Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
OÜ Amitec Project hagi Virgo Kuristi vastu leppetrahvi ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Virgo Kuristi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
40 008 eurot 45 senti
Kohtuistungi toimumise aeg
10. oktoober 2023
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): OÜ Amitec Project (registrikood 11348781), esindaja vandeadvokaat Jaak Siim Kostja (apellant): Virgo Kurist (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
1(12)
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus osas, milles maakohus rahuldas OÜ Amitec Project leppetrahvinõude 18 000 eurot ületavas ulatuses ning mõistis Virgo Kuristilt välja viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 18 000 eurot ületavalt põhinõude summalt.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Amitec Project leppetrahvinõue Virgo Kuristi vastu 18 000 euro ulatuses ning mõista välja Virgo Kuristilt viivis leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 18 000 euro suuruselt põhinõude summalt. Muuta eelnevast lähtuvalt maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja tühistada maakohtu otsus kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
Lugeda Tartu Maakohtu 21. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada OÜ Amitec Project hagi Virgo Kuristi vastu osaliselt.
2.Mõista Virgo Kuristilt välja OÜ Amitec Project kasuks tegevjuhi lepingu rikkumisest tulenev leppetrahv summas 18 000 eurot.
3.Mõista Virgo Kuristilt välja OÜ Amitec Project kasuks käesoleva otsuse tegemise hetkeks (6. november 2023) sissenõutavaks muutunud viivis leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 5473 eurot 74 senti ja alates
7.novembrist 2023 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt (18 000 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuste kohase täitmiseni.
4.Mõista Virgo Kuristilt välja OÜ Amitec Project kasuks varalise kahju hüvitis kohtuväliselt tekkinud õigusabikulu hüvitamiseks 407 eurot 50 senti."
Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmes 20% ulatuses OÜ Amitec Project kanda ning 80% ulatuses Virgo Kuristi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 2(12)
1.OÜ Amitec Project (hageja) esitas 18. augustil 2020 Tartu Maakohtule hagi Virgo Kuristi (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja tegevjuhi lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi 36 000 eurot, viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest hagi esitamise aja seisuga 723 eurot 93 senti ja alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud ulatuses. Lisaks palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 407 eurot 50 senti kohtuväliselt tekkinud õigusabikulu hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. märtsil 2007 töölepingu, mille alusel asus kostja 2. aprillil 2007 hageja juurde tööle tehnilise juhataja ametikohale. Alates 2009. aasta maist asus kostja täitma tegevdirektori ülesandeid ja tegutses alates 28. maist 2009 hageja prokuristina. 1. detsembrist 2015 asendas 30. märtsi 2007 töölepingut tegevjuhi leping, mis hageja hinnangul ei ole tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 mõttes.
5.veebruaril 2020 said hagejale teatavaks asjaolud, mis tingisid usalduse kaotuse kostja suhtes. Kostja oli pikema aja vältel rikkunud lojaalsuskohustust ja tegutsenud hageja huvide vastaselt põhjustades hagejale varalist kahju, mis tõi 2020. aasta alguseks kaasa peaaegu kõigi töötajate lahkumise ja hageja majandustegevuse seiskumise. Kostja eestvedamisel oli tehtud hageja nimel tehinguid, mille käigus on hageja vara võõrandatud ja kasutada antud turuväärtusega võrreldes tunduvalt madalama hinnaga, sh seotud isikutele ja hagejaga samas tegevusvaldkonnas tegutsevale ja konkurendina käsitletavale äriühingule Industrial Systems Engineering OÜ (edaspidi: ISE).
5.veebruaril 2020 ütles hageja kostjaga sõlmitud tegevjuhi lepingu erakorraliselt üles. Kostja rikkus tegevjuhi lepingu p-des 7 ja 8 fikseeritud kohustusi (konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe). Seetõttu on kostja kohustatud tasuma lepingu rikkumise eest leppetrahvi lepingu p-s 8 märgitud ulatuses. Asjatundja U. Võimre arvamusest hageja müügitulude põhjuste kahanemise kohta nähtub, et kostja tegevusel oli äärmiselt kaalukas roll hageja majandustulemuste halvenemisel ja konkureeriva äriühingu ISE käibe kasvatamisel.
Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
Kostja vastuväidete kohaselt puudub mõlema poole allkirjastatud lepingudokument, mistõttu ei saa pidada tegevjuhi lepingut sõlmituks. Igal juhul on lepingus sisalduvad konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ning leppetrahvikokkulepe tüüptingimustena VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 kohaselt tühised, kuna lepingut ei ole eraldi läbi räägitud, kostja on tarbija ning kokkulepped on kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Tegevjuhi leping on olemuselt tööleping ning selles sätestatud konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ei vasta TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele ja on TLS § 23 lg 4 alusel tühine. Pooled leppisid kokku, et kostja ei tohi tegeleda konkureeriva tegevusega, kuid määratletud ei ole, millisel territooriumil piirang kehtib, samuti ei ole sätestatud piirangu ulatust. Pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe ei kehti TLS § 24 lg 1 kohaselt, kuna tööandja ei ole maksnud kostjale tasu konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppest kinnipidamise eest. Hageja ei ole tõendanud ka konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe rikkumist. Kostja märkis, et kui kohtu arvates saab tegevjuhi lepingu lugeda sõlmituks ja konkurentsija ahvatlemiskeelu kokkulepe kehtib, siis palub kostja vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni. Kostja leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue kohtuväliselt tekkinud õigusabikulu hüvitamiseks ei ole põhjendatud.
MAAKOHTU LAHEND
3(12)
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2021. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 36 000 eurot, viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest hagiavalduse esitamise seisuga 723 eurot 93 senti ja alates 22. augustist 2020 kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, samuti kahjuhüvitise 407 eurot 50 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 5060 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohus tuvastas, et alates 1. detsembrist 2015 asendas poolte vahel 30. märtsi 2007 sõlmitud töölepingut tegevjuhi leping. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu. Maakohus leidis, et tegevjuhi lepingu alusel oli poolte vahel töösuhe, sest hageja allus kostja juhtimisele ja kontrollile. Hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu kui töölepingu. Tegevjuhi lepingu p-s 8 oli kokku lepitud konkurentsi- ja ahvatlemiskeelus. Lepingu p 8 on sõnastatud järgmiselt: "Tegevjuht kohustub mitte tegelema konkureeriva tegevusega või minema üle konkureeriva ettevõtte teenistusse või meelitama Ettevõtte töötajaid või kliente kliendisuhtesse teenistussuhte ajal või pärast selle lõppemist kaheteistkümne (12) kuu jooksul. Eraldi märgitakse Tegevjuhi sugulassuhe RB Metals OÜ juhtkonnaga. See tingimus 8 eraldi märgituna puudutab ka nimetatud ettevõtet ja kontaktisikuid. Kui tegevjuht rikub konkurentsi- või ahvatlemiskeeldu, on ta kohustatud maksma Ettevõttele leppetrahvina kaheteistkümne (12) kuu töötasule vastava hüvitise iga rikkumise eest, samuti Ettevõttele põhjustatud muud otsesed ja kaudsed kulud." Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11 p-s 12 selgitanud, et tüüptingimuste regulatsioon (VÕS § 35) kohaldub ka töölepingule. Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. 1. detsembri 2015 tegevjuhi leping koostati hageja juristi poolt. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli vaidlusalused lepingutingimused varem välja töötanud tüüplepingutes kasutamiseks või kasutas neid tingimusi muul põhjusel selliselt, et tingimuste üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja nende sisu mõjutada. Arvestades kostja tööd hageja tegevjuhina, oli konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe lubatud, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi (TLS § 23 lg 2). Konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppes ei ole selle ruumilist ulatust selgesõnaliselt kindlaks määratud ning lepingupoolte ühist tegelikku tahet selle kohta ei ole VÕS § 29 lg 1 järgi võimalik kindlaks teha. Mõistliku isiku seisukohast on Eestis sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumilise alana eelduslikult äratuntav Eesti riik, kus tööandja töötajale teadaolevalt tegutseb konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe sõlmimise ajal. Vaidlust ei saa olla, et konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe on ajaliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud. Tegevjuhi lepingu p 7 kolmanda lause kohaselt oli tegevjuht seotud kohustusega mitte tegeleda ettevõtte otsese või kaudse konkurendina vaadeldava ettevõtte heaks sellise tegevusega, millega ettevõtte eelisseisundit või konkurentsipositsiooni nõrgestatakse. Kostja töötas ettevõtte tegevjuhina ja pidi olema teadlik hageja tegevusvaldkonnast ning talle pidi olema arusaadav, kes on tööandja konkurendiks ning milles seisneb konkureeriv tegevus. Seetõttu on konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ka esemeliselt mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud.
