2-23-143746/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik OÜ GS Core esitas 30.10.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Txxxx Pxxxxxxxx 246,42 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 01.11.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 22.11.2023.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 23.11.2023.a määrusega kohustas kohus hagejat esitama nõuetekohase hagi ning mh esitama andmed ja tõendid, mille alusel kohus saaks kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas 07.12.2023 kostja vastu hagi. 11.12.2023.a kirjaga palus kohus hagejal esitada täiendav selgitus ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust. Hageja esitas 19.12.2023 täiendavad selgitused. Kohus võttis hagi 19.12.2023.a määrusega menetlusse. Kohus määras 20.03.2024 asja lahendamise kirjalikku menetlusse, määras lõppseisukohtade esitamise tähtajaks 11.04.2024 ning otsuse teatavaks tegemise ajaks 30.04.2024. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 173,15 eurot, intressi 27,81 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 49,40 eurot ja 07.12.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 97,01 eurot ja täiendava viivise põhivõlalt 0,0671% päevas alates 08.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi kohaselt sõlmis kostja TF Bank AB Eesti Filiaaliga 17.09.2020 krediidikontolepingu. Kostja sai korduvkasutada krediiti 2000 eurot. Kostja kasutas krediiti 194,99 eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama 35 kuu jooksul (alates 10.11.2020). Lepingujärgseks intressimääraks oli 41,12% aastas, krediidikulukusemääraks 41,12% aastas ning viivisemääraks 24,15% aastas (0,0671% päevas). Kostja tegi makseid kokku 59,75 eurot (esimesed 6 osamakset, viimane neist 08.04.2021). Laenuandja kattis maksetest graafiku esimesed kuus põhiosa ja intressi ning 1,25 euro ulatuses mai 2021 põhiosa. Kostjale saadeti meeldetuletuskirjad 15.05.2021, 19.06.2021, 20.07.2022, 08.08.2021 (lepingu ülesütlemise hoiatus). 23.08.2021 ütles TF Bank lepingu üles. 28.11.2023 loovutas TF Bank nõude hagejale. Pärast lepingu lõppemist saadeti kostjale meeldetuletuskirjad: 19.01.2022, 21.03.2022, 09.06.2022, 11.07.2022, 18.07.2022, 02.08.2022, 06.01.2023, 14.03.2023. Põhinõude võlgnevus on 173,15 eurot (194,99-21,84), intress 27,81 eurot (periood 10.05.202123.08.2021), viivis 97,01 eurot (25.08.2021-07.12.2023, 0,0671% päevas 173,15 eurolt). Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust ning omandanud selleks vajaliku teabe. Laenuandja ei teinud põhjalikku krediidivõime hindamist, sest laen oli väike ja igakuine kohustus samuti väike. Hageja esitas tõenditena pensioniregistri väljavõtte (võõrkeelne) ning krediidiregistri (võõrkeelne) ja krediidiinfo maksehäireregistrite väljavõtted. Pensioniregistri päringu vastuse kohaselt oli kostja palgalt lepingueelse viie kuu

kestel tasutud 2+4 %-lisi pensionikindlustuse makseid keskmiselt 60,43 eurot, mille põhjal arvestatud keskmine kuupalk oli 1007,10 eurot. Maksehäirete päringute vastusete kohaselt kostjal maksehäireid ei olnud, mis iseloomustas kostjast usaldusväärse ja krediidivõimelisena. Kostja oli mõistliku kahtluseta krediidivõimeline ja suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. 19.12.2023 vastuses jäi hageja seisukohale, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja rõhutas, et kostja igakuised kohustused lepingu alusel olid erakordselt väiksed – 9,75 eurot kuus. Hageja hinnangul on laenuorjusse sattumine sellise osamakse puhul välistatud. Selline kuumake on jõukohane igaühele. Hageja esitas täiendava tõendina kostja laenutaotluse. Kostja töötas G4S Eesti AS-s ja tema igakuine netosissetulek oli 850 eurot. Tema igakuised finantskohustused olid 140 eurot ja tal polnud ülalpeetavaid. Seega oli kostjal vaba raha 710 eurot. 