Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluse käik Hageja esitas 10.08.2023 hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. 17.08.2023.a määrusega kohustas kohus hagejat esitama täiendavad selgitused ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas laenuandja kontrollis kostja krediidivõimelisust ning selgitused selle kohta, kuidas laenuandja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. 25.08.2023 esitas hageja selgitused ja tõendid. Kohus võttis hagi 11.09.2023.a määrusega menetlusse. 20.12.2023.a määrusega määras kohus asja kirjalikku menetlusse ning määras otsuse teatavaks tegemise ajaks 23.01.2024. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 8674,26 eurot, intressi 691,08 eurot, lepingu haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 50 eurot ja 10.08.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4653,25 eurot ja täiendava viivise põhivõlalt 18,90% aastas alates 11.08.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi kohaselt sõlmis kostja Inbank AS-ga 11.03.2019 väikelaenulepingu nr L89002428164, 16.08.2019 lepingu muutmise kokkuleppe nr L89002910436 ning 16.06.2020 lepingu muutmise kokkuleppe nr L89003709853. Iga lepingu muudatusega muutus väikelaenulepingu number vastavalt muudatuse kokkuleppe numbrile. Kostja sai laenu summas 8674,26 eurot ning kohustus selle tagastama perioodil 15.08.2020-15.07.2026. Lepingujärgseks intressimääraks oli 18,90% aastas, krediidikulukusemääraks 21,26%. Kostja ei täitnud tähtaegselt oma kohustusi. Inbank AS saatis 03.11.2020 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud. Inbank AS ütles lepingu üles 24.11.2020 ning loovutas 26.11.2020 nõude hagejale. Hageja selgitas, et põhiosa katteks ei ole kostja makseid teinud. Intressivõlgnevus on kostjal alates 1. osamaksest 15.08.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni 15.11.2020 summas 691,08 eurot. Ülesütlemise seisuga oli kostjal lepingu haldustasu võlgnevus summas 6 eurot (1,50€/kuus, perioodil 15.08.2020-15.11.2020). Lepingujärgne viivisemäär on 18,90% aastas. Hageja nõuab viivist põhinõudelt summas 4653,25 eurot perioodil 25.11.2020-10.08.2023. Hageja edastas kostjale 09.12.2020, 20.01.2021, 04.03.2021 võlgnevuse meeldetuletuskirjas summas 35 eurot. Lisaks on tekkinud makseviivitusega muud kulud 15 eurot (nõude töötlemine ja kontrollimine, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel, võlgnikule tehtud kõnede kulud, võlanõude avaldamise kulud). Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust ning omandanud selleks vajaliku teabe. Hageja esitas selle kohta tõenditena kostja laenutaotluse ning maksehäireregistri väljavõtte. Hageja teatas, et krediidiandja võttis arvesse avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. 25.08.2023 vastuses jäi hageja seisukohale, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja on teostanud põhjaliku krediidihindamise. Hageja viitas Finantsinspektsiooni poolt väljastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendile ja põhiseaduses §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusele ning märkis, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Krediidiasutusel on õigus eeldada, et klient teab oma laenueesmärki

