Kodumaa Kapitali HLÜ hagi X vastu võla ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. oktoobri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
5075 eurot 20 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Kodumaa Kapitali HLÜ 12782505), lepinguline esindaja CT
(registrikood
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Teet Lehiste Menetluse liik
Asja läbivaatamine 8. septembri 2023. a istungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. oktoobri 2022. a otsus osas, millega maakohus rahuldas Kodumaa Kapitali HLÜ põhinõude suuremas ulatuses kui 2192 eurot 88 senti ja vastava viivisenõude osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata.
Mõista Xlt Kodumaa Kapitali HLÜ kasuks välja 2192 eurot 88 senti.
2.3.Mõista Xlt Kodumaa Kapitali hoiulaenuühistu kasuks välja viivis 830 eurot 56 senti ajavahemiku 26.aprill 2019 – 5. oktoober 2023 eest ning alates 6. oktoobrist 2023 eelmises punktis nimetatud põhivõla tasumata osalt
2-19-8317 võlaõigusseaduse § 113 lõige 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
3.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
5.Menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Kodumaa Kapitali HLÜ (hageja) esitas 31. mail 2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4666,12 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise, viivisevõla 35,79 eurot ning seadusjärgses määras edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista need välja koos seadusjärgses määras viivisega.
1.2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja kuni 20. juulini 2017 hageja juhatuse liige. 13. aprillil 2016 toimunud hageja üldkoosolekul otsustati muuhulgas, et hageja juhatuse liikme tasu on 1300 eurot (bruto) ning et juhatuse liikme puhkus on 28 kalendripäeva. Hageja üldkoosolek ei määranud juhatuse liikmele puhkusetasu ega õigust kasutamata puhkuseosa hüvitisele. Hageja ja kostja vahel puudus kirjalik juhatuse liikme leping ning mistahes muud kokkulepped juhatuse liikme tasu ja puhkuse kohta.
1.3.8. mail 2017 saatis kostja hageja raamatupidajale e-kirja, milles palus hageja raamatupidajal arvestada juhatuse liikme tasuks 1500 eurot. Sellest tulenevalt sai kostja alates
1.aprillist 2017 juhatuse liikme tasu 1500 eurot (neto), kuigi otsuse kohaselt oleks kostjal olnud õigus saada juhatuse liikme tasu maksed 1044,80 eurot. Ajavahemiku 1. aprillist 2017 kuni 20. juulini 2017 eest maksti kostjale juhatuse liikme tasu kokku 5476 eurot, s.o 3 × 1500 eurot ning juulikuu eest 976 eurot, kuigi tegelik tasu pidi olema 3806,94 eurot, s.o 3 × 1044,80 eurot ning juulikuu eest 672,54 eurot. Seega maksti kostjale tema enda korraldusel juhatuse liikme tasu 1669,06 euro võrra rohkem kui kokku lepitud. Enamtasutud juhatuse liikme tasu pealt tuli hagejal tasuda ettenähtust enam tööjõumakse kokku 1191,60 eurot. Tulenevalt Ettenähtust rohkem tasutud juhatuse liikme tasu tõttu kandis hageja 2860,66 eurot kahju.
1.4.Hageja nõukogu 19. juuli 2017. a otsusega kutsuti kostja hageja juhatuse liikme ametikohalt tagasi 19. juuli 2017. a koosoleku protokollist nähtuvalt kutsus hageja nõukogu kostja juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise tõttu ametikohalt tagasi. Nõukogu otsusega otsustati, et kostjale ei määrata seoses tagasikutsumisega mistahes hüvitisi ega
2-19-8317 kompensatsioone. Kuigi hageja 13. aprilli 2016. a üldkoosoleku otsusega ei määratud juhatuse liikmele puhkusetasu ega õigust kasutamata puhkuse hüvitisele ning hageja nõukogu 19. juuli 2017.a otsusega otsustati, et kostjale ei maksta mistahes hüvitisi kostja ametiaja lõppemisel, maksis kostja 20. juulil 2017 endale kasutamata puhkuse hüvitist 1053,42 eurot (neto). Puhkuse hüvitiselt maksis hageja 752,05 eurot makse. Seega kandis hageja kostja täiendavate maksete tõttu 1805,47 eurot kahju.
