Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi I.L. vastu.
Välja mõista I.L.ilt (L., isikukood xxxxxxxxxxx) Placet Group OÜ ja kostja vahel 22.03.2021 sõlmitud krediidikontolepingust nr. KK3660320 tulenev põhivõlg 1300 eurot Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) kasuks.
Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi I.L.i vastu intressi 127.48 euro, sissenõudmiskulude 50,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 195.69 euro väljamõistmiseks.
Välja mõista Igor Lemesgilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses arvestatuna võla põhiosalt (s.o 1300 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni.
Menetluskulud jätta 77.7% ulatuses I.L.i kanda ja 22.3% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
Määrata Aktiva Finance Group OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 610 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 350 euro, hageja lepingulise esindaja tasu 240 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude katteks 20 eurot), millest 473.97 eurot mõista I.L.ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja.
Väljamõistetud menetluskuludelt on I.L. kohustatud tasuma Aktiva Finance Group OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Kaja esitamine Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamisest. Kohtuotsus loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel otsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh kirjalik vastus hagile. Taotledes kaja esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse (s.t esitama kaja). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib hageja 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Kohus peab võimalikuks rahuldada hagi osaliselt tagaseljaotsusega kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 ja § 444 lg 1, kuivõrd hagi on õiguslikult põhjendatud, kostjale on hagimaterjalid isa R.L.i kaudu kätte toimetatud 18.04.2024 ja kostja ei ole kohtule tähtaegselt nõuetekohaselt kirjalikku vastust esitanud. Sel juhul loeb kohus hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 5 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid antud asjas ei esine.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).
3.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud krediidiandjaga 22.03.2021 sõlmitud krediidilepingust nr KK3660320 tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on esialgne võlausaldaja krediidilepingu üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõue tarbijaga sõlmitud krediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 mõistes. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidilepingust tulenevaks krediidiandja põhikohustuseks on anda krediidisaaja käsutusse rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on krediidi kasutamise eest maksta tasu ja lepingu lõppemisel krediit tagasi maksta. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või 2 (5)
Tsiviilasi nr 2-24-105027 kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).
4.Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).
5.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Krediidiandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kuivõrd krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua.
6.Käesoleval juhul ei tuvastanud kohus, et krediidiandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab tõendama krediidiandja. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Placet Group OÜ lähtus kostjale krediidi andmisel kostja poolt täidetud taotluses esitatud andmetest ning sellest, et krediidi andmise hetkel ei olnud kostjal maksehäireid. Kohus juhib tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20-106661, mille p-s 55 rõhutati üle varasem praktika, mille kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet, seda ka väiksemate laenusummade puhul. Käesoleval juhul nähtub hagiavalduse asjaoludest, et laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Placet Group OÜ jättis täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimelikust. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus
3 (5)
Tsiviilasi nr 2-24-105027 VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal üksnes laenusumma 1300 eurot tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja intressi- ja sissenõudmiskulud (vastavalt 127.48 eurot ja 50 eurot).
7.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 195.69 eurot tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest. Kokku rahuldab kohus seega hagi 77.7% ulatuses – 1300 / (1300 + 127.48 + 50 + 195.69) / 100).
8.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
8.1.TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
8.2.Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 65 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 285 eurot, kokku 350 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel.
8.3.Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist hagimenetluses summas 507 (169x3h) eurot ning maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot.
8.5.Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus 4 (5)
Tsiviilasi nr 2-24-105027 teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 3 tundi (1 tund = 169 eurot) ja summas 507 eurot ei ole selles asjas põhjendatud ega vajalik. Asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu selles asjas 2 tund. Samuti ei nõustu kohus lepingulise esindaja tunnihinnaga. Kohus leiab, et hageja mitte-advokaadist esindaja tasumäär 169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites (vt 3-2-1-39-16 p 13, 3-2-1-115-13 p 14) pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks ka 170 eurot ilma käibemaksuta, kuid kohus võttis siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas. Neil kaalutlustel peab kohus põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tunnis. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tunnis, mistõttu kuuluvad hageja lepingulise esindaja kulud hüvitamisele kokku 240 eurot (2 h x 120 eurot, ei sisalda ega lisandu käibemaksu). Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks seega 610 eurot.
8.6.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 77.7% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 473.97 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
8.7.TsMS § 177 lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Toomas Talviste kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.