X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X 5. jaanuaril 2023 esitatud väärteoasja nr 4-22-3431 kohtuistungi protokoll (dtl 875-882).
2.Jätta X kaebus rahuldamata.
3.Jätta X antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
4.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses X, Y ja W nimed ja Y aadress tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. märtsil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-775 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 18. jaanuaril 2022. a Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 111-114), mille kohaselt nõuab ta Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 ja vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 alusel kahju hüvitamist järgnevate rikkumiste tõttu: 1) alates Tartu Vanglasse saabumisest on kaebaja suurema osa viibinud üksikvangistuses; 2) 29. jaanuaril 2021. a sisenesid ametnikud tema kambrisse, traumeerisid teda ning paigutasid ta rahunema kambrisse nr 1192; 3) 30. aprillil ning 18. detsembril 2021. a piirasid ametnikud tema kokkusaamist lähedasega; 4) Tartu Vangla keeldus kaebajat tema taotluse alusel ümber paigutamast Tallinna Vanglasse ning seetõttu ei saa kaebaja kontakteeruda oma elukaaslasega; 5) Tartu Vangla ei võimalda kaebaja taotluse alusel videokõnet isa ja elukaaslasega; 6) 12. detsembril 2021. a sisenesid ametnikud kaebaja kambrisse ja traumeerisid teda; 7) 25. jaanuarist kuni 10. märtsini 2021. a, samuti 16. augustist kuni 16. septembrini ja
2.detsembrist 2021 kuni 19. jaanuarini 2022. a viidi kaebaja jalutama jalutusboksidesse, kus jalutavad tavaliselt E-8, E-1 ja E-2 eluosakondades viibivad kinnipeetavad; 8) 9. novembril 2021. a tekitas vanglaametnik situatsiooni, mille tõttu jäi kaebaja 11. novembril 2021. a COVID-19 haigusesse ning seetõttu paigutati ta ümber E-6 eluosakonda, kus viibivad COVID-19 haiged ning puudub töötav ventilatsioon; 9) 11. novembril 2021. a jäi kaebaja COVID-19 haigusesse, mille järel kohaldati talle alates
13.novembrist 2021. a isolatsiooniosakonna meetmeid. Isolatsioonimeetmete kohaldamise ajal ei võimaldatud talle jalutuskäike värskes õhus. Isolatsiooniosakonna meetmed tulnuks lõpetada
23.novembril, kuid need lõpetati alles 24. novembril 2021. a; 10) Tartu Vangla piiras COVID-19 haiguse leviku tõttu käskkirjade alusel liikumisvabadust vanglas ning lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste toimumist; 11) Tartu Vangla kohaldas kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist ning isolatsiooni käskkirjadega nr 2-21/1-2/14; 2-21/1-2/159 ja 2-21/1-2/323. Kaebaja hinnangul ei ole see õiguspärane. Kaebaja hinnangul ei ole selline käitumine õiguspärane ning rikutud on VangS § 41 lg-d 1 ja 2. Vangla õigusvastase tegevusega on tekitatud kahju kaebaja psüühilisele ja füüsilisele tervisele. Kaebaja peab õiglaseks hüvitiseks 20 000 eurot.
2.Tartu Vangla jättis 22. märtsi 2022. a otsusega nr 1-13/20-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata (üksikvangistust puudutavas osas) ja ülejäänud osas rahuldamata (dtl 96-109).
3.Kaebaja esitas 3. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu, milles palus tunnistada Tartu Vangla tegevus õigusvastaseks ja mõista välja õiglane kompensatsioon kohtu äranägemisel (dtl 1-10, tõlge dtl 17-19). Kaebaja selgitas, et vanglaametnike tegevuse ja tegevusetuse tõttu kannatas ta nii moraalselt kui ka füüsiliselt, mida tõendab tervisekaart alates
29.jaanuarist 2021 kuni 30. märtsini 2022. Koos kaebusega esitas kaebaja taotlused määrata talle advokaat ja vabastada ta riigilõivu tasumisest.
3-22-775
4.Tartu Vangla jättis 4. aprilli 2022. a otsusega nr 1-13/379-7 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 167-174). Vangla lahendas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlust, mille kohaselt hoidis vangla ajavahemikul 30. jaanuar kuni 24. november 2021 kaebajat üksikvangistuse tingimustes.
5.Tartu Halduskohus jättis 6. aprilli 2022. a määrusega kaebuse käiguta, andes selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 20-23). Lisaks jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 10. aprillil 2022 puuduste kõrvaldamise avalduse (dtl 29-35, tõlge dtl 9092).
7.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 3. mail 2022 kaebaja tervisekaardi väljavõtte ajavahemiku 29. jaanuar 2021 kuni 30. märts 2022. a kohta (dtl 197-205).
8.Tartu Halduskohus kuulutas 4. mai 2022. a määrusega haldusasja menetluse kinniseks, tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et kaebaja kutsus alates
11.novembrist 2021 arsti, kuid arst tuli alles 13. novembril 2021, võttis haldusasja materjalide juurde väljavõtte kaebaja vabakasutuskontost ajavahemiku 3. detsember 2021 kuni 2. aprill 2022. a kohta ning vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (dtl 211216). Ka võttis kohus kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.
9.Tartu Halduskohtusse saabus 5. mail 2022 kaebaja 4. mai 2022. a puuduste kõrvaldamise avaldus, milles kaebaja täpsustas nõude aluseks olevaid asjaolusid ning esitas taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, sh tunnistajate ülekuulamiseks (dtl 224-237, tõlge dtl 238241).
10.Tartu Vangla esitas 9. juunil 2022 vastuse kaebusele (dtl 247-264) ja 10. ning 13. juunil 2022 tõendid (dtl 265-751).
11.Kaebaja esitas 10. juulil ja 28. septembril 2022 täiendavad selgitused (dtl 752-756, tõlge dtl 759-761; dtl 770-777; tõlge dtl 786-788; dtl 780-783, tõlge dtl 789-790).
12.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 17. oktoobril 2022 täiendavad selgitused ja tõendid (dtl 794-837).
13.Kaebaja esitas 3. novembril 2022 taotluse täiendava tõendi kogumiseks (dtl 838-839, tõlge dtl 842-843). Kaebaja palus välja nõuda Justiitsministeeriumilt määrus, mille tegi audit vanglate kontrollimisel seoses meditsiiniabiga ja üksikvangistusega.
14.Tartu Halduskohus otsustas 2. detsembri 2022. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 844-849). Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja 4. mai 2022. a taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ning 13. jaanuari 2021. a fotode ja tervisekaardi väljavõtte kogumiseks ja kaebaja 3. novembri 2022. a taotluse Justiitsministeeriumi auditiaruande väljanõudmiseks.
3-22-775
15.Kaebaja esitas 11. detsembril 2022 kohtule vastuväited vastustaja 9. juuni 2022. a vastusele (dtl 859-866, tõlge 870-872).
16.Kaebaja esitas 5. jaanuaril 2023 Tartu Halduskohtule taotluse väärteoasja nr 4-22-3431 kohtuistungi protokolli haldusasja nr 3-22-775 juurde lisamiseks (dtl 873-874, tõlge dtl 885886).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused: 1) Kaebaja paigutati ebaseaduslikult rahustamiskambrisse nr 1192. 2) Kaebaja suhtes kasutati õigusvastaselt meetmeid ja erivahendeid. 3) Kaebajat hoiti pidevalt üksiktingimustes vanglas. 4) Vangla ei saatnud sihilikult kaebajat Tallinna Vanglasse, et ta ei saaks kontakteeruda (kohtuda) oma elukaaslasega. Kaebajale ei võimaldatud suhelda videokõne abil isaga, kes elab Bulgaarias. 5) 30. aprillil ja 18. detsembril 2021. a piiras vangla õigusvastaselt kaebaja kokkusaamisi sõbrannaga. 6) Kaebaja viidi jalutama boksidesse, mis tunnistati jalutuskäikudeks kõlbmatuks (E-1, E2, E8). 7) Kaebaja paigutati E-6 sektorisse, kus olid COVID-19 haiged ja ei töötanud ventilatsioon. 8) Ametnikud lõid olukorra, ei jälginud isolatsiooni COVID-19 haigetega ja haigetega kontakteerunutega ning seetõttu nakatus kaebaja COVID-19-sse. 9) COVID-19 isolatsiooni ajal ei võimaldatud kaebajal jalutada värskes õhus. 10) Kaebaja isoleeriti COVID-19 haiguse tõttu 13. novembril 2021, kuigi kaebaja jäi haigeks juba 11. novembril 2021. a. Kaebajat hoiti karantiinis kuni 23. novembrini 2021. a. Kuid karantiin lõpetati alles 24. novembril 2021. a. 11) Arvestades kõike eeltoodut rikkus vangla jämedalt VangS § 41 lg-d 1 ja 2. 12) Vanglaametnike tegevuse ja tegevusetuse tõttu, kannatas kaebaja nii moraalselt, kui füüsiliselt, mida tõendab kaebaja tervisekaart alates 29. jaanuarist 2021. a kuni
30.märtsini 2022. a. 13) Iga olukorra kohta kirjutas kaebaja vanglale kirjaliku taotluse ja vaide, mis on vangla ning Justiitsministeeriumi käsutuses. 14) Tartu Vanglas vangla ametnikud peksid kaebajat samamoodi nagu 29. jaanuar 2021 kuni 12. detsember 2021. a. Mida tõestab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Julin vs. Estonia. 15) Tartu Vanglas rikuti varem ka kaebaja õigusi kokkusaamistele perekonnaga (õigusvastaselt piirati kokkusaamisi). 16) Käesoleval ajal vangla rikub samamoodi julmalt kaebaja õigusi ja vabadusi. 17) Vangla tegevuse tõttu kaotas kaebaja oma elukaaslase, nende suhted on lõhutud. Kaebajal pole nüüd enam perekonda ja elukohta. Kaebaja peab vabanema 29. augustil 2022. Ja nüüd kaebaja ei tea, mida teha, kus ta elama hakkab jne. Vangla rikkus täielikult kaebaja vanglavälised kontaktid. Selline tegevus ei ole vastuvõetav VangS § 41 lg 2, § 6, § 23 lg-te 1 ja 2 kohaselt.
