Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise koht ja aeg
15. veebruar Tartu, 2024
Tsiviilasja number
2-20-5843
Tsiviilasi
SA Virumaa Kompetentsikeskuse (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi hagi Rakvere linna vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
10 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. märtsi 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rakvere linna (linnavalitsuse kaudu) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
23. jaanuar 2024
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Rakvere linn (linnavalitsuse kaudu), rk 75025064, esindajad vandeadvokaat Kristiina Lee ja vandeadvokaat Allar Jõks Vastustaja (hageja): SA Virumaa Kompetentsikeskuse rk 90003752 (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp; esindaja vandeadvokaat Marit Toom
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 29. märtsi 2023 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.Rahuldada Rakvere linna apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.SA Virumaa Kompetentsikeskuse (pankrotis) (VKK, võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 20. aprillil 2020 Viru Maakohtule hagi Rakvere linn (linnavalitsuse kaudu) (kostja) vastu. Hageja palus tunnistada kehtetuks Rakvere linna, SA Virumaa Kompetentsikeskuse (pankrotis) ja AS-i SEB Pank vahel 26. aprillil 2012 sõlmitud „Kinnistu hoonestusõigusega koormamise lepingus, hoonestusõiguse kasutusvaldusega ja hüpoteegiga koormamise lepingus, asjaõiguslepingus ja kinnistamisavaldustes“ (edaspidi leping), mis on tõestatud Rakvere notar Katre Pustak poolt ning kantud notari ametitegevuse raamatu registrisse nr 850 all, sisalduvad järgmised tehingud: 1) lepingu p-s 7.1 sätestatud kokkulepe, mille kohaselt hoonestusõiguse omanikule langemise korral omanik hoonestajale hüvitist ei maksa; 2) lepingu p-s 7.2 sätestatud kokkulepe, mille kohaselt omanik ja hoonestaja on kokku leppinud, et hoonestajale ehitiste eest hüvitist ei maksta; 3) lepingus sätestatud tehingu Rakvere linna ja SA Virumaa Kompetentsikeskus (pankrotis) vahel, millega SA Virumaa Kompetentsikeskus (pankrotis) koormas hoonestusõiguse kasutusvaldusega Rakvere linna kasuks. Hagiavalduse kohaselt palub hageja tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada lepingus kajastatud kaks tehingut – kinnistu hoonestusõigusega koormamise lepingu osaliselt ning hoonestusõiguse kasutusvaldusega koormamise lepingu terviklikult. Hageja tugines nõude alusena sellele, et tegemist on kinkelepinguga või osaliselt kinke iseloomuga lepinguga (PankrS § 111). Alternatiivselt palus hageja tunnistada tehingud üldalusel, kuna tehing on tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist (PankrS § 110).
2.Hageja peamised väited on järgmised:
16.veebruaril 2017 esitas VKK Viru Maakohtule oma pankrotiavalduse. Ajutine haldur määrati
22.veebruaril 2017 ning pankrot kuulutati välja 21. aprillil 2017. VKK ehitas Rakvere linna jaoks Targa Maja hoone ning renoveeris pangahoone, kuid vastu selle eest mitte midagi lepinguga ei saanud. Hageja selgitas, et SA Virumaa Kompetentsikeskus (VKK) asutati 22. juunil 2009 ning üheks VKK asutajaks oli Rakvere linn. VKK taotles ning
sai EAS-ilt toetust projektide EU32849, EU41359, EU48755 raames. Kokku maksis EAS VKK-le toetusena 3 391 492,50 eurot.
26.aprillil 2012 sõlmitud lepinguga koormati Rakvere linnale kuuluv kinnistu aadressiga Turu plats 2 (nüüd Lai 20) hoonestusõigusega VKK kasuks. Hoonestusõiguse tähtaeg oli 31. detsember 2025. Lepingu punktides 7.1 ja 7.2 lepiti kokku, et kui hoonestusõigus langeb Rakvere linnale või lõppeb hoonestusõiguse tähtaeg, lähevad kinnistul asuvad hooned Rakvere linna omandisse ilma VKK-le hüvitist maksmata. VKK tegeles kuni 2015. aasta oktoobrini oma tulevase sisulise tegevuse planeerimisega. Oma sisulise tegevusega alustas VKK alles pärast Targa Maja valmimist. Targa Maja hoone valmis ning võeti kasutusele oktoobris 2015. Suvel 2016 koondas VKK rahaliste vahendite puudumise tõttu enamuse oma töötajatest.
17.oktoobril 2016 andis VKK Rakvere linnale üle lepingus sätestatud kasutusvalduse ala.
15.detsembril 2016 sõlmisid VKK ja Rakvere linn mitteeluruumide tasuta kasutamise lepingu, millega Rakvere linn andis VKK kasutusse teatud ruumid Rakvere Lai tn 20 asuvast Targa Maja hoonest ning pangahoonest. Isegi kui arvesse võtta, et VKK sai osa ruume tasuta enda kasutusse, on tehingul endiselt poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu vähemalt osaliselt kinke iseloom. Linna kasutusõiguse väärtus on ca 6 korda väiksem VKK poolt tehtud investeeringust. Vastavalt 1. mail 2018 koostatud kinnisvara eksperthinnangule oleks Lai 20 pangahoone ja juurdeehitise väljaüürimisest võimalik perioodil 1. mai 2018 kuni 31. detsember 2025 (hoonestusõiguse lõppemine) teenida tulu kokku 600 000 – 800 000 eurot. Arvestatavaks vahemikuks 2015 - 2025 oleks sarnase hoone üürikulu kokku ca 500 000 eurot. Järelikult oli Targa Maja ning pangahoones asuvate ruumide kasutamise õiguse väärtuseks ca 500 000 eurot. Nii tasuta kasutusvalduse seadmise tehing kui ka hoonestusõiguse tehing osas, millega VKK loobus hoonestusõiguse lõppemisel makstavast hüvitisest, kahjustavad võlausaldajate huve. Hoonestusõiguse lõppemisel makstavast hüvitisest loobumisega ning hoonestusõiguse koormamisega tasuta kasutusvaldusega muudeti VKK peamine vara (hoonestusõigus) sisuliselt väärtusetuks. Kostja on võlgniku lähikondne. Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik ei olnud tehingu tegemise ajal maksejõuetu ja et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks tehingu tegemise tõttu. Isegi, kui VKK oli vaidlustatud tehingute tegemise ajal maksejõuline (millega hageja ei nõustu), siis peaks kostja täiendavalt tõendama, et VKK ei muutunud maksejõuetuks vaidlustatud tehingute tõttu. Hageja palus alternatiivselt tehingud kehtetuks tunnistada üldalusel (PankrS § 110). Tehing on tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldaja huve. VKK pidi saama aru, et vaidlustatud tehingul on võlausaldajate huvidele negatiivne mõju. Lisaks viitavad VKK tegutsemise asjaolud sellele, et tegemist võiski olla skeemiga, mille kaudu lasi Rakvere linn EAS-ilt pärit rahadega endale uue büroohoone ehitada. VKK ei alustanud kunagi seda tegevust, mille jaoks Tark Maja üldse ehitati ning mille jaoks EAS toetust maksis. Arvestades VKK nõukogu pädevust ja ülesandeid ning seda, et VKK nõukogusse kuulusid mitmed Rakvere linnavalitsuse ja volikogu liikmed, siis pidi Rakvere linn VKK tegevusega hästi kursis olema.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja hinnangul ei ole leping osadeks jagatav. Ei saa eeldada, et pooled oleksid lepingu punktideta 7.1 ja 7.2 sõlminud.
