2-22-2883/85 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hageja nõuded ja põhjendused 1.X (pankrotis, edaspidi pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Terje Eipre (edaspidi hageja) esitas hagi Y vastu rahalise kohustuse tagasivõitmiseks summas 38 960 eurot. Harju Maakohtu 19.09.2021 määrusega nimetati Xle (edaspidi: võlgnik, pankrotivõlgnik, tunnistaja) ajutine haldur ja 28.09.2021 kuulutati tema pankrot välja (tsiviilasi nr 2-2110183). Hagiavalduse kohaselt on pankrotivõlgnik teinud kostjale nimetatud summas perioodil 08.10.2018 – 13.01.2021 alusetuid makseid. Kostja on pankrotivõlgniku laste vanaema ja seega pankrotivõlgnikuga seotud isik. Seetõttu on need tehingud tagasivõidetavad pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 3 alusel. Alternatiivselt saab hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 järgi. Kostja vastus hagile 2.Kostja vaidleb hagile vastu. Laenu tagasimaksed ei muutnud pankrotivõlgnikku maksejõuetuks. Laenu tagasimaksed moodustavad võlgniku vastu esitatud nõuetest kaduvväikse osa (2,27%). Kostja andis võlgnikule laenu 42 000 eurot, et võlgnik saaks sisustada tema ja kostja tütre W 24.04.2018 soetatud kodu XXX. Laen anti sularahas kolmes osas ning kuna tegemist oli laenuga pereringis, siis kirjalikku laenulepingut ei vormistatud. Laenu pidi võlgnik tagasi maksma nii nagu tal parasjagu võimalik oli. Võlgnik tegi kostjale 27 kuu jooksul 38 tagasimakset keskmise suurusega 1000 eurot. Kostja ei teadnud võlgniku makseraskustest. Kostja teada oli võlgnik edukas ärimees, kes lihtsalt vajas täiendavaid vahendeid kodu sisustamiseks. Kostja pole käitunud võlausaldajate huvide vastaselt, sest kui kostja poleks raha laenanud, poleks XXX valminud ning seda poleks saanud nii kalli raha eest võõrandada. Kostja maksed ei muutnud võlgnikku maksejõuetuks, sest võlgnikul oli püsiv sissetulek ja tulu 2019a-l 33 000 eurot ning 2020a-l 155 000 eurot. Võlgniku maksejõuetuse põhjustasid tõenäoliselt äritegevusega seotud riskid. Kostja leiab, et puudub alus rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete kohaselt VÕS § 1028 lg 1 järgi ning PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi on laenu tagastused ca 1 aasta ulatuses selles sättes märgitud perioodist väljas, s.o tehtud enne kui 2 aastat ajutise halduri nimetamist. Hageja ei saa viimatinimetatud sätte järgi nõuda raha perioodi 08.10.2018-07.05.2019 eest summas 11 810 eurot. Täiendavalt märgib kostja, et pankrotihalduri seisukoha järgi muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks aastast 2021. Seega ei olnud võlgnik maksete tegemise ajal maksejõuetu.

