nõue kommertspandiga tagatud, tulnuks hagejal küsida pankrotihaldurilt või kostjalt kui nõudeavalduse esitanud võlausaldajalt selle kohta lisateavet. Kolleegium täiendab eelnevaga maakohtu otsuse põhjendusi, kuna maakohus pole hageja nimetatud väidet otsuses käsitlenud.
18.Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes maakohtuga, et ükski hageja välja toodud asjaolu, millele tuginedes ta leiab, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel, ei ole selline, millest hageja ei oleks enne kostja nõude tunnustamist teadnud või mida ta ei oleks pidanud teadma. Seega ei ole nimetatud eeldus PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks täidetud.
19.Ehkki juba eelnev välistab kostja nõude uue läbivaatamise PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel, nõustub kolleegium maakohtuga ka selles, et hageja ei ole tõendanud, et kostja nõude tunnustamine põhineks võltsitud andmetel.
19.1.Esmalt märgib kolleegium, et PankrS § 106 lg-s 2 viidatud võltsitus võib kolleegiumi hinnangul seisneda nii nõude aluseks olevate dokumentide tehnilises võltsimises kui ka nn intellektuaalses võltsimises, sh kui dokumenti on märgitud vale kuupäev või ebaõiged andmed. Samal seisukohal olid praeguses menetluses ka pooled (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:30:33 ja 00:33:37). Ka varasemas praktikas on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et andmete võltsitust PankrS § 106 lg 2 tähenduses tuleb sisustada karistusseadustiku (KarS) § 344 lg-st 1 lähtuvalt (17. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 214-58851, p 31), kusjuures Riigikohtu hinnangul hõlmab KarS § 344 lg 1 ka intellektuaalset võltsimist, s.o dokumenti vale kuupäeva või muude ebaõigete faktiväidete kandmist (vt 19. aprilli 2018. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-5757, p-d 12 ja 13). Seetõttu jätab kolleegium maakohtu otsuse põhjendustest välja p 71, milles maakohus leidis, et sellest, kui laenuleping ja võlatunnistused oleks allkirjastatud hiljem kui neile märgitud kuupäevadel, ei saaks järeldada, et tegemist on võltsitud dokumentidega.
19.2.Samas nõustub kolleegium maakohtuga selles, et hageja ei ole tõendanud, et kostja nõudeavaldusele lisatud dokumendid kajastavad teadvalt ebaõigeid andmeid (maakohtu otsuse p 72). Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 lasus hagejal hagi rahuldamise eeldusena kohustus tõendada enda väiteid kostja nõude aluseks olevate dokumentide võltsimise kohta. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.
19.3.Asjaolust, et võlgniku pangakonto väljavõtetelt ei nähtu, et võlgnikule oleks 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laen üle kantud, ei saa järeldada, et 27. detsembri 2014. a laenuleping oleks võltsitud.
19.3.1.Esiteks, sellest, et laenu ei makstud välja rahas, ei saa järeldada, et laenu välja ei makstudki. Maakohus tuvastas, et 27. detsembri 2014. a laenulepingust ei nähtu, et kostja oleks pidanud laenusumma 50 000 eurot üle kandma võlgniku arvelduskontole (maakohtu otsuse p 63). Kostja on menetluses välja toonud, et laenu andmine ei pidanudki võlgniku arvelduskonto väljavõttest nähtuma, sest kokkuleppel võlgnikuga tasus kostja võlgniku eest võlgniku majandustegevusega seotud kohustusi kokku summas 45 000 eurot (vt kostja 22. märtsi 2022.
15 (20)
2-20-13497 a menetlusdokumendi p 8; vt ka 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:36:16). Selle kinnituseks esitas kostja ka vastavad maksekorraldused (II kd, tl-d 163–165) ja väljavõtte oma raamatupidamisprogrammist (II kd, tl-d 66–67). Seega ei ole hageja tõendanud laenu välja maksmata jätmist kui asjaolu, mis tema väitel viitab 27. detsembri 2014. a laenulepingu võltsitusele.