Hageja ei ole tõendanud, et tehing kahjustab võlausaldajate huve ja et lepingu näol on tegemist kinkelepinguga või vähemalt kinke iseloomuga lepinguga. Hageja viidatud ERI Kinnisvara eksperthinnang (töö nr 7250-18) ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist. Mitteeluruumide tasuta kasutamise lepinguga andis kostja VKK-le tasuta kasutusse kindlaks määratud osa Targa Maja ja pangahoone hoonetest. VKK sai tegeleda enda põhikirjaliste tegevustega ja VKK-l oli võimalus tulu teenida. Hageja jätab tähelepanuta, et kostja andis hoonestusõiguse VKK-le üle tasuta ning hoonestusõiguse tasu on üks euro aastas. Kostja jaoks ei ole arusaadav, kuidas on võlausaldajaid kahjustav lepingu p 7.1, kuna vastav alus ei realiseerunud kunagi. Kostja oli projektipartneriks, kes rahastas VKK jaoks vajalikku omafinantseeringut 1,5 mln euro ulatuses ning garanteeris seega ka mitteabikõlbulikke kulusid. Täiendavalt pidi kostja rahastama 484 188,21 euro ulatuses projekti nr EU41359. Mitte ühestki EAS-i poolt koostatud auditist ei nähtu etteheiteid kostjale ega asjaolu, et toetust oleks kasutatud seonduvalt kostja tööruumide rajamisega. Kostja ei nõustu, et kostja ja VKK tegutsesid Targa Maja väljaehitamisel ning pangahoone renoveerimisel ja lepingu sõlmimisel kostja kasuks ja võlausaldajate kahjuks. Kostja on tõendanud et VKK oli lepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ka lepingu tõttu ning kostja kui lepingu teine pool ei teadnud ega pidanud teadma lepingu kahjulikkusest võlausaldajate huvidele. Kostja leidis, et tegemist ei olnud võlausaldajate huve kahjustava tehinguga ning seda ei ole hageja ka tõendanud. Samuti on tõendamata väide, et kostja oleks pidanud olema teadlik VKK tulevasest maksejõuetusest. Kostja hinnangul ei ole hageja etteheited (realistliku tegevusplaani puudumine, ebarealistlik äriplaan, töötajate nappus) kostjale etteheidetavad. Arusaamatu on hageja esitatud M. Petroni
8.detsembril 2016 ekspertiis, kuna see ei tõenda lepingu sõlmimisega võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja poolt nimetatud nõukogu liikmed ei saanud kuidagi mõjutada nõukogu otsustamisprotsesse. Olukorras, milles EAS pidas võimalikuks VKK-le toetuse välja maksta, ei saanud kostjal mitte kuidagi tekkida kahtlust selles, et VKK kahjustas lepinguga teadlikult võlausaldajate huve.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi 29. märtsi 2023 otsusega ja tunnistas PankrS § 111 lg 3 alusel, alternatiivselt PankrS § 110 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel, kehtetuks Rakvere Linna, SA Virumaa Kompetentsikeskus (pankrotis) ja AS SEB Pank vahel 26. aprillil 2012 sõlmitud „Kinnistu hoonestusõigusega koormamise lepingus, hoonestusõiguse kasutusvaldusega ja hüpoteegiga koormamise lepingus, asjaõiguslepingus ja kinnistamisavaldustes“, mis on tõestatud Rakvere notar Katre Pustak poolt ning kantud notari ametitegevuse raamatu registrisse nr 850 all, sisalduvad järgmised tehingud: 1) lepingu p-s 7.1 sätestatud kokkulepe, mille kohaselt hoonestusõiguse omanikule langemise korral omanik hoonestajale hüvitist ei maksa; 2) lepingu p-s 7.2 sätestatud kokkulepe, mille kohaselt omanik ja hoonestaja on kokku leppinud, et hoonestajale ehitiste eest hüvitist ei maksta;
3) lepingus sätestatud tehing Rakvere Linna ja SA Virumaa Kompetentsikeskus (pankrotis) vahel, millega SA Virumaa Kompetentsikeskus (pankrotis) koormas hoonestusõiguse kasutusvaldusega Rakvere Linna kasuks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus põhjendas otsust järgnevalt. Leping on osadeks jagatav Tehingu osadeks jagatavus tuleb lahendada pankrotiseaduse sätete kui TsÜS tähenduses erinormide, alusel. Maakohus leidis, et hoonestusõiguse seadmine ja hoonestusõiguse lõppemisel hüvitise mittemaksmise kokkulepe ei ole omavahel seotud selliselt, et esimest ilma teiseta sõlmida ei saaks, ja seega on hoonestusõiguse seadmise tehingu punktide 7.1 ja 7.2 eraldivõetuna (kui vaidlustatud tehingu üks osa) tagasivõitmise korras võimalik kehtetuks tunnistada. Asjaolu, et ühes lepingudokumendis on korraga tehtud mitu tehingut, ei muuda kõiki selles dokumendis kajastatud osalisi kõikide tehingute pooleks. Tehing kahjustab võlausaldajate huve Tasuta kasutusvalduse osas tehing kahjustas võlausaldajate huve, sest audit tõendab, et kuigi VKK-l oli võimalus teatud ühiskasutusse määratud ruumide väljarentimisega üüritulu saada, siis ühiskasutuses ruumide osakaal ehk proportsioon oli tasakaalust väljas kostja kasuks. Kui kostja ainukasutuses olevate ruumide eest näinuks leping ette kasutamise tasu, siis saanuks VKK teenida tulu (hinnatavalt hoonestusõiguse väärtuse suurusjärgus, mis oli 600-800 000 eurot). Maakohus hindas, kas vaidlustatud osas lepingu mittesõlmimisel oleks võlgniku tegevuse jätkamine üldse olnud võimalik ja leidis, et kui võlgnik on loobunud tulust, mida ta oleks võinud tavalistel tingimustel sõlmitud üürilepinguga saada, võib ta olla seadnud võlausaldajate huvid ohtu. Hoonestusõiguse lõppemisel makstavast hüvitusest loobumisega on VKK sisuliselt ära kinkinud enamuse oma sellise vara, mille arvel oleks võinud võlausaldaja nõudeid rahuldada. Ja see teeb selle tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks. Maakohus tuvastas, et võlausaldajad olid tehingu tegemise ajal olemas: 1) Projektis EU32849 tegi EAS (ehk võlausaldaja) otsuse taotluse rahuldamise kohta