18.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla jääb 22. märtsi 2022. a otsuses nr 1-13/20-2 ja 4. aprilli 2022. a otsuses nr 1-13/379-7
3-22-775 toodud seisukohtade juurde ning on jätkuvalt seisukohal, et kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ja kaebaja hüvitamisnõue ei kuulu rahuldamisele. Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist. 1) Vaidlust ei ole selles, et 29. jaanuari 2021. a õhtul oli kaebaja ärritunud, sõimles, sülitas ametnike suunas, tagus vastu kambri ust ja lõhkumise käigus lõi kambri vaateavasse mõra. Kaebaja paiknes sündmuse toimumise ajal E11 osakonna kambris nr 3094. 2) Vanglal lasub kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1). Vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik (VangS § 66 lg 2). Samas on kinnipeetaval VangS § 67 p-dest 2 ja 4 tulenevalt kohustus mitte takistada vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid ning suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse. On ilmne, et kambris karjumine ja vastu kambri ust tagumine tekitab müra, mis kostub ka mujale kambritesse. Kuivõrd kinnipeetav ei allunud korraldustele lõhkumine lõpetada, oli ametnikel piisavalt alust arvata, et kinnipeetava käitumine jätkub. Sellise käitumisega häirib kaebaja ka teisi eluosakonnas paiknevaid kinnipeetavaid. Kaebaja kasutas lõhkumiseks ka temale väljastatud toidunõusid ning tegi seda nii tugevalt, et lõi isegi kambri vaateavasse mõra. Seega teiste eluosakonnas paiknevate isikute häirimise ja kambri lõhkumise lõpetamiseks oli põhjendatud ja vajalik kaebaja tema rahunemise ajaks ära viia ja paigutada ta ajutiselt kambrisse nr 1192. Juba samal päeval kella 19:45 paiku paigutati kaebaja ümber E2 eluosakonna kambrisse nr 1165. 3) Kaebaja ümberpaigutamise ja kambrisse nr 1192 saatmise ajaks paigaldati kaebajale käerauad. VangS § 71 lg 2 annab ametnikele õiguse kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid. Kuna kaebaja suhtes füüsilist jõudu ei kasutatud ja käeraudade kasutamine kestis vähem kui 15 minutit, siis VangS § 71 lg 72 p-dest 1 ja 2 lähtuvalt VangS § 71 lg-s 71 nimetatud protokolli ei koostatud. Arvestades, et kaebaja oli agressiivne, sõimles, sülitas ja lõhkus kambri ust, siis ametnike ohutuse tagamiseks oli põhjendatud ja vajalik kasutada kaebaja saatmisel käeraudu ning selliste abinõude kasutamist ei saa pidada õigusvastaseks. 4) Käeraudade paigaldamiseks sisenesid ametnikud kambrisse ja andsid kinnipeetavale korraldusi seista näoga seina poole ja asetada käed selja taha. Seejärel paigaldasid ametnikud kaebajale käerauad. Kuigi ametnikud hoiatasid kaebajat allumatuse korral füüsilise jõu kasutamisega, siis käeraudade paigaldamiseks füüsilist jõudu kaebaja suhtes tegelikkuses ei kasutatud. VangS § 71 lg 71 kohaselt vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse. Sellist protokolli 29. jaanuari 2021. a sündmustega seonduvalt koostatud ei ole. 5) Sündmuse juures viibinud valvurid P. Kangro, A.-E. Raus, E.-N. Kaasik ja vanemvalvur J. Melotškov on andnud selgitused kaebajale käeraudade paigaldamisega seonduvalt. Kuivõrd aset leidnud sündmusest on möödunud palju aega, siis ametnikud ei mäletanud enam, kes konkreetselt käerauad paigaldas või kuidas see täpsemalt toimus. Küll aga mäletasid ametnikud, et nemad kaebaja suhtes käeraudade paigaldamiseks jõudu ei kasutanud. Selleks puudus ka igasugune vajadus, kuna vaatamata kaebaja ärrituvusele ja verbaalsele sõimlemisele allus ta ametnike korraldustele. Seega ei ole menetluse käigus ilmnenud selliseid tõendeid, millest saaks järeldada kaebaja suhtes jõu kasutamist. Üksnes asjaolu, et kaebajal on hiljem meedikute poolt fikseeritud kehavigastused, ei tähenda automaatselt seda, et need on ametnike tekitatud. 6) Selgitusi andnud ametnikud on kinnitanud, et nad ei ole kaebajat kägistanud ega löönud. Küll tõid ametnikud välja, et peale kaebaja kambrisse nr 1192 paigutamist märkasid nad tema näol vigastusi, mida varasemalt seal ei olnud. Valvur A.-E. Raus koostas selle kohta
3-22-775 ka 29. jaanuaril 2021. a ettekande. Sellise vigastuse märkamisel kontrollisid ametnikud valvekaameraid ja märkasid, et kinnipeetav istus WC-potile, tema pea tegi edasi-tagasi liigutust WC-poti raami suunas ja potilt tõustes oli kaebaja parem põsesarn punetav. Enne WC-potile istumist seda ei olnud. Selline tegevus tekitab põhjendatud kahtluse selles, et kaebaja tekitas kambris nr 1192 viibides ise endale vigastusi. Kahjuks ei ole vanglal võimalik esitada videosalvestist ettekandes kajastatu ja ametnike nähtu kohta, kuna sellist salvestist eraldiseisvalt salvestatud ei ole ja käesolevaks ajaks on selline salvestis kustunud. Siiski nähtuvad sellised asjaolud nii A.-E. Rausi ettekandest kui ametnike hilisemalt antud selgitustest. Seega ei ole ka kaebaja väited peksmise ja traumade tekitamise kohta ühegi tõendiga kinnitust leidnud. 7) Kaebaja pöördus tuvastamisnõudega halduskohtu poole (haldusasi nr 3-21-253), milles palus tema 29. jaanuaril 2021. a rahustuskabrisse paigutamise, jõu kasutamise ja kehavigastuste tekitamise õigusvastasuse kindlakstegemist ning Tartu Vangla 30. jaanuari 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/14 tühistamist. Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2021. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohus vangla tegevuse õigusvastasust ei tuvastanud. 8) Füüsilise jõu kasutamine 12. detsembril 2021. a. Kuivõrd loenduse läbiviimine on oluline järelevalvetoiming, mille raames teostatakse ka kambri kontrolli, siis oli ametnikel vajalik loenduse läbiviimiseks sisenda kambrisse. Kuivõrd kaebaja suhtes oli aga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudade kasutamist, siis tuli enne kambrisse sisenemist paigaldada kaebajale käerauad. Kaebaja ei nõustunud vabatahtlikult käeraudade paigaldamisega ka peale hoiatusi jõu kasutamise kohta. 9) VangS § 67 p-st 2 tuleneb kinnipeetavale kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Füüsilise jõu kasutamise tingis asjaolu, et kaebaja ei allunud ametnike korraldustele ja ei tulnud käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde, et ametnikud saaksid siseneda kambrisse ja viia läbi loenduse koos kambri kontrollimisega. Seega ei ole vaidlust selles, et ametnikud täitsid teenistusülesandeid ja kaebaja allumatus takistas loenduse läbi viimist. Seetõttu oli ametnikel nii õiguslik alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Füüsilise jõu kasutamisel osutas kaebaja ametnikele aktiivset vastupanu. Protokollist nr 119 nähtuvalt ei kasutanud ametnikud kaebaja suhtes rohkem jõudu kui oli vajalik kaebajale käeraudade paigaldamiseks ning ametnike jaoks ohutult loenduse läbiviimiseks. Seetõttu ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. 10) Kaebaja suhtes kastutati küll 12. detsembril 2021. a füüsilist jõudu, kuid puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et ametnikud oleksid kaebajat löönud või muul viisil õigusvastaselt kaebajale kehavigastusi tekitanud. 11) Kaebaja esitas 22. detsembril 2021. a vanglale avalduse nr 6-24/6231-1, milles palus algatada vangla teenistujate suhtes kriminaalmenetlus seoses tema väärkohtlemisega
12.detsembril 2021. a. Sisekontrolli valdkond kontrollis asjaolusid ja jõudis järeldusele, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus. Kaebajat teavitati 4. jaanuari 2022. a vastuskirjaga nr 6-24/6231-2 menetluse alustamata jätmisest. 12) 20. detsembril 2021. a registreeriti vanglas kaebaja avaldus numbriga 2-3/3612-1, milles kaebaja soovis kriminaalmenetluse alustamist seoses 12. detsembri 2021. a sündmusega. Sisekontrolli valdkonna peaspetsialist vastas 13. jaanuari 2022. a vastuskirjaga nr 2-3/36125 kaebaja pöördumisele. 13) Valvur M. Martin, vanemvalvur R. Maalinn ja valvur A. Kobin on oma e-kirjades kinnitanud, et keegi kaebajat ei löönud, ei visanud põrandale ega lämmatanud. Samuti nähtub ametnike seletusest, et neile teadaolevalt kaebaja teadvust ei kaotanud ja keegi ei takistanud tervishoiutöötajat kaebaja läbi vaatamiseks. Ka kaebajat läbi vaadanud
3-22-775 tervishoiutöötaja T. Mark kinnitab oma seletuses, et keegi ametnikest ei takistanud kaebaja läbivaatust. Kuivõrd kinnipeetav oli agressiivselt meelestatud ja lärmas, siis tundis õde endale ohtu ja kaebajalt ei saanud käeraudu ära võtta, et teda põhjalikumalt läbi vaadata. 14) Vaidlust ei ole selles, et peale füüsilise jõu kasutamist vaatas õde kaebaja visuaalselt üle ja tuvastas need vigastused, mida visuaalselt oli võimalik näha. Arvestades, et kaebaja suhtes kasutati jõudu ja käeraudu, on mõistetav, et selle raames võib kinnipeetav saada vigastusi. Seda eriti olukorras, kus ta ise osutab aktiivset vastupanu. Selliste vigastuste tekkimist jõu kasutamise järgselt ei ole siiski alust pidada õigusvastaseks. 15) Tallinna Vanglasse ümberpaigutamata jätmine. Kaebaja on Harju Maakohtu 2. detsembri 2020. a otsusega nr 1-20-6472 süüdi mõistetud muuhulgas karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1 – KarS § 15 lg 2 alusel. Kahetsusväärselt on vangla 22. märtsi 2022. a otsuses nr 113/20-2 inimliku eksituse tõttu jäänud lisamata viide süüteo katsele ning otsusest võib seetõttu ekslikult järeldada nagu kaebaja oleks toime pannud lõpuleviidud süüteo. Kaebajat on siiski karistatud süüteo katse eest ja tegemist on ilmse eksitusega. Tartu Vangla vabandab sellise eksimuse pärast. Eeltoodust nähtuvalt on kaebaja toime pannud seksuaalse enesemääratlemise vastase kuriteo katse ja kuigi tegu ei viidud lõpule, on kaebaja Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 alusel paigutatud karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. 16) Kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetlus jäeti õiguspäraselt alustamata. Tartu Vangla jääb 6. augusti 2021. a otsustuses nr 1-11/203-3 ja 9. septembri 2021. a kirjas nr 111/256-2 toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid täiendavalt korrata. Tartu Vangla nõustub Justiitsministeeriumi 28. septembri 2021. a vaideotsuses toodud seisukohtadega ja palub käsitleda neid ka Tartu Vangla vastuväidetena kaebaja kaebusele. 17) Üldiselt kannab kinnipeetav vanglakaristust Täitmisplaanis ette nähtud vanglas ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat. VangS § 19 reguleerib kinnipeetava ümberpaigutamist ühest samaliigilisest vanglast teise VangS §-de 7 ja 9 mõttes, s.o ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise. 18) VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise ümber paigutada, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Ümberpaigutamise alused on loetletud ammendavalt. Muudel sättes nimetamata alustel kinnipeetava ümberpaigutamine ei oleks kooskõlas seadusega ja VangS § 19 lg-s 1 nimetamata põhjusel ümberpaigutamise menetluse alustamist ei saa pidada põhjendatuks. Seda, kas konkreetse kinnipeetava ümberpaigutamise vajadus on olemas või mitte, hindab vangla direktor omal algatusel, arvestades VangS-s sätestatud aluseid. Kaebaja puhul ei esine ühtegi VangS § 19 lg-s 1 sätestatud alust, mille tõttu peaks vangla kaaluma ümberpaigutamise menetluse alustamist ja vastava taotluse esitamist Justiitsministeeriumile. Kuigi kaebaja soov lihtsustada vahetut suhtlemist elukaaslasega on mõistetav, ei ole sellise asjaolu näol tegemist individuaalse täitmiskava elluviimise vajaduse, karistuse täideviimise eesmärkide1 saavutamise ega julgeoleku tagamise vajadusega. 19) Eesti territoorium on äärmiselt väike ja vanglad asuvad linnades, kuhu on tagatud raskusteta ligipääs. Tallinna ja Tartu vahel on hea ühistranspordi ühendus, mistõttu ei saa järeldada, et kaebaja külastamine Tartu Vanglas oleks seetõttu ilmvõimatu. Aeg, mis lähedastel kulub kokkusaamistele enestele, kuluks lähedastel sõltumata sellest, millises vanglas kaebaja paikneb. Arvestades, et Tallinna Vangla ei asu enam Tallinna linnas, vaid Rae vallas Soodevahe külas, siis kuluks kaebaja lähedastel ka Tallinna Vanglasse sõitmiseks aega. Seega saab rääkida üksnes kinnipidamiskohta liikumisega kaasnevast täiendavast aja- ja rahakulust, mida aga Eesti suurust, transpordikorraldust ja selle maksumust arvestades ei saa pidada ebamõistlikult koormavaks. Kuigi VangS-st tulenevalt on kaebajal õigus
