1.OÜ Ferit (hageja) esitas 17. märtsil 2021. a Harju Maakohtule hagi Forus Security AS (kostja) vastu. Hagi ja selle täpsustuse kohaselt nõudis hageja kostjalt 12 981,27 euro hüvitamist ning viivist põhinõudelt alates hagi esitamisest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. detsembril 2020. a lepingu, mille alusel pakkus kostja hagejale videovalveteenust koos patrulli reageerimisega valveobjektil aadressiga A. H. Tammsaare pst 10, Pärnu. Kostja paigaldas valve tegemiseks valveobjektile kaks videokaamerat ning saatja vastavalt enda äranägemisele ja oskustele. Hageja oli kostjale enne videokaamerate paigaldamist selgitanud valveobjektil asunud merekonteineri valvamise vajadust.
2-21-4251
9.veebruari 2021. a südaööl oli valveobjektil häire, millele kostja reageeris patrulli väljasaatmisega. Samal ööl umbes kell kolm fikseeris valveobjektile paigaldatud kaamera põrutuse/liigutuse, kuid kostja sellele ei reageerinud. Häirele reageerimata jätmise tõttu murti lukustatud merekonteinerisse sisse ja varastati tööriistu ja väikevahendeid väärtuses 12 453,27 eurot (käibemaksuta). Hageja leidis, et erinevalt kostjast ei ole tal eriteadmisi, kuidas peavad olema videosüsteemid valveobjektil paigutatud ning kui palju peab valveseadmeid olema, et kogu valveobjekt oleks valve all. Kuna kaamerad paigaldas valveobjektile kostja esindaja ning hageja kindel soov oli, et kostja osutaks valveteenust kogu valveobjektil, siis eeldas hageja, et valveteenust osutatakse kogu valveobjektil, sh merekonteineri üle. Kuigi hageja soovis kostja pakutud nelja kaamera asemel kahe kaameraga videovalveteenust, ei selgitanud kostja kordagi, et madalam hinnapakkumine tähendab ühtlasi ka osalise valveteenuse pakkumist. Lisaks varastatud tööriistade ja väikevahendite väärtuse hüvitamisele nõudis hageja, et kostja hüvitaks õigusabikulud 528 eurot (käibemaksuta). Kui kostja oleks enda lepingulisi kohustusi täitnud, ei oleks hagejal varalist kahju tekkinud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitis, et vaidlusalused kaamerad paigaldati valveobjektile, arvestades hageja soove. Kumbki kaamera ei pidanud tuvastama liikumist merekonteineri juures. Selleks, et mõista, et kaamera suudab jälgida ainult kaamera liikumisvälja jäävaid objekte, ei pea olema erialaspetsialist. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kahjuhüvitise suuruse puhul ei ole arvestatud asjade amortisatsiooni. Pooltevaheline leping piirab kostja vastutust. Lepingu p-s 5.1 on sätestatud: „Täitja vastutab oma kohustus(t)e rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ning hüvitab Tellijale oma kohustuste süülise rikkumise tulemusena tekitatud otsese varalise kahju, mida ei kompenseeri Tellija kindlustusandja. Täitja vastutuse maksimummäär, s.o maksimumsumma, mille ulatuses saab Täitjalt kahju nõuda, ei ületa ühe aasta valveteenuse kuutasude summat (ilma käibemaksuta).“ Seega on viidatud lepingupunkti kohaselt kostja (täitja) vastutus piiratud ühe aasta jooksul valveteenuse eest makstud tasude summaga, st 1080 euroga. Kostja osutas hagejale valveobjekti kaugjälgimise teenust tehnilise lahenduse vahendusel, mille eesmärk on häire- ja jälgimisseadmestiku abil tuvastada ründeoht või rünne ja häireteatele kiiresti reageerida. Lepingu eesmärgiks ei olnud ära hoida varalise kahju tekkimist.
9.veebruari 2021. a öösel kella kolme ajal valvekeskusele saadetud signaal ei olnud häiresignaal, millele kostja oleks pidanud reageerima.