5.augustil 2010 ehk enne vaidlustatud tehingu tegemist 26. aprillil 2012; 2) projektis EU41359 oli VKK esitanud EAS-ile 15. septembril 2011 rahastamistaotluse summas 3 190 387,45 eurot ning 7. detsembril 2011 oli EAS teinud otsuse taotluse rahuldamise kohta. Mõlema projekti alusel antud toetused nõudis EAS tagasi, kuna VKK ei täitnud toetuse tingimusi. Seega oli VKK juba enne 26. aprilli 2012 tehingute sõlmimist teinud toiminguid (EAS-ilt toetuse taotlemine ja saamine), millest tekkinud kohustusi ei olnud 26. aprilli 2012 tehingute tõttu võimalik täita. Lepingu näol on tegemist kinke iseloomuga lepinguga Maakohus leidis PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 1 p 2 ja lg-e 3 alusel, et tegemist oli kinkeiseloomuga tehingutega, millega kahjustati võlausaldajate huve. Maakohtu hinnangul mistahes suurusjärgus summa kostjapoolne panustamine (vastusooritus) VKK-le vaid lühiajaliselt kuulunud varasse ja selle vara (hoonestusõiguse) tähtaja möödumisel endale tasuta, hüvituseta, tagasi saamine, on tõlgendatav kinkena. Tehingu lugemisel kinke iseloomuga tehinguks on vaja tuvastada, et soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra. Tänases turusituatsioonis hoonestusõigusel sisuliselt väärtus puudub. Kostja saab - proportsionaalse vastusoorituseta ehk kinkena - endale
märkimisväärselt hinnalise kinnisvara, olles ka ise sellesse panustanud, kuid suurusjärkude võrra vähem võrreldes EAS rahastusega. VÕS § 259 lg 1 tähenduses on VKK loobunud hüvitust saamata oma varalisest õigusest (hoonestusõigus) selle lõppemisel kostja kasuks ja on sellega kostjat rikastanud. Kostja tehtud kulutused maksete tasumiseks ei muuda lepingut tasuliseks, kuna nende tasumine on kasutaja seadusest tulenev kohustus VÕS § 391 lg 1 tähenduses. Põhjendatud on hageja seisukoht, et VKK ja kostja vahelise kokkuleppe alusel tekkinud kohustuste ja õiguste väärtus on tasakaalust väljas ning poolte kohustused on ebavõrdsed. Hüpoteetiline üürikulu, mida VKK oleks pidanud kandma sarnaste ruumide üürimisel (konservatiivse arvutuskäiguna, st kostjale võimalikult soodsana) lähtus hageja poole maja võimalikust üürikulust (kuigi VKK kasutuses oli tegelikult väiksem osa hoonest), oleks ca 300 000 – 400 000 eurot. Sarnase hoone üürikulu 10 aasta kohta kokku on ca 500 000 eurot. Järelikult oli VKK-le antud Targa Maja ning pangahoones asuvate ruumide kasutamise õiguse väärtuseks ca 500 000 eurot. Selle asemel pidasid VKK ja Rakvere linn samaks perioodiks pinna üürimise n-ö põhjendatud tasuks 3,4 miljonit eurot ehk Targa Maja rajamise kulu. Vahe on enam kui kuuekordne. EAS-i toetus oli ca 3,4 miljonit eurot ning EAS-i auditist nähtub, et enamik sellest kulus just uue hoone ehitamiseks. Seda asjaolu, et enamik EAS-i poolt antud toetusest kulus just hoone ehituseks, saab järeldada ka sellest, milline muu vara EAS-i toetuse eest soetati. Lisaks on EASi auditis leitud, et kuigi projekti raames küsiti raha uuringuteks ning teadus- ja arendustöödeks, siis ei ole neid tegevusi tegelikkuses nõutud mahus läbi viidud ja EAS-ile esitati valeandmeid toetuse väljamaksmiseks. Eeltoodust tulenevalt nõustus maakohus hageja seisukohaga, et VKK poolne panus (EAS-i toetuse näol) oli ca 3,4 miljonit (64%) eurot ja Rakvere linna panus ca 1,9 miljonit eurot (36%), ehk et soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra, st tegemist on kinke iseloomuga tehingutega. Maakohus leidis kogumis, et müügiprognoosi ebarealistlikkus, asjatundliku personali puudumine, VKK enda vähene aktiivsus ja sisulisse töösse mittepanustamine on etteheidetav kostjale majanduslikult ebaotstarbeka lepingu sõlmimisena. Hoonestusõiguse tähtaeg ja ulatus ei anna alust tunnistada leping kinke iseloomuga tehinguks, kuid see, et hoonestusõiguse lõppemisel hüvitust ei makstud, tuleb antud kaasuses lugeda kinke iseloomuga tehinguks. Tasuta kasutusvalduse tehing on kinke iseloomuga, kuna ruumide kasutusse jagamine ei vastanud sellele proportsioonile, mille alusel arvutati välja maja ehitusel kulude jagamine. Tulenevalt sellest, et VKK juhtkonda kuulusid kostja lähikondsed, taandub VKK visioonide, eesmärkide, projektide elluviimise ja selleks vajalike, majanduslikku kasu saamist võimaldavate tingimustega tehingute sõlmimise vastutus siiski kostjale. Kostja ei ole tõendanud, et ilma tasuta kasutusvaldust seadmata ja ilma hoonestusõiguse lõppemisel saadavast hüvitisest loobumata oleks VKK-l olnud piisavalt vara oma kohustuste täitmiseks. Kuna kasutusvaldus kostja kasuks oli seatud tasuta ja kuna VKK loobus ka hoonestusõiguse lõppemisel saadavast hüvitisest, siis polnud VKK-l endal piisavalt vahendeid oma igapäevaste kulutuste katmiseks, mistõttu järgneski VKK pankrot. Asjaolu, et EAS tegi VKK-le taotluste alusel väljamakseid, ei tõenda, et maksejõuetus ei tekkinud vaidlusaluste tehingute tõttu. Vaidlustatud tehingutega muutis VKK oma vara sisuliselt väärtusetuks ja kinkis selle Rakvere linnale ära, võttes samal ajal Rakvere linna ees kohustuse ehitada valmis Targa Maja hoone ning renoveerida pangahoone, panustades selle
kohustuse täitmisesse EAS-ilt saadud 3,4 miljonit eurot. Targa Maja ja pangahoone osalise kasutamise õigus, mille VKK vastu sai, ei olnud piisav sellise tulu genereerimiseks, mis oleks taganud VKK majandusliku jätkusuutlikkuse ja kohustuste täitmise. Seda järeldust kinnitab ka ERI Kinnisvara eksperthinnangu järeldus, et tasuta kasutusvalduse tõttu ei saanud hoonestusõiguse omanik hoonet vallata ega sellelt tulu saada. Hoonestusõigusel puudus kasulikkus, mis on vara väärtuse kujunemise aluseks. Maakohus nõustus kostjaga, et esitatud tõendite baasil ei saa väita, et VKK oli 2012. aastal maksejõuetu. Kohus leidis, et VKK muutus maksejõuetuks vaidlusaluste tehingute tõttu. Esile ei ole toodud, et 2012 lepingut sõlmides olnuks VKK-l sellist vara, mida võimalike tulevikus saabuvate kohustuste täitmiseks kasutada. VKK finantsseis pidi kostjale kui võlgniku lähikondsele olema teada. Ja omakorda sellest tulenevalt sai eeldada võlgniku (ja lepingu teise poolena lähikondsuse kaudu ka tänase kostja) teadmist, et vaidlustatud lepingu sõlmimine tooks kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise. Kui