Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-110438
Tsiviilasi
Revensen OÜ hagi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
185,86 eurot
Maris
Aparini
vastu
võla
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. augusti 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Revensen OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Revensen OÜ (registrikood 16625699), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva Vastustaja (kostja): Maris Aparin (isikukood
XXXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 25. augusti 2023 otsus osaliselt 9. detsembri 2021 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel väljamõistetud võla suuruse osas, samuti muuta menetluskulude jaotust. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja 9. detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 231,57 eurot (põhivõlg 185,02
eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivis põhivõlalt (185,02 eurot) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas. Jätta menetluskuludest 92% Maris Aparini kanda ja 8% Revensen OÜ kanda.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 25. augusti 2023 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 2.1.Rahuldada hagi osaliselt. 2.2.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja 22. novembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 179,54 eurot (põhivõlg 140,63 eurot, intress 7,81 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot, sissenõudmiskulud 15 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot). 2.3.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (140,63 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas. 2.4.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja 9. detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 231,57 eurot (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot). 2.5.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (185,02 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas. 2.6.Jätta rahuldamata Revensen OÜ 22. novembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad nõuded summas 15 eurot. 2.7.Jätta rahuldamata Revensen OÜ 9. detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad nõuded summas 20 eurot.
3.Rahuldada Revensen OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus menetluskuludest 92% kostja ja 8% hageja kanda.
5.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja menetluskulud 713 eurot.
6.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (713 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Revensen OÜ pangakontole nr EE067700771008684951 AS-is LHV Pank. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Revensen OÜ (hageja) esitas 10. märtsil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Maris Aparinilt (kostjalt) 614,26 euro saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 4. aprillil 2023 Tartu Maakohtule nõuetekohase hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja: -
-
22.novembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 194,54 eurot (sh põhivõlg 140,63 eurot, intress 7,81 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot) ning viivis põhinõudelt (140,63 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga 33% aastas.
9.detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 251,57 eurot (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivis põhinõudelt (185,02 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga 33% aastas.
Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 22. novembril 2021 Ühisraha OÜ-ga (esialgne võlausaldaja) laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, millega kostja sai laenu 500 eurot. Kostja jäi maksetega viivitusse ja esialgne võlausaldaja ütles temaga sõlmitud laenulepingu üles. Kostja võlg 22. novembri 2021 laenulepingust on kokku 194,54 eurot (põhivõlg 140,63 eurot, intress 7,81 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot). Samuti sõlmis kostja 9. detsembril 2021 esialgse võlausaldajaga laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, millega kostja sai laenu 500 eurot. 9. detsembri 2021 laenulepingu p 1.11 ja laenulepingu põhitingimuste p 3 kohaselt on krediidi kulukuse määr 54,33% aastas. Kostja kohustus tagastama laenu graafiku alusel kokku 623,76 eurot. Kostja on tasunud 405,84 eurot. Täitmine on toimunud põhikohustuse, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ja hooldustasu katteks. Viimase osamakse tegi kostja 15. augustil 2022. Esialgne võlausaldaja on saatnud kostjale tasulisi meeldetuletusi. 27. jaanuaril 2023 ütles esialgne võlausaldaja laenulepingu üles, kuivõrd kostja oli viivituses nelja kuu maksega (alates 9. osamaksest kuni 12. osamakseni).
9.detsembri 2021 laenulepingust tulenev võlg on 251,57 eurot (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot). Esialgne võlausaldaja on loovutanud laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja vaidles 4. juuli 2023 seisukohas vastu kostja väidetele seoses krediidi kulukuse määraga. Eesti Pank avaldas krediidi kulukuse määra 16,95% alles 22. detsembril 2021, millest tuleb lähtuda alates 1. jaanuarist 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingutes. Seega ei saanud esialgne võlausaldaja lähtuda laenulepingu sõlmimisel veel avaldamata määradest.