3.Harju Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 12 981,27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1121,01 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohtuotsuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu hinnangul sõlmisid pooled käsunduslepingu, millele kohaldatakse ka turvaseaduses (TurvaS) sätestatut. 2(9)
2-21-4251 Maakohus luges tunnistajate ütlustega tõendatuks, et enne kaamerate paigaldust vaatas hageja esindaja koos kostja esindajaga objekti üle ja selgitas konteineri valvamise vajadust. Maakohus järeldas, et lepingu kohaselt pidid kaamerad olema paigaldatud viisil, et kui ehitusplatsil, sh konteineri juures toimub liikumine, saadab kaamera kostjale signaali ja kostja patrull tuleb objekti kontrollima. Maakohus leidis, et kostja vastutus ei sõltu sellest, kas signaal kostja häirekeskusesse laekus või mitte, sest kostja kohustus oli tagada, et liikumise korral edastavad seadmed häiresignaali ja sellele reageeritakse patrulli väljasaatmisega. Kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos, sest kui kostja oleks kaamera korrektselt paigaldanud, oleks ta saanud sissemurdmise kohta signaali ja oleks sissemurdmisele reageerinud, mistõttu ei oleks kahju eelduslikult tekkinud. Kuna osa varastatud esemete asemele ei õnnestunud samaväärseid kasutatuna järelturult leida, tuli kostjal hüvitada nende soetusmaksumus. Maakohus leidis, et lepingus sisalduv vastutuse piirang on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 2 kohaselt, sest kahjustab hagejat ebamõistlikult. Lepingu rikkumisega tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Valveteenuse osutamise eesmärk ongi vara valvata ja ära hoida olukorrad, kus valveteenuse tellija varale tekib varaline kahju. Samal põhjusel pidi kahju olema kostjale ettenähtav.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus viidatud otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et maakohus on rikkunud tõendite hindamise reegleid ja seetõttu ebaõigesti sisustanud kostja lepingulisi kohustusi. Kuna kostja valvekeskusesse häiresignaali ei laekunud, siis ei pidanud kostja patrulli välja saatma. Ühtlasi määrati lepingu lisa nr 1 järgi valveobjektina kindlaks ehitusplats, mitte merekonteiner. Lepingu p 5.1 ei ole vastupidi kohtu järeldusele tühine tüüptingimus. 12-kordse kuutasu määraga vastutuse piirang on lubatud ja tasakaalus lepinguliste kohustustega. Samuti on kostja vastutus välistatud lepingu p 5.2 kohaselt seetõttu, et tegemist on vandalismiga. TurvaS § 7 lg 3 järgi ei ole valveobjekti kaugjälgimise eesmärk tagada selle täielik puutumatus rünnete eest. Kostja võimuses ei ole ründele reageerimisega tagada, et hageja varale kahju ei teki. Hageja ei ole tõendanud kostja väidetava lepingurikkumise ja kahju tekkimise vahelist põhjuslikku seost.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus leidis põhjendatult, et lepingu järgi oli merekonteiner valveobjektiks. Kuna hageja väljendas soovi, et valve hõlmaks merekonteinerit, oli selliselt valvekaamerate paigaldamine ka kostja ülesanne. Kostja rikkus enda lepingulisi kohustusi sellega, et paigaldas kaamera niimoodi, et merekonteinerisse sissemurdmise korral ei saanud ta häiresignaali, mistõttu ei saanud ta 3(9)
2-21-4251 sissemurdmisele patrulliga reageerida. Ringkonnakohus leidis, et kostja oli kohustuse rikkumisel vähemalt hooletu (VÕS § 104 lg 3) ja vastutas seega lepingu p 5.1 kohaselt. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärgiks oli varalise kahju ärahoidmine. TurvaS § 7 lg-st 3 ei tulene, et videovalve lepingu eesmärgiks ei ole ära hoida kliendile varalise kahju tekkimist. Põhjusliku seose osas nõustus ringkonnakohus maakohtuga ja lisas, et kostja ei ole tõendanud seda, et vargus oleks toimunud ka juhul, kui ta oleks saatnud patrulli kohale. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega lepingu p 5.1 tühisuse suhtes. Kostja väide vandalismi kohta on põhjendamatu, sest asjade vargust ei saa käsitada vandalismina.