3.Teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tuvastada Swedbank AS-i 23.11.2020 avalduse, millega avaldaja ütles üles X-ga sõlmitud arvelduskonto lepingu (konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX) ja sellega seotud teleteenuste lepingu, tühisus.
5.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Swedbank AS-i kanda.
6.Harju Maakohtu 26.03.2020 määrusega seatud hagi tagamise abinõu kehtib lõpplahendi jõustumiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
2-21-4740 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas hagiavalduse, milles palub tuvastada, et kostja poolt hagejale 23.11.2020 edastatud ülesütlemisavaldus on tühine ning kostja ja hageja vahel sõlmitud arvelduskonto leping ja sellega seotud teleteenuste leping ei ole lõppenud. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Arvelduskonto lepingu alusel kasutab hageja kostja pangas arvelduskontot nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Arvelduskontoga seotud teleteenuste lepingu alusel kasutab hageja kostja interneti- ja telefonipanka. Lepingud on sõlmitud tähtajatult. 13.11.2020 teavitas kostja, et muudab teleteenuste lepingut, määrates alates 16.11.2020 internetipanga ülekannete limiitideks 1000 eurot päevas ja 4000 eurot kuus. 23.11.2020 teatega ütles kostja üles kõik hagejaga sõlmitud lepingud, sh arvelduskonto lepingu ja sellega seotud teenuste lepingud alates 05.04.2021. Ülesütlemise õigusliku alusena viidati arvelduskonto lepingu tingimuste punktidele 13.3 ja 13.6, mille kohaselt võib pank lepingu korraliselt üles öelda, teatades eraisikust kliendile ette kaks kuud ning arvelduskonto lepingu ülesütlemisel on pangal õigus lõpetada kõik teised panga ja kliendi vahel konto käsutamiseks sõlmitud lepingud.
3.Kostja põhjendas lepingute lõpetamist viimastel aastatel jõustunud mitmete siseriiklike ja rahvusvaheliste regulatsioonidega, mis seavad pankadele kohustuse rakendada kliendisuhte osas erinevaid hoolsusmeetmeid ning kohustuse hinnata võimalikke klientidega seotud riske ning et pank on muutnud oma riskipoliitikat. Muid sisulisi põhjuseid kostja ei esitanud. Hageja 23.02.2021 kaebust kostja ei rahuldanud.
4.Kostja põhjendused olid üllatuslikud. Hageja on selgitanud kostjale nii vara päritolu kui selle kasutamist ja seost igapäevavajadustega, täiendavaid päringuid kostja selle teema kohta ei esitanud. Muude tehingute osas ei ole hageja kostjalt saanud ühtegi päringut. Hageja on pöördunud kõigi teiste Eestis põhimakseteenuseid osutavate krediidiasutuste poole (AS SEB Pank, AS LHV Pank, AS TBB Pank, AS Citadele banka Eesti filiaal, Coop Pank AS, Luminor Pank AS), kuid kõik on keeldunud hagejaga põhimakseteenuste osutamise lepingute sõlmimisest. Seega ei ole hagejal alternatiivset mõistlikku võimalust makseteenuselepingu sõlmimiseks ja pangas arvelduskonto omamiseks. Arvelduskonto ja sellega seotud teleteenuste lepingu (internetipank, mobiilipank) olemasolu on hageja jaoks hädavajalik. Tänapäevases maailmas sularaha
2-21-4740 tähtsus järjest väheneb ning paljude oluliste kaupade ja teenuste eest ei olegi võimalik sularahaga tasuda.
5.Lepingute lõpetamine piirab oluliselt hageja põhiõigusi, arvelduskonto (ja pangakaartide) puudumine lõikab ta sisuliselt ühiskonnast välja ning ta lakkab olemast täisväärtuslik ühiskonna liige. Asjaolule, et makseteenus on elutähtis teenus ning selle piiramise puhul on tegemist isiku põhiõiguste olulise piiramisega, on osundanud õiguskantsler 10.03.2020 rahandusministrile saadetud märgukirjas. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostjal puudub teenuse osutamise kohustus. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lõige 9 sisaldab eeldust, st krediidiasutustel on õigus klienti valida. Lepingu ülesütlemise alused on sätestatud seaduses ja märgitud pooltevahelise arvelduskontolepingu tingimustes 13.3 ja 13.6. Makseteenuste turg on Euroopa Liidus avatud ning teenuse mittesaamise põhjus teatud teenuspakkujatelt on tõenäoliselt seotud eelkõige hageja kõrge riskiga. Lepingutingimused, mis olid ülesütlemise aluseks, ei ole tühised ega nende rakendamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
8.Kostjal peab olema võimalik rahapesuriske maandada. Kostjal on õigus õigussuhteid korraliselt lõpetada lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt (põhiseaduse § 32 lõike 2 1. lause, võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lõige 1 ja § 9 lõige 1, KAS § 89 lõige 9), rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 10 lõike 3 kohaselt määrab kohustatud isik (antud juhul krediidiasutus) selle, milliste isikutega ta soovib ärisuhteid vältida. Lisaks eelnevale on seaduses sätestatud üldine korralise lõpetamise alus (VÕS § 186 punkt 6, § 195) ja seda võimalust on veel eraldi rõhutatud makseteenuste osas (VÕS § 720 lõige 2). Korraline ülesütlemine ei eelda põhjenduste esitamist (KAS § 89 lõige 92). Rahapesualased avalik-õiguslikud nõuded on ülimuslikud eraõiguslike kohustuste ees. Kostja riskiisu valikuvabadus on finantsteenuste turul riskide juhtimiseks ning usalduse säilitamiseks äärmiselt vajalik ja kaalub üles hageja võimalused teenuste saamiseks. Põhimakseteenuse osutamise kohustus ei ole absoluutse iseloomuga ja seda on proportsionaalne piirata rahapesu tõkestamise eesmärgil. Isegi, kui kostjal oleks teenuse osutamise kohustus, oleks hageja õiguste kahjustamine välistatud põhjusel, et hageja saab kasutada teisi teenusepakkujaid.