4(12)
Eeltoodud põhjendustel leidis maakohus, et tegevjuhi lepingus sisalduvad konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ning leppetrahvi kokkulepe (TLS § 26 lg 1) on kehtivad. Maakohus luges tõendatuks, et kostja on varjatult tegelenud konkureeriva ettevõtte heaks ja huvides ning rikkunud sellega konkurentsikeeldu. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada (VÕS § 162 lg 1). Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Hageja võib leppetrahvinõude olemasolul nõuda kostjalt selle tasumisega viivitamisel ka viivist. Hageja on ka tõendanud talle kahju tekkimist, mis seisneb selles, et ta on lepingulise esindaja vahendusel saatnud kostjale kohtueelse nõudeavalduse leppetrahvi tasumiseks, mille eest tasus hageja lepingulisele esindajale 407 eurot 50 senti. Seega kandis hageja seoses kohustuse rikkumisega täiendavalt kahju. Kulutust tuleb pidada mõistlikuks ja põhjendatuks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja oli jätkuvalt seisukohal, et puudub mõlema poole poolt allkirjastatud leping ning töölepingu sõlmimine on poolte vahel tõendamata. Seetõttu ei saa hageja tugineda lepingus sisalduvale konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu ning leppetrahvi kokkulepetele. Isegi juhul, kui tööleping on sõlmitud, on selles sisalduv leppetrahvikokkulepe tüüptingimusena tühine. Hagejal on tulenevalt VÕS § 35 lg-st 2 kohustus tõendada, et tüüptingimus on eraldi läbi räägitud. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja saatis allkirjastamiseks valmis lepingu, millele ta ootas kostja allkirja. Kostja on lepingu allkirjastanud, aga viidanud kaaskirjas, et tema arvates ei ole leping juriidiliselt korrektne. Seega mingeid läbirääkimisi lepingutingimuste üle ei peetud ja tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Leppetrahvikokkulepe (12 kuu palk ehk 36 000 eurot) on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja VÕS § 42 lg 1 mõistes tühine. Kostja leidis, et ka konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ei vasta seadusega sätestatud nõuetele ja on TLS § 23 lg 4 mõistes tühine. Vastavalt TLS § 23 lg 3 peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Tegevjuhi lepingu p 8 kohaselt kohustub tegevjuht mitte tegelema konkureeriva tegevusega või minema üle konkureeriva ettevõtte teenistusse teenistussuhte ajal või pärast selle lõppemist 12 kuu jooksul. Samas ei ole täpsustatud, millise konkureeriva tegevuse kohta piirang kehtib, samuti puudub ruumiline piiritlemine. Maakohus on järeldanud, et mõistlikult võttes peaks ruumiline ulatus olema Eesti riik. Tegelikult on hageja Soome kapitalil äriühing, mille omanikud ja juhatus asusid Soomes. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, kes on hageja konkurendiks ja milles seisneb konkureeriv tegevus. Sellist kokkulepet ei saa järeldada kostja tööpositsioonist. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei vasta kõigile TLS §-s 23 sätestatud nõuetele, ei ole see kehtiv ning hageja ei saa nõuda kostjalt kokkuleppe rikkumise eest leppetrahvi. Kostja hinnangul ei ole konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu rikkumine tõendatud. Maakohus märkis oma otsuses, et puudub vaidlus selles, et ISE tegutseb hagejaga samas tegevusvaldkonnas ja on käsitletav hagejaga konkureeriva ettevõttena. Kostja ei ole seda fakti kinnitanud ja leiab, et maakohus ei ole tuvastanud, et hageja ja ISE tegutseksid samas valdkonnas. Kostja töötab ISE-s eelarvestajana, mis erineb hageja tegevjuhtimisest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teinud midagi, mis on käsitletav konkurentsipiirangu rikkumisena. Maakohus tugines oma otsuses hageja tellitud asjatundja U. Võimre arvamusele, millest ei nähtu fakte, et kostja oleks tegelenud 5(12)