VKK asunuks edukalt ellu viima oma kavasid viivituseta pärast hoone valmimist, siis tõesti puuduks alus hageja väitel, et VKK loodigi vaid EAS-i toel kostjale hoone ehitamiseks. Täna tuleb aga nentida, et aastal 2009 asutatud VKK äriplaan ei töötanud ja selle valguses pidi 2012. a seisuga olema lepingu osapooltele arusaadav, et see tehing toob kaasa pankroti. Kostja esitatud väide, et tema pole ju süüdi, on mõistetav, aga see on pankrotimenetluse tagasivõitmise instrumendi eripära, et tehingut vaadeldakse ajateljel tagasiulatuvalt. Seisukoht kohalduva õigusnormi osas Hageja poolt soovitud PankrS § 111 lg 1 p 2 ei kohaldu, sest vaidlustatud tehingu puhul ei ole tegemist kinkelepinguga. Kohaldub aga PankrS § 111 lg 3, millel on samad eeldused, mis lg 1 punktil 2, sest vaidlustatud leping on selle sätte tähenduses „muu leping, kus poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kasvõi osaliselt kinke iseloom“. Täidetud on lg 3 kohaldamiseks vajalikud (ja lg 1 p 2 loetletud) eeldused- tehing sõlmiti 5 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kingisaaja oli võlgniku lähikondne, kingisaaja pole tõendanud, et võlgnik ei muutunud maksejõetuks kinkimise tõttu. Alternatiivne nõue PankrS § 110 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei peaks kohus primaarnõude rahuldamise korral analüüsima alternatiivsel õiguslikul alusel esitatud nõuet. Antud kaasuses peab kohus seda menetlusökonoomiliselt siiski põhjendatuks, et prognoositava edasikaebe korral oleks võimalik hinnata kohtu seisukohta ka alternatiivse aluse osas. Kohus rahuldab hagi ka alternatiivsel õiguslikul alusel. VKK pidi aru saama, et tehingul, millega ta võtab endale kohustuse ehitada Lai tn 20 kinnistule Targa Maja hoone ning renoveerida olemasolev hoone, samal ajal annab kogu kinnistu tasuta kasutada Rakvere linnale (st loobudes üüritulust) ning loobub hoonestusõiguse lõppemisel makstavast hüvitisest, on võlausaldajate huvidele negatiivne mõju. VKK loomise eesmärk oli ebarealistlik äriplaan ja arusaamatu visioon, mille näiliseks elluviimiseks kasutati EAS-i ettevõtjatele mõeldud toetusrahasid. Võlausaldaja kahjustamise eelduse ümberlükkamiseks pidanuks kostja tõendama, et VKK nõukogu - ehk kostja lähikondsed, kes teadsid ja pidid teadma - kontrollis ka reaalselt äriplaani käivitumist, selle elluviimist, toetustaotlustes nimetatud kohustuste ja lubaduste täitmist. VKK nõukogu esimeesteks ja nõukogu liikmeteks olnud Rakvere linnaga seotud isikute kaudu oli/pidi olema kostjal ülevaade sellest, et VKK tegelikult ei tegutse EAS-ile toetuse saamiseks lubatud mahus juba mitu aastat enne seda kui Tark Maja valmis. Seda, et nõukogu oleks
sekkunud või võtnud ette vajalikke samme muudatuste tegemiseks VKK tegevuses, ei ole kostja tõendanud ja seetõttu on ka põhjendatud järeldada, et Rakvere linn ei olnudki algusest peale huvitatud sellest, et VKK tegevus ka päriselt käivituks. Kohus peab vajalikuks korrata, et pankrotist tulenevates tagasivõitmise hagides on see nn süüdioleva poole roll keeratud tagurpidi, st see, et tasuta kasutusvalduse olemasolu printsiibis siiski ei takistanud ega välistanud VKK-l endal intensiivsemalt tulu teenimiseks vajalikke tegevusi korraldada, annabki aluse täna sellel nn hätta jäänud võlgnikul tagasiulatuvalt tehing tagasi keerata. Hagi rahuldamisest tulenevalt jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu õiguslike aluste (PankrS § 111 lg 3, alternatiivselt PankrS 110 lg 1 p 4 ja lg 3) eelduste kontroll. Maakohtu mõttekäik ja järeldused pole järgitavad ning kohus on oluliselt rikkunud materiaal- ja menetlusõigust. Hageja ei ole enda tõendamiskoormist täitnud ja maakohus on poolte vahel tõendamiskoormise ebaõigesti jaotanud. Ilma lepingu punktideta 7.1, 7.2 ja kasutusvalduse lepingupunktita poleks lepingut sõlmitud. Maakohus ei ole välja toodud, kuivõrd oleksid võlausaldajate nõuded saanud rahuldatud suuremas ulatuses juhul kui lepingut polekski sõlmitud. Ühelt poolt järeldab maakohus, et VKK kinkis hoonestusõiguse lõppemisel makstavast hüvitisest loobumisega ära enamuse oma varast, teisalt järeldab kohus, et isegi kui lepingut ei oleks sõlmitud kehtivas sõnastuses, ei oleks VKK saanud enda tegevust jätkata ja võlausaldajate nõudeid rahuldada. Maakohus ei arvestanud, et VKK ei maksnud kostjale hoonestusõiguse seadmise eest. Maakohus on jätnud kindlaks tegemata VKK ja kostja vastastikuste soorituste väärtused ja on ebaõigesti teinud järelduse, et VKK ja kostja sooritused erinesid suurusjärkude võrra. Maakohus on leidnud, et VKK muutus maksejõuetuks sügisel 2016. Sellest tulenevalt oli täitmata PankrS § 111 lg 1 p 2 eeldus, et VKK muutus maksejõuetuks 26. aprillil 2012 lepingu sõlmimise tagajärjel. Kohtuotsuse resolutsioonist ei ole võimalik aru saada, millise 26. aprilli 2012 lepingu alapunkti seoses kasutusvaldusega kohus kehtetuks tunnistas. Samuti on resolutsioonis olev „alternatiivne“ alus vastuolus haginõude selge ja ühemõttelise lahendamise põhimõttega. Maakohus on võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel irdunud kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtetest, lisaks on kohtuotsuse põhjendused selles osas vastuolulised. Esiteks jääb kostjale arusaamatuks, kuidas on lepingu sõlmimine käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena. Teiseks ei ole maakohus hinnanud lepingu sõlmimise majanduslikku otstarbekust lepingu sõlmimise ajal. VKK sai kostjale kuuluvat kinnistut kasutada tasuta. Kostja jaoks ei ole arusaadav, millises osas kohtu hinnangul pidi VKK ruume välja üürima kasu saamiseks. Nn üürikontseptsioon ei haaku VKK eesmärkide ja tegevusega ning ei ole võimalik teha järeldust, et VKK oli õigustatud nõudma/saama „turuseisuga relevantses summas üüri“.