9.Hagejal on olemas konto YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY makseteenuse pakkuja Paysera LT UAB juures. Samuti on hagejal konto CCCCCCCCCCCCCCCCCCC Šveitsi pangas Postfinance AG.
10.Kliendisuhte lõpetamise tingisid mitmed hagejaga seotud asjaolud kogumis, mis ei vastanud kostja riskiisule. Hageja kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud: Harju Maakohtu menetluses oli kriminaalasi nr X-XX-XXXX hageja süüdistuses KarS § 394 lõike 2 punkti 3 (rahapesu suures ulatuses) järgi (kohus lõpetas kriminaalmenetlus seoses menetluse mõistliku aja möödumisega); negatiivsed meediakajastused seoses maksukuritegudega Soome Vabariigis (kuna uuritav kuritegu oli menetluse ajaks aegunud, mõistis Helsingi linnakohus hageja 2016. a õigeks) ja Eestis (Põhja ringkonnaprokuratuur süüdistas hagejat maksukuriteos). Kostja ei heida hagejale ette kuritegelikku tegevust, vaid hindab hagejaga seotud riske (mh on kostjal kohustus
2-21-4740 teostada meediamonitooringut) ning teha tuvastatud riskide (risk, kui ebasoodsa sündmuse esinemise võimalus ehk tõenäosus) alusel otsuseid.
11.VÕS § 720 lõige 2 ja KAS § 89 lõige 9 koostoimes ei ole põhiseadusega vastuolus. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas kohaldatud hagi tagamsie abinõu ega määranud rahaliselt kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
13.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: poolte vahel on sõlmitud arvelduskonto leping, mille alusel kuulub hagejale ja hageja kasutab kostja pangas arvelduskontot XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Samuti on hageja ja kostja vahel sõlmitud (arvelduskontoga seotud) teleteenuste leping, mille alusel hageja kasutab kostja interneti- ja telefonipanka. Lepingud on sõlmitud tähtajatuna; 13.11.2020 teavitas kostja hagejat, et muudab hagejaga sõlmitud teleteenuste lepingut, määrates alates 16.11.2020 internetipanga ülekannete limiite panga üldtingimuste punkti 11.2.5 ja teleteenuste lepingu tingimuste punkti 5.1 alusel; 23.11.2020 teatega ütles kostja üles kõik hagejaga sõlmitud lepingud, sh arvelduskonto lepingu ja sellega seotud teenuste lepingud alates 05.04.2021 arvelduskonto lepingu tingimuste punktide 13.3 ja 13.6 alusel.
14.VÕS § 720 lõike 2 kohaselt võib makseteenuse pakkuja makseteenuse lepingu üles öelda, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg ei tohi olla lühem kui kaks kuud. Ülesütlemisavaldus tuleb teha VÕS § 711 lõikes 2 sätestatud viisil, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave tuleb esitada makseteenuse pakkuja kliendile paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles.
15.VÕS § 720 lõige 2 koostoimes § 711 lõikega 2 sätestab makseteenuse lepingu ülesütlemise vorminõude, milleks on paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Ülesütlemise eelduseks on ülesütleva poole poolt tahteavalduse tegemine teisele poolele vastavalt VÕS § 195 lõikele 1. Avaldus peab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõikele 2 olema saajale kättesaadavaks tehtud.
16.Pooled ei vaidle, et 13.11.2020 teavitas kostja hagejat, et muudab teleteenuste lepingut ja 23.11.2020 teatega ütles kostja vaidlusalused lepingud üles alates 05.04.2021 (I kd tl 20 pöördel). Tõenditest nähtuvalt on avaldus tehtud kohases vormis ning selles on selgelt ja arusaadavalt kirjas, mis lepingud ja millal üles öeldakse. Kohtu hinnangul on täidetud lepingute ülesütlemise formaalsed eeldused.
17.VÕS § 195 lõike 3 kohaselt püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvuslepingu), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). VÕS § 720 lõike 2 kohaselt makseteenuse pakkuja võib makseteenuse lepingu üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg ei tohi olla lühem kui kaks kuud. Ülesütlemisavaldus tuleb teha VÕS § 711 lõikes 2
2-21-4740 sätestatud viisil. KAS § 89 lõige 9 annab krediidiasutustele õiguse otsustada, keda teenindada ning keda mitte.