konkureeriva tegevusega. Maakohus ei ole arvestanud TLS §-ga 72, mille kohaselt kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Maakohus ei ole kostja süülisust analüüsinud. Kostja leidis, et konkureeriv tegevus ei ole kostja arvutist leitud 2016. a äriplaan. Kostja ei ole ühtegi osaühingut asutanud. Samuti ei ole kostja ei ole teinud hageja nimel „kahtlaseid“ tehinguid konkurentidega, näiteks alla turuväärtuse vms. Kui hageja leiab, et kostja oli ebalojaalne ja tekitas kahju, siis peaks hageja esitama kostja vastu kahju hüvitamise hagi, mitte konkurentsikeelu rikkumisest tuleneva leppetrahvinõude. Samuti ei ole kostja konkureerivaks tegevuseks töötajate lahkumine hageja juurest. Valio Eesti AS juhatajale saadetud e-kirjast ei ole võimalik välja lugeda, et kostja tegutseks konkureerivas ühingus. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teinud midagi, mis on käsitletav konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe rikkumisena. Kostja leidis, et leppetrahv on ebamõistlikult kõrge, mis iseenesest annab aluse selle vähendamiseks. Maakohus on hageja kohtueelseid õigusabikulusid välja mõistes eksinud VÕS § 161 lg 2 reegli vastu, mille kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus on õigesti jõudnud seisukohale, et leping tuleb lugeda allkirjastatuks ja sõlmituks. Hageja on kohtule esitanud mõlema poole allkirjadega lepingu. Hageja leidis, et tüüptingimuste regulatsioon praegusel juhul ei kohaldu. Kui aga asuda seisukohale, et tüüptingimuste regulatsioon kohaldub, tuleb lähtuda maakohtu otsuse viidatud kohtupraktikas avaldatud seisukohtadest – kostja ei ole tüüptingimuste läbi rääkimata jätmist esile toonud ega tõendanud. Seda ei tõenda ka 11. detsembri 2015 e-kiri, milles on viidatud telefonivestlusele, mis kinnitab, et pooled rääkisid lepingutingimustest telefoni teel ning kostja avaldas kõne käigus seisukoha lepingu juriidilise korrektsuse kohta. Ekslik on kostja seisukoht, et konkurentsikeelu kokkulepe ei ole kehtiv. Lepingu p-s 8 toodud konkurentsikeeld on esemeliselt ja ajaliselt piiratud. Lepingus fikseeritud kokkuleppe rikkumise on kohus lugenud põhjendatult tõendatuks. Konkurentsipiirangut ei saa pidada ebapiisavalt piiritletuks olukorras, kus lepingu p 8 teises lõigus on konkurentsipiirangu järgimise kontekstis eraldi nimeliselt välja toodud kostja sugulussuhe RB Metals OÜ juhtkonnaga. Hageja leidis, et konkurentsipiirangu rikkumine on veenvalt tõendatud. Asjatundja U. Võimre arvamuses on kirjeldatud faktilised asjaolud selle kohta, et kostja tegeles konkureeriva tegevusega. Kostja ei seadnud maakohtu menetluses kahtluse alla, et hageja ja ISE tegutsevad samal tegevusalal. Äriregistri väljavõttest nähtub, et ISE põhitegevusalaks on tööstuslike masinate ja seadmete paigaldus (EMTAK kood: 33201 (EMTAK 2008)). See tegevusala langeb kokku äriregistris märgitud hageja põhitegevusalaga. Hageja hinnangul ei saa leppetrahvi vähendamine tulla kõne alla kahju puudumise tõttu, kuna kostja tegevus tõi hagejale varalist kahju saamata jäänud tulu näol sadade tuhandete eurode ulatuses. Maakohus ei ole rikkunud VÕS § 161 lg-t 2 sellega, et mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtuväliselt tekkinud õigusabikulu. 6(12)
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. juuni 2022. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid hageja kanda ning ringkonnakohus mõistis hagejalt menetluskuluna kostja kasuks välja maakohtus 2592 eurot ja ringkonnakohtus 2296 eurot.