19.3.2.Lisaks, ka juhul, kui laenu tegelikult välja ei makstud, ei saaks sellest automaatselt järeldada, et laenuleping on võltsitud. Võimalik on ka see, et laenuleping sõlmiti, kuid see jäi täitmata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et olukord, kus üks võlausaldaja pärast teise võlausaldaja nõude tunnustamist leiab, et nõude aluseks olev dokument (nt laenuleping) kajastab nõuet, mida tegelikkuses ei eksisteeri (või ei eksisteeri nõuet dokumendist nähtuvas ulatuses), ei ole käsitatav andmete võltsimisena PankrS § 106 lg 2 tähenduses. Võlausaldaja poolt põhjendamata, vaieldaval õiguslikul alusel või dokumenteerimata nõude esitamine ei ole iseenesest käsitatav võltsimisena, vaid sellisele nõudele on nii pankrotihalduril kui ka teistel võlausaldajatel võimalik esitada nõudele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväide. Sel juhul lahendatakse nõude olemasolu või puudumise küsimus PankrS § 106 lg 1 alusel nõudeavalduse esitanud võlausaldaja hagi alusel (vt maakohtu otsuse p 73; vt ka praeguse otsuse p 15).
19.4.Seda, et 27. detsembri 2014. a laenuleping, 20. septembri 2016. a võlatunnistus ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus oleks tagantjärgi koostatud ja allkirjastatud (s.o intellektuaalselt võltsitud), ei ole hageja praeguses menetluses tõendanud.
19.4.1.Ringkonnakohus jättis 15. juuni 2023. a kohtuistungil rahuldamata hageja taotluse ekspertiisi korraldamiseks, nõustudes maakohtuga, et hageja oli esitanud selle taotluse hilinenult ja tal polnud selleks mõjuvat põhjust.
19.4.2.Ringkonnakohtu 15. juuni 2023. a kohtuistungil leidis hageja, et kõnealuste dokumentide võltsitust tõendab ka hageja poolt maakohtus 23. augustil 2022 esitatud ekspertiisiakt tsiviilasjas nr 2-20-13496 (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:18:32). Oma 23. augusti 2022. a menetlusdokumendis selgitas hageja, et tsiviilasjas nr 2-20-13496 nõudis kohus PP äriühingult Esmar Holding OÜ välja võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse aluseks olnud laenulepingute ja võlatunnistuse originaaldokumendid ning rahuldas hageja taotluse dokumentide ekspertiisi saatmiseks. Hageja sai 18. juulil 2022 kätte ekspertiisiakti, mille kohaselt on PP need laenulepingud ja võlatunnistuse suure tõenäosusega tagantjärgi vormistanud. Hageja leidis, et praegune kohtuasi on analoogne tsiviilasjaga nr 2-20-13496 ning on tõenäoline, et 27. detsembri 2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused on samuti vormistatud tagantjärgi. Nimetatud ekspertiisiakti kui tõendi lubatavuse ja tõendiväärtuse kohta praeguses asjas leiab kolleegium järgmist.
19.4.3.Hageja 23. augusti 2022. a menetlusdokumendist nähtuvalt esitas hageja tsiviilasjas nr 2-20-13496 tehtud ekspertiisiakti peamiselt selleks, et põhjendada ka praeguses asjas ekspertiisi tegemise põhjendatust ja taotluse hilise esitamise lubatavust. Hageja ei avaldanud selgelt, et esitab tsiviilasjas nr 2-20-13496 tehtud ekspertiisiakti praeguses asjas tõendina hageja nõuet põhjendavate asjaolude kindlakstegemiseks ega palunud seda asja lahendamisel arvestada, vaatamata tõendi hilinenult esitamisele. Hageja ei väitnud oma 23. augusti 2022. a menetlusdokumendis sõnaselgelt, et soovib selle dokumendiga tõendada 27. detsembri 2014. a laenulepingu ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistuste võltsitust. Seega oli ekspertiisiakt esitatud eelkõige tõendina praeguses asjas ekspertiisi korraldamise taotlemise lubatavuse kohta.