3-22-775 perekonnaliikmetega kokku saada (VangS §-d 24, 25), ei tähenda see seda, et kinnipeetav saab karistust kanda ainult perekonnaliikmete elukoha läheduses. 20) Tartu Vanglale teadaolevalt ei ole Y ja kaebaja abielus ja neil ei ole ühiseid lapsi. Käesoleva vangistuse algul toimunud riskihindamise vestluse käigus väitis kaebaja, et elab Y koos xxxx, Tallinn aadressil alates 2019. a. Kuna kaebaja vangistuse algusajaks on 2. juuni 2020. a, siis puuduvad vanglal tõendid, et Y ja kaebaja kooselu oleks väldanud vähemalt kaks aastat enne vanglakaristuse kandmise algust ja seetõttu ei vasta Y ka faktilise abikaasa nõuetele VangS § 25 lg 1 mõistes. Seetõttu saaks kaebaja ja tema elukaaslase puhul tulla kõne alla üksnes lühiajalised kokkusaamised. VangS § 24 lg 2 kohaselt on lühiajalise kokkusaamise kestus kuni kolm tundi, mistõttu ei saa sellisele kokkusaamisele kuluvat aega koos transpordile kuluva ajaga pidada sedavõrd pikaks, et kaebaja elukaaslasel ei oleks mõistlikult võimalik korraldada selleks ajaks laste (kaebaja sõnul 7- ja 8-aastased lapsed) järelevalvet ja nende hoidu. Sarnaselt tuleb vabaduses ka täistööajaga töötaval lapsevanemal korraldada väikelapse järelevalve tööl viibimise ajaks. 21) Videokõnede võimaldamata jätmine oli õiguspärane. VangS näeb vanglavälise suhtlemise võimalustena ette kirjavahetuse pidamise ja telefonikõned (VangS § 28), lühiajalised kokkusaamised (VangS § 24) ja pikaajalised kokkusaamised (VangS § 25). VangS § 22 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kohaldada kinnipeetavale soodustusi ja VangS § 20 lg 1 p 2 kohaselt on selleks ka liikumine järelevalveta väljaspool vangla territooriumi muuhulgas ka perekondlikel põhjustel. Soodustuse kohaldamine on seotud siiski kinnipeetava käitumisega karistuse kandmise ajal ja vanglal peab olema piisavalt alust oletada, et isik ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuse osas tehtud ettekirjutusi. Muid vanglavälise suhtlemise võimalusi vangistust reguleerivad õigusaktid kinnipeetavale ette ei näe, mistõttu puudub kinnipeetaval ka subjektiivne õigus muid suhtlemisvõimalusi nõuda. 22) Lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine 18. detsembril 2021. a. Kinnitamaks, et inspektor-kontaktisik kooskõlastas kaebaja taotluse esitab vastustaja halduskohtule järelevalveosakonna peaspetsialisti K. Nikiforovi allkirjastatud lühiajaliste kokkusaamiste graafiku 18. detsembri 2021. a (vastustaja ekslikult märkinud 2022) kohta. Nimetatud graafikust nähtub, et 18. detsembril 2021. a oli kaebaja lisatud lühiajaliste kokkusaamiste ajagraafikusse ja kokkusaamine oli planeeritud 09.30–11.30. Ilma inspektor-kontaktisiku kooskõlastusega isikute kokkusaamiste soove graafikusse ei lisata. Graafikuga seonduva terviktöövoo väljavõtte kohaselt kooskõlastas inspektor-kontaktisik kaebaja taotluse
17.detsembril 2021. a kell 08.34 (peale kooskõlastuse andmist liigub töövoog järgmise inimeseni ehk käesoleval juhul D. Linnardini kokkusaamise graafikusse lisamiseks). 23) Lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine 30. aprillil 2021. Tartu Vangla on seisukohal, et kuigi 30. aprillil 2021. a kaebajal lühiajalist kokkusaamist ei toimunud, ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. 24) Tartu Vangla kodukorra (TVK) p-i 13.1.4 kohaselt peab kokkusaamisele saabunud isik vähemat 40 minutit enne kokkusaamiseks määratud aja algust eelpääslas täitma lühiajalise kokkusaamise taotluse ja esitama vanglaametnikule kehtiva isikut tõendava dokumendi. Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on tegemist minimaalselt vajaliku ajaga, et täita vajalik dokumentatsioon ja läbi viia vanglasse sisenemiseks vajalikud kontrolltoimingud. Vajalik varasem kohalolek on avalikkusele teatavaks tehtud ka vangla veebilehel (https://www.vangla.ee/et/kokkusaamised/luhiajaline-kokkusaamine-0). 25) Vaidlust ei ole selles, et W kell 13.20 vangla pääslas veel ei olnud. Mis kellaajal W täpselt vangla pääslasse saabus ja kas ta andis enda saabumisest ka kellelegi teada, ei ole võimalik enam tagantjärele kahtlusteta kindlaks teha. Vanglal ei olnud võimalik enam sündmuse täpsemaid asjaolusid kontrollida valvekaamera salvestise kaudu, kuna sündmusest on möödunud juba 8 kuud ja valvekaamera salvestised ei ole enam säilinud. Möödunud aja
3-22-775 tõttu ei mäleta ka enam pääslas töötanud ametnikud sündmust ega sellega seonduvaid asjaolusid. Kaebaja ei ole ka peale 30. aprilli 2021. a esitanud vanglale ühtegi kirjalikku pöördumist ärajäänud kokkusaamisega seonduvalt, mistõttu ei ole vangla ka varasemalt selliseid asjaolusid kontrollinud ega seisukohta kujundanud. 26) Ametnike selgitustest lähtuvalt on Tartu Vangla seisukohal, et kokkusaamine ei ole ära jäänud vangla õigusvastase tegevuse tulemusena. Tartu Vangla ei ole keeldunud W kokkusaamisele lubamast pelgalt sel põhjusel, et külastaja hilines 10 minutit. Vangla praktikas ei ole ametnikud keeldunud ka 10-minutilise hilinemisega vanglasse jõudnud isikute vastuvõtmisest ja kokkusaamisele lubamast. Ei ole mingit põhjust arvata, et
30.aprillil 2021. a käitusid ametnikud teisiti. Ametnike seletustest nähtuvalt jäi kokkusaamine ära seetõttu, et ajal, mil ametnikud tegelesid kokkusaamisele saabunud külastajate kontrollimise ja vanglasse lubamisega, ei olnud W pääslas (või ei andnud ta endast ametnikele märku) ja ametnikele sai teatavaks W saabumine ajal, kui külastajale ei olnud enam võimalik teiste töökohustuste tõttu pääslasse järele minna ja kokkusaamisele saata. 27) 40 minutit enne kokkusaamiseks ettenähtud aega kontrollivad ametnikud külastajate poolt pääslas täidetud taotlusi, kontrollivad nende isikuid isikut tõendavate dokumentide alusel, edastavad dokumendid pääsla külastajate registrisse kandmiseks ning seejärel läbitakse pääslat koos isikute ja nende asjade kontrollimisega. Nimetatud toimingud võtavad aega ja olenevalt kokkusaamisel tulnud isikute arvust võib selliseks kontrollimiseks kuluv aeg olla erinev. Kui külastajad on pääsla läbinud ja kokkusaamiseks ettenähtud ruumi saadetud, siis kontrollivad kokkusaamisega tegelevad ametnikud kokkusaamisele toodud kinnipeetavate saabumist, paigutavad neid õigesse boksi ja fikseerivad kokkusaamise algusaja. Seega ei lõpe kokkusaamist korraldavate ametnike tegevus külastajate saatmisega kokkusaamise ruumi. 28) 29. aprillil 2021. a kinnitatud graafiku kohaselt pidi 30. aprillil 2021. a kell 14.00 lühiajalistele kokkusaamistele saabuma 11 inimest (sh W). Üks külastaja oli liikumisraskustega. Arvestades külastajate arvu, on usutav, et külastajate isikute ja nende dokumentide kontrollimine võttis aega ning ametnikud olid pääslas veel ka 15-20 minutit peale kokkusaamisele saabumiseks ettenähtud aega. Nimetatut kinnitab ka kokkusaamiste korraldamisega tegelev järelevalveosakonna vanemvalvur D. Linnard oma 28. jaanuari 2022. a seletuses. Järelevalveosakonna valvur A. Oksari 28. jaanuari 2021. a seletusest nähtuvalt ei olnud kuni kõikide külastajate pääsla läbiotsimistoimingute ja läbimise lõpuni kedagi, kes oleks esitanud täidetud lühiajalise kokkusaamise taotluse koos isikut tõendava dokumendiga. Ametnike selgituste kohaselt jõudis teave kaebaja juurde kokkusaamisele saabunud külastajast alles siis, kui ametnikud olid jõudnud enda tööruumidesse. Siis ei olnud aga ametnikel võimalik enam tulla tagasi pääslasse, et külastajat vastu võtta. 29) Jalutusboksides jalutuskäikude võimaldamine. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale võimaldati perioodidel 25. jaanuar kuni 10. märts 2021. a, samuti 16. august kuni 9. september 2021. a ja 2. detsember 2021 kuni 19. jaanuar 2022. a jalutuskäiku värskes õhus jalutusboksides. Ekslikult on vangla 22. märtsi 2022. a otsuses ühe perioodina märgitud 16. august kuni 16. september 2021. a. Kuna viidatud perioodil kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni 9. septembrini 2021. a ja seda kinnitab haldusakt kohaldatud piirangute lõpetamise kohta, siis peale piirangute lõpetamist võimaldati taas kinnipeetavale jalutuskäike koos teiste kinnipeetavatega. Vastustaja vabandab sellise eksimuse pärast. 30) Vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida, kus ta jalutada saab (jalutusaias või jalutusboksis). Nii jalutusaias kui ka jalutusboksides on kinnipeetava jaoks tagatud värske õhk ning piisaval määral ruumi, kus ta saab end liigutada. Kuna kaebaja vanglasisene suhtlemine oli nimetatud perioodidel piiratud, siis tuli teda