18.Pooled ei vaidle, et arvelduskontolepingu alusel avati hagejale arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX. Lepinguga avas kostja hagejale tehingute teostamiseks ja nõudmiseni hoiuse hoidmiseks arvelduskonto. Leping sõlmiti tähtajatuna. Samuti on poolte vahel sõlmitud teleteenuste leping, mille alusel hageja kasutas arvelduskontoga seotud telefoni- ja internetipanga teenuseid. Leping sõlmiti tähtajatuna.
19.Alates 01.06.2018 kehtivate Swedbank AS-i arvelduskonto lepingu tingimuste punkti 13.3 kohaselt on pangal õigus igal ajal leping korraliselt üles öelda, teatades sellest eraisikust kliendile ette kaks kuud. Punkti 13.6 kohaselt on ülesütlemisel pangal õigus lõpetada kõik teised panga ja kliendi vahel konto käsutamiseks sõlmitud lepingud. Teleteenuste lepingu tingimuste punktist 11.3 nähtub, et pangal on õigus leping igal ajal ühepoolselt korraliselt üles öelda, teatades sellest kliendile vähemalt kaks kuud ette (I kd tl 12). Puudub vaidlus, et kostja teavitas hagejat lepingute lõppemisest oluliselt pikemalt ette kui kaks kuud.
20.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud tähtajatu arvelduskonto leping ja teleteenuste leping ning pooled on sõlmitud lepingus ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Hageja ei ole kohtu ette toonud poolte vahel täiendavalt sõlmitud vaba tagasimaksega krediitkaardi lepingu, Platinum krediitkaardi lepingu, väärtpaberikonto lepingu ja hoiuselepinguga seotud asjaolusid. Poolte kokkulepe ei ole vastuolus VÕS § 720 lõikes 2 sätestatuga. Seadusest tulenevalt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu (antud juhul arvelduskonto leping, väärtpaberikonto leping), mis on sõlmitud tähtajatult, mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda. Kohtu hinnangul ei ole mõistlik aeg lepingute korralisest ülesütlemisest etteteatamiseks pikem kui kaks kuud. Sellise perioodi jooksul on kliendil võimalus leida uued võimalused teise krediidiasutusega lepingute sõlmimiseks, oma kliente sellest informeerida ja oma ärisuhted teise panga kaudu korraldada. Samuti on kliendil võimalik pärast lepingute lõpetamist arvelduskontosid kasutada vähemalt ühe kuu jooksul. Kui ühe kuu jooksul makseteenuse lepingu lõppemisest arvates laekub makseteenuse pakkujale kliendile tehtud makse, võtab makseteenuse pakkuja makse vastu, teavitab sellest klienti ja maksab saadud raha välja vastavalt VÕS § 720 lõikes 5 sätestatule (VÕS § 720 lõige 6). Kohus leiab eeltoodu põhjal, et lepingute ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud.
21.KAS § 89 lõige 6 sätestab, et üldtingimused selle seaduse mõistes on kõigi krediidiasutuse klientide suhtes rakendatavaid standardseid tingimusi sisaldav dokument, mis sätestab krediidiasutuse ja kliendi vaheliste suhete põhialused, krediidiasutuse ja kliendi vahelise suhtlemise korra ja üldised tingimused kliendi ja krediidiasutuse vaheliste tehingute teostamisel. Üldtingimustes tuleb mh ette näha krediidiasutuse ja tema kliendi vahel vaidluste lahendamise kord ja tähtajad ning nimetada selle pädeva järelevalveasutuse kontaktandmed, kellele klient võib esitada kaebuse krediidiasutuse tegevuse peale. VÕS § 35 lõike 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lõikest 1
2-21-4740 tulenevalt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
22.Hageja on esitanud vastuväite, et arvelduskontolepingu tingimused punktides 13.3 ja 13.6 ning teleteenuste lepingu tingimus punktis 11.3 on tühised kui tüüptingimused, kuna need on hagejat ebamõistlikult kahjustavad. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ilmne nimetatud punktidest asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et tegemist on tühiste tüüptingimusega VÕS § 42 lõike 1 mõttes. Kohtu hinnangul on lepingute ülesütlemise tingimused kooskõlas VÕS § 720 lõikes 2 sätestatuga. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tegutseb Eesti turul mitmeid nii Eesti kui välisriikide krediidiasutusi ning ehkki kõik neist ei paku Eesti turul arvelduskontode haldamise ja muid makseteenuseid, pakutakse seda võimalust siiski piisavalt palju, et tagada ühe krediidiasutuse juures lepingu lõppemisel ka makseteenuse edasine kasutamine. Kohtu hinnangul ei ole tingimata võimatu Eestis tegutsevatel äriühingutel kostjast erinevate krediidiasutuste teenuste kasutamine. Kohtu hinnangul muudaks ka oluliselt lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu olukord, kui kostjal puuduks õigus lepingu korraliseks ülesütlemiseks, aga hagejal on igal ajal õigus leping üles öelda. Antud juhul nähtub arvelduskonto lepingu punktist 13.2 ja teleteenuste lepingu punktist 11.2, et kliendil on õigus igal ajal leping üles öelda, andes pangale vastavasisulise korralduse. Kohus leiab, et hageja avaldatud asjaoludel ei ole arvelduskonto lepingu ja sellega seotud teleteenuste lepingu tingimused tühised.