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja hinnangul rikkusid kohtud menetlusõigust, kui lepingut tõlgendades leidsid, et valveobjekt oli merekonteiner ja kostja kohustus oli tagada, et merekonteinerisse sissemurdmisel tuleb häireteade. Samuti on kohtud ekslikult leidnud, et lepingu p 5.1 on hagejat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seega tühine. Lisaks on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud VÕS § 44, kui leidis, et ainus viis tuvastada, et kasutatud tingimus ei ole teise poole suhtes ebamõistlikult kahjustav, on tõendada, et see tingimus on sellistes lepingutes tavapärane. Kohtud tõlgendasid VÕS § 127 lg-t 4 ebaõigesti, kui põhjusliku seose tuvastamisel leidsid, et kahju ei oleks eelduslikult tekkinud, kui kostja oleks teisiti käitunud. Hageja ei ole tõendanud ega teinud usutavaks, et kui kostja olekski patrulli kohale saatnud, ei oleks talle kahju saanud tekkida. Tehnilises valves seisneva valveteenuse lepingu kaitsealas ei olnud kohustust ära hoida hagejale tekkinud kahju. Tehnilise valve eesmärk on ennekõike heidutada, mitte ära hoida sissemurdmise tulemusel tekkivat kahju.
8.Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Riigikohus saadab TsMS § 691 p 2 alusel asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Kassatsioonimenetluses on vaidluse all, kas ringkonnakohus järgis pooltevahelise lepingu sisustamisel ja kostja lepinguliste kohustuste kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme, kui nõustus esitatud tõendite (hageja esindaja vande all antud ütluste) põhjal maakohtu järeldusega, et kostja kohustus oli valvata ka ehitusplatsil olnud konteinerit, sh seadistada valvekaamerad selliselt, et need valveobjektile sissemurdmise korral saadaksid kostjale häiresignaali.
10.1.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole poolte kokkulepet ja käitumist ning muid tõendeid hinnates asunud omaalgatuslikult valveteenuse lepingust tulenevaid kostja kohustusi laiendama, sest 4(9)
2-21-4251 hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et kostja kohustus valveteenuse lepinguga valvama ka merekonteinerit ja selles olevaid tööriistu.
10.2.Hageja on maakohtus taotlenud enda esindaja ülekuulamist, et anda ütlusi enne valveteenuse lepingu sõlmimist hageja esindaja ja kostja töötaja vahel valveobjektil toimunud kohtumise asjus. Ta tahtis tõendada seda, et kostja töötajale näidati, millise objekti valvet hageja soovib. Ühtlasi soovis hageja enda esindaja ülekuulamist, et anda ütlusi samal kohtumisel kostja töötajale merekonteineri näitamise kohta. Ta tahtis tõendada seda, et hageja huvi oli kaitsta kogu oma valveobjektil olnud vara, sh merekonteinerit ja selles olnud tööriistu. Need on asjaolud, mis ilmestavad hageja taotletud ja ka avaldatud eesmärke enne valveteenuse lepingu sõlmimist. Viidatud asjaolusid tulebki VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt lepinguliste kohustuste tõlgendamisel arvesse võtta. Seetõttu nõustus ringkonnakohus põhjendatult maakohtuga selles, et kostja lepinguliste kohustuste sisustamisel tuli lähtuda mh hageja esindaja ütlustest.
10.3.Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus eksinud pooltevahelise lepingu ja sellest tulenevate kostja lepinguliste kohustuste sisustamisel.
10.3.1.Poolte vahel sõlmitud turvateenuse osutamise leping on oma olemuselt käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Käsunduslepingu korral peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel VÕS § 620 lg 1 järgi käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi VÕS § 620 lg 2 järgi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub käsundisaajal seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks (vt RKTKo 15.12.2016, 3-2-1-127-16, p 13). Kuivõrd käsunduslepinguga ei ole lepingupool kohustatud saavutama konkreetset tulemust, vaid lepingu sisuks on teenuse osutamise protsess (RKTKo 22.06.2011, 3-2-1-56-11, p 14), on käsundisaajal kohustus teha kahju tekkimise ärahoidmiseks kõik mõistlikult võimalik VÕS § 24 lg 2 mõttes, st käsundisaaja peab tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks.