1.5.Kostjal ei olnud õigust saada juhatuse esimehe tasu, sest teda ei valitud juhatuse esimeheks. Olukorras, kus juhatus on üheliikmeline, ei ole põhjendatud ega õigustatud maksta ainsale juhatuse liikmele oma töö korraldamise eest täiendavat tasu (s.o juhatuse esimehe tasu). Kui kostja leidis, et tema tasu ei vasta tema panusele, oleks ta pidanud hageja nõukoguga tasu läbi rääkima. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväited on kokkuvõttes järgmised: 1) Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud. 13. aprilli 2016. a hageja üldkoosolekul lepiti kokku, et juhatuse liikme tasu on 1300 eurot (bruto) ja juhatuse esimehe tasu 1900 eurot (bruto). Arvestades seadusest tulenevat juhatuse liikmete arvu miinimumnõuet (hoiulaenuühistu seaduse (HLÜS) § 34 lg 1) otsustati üldkoosolekul, et juhatuse tasudele kulub minimaalselt 4500 eurot (bruto) (1 900 + 2 × 1 300). Seega oli kostja kui juhatuse liikme kohustuseks vältida juhatuse liikmete tasude maksmist üle 4500 eurot (bruto). Kuna kostja ei ole seda summat ületanud, siis ei ole ta juhatuse liikme hoolsuskohustust rikkunud. 2) Kostjal oli õigus saada juhatuse esimehe tasu. Hageja asetas kostja olukorda, kus kostjat ei olnud võimalik juhatuse esimeheks nimetada. Kui nõukogu oleks järginud seaduse nõudeid ning nimetanud kostjale lisaks veel kaks juhatuse liiget, siis oleks hageja juhatus saanud valida kostja juhatuse esimeheks. Kuna hageja nõukogu tekitas õigusvastaselt olukorra, kus kostjat ei olnud võimalik juhatuse esimeheks määrata, ei saanud nõukogu enda rikkumine põhjustada kostjale kahjulikku tagajärge – jätta kostja juhatuse esimehe tasust ilma. 3) 2017. a juunini oli kostja hageja ainsaks juhatuse liikmeks. Seega tegi kostja ainuisikuliselt ära kolme juhatuse liikme töö. Sellises olukorras oli õigustatud kostjale juhatuse esimehele ette nähtud tasu maksmine. Kostja tegutses endale tasu määrates nõukogu esimehe Thomas Münchi heakskiidul. Nõukogu esimees nõustus kostja tasu suurusega, kuna kostja tegi kolme juhatuse liikme tööd üksinda. 4) Kostja korraldusel maksti kostjale juhatuse liikme tasu ühe kalendrikuu eest 1886,60 eurot (bruto). See tasu ei ületanud hageja üldkoosolekul vastu võetud otsusega määratud juhatuse esimehe tasu ja seega ei ole kostja saanud juhatuse liikme kohustuste täitmise eest tasu, mis oleks vastuolus hageja üldkoosoleku otsusega. 5) Hageja on tunnustanud kostja õigust saada juhatuse esimehe tasu. Hageja 2017. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et palgakulu oli 2017. aastal kokku 68 027 eurot ning hagejal oli kolm palgasaajat, kellest üks töötas töölepingu alusel ning kas olid juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmed. Isegi kui kõik kolm oleksid saanud võrdset palka, mis oleks 68 027 eurot ÷ 36 = 1889,60 eurot (bruto), oleks see olnud suurem kui kostja poolt saadud tasu 1886,60 eurot (bruto). Seega sisaldub viidatud palgakulus ka kostja palk, sh ajavahemiku 1. aprill 2017 – 20. juuli 2017 kõrgem palk. Hageja kinnitas 2017. a majandusaasta aruande, tunnistades sellega kostja õigust saada väljamakstud
2-19-8317 tasu. Majandusaasta aruande kinnitamisega loobus hageja oma vastuväidetest kostja tasu põhjendatuse kohta. 6) Hagiavalduses heidab hageja kostjale ette mitmeid ametikohustuste rikkumisi. Kostja hinnangul on need asjakohatud, kuna hageja esitas kostja vastu üksnes saadud tasu hüvitamise nõude. 7) Puhkusehüvitise nõue on alusetu. Hagiavalduses esitatu on puhkusehüvitise osas vastuoluline. Hageja väitel maksis kostja puhkusehüvitise endale ise välja, kuid sama punkti all olevast tabelist nähtub, et puhkusehüvitis maksti välja kostja korraldusel. Hageja ei põhjenda, millel tema väide põhineb. Samuti ei selgita hageja, millele ta tugineb väites, et kostja maksis endale 1053,42 eurot puhkusehüvitist. Hageja viitas hagi lisale 4, millest puhkusehüvitise maksmist ei nähtu. 18. juulil 2017 sõlmisid pooled kokkulepe, mis on käsitatav nõukogu otsusena. Kokkuleppe on allkirjastanud hageja nõukogu liikmed ja kostja. Kokkuleppest nähtub, et kostjal on õigus saada aastatel 2016 ja 2017 hüvitist kasutamata puhkuse eest. Seega, isegi kui kostjale oleks puhkusehüvitist makstud, leppisid pooled kokku, et kostjal on sellele õigus. 