23.Olukorras, kus nii hagejal kui kostjal on ühetaoliselt õigus vaidlusalused lepingud üles öelda, ei ole lepingu ülesütlemise tingimused heade kommete vastaselt ühe poole kahjuks tasakaalust väljas. Hageja tõi välja, et on pöördunud kõigi teiste Eestis põhimakseteenuseid osutavate krediidiasutuste poole (AS SEB Pank, AS LHV Pank, AS TBB Pank, AS Citadele banka Eesti filiaal, Coop Pank AS, Luminor Pank AS), kuid kõik on keeldunud hagejaga põhimakseteenuste osutamise lepingute sõlmimisest ning seega ei ole hagejal alternatiivset mõistlikku võimalust makseteenuse lepingu sõlmimiseks ja pangas arvelduskonto omamiseks. Kohus nõustub, et makseteenused on hädaolukorra seaduse tähenduses elutähtsad teenused, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank (HOS § 2 lõige 4) ning millele juurdepääsu puudumine võib raskendada hageja võimalusi igapäevaelu korraldamisel. Seejuures on kohus aga seisukohal, et kehtiva õiguse järgi puudub kohtul võimalus kohustada panka kliendile põhimakseteenust osutama. Lähtuvalt seaduses ja pooltevahelistes lepingutes sätestatust, on kostjal õigus sõlmitud lepinguid etteteatamistähtaega järgides üles öelda. Kohus nõustub, et ehkki kostjal on võimalik rahapesuriski maandamiseks võtta kasutusele täiendavad hoolsusmeetmed, ei saa kehtivas õiguses panka kohustada täiendavaid hoolsusmeetmeid kasutusele võtta juhul, kui pank on teinud kaalutletud otsuse kliendisuhe lõpetada. Kohtu hinnangul ei ole võimatu hagejal kostjast erinevate krediidiasutuste teenuste kasutamine. Käesolevas asjas kohtu ette toodud materjalidest nähtub, et kostja on kasutanud Paysera LT UAB ja Postfinance AG teenuseid. Eeltoodust lähtuvalt ei ole hageja poolt tõendatud, et tal ei ole võimalik ka
2-21-4740 põhimakseteenuse osas alternatiivsete teenusepakkujate kasutamine. Asjaolu, et teenusepakkuja ei pruugi asuda Eesti Vabariigis, võib tähendada senisest harjumuspäratumat makseteenust, kuid kohtu hinnangul ei ole harjumuspäratus võrreldes senise teenusepakkujaga asjaolu, mis tingiks seisukoha, mille kohaselt hagejal puudub juurdepääs põhimakseteenusele kui elutähtsale teenusele.
24.KAS § 89 lõige 91 sätestab, et krediidiasutus peab põhjendama isikule makseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu ülesütlemist sama sätte lõikes 2 nimetatud viisil, sh tuleb isikule anda teavet keeldumist või ülesütlemist puudutava kaebuse esitamise õiguse kohta, välja arvatud juhul, kui keeldumise põhjuste avalikustamine on vastuolus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses või mõnes muus seaduses sätestatuga, või olukorras, kus info avalikustamine võib kahjustada krediidiasutuse teabevahetust õiguskaitse- ja julgeolekuasutustega või koostööd välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga.
25.Kostja on 23.11.2020 avalduses välja toonud, et ütles lepingud üles põhjusel, et lepingute jätkamine hagejaga on kostja jaoks liiga kõrge riskiga. Hageja on välja toonud, et ülesütlemine ei olnud seotud hageja võimalike lepingurikkumistega ning hageja hinnangul ei ole riskiisu vähenemine või ärimudeli muutumine piisav põhjendus lepingute ülesütlemiseks.
26.Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et kostja on vastavalt KAS § 89 lõikele 91 täitnud põhjendamiskohustust lepingute ülesütlemisel. Puudub säte, mille alusel saaks kohus hinnata, kas toodud põhjendus on piisav lepingu ülesütlemiseks. Regulatsioon sätestab põhjendamiskohustuse, aga ei sätesta korralisele ülesütlemisele konkreetseid aluseid. Vastupidiselt – lepingud võib kumbki pool üles öelda etteteatamistähtaegu järgides sõltumata (mõjuva) põhjuse olemasolust.
27.Eeltoodust lähtuvalt ei ole kohtu hinnangul arvelduskontolepingu tingimused 13.3 ja 13.6 ja teleteenuste lepingu punkt 11.3 vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lõike 1 mõistes ega tühised.
28.Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub kostja vastuoluline käitumine või kostja poolt õiguste seadusevastasel viisil teostamine või eesmärk tekitada hagejale kahju. Seetõttu ei ole hageja poolt seadusest ja lepingust tuleneva arvelduskonto lepingu korralise ülesütlemise õiguse teostamine vastuolus hea usu põhimõttega.
29.Hageja leiab, et KAS § 89 lõige 9 koostoimes VÕS § 720 lõikega 2 on PS-ga vastuolus. Kostja vaidleb hagejale vastu. PS § 15 lõike 1 teises lauses antud igaühele põhiõigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõige 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti. PSJKS § 14 lõige 2 sätestab, et asja lahendamisel kohtuotsuse või määruse alusel võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seejuures ei lahenda Riigikohus õigusvaidlust, mis kuulub lahendamisele haldus-, tsiviil-, kriminaal- või
2-21-4740 haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi. Asjasse puutuvuse hindamisel peab kohus lähtuma sellest, kas õigusnormi tuleb kohtuasjas kohaldada (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2002 otsus nr 3-4-1-11-02, punkt 13). Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvaks norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (vt nt RKÜK 26.03.2013 otsus nr 3-2-1-140-12, punkt 18). Taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne (Riigikohtu 20.06.2006 otsus nr 3-2-1-13-06, punkt 46).