3.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Võlgade tasumine pole olnud võimalik, kuivõrd kostja on täielikult töövõimetu ning igakuine sissetulek jääb kahe alaealise ülalpeetavaga alla elatustaseme miinimummäära. 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95% aastas. Kolmekordne määr oli seega 50,85% aastas, samas kui hageja on krediidi kulukuse määraks märkinud 54,33% aastas.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja: -
-
22.novembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 179,54 eurot (põhivõlg 140,63 eurot, intress 7,81 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot, sissenõudmiskulud 15 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot) ning viivise põhivõlalt (140,63 eurot) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas.
9.detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 126,72 eurot (põhivõlg 105,61 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 12,36 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot) ning viivise põhivõlalt (105,61 eurot) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas.
Maakohus jättis rahuldamata 22. novembri 2021 laenulepingust tulenevad nõude 15 eurot ja
9.detsembri 2021 laenulepingust tulenevad nõude 124,85 eurot. Maakohus jättis menetluskulud 68% kostja ja 32% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 377,40 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohus leidis, et 22. novembri 2021 laenulepingust tulenev nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt summas 179,54 eurot. Maakohus leidis, et 9. detsembri 2021 laenulepingust tulenev nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus tuvastas, et kostja võttis viidatud lepingu alusel laenu 500 eurot ning kohustus graafiku alusel tagastama 623,76 eurot. 9. detsembri 2021 laenulepingu põhitingimuste p 3 kohaselt on krediidi kulukuse määr 54,33% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (9. detsembril 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr seega 50,85%). Maakohus leidis, et seega ületab 9. detsembri 2021 laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tühine ning kohalduvad VÕS § 4062 lg 3 sätestatud tagajärjed. Eelneva tõttu tuleb kostja krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2021 0% aastas. Seega ei pidanud kostja intressi tasuma. Laenu katteks on kostja tasunud 405,84 eurot. Seega jäi kostjal tasumata 109,16 eurot (515 - 405,84). Arvestades seda, et kostja oli täielikult viivituses kahe viimase (11. ja 12.) osamakse tasumisega ning osaliselt viivituses 10. osamakse tasumisega, oli maakohtu hinnangul täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Samas saatis hageja kostjale
8.detsembri 2022 (dtl 76-77) ülesütlemishoiatuse ennatlikult ajal, mil kostja ei olnud veel kolme järjestikuse maksega viivituses (VÕS § 416 lg 2). Seega ei ole täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Maakohus leidis, et esialgsel võlausaldajal puudus alus laenulepingu ülesütlemiseks ning ülesütlemine on tühine. Kuivõrd
praeguseks on osamaksete tasumise tähtajad saabunud, ei mõjuta laenulepingu ülesütlemise tühisus kostja kohustust tasuda põhinõuet. Samuti on hagejal VÕS § 113 lg 1 alusel õigus nõuda ka viivist määras 33% aastas. Hageja viivise nõue on põhjendatud kokku 12,36 eurot. Hageja nõuab 30 euro suurust sissenõudmiskulu VÕS § 1132 lg 1 alusel. Esimene võlgnevus tekkis kostjal alles 10. osamaksega (15. oktoober 2022) ning seda vaid summas 10,59 eurot. Seega ei olnud esialgsel võlausaldajal alust saata kostjale tasulist meeldetuletust 23. septembril 2022 (enne võlgnevuse tekkimist). Teise meeldetuletuse saatmise ajal (23. novembril 2022) oli kostjal tekkinud võlgnevus, kuid mitte sellises ulatuses, nagu on meeldetuletuses märgitud. Sellele vaatamata peab kohus meeldetuletusega seotud kulu (5 eurot) põhjendatuks.