8) Arvestades, et kostjal oli õigus vaidlusaluseid tasusid saada, ei ole hagejale kahju tekkinud. Kuna hageja nõukogu ei nimetanud oma juhatusse seaduses nõutud arvu juhatuse liikmeid, sai hageja sellisest olukorrast isegi kasu, hoides juhatuse liikmetele makstavatelt tasudelt kokku. Seega on hageja nõuded vastuolus hea usu põhimõttega. Isegi kui hagejal on nõue kostja vastu, palub kostja jätta hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõike 2 alusel rahuldamata. Kostja ei nõustu hageja väitega, et hageja tasus kostja töötasult ettenähtust rohkem tööjõumakse. Isegi, kui hageja oleks tasunud rohkem tööjõumakse, on hagejal alusetult tasutud maksude osas tagasinõue riigi vastu. Kui hageja jätab riigilt alusetult tasutud maksud tagasi küsimata, siis on tegemist hagejast endast tuleneva kahjuga. VÕS § 139 kohaselt tuleks hageja kahjuhüvitise nõuet vähendada vähemalt enamtasutud tööjõumaksude, s.o 1943,65 euro ulatuses (1191,60 + 752,05) ning jätta selliselt summalt arvestatud viiviste nõue rahuldamata. 9) Hageja ja kostja vahel 18. juulil 2017 sõlmitud kokkulepe on kostja hinnangul käsitletav nõukogu otsusena. Kokkuleppest nähtub, et kostjal oli õigus saada lahkumishüvitist 4500 eurot (bruto). Nimetatud hüvitist ei ole hageja kostjale senini tasunud. Seega on hagejal kostja ees täitmata kohustus 4500 eurot (bruto). Hageja kinnitas hagiavalduses p-des 1.2-1.3, et alates 13. aprillil 2016 (üldkoosoleku otsuse alusel) oli juhatuse liikmel õigus saada juhatuse liikme tasu 1300 eurot (bruto), s.o 1044,80 eurot (neto). Kostja sai ajavahemiku aprill 2016 – november 2016 eest juhatuse liikme tasu 1000 eurot ja ajavahemiku detsember 2016 – märts 2017 eest 1002 eurot, s.t kostjal on saamata 8 × 44,80 eurot + 4 × 42,80 eurot, s.o 529,6 eurot. Seega on kostjal hageja vastu saamata jäänud juhatuse liikme tasu nõue suurusega 529,6 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 31. oktoobri 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4666,12 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 35,79 eurot ajavahemiku 26. aprill 2019 – 30. mai 2019 eest ning seadusjärgses määras edasiulatuva viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest s.o 31. maist 2019 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud.
3.1.Maakohus tuvastas, et hageja on 14. jaanuaril 2015 asutatud hoiu-laenuühistu, kelle üheks juhatuse liikmeks alates asutamisest kuni 20. juulini 2017 oli kostja. Lisaks kostjale kuulusid hageja juhatusse erinevatel ajavahemikel järgmised isikud: - KK ajavahemikul 14.01.2015–24.08.2015;
2-19-8317 - RK ajavahemikul 14.01.2015–28.11.2016; - KA alates 24.05.2017; - KK ajavahemikul 21.07.2017–04.07.2019; - KE alates 19.10.2020.
3.1.1.13. aprillil 2016 toimus hageja liikmete üldkoosolek, kus muu hulgas otsustati, ,et hageja juhatuse liikmete tasu on 1300 eurot (bruto) ning et juhatuse liikme puhkus on 28 kalendripäeva. Sama otsusega otsustati, et juhatuse esimehe tasu on 1900 eurot (bruto) kuus.
3.1.2.8. mail 2017 saatis kostja hageja raamatupidajale e-kirja, milles palus hageja raamatupidajal arvestada kostja tasuks 1500 eurot. Alates 1. aprillist 2017 kuni kostja juhatuse liikme ametiaja lõppemiseni 20. juulil 2017 maksti kostjale juhatuse liikme tasu kogusummas 5476 eurot, s.o 3 × 1500 eurot ja juulikuu eest 976 eurot.
3.1.3.Kostja kutsuti hageja juhatuse liikme ametikohalt tagasi hageja nõukogu 19. juuli 2017. otsusega. Nõukogu ei määranud kostjale lahkumishüvitist. Kostja ei vaidlustanud enda tagasikutsumist. Kostja kandis 20. juulil 2017 endale üle kasutamata puhkuse hüvitise 1053,42 eurot (neto). Puhkusehüvitiselt tasus hageja 752,05 eurot makse.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutab tulundusühistu juhatuse liige oma kohustuse rikkumisega ühingule tekitanud kahju eest tulundusühistu seaduse (TÜS) § 631 lg 2 järgi. Vastutuse aluseid täpsustab äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: - juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); - osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); - rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); - juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).