Tõenditega kooskõlas ei ole maakohtu väide, et ruumide osakaal oli tasakaalust väljas kostja kasuks. Taotleja ei tohi teha vara (investeeringuobjekti) osas tehinguid, mille tulemusel vara rendile andmisel teeniks taotleja tulu. Ka hageja esitatud ERI Kinnisvara eksperthinnang ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist. Maakohtul tulnuks esmalt kindlaks teha, mida saab lugeda VKK soorituseks ja mida saab lugeda kostja vastusoorituseks. Seejärel tuleb kindlaks teha soorituse ja vastusoorituse väärtused ning neid omavahel võrrelda. Kostja hinnangul ei saa EAS-i rahalist panust pidada VKK-poolseks panuseks. Kostja vastusoorituse hindamisel tuleb arvestada: otsene rahaline panus summas ca 1,9 miljonit eurot; hoonestusõigus VKK kasuks; kinnistuga seonduvate kulude kandmine; VKK võimalus saada EAS-st toetust ja VKK võimalus saada AS-st SEB Pank laenu. Kostja vastusooritus ületab VKK-poolset sooritust. Kui hageja väidab, et mingi osa kostjalt saadud rahast investeeriti vana pangahoone renoveerimisse, siis lasub vastav tõendamiskoormis hagejal. Hageja ei ole tõendamiskoormist täitnud. Kostja ei nõustu, et neli aastat pärast lepingu sõlmimist kujunenud maksejõuetus on põhjustatud lepingu sõlmimisest. Tagasivõitmise hagi lahendades ei ole asjakohane maksejõuetuse põhjuseid, mis ei ole seotud vaidlustatud tehinguga, omistada kostjale. Kuivõrd kohus on rahuldanud ka hageja teises järjekorras esitatud alternatiivse nõude, peab kostja vajalikuks vaidlustada kohtuotsuse ka selles osas. Maakohus on jätnud ebaõigesti terve lepingu majandusliku mõju ja olulisuse VKK tegevusele tähelepanuta. Mis puudutab maakohtu paljasõnalist väidet, et EAS-i rahadega rajati „uus kallihinnaline linnavalitsuse esindus“, siis see on otseselt vastuolus asjas olevate tõenditega. Leping sõlmiti 2012. aastal ja see, kas nn Tark Maja tööle hakkab, selgus alles pärast seda, kui Tark Maja valmis sai ja avati (s.o pärast oktoobrit 2015). Tegelikkuses pidas EAS võimalikuks anda VKK-le kolmel korral toetust, mis kinnitab, et tol ajal ei hinnatud VKK tegevust tulevikus ebaõnnestumisele kuuluvaks. Eeltoodust tulenevalt ei saanud ka VKK nõukogu 2012. aastal olla teadlik väidetavast äriplaani ebarealistlikkusest, nagu leidis maakohus. VKK maksejõuetus kujunes välja alles 2016. sügisel. Vaidlust ei ole, et kostja on VKK lähikondne. Nimetatu toob kaasa ümberpööratud tõendamiskoormise, mida kostja on enda hinnangul täitnud. Maakohus ei täpsustanud, milles EAS eksis. See, kui hiljem selgub, et EAS „eksib“, ei oma tagasiulatuvat tähendust. Samuti ei ole EAS-i väidetav eksimine etteheidetav kostjale. Täiendavalt tuleb märkida, et ka hageja ei ole menetluses kordagi tuginenud sellele, et EAS eksis. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohtuotsus tuleb täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi kõikides esitatud nõuetes täielikult rahuldamata.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja on seisukohal, et pankrotihalduril kui tehingu pooleks mitte olnud isikul on väga keeruline tõendada seda, kas tehing oleks sõlmitud ka ilma vaidlustatud osata. Kui üldse lähtuda eeldusest (millega hageja ei nõustu), et nimetatud asjaolu on vaja tagasivõitmise vaidluses välja selgitada, siis tuleks tõendamiskoormus selles ümber pöörata. Puudub loogiline põhjus, miks oleks kostja pidanud lisaks sellele hüvele, mis ta oma rahalise panuse eest juba sai (büroohoone 1. ja 2. korruse ruumide kasutus, renoveeritud pangahoone ruumide kasutus) saama endale hoonestusõiguse lõppemisel tasuta ka selle osa hoonest, mis
ehitati VKK vajaduste tarbeks. Kostja antud 1,9 miljonit eurot ei saanud VKK tegelikult endale, vaid kostja parendas sellega sisuliselt VKK kaudu enda vara. Tehingutel on poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu vähemalt osaliselt kinke iseloom. Kui kostja väidab, et selle vastusoorituse väärtus, mille VKK vaidlusaluste tehingutega sai, oli suurem kui 500 000 eurot või et VKK poolne panus oli oluliselt väiksem kui 3,4 miljonit eurot, siis peab kostja seda tõendama. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et hoonestusõiguse lõppemisel hüvitisest loobumine kahjustas VKK võlausaldajate huve. Samuti ei ole hageja maakohtus ega apellatsioonkaebuses põhjendatud, kuidas saab hoonestusõiguse lõppemisel hüvitisest loobumine olla VKK jaoks majanduslikult otstarbekas. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud ka selliseid asjaolusid ega viidatud sellistele tõenditele, millest saaks järeldada, et kasutusvalduse tasuta seadmine oli VKK-le majanduslikult otstarbekas tehing. Kostja on asunud apellatsioonkaebuses väitma, justkui ei oleks VKK üldse tohtinud tasulist kasutusvaldust seada, st kasutusvalduse tasu või üüritulu saada. Hageja palub jätta need väited tähelepanuta. Kostjal ei saanud olla takistusi selliste väidete esitamiseks juba maakohtus. Kostja ei toonud maakohtus esile neid asjaolud, millest võiks järeldada, et VKK ei muutunud maksejõuetuks nende tehingute tõttu. Tegemist on kostja tõendamiskoormusega. Ainuüksi asjaolu, et maakohus on lahendanud vaidluse sisuliselt ka hageja poolt esitatud alternatiivsel alusel, ei saa anda alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Antud juhul on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Sellele konkreetsele väitele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et ta oma liikmete kaudu VKK nõukogus oleks üldse midagi teinud kontrollimaks või tagamaks seda, kas VKK ka tegelikult plaanib täita EAS-ile taotluses antud lubadusi kompetentsikeskuse tegevuse reaalse käivitamise osas. EAS sai teada vaid seda, mida VKK talle taotlustes väitis. Kostja oli huvitatud uue büroohoone omandamisest VKK kulul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu täielikult tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Võlgnikule nimetati ajutine haldur 22. veebruar 2017 ning võlgniku pankrot kuulutati välja 21. aprill 2017. Vaidlusalune leping (edaspidi nimetatud nii tehing kui leping), milles sisalduvaid tehinguid hageja soovib osaliselt kehtetuks tunnistada sõlmiti 26. aprillil 2012. Hageja nõuab 26. aprill 2012 lepingu osalist kehtetuks tunnistamist. Hageja on seisukohal, et 26. aprill 2012 tehingutel on kinke iseloom, need on sõlmitud lähikondsega ja nendega kahjustati võlausaldajate huve.
8.Tagasivõitmise nõuete õiguslike aluste kohta märgib ringkonnakohus, et tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist. Maakohtu otsuses puudub küll märge, millist redaktsiooni maakohu kohaldas, kuid tsiteeritud sätetest saab järeldada, et maakohus kohaldas õigesti pankrotiseaduse 2012. aastal kehtinud redaktsiooni.
