Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.

Hageja nõue ja selle põhjendused X (pankrotis, edaspidi pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Terje Eipre (edaspidi hageja) esitas hagi Y vastu rahalise kohustuse tagasivõitmiseks summas 38 960 eurot. Harju Maakohtu 19.09.2021 määrusega nimetati Xle (edaspidi: võlgnik, pankrotivõlgnik, tunnistaja) ajutine haldur ja 28.09.2021 kuulutati tema pankrot välja (tsiviilasi nr xxxx). Hagiavalduse kohaselt on pankrotivõlgnik teinud kostjale nimetatud summas perioodil 08.10.2018 – 13.01.2021 alusetuid makseid. Kostja on pankrotivõlgniku laste vanaema ja seega pankrotivõlgnikuga seotud isik. Seetõttu on need tehingud tagasivõidetavad pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 3 alusel. Alternatiivselt saab hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 järgi.

Kostja vastus hagile Kostja Y vaidleb hagile vastu. Laenu tagasimaksed ei muutnud pankrotivõlgnikku maksejõuetuks. Laenu tagasimaksed moodustavad võlgniku vastu esitatud nõuetest kaduvväikse osa (2,27%). Kostja andis võlgnikule laenu 42 000 eurot, et võlgnik saaks sisustada tema ja kostja tütre Q 24.04.2018 soetatud kodu Xxxx. Laen anti sularahas kolmes osas ning kuna tegemist oli laenuga pereringis, siis kirjalikku laenulepingut ei vormistatud. Laenu pidi võlgnik tagasi maksma nii nagu tal parasjagu võimalik oli. Võlgnik tegi kostjale 27 kuu jooksul 38 tagasimakset keskmise suurusega 1000 eurot. Kostja ei teadnud võlgniku makseraskustest. Kostja teada oli võlgnik edukas ärimees, kes lihtsalt vajas täiendavaid vahendeid kodu sisustamiseks. Kostja pole käitunud võlausaldajate huvide vastaselt, sest kui kostja poleks raha laenanud, poleks Xxxx valminud ning seda poleks saanud nii kalli raha eest võõrandada. Kostja maksed ei muutnud võlgnikku maksejõuetuks, sest võlgnikul oli püsiv sissetulek ja tulu 2019a-l 33 000 eurot ning 2020a-l 155 000 eurot. Võlgniku maksejõuetuse põhjustasid tõenäoliselt äritegevusega seotud riskid.

Kostja leiab, et puudub alus rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete kohaselt VÕS § 1028 lg 1 järgi ning PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi on laenu tagastused ca 1 aasta ulatuses selles sättes märgitud perioodist väljas, s.o tehtud enne kui 2 aastat ajutise halduri nimetamist. Hageja ei saa viimatinimetatud sätte järgi nõuda raha perioodi 08.10.2018-07.05.2019 eest summas 11 810 eurot. Täiendavalt märgib kostja, et pankrotihalduri seisukoha järgi muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks aastast 2021. Seega ei olnud võlgnik maksete tegemise ajal maksejõuetu. Kostja esitab aegumise vastuväite alusetu rikastumise nõudele, mis puudutab makseid varem kui 23.02.2019. Kostja esitab aegumise vastuväite tagasinõudmise nõudele PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi, mis puudutab makseid varem kui 19.08.2019. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja ei pea laenu andmist eluliselt usutavaks. Eluliselt oleks usutavam, et laenu oleks kostja andnud oma tütrele, mitte võlgnikule. Tavatu on see, et ühegi maksekorralduse puhul ei viita võlgnik laenu tagasimaksele. Võlgnikul puudus ka raha laenamise vajadus, kuna 2018a oktoobrist kuni 2019a augustini võõrandas võlgnik 8 erinevat kinnistut. Kostja ei ole esitanud pankrotimenetluses ka nõudeavaldust. Raha üleandmine ei ole tõendatud. Hageja leiab ka seda, et kostjal puudus võimekus laenu andmiseks. Hageja on endiselt seisukohal, et võlgniku maksed kostjale kahjustasid võlausaldajate huve. Kohtu põhjendused Vastavalt PankrS § 109 lg-le 1 “tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.” Kooskõlas PankrS § 113 lg 1 p 3 „kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.