10.3.2.Olukorras, kus turvateenuse osutajal on kohustus valvata ehitusplatsil olnud konteinerit, paigaldab kolleegiumi hinnangul mõistlikult hoolas majandus- või kutsetegevuses tegutsev turvateenuse osutaja valvekaamera selliselt, et see tuvastaks merekonteinerisse sissemurdmise ja saadaks sissemurdmise kohta turvateenuse osutajale häiresignaali, et ta saaks sissemurdmisele reageerida ja teha kahju ärahoidmiseks kõik mõistlikult võimaliku. Seega leidis ringkonnakohus kolleegiumi arvates õigesti, et kostjal lasus kohustus paigaldada valvekaamera selliselt, et see tuvastaks merekonteinerisse sissemurdmise ja saadaks turvateenuse osutajale häiresignaali, et viimane saaks sissemurdmisele reageerida.
11.Järgnevalt käsitleb kolleegium lepingu p 5.1, mis reguleerib lepingurikkumise korral kohalduvaid vastutusest vabanemise aluseid ja hüvitatava kahju ulatust.
11.1.Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu seisukohaga, et lepingu p 5.1 oli tüüptingimus. VÕS § 42 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 1 teise lause kohaselt eeldatakse ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi 5(9)
2-21-4251 selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Samuti eeldatakse VÕS §-st 44 tulenevalt ebamõistlikku kahjustamist, kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.
11.2.Kohtud on lepingu p 5.1 tühisuse tuvastamisel viidanud VÕS § 42 lg 3 p-le 2, mille kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega välistatakse teise lepingupoole õiguskaitsevahendite kasutamine tingimuse kasutaja suhtes, sealhulgas võimalus tasaarvestada nõudeid, või piiratakse nende kasutamist ebamõistlikult juhuks, kui tingimuse kasutaja jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata või täidab kohustuse mittekohaselt, sealhulgas viivitab täitmisega. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 42 lg 3 p 2 reguleerib olukorda, kus tüüptingimuse tõttu on ühe või mitme õiguskaitsevahendi kasutamine täielikult välistatud või konkreetsetel asjaoludel ebamõistlikult piiratud. VÕS § 42 lg 3 p 2 reguleerimisalasse kuuluvad näiteks olukorrad, kus kahju hüvitamise nõude esitamise õigust on piiratud kogu nõude ulatuses, kahju liikide kaupa või vastutuse liigi alusel.
11.3.Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlusalusele suhtele kohaldub ka VÕS § 42 lg 3 p 1 osas, mis puudutab kahju tekitamist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Erinevalt sama lõike p-st 2 kohaldub p 1 juhtudel, kus tingimuse kasutaja vastutust ei ole täielikult välistatud, vaid seda on võrreldes seadusest tulenevaga üksnes piiratud. VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi saab lubatavaks pidada kokkuleppeid, mille alusel piiratakse ühe poole vastutust vastavalt tehingu hinnale (näiteks ühe aasta jooksul makstud tasude summale), kuid vastutus ei tohi olla välistatud ega piiratud olukorras, kus põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
11.4.TsMS § 436 lg-st 7, § 652 lg-st 8 ja § 688 lg-st 2 tulenevalt kohaldab kohus õigust tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt RKTKo 20.06.2018, 2-17-280/31, p 21; RKTKo 13.06.2018, 2-15-8794/42, p 10). Tüüptingimuste kehtivust tuleb kohtul vaidluse asjaoludest lähtudes hinnata omal algatusel (RKTKo 11.02.2015, 3-2-1-150-14, p 14). Kuna valveteenuse lepingu p 5.1 koosneb kahest lausest ja esimene lause omakorda kahest lauseosast, mis kõik reguleerivad erinevaid küsimusi, saab selles punktis sisalduva tüüptingimuse jagada VÕS § 39 lg 2 teise lause mõttes mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks. Neid lauseid ja lauseosasid tuli lepingu tõlgendamisel eristada ja hinnata nendes sisalduvate tingimuste kehtivust eraldi VÕS § 42 lg 3 p 1 või p 2 järgi. Kuna mõlemad pooled tegutsevad majandustegevuses, siis kehtib VÕS § 44 kohaselt üksnes eeldus, et VÕS § 42 lg 1 järgi tühine tüüptingimus on teist poolt ebamõistlikult kahjustav, mida on muuhulgas võimalik ümber lükata, tõendades, et konkreetse lepingusätte kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline (RKTKo 25.04.2012, 3-2-1-151-11, p 13). Tõendamiskoormist selles osas kannab kostja.