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saatis TsMS § 691 p 2 järgi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja leppetrahvinõude 18 000 eurot ületavas ulatuses ning mõistis kostjalt välja viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 18 000 eurot ületavalt põhinõude summalt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja leppetrahvinõude 18 000 euro ulatuses ning mõistab välja viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 18 000 euro suuruselt põhinõude summalt. Eelnevast lähtuvalt muudab ringkonnakohus maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja tühistab maakohtu otsuse kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt asendas alates
1.detsembrist 2015. a poolte vahel 30. märtsil 2007 sõlmitud töölepingut tegevjuhi leping ning tegevjuhi lepingu alusel oli poolte vahel töösuhe. Samuti leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et tegevjuhi lepingus sisalduv konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ja leppetrahvi kokkulepe (TLS § 26 lg 1) on kehtivad. Tegemist ei ole tüüptingimustega ning asja materjalidest ei nähtu ka muid asjakohaseid tingimuste tühisuse aluseid. Samuti luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et kostja on varjatult tegelenud konkureeriva ettevõtte heaks ja huvides ning rikkunud sellega konkurentsikeeldu. Vastusena sellesisulistele apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et poolte vahel 1. detsembril 2015 sõlmitud tegevjuhi leping (I kd, tl-d 18–23, tõlked tl-d 24–29) on tööleping TLS § 1 lg 1 tähenduses. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu (vt RKTKo 20.05.2020 2-18-6908/47, p 11). Eelnimetatud põhimõtetest on praegu lähtunud ka maakohus, kes leidis, et hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid tegevjuhi lepingu näol mõne muu lepingu kui töölepingu (maakohtu otsuse p-d 27–34). Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus oma 7(12)
järelduste tegemisel menetlusõigust, sh tõendite hindamisel. Maakohtu neid järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Seega lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel samuti sellest, et vaidlusaluse tegevjuhi lepingu puhul on tegemist töölepinguga ning sellele kohalduvad TLS-i sätted.
9.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et pooled ei vahetanud lepingu sõlmimisel tahteavaldusi. Maakohus tuvastas, et pooltel ei ole vaidlust selles, et lepingu teksti soome keeles koostas hageja jurist. Kostja andis maakohtu istungil vande all seletusi, et ta allkirjastas lepingu teksti ja selle lisa ning saatis 11. detsembril 2015 skaneeritud koopiana hageja juhatuse liikme e-posti aadressile (II kd, tl-d 91). Samasisulise seletuse andis kostja ka 31. mai 2022. a ringkonnakohtu istungil (II kd, tl 157 ja tl 157 pöördel). Hageja juhatuse liige Raine Aarre Kuusisto andis maakohtu menetluses samuti vande all seletusi, et ta sai eelkirjeldatud viisil lepingu kostjalt, ja andis väljaprinditud dokumendile oma allkirja (II kd, tl-d 90 pöördel). Pooled ei vaidle selles, et mõlemad pooled on töölepingu allkirjastanud. Hagiavalduse lisana on hageja esitanud mõlema poole allkirjadega lepingu. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja poolt allkirjastamata töölepingu saatmist kostjale ei saa pidada oferdiks, ei ole ringkonnakohtul asja materjale ning poolte poolt vande all antud ütlusi arvestades alust arvata, et töölepingut selles märgitud tingimustel poolte vahel ei sõlmitud (VÕS § 9 lg 1).
9.3.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas tegevjuhi lepingu ps 8 sisalduv konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe on kehtiv, eelkõige kas selle esemeline piiritletus vastab seaduse nõuetele (TLS § 23 lg 3). TLS § 23 lg 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Seda nõuet rikkudes sõlmitud kokkulepe on tühine (TLS § 23 lg 4).
9.3.1.Tegevjuhi lepingu p 8 on sõnastatud järgmiselt: "Tegevjuht kohustub mitte tegelema konkureeriva tegevusega või minema üle konkureeriva ettevõtte teenistusse või meelitama Ettevõtte töötajaid või kliente kliendisuhtesse teenistussuhte ajal või pärast selle lõppemist kaheteistkümne (12) kuu jooksul. Eraldi märgitakse Tegevjuhi sugulassuhe RB Metals OÜ juhtkonnaga. See tingimus 8 eraldi märgituna puudutab ka nimetatud ettevõtet ja kontaktisikuid. Kui tegevjuht rikub konkurentsi- või ahvatlemiskeeldu, on ta kohustatud maksma Ettevõttele leppetrahvina kaheteistkümne (1) kuu töötasule vastava hüvitise iga rikkumise eest, samuti Ettevõttele põhjustatud muud otsesed ja kaudsed kulud."
9.3.2.Maakohus on riigikohtu praktikale tuginedes õigesti märkinud, et konkurentsikeelu ulatuse üle otsustamiseks tuleb lähtuda nii töölepingu seaduses sätestatust kui ka kokkuleppes kokkulepitust. TLS § 23 lg-s 3 sätestatud piirangu töötajale äratuntavuse kriteeriumi kontrollimisel (hinnangu andmisel sellele, kas töötajale pidi olema talle kehtestatud konkurentsipiirangu ulatus arusaadav) tuleb juhul, kui piirangu ulatus on kindlaks määratud ebaselgelt või seda ei ole kindlaks määratud, poolte tahe kindlaks teha sellekohast kokkulepet tõlgendades.