3-22-775 teistest isikutest eraldada ning ta sai jalutada jalutusboksis. Seega, kuna kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustavat regulatsiooni võimaldada jalutuskäik värskes õhus just jalutusaias, siis ei ole vangla käitunud õigusvastaselt võimaldades kaebajale jalutuskäik jalutusboksis. 31) E-6 eluosakonda paigutamine. VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa. VSkE § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. TVK p 3.6. kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise määrates talle kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Seega on tegemist vanglaametniku kaalutlusotsusega. Ümberpaigutamise vajaduse tingis asjaolu, et 4. oktoobril 2021. a leidis E-9 osakonnas aset intsident, millega oli kaebaja seotud, mistõttu oli julgeolekukaalutlustel vajalik kaebaja paigutamine teise eluosakonda. Sellisel põhjusel ümberpaigutamist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavale sellist subjektiivset õigust, mis annaks kinnipeetavale õiguse valida, millises eluosakonnas ta paikneb. Samuti ei tulene kehtivast õigusest vanglale kohustust arvestada kinnipeetava arvamusega teise eluosakonda paigutamist puudutavas küsimuses. Kuna paigutus on vanglaametniku pädevuses, ei ole alust pidada õigusvastaseks kaebaja paigutamist E-6 osakonda. 32) Ei võimaldatud jalutuskäike COVID-19 haigestumise tõttu kohaldatud isolatsiooni ajal. Perioodil 13. kuni 24. november 2021. a piirati kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust seetõttu, et kaebaja oli haigestunud COVID-19 haigusesse ja temale kohaldus eneseisolatsiooni kohustus. Vangla direktori 29. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/154 alusel oli kaebajal piiratud ka liikumine jalutuskäigule. Kuigi värskes õhus viibimine ei ole haigestunud isiku puhul välistatud, siis vangla tingimustes ei ole võimalik jalutuskäiku võimaldada selliselt, et oleks tagatud võimalikult nakkusohutud tingimused. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud meetmed kõikide isikute kaitseks. Seega kaaluvad riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused. 33) Kuna kaebaja viibis 13. kuni 23. november 2021. a COVID-19 haiguse tõttu isolatsioonis, siis ei saa pidada õigusvastaseks seda, et nimetatud perioodil ei saanud ta jalutuskäikudel käia. Siiski ei saa pidada õiguspäraseks asjaolu, et kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku
24.novembril 2021. a. Arst lõpetas kaebaja isolatsiooni 23. novembril 2021. a ning
24.novembri 2021. a hommikul paigutati kaebaja isolatsiooniosakonnast ümber tavapärasesse eluosakonda. Kaebaja paigutati 11. päeval peale 10 päeva kestnud isolatsiooni E-6 eluosakonda. 24. novembril 2021. a olid jalutuskäigud juba nimetatud eluosakonnas toimunud ning seetõttu jäi kaebaja jalutuskäigust ilma. Jalutuskäigust ilmajäämise heastamiseks pakkus vangla kaebajale 22. detsembril 2021. a tagantjärele lisa jalutuskäiku. Kuivõrd 24. novembril 2021. a ei tulenenud kaebajale piiranguid värskes õhus viibimisele, siis on vangla õigusvastaselt jätnud kaebaja nimetatud päeval jalutuskäigust ilma. Vaatamata vangla tegevuse õigusvastasusele, ei ole alust kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks ühel päeval jalutuskäigus ilmajäämise osas. Tartu Vangla on seisukohal, et ühel päeval jalutuskäigust ilmajäämine ei ole käsitletav siiski väärikust alandava kohtlemisena. 34) COVID-19 haigestumisega seonduva isolatsiooni lõpetamine 24. novembril 2021. a. Vastab tõele, et 22. novembril 2021. a on arst märkinud kaebaja tervisekaarti isolatsiooniperioodi lõpuks 23. novembri 2021. a. Kaebaja paigutati ümber tavaosakonda 24. novembril 2021. Siiski ei ole vangla kohaldanud kaebaja suhtes isolatsiooniosakonna meetmeid kauem kui arst seda ette on näinud, mistõttu ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Isolatsiooniperioodi arvestamisel oli 13. november 2021. a nullpäevaks ehk 10-päevast isolatsiooniperioodi hakati lugema järgmisest päevast. Seega saabus isolatsiooni 10. päev
3-22-775
23.novembril 2021. a ehk tegemist oli viimase päevaga, mil kaebaja pidi veel isolatsioonis viibima. Selliselt on ka arst määratlenud kaebaja isolatsiooni lõpu. 24. november 2021. a oli juba 11. päev ja siis lõpetati ka kaebaja suhtes isolatsioon ja ta paigutati tagasi avatud eluosakonda. Sellise isolatsiooniperioodi arvestus on kooskõlas ka Terviseameti juhistega. Seega ei ole vangla õigusvastaselt hoidnud kaebajat kauem isolatsioonis. 35) Haigestumine COVID-19 haigusesse. Kaebusest jääb ebaselgeks, milles konkreetselt on seisnenud vangla õigusvastane tegevus, mis on viinud kaebaja haigestumiseni. Kuidas või mil viisil sai kaebaja COVID-19 nakkuse ja haigestus, ei ole Tartu Vanglale teada. Kaebaja viibib Tartu Vanglas kinnipeetava staatuses ja kaebaja oli ka vaktsineeritud, mistõttu olid enne haigestumist talle tagatud kõik päevakavajärgsed tegevused. 2021. a novembris oli Tartu Vanglas tõsine viiruse levik ja haigestumist tuvastati nii ametnike kui ka kinnipeetavate hulgas. Kuna novembrikuus esines vanglas COVID-19 laialdane puhang, ei ole võimalik luua tõsikindlat seost vangla eksimuste ja kaebaja haigestumise vahel. Kuivõrd vanglale ei ole teada, mis konkreetselt põhjustas kaebaja haigestumise, siis ei saa ka tõsikindlalt ja kahtlusteta järeldada, et haigestumine on toimunud just vanglale etteheidetud tegevuste vahetu tagajärjena. 36) Vangla õigusvastast ja süülist tegevust ei saa järeldada üksnes sellest, et kaebaja võis saada nakkuse ametnikult. Kuivõrd nakatumise korral ei pruugi sümptomeid avalduda või esineb neid vähesel määral, siis ei pruugi ka nakatunud isik ise teada, et ta on nakatunud ja võib viirust edasi kanda. Arvestades, et 2021. a novembris levis viirus vanglas kiiresti ja ulatuslikult, siis ei saa väita, et ilma vanglale etteheidetud tegevusteta ei oleks kaebaja kindlasti haigestunud. 37) E-6 osakonnas ei ole COVID-19 viirusesse haigestunud kinnipeetavaid. E-6 osakonnas võisid tõesti paikneda ka kinnipeetavaid, kellele suhtes on kohaldatud isolatsiooni põhjusel, et nad on olnud lähikontaktsed COVID-19 haigestunuga. Sellisel juhul oli kinnipeetava liikumine piiratud ja tal ei olnud isolatsiooni kohaldamise ajal võimalik osakonna piires liikuda. Selliselt on vangla selgitanud E-6 osakonna paigutusi ka vastuses kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele haldusasjas nr 3-21-2411. Selliseid asjaolusid, et E-6 osakonda oleks paigutatud haigestunud kinnipeetavaid, ei nähtu ka vangla 12. novembri 2021. a vastuskirjast nr 2-3/2962-2. 38) Eristada tuleb COVID-19 ohuga ja COVID-19 viirusesse haigestunud isikute paigutamist. Kui kambrisse paigutatakse COVID-19 viirusesse haigestunu või lähikontaktsuse tõttu isoleeritud kinnipeetav, siis märgistatakse kambri uks sildiga „COVID positiivne“ või „COVID oht“ ning selle kambri ust ei avata. Loendust viiakse läbi toiduluugi kaudu ja isikukaitsevahendeid kasutades. Toimingute teostamisel (loendus, toidujagamine) lähtutakse põhimõttest, et enne teostatakse toimingud kambrites, kus paiknevad terved kinnipeetavad ning alles siis „COVID oht“ ja „COVID positiivne“ sildiga märgistatud kambrites. Kui peaks siiski ilmnema vajadus, et haigestunud või isoleeritud kinnipeetav peab liikuma väljaspool kambrit, siis tuleb tal väljaspool elukonda liikumisel kanda kaitsemaski. Vangla direktori 12. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 1-1/122 oli kõigile vanglas viibivatele kinni peetavatele isikutele seatud kaitsemaski kandmise kohustus liikumisel väljaspool eluosakonda. Ametnikud kasutavad isikukaitsevahendeid (sh kaitseriietust). Peale kinnipeetava liikumist kogu teekond desinfitseeritakse. Haigestunud või lähikontaktseks hinnatud kinnipeetava ümberpaigutamise vajaduse korral desinfitseeritakse ja puhastatakse kamber, kus nad paiknesid, ära. Enne selliste toimingute teostamist uut kinnipeetavat sellesse kambrisse ei paigutata. 39) E-6 eluosakonna kambris oli 2020. a õhuvahetus nõuetega kooskõlas ja puudub igasugune põhjus arvata, et käesoleval aastal kaebaja kambris ventilatsiooni sissepuhke õhuhulk oleks oluliselt erinev (madalam).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3-22-775
19.Kohus otsustab esmalt 5. jaanuaril 2023 esitatud tõendi asja materjalide juurde võtmise. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
20.Kaebaja esitas kohtule väärteoasjas nr 4-22-3431 tehtud kohtuistungi protokolli, selgitades, et tunnistajad F. Viin ja S. Tsaplin on kohtus andnud ütlusi situatsiooni kohta, mis toimus
3.detsembril 2021 ning millega seoses kohaldati kaebaja suhtes meetmeid käskkirjaga nr 221/1-2/323. Kohus leiab, et nimetatud dokumendi puhul ei ole tegemist asjas tähtsust omava tõendiga ning tagastab selle kaebajale. Kohus on juba 2. detsembri 2022. a määruses p-s 25 selgitanud, et kohtu hinnangul ei ole S. Tsaplini selgitustel, mis toimus 3. detsembril 2021 (vt Tartu Vangla 3. detsembri 2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/323) ja 11. augustil 2018 (vt Tartu Vangla 16. augusti 2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/159) asjas tähtsust. 3. detsembri 2021. a toimunu osas ei ole vaidlust füüsilise kontakti puudumises ja selles, et kaebaja kedagi ei ähvardanud ega asjaolus, et kaebaja kasutas suhtlemisel ebaviisakaid väljendeid, kuivõrd kaebaja oli ebaviisakate väljendite kasutamist ise vanglale antud seletuses kinnitanud. Ka ei ole kohtuasja materjalidest nähtuvalt vaidlust 11. augustil 2021 aset leidnud füüsilise konflikti osas ning seejuures ei ole määrav, miks füüsiline kontakt aset leidis. Arvestades eeltoodut ning mainitud sündmustest möödunud aega, ei ole mh kohtule usutav, et S. Tsaplin teaks mäletada
3.detsembril või 11. augustil 2021 toimunud intsidentide kohta täpselt ütlusi anda. Kui kaebaja soovib selgitada käskkirjade nr 2-21/1-2/159 ja nr 2-21/1-2/323 aluseks olevaid sündmusi, oli kaebajal endal võimalik seda kohtule selgitada.
21.Kohtu menetluses on kaebaja kaebus seoses asjaoludega, et Tartu Vangla: 1) alandas kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist, kui: i. vanglaametnikud kasutasid 29. jaanuaril ja 12. detsembril 2021 kaebaja suhtes füüsilist jõudu; ii. kaebaja paigutati ebaseaduslikult kambrisse nr 1192; iii. kaebaja suhtes kasutati õigusvastaselt 30. jaanuari 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/14 ja
3.detsembri 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/323 alusel käeraudu ja piirati kaebaja vanglasisest suhtlemisvabadust; iv. kaebajat hoiti pidevalt üksiktingimustes; v. kaebaja viidi jalutama boksidesse E-1, E-2, E-8, mis tunnistati jalutuskäikudeks kõlbmatuks; vi. kaebaja paigutati E-6 sektorisse, kus olid COVID-19 haiged ja ei töötanud ventilatsioon; vii. kaebaja haigestus ametnike süül COVID-19-sse; viii. COVID-19 isolatsiooni ajal ei võimaldatud kaebajal jalutada värskes õhus; 2) rikkus kaebaja eraelu puutumatust ja alandas kaebaja inimväärikust, kui: i. ei saatnud kaebajat Tallinna Vanglasse, et kaebaja saaks kohtuda oma elukaaslasega; ii. kaebajale ei võimaldatud kontakteeruda oma elukaaslase ja isaga videokõne abil; iii. vangla piiras 30. aprillil ja 18. detsembril 2021 kaebaja kokkusaamisi sõbrannaga; 3) alandas kaebaja inimväärikust ja kaebajalt võeti vabadus, kui kaebajat hoiti karantiinis
24.novembril 2021.