9.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole arusaadav ega seadusega kooskõlas. Menetlusnorme rikkus maakohus sellega, et märkis segadust tekitavalt
kõik nõude õiguslikud alused kohtulahendi resolutsiooni. Õiguslikke aluseid ei pea üldjuhul kohtulahendi resolutsiooni märkima. Samuti ei nähtu resolutsioonist selgelt, millise 26. aprilli 2012 lepingu alapunkti maakohus seoses hoonestusõiguse kasutusvaldusega kehtetuks tunnistas.
10.Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja nõuet tunnistada kehtetuks osa tehingust (I), teiseks tehingu tühisuse tuvastamise nõuet (II), kolmandaks tagasivõitmise hagi eesmärki (II), kolmandaks võlausaldajate huvide kahjustamist (III), seejärel tehingu kinkeiseloomu tuvastamise eeldusi (IV) ja viimaks esitab menetluslikud seisukohad (V). I
11.Hageja taotles Rakvere linna, SA Virumaa Kompetentsikeskus (pankrotis) ja AS SEB Pank vahel 26. aprillil 2012 sõlmitud järgmise tehingu osalist kehtetuks tunnistamist: „Kinnistu hoonestusõigusega koormamise leping, hoonestusõiguse kasutusvaldusega ja hüpoteegiga koormamise leping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldused“. Hageja nõue hõlmas hoonestusõiguse tehingute ja kasutusvalduse seadmise kehtetuks tunnistamist järgmistes osades: hoonestusõiguse omanikule langemisel hoonestajale hüvitist ei maksta (p. 7.1) ja hoonestusõiguse lõppemisel jäävad ehitised koos päraldistega omanikule ja hoonestajale ehitiste eest hüvitist ei maksta (p. 7.2); 2) ning hoonestusõiguse koormamine kasutusvaldusega.
12.Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja nõue piisavalt selge. Ebaselge on hageja nõue kasutusvalduse osas. Hageja esitas hagi (dtl 2), hagi täienduse (dtl 364) ja hagi tervikteksti (dtl 1073), kõikides dokumentides taotles hageja tunnistada kehtetuks hoonestusõiguse kasutusvaldusega koormamise. Ringkonnakohus küsis istungil hagejalt, millises osas ta lepingut kasutusvalduse osas soovib kehtetuks tunnistada. Hageja vastas, et see ei olnud maakohtus arutelu all, seega täies ulatuses. Ringkonnakohtu arvates ei olnud maakohtu menetluses pooltele üheselt selge, et hageja nõue „tunnistada kehtetuks hoonestusõiguse kasutusvaldusega koormamine“ hõlmab kõiki lepingu punkte, mis kasutusvaldust käsitlevad. Näiteks on 26. aprilli 2012 lepingu eesmärgis (p.1.1. märgitud „Käesoleva lepingu eesmärgiks on projekti Targa Maja Kompetentsikeskus elluviimiseks omaniku omandis olevale Rakvere linnas Turu plats 2 asuvale kinnistule hoonestusõiguse seadmine hoonestaja kasuks, samuti hoonestusõiguse koormamine kasutusvaldusega omaniku kasuks ja hüpoteegiga hüpoteegipidaja kasuks; lepiti kokku, et Rakvere linn kasutusvaldajana jätkab kinnistut koormavate kasutuslepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste täitmist (P. 3.2); kasutusvalduse hoonestusõigusele seadmise ja valduse üleandmise kokkulepped (p-d 10.1.-10.3); kasutausvaldaja muud kohustused (p-d 13.1. – 13.1.13), kasutusvaldaja kohustused seoses kindlustusega (p-d 17.1. – 17.2)“.
13.Kui hageja soovib tehingu osalist kehtetuks tunnistamist, siis tuleks hagejal hagi ese selgelt sõnastada ja märkida, milliste kokkulepete kehtetuks tunnistamist ta soovib, viidates võimaluse korral lepingu punktile. 26. aprilli 2012 lepingus on kõik kasutusvalduse kokkulepped punkti täpsusega eristatavad.
14.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et 26. aprilli 2012 leping on hageja nõudes märgitud viisil osadeks jagatav. Vale on maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluses hinnatakse tehingu osadeks jagatavust pankrotiseaduse kui erinormi alusel, mitte TsÜS §-de 85 ja 90 järgi. Pankrotiseadus ei sätesta, millistel eeldustel on tehing osadeks jagatav. PankrS § 47 sätestab jagatava esemega lepingu täitmise korra, kuid vaidluse korral tuleb ka nimetatud sätte kohaldamisel lähtuda TsÜS §-st 85.Tehingu osalise kehtetuks tunnistamise reeglid sätestab
TsÜS. TsÜS § 85 järgi tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Samamoodi võib tehingu osa TsÜS § 90 lg 3 järgi tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata. Riigikohus on leidnud, et TsÜS-i eelnimetatud sätteid saab analoogia alusel kohaldada pankrotimenetluses (Riigikohtu otsus 26. aprill 2017, nr 3-2-1-111-16 p 30).
15.Tehingu tühisuse korral eeldatakse, et tühine on kogu tehing. Kui hageja tugines aga sellele, et tehing jääb teatud osas kehtima, siis TsÜS § 85 eelduste olemasolu peab tõendama hageja, st isik, kes soovib, et tehing teatud osas kehtima jääks. Tehingu osaliseks kehtima jäämiseks (ilma tühise osata) on kaks peamist ja seejuures kumulatiivset eeldust: 1) tehing peab olema osadeks jagatav ja 2) saab eeldada, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise (kehtetuks tunnistatud) osata. Lisaks sellele peab olema tuvastatav ka tehingu teinud isikute selline tahe tehingu tegemisel, mille puhul võib eeldada, et isegi siis, kui nad oleksid juba ette arvestanud tehingu ühe osa kehtetusega, oleksid nad ikkagi ülejäänud kehtivas osas tehingu teinud (täpsemalt: Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne § 85 lk 438-441).
16.Maakohus lähtus hoonestusõiguse tehingu osadeks jagamisel üksnes sellest, et hüpoteetiliselt saaks hoonestusõigust seada ilma, et lepitaks kokku hüvitise maksmises. AÕS § 244 lg 1 ja § 253 lg 1 alusel on võimalik välistada hüvitise maksmine nii hoonestusõiguse kui ehitise eest hoonestusõiguse lõppemisel (omanikule langemisel). Maakohus leidis, et hoonestusõiguse seadmine ja hoonestusõiguse lõppemisel hüvitise mittemaksmise kokkulepe ei ole omavahel seotud selliselt, et esimest ilma teiseta sõlmida ei saaks. Maakohus eraldas hoonestusõiguse lepingust kaks tingimust, mis saabuvad hoonestusõiguse lõppemisel – hoonestajale (võlgnikule) ei maksta hüvitist hoonestusõiguse ega ehitiste eest. Samas jääksid kehtima hoonestusõiguse ülejäänud tingimused: võlgniku kasuks hoonestusõiguse seadmine
13.aastaks 1 euro eest aastas Rakvere kesklinna kinnistule; võlgniku hoonestusõiguse koormamine panga kasuks hüpoteegiga; hoonestusõiguse lõppemine 2025. aastal.
