Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht
Viru Maakohus Kaire Pullerits
Kohtuasja number
20. detsember 2023, Jõhvi 2-23-123595
Kohtuasi
AS PlusPlus Capital hagi K. Š. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
199,20 eurot Hageja: AS PlusPlus Capital, registrikood: 11919806, asukoht: Tartu mnt 83, Tallinn, Harju maakond Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask, e-posti aadress: xxx Kostja: K. Š., isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht: xxx
Menetlusosalised ja esindajad
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista K. Š.lt PlusPlus Capital AS kasuks välja LHV Finance AS ja kostja vahel 15.09.2020 sõlmitud järelmaksulepingu nr 3106299 alusel tekkinud põhivõlgnevus 103,43 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 11 eurot (periood 21.09.2022-05.10.2023) ning alates 06.10.2023 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 103,43 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui põhinõude ulatuses.
3.Jätta PlusPlus Capital AS hagi K. Š. vastu põhivõlgnevuse 0,68 euro, intressivõlgnevuse 18,29 euro, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 16,20 euro, lepingutasu 9,09 euro, sissenõudmiskulu 25 euro osas rahuldamata.
Välja mõista K. Š.lt PlusPlus Capital AS kasuks menetluskulu 224,28 eurot.
6.Välja mõista K. Š.lt PlusPlus Capital AS kasuks viivis menetluskuludelt (224,28 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
7.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (TsMS § 468 lg 1 p 2). Edasikaebamise kord Hagejal on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus 1(7)
võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Viru Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda riigilõivu summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu põhjendused 1.Viru Maakohtu menetluses on AS PlusPlus Capital hagi K. Š. vastu võlgnevuse nõudes. 06.10.2023 menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud 02.12.2023 KÄPO kaudu. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks, so 18.12.2023 hagile vastust esitanud. 2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 kohaselt tagaseljaotsuse võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi 2(7)
esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
3.Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 104,11 eurot, intressivõlgnevus 18,29 eurot, lepingutasu 9,09 eurot, viivisevõlgnevus 27,20 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot ning edasiulatuv viivis alates 06.10.2023 14,90% aastas põhinõudelt 104,11 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
4.Kohus tuvastas, et kostja on LHV Finance AS-iga sõlminud VÕS § 402 lg 1 tähenduses 15.09.2020 sõlminud järelmaksulepingu nr 3106299, mille esemeks oli PC kõlarid Logitech G560 2,1 980-001301, maksumusega 249,99 eurot (krediidisumma). Vaidlustamata asjaoludena edastati kostjale 20.12.2021 võlateatis, milles anti täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, so 03.01.2022, lepingu rikkumise tõttu öeldi leping nr 3106299 kostjaga üles 04.01.2022 (kostjal oli maksegraafiku järgi tasumata 4 osamakset). Lepingust nr 3106299 tulenevad nõuded loovutati hagejale. Kauba maksumus oli 249,99 eurot (krediidisumma), hagiavalduses toodult tasus kostja osamakseid maksegraafiku järgi kuni 20.07.2021, seega tasus kostja maksegraafikust tulenevalt perioodil 20.10.2020-20.07.2021 osamakseid kogusummas 146,56 eurot (9 x 14,60=131,40+15,16=146,56 eurot), 20.08.2021 osamaksest alates kostja makseid enam ei teinud. Põhivõlgnevus on seega 249,99-146,56=103,43 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja põhinõue on põhjendatud osaliselt. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral (vt alltoodult) tuleb kostja poolt tasutud tagasimaksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Seega on hageja põhinõue põhjendatud summas 103,43 eurot ning kohus jätab hageja põhinõude summas 0,68 eurot rahuldamata (104,11-103,43=0,68 eurot).
5.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb võlaõigusseaduse sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‐226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 3(7)
6.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja ehk hageja.