16 (20)
2-20-13497 Samas on hageja oma 23. augusti 2022. a menetlusdokumendis avaldanud, et ekspertiis, mille tulemused tõendavad, et PP on varem sarnases olukorras dokumente võltsinud, annab alust arvata, et ka praeguse menetluse esemeks olev nõudeavaldus võib tugineda võltsitud dokumentidele (viidatud menetlusdokumendi p 8). Samuti on hageja menetlusdokumendi 3. ptk-s märkinud, et tema seisukohta laenulepingu ja võlatunnistuste tagantjärgi sõlmimise kohta kinnitab mh asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-20-13496 korraldatud ekspertiisis tuvastati, et võlgniku pankrotimenetluses Esmar Holding OÜ esitatud nõudeavalduse aluseks olnud laenulepingud ja võlatunnistus võlgniku ja Esmar Holding OÜ (kelle juhatuse liikmeks on samuti PP) vahel on suure tõenäosusega vormistatud samal ajal, ning seega on PP varasemalt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses kasutanud võltsitud dokumente (menetlusdokumendi p 12.5). Eelnevat arvestades oli hageja 23. augusti 2022. a menetlusdokument tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti esitamise põhjuste osas ebaselge. Maakohus oleks pidanud paluma hagejal täpsustada, kas ta taotleb ekspertiisiakti võtmist asja materjalide juurde tõendina, tõendamaks hageja väidet selle kohta, et kostja nõudeavaldusele lisatud 27. detsembri 2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused on PPi poolt tagantjärgi allkirjastatud. Maakohus seda ei teinud, rikkudes kohustust selgitada eelmenetluses välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 4). Vajadusel oleks maakohus pidanud jätma tõendi vastuvõtmise taotluse käiguta ja paluma hagejal põhjendada selle tõendi vastuvõtmise lubatavust sõltumata tõendi hilinenult esitamisest (TsMS § 3401 lg 1).
19.4.4.Maakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti hagi lahendamisel tõendina arvestanud, vaid on otsuse p-s 47 leidnud, et see ei puuduta ühtegi siinses menetluses esitatud asjaolu ega tõendit. Seega juhul, kui hageja arvates jättis maakohus tema 23. augustil 2022 esitatud ekspertiisiakti põhjendamatult tähelepanuta ja asja lahendamisel hindamata, oleks hagejal tulnud tugineda juba apellatsioonkaebuses sellekohasele menetlusõiguse normi rikkumisele ja taotleda ringkonnakohtult TsMS § 652 lg 3 p 1 järgi tõendi vastuvõtmist ja hindamist (TsMS § 633 lg 2 p 3, lg 3 p-d 1–3 ja lg 4 koosmõjus TsMS § 329 lg 1 esimese lausega). Praegusel juhul ei ole hageja aga apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks jätnud tõendi menetlusõiguse normi rikkudes tähelepanuta. Samuti ei ole hageja apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et tõendit tuleks ringkonnakohtu menetluses arvestada, vaid on tuginenud tsiviilasjas nr 2-20-13496 tehtud ekspertiisi tulemustele vaid selleks, et põhjendada, miks kohus jättis praeguses asjas hageja ekspertiisitaotluse ebaõigesti rahuldamata ja miks EKEI ekspertiisi määramine oleks põhjendatud (vt apellatsioonkaebuse p-d 55 ja 56). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et hageja 15. juuni 2023. a kohtuistungil esitatud väide, et tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti, mille hageja esitas koos oma 23. augusti 2022. a menetlusdokumendiga, tuleks arvestada apellatsioonimenetluses tõendina, mis kinnitab hageja väiteid kostja nõudeavaldusele lisatud dokumentide võltsituse kohta, on esitatud hilinenult. Seega ei ole alust tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti praeguse asja lahendamisel tõendina arvestada.