17.Kasutusvalduse lepingu kehtetuks tunnistamise ulatuse osas oli ebaselgus juba hageja nõudes, kuid kui lähtuda eeldusest, et hageja soovis kogu kasutusvalduse osa kehtetuks tunnistamist, siis selleks, et kasutusvalduse osa eraldamine terviktehingust oleks võimalik, tuleb välja selgitada lepinguosaliste tahe lepingu sõlmimisel. Maakohus ei võtnud seisukohta selles, kas tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. Kostja on menetluses kinnitanud, et ta ei oleks ilma lepingu punktide 7.1 ja 7.2 ning kasutusvaldust seadmata võlgnikuga lepingut sõlminud ega võlgniku kasuks praktiliselt tasuta hoonestusõigust seadnud. Asjas ei ole vaidlust, et kostja panustas hoonestusõiguse alusel rajatavasse ehitisse ca 1,9 miljonit eurot, samuti selles, et kostja on täitnud kasutusvaldusese seadmisel kokkulepitud kohustusi alates 2015. aastast kuni käesoleva ajani. Võlgniku asutamise üks eesmärk oli kostja ruumiprobleemi leevendamine ja kasutusvalduse seadmine oli kostja jaoks oluline. Asjas puudub vaidlus, et kasutusvaldus ei takistanud võlgnikul tasuta kasutada talle vajalikke ruume.
18.Ringkonnakohus leiab, et kostja on tõendanud, et ta ei oleks lepingut sõlminud ilma lepingu p-de 7.1 ja 7.2 ning kasutusvaldusega hoonestusõigust koormamata. Arvestades võlgniku asutamise eesmärki, toetuste taotlemist ja 26. aprilli 2012 lepingu eesmärki, siis on kaheldav, kas ka võlgnik ise oleks nõustunud sõlmima lepingut ilma nende tingimusteta, mille kehtetuks tunnistamist ta hagis taotleb. Ringkonnakohus tuvastab asjas esitatud asjaolude alusel, et leping ei ole hagis toodud viisil osadeks jagatav.
II
19.Asja materjalidest nähtub, et hageja täiendas hagi nõudega tuvastada kogu lepingu tühisus heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 alusel. Hagi täienduses märkis hageja, et hoonestusõigust ei oleks võlgniku kasuks seatud, kui tehingu tingimuseks poleks olnud, et peale hoonestusõiguse lõppemist jäävad kõik ehitised kostjale ja võlgnikule selle eest hüvitist ei maksta. Seega palub hageja kohtul tuvastada, kas kinnistule hoonestusõiguse seadmiseks või üleandmiseks kohustav tehing võib olla tervikuna tühine (Dtl 231).
20.Ringkonnakohus leiab, et tegemist oli hageja alternatiivse nõudega, mida tuli esmalt kontrollida. Kuna hagi täiendus ei olnud käesolevas tsiviilasjas üldse arutluse all, siis ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta, kas hageja esitas hagi täienduses sarnased põhjendused, kui tagasivõitmise hagis. Kui hageja ainus väide hagi täienduses on see, et kostjal oli eesmärk muuta võlgnik varatuks, siis on hageja edulootus TsÜS-i sätetele tuginedes väike. Riigikohus on selgitanud, et sellistest tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-is tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut ning see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (RKTKo 13. veebruar 2019, nr 2-16-8552, p 19). Kui aga tehing tervikuna on muudel TsÜS-i sätete alustel tühine, siis seda peab kohus kontrollima enne tagasivõitmise aluseid. Tagasi saab võita ainult kehtivat tehingut. Samuti peab ringkonnakohus lubatavaks, et osaliselt tehingu tagasivõitmisel saab hageja hagi muuta ja taotleda kogu tehingu tagasivõitmist.
21.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et tehingus oli rohkem osalisi ja tehingu tervikuna kehtetuks tunnistamise, samuti tühisuse tuvastamise nõue puudutaks vahetult ka AS-i SEB Pank. Tehingu tühisuse tuvastamine puudutab kõiki tehingu osalisi, seetõttu tuleb nõue kõigi vastu esitada. Tagasivõitmise hagi vastab kujundushagi tunnustele. Hagi eesmärk on kujundada kohtulikult ümber olemasolevat õiguslikku olukorda (õigussuhet). Hagi rahuldava otsuse jõustumisega muutub õiguslik olukord. Arvestades hagi iseloomu, on vajalik ning otstarbekas tõlgendada PankrS § 118 lg-t 1 selliselt, et hagi esitamisel tuleb õigussuhte ümberkujundamist taotleda kõikide puudutatud lepingu osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 18).
III
22.Pankrotimenetluses tagasivõitmise hagi esitamise eesmärk on pankrotivara suurendamine. Tagasivõitmise tulemusena tunnistatakse kehtetuks pankrotivõlgniku enne pankrotimenetluse algust tehtud tehing, et nõuda tagasi pankrotivarasse kehtetuks tunnistatud tehingu või muu toimingu alusel võlgniku varast välja läinud vara. Riigikohus on selgitanud, et halduril on kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. Nende kohustuste täitmata jätmine võib olla käsitatav halduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse ja võlausaldajate huvidega arvestamise kohustuse rikkumisena (RKTKo 10. aprill 2019, nr 2-16-18953, p 14.3.). Käesolevas asjas on ebaselge kas, millal ja millises suuruses pankrotivara hagi rahuldamise korral suureneks.
Pankrotivara suurenemise muudab ebaselgemaks ka see, et haldur on hoonsetusõiguse müüki pannud. Jättes kõrvale eelduse, et tehing on osadeks jagatav ja lähtudes hageja nõudest tuvastada tervikuna tehingu tühisus, siis tekib küsimus, mida haldur müüb. Kuidas hagi rahuldamine mõjutaks hoonestusõiguse müüki, seda kohtule avaldatud ei ole. Tagasivõitmise hagi esitamisel peaks olema selge, et hagi rahuldamise tulemusel rahuldatakse võlausaldajate nõuded suuremas mahus (kui ilma hagi esitamiseta). Käesoleval juhul on hagi võimaliku rahuldamise tulemusel tekkiva vara sh nõudeõiguste rahaline väärtus, mida saab kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, teadmata.