22.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
3-22-775
23.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
24.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega võivad ka osad kaebaja poolt välja toodud olukorrad olla põhimõtteliselt väärikust alandavad. Kaebaja inimväärikuse alandamine ja kaebaja tervise kahjustamine seoses 29. jaanuaril ja
12.detsembril 2021. a kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega, kaebaja kambrisse nr 1192 (rahunemiskambrisse) paigutamisega, kaebaja suhtes 30. jaanuari 2021. a käskkirja nr 2-21/12/14 ja 3. detsembri 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/323 alusel käeraudade kasutamisega ning kaebaja vanglasisese suhtlemisvabaduse piiramisega
25.Kaebaja on vastustajale ette heitnud, et 29. jaanuaril 2021 paigutati ta õigusvastaselt rahustamiskambrisse nr 1192 ning selle paigutamise kohta ei koostatud mingit haldusakti. Kaebaja märgib, et Tartu Vangla ametnikud peksid teda nii 29. jaanuaril kui 12. detsembril 2021.
26.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla viienda üksuse valvur P. Kangro 29. jaanuari 2021. a ettekande nr 2-21-434 kohaselt soovis kaebaja 29. jaanuaril 2021. a helistada (dtl 265).
3-22-775 Valvur andis kaebajale teada, et kui võimalus tekib, siis ta toob telefoni. Kaebaja oli eelnevalt proovinud helistada, aga ei saanud kätte. Selle peale kaebaja ägestus ja ütles, et soovib kohe helistada. Kaebaja karjus ja kasutas ebaviisakaid väljendeid ning hakkas vastu kambri ust peksma. Valvur liikus kambri juurde ja andis kaebajale korraldusi tegevus lõpetada. Kaebaja korraldustele ei allunud ja peksis ust edasi ning sõimas. Vestluse käigus sülitas kaebaja ametniku suunas, sülg tabas vaateava. Kaebaja peksis toidunõudega vaateava, millega tekitas sinna läbiva mõra. Hiljem liikus valvur koos vanemvalvuri A. Nugisega kambri juurde ja andis korraldusi lõhkumise lõpetamiseks. Kaebaja jätkas sõimlemist ja eksponeeris läbi toiduluugi ametnikele oma suguelundit ning väljendus ebaviisakalt. Ametnikud teavitasid peavalvekeskust olukorrast ja läksid koostöös III üksuse ametnikega kambri juurde, et viia kaebaja rahustuskambrisse. Valvurid sisenesid kilbi varjus kambrisse ja hoiatasid kinnipeetavat allumatuse korral jõu kasutamisega. Valvur E.-N. Kaasik andis kaebajale korralduse seista näoga seina poole ja panna käed selja peale. Kaebaja allus korraldustele. Ametnikud paigaldasid kaebajale ametnike ohutuse tagamiseks saatmise ajaks käerauad, kuna kaebaja oli ägestunud ja agressiivne. Kogu saatmise aja kasutas kaebaja ebatsensuurseid väljendeid ja üritas takistada ametnike liikumist. Vanemvalvur A. Nugis ja E.-N. Kaasik suunasid kaebaja kambrisse nr 1192 rahunema. Kaebaja jõudis rahustuskambrisse kell 18:28 peale käeraudade eemaldamist pööras kaebaja koheselt ümber ja sülitas ametnike suunas, mis tabas kilpi.
27.Kohus nõustub vastustajaga, et VangS ei sätesta rahunemis- või rahustuskambri mõistet. Vastustaja selgituse põhjal on tegemist kambriga, mis asetseb tavapärastest eluosakondadest väljaspool ning neist eemal, mistõttu ei ole võimalik sellisesse kambrisse paigutatud isikul teisi eluosakonna kinnipeetavaid häirida. Kohtuasja asjaolude põhjal on kambris videovalve ning kambri sisustus võib mõnevõrra erineda tavakambrist. Vastustaja selgituse põhjal ei sõltunud kaebaja režiim, sh väljaspool kambrit liikumise võimalus sellest, millises kambris kaebaja paiknes. Eeskätt oli selle põhjuseks, et kaebaja viibis sel ajal vanglas vastuvõturežiimil ning tal puudus õigus igapäevaselt osakonna piires vabalt liikuda.
28.Kuna kaebaja ei kasutanud kambrit nr 1192 elukambrina ning viibis selles väga lühikest aega (umbes 1 tund ja 17 minutit), siis ei oma tähtsust, kas kamber vastas kõigile elukambri nõuetele. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja paigutamine kambrisse nr 1192 õigusvastane, seetõttu ei saanud kaebajale tekkida ka hüvitamisele kuuluvat kahju.
29.Kaebaja väitel kasutasid valvurid tema suhtes käeraudade paigaldamisel füüsilist jõudu. Kohus leiab, et ülekaal on vastustaja tõenditel, nii P. Kangro 29. jaanuari 2021. a ettekandel nr 2-21-434 kui Tartu Vangla järelevalveosakonna valvur A.-E, Rausi 29. jaanuari 2021. a ettekandel nr 2-21-435, mille kohaselt märkas valvur kella 18:56 paiku kambri nr 1192 vaateavast sisse vaadates, et kaebajal oli parema silma alla tekkinud turse ja paistetus, mida seal varem ei olnud (dtl 269). Valvekaamera vahendusel tegid ametnikud järelkontrolli ja nägid, et kella 18:33 paiku istus kaebaja küljega WC-potile ja oli näha, kuidas kinnipeetava pea liikus edasi-tagasi WC-poti raami suunas. Peale WC-potilt tõusmist oli näha, et kaebaja parempoolne põsesarn oli punetav, mida enne WC-potile istumist ei olnud.
30.Kohtu hinnangul tuleb vanglaametniku seletuse õigsust eeldada, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlusi. Olukorras, kus selgitusi toimunu kohta saavad anda ainult kinnipeetav ja vanglaametnik, on kohtupraktikas reeglina tuginetud vanglaametniku sõnadele. Vanglaametnikele on seadusega kehtestatud kõrged nõudmised ja nende suhtes viiakse läbi taustakontroll (VangS § 113 – 1141). Vanglaametnik annab ametivande. Reeglina puudub põhjus, miks vanglaametnik peaks olema kinnipeetava suhtes erapoolik.
3-22-775
31.Haldusasjas nr 3-21-253 lahendasid Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus kaebaja esitatud kaebust Tartu Vangla vastu 29. jaanuari 2021. a kaebaja rahunemiskambrisse paigutamise, jõu kasutamise ja kehavigastuste tekitamise õigusvastasuse tuvastamise ning Tartu Vangla 30. jaanuari 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/14 (dtl 600-602) tühistamise nõuetes. Ülalviidatud haldusasjas selgitas ringkonnakohus 14. detsembri 2022. a otsuse p-s 9, et nõustub halduskohtuga, kes leidis, et käeraudade kasutamine on VangS § 701 lg 1 p-st 1 ja § 69 lg 2 p-st 5 tulenevalt täiendavaks julgeolekuabinõuks. Selle kasutamise kohta on antud haldusakt – vangla 30. jaanuari 2021. a käskkiri. Sellisel viisil kirjaliku haldusakti hilisem andmine on lubatav haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 2 alusel (edasilükkamatu korralduse tegemiseks ei pea haldusakti andma kirjalikult, see tuleb tagantjärele isiku taotlusel kirjalikult vormistada). Seega on selles küsimuses vajalik haldusakt olemas. Kambrisse paigutamise osas on vangla põhjendatult viidanud Riigikohtu praktikale, mille järgi vanglasiseselt teise kambrisse (ja isegi teise eluosakonda) paigutamine on toiming, mitte haldusakt (vt nt RKHKo 3-3-1-10-11, p 13). Seega ei tulene teise kambrisse paigutamisel vanglale kohustust vormistada selle kohta kirjalikku haldusakti. Kohus nõustub kohtute põhjendustega ja leiab, et need on asjakohased ka praeguses haldusasjas.
32.Tartu Vangla kohaldas 3. detsembri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/323 (dtl 282-283) kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamist kinnipeetava liikumisel väljaspool elukambrit ning ametnike sisenemisel kinnipeetava kambrisse. Tartu Vangla lõpetas 31. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/33 (dtl 284) alates 31. jaanuarist 2022. a kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise. Seega kohaldati perioodil 3. detsember 2021 kuni 31. jaanuar 2022. a kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja selle raames ka ohjeldusmeetmena käeraudu. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna käskkiri täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta oli kehtiv ja täitmiseks kohustuslik, siis tuli ametnikel kaebaja kambrisse sisenemisel kasutada tema suhtes käeraudu.
33.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla kolmanda üksuse vanemvalvur R. Maalinna
12.detsembri 2021. a ettekande nr 2-21-5894 (dtl 285) kohaselt ei allunud kaebaja
12.detsembri 2021. a õhtuse loenduse ajal valvur M. Martini antud korraldustele tulla käeraudade paigaldamiseks kambri nr 3074 ukse juurde ning vastas ametnikele ebaviisakate väljendite kasutamisega. Kohtu hinnangul ei saa vanglaametnikud jätta reageerimata kinnipeetava allumatusele ega jätta täitmata kehtivat käskkirja, millega kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid parasjagu kohaldatakse.
34.VangS § 71 lg 71 järgi kontrollib pärast kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist tervishoiutöötaja esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse. Käesoleval juhul on seda tehtud.
35.Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist nt 119 (dtl 286-288) nähtub, et kaebaja suhtes tingis jõu kasutamise asjaolu, et kaebaja ei allunud ametnike korraldustele ja ei tulnud käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde, et ametnikud saaksid kambris loendust läbi viia. Kaebajat hoiatati jõu kasutamise eest ja selle järgselt vaatas kaebaja üle ka tervishoiutöötaja. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tervishoiutöötaja tuvastas kaebajal marrastuse vasakul suunurgas ja alahuulel, vähese veristuse; randmetel käeraudade muljumisjäljed (vasaku randme välisküljel ja parema käe siseküljel). Rohkem väliseid vigastusi tervishoiutöötaja visuaalselt ei
3-22-775 täheldanud (dtl 732-733). Vigastused on ka fotografeeritud (dtl 308-316). Fotodelt ei nähtu, et kaebaja oleks läbi pekstud, näha on vaid muljumisjälgi randmetel. Kaebaja nägu ei ole verine.
36.Vastustaja on esitanud ka fotod 13. detsembril 2021. a pildistatud vigastustest (dtl 319-326). Ka nendelt fotodelt ei ole selgelt äratuntavad jäljed peksmise kohta.
37.Arvestades, et kaebaja suhtes kasutati jõudu ja käeraudu, on mõistetav, et selle raames võib kinnipeetav saada vigastusi. Seda eriti olukorras, kus ta ise osutab aktiivset vastupanu. Selliste vigastuste tekkimist jõu kasutamise järgselt ei ole siiski alust pidada õigusvastaseks.