30.Kohtu hinnangul ei ole kostja tegevuse hindamisel KAS § 89 lõige 9 määrav, sest lepingute ülesütlemise hindamisel tuleb lähtuda eelkõige VÕS-i lepingu ülesütlemist reguleerivatest sätetest (§ 195 jj). Seega ei ole KAS § 89 lõike 9 koosmõju VÕS 720 lõikega 2 käesolevas asjas kohaldatav ning sellest lähtuvalt on täitmata normi asjassepuutuvuse kriteerium. Vaatamata eeltoodule märgib kohus, et KAS § 89 lõige 9, mis sätestab krediidiasutuse õiguse otsustada keda teenindada või keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on mõeldud reguleerima eelkõige makseteenuse osutaja ja tarbija vahelisi suhteid (vt seletuskirja võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde www.riigikogu.ee) ning seda tuleks tõlgendada nii, et krediidiasutusel on küll valikuõigus, aga see ei tohi põhineda tarbija kodakondsusel või elukohal, st olla diskrimineeriv. Kohtu hinnangul ei piira KAS § 89 lõige 9 ja VÕS § 720 lõige 2 koostoimes hageja põhiõigusi – lähtuvalt asjaolust, et hageja juurdepääs põhimakseteenusele ei ole piiratud ühe konkreetse põhimakseteenusepakkujaga – kostjaga. Seetõttu leiab kohus, et KAS § 89 lõige 9 koostoimes VÕS § 720 lõikega 2 ei ole vastuolus põhiseadusega.
31.Kohus rahuldas 26.03.2020 määrusega hagi tagamise avalduse ja kohustas kostjat jätkama hagejaga sõlmitud arvelduskonto lepingu ja teleteenuste lepingu täitmist kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni või kuni lepingute erakorralise ülesütlemiseni. Kohus jättis hageja hagiavalduse rahuldamata. Kohus tühistab kohaldatud hagi tagamise.
32.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude suurus on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata pärast lõpplahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
33.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
34.Maakohus tuvastas faktilised asjaolud õigesti, sh selle, et kostja soovis lepingu lõpetada põhjusel, et hageja ei vasta enam kostja muutunud riskiisule. Tuvastatud asjaoludel ei kohaldanud maakohus materiaalõigust õigesti. Selle õigel kohaldamisel oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et 23.11.2020 avaldus oli tühine.
35.Panga suvaõigus tarbija kliendibaasist kustutada ei kaalu üles tarbija õigust elutähtsaid pangateenuseid kasutada ning seda eriti olukorras, kus pank ei ole andnud kliendile võimalust väidetavate lepingu täitmist takistavate puuduste kõrvaldamiseks või kui
2-21-4740 tegelikult puudub pangal adekvaatne, ajakohane ja piisav teave kliendiga lepingu lõpetamiseks. Hagejal puudub võimalus Eestis muid pangateenuseid kasutada. Kuna teised pangad on keeldunud lepingueelsetel läbirääkimistel lepingu sõlmimisest, jääks hageja olukorda, kus tal puudub efektiivse õiguskaitse võimalus.
36.Vaidlust, et pangamakseteenused on tänapäeva ühiskonnas vältimatu ja põhiõigusena vaadeldav osa, poolte vahel ei ole. Samuti, et pangateenused on riiklikult tagatud ning riikliku järelevalve all ehk annavad tarbijatele täiendava garantii, mida teistel makseteenuseid pakkuvatel isikutel ei ole. Pooltel oli sõlmitud kehtiv leping, mis on täitmiseks kohustuslik. Alternatiivsed teenusepakkujad ei ole pangad. Hagejale peab jääma õigus kasutada vähemalt ühe panga teenuseid Eestis – kohas, kus asub tema sünnikoht; riigis, mille kodanik ta on, ja keeles, mida ta räägib emakeelena. Direktiivi 2014/92/EL artikli 16 lõike 2 kohaselt on liikmesriikidel kohustus tagada, et liidus seaduslikult elavatel tarbijatel, sh kindla elukohata tarbijatel, varjupaigataotlejatel ja tarbijatel, kellele ei ole antud elamisluba, kuid kelle väljasaatmine on võimatu õiguslikel või faktilistel põhjustel, on õigus avada nende territooriumil asuvate krediidiasutuste juures põhimaksekonto ja seda kasutada. Sellist õigust kohaldatakse olenemata tarbija elukohast.
37.Ebamõistlik on hagejalt nõuda, et makseteenuse saamiseks sõlmiks ta lepingu makseasutuse või kolmandas riigis asuva krediidiasutusega. Hagejal kaasneksid sellega ebamõistlikult suured kulud ja riskid. Ka sätestab direktiivi artikkel 16 lõige 5, et liikmesriigid võivad lubada põhimaksekontot pakkuvatel krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, v.a juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta.
