OÜ Aktiva Finance Group (end. OÜ Aktiva Finants) hagiavaldus S. K. vastu võlgnevuse nõudes
Hagi hind
3344,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
HAGEJA
Aktiva Finance Group OÜ, rk 10746479, asukoht: A.Weizenbergi 20, Tallinn, lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
KOSTJA
S. K. ik: xxxx, elukoht xxxx Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt S. K. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks P OÜ ja S. K. vahel 21.10.2020 sõlmitud krediidikonto lepingust nr. xxxx tulenev tasumata põhivõlgnevus 1434,20 eurot, 20.02.2024 (k.a) seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 261,23 eurot ja sissenõudmiskulud summas 30 eurot.
3.Välja mõista kostjalt S. K. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks TsMS § 367 alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (1434,20 euro) tasumata jäägilt alates 21.02.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse 1434,20 euro tasumiseni.
Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 505,80 eurot, intressinõue 171,12 eurot, viivisenõue 417,56 eurot ning võla sissenõudmiskulude nõue summas 20 eurot.
5.Jätta menetluskulud 58% ulatuses kostja S. K. kanda ja 42% ulatuses hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda ning välja mõista kostjalt S. K. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks 464 eurot.
6.Välja mõista kostjalt S. K. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (464 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded
1.Aktiva Finance Group OÜ (end. OÜ Aktiva Finants) esitas 02.11.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 03.02.2023 hagi S. K. vastu võlgnevuse nõudes ning 24.05.2023 hagiavalduse täienduse. 04.01.2024 määrusega on kohus määranud hagi lahendamise kirjalikus menetluses ja lahendi aja.
2.Hagiavalduse ja täienduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja P OÜ ja kostja 21.10.2020 krediidikonto lepingu nr. xxxx, mille alusel väljastati kostjale krediiti summas 2000 eurot. Poolte vahel sõlmitud leping on sõlmitud sidevahendi abil. Kostja taotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja kodulehe vahendusel. Lepingu tingimused on kokku lepitud taasesitamist võimaldas vormis, tingimustest arusaamist on kostja kinnitanud oma käitumisega s.o asudes seda täitma. Kostja kohustus krediiti tagastama arvete alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4031 lg 9 kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt võib laenulepingu sõlmimiseks teha tahteavalduse nii otsestelt kui kaudselt, kui poolte tahe on äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu
24.novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11). VÕS § 404 lg 1 järgi tarbija avaldus kohustuste võtmiseks peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (761 SE) on selgitatud, et sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele ei kohaldu VÕS §-st 404 tulenev nõue, et tarbija tahteavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb anda püsival andmekandjal dokument,
mis võimaldab tal lepingu sõlmimist tõendada ja millele ta võib pärast lepingu sõlmimist tugineda. Nimetatud lepingudokument või selle koopia tuleb tarbijale edastada viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Hageja tõendab, et laenuandja on kostjale enne lepingu sõlmimist saatnud euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabelehe, lepingu põhitingimused ja üldtingimused (vt hagi lisa 2) Kostja on tingimustega nõustunud, neid aktsepteerinud ja lepingu sõlminud. Kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt, mistõttu P OÜ ütles lepingu üles 07.05.2022. Esialgne võlausaldaja loovutas 10.05.2022 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finants koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenuandja on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Laenuandja on teostanud põhjaliku krediidihindamise. Laenuandjal on olemas tegevusluba ning allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja siseeeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh meetodid Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet krediidiandja tegevuse üle. Samuti soovib hageja selgitada, et tüüptingimused olid mitmekordselt kontrollitud nii Tarbijakatseameti kui ka Finantsinspektsiooni poolt kes teostavad järelevalvet laenuandjate osas, vastasel juhul ei oleks laenuandja (laenuettevõtjana) saanud tegevusõigust. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 31 sätestab ettevõtlusvabaduse põhimõtte, millest tulenevalt on igal krediidiandjal õigus määrata enda siseeeskirjade kaudu laenu andmise hindamiseks olevad piirmäärad ja künnised. Krediidiandja on kohustatud hindama, kas klient on võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt (võttes arvesse kliendi sissetulekute suurust), krediidiasutusele laenuandmise otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal võib oletada, et kliendi maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, kliendi võime laenu teenindada eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele finantskohustustele. Laenuandja on hinnanud kõiki eeltoodud tingimusi. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Laenuhaldur kontrollib analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Hageja esitab tõendina kostja isiku tuvastamise (lisa 3 – 4), riskiprofiilid (lisa 5) ja krediidianalüüsi (lisa 6). Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita ühekordse osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Laenuandja on kontrollinud ka maksehäireregistrid. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingute sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret. Kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-, teo-, ja otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust käesolevat laenulepingut sõlmida, omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks, on eelnevalt tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega, laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele. Laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema
vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 60 eurot, seega on põhiosa võlgnevus summas 1940 eurot (2000 - 60). Hageja esitab tõendina väljavõtte kostjale väljastatud krediidisummade ja kostja poolt teostatud tagasimaksete kohta. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 34,90% aastas. Kostjal on intressi tasumise võlgnevus perioodil 20.02.2022 kuni 22.04.2022 eest. Krediidiandja arvestas perioodi 01.01.2022 – 31.01.2022 eest 59,50 eurot, perioodi 01.02.2022 – 28.02.2022 eest summas 53,32 eurot, perioodi 01.03.2022 – 31.03.2022 eest summas 58,30 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Seega on kostjal intressivõlgnevus summas 171,12 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 5.3. Hageja on edastanud kostjale meeldetuletusi 24.05.2022 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 11.07.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 13.02.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Seega on sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 50 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 1940 eurolt lepingu ülesütlemise päevast alates s.o 07.05.2022 kuni hagi esitamiseni 03.02.2023 lepingus kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 34,90%. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (dtl 179). Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 506,40 eurot. Kuna intress on arvestatud 31.02.2022 /kohtu märkus: õige kuupäev on 31.03.2022/ seisuga, siis on hageja õigustatud nõudma viivist järgnevast päevast s.o alates 01.04.2022. Hageja on aga arvestanud viivist kostjale kasulikumal moel s.o alates lepingu ülesütlemisest 07.05.2022. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 04.02.2023 lepingujärgses intressimääraga võrdses määras s.o 34,90% aastas kuni põhinõude summas 1940 euro täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.17.01.2024 seisukohas märgib hageja, et jääb hagis esitatud nõude juurde. Hageja on nõudnud seaduslikult ja õigesti võlga ning sellega kaasnevaid kulusid. Hageja on seisukohal, et nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja vastuväited
4.Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud TsMS § 322 lg 1 sätestatud korras perekonnaliikme s.o abikaasa K. L.-K., vahendusel 19.09.2023. Kostja ei ole hagile kirjalikku vastust esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
5.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid
asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
6.Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt.
7.Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja S. K. on P OÜ-ga sõlminud 21.10.2020 krediidikonto lepingu nr. xxxx. Lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on esialgne laenuandja pakkunud kostjale laenu intressimääraga 34,9 % aastas ning krediidi kulukuse määraga 40,82% aastas (dtl 23-26). Leping on sõlmitud tähtajatult ning viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär aastas ja päevas.
8.P OÜ on loovutanud 10.05.2022 krediidikonto lepingust nr. xxxx tuleneva nõude Aktiva Finants OÜ-le (praegune Aktiva Finance Group OÜ). Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kostjale on nõude loovutamisest 10.05.2022 teatatud (dtl 57).
9.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt on leping sõlmitud VÕS § 52 lg 1 tähenduses sidevahendi abil, s.o kostja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja internetiportaali vahendusel.
10.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
11.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
12.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
13.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).
14.Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
15.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest
iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.