38.Kuivõrd loenduse läbiviimine on oluline järelevalvetoiming, mille raames teostatakse ka kambri kontrolli, siis oli ametnikel vajalik loenduse läbiviimiseks sisenda kambrisse. Et kaebaja suhtes oli kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudade kasutamist, siis tuli enne kambrisse sisenemist paigaldada kaebajale käerauad. Ettekande nr 2-21-5894 kohaselt ei nõustunud kaebaja vabatahtlikult käeraudade paigaldamisega ka peale vastavaid hoiatusi jõu kasutamise kohta.
39.Kohtu hinnangul kinnitavad füüsilise jõu kasutamise kohta koostatud ettekanne ja protokoll, et kaebaja enda käitumine põhjustas 12. detsembril 2021. a tema suhtes füüsilise jõu kasutamise. Füüsilise jõu kasutamine oli seaduslik, sest kaebaja suhtes kehtis 3. detsembri 2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/323. Füüsilise jõu kasutamine oli põhjendatud, kuna kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele tulla kambri luugi juurde käeraudade seljale paigaldamiseks. Kohtule ei nähtu, et kaebaja suhtes kasutati ülemäärast füüsilist jõudu. Jõu kasutamine oli tingitud kaebaja enda käitumisest. Julgeolekuabinõuna kinnipeetavale käeraudade seljale paigaldamine ei tähenda ka kinnipeetava piinavat, ebainimlikku või alandavat kohtlemist, kui selle käigus ei tekitata kinnipeetavale rohkem ebamugavusi kui paratamatult toiminguga kaasneb.
40.Kohtule esitatud menetlusdokumentide kohaselt on kaebaja 12. detsembri 2021. a sündmusega seoses saanud realiseerida ka oma õigust olla ära kuulatud ja esitada kuriteokahtluse korral kaebus uurimisasutusele (dtl 266-268, 295-299). Kaebaja inimväärikuse alandamine ja kaebaja tervise kahjustamine seoses üksiktingimustes hoidmisega
41.Kaebaja on kaebuses vastustajale ette heitnud, et teda hoiti pidevalt üksiktingimustes. Kohtueelses menetluses on kaebaja selgitanud, et nõuab kahju hüvitamist perioodil 30. jaanuar kuni 24. november 2021 üksikvangistuses olemise eest. Vangla teab, et kaebajal on psüühiline häire, mille puhul on üksikvangistuse tingimustes viibimine vaimsele ja füüsilise tervisele ohtlik. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema õigusi on rikutud. Piirangute kehtestamiseks ei puudunud erinevalt kaebaja väidetust seadusest tulenev alus.
42.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vanglasisene liikumis- ja suhtlemisvabadus on Tartu Vanglas vaidlusalusel ajavahemikul olnud piiratud: 1) 30. jaanuarist kuni 21. juunini 2021, 2) 12. augustist kuni 9. septembrini 2021 ning 3) 13. kuni 24. novembrini 2021. Esimesel perioodil (142 päeva) piirati kaebaja vanglasisest suhtlemis- ja liikumisvabadust seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga. Lisaks kohaldati Tartu Vangla
30.jaanuari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/14 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudu, kuna kaebaja näitas 29. jaanuari 2021. a käitumisega
3-22-775 impulsiivset ja agressiivset käitumist ametnike suhtes ning vara lõhkumisega ohustas vangla üldist julgeolekut (dtl 36-37). Tartu Vangla 30. mai 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/89 kohaldati kaebaja suhtes alates 30. maist omakorda täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna kaebaja võis kujutada ohtu teistele kinnipeetavatele (dtl 605-607).
43.Teisel perioodil (28 päeva) lukustati E-hoone 9. eluosakonna kambrite uksed 12. augusti 2021. a käskkirjaga nr 6-1/286 julgeolekukaalutlustel põhjustel, et kinnipeetavatel avastati kehavigastused (dtl 610-611). See käskkiri kehtis kaebaja suhtes kuni 16. augustini 2021. Tartu Vangla 16. augusti 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/159 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (dtl 38-39). Vangla
16.augusti 2021. a käskkirjast nähtuvalt, vangla teabe- ja uurimisosakonnale laekunud info kohaselt alustati kriminaalmenetlus, sest 11. augustil 2021. a toimus ajavahemikul kell 14-15 kambris nr 3006 kinnipeetavate A. Demtšihhini S. Tsaplini ja kaebaja vahel füüsiline konflikt, mille käigus kasutasid kinnipeetavad üksteise suhtes füüsilist vägivalda, põhjustades erinevaid kehavigastusi. Vangla pidas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vajalikuks, et kaitsta teiste isikute elu ja tervist ning tagada vangla julgeolek ja ennetada uusi õigusrikkumisi. Vangla lõpetas 9. septembri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/182 alates 9. septembrist 2021 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise (dtl 748-749).
44.Kolmandal perioodil (11 päeva) piirati kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, kuna ta oli haigestunud COVID-19 haigusesse ja talle kohaldus eneseisolatsiooni kohustus.
45.Tartu Vangla on 4. aprilli 2022. a otsuses nr 1-13/379-7 väljendanud seisukohta kaebaja üksikvangistuses hoidmisega seonduvalt. Vastustaja on üksikasjalikult põhjendanud eelnimetatud perioodidel kaebaja vanglasisese liikumisvabaduse piiramisega seonduvat. Kohtul pole põhjust kahelda vangla väites, et vangla dokumendihaldussüsteemi andmetel kaebaja vangla direktori 10. novembri 2021. a käskkirja nr 1-1/139 (käskkiri anti seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga, dtl 549-554) ega käskkirju piirangute jätkuva kohaldamise osas ei vaidlustanud. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud tema suhtes käskkirja nr 2-21/1-2/89 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kinnipeetavate kaebustele on sätestatud kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus (VangS § 11 lg 5). Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKo 2. oktoober 2014, 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtulahendid).
46.Lisaks märgib kohus, et RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus kontrollida (Riigikohtu 27. mai 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Esmased õiguskaitsevahendid RVastS § 7 lg 1 tähenduses peavad olema suunatud kahju põhjustava avaliku võimu õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõrjumisele. Teisisõnu tuleb neid vahendeid kasutada selleks, et vältida kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tagajärjeks ei saa olla ühe poole rikastumine (Riigikohtu 11. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-2-10, p 20). Seega ilmneb, et kaebaja jättis eelnimetatud perioodidel vanglasisese liikumisvabaduse piiramise järgselt esmased õiguskaitsevahendid kasutamata.
47.Kohtupraktikast tuleneb, et vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ei ole automaatselt kinnipeetava õigusi rikkuv ja tema väärikust alandav. Kohus nõustub vastustajaga,
3-22-775 et see, kas kinnipeetava õigusi on rikutud, sõltub konkreetsetest tingimustest, meetme rangusest ja kestusest, taotletavast eesmärgist ja meetme mõjust kinnipeetavale. Kaebaja vanglasisene suhtlemis- ja liikumisvabadus oli piiratud ennetava meetmena täiendavate julgeolekuabinõudena COVID-19 tulenevatel põhjustel ja tema isikust tulenevatel põhjustel. On tõsi, et COVID-19 piiranguid kohaldati kaebaja suhtes küll pikalt, kuid viirus oli terves maailmas esmakordne ja esialgu ka tundmatu, kuna teadmisi selle, tihtilugu ka surma põhjustava haiguse kohta, oli väga vähe.
48.Kaebaja selgitab, et ta on pidevalt depressioonis, tal on stress, psühhoosid ja teised psüühilised häired, ta on täiesti halliks läinud närvide tõttu. Et elada normaalselt, on ta sunnitud võtma ravimeid.
49.Vaidlusaluse perioodi tervisekaardi kannete kohaselt oli kaebajal diagnoositud segatüüpi isiksusehäire (dtl 198). Psühhiaater S. Kaili 13. jaanuari 2022 selgituste kohaselt ei ole selline isiksusehäire siiski täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise korras eraldatud lukustatud kambris viibimist või kartserikaristuse kandmist välistav asjaolu (dtl 729-730). Unehäireid, keskendumisraskusi, närvilisust, pea- ja nimmevalusid, häälte kuulmist on kaebaja psühhiaatrile kaevanud juba 8. veebruaril 2021. a ja talle on määratud asjakohane ravi (dtl 198).
17.veebruaril 2021. a on kaebaja olnud kaebusteta, ärevus ja valu taandunud. 26. augustil 2021. a on kaebaja kurtnud psühhiaatrile depressiooni, närvilisust, apaatiat, sundmõtteid, stressi, peavalu ja psühhoose. Samas ei ole sellised kaebused objektiivselt kinnitust leidnud ja selliseid haigusseisundeid ei ole kaebajal diagnoositud. Psühhiaatri 9. novembri 2021. a sissekandest nähtuvalt on kaebaja peavaludega seonduvalt neuroloogi vastuvõtu ootel (dtl 198). Kaebaja tervisekaardist nähtub, et tema terviseseisundit on pidevalt tervishoiutöötajate poolt jälgitud, talle on väljastatud ravimeid ja tema tervist on hinnatud (dtl 197-205). Kaebaja inimväärikuse alandamine ja kaebaja tervise kahjustamine seoses kaebaja jalutama viimisega boksidesse E-1, E-2, E-8, mis tunnistati jalutuskäikudeks kõlbmatuks
50.Poolte vahel pole vaidlust, et VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Samuti pole vaidlust selles, et kaebajale võimaldati perioodidel 25. jaanuar kuni 10. märts 2021. a, samuti 16. august kuni 9. september 2021. a ja 2. detsember 2021 kuni 19. jaanuar 2022. a jalutuskäike värskes õhus. Kaebaja leiab aga, et ta viidi jalutama boksidesse, mis tunnistati jalutuskäikudeks kõlbmatuks (täpsemalt viitab kaebaja boksidele E-1, E-2, E8). Kaebaja on seisukohal, et teda ei viidud sihilikult normaalsetesse boksidesse, et teha tema elu vanglas keerulisemaks.
51.Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg 1 sätestab, et kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole VSkE § 8 lg-s 1 sätestatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Vastustaja on selgitanud, et perioodil 25. jaanuar kuni 10. märts 2021. a viibis kaebaja Tartu Vanglas vastuvõturežiimil. Seetõttu oli põhjendatud, et kaebajale kui vastuvõturežiimil kinnipeetavale võimaldati jalutuskäike jalutusboksis, mitte koos teiste osakonna kinnipeetavatega.
3-22-775
52.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla kohaldas 16. augusti 2021. a käskkirjaga nr 221/1-2/159 kaebaja suhtes alates 16. augustist 2021 julgeolekuabinõusid (dtl 438-440). Muuhulgas kohaldati kaebaja suhtes julgeolekuabinõuna vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, sest see vähendab võimalusi puutuda kokku teiste kinnipeetavate ja ametnikega, mis omakorda vähendab tekkivate konfliktide füüsiliseks vägivallaks kasvamise võimalust. Poolte vahel pole vaidlust, et nimetatud piirangud lõpetati vangla 9. septembri 2021. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/182. Kuivõrd perioodil 16. august kuni 9. september 2021 oli kaebaja vanglasisene suhtlemisvabadus piiratud, ei saanud vangla kehtiva haldusakti täitmise raames võimaldada kaebajale jalutuskäike koos teiste kinnipeetavatega.
53.Ka perioodil 3. detsember 2021 kuni 31. jaanuar 2022 oli kaebaja vanglasisene suhtlemisvabadus piiratud ja vangla ei saanud kehtiva haldusakti täitmise raames võimaldada kaebajale jalutuskäike koos teiste kinnipeetavatega (dtl 282-284).
54.Kohus nõustub vastustajaga, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida, kus ta jalutada saab (jalutusaias või jalutusboksis). Vastustaja on selgitanud, et nii jalutusaias kui ka jalutusboksides on kinnipeetava jaoks tagatud värske õhk ning piisaval määral ruumi, kus ta saab end liigutada. Kohtul pole põhjust nendes vangla seisukohtades kahelda. Kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et boksid E-1, E-2, E-8 on tunnistatud jalutuskäikudeks kõlbmatuks.