3.3.Maakohus leidis, et kostja on oma tegevusega hageja juhatuse liikmena enda huvides ära kasutanud oma erilist usaldusseisundit, kuritarvitades talle antud volitusi. Kostja rikkus hageja juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning raamatupidamise korraldamise kohustust, andes hageja raamatupidajale alusetult korralduse määrata kostjale alates 1. aprillist 2017 juhatuse liikme igakuiselt maksmisele kuuluva tasu suuruseks 1500 eurot, kuigi vastavalt hageja liikmete üldkoosoleku otsusele oli juhatuse liikme tasu määratud 1300 eurot (bruto). Samuti kandis kostja juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes endale üle puhkusehüvitise 1053,42 eurot. Kostja rikkumine seisneb selles, et ta eelistas isiklikke huve hageja ärihuvidele. Maakohtu hinnangul pidi kostja ette nägema, et vastavate korralduste andmistega võib tekkida hagejale otsene varaline kahju.
3.4.Vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas kostja täitis ühe või mitme juhatuse liikme rolli. Maakohtu hinnangul ei ole vaidlust selle üle, kas juhatuse liikme tasu vastas juhatuse liikme panusele, vaid selle üle, kas juhatuse liikmel oli õigus ise oma tasu muuta. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kostjal oli õigust saada juhatuse esimehe tasu.
3.5.19. juuli 2017. a hageja nõukogu koosoleku protokollist nähtuvalt otsustas nõukogu üheselt, võttes muu hulgas arvesse kostja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise põhjuseid, mitte määrata kostjale mistahes hüvitisi ega kompensatsioone seoses tema hageja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisega. Kostja ei vaidlustanud 19. juulil 2017 vastuvõetud hageja nõukogu otsust enda hageja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise ega ka muus osas.
3.6.Maakohus leidis, et kostja tekitas juhatuse liikme kohustuste rikkumisega hagejale 4666,12 eurot kahju, mis koosneb ajavahemikul 1. aprill 2017 – 20. juuli 2017 alusetult enammakstud juhatuse liikme tasust 1660,06 eurot, sellelt tasutud maksudest 1191,60 eurot, alusetult makstud puhkusehüvitisest 1053,42 eurot ja sellelt tasutud maksudest 752,05 eurot.
2-19-8317 Maakohus mõistis kostjalt välja seadusjärgses määras viivise põhivõlalt. Hageja viivisenõue on põhjendatud alates 26. aprillist 2019, mil hageja sai kätte kostja võlanõude, kuni hagiavalduse esitamiseni 30. mail 2019, s.o 35,79 eurot ja sealt edasi seadusjärgses määras kuni nõuete lõpliku tasumise kuupäevani.
3.7.Maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse vastuväide ei ole põhjendatud. 18. juuli 2017. a kokkulepet ei saa pidada nõukogu otsuseks ega kokkuleppeks juhatuse liikme tasu määramise kohta. Nõukogu otsusel on kindlad vorminõuded, mida antud juhul ei täidetud. Dokumendil on välja toodud, et: „Otsuse täpse sõnastuse annab nõukogu hiljemalt 19. juulil 2017.“ 18. juuli 2017. a otsuse vastuvõtmisel ei järgitud nõukogu koosoleku kokkukutsumise korda, samuti ei järgitud seaduses ega põhikirjas sätestatud tingimusi, mille esinemise korral oleks saanud hageja nõukogu teha otsuse ilma koosolekut kokku kutsumata.
3.8.19. juulil 2017 vastu võetud hageja nõukogu otsust ei ole kostja enne kohtumenetlust vaidlustanud. Maakohus jättis kostja vastuväiteid nõukogu otsusele tähelepanuta ega andnud hinnangut otsuse kehtivusele.
3.9.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja nõuded rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostjale juhatuse liikme ülesannete täitmise eest makstav tasu suurus tulenes hageja 13. aprilli 2016 üldkoosoleku otsusest. Seetõttu on maakohus ebaõigesti jätnud hindamata, kas tasu oli mõistlik ega arvestanud, et tasu kokkuleppe puudumise tõttu oli tasu suurus käsitatav lahtise tingimusena. 13. aprilli 2016. a üldkoosoleku otsuse p-s 4.1 ei kehtestatud juhatuse liikmete tasu suurust ega maksmise korda, vaid anti hageja toonasele nõukogule üksnes volitus kostja poolt kirjeldatud tingimustel juhatuse liikmetega lepingute sõlmimiseks. TÜS § 57 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse nõukogu olemasolu korral nõukogu otsusega. Kostjal sai tekkida õigus mõistlikule tasule vastavalt VÕS § 627 lg-tele 1 ja 2 tulenevalt üksnes käsundilaadsest õigussuhtest.
4.2.Kostjale makstav mõistlik tasu 1500 eurot (neto) ei ületanud juhatuse liikmete tasude eelarvet; see oli mõistlikus vastavuses kostja töökoormusega, kuivõrd kostja täitis üksi kolme juhatuse liikme ülesandeid. Kostjaga sõlmimata jäetud juhatuse liikme lepingu tasu 1300 (bruto) ei olnud konkurentsivõimeline.