16.Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 31.01.2018, 2‐14‐21710 p 25.3, 19.02.2014 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
17.P OÜ (krediidikonto lepingu) üldtingimuste punktist 1.2 (dtl 31, 126) tuleneb, et laenuandja hindab laenutaotleja krediidivõimet, kasutades laenutaotleja laenulimiidi taotluses esitatud ja avalikest andmebaasidest kättesaadavaid andmeid ning punkti 1.4 kohaselt annab laenulimiidi taotleja laenulimiidi taotluse esitamisega laenuandjale õiguse kontrollida laenulimiidi taotluses esitatud andmete tõepärasust ning laenutaotleja senist maksekäitumist. Laenuandjal on õigus võtta ühendust laenutaotlejaga laenulimiidi taotluses toodud telefonidel ja aadressidel ning täpsustada laenutaotleja andmeid.
18.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Taotlust kohtule esitatud ei ole. Hageja on selgitanud, et analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Hageja on esitanud kohtule riskiprofiilid (dtl 228 – 263) ja krediidianalüüsi (dtl 264-272). Hageja teeb küll viite krediidianalüüsile, kuid hagist ei nähtu arvulised näitajad. Lisatud krediidianalüüsist nähtub, et laenuotsuses on kliendireserviks arvestatud 472,56 eurot, kuid nimetatud arvutust ei saa pidada õigeks sama dokumendi teiste andmete põhjal (otsuse tegemise aluseks olevad päringud). Igakuine keskmine sissetulek peaks olema 550,84 eurot, mitte 1101,67 eurot. Arvestades igakuiste väljaminekutena märgitud 379,43 eurot, elamiskulusid 150 eurot ning taotletava laenu osamakset 99,68 eurot, oleks kliendireserv miinuses. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit selle kohta, et krediidiandja oleks kostja poolt antud andmeid kontrollinud ja veendunud nende õigsuses. Krediidianalüüsist nähtuvalt ei ole kostjalt pangakontot küsitud ega tehtud päringut isegi pensioniregistrisse. Krediidiandja on teada saanud, et kostjale kuulub kinnisvara, kuid kinnisvara olemasolu ei ütle midagi kostja võime kohta teha krediidi katteks igakuiseid tagasimakseid. Kohtu hinnangul oleks krediidiandja pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei selgu, milliste andmete põhjal veendus krediidiandja kostja igakuistes kuludes. Hageja poolt koostatud riskiprofiil ega ka finantsinspektsiooni soovituslik juhend (dtl 207-223) ei anna edasi mingit teavet kostja krediidivõimelisuse kohta. Kuivõrd puudub ka kostja laenutaotlus, puudub kohtul võimalus tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi ja seega on esialgne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
19.Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
20.VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja ei ole tagasimakseid uuesti määranud.
21.VÕS § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2016 kuni 31.detsember 2022 0% aastas. Hageja intressi nõue perioodil jaanuar 2022 kuni märts 2022 eest summas 171,12 eurot ei ole seega põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Arvestades eelmärgitut võis hageja VÕS § 4034 lg 7 kohaselt arvestada kostja poolt tehtud intressimakseid üksnes põhivõlgnevuse katteks.
22.Hagile lisatud krediidikonto väljavõte (dtl 205 - 206) tõendab on kostjale väljastatud krediiti perioodil 16.01.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni kokku 4350 eurot ning kostja tagastas krediiti kokku 2936,38 eurot, s.h. põhivõla katteks 2410 eurot, intressi katteks 505,80 eurot, viivise katteks 0,58 eurot ning muude kulude katteks 20 eurot. Kohus arvestab kostja poolt tasutud intressid (505,80 eurot) samuti tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1434,20 eurot (4350 – 2410 – 505,80). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude summas 505,80 eurot (1940 – 1434,20).
23.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest.
24.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude
täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
25.Hageja märgib hagis, et kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 5.1 nõuab hageja viivist laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 34,90%. Lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe (dtl 23 - 26) punktist 3 tuleneb krediidiandja õigus nõuda viivist võrdses määras intressimääraga iga viivitatud päeva eest tasumata krediidisummalt. Viivise määr on lepingus kokkulepitud intressimäär aastas ja päevas.