55.Kuna kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustavat regulatsiooni võimaldada jalutuskäik värskes õhus just jalutusaias, siis ei ole vangla käitunud õigusvastaselt võimaldades kaebajale jalutuskäike jalutusboksis. Seetõttu on kahju hüvitamise eeldused täitmata. Kaebaja inimväärikuse alandamine ja kaebaja tervise kahjustamine seoses kaebaja paigutamisega E-6 sektorisse, kus olid COVID-19 haiged ja ei töötanud ventilatsioon; kaebaja haigestumisega ametnike süül COVID-19-sse; COVID-19 isolatsiooni ajal värskes õhus jalutamise mittevõimaldamisega
56.Kaebaja on seisukohal, et ametnik G. Kelder on süüdi selles, et ta nakatus COVID-19-sse. G. Kelder ei kutsunud välja arsti, rikkudes sellega VangS § 133. Samas ei soovi kaebaja G. Kelderi toiminguid vaidlustada (dtl 790).
57.Vaidlust ei ole, et kaebaja haigestumise tõttu COVID-19 haigusesse (dtl 201-202), kohaldati tema suhtes isolatsiooniosakonna meetmeid ja selle raames ei võimaldatud talle perioodil 13. kuni 24. november 2021. a ka jalutuskäike värskes õhus. Seda ei saa siiski pidada õigusvastaseks, sest Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 kohaldati Tartu Vanglas seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga kinnipeetavatele täiendavaid julgeolekumeetmeid (dtl 466-471). Nimetatud käskkirja alusel lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2.). Tartu Vangla direktor lõpetas 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/73 Tartu Vangla direktori käskkirja nr 1-1/54 p-des 1.1., 1.2. ja 1.3. nimetatud meetmete rakendamise, v.a karantiini- ja isolatsiooniosakondades (dtl 472-475). Vangla selgitas, et viiruse leviku tõkestamiseks ei saa lubada meetme rakendamise lõpetamist ega jalutuskäike nende vangide suhtes, kes on karantiini- või isolatsiooniosakonnas. Tartu Vangla direktori 22. mai 2020. a käskkirjaga nr 11/77 otsustati jätkata vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1.1, 1.2, 1.3
3-22-775 ja 1.5 kehtestatud meetmete rakendamist karantiini- ja isolatsiooniosakondades, kuid lõpetati jalutuskäikude saatmise piirangud alates 25. maist 2020. a (dtl 476-481). Kuna sellel ajal ei olnud COVID-19 haigusesse nakatunuid, siis lõpetati jalutuskäikude piirang kõigi kinnipeetavate suhtes. Tartu Vangla direktor otsustas 29. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/81 lõpetada alates 1. juunist 2020. a Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1-3 kehtestatud piirangud, v.a isolatsiooniosakondades (dtl 482-486). Käskkirja p-s 2 nimetati piirangud, mille kohaldamist isolatsiooniosakonnas jätkati. Tartu Vangla direktori 12. juuni 2021. a käskkirjaga nr 1-1/84 otsustati jätkata isolatsiooniosakonnas käskkirja nr 11/54 p-des 1-3 kehtestatud piiranguid (dtl 487-490). Tartu Vangla direktori 29. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/154 otsustati tagasiulatuvalt alates 21. detsembrist 2020. a mitte saata jalutuskäigule ja jätta ära nende kinnipeetavate, kelle COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse test on olnud positiivne ning COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse testitulemuse andnud isikuga lähikontaktsed, nende eneseisolatsiooni ajaks (dtl 491495).
58.Kohtu hinnangul on vastustaja eelmainitud käskkirjades piisavalt põhjendanud piirangute kohaldamise vajadust ning tegu on tol hetkel teada olevaid andmeid arvestades asjakohaste põhjendustega. Puudub kahtlus, et piirangute kohaldamiseks esines ülekaalukas avalik huvi – vanglatöötajate ja kinni peetavate isikute elu ning tervise kaitse. Seega esines piirangute kohaldamiseks ja nende jätkamiseks legitiimne eesmärk. Kohus ei kahtle, et piirangute kohaldamine tekitas kaebajale ebamugavusi, kuid nagu öeldud, tuli avalikku huvi viiruse leviku tõkestamiseks ning isikute elu ja tervise kaitsmiseks pidada kaalukamaks. Käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kaebaja kambrivälise liikumise (sh värskes õhus jalutamise) õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangute kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.
59.VangS ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Sellest olenemata oli vanglal kohtu hinnangul üldine hoolsuskohustus (käibekohustus) oma töökorralduses selliseid abinõusid rakendada.
60.Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 17 lg 3 p 1 ja 2 sätestavad, et Justiitsministeerium korraldab kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Säte kehtib käesoleva kohtuotsuse koostamise ajal ja kehtis kaebaja nakatumise ajal samas sõnastuses. Samas tuleb märkida, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse sarnaseid õigussuhteid reguleerivad normid on praeguseks läbinud kohtuliku kontrolli ja on sedastatud, et valitsuse korraldustega kehtestatud piirangud riivasid kahtlemata paljusid põhiõigusi, nagu liikumis- ja ettevõtlusvabadus ning võrdsuspõhiõigus. Samuti, et piirangud olid nii laiaulatuslikud, et võisid võtta isikutelt mõnedel juhtudel õiguse otsustada ise oma elukorralduse üle. Teisalt peab piirangute kehtestamist vaagides arvestama sellega, et põhiseadus paneb riigile kohustuse inimesi kaitsta, nimetades ühe ohuallikana otsesõnu nakkushaigusi. Riigikohus rõhutas, et inimeste elu ja tervise kaitse läbi nakkushaiguste tõrje on kaalukas põhiseaduslik eesmärk, mis võib anda aluse muude põhiõiguste piiramiseks. Kokkuvõttes otsustas Riigikohus, et NETS-i normid ei piiranud selle kohtuasja kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt (RKPSJKo asjas nr 5-22-4). Halduskohtu hinnangul on Riigikohtu järeldused kohased ka käesolevas vaidluse lahendamisel.
3-22-775
61.Nakkushaiguse leviku tõkestamisel ei ole reeglina realistlik seada eesmärgiks, et nakatumisi üldse ei toimu. Seda ei nõua ka NETS § 17 lg 3 – nii vanglaametnike tööolud kui kinnipeetavate kinnipidamistingimused peavad olema võimalikult nakkusohutud.
62.Vastustaja esitatud tõenditega on tõendatud, et vastustaja kohaldas võimalikud abinõud, mis kehtestati eesmärgil viia miinimumini võimalus, et nakkus kandub vanglaametnikult üle kinnipeetavale. Kohus nõustub põhimõtteliselt käsitlusega, et vanglas ei ole võimalik kokkupuuteid kinnipeetava ja vanglaametnike vahel täielikult ära hoida ning parim, mida vastustaja sai teha, oli reeglite kehtestamine nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja kohaldatud abinõud mõistlikud.
63.Vastustaja on tunnistanud, et õiguspäraseks ei saa siiski pidada asjaolu, et kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku 24. novembril 2021. a. Arst lõpetas kaebaja isolatsiooni
23.novembril 2021. a ning 24. novembri 2021. a hommikul paigutati kaebaja isolatsiooniosakonnast ümber tavapärasesse eluosakonda. 24. novembril 2021. a olid jalutuskäigud juba nimetatud eluosakonnas toimunud ning seetõttu jäi kaebaja jalutuskäigust ilma. Jalutuskäigust ilmajäämise heastamiseks pakkus vangla kaebajale 22. detsembril 2021. a tagantjärele lisa jalutuskäiku. Kuivõrd 24. novembril 2021. a ei tulenenud kaebajale piiranguid värskes õhus viibimisele, siis on vangla õigusvastaselt jätnud kaebaja nimetatud päeval jalutuskäigust ilma. Vaatamata vangla tegevuse õigusvastasusele, ei ole alust kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks ühel päeval jalutuskäigus ilmajäämise osas. Kohus nõustub vastustajaga, et ühel päeval jalutuskäigust ilmajäämine ei ole käsitletav väärikust alandava kohtlemisena.
64.Poolte vahel pole vaidlust, et kaebaja paigutati 19. oktoobril 2021 E-9 eluosakonna kambrist nr 3012 ümber E-6 eluosakonna kambrisse nr 2052. Vastustaja on selgitanud, et ümberpaigutamise vajaduse tingis asjaolu, et 4. oktoobril 2021. a leidis E-9 osakonnas aset intsident, millega oli kaebaja seotud. Seetõttu oli julgeolekukaalutlustel vajalik kaebaja paigutamine teise eluosakonda. Nimelt nähtub 4. oktoobri 2021. a Tartu Vangla neljanda üksuse E. Viiklaiu ettekandest nr 2-21-4740, et E-9 osakonna koridoris kõndis kaebaja mööda kinnipeetav R. Gabrusest, kes rääkis telefoniga. Seejärel pööras kaebaja ümber ja tõukas R. Gabrust (dtl 462).
65.Kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavale sellist subjektiivset õigust, mis annaks kinnipeetavale õiguse valida, millises eluosakonnas ta paikneb. Samuti ei tulene kehtivast õigusest vanglale kohustust arvestada kinnipeetava arvamusega teise eluosakonda paigutamist puudutavas küsimuses. VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa. VSkE § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. TVK p 3.6. kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise määrates talle kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on vanglaametniku kaalutlusotsusega. Kuna paigutus on vanglaametniku pädevuses, ei ole alust pidada õigusvastaseks kaebaja paigutamist E-6 osakonda.
66.Kuna teise osakonda paigutamisega seonduvalt puudub vangla õigusvastane tegevus, ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kaebaja hüvitamisnõue ei kuulu selles osas rahuldamisele.
3-22-775 Kaebaja eraelu puutumatuse rikkumine ja kaebaja inimväärikus alandamine seoses kaebaja Tallinna Vanglasse mittesaatmisega, et kaebaja saaks kohtuda oma elukaaslasega; kaebaja elukaaslase ja isaga videokõne abil kontakteerumise mittevõimaldamine; 30. aprillil ja
67.Asja materjalidest nähtub, et 26. mail 2021. a esitas kaebaja vanglale taotluse, mis registreeriti numbriga 6-24/1978-1 (dtl 336-337) ning milles kaebaja soovis enda ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse. Tartu Vangla jättis 18. juuni 2021. a otsusega nr 624/1978-2 (dtl 340-341) kaebaja taotluse rahuldamata ja ei alustanud ümberpaigutamise menetlust. Vangla selgitas, et VangS § 11 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p 3 sätestab, et meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust seksuaalse enesemääramise vastase või KarS §-s 178, 1781 või 179 sätestatud kuriteo eest, paigutatakse Tartu Vanglasse.
68.Samuti selgitas vastustaja 18. juuni 2021. a otsuses, et kaebaja puhul on tegu isikuga, kes on süüdi mõistetud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 2. detsembri 2020. a otsusega nr 1-206472 muuhulgas ka KarS § 141 lg 1 alusel (vägistamine). Seega on kaebaja toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo ning tulenevalt kehtivast seadusandlusest toimub kaebaja kinnipidamine ja vangistuse täideviimise eesmärkidega kaasnev rehabilitatsioon Tartu Vanglas. Kohtumenetluses on vastustaja selgitanud, et on kahetsusväärselt oma 22. märtsi 2022. a otsuses nr 1-13/20-2 inimliku eksituse tõttu jätnud lisamata viite süüteo katsele ning otsusest võib seetõttu ekslikult järeldada nagu oleks kaebaja toime pannud lõpuleviidud süüteo. Kaebajat on siiski karistatud süüteo katse eest ja tegemist on ilmse eksitusega 22. märtsi 2022. a otsuses. Tartu Vangla on vabandanud sellise eksimuse pärast.