11.5.Lepingu p 5.1 esimeses lauses on sätestatud, et kostja vastutab üksnes süü korral ja on kohustatud hüvitama otsese varalise kahju, mida ei kompenseeri kindlustusandja.
11.5.1.VÕS § 620 lg-st 2 tuleneva käsundiandja varale kahju ärahoidmise kohustuse rikkumise korral vastutab käsundisaaja siis, kui esineb süü. Seejuures eeldatakse lepingulise kohustuse rikkumise korral lepingut rikkunud poole süüd. Süü puudumist peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama käsundisaaja (vt RKTKo 15.12.2016, 3-2-1-127-16, p 16; RKTKo 08.04.2011, 3-2-1-171-10, p 17). Kolleegiumi hinnangul ei ole lepingu p 5.1 esimene lause hagejat eelduslikult ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 2 ja § 44 mõttes, kuna sellega sisuliselt ei kalduta tingimuse kasutaja vastutusest vabanemise aluste mõttes kõrvale seadusest tulenevast käsundisaaja vastutusest vabanemise regulatsioonist.
6(9)
2-21-4251
11.5.2.Lepingu p 5.1 esimese lausega on piiratud vastutust kahju liigiga – nõuda saab ainult otsese varalise kahju hüvitamist. Selline vastutuse piiramine on hagejat eelduslikult ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 2 ja § 44 kohaselt, sest piiratakse teiste kahju liikide korral nõude esitamist, sh ka juhuks, kui kostja jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata või täidab kohustuse mittekohaselt, sealhulgas viivitab täitmisega. Seejuures ei saa ka lepingu p 5.1 esimest lauset VÕS § 39 lg 2 esimese lause kohaselt tõlgendada selliselt, et see tingimus kehtiks, st selliselt, et vastutuse piirang jääks kehtima otsese varalise kahju osas.
11.5.3.Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei olnud temalt varastatud vara kindlustanud, tuli lepingu p 5.1 esimese lause teise lauseosa kehtivust hinnata ka seetõttu, et selle kohaselt saab tingimuse kasutajalt nõuda lepingu rikkumise korral üksnes sellise otsese varalise kahju hüvitamist, mida ei kompenseeri kindlustusandja. Tüüptingimuse kehtivus ei sõltu sellest, kas see tingimus asjaoludest tulenevalt kohaldub või mitte. Olukorras, kus käsundiandja on enda riske kindlustanud ning käsundisaaja tekitab käsundiandjale kahju, on käsundiandjal kindlustuse olemasolu korral võimalik esitada nii kahju hüvitamise nõue käsundisaaja vastu kui ka nõuda kindlustusandjalt viimase kindlustuslepingust tuleneva hüvitamiskohustuse täitmist. Kui kindlustusandja oma hüvitamiskohustuse täidab, ei ole käsundiandjal võimalik käsundisaajalt kahju hüvitamist nõuda, kuna tema hüvitamisnõue on kindlustusandja täidetud ulatuses läinud VÕS § 492 lg 1 alusel üle kindlustusandjale. Lepingu p 5.1 esimese lause teises osas sisalduva tingimuse puudumise korral saaks hageja valida, kas esitada kahju hüvitamise nõue käsundisaaja või kindlustusandja vastu. Lähtudes VÕS § 39 lg 1 teises lauses ja lõikes 2 sätestatud