nr 2-23-144211; Holm Bank AS hagi T.T. vastu; võlgnevuse ja kõrvalnõuete saamiseks; tsiviilasja hind 1468,96 eurot Kalev Kuningas
Kohtunik Hageja Hageja esindaja Kostja Asja lahendamine
Holm Bank AS (registrikood 14080830; aadress Posti tn.30, Haapsalu linn, 90504 Lääne maakond) Helina Sild ([email protected]) T.T. (isikukood xxxxxxxxxxx; aadress xxx, xxxxxxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxxxxxx) lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista T.T.lt Holm Bank AS-i kasuks põhinõue 233,80 eurot. Ülejäänud nõuded jätta rahuldamata.
2.Seoses eelnevaga: 2.1 jätta menetluskulud poolte endi kanda. 2.2 toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. 3.Selgitada: 3.1 TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude lahend menetluskulude kindlaksmääramises on vaidlustatav, kui kaebuse hind ületab 280 eurot; 3.2 TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha; 3.3 TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega; 3.4 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.5 TsMS § 637 lg 21 kohaselt TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud
materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit; 3.6 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Hagi sisu 1.Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 15.12.2020 maksekaardi lepingu nr 91012080056, mille alusel hageja väljastas kostjale maksekaardi ning avas kostjale esmase laenulimiidi, summas 2000 eurot. Kostja aktiveeris maksekaardi 21.12.2020, millega loeti hageja ja kostja vaheline Leping sõlmituks. Kostja kohustus laenuna kasutusse võetud summadelt tasuma hagejale intressi, sõltuvalt krediidijäägi suurusest kuni 42% aastas. Lepingu p 6.1. kohaselt kohustus hageja esitama kostjale kui kaardivaldajale igakuiselt maksekorralduse, milles on näidatud eelneva kuu jooksul tehtud ostud ja muud toimingud ning konto saldo kuu alguses ja lõpus ning kaardi valdaja poolt tasumisele kuuluv summa. Hageja on Lepingu p 6.1. alusel esitanud kostjale 29 maksekorraldust, millest on tasutud 24 perioodil veebruar 2021 - jaanuar 2023. Viie maksekorralduse perioodil veebruar 2023 - juuni 2023 alusel tasumisele kuuluvad summad on kostja poolt hagejale osaliselt või täielikult tasumata. Hageja on 19.05.2023 Kostjale saatnud Lepingu kirjaliku meeldetuletuse, milles hoiatas hageja kostjat, et juhul kui 29.05.2023 ei ole jooksev võlgnevus tasutud, on hagejal õigus laenuleping erakorraliselt üles öelda. Kuna Kostja rikkus oluliselt talle Lepingust tulenevaid maksekohustusi ning ei reageerinud ka hageja poolt talle saadetud korduvatele meeldetuletustele, saatis hageja 20.06.2023 Kostjale kirja, millega andis kostjale 2-nädalase tähtaja võlgnevuse summa tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks ning informeeris, et võlgnevuse mittetasumisel või kokkuleppe mittesaavutamisel loeb hageja lepingu alates 04.07.2023 olulise rikkumise tõttu üles öelduks. Hageja proovis kostjaga jõuda kohtuvälisele kokkuleppele ja pooled sõlmisid 17.07.2023 võla tasumiseks kokkuleppe. Pooled leppisid võlakokkuleppe punktis 1.4 kokku, et võlakokkuleppele lisandub 30 eurot, mis tasutakse kokkuleppe alusel koos esimese maksega 15.08.2023. Hageja palub kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg 1204,40 eurot, intress 234,56 eurot ja 30 eurot võlakokkuleppe sõlmimise tasu. Menetluskulud jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt menetluskuluna tasutud riigilõiv 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluskulu summas 20 eurot. Kostja põhjendused 2.Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et laenuandja/krediidiandja peab olema laenu andes kindel, et laenusaaja on krediidivõimeline. Iga laenuga peaks ikka küsima ka konto väljavõtet, et kontrollida ja üle vaadata, mis sel hetkel kliendi/laenaja peale vaadates näeb ja kas on võimalus ka antud laen tagasi maksta. 2000 eurot limiit ei ole väike summa, et seda ilma krediidivõimelisust hindamata anda. Taust.ee ja maksehäire kontroll on normaalne tegevus, kuid maksete kontroll väljavõttena on kindlus laenuandjale, et ollakse maksevõimeline palga ja kuumaksena antud laenule. Laenuandja peab ikka enne selgeks tegema, kas laenusaaja on maksevõimeline, tänapäeval ei saa enam ka maksepuhkust enne kui on kontoväljavõte