23.Tagasivõitmise hagi esitamisel peab haldur esile tooma jälgitava arvestuskäigu, milles on konservatiivselt arvesse võetud ka vastaspoole võimalikke ja õigustatud vastunõudeid. Kui tagasivõitmise hagi tulemusena ei mõisteta välja rahalist hüvitist, vaid hagejal tekib nõude(hagemise)õigus, siis tuleks märkida, milline oleks prognoositav tulem. Kui hagis esitatakse alternatiivsed nõuded ja nende rahuldamine viib erineva tulemini, siis tuleks arvestus esitada iga nõude kohta eraldi. IV
24.Hageja esitas hagi kinkeiseloomuga tehingu tagasivõitmiseks (PankrS § 111 lg 3). Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) vältimatu eeldusena tuleb tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamine. PankrS § 111 lg-st 2 tulenevalt kinkeiseloomuga tehingu tegemisel lähikondsega eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja on eelnevas menetluses esitanud oma seisukohad ja toonud esile asjaolud, et tõendada vastupidist ja lükata eeldus ümber Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et tehingu tegemise ajal 2012. aastal ei olnud võlgnikul ühtegi võlausaldajat. Maakohus tuvastas põhjendamatult, et võlausaldajaks saab lugeda EAS-i, kuna võlgnik oli taotlenud EAS-lt toetust. Asjaolu, et võlgnik taotles ja sai EAS-lt tagastamisele mittekuuluvat toetust, ei anna alust tuvastada 2012. aastal võlausaldajate olemasolu võlgnikul, kelle maksejõuetus tekkis 2016. aastal EAS esitas tagasinõude 2017, st pärast pankrotimenetluse alustamist. Ringkonnakohus märgib, et ka asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata kostja vastuväiteid, mille kohaselt võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksejõuline ja ei muutunud maksejõuetuks tehingu tegemise tõttu. Samuti seda, et vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve 2012. aastal ega ka ajutise halduri määramise seisuga.
25.Kui hageja muudab nõuet ja soovib tervikuna tehingu kehtetuks tunnistamist alternatiivselt PankrS § 110 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel, siis peab hageja tõendama võlgniku või teise poolega seonduvaid subjektiivseid asjaolusid – teadmist või teadma pidamist võlausaldajate huvide kahjustamisest või nende teadlikku kahjustamist. Hageja peab juhul, kui ta soovib tehingu tervikuna kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise sätete alusel esile tooma asjaolud, mille alusel maakohus saaks määratleda, mis aja seisuga tuleb võlausaldajate huvide kahjustamist hinnata. Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb hinnata esmalt tagasivõidetava tehingu või muu toimingu tegemise aja seisuga ja kui see on tõendatud, siis ka tagasivõitmise hagi esitamise seisuga. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et võlausaldajate huvide kahjustamiseks on käesolevas asjas piisav, et võlgnik võis olla seadnud võlausaldajate huvid ohtu. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (RKTKo 2. juuni 2008, nr 3-2-1-39-08 p 12). Sega peab (tulevane)
võlgnik ühelt poolt olema teadlik sellest, et tema maksejõuetus saabub ning teiselt poolt tegema tehingu, mis hiljem toob kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. V
26.PankrS § 111 lg 3 järgi võib kohus sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Asjas ei ole enam vaidluse all, et leping sõlmiti lähikondsega (kostjaga) viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Riigikohus on rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt RKTKo 22. veebruari 2012, nr 3-2-1-163-11, p 41). Pooltel puudub vaidlus, et tehingu eesmärk oli projekti Targa Maja Kompetentsikeskus elluviimiseks hoonestusõiguse seadmine, hoonestusõiguse koormamine kasutusvaldusega ja hüpoteegiga ning EAS-ilt toetuse saamine. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu (RKTKo 8. oktoober 2014, nr 3-2-188-14, p 11). Kui asja uuel läbivaatamisel esitab hageja nõude lepingu tagasivõitmiseks PankrS § 111 lg 3 alusel, siis tuleb hagejal esitada asjaolud ja arvutused, mille alusel oleks võimalik tuvastada, et soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra.
VI
27.Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tunnistada osa tehingust kehtetuks, tuleb jätta rahuldamata, kuna tehing ei ole hageja soovitud viisil osadeks jagatav. Ringkonnakohus ei tee siiski asjas ise uut lahendit, kuna hageja esitatud alternatiivne nõue on läbivaatamata. Maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 mõttes ja rikkus TsMS § 351 lg-st 1 tulenevat selgitamiskohustust, kui eraldas hagi täiendusena esitatud lepingu tühisuse tuvastamise nõude eraldi menetlusse ning ei selgitanud hagejale, et tühisuse tuvastamise kõrval või asemel on halduril õigus alternatiivselt taotleda ka tehingu tervikuna kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise alusel. Kuna ringkonnakohtul ei ole võimalik menetlusõiguse normide rikkumisi kõrvaldada, siis tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel oleks menetluse tõhususe ja ökonoomiaga kooskõlas hageja täiendava nõude liitmine käesoleva menetlusega. Maakohtul tuleb kontrollida, kas hageja täiendatud nõuet on võimalik TsÜS-i sätete alusel rahuldada, samas on hagejal võimalik oma nõuet muuta ja taotleda lepingu tervikuna kehtetuks tunnistamist ka tagasivõitmise sätete alusel. Tegemist oleks sellise hagi muutmisega, millele kohus saab TsMS § 376 lg 2 alusel anda nõusoleku. Asja uuel läbivaatamisel peab hageja selgelt väljendama, millist nõuet ja millisel õiguslikul alusel ta üldse soovib, et maakohus menetleks. Kui hageja muudab hagi eset või alust, peab kohus selle kohta tegema vähemasti suulise määruse kohtuistungil, millest nähtub, millist haginõuet parajasti menetletakse, isegi kui TsMS § 376 järgi ei ole tegu hagi muutmisega (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Kui hageja ei soovi hagi muuta ega taotle tehingu tervikuna tagasivõitmist, siis tuleb jätta tehingu tagasivõitmise nõue rahuldamata.
Praeguses asjas on hageja esitanud tehingu tühisuse tuvastamise nõude üksnes ühe tehinguosalise vastu, kuid kui uuel asja läbivaatamisel hageja siiski soovib vaidlustada kogu tehingu kehtivuse, siis on hagejal õigus taotleda kostja kaasamist TsMS § 208 lg 2 alusel, kuna menetluses peaksid osalema kõik tehinguosalised. Hagimenetluses kohus menetlusosalisi kaasata ei saa, kuid maakohus saab asja uuel lahendamisel teha hagejale ettepaneku, et ta taotleks TsMS § 208 lg 2 järgi kostja kaasamist menetlusse. Kui hageja seda ei tee, on kohtul õigus hagi rahuldamata jätta, kuna asja ei saa lahendada selliselt, et lahend ei mõjutaks AS-i SEB Pank õigusi, või jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-st 2 juhindudes, sest hagiga taotletud eesmärki ei ole võimalik saavutada (vt ka RKTKo 8. veebruar 2006, nr 3-2-1-121-05, p 27). Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 208 lg 3 teise lause kohaselt pärast kostja asendamist või kaasamist alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. Tehingu tervikuna tühisuse tunnustamise või kehtetuks tunnistamise hagi ilma kõigi osalisteta on õiguslikult perspektiivitu. Kui maakohtus algab vaidlus kogu tehingu kehtivuse osas, siis saavad pooled esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kostja esitas apellatsioonkaebuses tõendile viitamata väite, et võlgnik (taotleja) ei tohtinud teha vara (investeeringuobjekti) osas tehinguid, mille tulemusel vara rendile andmisel teeniks taotleja tulu. Kui menetlus jätkub, saab kostja oma väitele tugineda ja vajaduse korral oma väidet tõendada.
28.Kuna asi saadetakse uueks lahendamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotus asja uuel lahendamisel maakohtu otsustada TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel saab kohus hinnata, kas mitme esindaja osalemine kohtumenetluses mh apellatsioonimenetluses oli vajalik ja põhjendatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.