8.detsembril 2022 ei olnud kostja viivituses kolme järjestikuse makse tasumisega ning seega oli laenulepingu ülesütlemise hoiatus ennatlik ja sellega seotud kulu on põhjendamatu. Kuivõrd laenulepingu ülesütlemine on tühine, ei ole põhjendatud ka ülesütlemise avaldusega seotud kulu. Laenulepingu ülesütlemise avaldust ei saa käsitleda ka meeldetuletuskirjana VÕS § 1132 lg 1 tähenduses. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 5 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas 9. detsembri 2021 laenulepingust tulenevad nõuded hagejale (dtl 80). Laenulepingust tulenevad nõuded kuuluvad rahuldamisele kokku summas 126,72 eurot. Sellele lisandub TsMS § 367 lg 1 järgne viivis põhivõlalt (105,61 eurolt) alates
5.aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 33% aastas. Seega jääb hageja nõue rahuldamata 124,85 euro ulatuses (251,57 – 126,72).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt 9. detsembri 2021 laenulepingust tuleneva võla rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivis põhinõudelt (185,02 eurot) alates 5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga 33% aastas. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus tuvastas ebaõigetele andmetele tuginedes 9. detsembri 2021 laenulepingu tühisuse krediidi kulukuse määra tõttu. Maakohus jättis tähelepanuta, et 4. juulil 2023 esitas hageja kohtule seisukoha koos tõenditega, kus põhjalikult vaidles kostja väidetele vastu ning samuti selgitas kohtule krediidi kulukuse määra avaldamise ja uuendamise asjaolusid. Eesti Pank avaldab krediidi kulukuse määra kaks korda aastas: detsembris ja juunis. Detsembris avaldatud krediidikulukuse määr on aluseks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri seadmisele alates 1. jaanuarist. Juunist avaldatud krediidikulukuse määr on aluseks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri seadmisele alates 1. juulist. Kuni
31.detsembrini 2021 oli avaldatud krediidi kulukuse määr 18,68% ning alates 1. jaanuarist 2022 oli 16,95%. Pooled sõlmisid lepingu 9. detsembril 2021 krediidikulukuse määraga 54,33%. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 18,68% × 3 = 56,04%. Seoses sellega ei ole esialgse laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tühine.
6.Kostja (vastustaja) nõustub maakohtu otsusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu 9. detsembri 2021 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel välja mõistetud võla suuruse ja menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 9. detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 236,57 eurot (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivise põhivõlalt alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas. Ringkonnakohus jätab menetluskuludest 93% hageja kanda ja 7% kostja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatud üksnes osas, mille peale on edasikaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja esitas kostja vastu laenulepingutest tulenevad nõuded. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas 9. detsembri 2021 laenulepingu tühisuse ning jättis hageja viidatud lepingust tulenevad nõuded seetõttu osaliselt rahuldamata. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega lahendati hageja 22. novembri 2021 laenulepingust tulenevaid nõudeid.
8.Maakohus tuvastas, et poolte vaheline 9. detsembri 2021 laenuleping on tühine, kuivõrd lepingus märgitud kostja poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas (54,33%) ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062 lg 1). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja
1.juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel (VÕS § 4062 lg 1 teine lause). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus tuvastas ebaõigesti 9. detsembri 2021 seisuga Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määra. Hageja on õigesti viidanud, et 9. detsembril 2021 ei olnud Eesti Pank avaldanud ega saanud esialgne võlausaldaja kohaldada järgmise perioodi krediidi kulukuse määra. Ringkonnakohus möönab, et Eesti Panga statistika andmetest on võimalik tagantjärgi ekslikult järeldada, et alates 30. novembrist 2021 oli krediidi kulukuse määr 16,95%. Samas nähtub Eesti Panga kodulehelt (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273) ka see, et krediidi kulukuse määr 16,95% avaldati alles 22. detsembril 2021 (vt ka dtl 117). Ringkonnakohus selgitab, et Eesti Pank avaldab tarbimislaenude kulukuse määra kaks korda aastas oma veebilehel seisuga 30. november ja 31. mai. Eesti Panga poolt uue keskmise määra varasem avaldamine ei tähenda, et uus krediidi kulukuse määra ülempiir kohalduks juba avaldamise hetkest, vaid ikkagi alates 1. jaanuarist ja 1. juulist (vt ka Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud vlj, § 4062, p 3.2). Seega ei saanud esialgne võlausaldaja kostjaga laenulepingu sõlmimisel lähtuda avaldamata krediidikulukuse määrast (16,95%), mis kohaldus alates 1. jaanuarist 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Ringkonnakohus kontrollib 9. detsembri 2021 lepingus märgitud krediidi kulukuse määra vastavust 9. detsembri 2021 seisuga kohalduvale krediidi kulukuse määrale, mis oli 18,68%. Eelnevat arvestades ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr aastas 54,33% kolmekordset avaldatud krediidikulukuse määra 56,04% (s.o 18,68×3). Hageja esitas eelviidatud väited maakohtule koos tõenditega 4. juuli 2023 seisukohas. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu ning on jätnud hageja esitatud tõendid hindamata. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega (TsMS § 436 lg 1
ja § 442 lg 8), mis tõi kaasa ebaõige järelduse laenulepingu tühisuse kohta. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu rikkumine kõrvaldada.