38.Kuna makseteenused on tänapäevases majanduskäibes elutähtsad teenused, ei kehti nendele lepingutele üldised lepingu sõlmimise vabaduse põhimõtted. Seadusest tulenevalt on makseteenuse pakkujatel kohustus sõlmida isiku nõudmisel temaga makseteenuseleping (VÕS § 7101 lõige 1). Sätte eesmärgiks on tagada kõigile makseteenuse kättesaadavus ehk põhiõiguse realiseerimine hoolimata sellest, kas isik on makseteenuse pakkuja silmis soovitud / kasulik klient. Lepingu piiramatu ülesütlemise õiguse realiseerimine muudaks VÕS § 7101 lõikes 1 sätestatu sisutühjaks. See ei vastaks hea usu (VÕS § 6 lõige 1) ja mõistlikkuse põhimõtetele (VÕS § 7). Makseteenuse pakkujatel on lepingu sõlmimise sund, millest tuleneb ka lepingu ühepoolse lõpetamise piirang, sest teenus on hagejale hädavajalik. Kuigi VÕS § 720 lõige 2 näeb ette korralise ülesütlemise, tuleb sätet tõlgendada selliselt, et teenuse osutajal on õigus leping üles öelda, kui selguvad asjaolud, mille kohaselt ei vasta klient enam seadusele või tingimustele. Antud juhul ei ole kostja selliseid tingimusi ülesütlemisavalduses esile toonud ega põhjendanud. Kui VÕS § 720 lõiget 2 ei ole võimalik selliselt tõlgendada, on see vastuolus põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL artikkel 19 kohaselt võib krediidiasutus lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes siis, kui vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud: (i) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel; (ii) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid; (iii) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu
2-21-4740 põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud; (iv) tarbija ei ela liidus enam seaduslikult; (v) tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada määruse artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Kõik osundatud võimalused ühepoolseks lepingu lõpetamiseks seonduvad tarbija lepingurikkumisega. Ükski EL-i õiguse säte ei anna lihtsalt suvaliselt pangale õigust leping üles öelda ja jätta tarbija ilma juurdepääsust pangateenustele. Direktiivis ettenähtud piirangud on kooskõlas pankade kohustusega sõlmida seaduse tingimustele vastava isikuga kliendileping. Maakohtu tõlgendus ei ole kooskõlas EL-i kehtivate nõuetega ning eesmärgipärane.
39.Riigikohtu praktika kohaselt võib kliendiga, kes vastab tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks viimase taotlusel sõlmima seeläbi uue makseteenuse lepingu, makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise õiguse kasutamine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Seega ei saa makseteenuse lepingut ilma mõjuva põhjuseta korraliselt üles öelda. Sisult võib praegune olukord vastata lepingu erakorralisele ülesütlemisele. Kostja ei esitanud ülesütlemise teatises objektiivselt kontrollitavaid põhjendusi. Kostja esitas vastavad põhjendused alles kohtumenetluses.
40.Hageja ei ole lepingut rikkunud ega kasutanud kontosid pahatahtlikult, sh ei ole hageja teinud kontode vahendusel tehinguid, mis annaksid alust tema usaldusväärsus kahtluse alla seada. Hageja ei ole seotud selliste tegevusaladega, mis annaksid alust käsitleda hagejat sellise riskiastmega isikuna, kellega tuleks kliendileping ühepoolselt lõpetada. Hageja kohta on aastaid tagasi meedias avaldatud artikleid seoses võimaliku rahapesuga ning hageja oli seotud kriminaalasjaga, mis puudutas väidetavat rahapesu eelkuritegu Soomes, kuid hageja suhtes ei ole tänaseks päevaks ühtegi Soome süüdimõistvat kohtuotsust ega menetluses temaga seotud kriminaalasja. Hageja ei ole kunagi tegelenud rahapesuga. Kui kostja leidis, et ei suuda täita seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid ning hagejaga kaasneb liiga suur rahapesu risk, oli tal õigus ja kohustus ärisuhe lõpetada ja leping üles öelda RahaPTS § 42 lõikest 4 tulenevalt erakorraliselt. Vastustaja seisukoht
41.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
42.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti jaotab ringkonnakohus menetluskulud.
43.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt seni lahendamata taotlused, milleks on kostja 01.06.2023 taotlus võtta tsiviilasja materjalidesse hageja täidetud 31.05.2017 kliendiandmete ankeet ning 14.10.2021 kliendi vara päritolu ja tehingu selgitus. Kostja on seisukohal, et TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 kohaseks mõjuvaks põhjuseks on asjaolu, et Riigikohus alles 22.03.2023 otsusega muutis senist seadusetõlgendust. Kostja soovib tõendada, et lepingute korralise lõpetamise ajal oli hageja väljaspool Euroopa Liitu elav tarbija, kellele ei laienenud Euroopa Parlamendi
2-21-4740 ja Nõukogu direktiivist 2014/92/EL tulenev põhimakseteenuste tagamise kaitse ja et hageja elukohast Euroopa Liidus sai kostja teada alles oktoobris 2021. Hageja vaidleb taotlusele vastu, esitades 22.06.2023 omapoolsed tõendid selle kohta, et juba enne novembrit 2021 deklareeris hageja kostjale korduvalt enda elukohaks Eesti.