26.Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemise päevast s.o 07.05.2022 kuni hagi esitamiseni 03.02.2023 summas 506,40 eurot ja sealt edasi kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Hageja põhjendab viivise arvestamise alguskuupäeva asjaoluga, et kuivõrd intress on arvestatud 31.02.2022 /kohtu märkus: õige kuupäev on 31.03.2022/ seisuga, siis on hageja õigustatud nõudma viivist järgnevast päevast s.o alates 01.04.2022. Hageja on aga arvestanud viivist kostjale kasulikumal moel s.o alates lepingu ülesütlemisest 07.05.2022. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu ja peab vajalikuks hagejale osundada, et viivist ei arvestata intressi tasumise järgi vaid põhinõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja on viivituses põhivõlgnevuse tasumisega ülesütlemisest järgnevast päevast, mistõttu on õige viivise arvestamise algusaeg 08.05.2022.
27.Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne. Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seaduses sätestatud viivisemäär oli perioodil 08.05.2022 – 31.12.2022 8% aastas, 01.01.2023 - 30.06.2023 10,5% aastas, 01.07.2023 – 31.12.2023 12% aastas ja alates 01.01.2024 on 12,5% aastas.
28.Kohus pidas põhjendatuks hageja põhinõuet summas 1434,20 eurot, millelt arvestatavat sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis perioodil 08.05.2022 kuni 03.02.2023 (s.o kuni hagi esitamiseni) 272 päeva eest on 88,84 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee). Seega kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 417,56 eurot (506,40 – 88,84). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus edaspidise sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise tasumata põhinõudelt 1434,20 eurolt alates 04.02.2023 kuni otsuse tegemiseni 20.02.2024 (k.a) 382 päeva eest, mis moodustab 172,39 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 20.02.2024 seisuga kokku summas 261,23 eurot (88,84 + 172,39).
29.Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka edasiulatuv seadusjärgne viivis tasumata põhinõude jäägilt alates 21.02.2024 kuni põhinõude 1434,20 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 1172,97 eurot (1434,20 – 261,23).
30.Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele sissenõudmiskulude hüvitis summas 50 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 30 eurot
31.Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 24.05.2022, 11.07.2022 ja 13.02.2022 /kohtu märkus: õige kuupäev on 13.05.2022/ (dtl 171 – 178). VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus ei pea põhjendatuks arvestada 13.05.2022 kirjaga (VÕS § 1132 lg 3 kohaselt võib esimene tasuline kiri olla kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest, leping öeldi üles 07.05.2022). Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks määrata 24.05.2022 kirja eest 25 eurot ning 11.07.2022 kirja eest 5 eurot, kokku 30 eurot. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 15 eurot, mis jääb samuti rahuldamata.
32.Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
33.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
34.Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 2667,52 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 1114,48 eurot ehk 42% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 58% ulatuses kostja ja 42% ulatuses hageja kanda.
35.Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 420 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 58% ulatuses ehk summas 243,60 eurot.
36.Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 798 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 3,8 tundi hinnaga 120 eurot/tund (käibemaksuta) ja 2 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Tehtud toiminguteks 3,8 h ulatuses on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduste ettevalmistamine ja
koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Lisaks 2 h ulatuses hageja 24.05.2023 seisukoha koostamine ja kohtule esitamine. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
37.TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 4842) väljamõistmiseks kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 11,60 eurot (58% 20 eurost).
38.Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.
39.Menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja tunnitasu määr summas 120 eurot (käibemaksuta) on kooskõlas käesoleval ajal turu keskmise tasuga ning samuti kohtupraktikas mõistlikuks peetava õigusabi tunnitasu määraga. Lähtudes eeltoodust ei pea kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu 169 eurot tunnis (käibemaksuta). Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus kõigi toimingute puhul põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga.
40.Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 3,8 h ja 2 h ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Nõude aluseks olevate dokumentidega tutvumine ja analüüs oleks pidanud toimuma juba maksekäsu kiirmenetluse avaldust esitades. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele täpsustada, sest eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma lihtsa nõudega hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn esimesel korral. Lisaks eeltoodule kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades. Seega pole tegemist ülemäära keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 3 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude jaotusele summas 208,80 eurot (käibemaksuta) (3 x 120 eurot x 58%).
42.Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega kindlaks määramata.
43.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
44.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.