9.Kuivõrd 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel ei ole rikutud VÕS § 4062 lg-t 1, siis ei kuulu kohaldamisele ka VÕS § 4062 lg 3, mis sätestab tagajärjed lepingu tühisuse korral. Samuti juhib ringkonnakohus tähelepanu, et maakohus on vastuoluliselt tuvastanud, et
9.detsembri 2021 leping oli tühine, kuid on samas kontrollinud laenulepingu ülesütlemisavalduse kehtivust. Tühist lepingut ei saa üles öelda. Ka VÕS § 4062 lg 3 alusel saadu tagasi maksmisel tühise lepingu järgi, ei anna laenuandjale võimalust tühist lepingut üles öelda. Seega on maakohtu sellekohased arutluskäigud ebaõiged.
10.Maakohus tuvastas, et esialgne võlausaldaja on 22. novembri 2021 laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohtu hinnangul on vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud ka 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel. Hagiavalduse järgi lähtus hageja 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel esmase laenu sõlmimisel kogutud andmetest. Kostja esitatud konto väljavõtte (dtl 82-83) kohaselt oli kostja sissetulek 1060,41 eurot, kohustused 508,47 eurot ning majapidamiskulud 250 eurot. Pärast laenude väljastamist oli kostja igakuine kohustus koos esialgsele võlausaldajale tasutavate kuumaksega 859,93 eurot (s.o kostja finantskohustused 508,47 + majapidamiskulud 250 + väljastatud laenud 101,46). Reserv summas 200,48 eurot (1060,41-859,93). Samuti kontrollis esialgne võlausaldaja maksehäireregistrit, mille kohaselt ei olnud kostjal maksehäireid (dtl 86). Hagile on lisatud ka kostja laenutaotlus (dtl 87) ning otsus laenu andmise kohta (dtl 88-90). Vaidlust ei ole selles, et kostja oli viivituses nelja järjestiku maksega (alates 9. osamaksest kuni
12.osamakseni). Eelnevalt oli esialgne võlausaldaja andnud kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks ning hoiatanud, et tasumata jätmise korral ütleb ta laenulepingu üles (dtl 74-77). Seega olid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud (VÕS § 416 lg 1) ning esialgsel võlausaldajal oli õigus laenuleping 27. jaanuaril 2022 erakorraliselt üles öelda (dtl 78-79). Kostja oli tasunud 405,84 eurot, millest hageja luges põhivõlast tasutuks 314,98 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostja 185,02 suuruse põhivõla, intressi 12,90 eurot ja lepingu hooldustasu 5 eurot tasumist (dtl 61-62).
11.Hageja nõuab kostjalt põhiosa maksete tasumisega viivitamise eest viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras, st 33% aastas ja 0,092% päevas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste p-ga 1.10, üldtingimuste p-ga 3.7 (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja TsMS § 367). Kostja ei ole hageja viivise arvestusele (hagiavalduse p 38) vastuväiteid esitanud. Ka ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda kostja esitatud arvestusest. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuni 4. aprilliks 2023 sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele hageja viivisenõue alates 5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 33% aastas.