44.Ringkonnakohus on seisukohal, et taotlused tuleb rahuldada. Reeglina peab tõendite esitamine ja kogumine toimuma maakohtumenetluses, apellatsiooniastmes on see lubatud vaid piiratud alustel. Vastavad alused on reguleeritud TsMS §-s 652, mh annab lõike 3 punkt 2 aluse apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite kogumiseks juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada maakohtu poolt menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu või muul põhjusel, mh põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.
45.Praeguses asjas on esitatavad dokumendid olnud kostjale kättesaadavad ja teada juba maakohtu menetluse ajal. Samas saab tsiviilasja materjalidest järeldada, et maakohus ei selgitanud pooltele õigesti asjas kohalduvat materiaalõigust, rikkudes seega TsMS § 392 lõike 1 punkti 41. Nimetatud nähtub asjaolust, et maakohus kohaldas ise kohalduvat materiaalõigust ebaõigesti. Seega esineb alus võtta kostja esitatud täiendavad tõendid vastu. Kuna hagejal on õigus kostja tõenditele vastu vaielda ja need ümber lükata (TsMS § 199 lõike 1 punkt 5, § 230 lõige 1), kuulub rahuldamisele ka hageja taotlus.
46.Apellatsiooniastmes ei ole poolte vahel vaidlust mh järgmiste asja lahendamiseks tähtsustomavate õiguslike ja faktiliste asjaolude üle: poolte vahel olid kehtivalt sõlmitud arvelduskonto leping ja sellega seotud teleteenuste leping; mõlema lepingu alusel osutatud teenused on põhimakseteenused (VÕS § 709 lõige 151); kostja teenuse osutajana ütles lepingud 23.11.2020 tahteavaldusega korraliselt üle; hageja on tarbija VÕS § 1 lõike 5 mõttes.
47.Praegune vaidlus taandub õiguslikule asjaolule, kas põhimakseteenuse osutajast krediidiasutusel oli õigus öelda pooltevahelised põhimakseteenuse lepingud üles korraliselt VÕS § 195 ja § 720 tähenduses. Maakohus vastas sellele küsimusele jaatavalt. Ringkonnakohus nõustub hageja vastupidise seisukohaga järgmistel põhjendustel, lähtudes eelkõige Riigikohtu seisukohtadest 22.03.2023 lahendis nr 2-21-3552. Tegemist on kehtiva kohtupraktikaga ja ringkonnakohus ei näe aluseid, miks ei peaks see olema praeguses vaidluses asjakohane. Ka ei saa praeguses asjas olla vaidlust kostja tahteavalduse tõlgendamise üle TsÜS § 75 alusel (korraline vs erakorraline ülesütlemine), kuna kostja on nii kohtueelselt kui kohtumenetluses järjepidevalt kinnitanud, et tema tahteks oli öelda lepingud üles korraliselt ning hageja seisukohtadest nähtuvalt sai selliselt avaldusest aru ka hageja.
48.Riigikohus nõustus (viidetega oma varasemale praktikale) lahendis nr 2-21-3552 (punktides 15-21.4) ringkonnakohtuga, et tarbijaga on võimalik põhimakseteenuse lepingut üles öelda vaid erakorraliselt ning VÕS § 720 lõige 2 on põhimakseteenuse osas kohaldatav vaid mittetarbijatest isikutele; kuigi viidatud sätte grammatilisest sõnastusest ega mujalt Eesti õigusaktidest ei tulene sõnaselget tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu korralise ülesütlemise keeldu, tuleb sellise järelduseni jõuda läbi Riigikohtu praktika ja Euroopa Liidu õigusaktide; vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu võib olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on VÕS § 7101 lõikest 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping, kuna sellest sättest tulenev lepingu sõlmimise kohustus oleks üksnes näiline, kui makseteenuse
2-21-4740 pakkujal oleks õigus kohe pärast lepingu sõlmimist (kahekuulist ülesütlemise tähtaega järgides) esitada korralise ülesütlemise avaldus ja ta oleks kohustatud sama isikuga pärast lepingu lõppemist viimase taotlusel kohe uue lepingu sõlmima; tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu aspektist on VÕS § 7101 lõige 2 erisäte sama sätte lõike 1 suhtes; tarbijaga sõlmitud põhimaksekonto lepingu ülesütlemise aluste hindamisel tuleb arvestada tarbija kaitseks kehtestatud sätetega; direktiivi 2014/92/EL (edaspidi direktiiv) art 16 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele tema territooriumil ning et vältida konkurentsi moonutamist; direktiivi ülevõtmise eesmärgil täiendati VÕS-i põhilises osas 10.01.2017 jõustunud muudatustega, mis aga ei käsita tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu lõpetamise aluseid; direktiivi art 19 lõikes 2 on sätestatud ammendav loetelu alustest, mille esinemisel võib krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimaksekontole juurdepääsu võimaldava raamlepingu ühepoolselt lõpetada; lisaks jätab direktiivi art 19 lõige 3 liikmesriikidele võimaluse määrata kindlaks piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada; sellised juhtumid võivad põhineda liikmesriikide õiguse sätetele ning nende eesmärk peab olema hoida ära põhimaksekonto juurdepääsuõiguse kuritarvitamist; direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral; kuigi direktiivi tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest ning preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist; järeldust, et maksekonto teenuse osutamise lepingute ülesütlemine on jätkuvalt võimalik samadel alustel, nagu see oli enne VÕS-i 10.01.2017 