4.3.Maakohus tuvastas ekslikult, et 18. juuli 2017. a hageja nõukogu liikmete poolt allkirjastatud kokkulepe ei ole käsitatav nõukogu otsusena. Maakohus ei ole oma järeldusi põhjendanud ega võtnud seisukohta kostja vastuväidete kohta ning on vaidlusalust kokkulepet vastuoluliselt hinnanud. Hageja ei ole tuginenud faktilistele asjaoludele ega esile toonud, milles seisneb 18. juuli 2017. a otsuse vastuolu hageja põhikirjaga. Kuna hageja nõukogu tegutses kostja juhatusest tagasikutsumise hetkel kaheliikmelises koosseisus, pidanuks maakohus tuvastama, et 18. juuli 2017. a kokkuleppes sisalduv vastab nõukogu otsusele kehtestatud kõikidele tingimustele ja tegemist on hageja nõukogu tahteavaldusega tuua kaasa õiguslikke tagajärgi. Arvestades, et hageja nõukogu koosolekute kokkukutsumine võis toimuda ükskõik millisel viisil ning erisusi 18. juuli 2017 koosoleku kokkukutsumisega võrreldes 19. juuli2017 koosolekuga ei tuvastatud, siis on maakohtu hinnang 18. juuli 2017 koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise kohta vastuoluline. Otsuse sõnastuse valik tulenes üksnes vajadusest täpsustada kasutamata puhkusepäevade arvu ja sellest tuleneva rahalise hüvitise suurust, mis ei olnud 18. juuli. 2017 otsuse tegemise hetkel teada.
2-19-8317
4.4.Maakohus on jätnud ekslikult tuvastamata, et kostjal oli õigus kasutamata jäänud puhkusepäevade hüvitamiseks ja lahkumishüvitise saamiseks, ning jättis seetõttu ebaõigesti kostja tasaarvestuse avalduse lahendamata. Maakohus pidanuks tuvastama 18. juuli 2017 nõukogu otsusest tulenevad kostja puhkuse- ja lahkumishüvitise nõuded. Alternatiivselt tulenes õigus puhkusetasule VÕS § 627 lg-st 2 koostoimes hageja praktikaga. Enne kostja juhatusest tagasikutsumist KAga sõlmitud juhatuse liikme leping võimaldas kasutamata jäänud puhkuse hüvitamist rahas. Sellist tasustamise praktikat on hageja kohaldanud enne ning pärast kostja juhatuse liikme volituste lõppemist.
4.5.Maakohus on jätnud tuvastamata kostja saamata jäänud juhatuse liikme tasu nõude 529,60 eurot ajavahemiku 2016. a aprill kuni november ning ajavahemiku 2016. a detsember kuni 2017. a märts ning jätnud ebaõigesti sellega tasaarvestuse lahendamisel arvestamata.
4.6.Maakohus kvalifitseeris ekslikult kostjale enammakstud juhatuse liikme tasult arvestatud tööjõumaksude nõude kahjuna, kuivõrd hagejal tekib õigus nõuda riigilt maksude tagastamist kostjale ebaõigesti makstud tasudelt. Samuti rahuldas maakohus ebaõiges ulatuses hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja põhinõude suuremas ulatuses kui 2192,88 eurot ja vastava viivisenõude osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda.
7.Maakohus tuvastas asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mis on kajastatud otsuse p-des 3.1–3.1.2 ja mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ning mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel.
8.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja õigus juhatuse liikme tasule tulenes hageja üldkoosoleku 13. aprilli 2016. a otsusest.
8.1.TÜS § 57 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse nõukogu olemasolu korral nõukogu otsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lg 2 järgi on juriidilise isiku organi otsus tühine, kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet. Kohtupraktikas on selgitatud, et avaliku huvi tõttu kehtestatud säteteks tuleb lugeda ka ühingu organite struktuuri ja nende pädevuse jaotuse kohta seadusest tulenevaid imperatiivseid sätteid. TsÜS § 31 lg 3 kohaselt nähakse eraõigusliku juriidilise isiku organi pädevus ette seaduse ja põhikirjaga või ühingulepinguga. Juriidilise isiku organi pädevust ei või üle anda muule organile ega isikule. Eelnimetatud normide eesmärk on tagada õiguskindlus ja selgus juriidilise isiku organi ülesannete ja pädevuse jaotuse osas. Ühtlasi tähendab see, et organil puudub pädevus küsimustes, milles see on seadusega välistatud (RKTKo 09.06.2021, 2-182243, p 31.2).
8.2.Eelnevast tuleneb, et kui tulundusühistul on nõukogu, saab juhatuse liikme tasu otsustada üksnes nõukogu ning üldkoosoleku otsus selles küsimuses on tühine. Praegusel juhul on tuvastatud, et hagejal oli 2016. a aprillis nõukogu olemas. Seega ei saanud üldkoosolek sel ajal juhatuse liikme tasu üle kehtivalt otsustada ning üldkoosoleku otsus selle kohta on tühine.