“ Riigikohtu lahendi nr 2-16-18957 kohaselt peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldustele täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Ka rahalise kohustuse tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu lahend nr 2-16-18957/51 ja 3-21-50-17). Seda, et tagasivõidetavad maksed kahjustavad võlausaldajate huve, peab tõendama hageja. PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et: 1) rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; 2) kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; 3) kohustus täideti võlgniku lähikondsele. Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Vaidlus puudub järgmistes asjaoludes. Ajutine haldur nimetati X pankrotimenetluses Harju Maakohtu 19.08.2021 määrusega (tsiviilasi nr xxxx) (I kd l lk 7, III kd, t lk 88), pankrot kuulutati välja 28.09.2021 (I kd lk 8, 168-170, III kd, t lk 89). X on teinud kostjale raha ülekandeid perioodil 08.10.2018 – 13.01.2021 summas 38 960 eurot (I kd lk 9-45, II kd, t lk 6-164, III kd, t lk 91-145). X on kostja tütre elukaaslane ja laste isa, kes elasid koos, s.o ühises majapidamises (I kd lk 46-51, III kd, t lk 146-148, IV kd, t lk 167, 169). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks.

Kohus leiab, et pankrotivõlgnik X on kostja lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel. Tunnistaja X andis ütlusi, mille kohaselt elas ta koos kostjaga koos 2017a detsembrist kuni uude majja sissekolimiseni aprillis 2018. Seega oli kostja isik, isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine PankrS § 117 lg 1 p 2 mõttes. Samuti on X kostja alaneja, s.o tütre elukaaslane ja laste isa. PankrS § 117 lg 3 võimaldab lugeda võlgniku lähikondseks võlgnikule lähedase isiku. Kohus leiab, et kostja tütrega koos elav elukaaslane ja laste isa, kes elab kostjaga samas eluruumis, tuleb pidada võlgnikule lähedaseks isikuks ehk võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 3 järgi. Seetõttu leiab kohus, et X on kostja lähikondne. Pankrotivõlgnik on teostanud kostjale pangaülekandeid. Tegemist on rahalise kohustusega pankrotiseaduse mõttes. Kohustus täideti perioodil 08.10.2018 – 13.01.2021. Asjakohane on kostja viide, et kuna ajutine haldur nimetati pankrotivõlgnikule 19.08.2021, saab hageja PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tagasi nõuda makseid alates 19.08.2019, s.o kuni 2 aastat enne ajutise halduri nimetamist. Maksete tagasinõudmist varasema aja eest see säte ei võimalda. Maksete tagasinõudmist alternatiivsel alusel, s.o alusetu rikastumise sätete järgi analüüsib kohus hiljem. Järgnevalt analüüsib kohus aga tagasivõitmise üldist eeldust, s.o võlausaldaja huvide kahjustamist PankrS § 109 lg 1 järgi ning seda, kas võlgnik muutus maksejõuetuks nende tehingute tegemise tulemusena PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi. Kohus leiab, et kostja poolt tehtud tehingutega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kostja väite kohaselt andis ta 2018a alguses pankrotivõlgnikule laenu 42 000 eurot, et võlgnik saaks sisustada tema ja kostja tütre Q 24.04.2018 soetatud kodu Xxxx. Kohus leiab, et kostja on suutnud laenu andmist tõendada ja kohtule usutavaks teha. Tunnistajana üle kuulatud X andis ütlusi, mille järgi sai ta kostjalt laenu eluruumi ostmiseks ja valmisehitamiseks. Laenu oli tal vaja võtta