ja finantsolukorda ning esitab selle kohta õiget informatsiooni. Laenuandja on hinnanud kostja sissetulekut, selle jätkusuutlikkust ettenähtavas tulevikus ja kostja võimet laenu teenindada sõltumata tema olemasolevatele finantskohustustele. Kui kostja on esitanud laenuandjale ebaõigeid andmeid, siis on kostja käitunud halvas usus ning poleks tohtinud laenulepingut sõlmida. Sellist käitumist ei saa laenuandjale ette heita kui vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisena. Kostjal oli kohustus laenuandjat mitte eksitada valeinfoga. Laenuandja hindas, et võetud kohustused olid kostjale jõukohased, kuna kostja sissetulekud olid suuremad kui tema kohustused. Kostja puhul oli tegemist usaldusväärse laenuvõtjaga. Laenuandja kontrollis ka maksehäireregistrit ning kostjal polnud ühtegi maksehäiret. Kostja on laenulepingut sõlmides kinnitanud, et omab piisavalt rahalisi vahendeid kohustuste täitmiseks. 29.11.2023 hageja vastuse kohaselt tegi ta uue päringu krediidiandjale, kelle selgitused ta vastusesse kopeeris. Hageja esitas ümberarvestuse. Kostja sai laenu kokku 8775 eurot ning on teinud tagasimakseid kogusummas 1885,42 eurot (522,87 eurot põhiosa katteks + 1314,85 eurot intressi katteks + 12 eurot haldustasu katteks, 25,00 eurot lepingutasu katteks, 10 eurot kahjuhüvitise katteks ja 0,70 eurot viivise katteks). Kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 6889,58 eurot (8775-1885,42 eurot) ning viivis seadusjärgses määras alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 25.11.2020. Hageja ei esitanud kirjalikus menetluses lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Kostja ja Inbank Finance AS sõlmisid 11.03.2019 väikelaenulepingu nr L89002428164, mille alusel sai kostja laenu summas 8775 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidikulukuse määraks 21,29% aastas, intressimäär 18,90% aastas ning viivisemäär sama, mis intressimäär, s.o 18,90% aastas. Kostja oli kohustatud laenu tagastama 72 kuu jooksul 15.04.2019-15.03.2025, igakuise osamaksega 208,01 eurot. Lepingul on kostja digitaalallkiri (dtl 11-15, 101). - Kostja ja Inbank Finance AS sõlmisid 16.08.2019 lepingu nr L89002428164 muutmise kokkuleppe nr L89002910436, mille aluse pidi kostja võlgnetava summa 8456,23 eurot tasuma 70 kuu jooksul 15.12.2019-15.09.2025. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 20,61% aastas, intressimäär 18,90% aastas ning viivisemäär 19,90% aastas. Kostja oli kohustatud tasuma lepingutasu 25 eurot (dtl 17-23), kuna algset lepingut muudeti. Lepingul on kostja digitaalallkiri. Algse laenulepingu numbriks määrati L89002910436. - Kostja ja Inbank Finance AS sõlmisid 16.06.2020 lepingu nr L89002910436 muutmise kokkuleppe nr L89003709853, mille aluse pidi kostja võlgnetava summa 8674,26 eurot tasuma 72 kuu jooksul 15.08.2020-15.07.2026. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 21,26% aastas, intressimäär 18,90% aastas ning viivisemäär sama, mis intressimäär, s.o 18,90% aastas. Kostjale võimaldati maksepuhkust 16.06.202015.08.2020 (dtl 25-30). Lepingul on kostja digitaalallkiri. Lepingul on kostja digitaalallkiri. Algse laenulepingu numbriks määrati L89003709853.

-

Inbank Finance AS edastas 03.11.2020 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, sest kostjal oli jäetud tasumata 3 osamakset (dtl 38). Inbank Finance AS ütles lepingud üles 24.11.2020, sest kostja ei tasunud võlgnevust talle antud täiendava tähtaja jooksul (dtl 39). 26.11.2020 loovutas Inbank Finance AS nõude OÜ-le Aktiva Finants (nüüd Inbank Finance AS).

Kohus leiab, et leping nr L89002428164 on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. 19.08.2019 ja 16.06.2020 laenulepingu muutmise kokkulepped on sisuliselt algse laenulepingu alusel laenu tagastamise tingimuste muutmise kokkulepped. Laenu nende kokkulepete alusel ei antud. Kostja sai algselt laenu 8775 eurot ning lepingu muutmiste kokkulepetes märgitud laenusumma on põhivõlgnevuse jääk kokkuleppe sõlmimise hetkel. Kohus leiab, et laenulepingu ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Algse lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 21,29%, 16.08.2019 muutmise kokkuleppe alusel 20,61% ning 16.06.2020 muutmise kokkuleppe alusel 21,26%. Algse lepingu sõlmimise ajal 11.03.2019 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,01% (kolmekordne määr 60,03%),

16.08.2019 kokkuleppe ajal 19,37% (kolmekordne määr 58,11%) ning 16.06.2020 kokkuleppe ajal 16,30% (kolmekordne määr 48,90%). Seega on lepingus ja muutmise kokkulepetes märgitud krediidi kulukuse määrad seadusega kooskõlas ning lepingud on kehtivad. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Kostja on laenutaotluses (dtl 41, laenusummaks 8674,26 eurot) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 1800 eurot ning igakuised kohustused 0 eurot. Hageja on esitanud Taust.ee väljatrüki (dtl 42), millest nähtub, et kostja suhtes on esimene maksehäire 15.08.2020 summas 13 903,43 eurot (Julianus Inkasso OÜ), sealt edasi maksehäired 15.08.2020 summas 848,34 eurot (Inbank AS) lahendatud 27.11.2020 ning 23.08.2020 summas 2755,93 eurot (Julianus Inkasso OÜ), kokku 17 507,70 eurot. Hageja esitas väidetavalt Inbank Finance AS-i poolt antud selgitused (dtl 83, selgitustel polnud kirjas, millal ja kelle poolt ning mis viisil see saadetud on), mille kohaselt tegid nad krediidivõimelisuse hindamise protsessis päringud maksehäireregistrisse ning laenutaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kostja pangakontot ei analüüsitud ning positiivne otsus oli automaatne. Sissetulek oli leitud pensioniregistrist, keskmiselt 1300 eurot (vastas taotluses märgitud sissetulekule), creditinfo oli puhas ning kostjal oli varasem maksepraktika Inbankis. Hiljem kopeeris hageja enda 29.11.2023 vastusesse samuti väidetavalt Inbanki poolt saadetud selgitused (selgitustel polnud kirjas, millal ja kelle poolt ning mis viisil see saadetud on), mille kohaselt märkis kostja taotluses enda sissetulekuks 1300 eurot, kuid pensionikeskuse andmetel oli see isegi veidi suurem, umbes 1500 eurot. Samuti selgitati, et kliendi kohustustena võetakse arvesse taotluses