8.3.Riigikohus on selgitanud, et äriühingu juhatuse liikmetel, kes tegutsevad nn võõrorgani põhimõttel (olemata ise samal ajal osanikeks või aktsionärideks), on vähemalt üldjuhul õigus
2-19-8317 saada oma tegevuse eest tasu (RKTKo nr 03.10.2018, 2-15-18186, p 15). Kohtupraktikas on selgitatud, et kui juhatuse liikmele tasu ei ole määratud ning asjaoludest tulenevalt on tasu saamine mõistlik, võib juhatuse liikmel olla õigus saada tasu kooskõlas VÕS § 627 lg-tega 1 ja
2.Kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Juhatuse liikme mõistlikuks tasuks saab lugeda tasu, mille suurus vastab ametisuhtest tulenevate kohustuste täitmise kohas sarnaste ülesannete täitmise eest tavaliselt makstavale tasule, arvestades seejuures konkreetse ühingu majanduslikku olukorda (Tallinna RgKKo 17.03.2023, 2-19-3390, p 14). Kohtupraktikas on mõistlikuks peetud sellist tasu, mida on arutatud ja peetud sobivaks liikmete üldkoosolekul vaatamata sellele, et koosolek tasu üle kehtivalt ei otsustanud (samas, p 15).
8.4.Kolleegium leiab, et praeguses vaidluses esile toodud asjaoludel tuleb mõistliku tasu määramisel lähtuda eelkõige tasust, mida 13. aprilli 2016. a ühistu üldkoosolek arutas, s.o 1300 eurot (bruto). Üldjoontes sellises suuruses kostja oma ametiaja jooksul tegelikkuses ka tasu sai.
8.5.Nõustuda ei saa erinevate kostja kaalutlustega, miks pidi tasu olema suurem. Kostjal ei tekkinud õigust suuremale tasule põhjusel, et juhatuse liikmeid oli vähem kui kolm. Üldkoosoleku otsuse mõttele ei vasta kaalutlus, et kui üldkoosolek hindas sobivaks tasuks 1300 eurot bruto, siis tuli lähtuda kolmeliikmelise juhatuse palgafondist. Tõendamata on kostja väide, et juhatuse liikme tasu 1300 eurot (bruto) ei olnud konkurentsivõimeline. Isegi kui nõukogul oli raske sellise tasuga sobivaid kandidaate leida, et saa sellest järeldada, et tasu ei olnud mõistlik ega konkurentsivõimeline. Kostja ei ole esile toonud juhatuse liikme tööülesandeid ega esitanud võrreldavate parameetritega tööülesannete eest makstavat keskmist mõislikku tasu. Seda teha oleks tõenäoliselt võimatu, sest juriidilise isiku juhtimiseks vajalikud tööülesanded on äärmiselt erinevad ja erinevad on ka ettevõtjate võimalused tasu maksta. Selles olukorras saab kohus mõistliku tasu määrata eelkõige üldkoosolekul arutatud ja sobivaks peetud tasust lähtudes.
8.6.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et mõistlik tasu VÕS § 627 lg 2 järgi sisaldab ka õigust puhkusetasu ning ametisuhte lõppemisel kasutamata puhkuse hüvitisele. Juhatuse liikmel tekib õigus puhkusetasule üksnes siis, kui temaga sõlmitakse juhatuse liikme leping ning selles eraldi kokku lepitakse. Juhatuse liikmete võrdse kohtlemise põhimõte on üldine ning sellest ei tulene, et kui mõne juhatuse liikmega on sõlmitud leping, siis laienevad selle tingimused ka neile juhatuse liikmetele, kellega lepingut sõlmitud ei ole.
9.Maakohus tuvastas õigesti, et kostjale maksti tema enda korraldusel juhatuse liikme tasu 1669,06 euro võrra rohkem kui mõistlik tasumäär 1300 eurot (bruto). Samuti maksis kostja endale alusetult kasutamata puhkuse hüvitist 1053,42 eurot. Sellega tekitas kostja hagejale 2722,48 eurot kahju. Alusetult ülekantud tasudelt pidi hageja maksma tööjõumakse 1191,60+752,05=1943,65 eurot. Kokku on hageja kahju 4666,13 eurot.
10.Maakohus on õigesti tuvastanud ülejäänud kahjunõude eeldused ning selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
11.Kolleegium leiab, et kostjalt nõutavat kahjuhüvitist tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 ja 2 järgi. VÕS § 139 lg 1 ja 2 järgi kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata, vähendatakse kahjuhüvitist vastavas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul oleks hageja saanud pärast rikkumise avastamist esitada maksuhaldurile tagastusnõude alusetult makstud tasult arvestatud tööjõumaksude tagasi saamiseks. Tagastusnõude esitamisel oleks maksuhaldur saanud otsustada, kas on alust tagastada hagejale hagis nõutavad tööjõumaksud ning maksude tagastamisel oleks hageja kahju vähenenud.