9.3.3.Konkurentsipiirangu kokkuleppe kui võlaõigusliku lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1 esimene lause). Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt (kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest). Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg-s 5 märgitud asjaoludega (vt RKTKo 12.03.2019 2-15-16682/73, p 13). Arvestada tuleb ka VÕS § 29 lg-ga 8, mille kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. 8(12)
Vastupidine reegel kehtiks VÕS § 39 lg 2 esimesest lausest tulenevalt tüüptingimuste (VÕS § 35 lg 1) tõlgendamisel. Praeguses asjas on maakohus leidnud, et vaidlusalune lepingutingimus (tegevjuhi lepingu p 8) ei olnud tüüptingimus. Apellatsioonkaebuses kostja küll ei nõustu selle maakohtu seisukohaga, kuid kaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
9.3.4.Arvestades kostja tööd hageja tegevjuhina, oli konkurentsipiirangu kokkulepe lubatud, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi (TLS § 23 lg 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et konkurentsipiirangu kokkulepe tegevjuhi lepingu p-s 8 on ajaliselt mõistlikult ja töötajale (kostjale) äratuntavalt piiritletud (töösuhte ajal ja kaheteistkümne kuu jooksul pärast selle lõppemist). Kuna konkurentsikeelu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töösuhte lõppu kostjaga sõlmitud tegevjuhi leping hüvitise tasumist ette ei näe, siis ajavahemiku osas pärast töölepingu lõppemist kõnealune konkurentsipiirangu kokkulepe ei kehtiks (TLS § 24 lg 1 p 3). Samas hageja ei nõua praegusel juhul leppetrahvi tasumist konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumise eest pärast lepingu lõppemist.
9.3.5.Vaidlusaluses konkurentsipiirangu kokkuleppes ei ole selle ruumilist ja esemelist ulatust selgesõnaliselt kindlaks määratud ning lepingupoolte ühist tegelikku tahet selle kohta ei ole VÕS § 29 lg 1 järgi võimalik kindlaks teha. Seega lepingut tuleb tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
9.3.6.Riigikohtu käesolevas asjas 10. juulil 2023 tehtud otsuses antud juhiste kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, missugused olid poolte arusaamad sellest, mis tegevusalal hageja tegutseb ning vaidlusaluse konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe pooltega sarnased isikud oleksid mõistlikult aru saanud, mis tegevusalal tegutseva äriühingu tegevjuhina kostja tegutsema asus. Samuti tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel arvestada VÕS § 29 lg-ga 8, mis tähendab, et isegi kui vaidlusaluse konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe sõnastus ei olnud esemeliselt mõistlikult piiritletud, kuid pooled said või pidid aru saama või pooltega sarnased mõistlikud oleksid pidanud kostja lepingu kohaseid ülesandeid, poolte senist koostööd ja kogemusi ning muid lepingu sõlmimise asjaolusid arvestades pidanud aru saama, mis on hageja tegevusala, millel tegutsema asumine oli kostjale vaidlusaluse kokkuleppe kohaselt keelatud, siis tuleb vaidlusalust kokkulepet selles osas pidada kehtivaks.
9.3.7.Ringkonnakohtu hinnangul oli Eestis sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumilise alana pooltega sarnaste mõistlike isikute jaoks äratuntav Eesti riik, kus tööandja töötajale teadaolevalt tegutses konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal (RKTKo 12.03.2019 2-15-16682/73, p 15). Samuti leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kostjaga sarnasele isikule pidi olema mõistlikult äratuntav äriühingu tegevusala, mille tegevjuhina ta tegutsema asus. Kuna kostja hageja tegevjuhina pidi olema teadlik hageja tegevusvaldkonnast (või valdkondadest), pidi talle olema ka arusaadav, kes on tööandja konkurendiks ning milles seisneb konkureeriv tegevus, mis võib tööandjat kahjustada. Maakohtu poolt viidatud tegevjuhti lepingu p 7 kolmanda lause kohaselt oli tegevjuht mh kohustud mitte tegelema ettevõtte otsese või kaudse konkurendina vaadeldava ettevõtte heaks sellise tegevusega, millega ettevõtte eelisseisundit või konkurentsipositsiooni nõrgestatakse.