tõlgendusreeglitest, ei ole hagejal lepingu p 5.1 esimese lause järgi õigust valida, kas esitada hüvitisnõue kostja või kindlustusandja vastu, vaid ta peaks esmalt nõudma kahju hüvitamist kindlustusandjalt. Selline kahju hüvitamise nõude ulatuse piirang oleks VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi lubatud juhul, kui see sisaldaks viidatud sättes toodud välistusi, st sellest tuleneks sõnaselgelt, et vastav piirang ei kohaldu teise lepingupoole surma või tervise kahjustamise korral ega juhul, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raskelt hooletult. Kuna lepingu p 5.1 esimese lause teises osas sisalduvas tingimuses ei ole eraldi välja toodud, missugustel juhtudel kokkulepitud kahju hüvitamise piirang ei kohaldu, ei saa VÕS § 39 lg 2 esimese lause kohaselt viidatud tingimust selliselt tõlgendada, et see vastavaid välistusi sisaldaks ja oleks VÕS § 42 lg 3 p-ga 1 kooskõlas ning VÕS §-st 44 tulenevalt eelduslikult kehtiv. Seega on lepingu p 5.1 ka selles osas ebamõistlikult kahjustav.
11.5.4.Kokkuvõttes tuleb lepingu p 5.1 esimese lause teine osa lugeda VÕS § 39 lg 2 teise lause järgi tühiseks juhul, kui kostja ei suuda ümber lükata VÕS § 42 lg 3 p-dest 1 ja 2 ning §-st 44 tulenevat eeldust, et see lepingutingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav.
12.Kuna VÕS § 620 järgi on käsundisaaja vastutus hoolsuskohustuse rikkumise eest sarnane VÕS §-s 104 sätestatud süülise vastutusega, siis on hüvitise nõude eeldusena piisav tuvastada kostja hooletus VÕS § 104 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu otsusest nähtub piisava selgusega ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt rikkus kostja oma lepingujärgseid kohustusi hooletusest, jättes järgimata käibes vajaliku hoole.
13.Ringkonnakohus on jätnud osaliselt välja selgitamata kostja lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose tuvastamiseks vajalikud asjaolud.
13.1.TurvaS § 7 lg 3 kohaselt on tehniline valve valveobjekti kaugjälgimine, mille eesmärk on häireja jälgimisseadmestiku abil tuvastada ründeoht või rünne ning häireteatele kiiresti reageerida (vaidlusaluse lepingu p 1.6 kohaselt saatma häireolukorra ilmnemisel valveobjektile autopatrulli). Muuhulgas on TurvaS § 15 p 2 kohaselt turvaettevõtja kohustatud tegema valveobjekti vastu toimepandud ründe viivitamata teatavaks Politsei- ja Piirivalveametile (sama kohustus on 7(9)
2-21-4251 vaidlusaluse lepingu p-s 2.4.1). Kostja arvates ei ole tõendatud põhjuslik seos kostjale etteheidetava rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kohtud on leidnud, et kostja rikkus kohustusi, kui paigaldas valvekaamerad valesti, mille tõttu tekkis hagejale esemete varastamise tagajärjel kahju. Kolleegium leiab, et kohtud on kostja kohustuse rikkumise põhjuslikku seost tekkinud kahjuga käsitlenud puudulikult.