seetõttu, et ta oli ostnud kaks krunti ja raha läks sinna alla. Nende ütlustega haakub kinnistusraamatu väljavõte, mille järgi sai X Xxxx kinnistu omanikuks 24.04.2018. Kostja on esitanud ka fotosid pooleliolevast elamust ning remonditud elamust (II kd lk 178-200, IV kd, t lk 175-183), sh ehitatavast köögist (IV kd, t lk 168, 170174, 184). Laen anti küll mõned kuud varem kui võlgnik sai kinnistu omanikuks, kuid kohtule on usutav kostja väide, et vajalikke rahalisi ettevalmistusi hakati tegema juba varem, sest kinnistu ostuprotsess võtab tavapäraselt aega kuid ning nõuab ka finantsilist ettevalmistust. Hageja ei pea usutavaks, et laen anti kostja poolt mitte tema tütrele, vaid tütre elukaaslasele. Kostja selgitas, et elamuga seotud asju ajas just pankrotivõlgnik ning kohus peab seda väidet usutavaks. Kuna pankrotivõlgniku tegevusvaldkond seondus kinnistute ostu, müügi ja arendamisega, oli loomulik, et ka isiklikku kinnistut arendab pankrotivõlgnik. Samuti ei ole harv, et peresisene laen antakse ilma kirjaliku laenulepinguta ning paindlike tagasimaksmise tingimustega. Antud juhul andis tunnistaja ütlusi, et laen tuli tagasi maksta vastavalt võimalustele. Seda tingimust peegeldavad ka perioodilised ülekanded, mis on küll sarnases suurusjärgus, kuid erinevates summades. Hageja leiab, et kostjal puudus võimekus sellist laenu anda. Hageja on esitanud ka kostja konto väljavõtted ning 2013-2021a tuludeklaratsioonid, millest sellises summas laenu andmise võimekust tõesti ei nähtu (IV kd, t lk 29-33, 36-51, 53-89). Kostja selgitas, et tegemist on tema sularaha säästudega. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on vastuoluga. Samas ei pruugi tulude deklareerimine olla alati kooskõlas isiku tegeliku majandusliku olukorraga. Näiteks ei pruugi olla välistatud nn ümbrikupalga maksmine vms. Seetõttu ei saa pangakonto väljavõtet ja maksudeklaratsioone üks-ühele pidada isiku maksejõulisuse kinnituseks. Laenusuhte olemasolu ei välista ka see, et maksekorralduste selgitustesse pole märgitud selgesõnaliselt „laen“. Hageja on seadnud kahtluse alla laenuvajaduse üldse, kuna sel perioodil võõrandas pankrotivõlgnik 8 kinnistut ja talle kuulus kinnisvara (III kd, t lk 5-75). Kohus peab usutavaks aga tunnistaja X ütlusi, mille kohaselt oli raha vaja seetõttu, et osa enda rahast läks omandatud eluruumi sissemakseks, samuti oli ta ostnud kaks krunti, mille alla läks raha. Kinnistute müügist saadud summad läksid teistele laenuandjatele. Kohus peab neid ütlusi usutavaks seetõttu, et äritegevuse käivet ja tulu ei saa pidada automaatselt isiklikuks

tuluks. Isiklikku raha ja äriühingu raha tuleb hoida lahus, samuti tuleb lahus hoida majandustegevusega seotud raha ka siis, kui isik tegutseb näiteks füüsilisest isikust ettevõtjana. Võib tõesti juhtuda, et ka edukas ettevõtja võib vajada isikliku elu korraldamiseks, eriti kui see puudutab maja ehitamist ja ostu, täiendavat laenu. Laenu võtmine on majandustegevuse lahutamatu osa ning see ei ole iseenesest etteheidetav. Kohus peab antud laenu ja selle kasutamist tavapäraseks eluliseks käitumiseks. Asjakohane on kostja väide, et seeläbi suurendati kinnistu väärtust ning kinnistu võõrandati hiljem võlausaldajate huvides suurema summa eest. Hageja märgib, et laenu üleandmine on tõendamata. Kostja tõendas laenu üleandmist tunnistaja ütlustega, mille kohaselt anti laen üle kolmes osas ja sularahas. Kohus peab seetõttu laenu üleandmist tõendatuks. Kuna tegemist oli peresisese laenuga, peab kohus usutavaks, et kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud. Oleks tegemist olnud võlgniku majandustegevusega, peaks kohus suulise laenulepingu sõlmimist vähemusutavaks, sest tavapäraselt sõlmitakse majandustegevuses kinnisasjadega seotud lepingud kirjalikult. Antud juhul aga oli tegemist isiklikuks otstarbeks ja peresisese otstarbega laenuga. Täiendavalt hageja väitele, et kostja ei ole esitanud nõudeavaldust võlgniku pankrotimenetluses märgib kohus, et nõudeavalduse esitamine on võlausaldaja õigus mitte kohustus ning kohus ei saa sellest faktist järeldada laenusuhte puudumist. Kohus leiab, et kostja on tõendanud ning kohtule usutavaks teinud, et andis pankrotivõlgnikule eluruumi väljaehitamiseks laenu. Kohus leiab, et laenu tagasimaksmisega ei kahjustanud pankrotivõlgnik võlausaldajate huve ega muutunud sellest maksejõuetuks. Riigikohus on leidnud, et mitte kõiki makseid ei saa pidada võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-17). Kostja on õigesti märkinud, et laenu võtmise ajal oli tal sissetulek ja tulu (IV kd, t lk 150-161). Ka hageja ise on esitanud väite võlgniku maksejõulisusest kaheldes, kas võlgnikul oli laenu üldse vaja. Ajutise halduri aruande kohaselt ei olnud ajutisele haldurile teada täpne maksejõuetuse tekkimise aeg, kuid kuna võlausaldajate nõuded on muutunud sissenõutavaks 2021a-l, võib võlgniku lõplikult maksejõuetuks pidada aastast 2021 (IV kd, t lk 147-148). Seega ei saa kohus tuvastada, et võlgnik oli maksete teostamise ajal maksejõuetu. Kostjale ei saa ka aastal 2018, mil laenu anti, omistada teadmist, et võlgnik oli sel ajal maksejõuetu. Tunnistaja X kinnitas, et tagasimaksed kostjale lõppesid siis, kui tekkisid muude kohustuste täitmise raskused – need tekkisid 2021a alguses. Võlgniku väited on vastavuses ajutise halduri tuvastatuga maksejõuetuse ajast. Kohus leiab ka seda, et tagasimaksed ei põhjustanud võlgniku maksejõuetust. Igakuised maksed on tehtud keskmises summas 1000 eurot. Põhjendatud on kostja väide, et võlgniku rahalised maksed moodustavad võlgniku pankrotimenetluses tuvastatud võlgnevusest väga väikese osa – esialgse võlausaldajate nimekirja kohaselt esitati võlgniku pankrotimenetluses nõudeid summas 1 448 962,14 eurot (I kd lk 171). Võlgnevuste suurus ja ajutise halduri aruanne maksejõuetuse põhjuste kohta viitab, et võlgniku maksejõuetus tekkis mitte käesolevas menetluses analüüsitavate maksete tõttu, vaid võlgniku äritegevuse tulemusena. Kohtu hinnangul ei ole kostjale tehtud maksed põhjuslikus seoses võlgniku püsiva maksejõuetusega, s.o võlgniku pankrot oleks välja kujunenud ka sõltumata nendest maksetest. Ja vastupidi, kui mõtteliselt ära jätta võlgniku äritegevusest tekkinud kohustused, poleks antud laen viinud võlgniku püsiva maksejõuetuseni, sest võlgnik suutis pikemaajaliselt laenu teenindada, kuni tal tekkisid äritegevusest tulenevalt suuremad raskused. Seetõttu leiab kohus, et antud laenul ei ole pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju eelviidatud Riigikohtu lahendi kontekstis. Samuti ei muutunud võlgnik maksejõuetuks selle laenu tulemusena PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi. Tegemist oli tavapärase, peresisese ja isiklikku elu puudutava laenuga, mistõttu leiab kohus, et antud laenukohustus ei kahjustanud võlausaldajate huve. Kuna võlgniku võetud laen ei kahjustanud võlausaldajate huve ning võlgnik ei muutunud sellest maksejõuetuks, jätab kohus hagi PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel rahuldamata. Hageja on esitanud nõude ka alternatiivsel alusel VÕS § 1028 lg 1 järgi.

Vastavalt VÕS § 1028 lg 1 „kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.“ VÕS § 1028 lg 1 sätestatud soorituskonditsiooni eelduseks on see, et isikule on midagi üle antud ilma õigusliku aluseta. Käesoleval juhul pidas kohus kostja ja võlgniku vahelist laenulepingut tõendatuks ja usutavaks. Seetõttu ei ole kostjale midagi õigusliku aluseta üle antud ning VÕS § 1028 lg 1 regulatsioon ei kohaldu. Kohus jätab hageja alternatiivse nõude VÕS § 1028 lg 1 järgi rahuldamata. Kuna PankrS § 113 lg 1 p 3 ja VÕS § 1028 lg 1 ei kohaldu, puudub vajadus analüüsida ka tähtaegsuse, sh aegumise, küsimust. Kohus ei lahenda käesolevas tsiviilasjas ka X äriühingutega seotud küsimusi ega ka tema makseid käesoleva menetluse välistele isikutele (T), mistõttu sellega seotud tõendid jätab kohus tähelepanuta. Kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata. Harju Maakohtu 28.02.2022 määrusega on käesolev hagi tagatud ning kohus on seadnud X (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre kasuks kohtuliku hüpoteegi summas 38 960 eurot Y omandis olevale Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxxx kantud Xxxx asuvale korteriomandile nr xxxx (I kd lk 147-148, 152). Täiendavalt tagati hagi Harju Maakohtu 14.09.2022 määrusega, millega keelati Y kinnistu asukohaga Xxxx, katastritunnusega xxxx, pindalaga 4296 m2, sihtotstarbega elamumaa, registreeritud kinnistusraamatus registriosa nr xxxx all, käsutamine Y poolt ja kanti Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr xxxx all kinnistusraamatusse kantud kinnistu kohta peetava kinnistusraamatu kolmandasse (III) jakku esimesele vabale järjekohale keelumärge Yl kinnisasja käsutamise keelamiseks X (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre kasuks. 26.09.2022 määrusega parandati eelmärgitud määruses esinev ebatäpsus (IV kd, t lk 103-105, 111, 116). Kuna hagi jääb rahuldamata, tühistab kohus hagi tagamise abinõud TsMS § 386 lg 4 alusel. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks. Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kuludest summas 7465,20 eurot. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja vaidleb kostja menetluskuludele vastu. Kostja vastuse kulu 4 tunni osas on dubleeritud ning 01.02.2023 istung kestis 51 mintuti, mitte 1,5 tundi. Seetõttu tuleb vähendada õigusabi mahtu 4 tunni ja 39 minuti võrra. Samuti tuleb vähendada kostja esindaja tunnihinda 150 euroni. 253,56 eurot on liiga kõrge tunnitasu ja aktsepteeritud vaid vandeadvokaatide puhul keerukates kriminaalmenetlustes. Vandeadvokaadi tunnihind jääb 150-170 euro tasemele, Riigikohus on mõistlikuks pidanud kuni 135 eurost tunnihinda (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-23-14, 3-1-1-107-13, 3-1-1-37-14). Kohus annab kostja menetluskulude suurusele järgmise hinnangu. Kostjat on menetluses esindanud kaks esindajat. Esimene neist oli vandeadvokaat Lembit Tedder, kes töötas 20 tundi tunnihinnaga 253,56 eurot (koos käibemaksuga), kokku 5071,20 euro eest ning teine oli lepinguline esindaja Erki Casar, kes