9.3.8.Lepingu tõlgendamisel saab mh arvestada lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Kostja arusaamist sellest, milline võib olla hageja suhtes konkureeriv tegevus, kinnitab ka hageja poolt tõendina esitatud OÜ Virgo ja Andre 2016.a suvel koostatud äriplaan (I kd, tl-d 108−132). Dokumendifaili metaandmetest võib järeldada, et dokumendi koostamisel osales ka kostja (I kd, tl 133). Äriplaanis märgitu kohaselt pidanuks asutatav OÜ Virgo ja Andre spetsialiseeruma projektijuhtimisele, tootmisprotsessi seadmete disainile, seadmete paigaldamisele, hooldamisele ja 9(12)
automatiseerimisele. Äriplaani p-s 4.2.5 on samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjate hulgas nimetatud ka hagejat (I kd, tl 118). Samuti on kostja 4. aprillil 2019 Valio Eesti AS- i tegevdirektorile saadetud e-kirjas ise selgelt väljendanud, et ISE tegutseb hagejaga täpselt samal tegevusalal (ja lisaks veel automatiseerimisega) (I kd, tl 40). Viidatud kahest tõendist saab samuti järeldada, et kostja mõistis tegevjuhi lepingu p-s 8 sisalduva konkurentsipiirangu kokkuleppe esemelisest kehtivusala.
9.4.Maakohus on lugenud tõendatuks kostja poolt tegevjuhi lepingu p-st 8 tuleneva konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu rikkumise ning ei ole seejuures menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-des 47–56 esitatud vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Kostja küll ei nõustu kohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja ei ole küll maakohtu menetluses selgesõnaliselt nõustunud (TsMS § 231 lg 2) hageja väitega, et ISE tegutseb hagejaga samas tegevusvaldkonnas, kuid tegevusvaldkondade kattuvus on asjas olevate tõendite põhjal tuvastatav. Seda tõendab äriregistri väljavõte ISE kohta, millest nähtub, et selle osaühingu põhitegevusalaks on tööstuslike masinate ja seadmete paigaldus (I kd, tl 134). See tegevusala langeb kokku äriregistris märgitud hageja põhitegevusalaga. Samuti tõendavad hageja ja ISE tegevusvaldkonna kattuvust U. Võimre arvamuses märgitu (I kd, tl-d 39–47) ning ülalviidatud kostja 4. aprilli 2019. a e-kiri Valio Eesti AS-i tegevdirektorile. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määravat tähtsust sellel, et kostja töötas ISE-s eelarvestajana. Tegevjuhi lepingu p 8 järgi oli kostjal keelatud mistahes töötamine konkurendiks oleva ettevõtja juures. Kostja käsitlus, nagu võiks konkureerivaks tegevuseks pidada üksnes konkureeriva äriühingu tegevjuhina tegutsemist, on põhjendamatult kitsas.
9.5.Kostja märgib iseenesest õigesti, et TLS § 72 kohaselt saab tööandja kasutada töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisel õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Samas saab ülalkäsitletud OÜ Virgo ja Andre äriplaanist ning kostja 4. aprilli 2019. a e-kirjast Valio Eesti AS-i tegevdirektorile järeldada, et kostja on tegevjuhi lepingu p-st 8 tulenevaid kohustusi rikkunud tahtlikult (VÕS § 104 lg 5) või olnud enda ametikohta ja teadmisi arvestades vähemalt raskelt hooletu (VÕS 104 lg 4 ja TLS § 16 lg 2). Seega on rikkumine ringkonnakohtu hinnangul olnud süüline.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, nagu ei oleks kostja esile toonud ja tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada. Kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on (alternatiivselt) taotlenud leppetrahvi vähendamist.