12.Hageja nõuab kostjalt 9. detsembri 2021 laenulepingu ja laenulepingu üldtingmuste p 7.6 (dtl 66-68) alusel meeldetuletuskirjade saatmise eest sissenõudmiskulu 30 eurot. Üldtingimuste p 7.6 kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt laenulepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude, sh inkasso- ja kohtumenetlusega seotud kulude hüvitamist ning laenusaajale saadetud meeldetuletuskirjade tasude maksmist vastavalt portaalipidaja kehtestatud hinnakirjale (dtl 58-60). Hinnakirja järgi on meeldetuletuskirja saatmine 5 eurot (esimene tasuta) iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta, pärast lepingu lõppemist 30-50 eurot sõltuvalt nõude summast, sh ülesütlemisteatis 15 eurot (dtl 59). VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises
lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. VÕS § 1132 lg-s 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Eelnev tähendab, et meeldetuletuskirja saatmise eest võib nõuda maksimaalselt 5 euro suurust hüvitist iga üksiku maksega hilinemise korral (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud vlj, § 1132, p 6.2). Esialgne võlausaldaja saatis kostjale kaks tasulist meeldetuletust (23. septembril 2022 ja
23.novembril 2022; dtl 74-75). Sellele eelnesid ka tasuta meeldetuletused (dtl 71-73). Samuti saatis esialgne võlausaldaja kostjale 1. detsembril 2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 7677) ja laenulepingu ülesütlemise avalduse (dtl 78-79). Hageja nõuab kahe tasulise meeldetuletuse eest 10 eurot (2×5 eurot), ülesütlemise hoiatuse eest 5 eurot ja laenulepingu ülesütlemise eest 15 eurot.
23.septembri 2022 ja 23. novembri 2022 meeldetuletusekirjad on saadetud eraldi laenulepingu järgsete osamaksete täitmisega viivitamise tõttu. Maksegraafiku järgi tuli laenu osamakseid teha iga kuu 15. kuupäeval. Seega 1. detsembri 2022 ülesütlemishoiatus ei ole tehtud uue maksegraafiku järgse kohustusega hilinemise tõttu, mistõttu ei ole selle eest hüvitise nõudmine VÕS § 1132 lg -t 1 ja laenulepingu p 7.6 alusel põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingu ülesütlemise avaldust ei saa käsitleda meeldetuletuskirjana VÕS § 1132 lg 1 tähenduses. Meeldetuletuskirja eesmärk on tuletada võlgnikule meelde oma kohustust oma eelnev võlg ära maksta. Eelnevat arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt 10 euro suuruse sissenõudmiskulu tasumist (2 × 5 eurot). Esialgne võlausaldaja loovutas VÕS § 164 lg-d 1 ja 2 kohaselt 9. detsembri 2021 laenulepingust tulenevad nõuded hagejale 3. aprillil 2023 (dtl 80). Eeltoodust tulenevalt kuulub maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus rahuldas hageja 9. detsembri 2021 laenulepingust tuleneva nõude 231,57 eurost väiksemas ulatuses (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest sissenõudmiskulu nõue jääb 20 euro ulatuses rahuldamata.
13.Maakohus jagas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel muutub hagi rahuldamise ulatus, tuleb muuta menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Hageja nõuded olid kokku 446,11 eurot (194,54 eurot + 251,57) ning ringkonnakohtu lahendi tulemusel rahuldatakse hagi kokku 411,11 euro ulatuses (179,54 eurot + 231,57 eurot). Seega rahuldatakse hagi ca 92% ulatuses. Ringkonnakohus jätab TsMS § 163 lg 1 järgi maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 92% kostja ja 8% hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus olid kokku 555 eurot. Pooled ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sellest 92%, st 510,60 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskulud kokku 220 eurot, sh 120 eurot esindajakulud (1 tund, tunnitasuga 120 eurot koos käibemaksuga) ja riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu (TsMS § 174 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on ka esindajakulu maakohtu
otsust, apellatsioonkaebuse sisu ning tsiviilasja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 alusel. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 220 eurost 92%, st 202,40 eurot. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude katteks väljamõistmisele 713 eurot (510,60+202,40).
14.Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Samuti kuulub rahuldamisele hageja taotlus määrata, et menetluskulud tuleb tasuda Revensen OÜ pangakontole (TsMS § 445 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.