Kostja esitab aegumise vastuväite alusetu rikastumise nõudele, mis puudutab makseid varem kui 23.02.2019. Kostja esitab aegumise vastuväite tagasinõudmise nõudele PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi, mis puudutab makseid varem kui 19.08.2019. Maakohtu otsus 3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt leiab kohus, et pankrotivõlgnik X on kostja lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel. Pankrotivõlgnik on teostanud kostjale pangaülekandeid. Tegemist on rahalise kohustusega pankrotiseaduse mõttes. Kohustus täideti perioodil 08.10.2018 – 13.01.2021. Asjakohane on kostja viide, et kuna ajutine haldur nimetati pankrotivõlgnikule 19.08.2021, saab hageja PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tagasi nõuda makseid alates 19.08.2019, s.o kuni 2 aastat enne ajutise halduri nimetamist. Maksete tagasinõudmist varasema aja eest see säte ei võimalda. Maksete tagasinõudmist alternatiivsel alusel, s.o alusetu rikastumise sätete järgi analüüsib kohus hiljem. Kostja väite kohaselt andis ta 2018a alguses pankrotivõlgnikule laenu 42 000 eurot, et võlgnik saaks sisustada tema ja kostja tütre W 24.04.2018 soetatud kodu XXX. Kohus leiab, et kostja on suutnud laenu andmist tõendada ja kohtule usutavaks teha. Hageja leiab, et kostjal puudus võimekus sellist laenu anda. Hageja on esitanud ka kostja konto väljavõtted ning 2013-2021a tuludeklaratsioonid, millest sellises summas laenu andmise võimekust tõesti ei nähtu. Kostja selgitas, et tegemist on tema sularaha säästudega. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on vastuoluga. Samas ei pruugi tulude deklareerimine olla alati kooskõlas isiku tegeliku majandusliku olukorraga. Näiteks ei pruugi olla välistatud nn ümbrikupalga maksmine vms. Seetõttu ei saa pangakonto väljavõtet ja maksudeklaratsioone üks-ühele pidada isiku maksejõulisuse kinnituseks. Laenusuhte olemasolu ei välista ka see, et maksekorralduste selgitustesse pole märgitud selgesõnaliselt „laen“. Hageja on seadnud kahtluse alla laenuvajaduse üldse, kuna sel perioodil võõrandas pankrotivõlgnik 8 kinnistut ja talle kuulus kinnisvara. Kohus peab usutavaks aga tunnistaja X ütlusi, mille kohaselt oli raha vaja seetõttu, et osa enda rahast läks omandatud eluruumi sissemakseks, samuti oli ta ostnud kaks krunti, mille alla läks raha. Kinnistute müügist saadud summad läksid teistele laenuandjatele. Kohus peab neid ütlusi usutavaks seetõttu, et äritegevuse käivet ja tulu ei saa pidada automaatselt isiklikuks tuluks. Isiklikku raha ja äriühingu raha tuleb hoida lahus, samuti tuleb lahus hoida majandustegevusega seotud raha ka siis, kui isik tegutseb näiteks füüsilisest isikust ettevõtjana. Võib tõesti juhtuda, et ka edukas ettevõtja võib vajada isikliku elu korraldamiseks, eriti kui see puudutab maja ehitamist ja ostu, täiendavat laenu. Laenu võtmine on majandustegevuse lahutamatu osa ning see ei ole iseenesest etteheidetav. Hageja märgib, et laenu üleandmine on tõendamata. Kostja tõendas laenu üleandmist tunnistaja ütlustega, mille kohaselt anti laen üle kolmes osas ja sularahas. Kohus peab seetõttu laenu üleandmist tõendatuks. Täiendavalt hageja väitele, et kostja ei ole esitanud nõudeavaldust võlgniku pankrotimenetluses märgib kohus, et nõudeavalduse esitamine on võlausaldaja õigus mitte kohustus ning kohus ei saa sellest faktist järeldada laenusuhte puudumist. Kohus leiab, et

kostja on tõendanud ning kohtule usutavaks teinud, et andis pankrotivõlgnikule eluruumi väljaehitamiseks laenu. Kohus leiab, et laenu tagasimaksmisega ei kahjustanud pankrotivõlgnik võlausaldajate huve ega muutunud sellest maksejõuetuks. Kostja on õigesti märkinud, et laenu võtmise ajal oli tal sissetulek ja tulu. Ka hageja ise on esitanud väite võlgniku maksejõulisusest kaheldes, kas võlgnikul oli laenu üldse vaja. Ajutise halduri aruande kohaselt ei olnud ajutisele haldurile teada täpne maksejõuetuse tekkimise aeg, kuid kuna võlausaldajate nõuded on muutunud sissenõutavaks 2021a-l, võib võlgniku lõplikult maksejõuetuks pidada aastast 2021. Seega ei saa kohus tuvastada, et võlgnik oli maksete teostamise ajal maksejõuetu. Kostjale ei saa ka aastal 2018, mil laenu anti, omistada teadmist, et võlgnik