töötas 17 tundi tunnihinnaga 144 eurot (koos käibemaksuga), kokku 2448 eurot eest. Mõlemad esindajad tutvusid pidevalt materjaliga ning koostasid menetlusdokumente. Kohus leiab, et hageja ei pea kostja esindajate topelttööd kinni maksma. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud kindlaks määrata asja materjalidega tutvumise kulu vaid üks kord. Kohus peab põhjendatuks hagiga tutvumist, seisukoha kujundamist ja kostja vastuse koostamist 7 tunni ulatuses. Sama aeg kulus hagejal hagi koostamiseks ning kohus peab seda aega asja mahtu ja keerukust arvestades mõistlikuks. Kohus on kostjalt küsinud vaid ühe vastuse. Kostja seda kohe ei esitanud, vaid taotles menetluskulude tagatist (I kd lk 164-167). Iseenesest on nimetatu kostja õigus, kuid kohus ei mõista selle taotlusega seotud kulusid hagejalt välja, kui taotlus jääb rahuldamata. Taotluse esitamine tõi hagejale niigi kaasa töömahuka vastuse koostamise vajaduse. Antud juhul jäi see taotlus rahuldamata (II kd lk 168-169). Kui kohus andis uue vastuse esitamise tähtaja, esitas kostja küll vastuse, kuid kordas menetluskulude tagatise taotlust (II kd lk 172177). Ka seekord oli hageja mahukalt vastama (kohtutoimikute III köide tervikuna) ja see taotlus jäi rahuldamata (IV kd, t lk 1-2). Ühtlasi jättis kohus välja mittesobivas protsessivormis esitatud tõendid. Ka nende toimingute (korduva menetluskulude tagatise taotluse ja väljajäetud tõendite kogumine) tegemise aega ei arvesta kohus hüvitatavate menetluskulude hulka. Sama kehtib rahuldamata jäetud vastuväite kohta kohtu tegevusele (IV kd, t lk 8-9). Lisaks eeltoodud menetlusdokumentidele koostas kostja uus esindaja veel ka uue vastuse (IV kd, t lk 143-146). Kohus märgib, et hageja peab kostjale hüvitama vaid ühe kostja vastuse koostamise kulud. Sellega on lahendatud ka hageja vastuväide topelttöö osas kostja vastuse koostamisel. Seadus näeb ette hageja arvamuse esitamist kostja vastusele, millega tutvumise ajaks määrab kohus asja mahtu ja keerukust arvestades 2 tundi. Kahe hagi tagamise analüüsiks ja õigusliku positsiooni kujundamiseks (s.o edasikaebe analüüs) on samuti põhjust arvestada 2 tundi ning menetluskulude tagatisega seotud määruste (eriti tõendite väljajätmise osas) tutvumise ja analüüsi ajaks 2 tundi ning märkimata menetlusdokumentidega tutvumisele ja toimingutele (nagu kompromissi saavutamise püüdmine) 1 tund. Seega peab kohus põhjendatuks menetlusdokumentidega (mis ei ole hagi) tutvumise ajaks kokku 7 tundi. Antud asjas toimus 3 istungit (45 minutit, 15 minutit ja 50 minutit) (IV kd, t lk 140, 195-196, 198-201). Arvestades igaks istungiks ettevalmistamise aega ca 1 tund peab kohus põhjendatuks istungitega seotud ajakuluks 5 tundi. Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu on seega kokku 19 tundi. Hageja esimesel esindajal oli tunnitasu 253,56 eurot, teisel esindajal 144 eurot (koos käibemaksuga). Kohus määrab antud vaidluses kohaseks ja turusituatsioonile vastavaks tunnitasuks 156 eurot (koos käibemaksuga), mis on hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus. Kohus märgib, et kohtus ei esindanud hagejat mitte vandeadvokaadist hageja ise vaid advokaat ja jurist. Samuti on Riigikohus pidanud lubatavaks keskmisest keerukamates vaidlustes õigusabi tunnihinda 200 eurot (käibemaksuta) (Riigikohtu lahend nr 2-16-3785). Arvestades asja mahtu ja keerukust peab kohus käesolevas vaidluses kohaseks õigusabi tunnihinnaks 156 eurot (koos käibemaksuga). Seega määrab kohus rahaliselt kindlaks kostja menetluskulud summas (19 x 156) 2964 eurot (koos käibemaksuga). Kuna hageja pankrotihaldurina esindab pankrotipesa, kuuluvad kulud väljamõistmisele X pankrotivara arvelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.