19.4.5.Teisalt, isegi kui leida, et hageja saab tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti tõendina arvestamata jätmisele ringkonnakohtus tugineda, ei saa selle tõendi põhjal (ka kogumis muude asjaolude ja tõenditega) kolleegiumi hinnangul järeldada, et 27. detsembri 2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused oleks võltsitud, s.o tagantjärgi allkirjastatud. See ekspertiisiakt ei seondu viidatud dokumentidega, vaid tsiviilasjas nr 2-20-13496 arutluse all olnud Esmar Holding OÜ nõudeavaldusele lisatud dokumentidega. Eksperdi arvamuse 17 (20)
2-20-13497 kohaselt on ekspertiisiks esitatud Esmar Holding OÜ ja võlgniku vahelised laenulepingud kuupäevadega 10. detsember 2014, 21. oktoober 2015, 31. detsember 2015, 30. juuni 2016, 31. detsember 2016 ja 30. juuni 2017 väga tõenäoliselt vormistatud (prinditud, allkirjastatud) samaaegselt; tuvastada, kas ka samade poolte vaheline 17. juuni 2015. a kuupäevaga võlatunnistus on vormistatud (prinditud, allkirjastatud) vaidlustatud lepingutega samaaegselt, ei olnud võimalik (II kd, tl-d 172–177). Riigikohus on selgitanud, et tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt 26. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega oleks tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakt praeguses asjas kasutatav kaudse tõendina, mis ei tõenda otseselt kostja nõudeavaldusele lisatud dokumentide võltsitust, vaid võimaldaks järeldada seda, et PP on teise äriühingu (Esmar Holding OÜ) juhatuse liikmena väga suure tõenäosusega allkirjastanud tagantjärgi laenulepinguid, mis esitati võlgniku pankrotimenetluses koos Esmar Holding OÜ nõudeavaldusega. Ehkki tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti oleks praeguses asjas lubatud kasutada kaudse tõendina, ei piisaks kolleegiumi hinnangul EKEI hinnangust, et kuus Esmar Holding OÜ ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingut on väga suure tõenäosusega vormistatud tagantjärgi, selleks et järeldada, et ka kostja ja võlgniku vahel sõlmitud 27. detsembri 2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused on vormistatud, sh allkirjastatud tagantjärgi. Sellist järeldust ei saa teha ka hinnates tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti koosmõjus muude praeguses menetluses esitatud tõenditega, kuna ükski teine tõend ei kinnita nimetatud dokumentide tagantjärgi vormistamist. Muu hulgas ei saa dokumentide tagantjärgi vormistamist järeldada sellest, et need on allkirjastatud omakäeliselt ja et selleks on kasutatud sama värvi (sinist) pastakat, kuna dokumentide omakäeline allkirjastamine on lubatud ja praktikas tavaline ning sinine on üks enam levinud pastaka värve. Võlatunnistuste koostamise ajas ei anna alust kahelda see, et need näevad välja sarnased, kuna samade poolte vahel koostatud samaliigilised kokkulepped võivadki olla sarnased, ega ka hageja väited võlatunnistuste sisu kohta.
19.4.6.Eelnevat arvestades ei ole hageja praeguses menetluses tõendanud, et 27. detsembri 2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused oleks vormistatud tagantjärgi ja seega intellektuaalselt võltsitud.
19.5.Seda, et kostja nõudeavalduses oleks Swedbank AS-lt loovutuse teel saadud nõude summa valesti märgitud, kuna selles poleks arvestatud 28. aprillil 2016 Suurekivi tn 2 kinnistu müügist saadud 53 333 euroga, ei ole hageja tõendanud ega ka veenvalt põhistanud. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja nõudeavalduse lisad ei kajasta seda, mis suuruses nõue Swedbank AS-lt 19. septembril 2016 kostjale loovutati. Nõudeavaldusele lisatud nõude loovutamise lepingus (I kd, tl-d 19–22) on märgitud, et lepingu sõlmimise päeva seisuga on loovutajal võlgniku vastu nõue kokku 1 544 985,98 eurot, mis koosneb nelja krediidilepingu alusel kujunenud põhivõlast, tasumata intressidest, tasumata viivistest ja muudest kõrvalnõuetest (hageja viitab sellele summale ka ise nt oma 12. juuli 2021. a menetlusdokumendi p-s 9 ja 1. märtsi 2022. a menetlusdokumendi p-s 17). Eelduslikult on selle summa puhul arvesse võetud ka ligi 4,5 kuud varem tehtud makset Suurekivi tn 2 kinnistu müügist saadud raha arvel, mis nähtub hageja esitatud 28. aprilli 2016. a notariaalse lepingu p-
18 (20)
2-20-13497 st 3.3.1 (I kd, tl 200). Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Hageja on menetluses ise korduvalt avaldanud, et ta ei väida ega kahtlusta seda, et Swedbank AS oleks midagi võltsinud (vt nt 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:46:44 ja 00:48:42; 1. märtsi 2022. a menetlusdokumendi p 17; apellatsioonkaebuse p 48), mh et 19. septembri 2016. a nõude loovutamise leping oleks võltsitud (vt 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:13:30). Seega ei ole hageja tõendanud, et 19. septembri 2016. a nõude loovutamise lepingus oleks Swedbank AS-lt kostjale loovutatud nõue märgitud vales suuruses. Nõude suuruse edasine muutumine kajastub hageja nõudeavalduse lisas 1 esitatud nõude arvestuses, mille kohaselt on nõudele lisandunud leppetrahv, intresse ja viiviseid, samuti on põhiosa vähenenud (I kd, tl 17). Kuna need muutused on toimunud pärast nõude loovutamist, ei saanud Suurekivi tn 2 kinnistu müügist saadud summa neid mõjutada.