9,75 eurose osamakse tegemine oli kostjal raskusteta võimalik. Hageja esitas täiendava tõendina ka Maksu- ja Tolliametisse tehtud päringu vastuse, mis kinnitab kostjal ligi 1000 eurost igakuist sissetulekut. Tõend oli võõrkeelne. Laenuandja kontrollis mõistliku ja kättesaadaval viisil ka kostja kohustusi. Hageja sõnul ei ole võimalik absoluutse kindlusega kõigi võimalike kohustuste kohta objektiivset teavet saada ühestki allikast. Kostja avaldas, et tal oli kohustusi kokku 2824 eurot ja kuumaksed kokku olid 140 eurot. Tarbijalt pangakonto väljavõtte nõudmine ei ole kohustuslik. See on vajalik vaid juhul, kui kogutud andmed pole piisavalt. Laenuandja kogus piisavalt andmeid. Hageja ei esitanud lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Kostja ja TF Bank AB Eesti filiaal sõlmisid 17.09.2020 krediidikontolepingu (Hansakonto, ostude tegemine Hobby Hall Group OÜ-st). Kostja sai krediiti kasutada summas 2000 eurot, intressimääraga 41,12% aastas, krediidikulukuse määraga 41,12% aastas, viivisemääraga 24,15% aastas (0,0671% päevas). Kostja pidi kasutusse võetud krediidi tagastama 35 kuuga (dtl 35-47). Lepingul on kostja digitaalallkiri. - Kostja võttis 24.09.2020 kasutusse krediidi 194,99 eurot ning kostja tegi perioodil 22.10.2020-08.04.2021 makseid kokku summas 59,75 eurot (dtl 49). - 08.08.2021 edastas TF Bank kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 58) ning täiendava maksetähtaja möödumisel 23.08.2023 lepingu ülesütlemise teatise (dtl 59). Sama teatisega teatas TF Bank, et loovutab nõude hagejale. Kohus leiab, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 mõttes. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid.

Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 41,12% aastas. Lepingu sõlmimise ajal 17.09.2020 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30%, mille kolmekordne määr on 48,90%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Laenuandja ei ole teostanud kostja suhtes piisavalt põhjalikku krediidihindamist. Kostja on laenutaotluses (dtl 82-83) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 850 eurot ning igakuiste kohustuse kuumaksed kokku 140 eurot. Kostja elab üüripinnal. Kostja ei ole avaldanud enda igakuiste kulude suurust. Hageja on esitanud maksehäireregistrite väljatrükid (dtl 51-52), millest üks oli võõrkeelne. Hageja on esitanud mingisuguse süsteemi väljavõtte kostja keskmise sissetuleku kohta pensioniregistris ja EMTA-s (dtl 50-51, 84-87), mõlemad tõendid on võõrkeelsed. Kostja pangakontot ei analüüsitud. Muid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtu hinnangul ei omandanud laenuandja teavet kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Laenuandja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja töötab või mitte. Kohtule esitatud tõendid kostja sissetulekute kohta olid võõrkeelsed ja hageja ei esitanud mingeid tõlkeid. Tõendite sisu jäi ebaselgeks. Samuti pole kohtule esitatud pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek. Seega puuduvad korrektsed tõendid kostja sissetulekute allikate ja suuruse osas laenu võtmise ajal ning laenutaotluses märgitud sissetulek (850 eurot) ja hageja poolt nimetatud sissetulek (üle 1000 eurot) ei ole kontrollitav. Lisaks ei omandanud laenuandja mitte mingisugust teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida laenuandja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Laenuandja pidanuks arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida ta pole käesolevalt üldse analüüsinud. Laenutaotlusest on näha, et kostja on rentnik, mis tähendab, et ta üürib elamispinda, mille eest tuleb eeldatavalt ka maksta. Kuidas sai laenuandja järeldada, et kostjal oli vaba raha 710 eurot, kui laenuandja jättis välja selgitamata kostja igakuised kulud. Eeltoodu osas laenuandja täiendavat teavet kostjalt ei küsinud. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on laenuandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Laenuandja poolt kogutud teave polnud

piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus märgib, et töötamine ja väidetava piisava sissetuleku omamine ei näita seda, et isik oleks võimeline laenu teenindama, isegi kui kuumakse on väike. Samuti ei näita maksehäirete puudumine isiku usaldusväärsust. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud laenuandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk on see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida laenuandja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (nt kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda nt põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks täielikult loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku, kohustuste ja kulude suurus ja neid kontrollida. Hageja on jätnud tähelepanuta, et kostja taotles krediiti summas 2000 eurot, mis ei ole väike summa nagu arvab hageja. See, et kostja võttis kasutusse vaid 194,99 eurot ning et kuumakseks tuli alla 10 euro, ei tähenda et põhjalikust krediidihindamisest võiks loobuda. Laenuandja analüüs ning järelduse tegemine oli poolik ja ebapiisav ning viis ebaõige tulemuseni. Lisaks märgib kohus, et laenuandja ei saa lähtuda laenu andmisel üksnes sellest, mida laenuvõtja on taotlusesse märkinud. Laenuandjal on kohustus seda infot ka kontrollida. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3 sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud hagejale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Poolte kokkuleppeline intress 41,12% aastas tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, käesoleval juhul võla sissenõudmisega seotud kulusid ning nende nõuete osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja nõudnud lepingujärgses määras. Lepingu osalise tühisuse tõttu tuleb see määr asendada seadusjärgse määraga. Kostja on teinud lepingu alusel makseid kokku 59,75 eurot. Nimetatud summa tuleb kasutatud krediidist maha arvata. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele summas 135,24 eurot (194,9959,75). Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 23.08.2021. Hageja nõudis intressi perioodil 10.05.2021-23.08.2021. Seadusjärgne intress sellel ajal oli 0%, mistõttu jääb intressinõue rahuldamata. Viivist nõuab hageja alates ülesütlemisele järgnevast päevast 25.08.2021 kuni hagi esitamiseni 07.12.2023. Viivis selle aja osas on kokku 28,80 eurot (seadusjärgne viivisemäär oli 25.08.2021-31.12.2022 8% aastas, 01.01.2023-30.06.2023 10,5% aastas ning 01.07.202307.12.2023 12% aastas).

Hageja on esitanud täiendava viivise nõude hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni lepingujärgses viivisemääras, mis TsMS § 367 alusel on võimalik, kuid mitte lepingujärgses määras, vaid seadusjärgses määras, s.o VÕS § 113 lg 1 lause 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 135,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 28,80 eurot ning viivise seadusjärgses viivisemääras alates hagi esitamisele järgnevast päevast 08.12.2023 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus leiab, et käesolevat otsust on vajadusel võimalik kostjale kätte toimetada avalikult Ametlike Teadaannete vahendusel. Hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse proovis kohus korduvalt edastada kostja võimalikele e-posti aadressidele ning tema võimalikule elukoha aadressile. Kohtute infosüsteemis märgitud telefoninumbrilt polnud võimalik kostjat kätte saada. Kohtule pole teada muid kontaktandmeid. Kohtul pole teavet, et vahepealsel ajal on midagi kostja kontaktandmetes muutunud. Kohtu hinnangul puuduvad seega mõistlikud võimalused kostja elu- või viibimiskoha kindlakstegemiseks. Täidetud on menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused TsMS § 317 mõttes. Kohus märgib, et esmalt püüab kohus otsust kätte toimetada muudel viisidel, kuid kui kättetoimetamine tavapärasel viisil ei õnnestu, annab kohus juba otsuses loa avalikuks kättetoimetamiseks. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 47,22% ulatuses ehk sisuliselt pooles ulatuses. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik