Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

loovutas liisinguandja nõude hagejale. Kostja tasutud 108,73 eurost kattis hageja põhinõuet 34,08 euro ulatuses ja intresse 74,65 euro ulatuses. Põhinõude jääk on 2365,92 eurot, intresside võlg 200,62 eurot (perioodil 01.11.2022-03.02.2023), viivis 439,12 eurot (periood 02.11.202230.10.2023, 0,07% päevas), sissenõudmiskulud 20 eurot, kulutused liisingueseme korda tegemiseks ja realiseerimiseks 600 eurot, hüvitis intresside tasumisega viivitamise eest 34,62 eurot (20% tasumata intresside summalt). Liisingueseme realiseerimisest saadud 1250 euro arvestati sissenõudekulude katteks 20 eurot, liisingueseme korda tegemiseks ja realiseerimise katteks 600 eurot, laenuintresside tasumisega viivitamise nõude katteks 34,62 eurot ja liisingueseme võõrandamise seisuga viivise 441,96 eurot katteks ja osa põhivõla 153,42 eurot katteks. Põhivõlg on seega 2212,50 eurot, intress 200,62 eurot ja viivised 13,94 eurot. Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust ning omandanud selleks vajaliku teabe. Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Kostja maksekäitumine võimaldas talle laenu anda. Krediidiandja võttis arvesse avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Kostja märkis laenutaotluses, et tema tööandjaks on Aktsiaselts Fujitsu Estonia ja tema kuue kuu neto töötasuks on 1800 eurot. Kostja keskmised väljaminekud olid 100 eurot ja finantskohustused 900 eurot. Kostja suhtes ei olnud maksehäireid ning tema suhtes polnud avaldatud teateid Ametlikes Teadaannetes. 06.12.2023 vastuses jäi hageja seisukohale, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja on teostanud piisavalt põhjaliku krediidihindamise. Hageja viitas Finantsinspektsiooni poolt väljastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendile. Hageja esitas kostja Swedbanki (perioodil 01.02.2022-16.08.2022) ja LHV Panga kontode (perioodil 01.02.2022-09.08.2022) väljavõtted ja kontode analüüsi. Kostja töötasud: märtsis 2022 1435,10 eurot, aprillis 1831,02 eurot, mais 1707 eurot, juunis 3743,46 eurot ja juulis 1171,98 eurot. Krediidiandja arvestas kostja kohustusi 900 eurot ja majapidamiskulusid 150 eurot, kokku 1050 eurot. Maksehäired puudusid ja MTA-s polnud võlga. Kostja kohta puudusid kohtulahendid ja pensionikonto. Kostjal puudus kinnisvara. Pärast laenu väljastamist oli kostja igakuised kohustused kokku 1115 eurot ning reservi jäi summa 736,90 eurot. Võla teenindamise suhe ja sissetuleku suhe oli 35,73%. Hageja ei esitanud lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - AB Kreditex AS ja kostja sõlmisid 18.08.2022 kapitalirendi tüüpi liisingulepingu nr L220818002, mille alusel omandas krediidiandja sõiduki BMW 318I (xxxxxxx 2400 euro eest. Kostja oli liisingulepingu kohaselt kohustatud tagastama krediidiandjale müügihinna osamaksetena perioodil 01.09.2022-01.08.2028 (72 kuud). Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 32,06% aastas, intressimäär 25,23% aastas ning

-

viivisemäär 25,23% aastas (sama mis intressimäär). Lepingul on kostja digitaalallkiri (dtl 84-97, maksegraafik dtl 100-101). AB Kreditex AS edastas 04.01.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, sest kostjal oli jäetud tasumata 3 osamakset (dtl 116-17). Hageja ütles lepingu üles 03.02.2023, sest kostja ei tasunud võlgnevust talle antud täiendava tähtaja jooksul (dtl 75-76).

Kohus leiab, et liisinguleping on tarbijakrediidileping VÕS § 405 mõttes. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 32,06%. Lepingu sõlmimise ajal 18.08.2022 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30%, mille kolmekordne määr on 48,90%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eelkõige ei ole krediidiandja korrektselt ja piisavalt analüüsinud tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud teavet ega omandanud vajalikku täiendavat teavet. Sellest tulenevalt on krediidiandja jõudnud ebaõigele tulemusele, kui leidis, et kostja on laenuvõimeline. Kostja on laenutaotluses (dtl 106-107) märkinud, et tema kuue kuu keskmiseks neto sissetulekuks on 1800 eurot ning igakuiste kulude suurus on 100 eurot ja igakuiste finantskohustuse kuumaksed kokku 900 eurot. Hageja on esitanud laenutaotlusele eelnenud kuu osas kostja Swedbanki konto väljavõtte (dtl 136-155), LHV Panga konto väljavõtte (dtl 128134), krediidiandja analüüsi pangakonto väljavõtete kohta (dtl 156-157), laenumemo (dtl 158159), väljavõte maksehäirete, maksuvõla ja kogumispensioni kohta (dtl 125-126). Kohtu hinnangul on krediidiandja omandanud teabe kostja sissetuleku liigi ja suuruse kohta. Tõendatud on, et kostja töötas Aktsiaseltsis Fujitsu Estonia ja sai regulaarselt töötasu. Krediidiandja on kogunud piisava teabe (kostja pangakontode väljavõtted) ka kostja igakuiste kulude ja finantskohustuste kohta ning selline teave on kontrollitav. Küll aga leiab, kohus, et krediidiandja ei ole enda kogutud teavet piisava põhjalikkusega analüüsinud ning on jõudnud valele järeldusele, et kostja oli krediidivõimeline. Krediidiandja arvestas kostja igakuiste majandamiskuludega 150 eurot ning finantskohustustega 900 eurot. Kostja pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja sai sissetulekutena töötasu veebruaris 2022 1192,86 eurot, märtsis 1435,10 eurot, aprillis 1831,02 eurot, mais 1707 eurot, juuni 3743,52 eurot ja juulis 1171,98 eurot. Kuue kuu keskmine sissetulek oli kostjal 1846,91 eurot.

Vaatamata suhteliselt korralikule sissetulekule, on kostja võtnud mitmeid laene: veebruaris 2022 sai kostja laenu 20 eurot, märtsis 1041,27 eurot, aprillis 0 eurot, mais 881,60 eurot, juunis 250 eurot, juulis ja augustis 0 eurot. Kokku sai kuue kuu jooksul kostja laenu 2192,87 eurot, millega kaasnesid ka laenu tagastamise kohustused. Kohus märgib, et kostja kontol oli äärmiselt palju regulaarseid tehinguid kostjale kolmandatelt isikutelt ja vastupidi (nt Swedbank kontol juuni 2022 edasi-tagasi tehinguid umbes 43) ning kostja poolt Trustly Group AB-le (nt veebruar 2022.a 791,49 eurot, märts 2022.a 946,72 eurot, juuni 2022.a 991,37 eurot). Kohus märgib, et nimetatud tehingute hulk ületab tavapärase igapäevase tehingute hulga ning selliste tehingute osas pidanuks krediidiandja küsima kostjalt täiendavalt selgitusi, s.o mis eesmärkidel sellised pidevad tehingud toimuvad. Kontodelt on näha ka eraisikutel laenu võtmisi (nt tehingud eraisikutele makseselgitusega võlg, laenu tagastus jms, nt dtl 129, 130), mille osas krediidiandja selgitusi ei küsinud. Ka eraisikutel võetud laenud on finantskohustused, mis tuleb laenuvõtjal tagastada. Krediidiandja enda tabelist (kontode kokkuvõtlik analüüs) nähtub, et maksed eraisikutele ja muud tehingud ja kulud olid äärmiselt suured. Krediidiandja pole välja selgitanud, kas eraisikutele tehtud maksete ja Trustly Group AB ning XCHANGE AS maksete puhul võib tegemist olla eraisikutelt võetud laenudega või mitte. Seega pole krediidiandja välja selgitanud kostja igakuiseid kohustusi. Lisaks oli kontolt näha kostja tehtud elatise maksed veebruar-juuli 2022 summas 900 eurot. Elatise nõudega ei ole krediidiandja asja materjalidest nähtuvalt arvestanud. Kostja igakuiste töötasu suuruste ja väljaminekute tasakaal ei ole paigas. Kontode andmete kohaselt kulutas kostja kestavalt rohkem raha, kui oli tema töötasu suurus: Näiteks veebruaris oli tema töötasu 1192,86 eurot ning väljaminekud suurusjärgus 1504,63 eurot (finantskohustused + Trustly Group maksed) või märtsis töötasu 1435,10 eurot ning väljaminekud 1949,46 eurot (finantskohustused + Trustly Group maksed + elatis). Krediidiandja ei ole nimetatud asjaolule mingit tähelepanu pööranud ja pole arvetanud ka seda, et isikul peaks jääma igakuiselt piisavalt raha ka enda elamiskuludeks. Tavapärased kulud kuus on elamiskulud, toidukulud, sidekulud, tervishoiukulud, riiete ja jalanõude kulud ning muud võimalikud kulud, millele kulub rohkem kui 150 eurot, si summa, mis jäi kostjale. Puudub teave ja tõendid, et krediidiandja oleks krediidiotsust tehes tundnud mingitki huvi kostja elamiskulude vastu. Ka krediidiandja enda tabelist kostja pangakontode osas on näha, et majapidamiskulud ei olnud ligilähedaseltki suuruses, mida krediidiandja arvestas (nt märtsis 2022 oli 1115,07 eurot, juunis 2022 lausa 2109,99 eurot, krediidiandja arvestas 150 eurot kuus). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et krediidiandja analüüs kostja maksevõime hindamiseks oli ebapiisav. Kohus selgitab, et piisava sissetuleku omamine ei näita isiku usaldusväärsus ega maksevõimet. Maksevõimet mõjutavad isiku kestvuskohustused ning regulaarsed majandamiskulud, mida krediidiandja pole piisavalt hinnanud. Kohus on seisukohal, et puuduliku analüüsi tegemine ei võimaldanud krediidiandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Kohus nõustub hagejaga, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Hilisemat laenuvõtja maksevõimet pole tõesti lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida krediidiandja pole käesolevalt teinud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et krediidiandja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3

sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Poolte kokkuleppeline intress tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, nt sissenõudmiskulud, hüvitis intressidega viivitamise eest. Krediidiandjal tekkisid liisingueseme võõrandamisega seotud kulud summas 600 eurot, mis pole seotud krediidilepinguga, ning nende kulude katmine sõiduki võõrandamisest saadud summast on õigustatud (vt all). Viivist on hageja nõudnud samas määras kui on intressimäär. Kuigi lepingujärgne intressimäär on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, on siiski VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kehtiv kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. Seega tuleb viivist arvestada seadusjärgse intressimääraga samas määras. Kostja on teinud lepingu alusel makseid kokku 108,73 eurot. Sõiduk müüdi 1250 euro eest. Sõiduki müügist saadud summast tuleb katta esmalt sõiduki võõrandamisega seotud kulud 600 eurot. Ülejäänud summa 650 eurot (1250-600) ning kostja poolt lepingu alusel tehtud maksed 108,73 eurot tuleb kanda põhinõude 2400 euro katteks. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele summas 1641,27 eurot (2400-650-108,73). Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 03.02.2023. Hageja nõudis intressi perioodil 01.11.2022-03.02.2023. Seadusjärgne intress sellel perioodil on 3,82 eurot (intressimäär oli kuni 31.12.2022 0% aastas ja alates 01.01.2023 2,5% aastas). Viivist nõuab hageja alates ülesütlemisele järgnevast päevast 04.02.2023 kuni hagi esitamiseni 08.11.2023. Viivis selle aja osas on kokku 40,09 eurot (intressimäär oli kuni 01.01.202330.06.2023 2,5% aastas ning alates 01.07.2023 4% aastas). Hageja on esitanud täiendava viivise nõude hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni intressimääras, mis TsMS § 367 alusel on võimalik, kuid mitte lepingujärgses intressimääras, vaid seadusjärgses intressimääras, s.o VÕS § 94 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1641,27 eurot, intressi 3,82 eurot ning 08.11.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 40,09 eurot ning viivise seadusjärgses intressimääras alates hagi esitamisele järgnevast päevast 09.11.2023 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 69% ulatuses kostja kanda ja 31% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja esitas hagiga kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1659 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kuludest 20 eurot ning lepingulise esindaja kuludest 1254 eurot (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 385 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 765 eurot, millest 385 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ning 360 eurot lepingulise esindaja tasu ja kulud (sh km). Kohus jättis menetluskulud 31% ulatuses hageja kanda ja 69% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (765 eurot) jääb hageja kanda seega 237,15 eurot ja kostja kanda 527,85 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 527,85 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.