2-19-8317
11.1.Maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 lg 1 järgi maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lõige 1) tekkinud enammakse. MKS § 89 lg 1 järgi, kui maksukohustuslane enne maksusumma määramise aegumist (§ 98) avastab, et esitatud deklaratsioonis esinevad vead ning seetõttu on deklareeritud maksusumma väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast maksusummast, teavitab ta sellest viivitamata maksuhaldurit kirjalikult. MKS § 107 lg 3 järgi võib maksuhaldur nõuda tagastusnõude esitajalt nõude tõendamist. MKS § 50 lg 2 järgi, kui menetlustähtaeg on mõjuval põhjusel mööda lastud, võib maksuhaldur oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada.
11.2.Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et ta oleks saanud MKS § 89 lg 1 nimetatud tagastusnõude esitada üksnes pärast seda, kui praeguses tsiviilasjas oleks tuvastatud juhatuse liikmele makstud tasude alusetus. Kui juhatuse liikmel ei olnud mingis ulatuses õigust tasule tekkinud, oli tasu maksmine talle alusetu algusest peale sõltumata kohtulahendi tegemisest. Sel juhul ei olnud tegemist mitte juhatuse liikme tasuga, mis on maksustatav, vaid alusetu rikastumisega.
11.3.Seadus ei sätesta, et maksumaksja peaks ja saaks maksu tagastusnõude esitamisel juhatuse liikmele üle antud raha õiguslikku alust tõendada üksnes jõustunud kohtulahendiga. MKS § 107 lg 3 järgi võib maksuhaldur nõuda selleks ükskõik mis vormis tõendeid. Hagejal ei olnud ühtegi takistust, et esitada kohe pärast rikkumise avastamist tööjõumaksude tagastusnõue. Praegusel juhul on hageja ise möönnud, et ta ei ole tänaseni tagastusnõuet esitanud. Sellega jättis hageja tegemata kahjuhüvitise vähendamiseks vajalikud toimingud, mille tegemist võis temalt mõistlikult oodata VÕS § 139 lg 2 mõttes.
11.4.Kahjuhüvitise vähendamist ei välista kolleegiumi hinnangul see, et tähtaeg tagastusnõude esitamiseks võib olla möödunud ja tähtaega ei ole võimalik enam ennistada (MKS § 50 lg 2). Hoolsa tegutsemise korral oleks hageja saanud esitada tagastusnõude kohe pärast rikkumise avastamist. Samas tuleb märkida, et hageja ei ole ka selgelt määratlenud, millal tema arvates tagastusnõude esitamise tähtaeg möödus, ega esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks hinnata võimalikku tähtaja ennistamist.
11.5.VÕS § 139 lg 1 ja 2 järgi tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis kahjunõude vähendamata enam tasutud tööjõumaksude, s.o 1943,65 euro võrra ning jätab rahuldamata hageja nõuded sellelt summalt arvestatud viivise saamiseks. Kahjuhüvitise suuruseks jääb 2722,48 eurot.
12.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et nõukogu liikmete ja kostja 18. juuli 2017. a kokkuleppest ei tulenenud kostjale rahalisi nõudeid.
12.1.18. juuli 2017 allkirjastasid nõukogu liikmed TM ja TL ja kostja kokkuleppe (dtl 93). Kokkuleppe järgi otsustati kostja tagasi kutsuda ja maksta talle kompensatsiooniks kolme kuu töötasu ja kasutamata puhkusehüvitis. Selle dokumendi õiguslike tagajärgede hindamisel ei ole määrav, et see on pealkirjastatud kui kokkulepe, mitte otsus. Kui kõik nõukogu liikmed on dokumendi allkirjastanud ja see sisaldab tahteavaldusi nõukogu pädevuses olevas küsimuses, ei takista dokumendi pealkiri selle käsitamist nõukogu otsusena. Kolleegium nõustub kostjaga, et otsuse vastuvõtmise korra rikkumisele viitavaid asjaolusid menetluses esile toodud ei ole. Seega tuleb hinnata selle dokumendi õiguslikke tagajärgi.
12.2.Dokumendis avaldavad asjaosalised, et „Otsuse täpse sõnastuse teeb nõukogu hiljemalt
19.juulil 2017“. Pooled vaidlevad, kas sellest klauslist tulenes, et tegu oli üksnes kavatsuste fikseerimisega või soovis nõukogu luua koheseid õiguslikke tagajärgi. Kokkuleppe koostamise asjaolusid selgitasid pooled täiendavalt ringkonnakohtu istungil.