7.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 19.02.2014 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
8.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
Hagiavalduse punktis 5 märkis hageja, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete, MTA maksutõendi ning kostja pangakonto väljavõtete, 4(7)
Creditinfo Eesti maksehäireregistri väljavõtte, karistusregistri andmete, Ametlike Teadaannetes oleva teabe alusel. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut, kohustusi, krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust. Kostjal puudusid varasemad ja kehtivad maksehäired, karistused ja Ametlikes Teadaannetes teavet ei olnud. Kostja keskmiseks kuue kuu igakuiseks töötasuks oli 569,51 eurot (tuvastatud MTA tõendi alusel), kostja enda poolt märgitult oli tal igakuised finantskohustused summas 150 eurot. Kogutud andmete analüüsimisel jõudis krediidiandja järelduseni, et kostja koondreiting on aktsepteeritav ja kostja on krediidivõimeline ning kostja on suuteline asuma igakuisest sissetulekust lepingust tulenevaid kuumakseid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise osas on hageja esitanud AS LHV Finance (krediidiandja) 25.09.2023 selgituse (hagi lisa 9), milles sisaldub kostja taotlus krediidi saamiseks ja Eesti Väärpaberi Keskuse andmed kostja sissetulekute ja kohustuste osas. Kohus leiab, et hageja ei ole esitanud kostja krediidivõimelisust kinnitavaid tõendeid. AS LHV Finance selgitus ei tõenda kostja krediidivõimelisust. Selgitusest ei nähtu, millal täpsemalt ja kelle kohta on päringud teostatud. Eraldiseisvalt väljavõtteid kogutud andmete kohta ei ole hageja esitanud. Kostja taotluses sisalduvatele andmetele viitamisega ei ole krediidiandja poolt kostja krediidivõimelisus tõendatud. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika), mida hageja teinud ei ole. Viidatud lahendi p-s 55 on Tallinna Ringkonnakohus osundanud, et: „Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Nagu eelnevalt leitud, praegusel juhul pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast taotlusest ja riiklikest registritest saadavaid andmeid kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“. Kohus osundab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli krediidiandja kohustus ja selleks tuli aktiivselt tegutseda, et omandada teavet kostja krediidivõime kohta.
9.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
10.Hagejal oli kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus on eelneva põhjal seisukohal, et krediidiandja ei veendunud kostja krediidivõimelisuses ning rikutud on VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid 5(7)
tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (Riigikohtu 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098 p 24).
11.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) ja intressikalkulaator.ee kohaselt on ajavahemikul 20.10.2020 kuni 04.01.2022 (so esimesest osamaksest alates kuni lepingu ülesütlemiseni) intress 0 eurot, mistõttu kostja intressi tasuma ei pidanud. Seega jätab kohus hagis esitatud intressinõude 18,29 eurot rahuldamata. Lisaks eeltoodule jätab kohus VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt rahuldamata lepingutasu 9,09 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot.
12.Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Hageja ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatanud, mistõttu ei ole kostja saanud järelmaksu (krediidi) lepingust tulenevate maksetega osaliselt viivitusse sattuda. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevust summas 27,20 eurot (põhinõudelt 104,11 eurolt periood 04.01.2022-05.10.2023; 14,90% aastas). Kohus on seisukohal, et kuivõrd 15.09.2020 järelmaksulepingu (krediidilepingu) nr 3106299 lõpptähtajaks oli 20.09.2022, siis pidanuks kostja vastavaks tähtajaks tasuma kogu krediidijäägi (so põhinõude 103,43 eurot). Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda sissenõutavaks muutunud viivist VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras, põhinõudelt 103,43 eurolt, perioodi 21.09.2022-05.10.2023 osas ja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus summas 11 eurot on põhjendatud. Seega jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse summas 16,20 eurot (27,20-11= 16,20 eurot) rahuldamata.
13.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 103,43 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 11 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.10.2023 põhinõudelt 103,43 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 0,68 eurot, intressinõude summas 18,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 16,20 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot ning lepingutasu 9,09 eurot.
6(7)
14.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud summas 540 eurot (sh riigilõiv 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 eurot ning õigusabikulu 420 eurot). Kohus on seisukohal, et riigilõiv 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 eurot, kokku 120 eurot on põhjendatud menetluskulu. Kohus on seisukohal, et kuna tegemist on lihtsa menetlusega, milles kostja hagiavaldusele vastust ja hageja kohtule täiendavaid seisukohti ega taotlusi ei esitanud ning kohtuistungit ei toimunud ja tegemist on standartse hagiga, siis ei ole 420 euro suurune õigusabikulude nõue põhjendatud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates põhjendatud õigusabi kulude suuruseks 200 eurot (2 tunni tasu x 100 eur), s.o käibemaksuga 240 eurot. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 360 eurot (100 eurot riigilõiv + maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 eurot ning õigusabikulu 240 eurot, käibemaksuga). Arvestatuna hagi rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud hageja kanda 37,70% ulatuses ja kostja kanda 62,30 % ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 224,80 eurot.
15.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.
16.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
17.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kuulub käesolev kohtuotsus viivitamatule täitmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.