19.6.Sellest, et kostja esitas oma nõude 2 681 820,60 euro osas I järgu nõudena, samas kui võlgnikul polnud pankroti väljakuulutamise ajal kinnisvara ja nii suures väärtuses kommertspandiga tagatud vallasvara, ei saa järeldada, et kostja nõudeavaldus oleks sisaldanud nõude pandiga tagatuse kohta ebaõigeid andmeid. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, kuna maakohus pole hageja nimetatud väidet otsuses käsitlenud. Kostja on oma nõudeavalduses märkinud, et selle esitamise seisuga on võlgnikule kuulunud kinnisasjadele seatud hüpoteegid täitemenetluse kaudu realiseeritud ning kostja nõue võlgniku vastu selle võrra vähenenud, millega on nõudeavalduses arvestatud (vt I kd, tl 15 – 15 pöördel, nõudeavalduse p 1.5). Ebatäpne on hageja väide, et nõudeavaldusest ei selgu, mis ulatuses on laenukohustus kommertspandiga tagatud. Kostja nõudeavalduse kohaselt on Swedbank AS-lt omandatud nõuded tagatud kommertspandiga 1 406 056,27 euro ulatuses (vt samas). Asjaolu, et võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ei olnud tal kommertspandiga koormatud vallasvara kostja nõude suurusele vastavas summas, nagu hageja maakohtus väitis (vt nt 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:04:29), ei tähenda, et kostja nõuet ei oleks tulnud tunnustada I järgu nõudena. Sellist olukorda, kus pandiga tagatud nõude rahuldamiseks ei piisa pandieseme müügist saadud rahast, reguleerib PankrS § 153 lg 4, mille kohaselt vastavas ulatuses rahuldatakse pandipidaja nõue koos muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega, s.o II järgus.
20.Eelnevat arvestades ei oleks praegusel juhul täidetud ka teine eeldus PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks. Isegi kui hageja ei oleks hagi aluseks olevatest asjaoludest kostja nõude tunnustamise ajal teadnud ega pidanud neist teadma, ei annaks osa neist asjaoludest alust järeldada, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel (vt ka praeguse otsuse p 15). Ainsad hageja väidetud asjaolud, mis võiksid anda alust järelduseks, et kostja nõude tunnustamine põhineb vähemalt osaliselt võltsitud andmetel, on 27. detsembri 2014. a laenulepingu ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistuste tagantjärgi koostamine ja allkirjastamine, kuid seda ei ole hageja praeguses menetluses tõendanud.
21.Kuna hageja ei olnud tõendanud PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetust, ei olnud kostjal vaja tõendada oma nõude põhjendatust, kuna puudus alus kostja tunnustatud nõude sisuliseks läbivaatamiseks. Sellega seoses märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole hageja etteheide, et maakohtu käitumine oli asjas vastuoluline, kuna 8. veebruari 2022. a istungil oli kohus selgitanud, et kostja peaks esitama tõendeid selle kohta, et laen on saadud (kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:44:27). Viidatud kohtuistungil arutati vaheotsuse tegemise põhjendatust ning maakohus selgitas pooltele tõendamiskoormust juhuks, kui hageja tõendaks ära PankrS § 106 lg 2 eelduste täidetuse, millisel juhul kohtul tuleks kostja nõue PankrS § 106 lg 3 järgi sisuliselt läbi vaadata. Praegusel juhul aga hageja oma tõendamiskoormust ei täitnud.
19 (20)
2-20-13497
22.Kokkuvõttes on maakohus seega põhjendatult leidnud, et PankrS § 106 lg 2 eeldused kostja nõude tunnustamise uueks hindamiseks ei ole täidetud, ning jätnud õigesti hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
23.Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda. Seejuures viitas maakohus ekslikult TsMS § 163 lg-le 1, mis reguleerib menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral. Õige norm on praegusel juhul TsMS § 162 lg 1. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole vaja seda TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas.
24.Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
25.Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast praeguse otsuse jõustumist.
26.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
20 (20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.