2-19-8317
12.3.Mõlemad pooled möönavad, et dokumendi koostamisele eelnes mitmetunnine kohtumine, kus arutati nõukogu etteheiteid kostja tööle. Muuhulgas peeti läbirääkimisi selle üle, kas kostjale makstakse lahkumishüvitist. Et kokkuleppes on viidatud 13. aprilli 2016. a üldkoosoleku otsusele, saab järeldada, et asjaosalised uskusid ekslikult, et kostja tasustamise tingimused tulenesid üldkoosoleku otsusest. Üldkoosoleku protokollist nähtub, et üldkoosolekul peeti sobivaks tingimust, et „kui juhatuse liikme lahkumine toimub ettevõtte initsiatiivil ja juhatuse liige on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega, siis saab juhatuse liige lahkumishüvitist kolme kuu tasu ulatuses“.
12.4.Juhatuse liikme tagasikutsumine ja talle lahkumishüvitise maksmise on nõukogu otsustuspädevuses ega vaja kehtivuseks kokkulepet juhatuse liikmega. Teiselt poolt võib nõukogu juhatuse liikmega kokku leppida juhatuse liikme tasu, sealhulgas lahkumise korral makstava hüvitise ning sellisest kokkuleppest võib õigustatud isikul tekkida nõudeõigus.
12.5.Maakohus tuvastas, et järgmisel päeval, 19. juulil 2017, tegi nõukogu otsuse kostja tagasikutsumiseks teistsugustel tingimustel (dtl 53). Selles otsuses avaldas nõukogu, et tagasikutsumise põhjuseks on kostja erinevad rikkumised juhatuse liikme ülesannete täitmisel. Sellest võib järeldada, et vähemalt nõukogu liikmete arvates ei toonud eelmisel päeval koostatud kokkulepe kaasa siduvaid tagajärgi. Kostja on samas selgitanud, et tema sai aru, et
18.juulil 2017 jõudis ta nõukogu liikmetega kokkuleppele, kuid otsuse vormistamine lükati edasi, et saada raamatupidamisest andmeid kasutamata puhkusehüvitise kohta ja et saada juriidilist kindlust.
12.6.18. juuli 2017. a otsust tuleb tõlgendada vastavalt VÕS §-st 29 lg-tes 1–5 toodud tõlgendamisreeglitele. Pooled on esile toonud, et kostja ja nõukogu mõistsid kokkuleppe tähendust erinevalt. Et kumbki pool ei pidanud teise poole kasutatud tähendust teadma (VÕS § 29 lg 3), tuleb kokkulepet tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
12.7.Kolleegiumi hinnangul võis lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõista kokkulepet selliselt, et pooled ei soovinud sellega veel kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Kuna mõlemad pooled uskusid ekslikult, et juhatuse liikme tasu tingimused tulenevad 13. aprilli 2016. a üldkoosoleku otsusest ja muuhulgas, et juhatuse liikme vabastamisel ettevõtte initsiatiivil tekib juhatuse liikmel õigus lahkumishüvitisele, ei olnud neil sel kohtumisel põhjust lahkumishüvitises eraldi kokku leppida. Kohtumise eesmärki tuli mõista eelkõige selliselt, et nõukogu kuulas ära kostja selgitused etteheidetavate rikkumiste kohta ning pooled fikseerisid, et nad on põhimõtteliselt ühisel arvamusel. Nõukogu meelemuutus järgmisel päeval tuli kostjale kahtlemata ebameeldiva üllatusena, kuid nõukogu ei rikkunud sellega endale võetud kohustusi.
13.Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et kostjal ei ole hageja vastu VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestatavat nõuet, mis tuleneb saamata jäänud juhatuse liikme tasust 529,60 eurot ajavahemikel 2016. a aprill kuni november ning 2016. a detsember kuni 2017. a märts. Hageja 11.04.2022 seisukoha lisast 2 nähtub, et viidatud ajavahemikel on kostjale makstud igakuiselt netos vähem, kui kostja pidi 13. aprilli 2016 üldkoosoleku otsuse järgi määratud mõistliku tasuna saama. Kostja on saanud juhatuse liikme tasu ajavahemiku 2016. a aprill – 2016. a november eest 1000 eurot kuus ja ajavahemiku 2016.a detsember – 2017. a märts eest 1002 eurot kuus, st kostjal on saamata 8 × 44,80 + 42,80 eurot, s.o 529,60 eurot. Hageja ei ole esile toonud, et tasu alandamiseks oleks olnud mingeid põhjusi. Kostja tasaarvestuse vastuväide on 529,60 euro ulatuses põhjendatud. VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. Kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise suurus on 2722,48 - 529,60 = 2192,88 eurot.
14.Hageja nõudis kostjalt seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg 2 järgi alates 26. aprillist 2019, mil kostja sai kätte hageja kahju hüvitamise nõudekirja. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on
2-19-8317 muutunud sissenõutavaks viivis 830,56 eurot (viivisekalkulaator.ee). Kolleegium mõistab kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise ning edasiulatuva viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni võla tasumiseni Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb haginõudest ligikaudu poole rahuldamise tõttu jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Meeli Kaur, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.