jõustunud muudatusi ei saa pidada direktiivi eesmärkidega kooskõlas olevaks; olukorras, kus direktiivi art 19 lõikes 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2; nimetatud vastuolu on võimalik ületada tõlgendamise teel; Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb kohtul liikmesriigi õigust tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu direktiividega ka juhul, kui seadusandja on asjaomase direktiivi jätnud korrektselt üle võtmata ja kitsendavalt mh juhul, kui teatud õigusliku tagajärje saavad direktiivi kohaselt kaasa tuua üksnes direktiivis ammendavalt loetletud eeldused, mida riigisisene õigus ei sisalda (Riigikohtu 30.04.2020 otsus nr 2-17-2152 (punkt 14), Euroopa Kohtu 13.11.1990 otsus nr C106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA, (punkt 8); Riigikohtu 30.03.2006 otsus nr 3-2-1-4-06 (punktid 29-31), Euroopa Kohtu 13.11.1990 otsus nr C-106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA); VÕS § 720 lõiget 2 tuleb seega tõlgendada kooskõlas direktiivi art 19 lõigetega 2 ja 3 selliselt, et krediidiasutus ei või tarbijaga sõlmitud makseteenuse lepingut korraliselt üles öelda, kui makseteenuse leping vastab põhimakseteenuse lepingu tunnustele; tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele tuleneb direktiivi artst 16 ja VÕS § 7101 lõikest 2; põhilised makseteenused on muutunud tänapäeva ühiskonna majandus- ja ühiskonnaelu vältimatuks eeltingimuseks, millele ligipääsu omamata on raskendatud kõige igapäevasemad toimingud; makseteenuseid loetakse
2-21-4740 elutähtsateks teenusteks HOS § 36 lõike 3 punkti 1 järgi; direktiivi preambuli punktis 34 rõhutatakse, et kuigi krediidiasutustel on oluline tagada, et kliendid ei kasuta finantssüsteemi sellistel ebaseaduslikel eesmärkidel nagu pettus, rahapesu või terrorismi rahastamine, ei tohiks nad seada tõkkeid tarbijatele, kes soovivad maksekonto piiriülese avamise ja kasutamise teel saada kasu siseturu eelistest, seetõttu ei tohiks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ sätteid kasutada ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks; põhimaksekonto avamisest keeldumine või põhimaksekonto lepingu lõpetamine peaks direktiivi preambuli punkti 47 järgi olema krediidiasutusele lubatud üksnes erijuhtudel, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral; kuid isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas; preambuli viidatud punktidest järelduvalt ei ole direktiivi mõtteks võimaldada krediidiasutusel tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut korraliselt üles öelda; põhimakseteenuste olulisust tarbijakaitse kontekstis rõhutab see, et tarbijakaitseseaduse § 721 kohaselt on VÕS §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine väärteomenetluse korras karistatav; ehkki väärteona käsitab seadus üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimist puudutavate nõuete rikkumist, ei tähenda see, nagu ei oleks juba sõlmitud põhimakseteenuse lepingud seadusandja silmis väärt samasugust kaitset.
49.Eeltoodust tulenevalt leidis Riigikohus kokkuvõtvalt, et kuigi tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele ei ole piiramatu, ei ole kohane ega proportsionaalne piirata tarbija juurdepääsu põhimakseteenustele selliste teenuste kasutamist võimaldava lepingu korralise, s.o mõjuva põhjuse olemasolust mittesõltuva ülesütlemisega, millele tarbijast kliendil ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada vastuväiteid. Kuna praeguses asjas oli kostja tahe suunatud lepingute korralisele ülesütlemisele ja maakohus jaatas kostja vastavat õigust, tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada eelnevalt esiletoodud Riigikohtu põhjendustel.
50.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et Riigikohtu 22.03.2023 lahendi seisukohad ei kohaldu praeguse vaidluse hageja suhtes, kuna lepingute lõpetamise otsuse tegemise ajal oli hageja väljaspool Euroopa Liitu elav tarbija. VÕS § 7101 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus kohustatud osutama põhimakseteenuseid Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale. Samas ei tõenda hageja 31.05.2017 täidetud kliendiandmete ankeet (II kd tl 86-87), et ta ei ela (ei elanud) Euroopa Liidus seaduslikul alusel. Dokumendilt nähtub vaid, et hageja on deklareerinud enda postiaadressiks Šveitsi riigi aadressi, millest ei saa aga järeldada, et ta elaks Eestis (Euroopa Liidus) seadusliku aluseta. Hageja 2019. ja 2021. a kostjale esitatud dokumentidelt nähtuvad samas elukohana või kontaktaadressina erinevad Tallinna aadressid (II kd tl 88, 94-107).
51.Harju Maakohtu 26.03.2020 määrusega seatud hagi tagamise abinõu jääb vastavalt lahendis määratule kehtima lõpplahendi jõustumiseni. Menetluskulude jaotus, kindlaksmääramine
52.Menetluskulude jaotamisel tugineb kolleegium TsMS § 162 lõikele 1 ning hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise alusel jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.
2-21-4740
53.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lõige 1).
54.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.