esitatud ja nii antakse laenu, et pole isegi ülevaadet laenusaaja olukorrast. On antud 2000 euro limiidist tasunud kokku 1834,85 eurot. On palunud ka maksepuhkust, kuid seda ei ole kordagi võimaldatud, kuna võlg on alati ees olnud. Siin on laenuandja rangelt rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ei ole mingit kontrolli, see kui vaadatakse ainult taust.ee või maksehäireregistrit, see on vaid 1 osa mida krediidiandja peab täitma. Samas kirjavahetuses, mille on manusena kaasa lisanud, et väljavõttel ei tohi kajastuda kiirlaenud? Kuid väljavõtet ei ole üldse vajagi saab niisama krediiti anda. Kui krediidiandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei oleks ka kahju tekkinud kummalegi osapoolele. Maksepuhkuse sooviga olen omalt poolt juba info edastanud, et raske olukord on tekkinud. Iga laenutaotlusega ei saa kunagi tulla positiivne vastus, ehk laenuandja peab kontrollima kas laenu on ka võimalus tagasi maksta. Ei ole nõus menetluskulude tasumisega Kohtu põhjendused 3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja hageja vahel sõlmitud 15.12.2020 maksekaardi lepingu nr 91012080056 (dtl 39-44), mille kohaselt hageja väljastas kostjale krediiti kokku 2068,65 eurot (dtl 48-53).
5.Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidilepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).
6.Hageja leidis, et on täitnud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid.
7.Kohus leiab, et hageja selgitus kostja krediidivõime hindamise vastavusest laenuandja sisemistele reeglitele ei taga, et reeglid on vastavuses seaduse nõuetega või et neid reegleid käesoleval juhul täideti või et neid nõuetekohaselt täideti.
8.Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kuivõrd praegusel juhul ei ole hageja kostja konto väljavõtteid küsinud, on hageja kostjale igakordsel krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja olema krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded
sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 10.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
11.VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 12.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1421710, p 25.3; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.
13.Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmist peab vaidluse korral tõendama hageja ja hageja pole esitanud ühtki tõendit selle kohustuse lepingueelse täitmise kohta. Hageja on esitanud laenutaotlused ja menetlusandmed (dtl 4547).
14.Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).
15.Kohus leiab, et hageja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st 4. Seega on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 403 4 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Nt nähtub krediidiandja päringust pensioniregistrile, et laenutaotluses avaldatud kostja sissetulek 1000 eurot oli kõrgem tegelikkusest (817 eurot). Seetõttu pidanuks krediidiandja kostja taotluses avaldatu kohta küsima krediidivõimelisuse kontrolliks lisainfot ja -dokumente. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediite andes (sh nii esialgset tarbijakrediidilepingut sõlmides kui laenu refinantseerides) rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti ei saa krediidiandja varasemate kohustuste täitmisest eeldada, et tarbija on suuteline täitma ka uuest krediidilepingust tulenevaid kohustusi, eriti kuna tarbija krediidivõimelisuse aluseks olevad asjaolud võivad ajas muutuda. 16.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. 17.Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).
18.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. 19.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. 20.Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt krediiti kokku 2068,65 eurot. Vastavalt laekumiste arvestuse kohaselt (dtl 54-113) tasus kostja kokku 1834,85 eurot, seega tuleb kostjal tasuda põhivõlgnevus 233,80 eurot. 21.Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis oli kostjal kohustus tasuda vaid põhivõlga, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Seega saab kostja tasutud summasid pidada laenude põhiosade tasumiseks. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Seega ei ole hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi. Lisaks põhivõlale ja intressile nõuab hageja kostjalt viivist krediidi tagastamisega viivitamise eest alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivist.
22.Arvestades ülalmärgitut ning tsiviilasja materjalidest nähtuvat, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 233,80 eurot. Ülejäänud hageja nõuded tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
23.TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.