13.2.Kohtud on menetlusnormide vastu eksimata tuvastanud, et kostja on rikkunud oma kohustust paigaldada valveseadmed selliselt, et tal oleks võimalik vaidlusalusesse merekonteinerisse sissemurdmise korral reageerida sellisele ründele korraliku turvateenuse osutaja hoolsusele vastava aja jooksul (käesoleva lahendi p 10). Ainuüksi selle asjaolu tuvastamisest aga ei piisa hageja väidetava kahju ja kostja rikkumise vahelise põhjusliku seoses kindlakstegemiseks. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et hagejale oleks kahju tekkinud sõltumata sellest, kas kostja oleks häireteatele reageerinud või mitte. Ringkonnakohus leidis, et kostja väide on tõendamata ning põhjuslik seos valvekaamera ebaõige paigaldamise ja hagejale tekkinud kahju vahel on olemas, sest kui kostja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis ei oleks kahju eelduslikult tekkinud. Ringkonnakohus on põhjusliku seose olemasolu ebapiisavalt kontrollinud. Põhjusliku seose tõendamine rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on hageja ülesanne. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (vt selle ja ka põhjusliku seose kindlakstegemise kohta üldiselt RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06, p 11). Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (vt nt RKTKo 08.01.2013, 3-2-1-173-12, p-d 18 ja 19). Hageja peab TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et kahju võis tekkida kostja tegevusetuse tagajärjel, ega pea tõendama seda, et kahju ei tekkinud kõikidel muudel võimalikel põhjustel. Kahju hüvitamise kohustuse välistamiseks või väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamiseks peab kostja TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et kahju võis tekkida mõnel muul põhjusel (vt RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-38-15, p 19; RKTKo 08.01.2013, 3-2-1-173-12, p 19). Eelnevast tuleneb, et põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud. Kui on tõendatud asjaolu, mis üldise elukogemuse kohaselt viib sarnasele olukorrale omase tüüpilise sündmuste järgnevuse esinemisel konkreetses asjas tuvastatud kahju tekkimiseni, saab kohus lugeda põhjusliku seose tuvastatuks, kui kostja ei tõenda, et konkreetsel juhul esinesid erilised asjaolud, mis erinevad tavapärasest samalaadsele olukorrale tüüpilisest sündmuste jadast. Kuigi praeguses asjas maakohus tuvastas, et vaidlusaluse lepingu kohaselt pidi kostja valveseadmete abil saama merekonteinerisse sissemurdmise korral häire ning sellele ise patrulli valveobjektile saatmisega reageerima, samuti teavitama sissemurdmisest politseid, ning seda ei toimunud, siis hageja väidetava kahju ja kostja lepingurikkumise vahelise põhjusliku seose tuvastamiseks pidanuks kohus lisaks tuvastama, mis oleks sarnases asukohas asuva valveobjekti puhul tavapärane kostja patrullide ja politsei reageerimisaeg ning kas on tõenäoline, et varastatud asjad oleks olnud võimalik selle aja jooksul valveobjektilt eemaldada enne kostja patrulli või politsei valveobjektile jõudmist või oleks vähemalt eksisteerinud märkimisväärne tõenäosus varaste tabamiseks. Sellises olukorras on võimalik kostjal tõendada, et isegi kui kostja patrull ja politsei oleks tavapärase reageerimisajaga kohale jõudnud, ei oleks see kahju tekkimist ära hoidnud või aidanud kaasa kahjustajate (varaste) tuvastamisele. Neid asjaolusid ei ole kohtud pooltega piisavalt arutanud, selgitanud pooltele nende asjaolude tõendamise koormise jaotust ega andnud seejärel tähtaegu tõendite esitamiseks.
14.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul lepingu p 5.1 kehtivuse hindamiseks pooltega arutada ja anda neile võimalus esitada tõendeid selle kohta, kas lepingutingimus on hagejat 8(9)
2-21-4251 ebamõistlikult kahjustav (vt käesoleva lahendi p 11). Samuti tuleb ringkonnakohtul, arvestades käesoleva lahendi p-s 13.2 märgitut, pooltega arutada, mis oleks sarnases asukohas asuva valveobjekti puhul tavapärane kostja patrullide ja politsei reageerimisaeg ning kas on tõenäoline, et hageja esitatud tõendite kohaselt varastatud asjad oleks olnud võimalik selle aja jooksul valveobjektilt eemaldada enne kostja patrulli või politsei saabumist või oleks vähemalt eksisteerinud märkimisväärne tõenäosus varaste tabamiseks. Kostjale tuleb anda võimalus tõendada, et isegi kui kostja patrull ja politsei oleks tavapärase reageerimisajaga kohale jõudnud, ei oleks see kaasa aidanud kahju tekkimise ärahoidmisele või kahjustajate (varaste) tuvastamisele.
15.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.