esitatud andmed ja varasemad Inbankiga kehtivad krediidilepingud. Samuti võtab Inbank otsuse tegemisel arvesse kliendi varasema maksekäitumise kohta nii sisestest kui välistest allikatest, teeb päringud maksehäireregistritesse ning kasutatakse väliste registrite poolt pakutavaid krediidireitinguid, arvestatakse ka kliendi vanust, sugu, tööhõive pikkust. Vastuses oli kopeeritud tabel, milles oli kirjas pk_amount 556,93 ja pk_months 6. Hageja ei selgitanud, mida need read tähendavad. Kohtu hinnangul ei omandanud krediidiandja teavet kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Krediidiandja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja töötab või mitte. Kohtule on esitatud ainult laenutaotlus, mille kostja esitas enne 16.06.2020 lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimist. Algse lepingu sõlmimisel ja 16.08.2019 lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise osas kostja taotlusi esitatud pole. Samuti pole kohtule esitatud pensioniregistri väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek algse lepingu sõlmimise ajal ega ka lepingu muutmiste kokkulepete sõlmimise ajal. Juhul kui selleks väljavõtteks on kopeering hageja 29.11.2023 vastuses – pk_amount 556,93 ja pk_months 6, siis jäävad need read kohtule arusaamatuks. Hageja selgitusi nende kohta ei esitanud. Seega puuduvad tõendid kostja sissetulekute osas laenu võtmise ajal ning krediidiandja poolt väidetud kostja sissetulekud (1300 eurot ja pensionikeskuse andmetel 1500 eurot) ja ühes laenutaotluses märgitud sissetulek (1800 eurot) ei ole kuidagi kontrollitav. Lisaks ei omandanud krediidiandja teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida krediidiandja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on krediidiandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Krediidiandja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui krediidiandja oleks küsinud kostjalt täiendavat teavet, pangakonto väljavõtet ja seda ka analüüsinud, oleks talle eeldatavalt selgeks saanud, et laenu taotlemise ajal oli kostjal olemasolevaid kohustusi vähemalt 17 000 euro ulatuses, millest mh oli üks kohustus ka krediidiandja enda oma (!). Seejuures pidanuks krediidiandja arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida laenuandja pole käesolevalt üldse analüüsinud. Kohus nõustub hagejaga, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Hilisemat laenuvõtja maksevõimet pole tõesti lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida Inbank Finance AS pole käesolevalt teinud. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud krediidiandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Inbank Finance AS on rikkunud VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3

sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Poolte kokkuleppeline intress 18,90% aastas tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid võlgnikult nõuda ei saa, käesoleval juhul lepingu haldustasu ja võla sissenõudmiskulusid ning nende nõuete osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja nõudnud samas määras kui on intressimäär. Kuigi lepingujärgne intressimäär on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, on siiski VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kehtiv kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. Seega tuleb viivist arvestada seadusjärgse intressimääraga samas määras. Kostja on teinud makseid kokku summas 1885,42 eurot (dtl 101-105). Kõik maksed tuleb arvestada põhinõude katteks. Kostjale antud laen oli kokku summas 8775 eurot, mis teeb põhinõude jäägiks 6889,58 eurot (8775-1885,42) ja mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 24.11.2020. Seadusjärgne intress lepingu sõlmise ajal ning kuni 31.12.2022 oli 0%, mistõttu jääb intressinõue rahuldamata. Viivist nõuab hageja alates ülesütlemisele järgnevast päevast 25.11.2020 kuni hagi esitamiseni 10.08.2023. Viivis selle aja osas on kokku 0 eurot, sest nimetatud perioodil oli seadusjärgne intressimäär oli 0%. Viivisenõue kuni hagi esitamiseni jääb rahuldamata. Hageja on esitanud täiendava viivise nõude hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni intressimääras, mis TsMS § 367 alusel on võimalik, kuid mitte lepingujärgses intressimääras, vaid seadusjärgses intressimääras, s.o VÕS § 94 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 6889,58 eurot ning viivise seadusjärgses intressimääras alates hagi esitamisele järgnevast päevast 11.08.2023 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 49% ulatuses ehk sisuliselt pooles ulatuses. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.