10.1.Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (vt nt RKTKo 06.04.2018 2-15-3965/103, p 31). Leppetrahvi suuruse ebamõistlikkust tuleb hinnata eelkõige lähtuvalt sellest, mis eesmärgil leppetrahv lepingus kokku lepiti (vt ka RKTKo 06.04.2018 2-15-3965/103, p 32). Ühelt poolt võib leppetrahv olla võlgniku suhtes kohustuse täitmise sunnivahend (leppetrahvi preventiiv- ehk survefunktsioon) ning teiselt poolt võib leppetrahv täita lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsiooni (vt ka RKTKo 14.06.2005 3-2-1-66-05, p 13). Leppetrahv poolte vahel sõlmitud tegevjuhi lepingu p-s 8 on ringkonnakohtu arvates kokku lepitud eelduslikult mõlemat eesmärki silmas pidades, kuid eelkõige töötaja (kostja) võimaliku lepingurikkumise sanktsioneerimiseks (survefunktsioon). 10(12)
10.2.Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtuga, et lepingupoolte majandusliku seisundi kohta ei ole asjas VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks vajalikke andmeid ja tõendeid esitatud. Samas on hageja poolt nõutav leppetrahv töösuhte poolte (töötaja ja tööandja) õigustatud huve silmas pidades ebamõistlikult suur. Võlasuhtes loetakse VÕS § 7 lg 1 järgi mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Asja materjalide hulgas olevast U. Võimre arvamusest võib järeldada, et hagejal on tekkinud kostja rikkumise tõttu kahju saamata jäänud tulu näol. Samas ei ole kostja konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju täpset suurust võimalik käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal tuvastada. Maakohus ei ole samuti tuvastanud, milline on kõnealuse kahju suurus. Kostjalt nõutav leppetrahv võrdub kostja tegevjuhi lepingu järgse ühe kalendriaasta töötasuga. See on töölepingulises suhtes ringkonnakohtu hinnangul ebaproportsionaalselt suur summa, võrreldes eelkõige lepingus kokku lepitud kostja töötasuga. Samuti ei nähtu poolte väidetest, et konkurentsipiirangu järgimise eest oleks kostjale eraldi (lisa)tasu makstud. Hagejal on leppetrahvinõude kõrval ka teisi võimalusi enda õiguste kaitseks, mh saab tööandja TLS § 26 lg 2 järgi nõuda kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei kata. Sellise kahjunõude saab tööandja esitada TLS §- s 74 sätestatud piiranguid arvestades.
10.3.Lähtudes eelmärgitust, on hageja nõutav leppetrahv 36 000 eurot poolte huve kaaludes ringkonnakohtu hinnangul ebamõislikult suur ning kohus peab põhjendatuks vähendada seda VÕS § 162 lg 1 alusel 50% võrra, s.o 18 000 euroni. Ringkonnakohtu hinnangul on ka see summa töötaja jaoks piisavalt mõjus sanktsioon konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu rikkumise eest.
11.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 esimese lause ja lg 2 esimese lause alusel viivist alates 19. maist 2020 kuni leppetrahvi tasumiseni. Samas, kuna ringkonnakohus vähendab käesoleva otsusega leppetrahvi suurust, tuleb sellest lähtuvalt muuta ka viivisearvestust. Tegevjuhi lepingus ei ole pooled viivisemäära kokku lepitud, mistõttu on kostjal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Põhinõudelt 18 000 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 19. maist 2020 kuni käesoleva otsuse kuulutamiseni 6. novembril 2023 on viivisekalkulatori järgi (www.viivisekalkulaator.ee) 5473 eurot 74 senti. TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates 7. novembrist 2023 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras.
12.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 407 eurot 50 senti (kohtueelse õigusabikulu hüvitamiseks). Maakohus ei ole eksinud TLS § 26 lg 2 ega samasisulise VÕS § 161 lg 2 vastu. Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist leppetrahvi tasumise kohustuse täitmata jätmise tõttu (mitte konkurentsija ahvatlemiskeelu kokkuleppe rikkumise tõttu), ei tõusetu küsimust, kas nõutav leppetrahv katab kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju.
13.Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ning jättis menetluskulud sellest lähtuvalt TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning muudab TsMS § 173 lg 3 esimesest lausest lähtudes seetõttu menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS 11(12)
§ 163 lg 1 alusel. Käesoleva otsusega rahuldatakse hageja põhinõuded (36 407 eurot 50 senti) ligikaudu 51% ulatuses. Samas jääb hagi osaliselt rahuldamata üksnes põhjusel, et ringkonnakohus vähendab hageja leppetrahvinõuet VÕS § 162 lg 1 tuleneva kaalutlusõiguse alusel. Vaidluse põhiküsimus, s.o tegevjuhi lepingus sisalduva konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kehtivus ja selle rikkumine, laheneb hageja kasuks. Eelmärgitut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks ja õiglaseks jätta menetluskulud 20% ulatuses hageja ning 80% ulatuses kostja kanda.
14.Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega kostja menetluskulude rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks edasises menetluses tekkinud menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
15.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.