oli sel ajal maksejõuetu. Tunnistaja X kinnitas, et tagasimaksed kostjale lõppesid siis, kui tekkisid muude kohustuste täitmise raskused – need tekkisid 2021.a alguses. Võlgniku väited on vastavuses ajutise halduri tuvastatuga maksejõuetuse ajast. Kohus leiab ka seda, et tagasimaksed ei põhjustanud võlgniku maksejõuetust. Igakuised maksed on tehtud keskmises summas 1000 eurot. Põhjendatud on kostja väide, et võlgniku rahalised maksed moodustavad võlgniku pankrotimenetluses tuvastatud võlgnevusest väga väikese osa – esialgse võlausaldajate nimekirja kohaselt esitati võlgniku pankrotimenetluses nõudeid summas 1 448 962,14 eurot. Võlgnevuste suurus ja ajutise halduri aruanne maksejõuetuse põhjuste kohta viitab, et võlgniku maksejõuetus tekkis mitte käesolevas menetluses analüüsitavate maksete tõttu, vaid võlgniku äritegevuse tulemusena. Kohtu hinnangul ei ole kostjale tehtud maksed põhjuslikus seoses võlgniku püsiva maksejõuetusega, s.o võlgniku pankrot oleks välja kujunenud ka sõltumata nendest maksetest. Ja vastupidi, kui mõtteliselt ära jätta võlgniku äritegevusest tekkinud kohustused, poleks antud laen viinud võlgniku püsiva maksejõuetuseni, sest võlgnik suutis pikemaajaliselt laenu teenindada, kuni tal tekkisid äritegevusest tulenevalt suuremad raskused. Seetõttu leiab kohus, et antud laenul ei ole pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju eelviidatud Riigikohtu lahendi kontekstis. Samuti ei muutunud võlgnik maksejõuetuks selle laenu tulemusena PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi. Tegemist oli tavapärase, peresisese ja isiklikku elu puudutava laenuga, mistõttu leiab kohus, et antud laenukohustus ei kahjustanud võlausaldajate huve. Käesoleval juhul pidas kohus kostja ja võlgniku vahelist laenulepingut tõendatuks ja usutavaks. Seetõttu ei ole kostjale midagi õigusliku aluseta üle antud ning VÕS § 1028 lg 1 regulatsioon ei kohaldu. Kohus jätab hageja alternatiivse nõude VÕS § 1028 lg 1 järgi rahuldamata. Kuna PankrS § 113 lg 1 p 3 ja VÕS § 1028 lg 1 ei kohaldu, puudub vajadus analüüsida ka tähtaegsuse, sh aegumise, küsimust. Kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata.

11.Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta apellant maakohtu seisukohti osas, milles maakohus leidis, et hagi PankrS § 113 lg 1 p-i 3 järgi tuleb jätta rahuldamata. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks osutada, et PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Nõuet rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks hageja ei esitanud, seega ei oleks saanud hageja hagi PankrS § 113 lg 1 p-i 3 järgi hagi täpsustamata nagunii rahuldada. 12.Maakohus tõi õigesti esile, et PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et: 1) rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; 2) kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; 3) kohustus täideti võlgniku lähikondsele. Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kuna käesolevas asjas tegi võlgnik kostjale tagasimakseid ositi kahe aasta jooksul, tulnuks asjas hagejal tõendada iga makse osas võlausaldajate huvide kahjustamine. Ainuüksi seisukohast, et osaliselt olid maksed tehtud 2 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ei piisa, et tuvastada nende maksetega teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Kuna aga apellatsioonkaebuses pole üldse vaidlustatud maakohtu seisukohti, milles maakohus kontrollis hagi põhjendatust PankrS § 113 lg 1 p-i 3 alusel, puudub vajadus analüüsida maakohtu seisukohti osas, milles maakohus leidis, et võlausaldajate huvide kahjustamine on tõendamata. Menetluskulude jaotus 13.Kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud lepingulise esindaja kuludest kokku 2304 eurot. Lepinguline esindaja on menetluskulude nimekirja kohaselt osutanud õigusteenust kostjale apellatsioonimenetluses 16 tundi, tunnihinnaga 144 eurot, sh käibemaks. Teenust on osutatud järnevate toimingute tegemiseks: Kaebusega tutvumine ja selle analüüs koos kohtuotsusega, kokku 4,5h; Vastuse koostamine ja esitamine 5h; Apellandi täiendavate tõenditega tutvumine 2,5; Seisukoha koostamine 1,5h; Istungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine, kokku 2,5h.