69.VangS § 19 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Kinnipeetava suhete hoidmist oma lähedaste ja perekonnaga saab lugeda vangistuse täideviimise eesmärkide hulka. Asjaolu, et kinnipeetaval on õigus esitada taotlus teise vanglasse üleviimiseks, kui selline üleviimine on vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, ei tähenda siiski, et vanglal tuleks taotlus tingimata rahuldada. Kinnipeetava taotluse alusel tema ümberpaigutamise menetluse algatamise kaalumisel ei lähtuta ainuüksi kinnipeetava ja tema lähedaste huvist, et kinnipeetav paikneks lähedaste elukohale võimalikult lähedal, vaid arvestada tuleb ka vangistuse täideviimise eesmärke ja kinnipeetavate paigutamiseks õigusaktides ettenähtud juhiseid.
70.Nagu vastustaja on õigesti märkinud, sätestab Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3, et meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust seksuaalse enesemääramise vastase või KarS §-s 178, 1781 või 179 sätestatud kuriteo eest, paigutatakse Tartu Vanglasse. Kaebaja on Harju Maakohtu
2.detsembri 2020. a otsusega kriminaalasjas nr 1-20-6472 (dtl 327-335) mõistetud süüdi KarS § 141 lg 1 - § 25 lg 2 (vägistamise katse), § 263 lg 1 p 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4231, § 199 lg 2 p-de 7-9 järgi. Seega on kaebaja toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo ning vangistuse koht on Tartu Vangla.
3-22-775
71.Tartu Ringkonnakohus on 12. jaanuari 2023. a otsuses asjas nr 3-21-2264 lahendanud kaebaja kaebust Tartu Vangla kohustamiseks algatada ümberpaigutamise menetlus ning Justiitsministeeriumi 28. septembri 2021. a vaideotsuse nr 11-7/5649-2 tühistamiseks. Viidatud asjas leidis ringkonnakohus, et kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmine oli õiguspärane. Kuivõrd kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse ning tal on õigus nõuda üksnes enda ümberpaigutamise taotluse õiguspärast menetlemist, on halduskohus põhjendatult nõustunud Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi poolt menetluses toodud põhjendustega (otsuse p 15). Ringkonnakohus selgitas otsuse p-s 18, et ümberpaigutamise menetluse algatamise kohustust ei tulene üksnes asjaolust, et kaebaja elukaaslane ei saa kaebaja juurde Tartu Vanglasse kokkusaamisele tulla, kuna ta töötab ja tal on kaks alaealist last, ega sellest, et vanglal on VangS § 23 lg-st 2 tulenevalt kohustus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist soodustada. Tartu Vanglal oli kaebaja ümberpaigutamise taotluse lahendamisel ümberpaigutamise menetluse algatamise osas suur kaalutlusruum, millest tulenevalt ei olnud tal kohustust ka kaebaja selgitusi arvesse võttes kaebaja ümberpaigutamiseks. Lisaks märkis ringkonnakohus otsuse p-s 20, et praegusel juhul jäi kaebaja taotlus algatada menetlus tema ümberpaigutamiseks rahuldamata, kuna kaebaja väited selle kohta, et elukaaslasel ei ole võimalik Tartu Vanglasse kokkusaamisele tulla, ei ole millegagi tõendatud. Ringkonnakohus nõustus selle järeldusega. Vastustajad on haldus- ja kohtumenetluses esitanud järjest põhjalikumaid selgitusi selle kohta, miks puudub vajadus kaebaja ümberpaigutamiseks perekondlikel põhjustel, s.t lähedastega sidemete hoidmine ei ole olnud välistatud ning seda ei ole alust pidada ülemäära raskeks.
72.Kohus nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega. Kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmine oli õiguspärane, kaebaja eraelu puutumatust ei ole rikutud ning kaebaja inimväärikust ei ole alandatud, mistõttu ei kuulu kaeba kahjunõue rahuldamisele.
73.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja esitas vanglale taotluse, mis registreeriti 15. oktoobril 2021 numbriga 6-24/4907-1 (dtl 392-393) ning milles kaebaja palus võimaldada talle kohtumised lähedastega, tuttavatega, naisega ja lastega videosilla vahendusel. Tartu Vangla jättis 27. oktoobri 2021. a otsusega nr 6-24/4907-1 (dtl 396-397) kaebaja taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et videokõne teel lähedastega suhtlemist VangS sätestanud ei ole, seega ei ole vangla kohustatud sel moel suhtlemist võimaldama. Videokõne teel suhtlemist on seni võimaldatud äärmuslikel juhtudel, nt tõlgi kaasamiseks. Samuti saab videokõnesid võimaldada juhul kui teisi suhtlemiskanaleid ei ole võimalik kasutada, nt isikud kellel on kuulmis- või nägemispuue või sõjakurjategijatele, kel muul moel on lähedastega suhtlemine oluliselt raskendatud. Tartu Vangla andmeil on kaebaja pidanud kirjavahetust ning suhelnud telefoni teel oma lähedastega. Kaebaja oma taotlust põhjendanud ei ole, mistõttu jääb arusaamatuks, mil põhjustel ei piisa olemasolevatest suhtluskanalitest. Samuti elavad Tartu Vangla andmeil osa kaebaja lähedasi, sh lapsed, elukaaslane ja ema Harjumaal. Tartu-Harjumaa vaheline vahemaa ei ole sedavõrd pikk, mis võiks oluliselt takistada kokkusaamistel käia. Samuti on TartuHarjumaa vahelisel lõigul väga head võimalused ühistranspordiga liiklemiseks.
74.Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd käesoleval juhul ei tulene kehtivast õigusest vanglale kohustust võimaldada kinnipeetavatele videokõnesid, siis ei ole vanglal ka imperatiivse iseloomuga kohustust selliseid kõnesid võimaldada ja selliste kõnede võimaldamata jätmist ei saa pidada õigusvastaseks ega isiku õigusi rikkuvaks. Kuna kinnipeetavatel pole subjektiivset õigust videokõnede ja videokohtumiste pidamiseks, ei ole vanglal kohustust seda ka kinnipeetavatele võimaldada. Ka Tartu Ringkonnakohus on 11. mai 2022. a kohtumääruses nr 3-21-2496 leidnud, et see, et õiguskantsler on pidanud videokõnede võimaldamist vajalikuks, ei tähenda veel, et kinnipeetaval oleks õigus seda nõuda. Selleks tuleb
3-22-775 kõigepealt muuta vangistust reguleerivaid õigusakte selliselt, et niisugune võimaluse ette nähtaks. Seni pole seda tehtud. Seetõttu ei kuulu kaebaja kahjunõue rahuldamisele.
75.Kaebaja esitas 14. aprillil 2021. a vanglale taotluse nr 6-23/240-1 (dtl 431), milles palus võimaldada 30. aprillil 2021 kell 14.00 lühiajaline kokkusaamine sõbranna Wuga.
76.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja taotlus rahuldati ja talle lubati lühiajaline kokkusaamine W 30. aprillil 2021. a kell 14.00–16.00. Vastustaja esitas halduskohtule 30. aprilli 2021. a lühiajaliste kokkusaamiste graafiku (dtl 433). Vaidlust ei ole ka selles, et 30. aprillil 2021. a lühiajalist kokkusaamist W ei toimunud. See tähendab, et asjas ei kuulu kohaldamisele VangS § 24 lg 11, mis sätestab lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alused.
77.Tartu Halduskohus, menetledes haldusasjas nr 3-21-932 kaebaja kaebust Tartu Vangla vastu seoses 30. aprillil 2021 lühiajalise kokkusaamise toimumata jäämise õigusvastasuse kindlakstegemisega, leidis 24. märtsi 2022. a otsuses, et kaebaja väited ei anna alust pidada vastustaja tegevust vaidlusaluse kokkusaamise korraldamisel õigusvastaseks. Kohtu hinnangul ei saa pidada õigusvastaseks, et vastustaja ei korraldanud kokkusaamise toimumiseks vajalike toimingute tegemist W siis, kui isik oma saabumisest teada andis. Vastustaja on põhistanud, et ametnikel, kelle korraliseks ülesandeks oli 30. aprillil 2021 kell 14 algavate kokkusaamiste läbiviimine, ei olnud enam võimalik tegelda W vastuvõtmisega ajal, mil isik oma saabumisest teada andis ja dokumendid esitas. Kohus ei pea ebaproportsionaalseks seda, et vastustaja ei suunanud erakorraliselt W tegelema teisi ametnikke. W ei järginud kehtivas haldusaktis määratud menetlustähtaega ja vastustajal ei olnud kohustust seda pikendada või ennistada.
78.Kohus nõustub haldusasjas nr 3-21-932 toodud halduskohtu seisukohtadega ja leiab, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
79.Kaebaja esitas 16. detsembril 2021. a vanglale taotluse (reg nr 6-23/1750-1, dtl 422), milles palus võimaldada lühiajaline kokkusaamine W 18. detsembril 2021. a kell 14.00. Vastustaja menetles kaebaja taotlust elektrooniliselt vangla dokumendihaldussüsteemis ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta kirjalikku vastust välja antud ei ole.
80.Tartu Halduskohus leidis 27. jaanuari 2022. a kohtumääruses asjas nr 3-21-2994 (määrus on jõustunud 24. märtsil 2022), et Tartu Vangla, võimaldades kaebajal lühiajaliselt kokku saada soovitud päeval, kuid soovitust teisel kellaajal, ei ole õigusvastaselt käitunud. VangS § 24 lg 1 järgi on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Vastavalt VangS § 24 lg-le 2 on lühiajalise kokkusaamise kestus kuni kolm tundi. Kokkusaamiste kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. VSKE § 32 lg 1 kohaselt toimub kokkusaamine kinnipeetava või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel või kokkusaaja suulise taotluse alusel, kui kinnipeetav on kokkusaamisega nõus. Sama paragrahvi teine lõige sätestab: "Saabunud taotluste põhjal koostatakse kokkusaamiste graafik, millesse märgitakse ka telefoni teel taotletud kokkusaamine. Kui kokkusaamist ei taotlenud kinnipeetav, siis selgitatakse välja, kas kinnipeetav soovib taotluse esitanud isikuga kokku saada."
81.VangS § 105 lg 21 p 2 kohaselt sätestatakse vangla kodukorras kinnipeetava, arestialuse või vahistatu päevakava. VSkE § 10 lg 1 täpsustab, et vangla direktor kinnitab vangla päevakava, milles nähakse ette kinnipeetavate äratus, loendus, tualett, söömine, tööle saatmine, töötamine, õppimine, kultuuri- ja spordiürituste jm ajad ning direktori vastuvõtuajad. Tartu Vangla koduskorra p 13.1.3 näeb ette, et E-hoones (kus paikneb ka kaebaja), paiknevate kinnipeetavate
3-22-775 lühiajaliste kokkusaamiste ajad on üldjuhul alljärgnevad: teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti kell 9.30 - 11.30; kolmapäeviti ja reedeti kell 14 - 16. Kodukorra seletuskirja kohaselt on vajalik ette näha lühiajaliste kokkusaamiste iganädalased toimumise ajad selleks, et võimaliku lühiajalise kokkusaamise aeg oleks kinnipeetavale eelnevalt teada ning vanglal võimalik selle korraldamist töökorralduslikult planeerida.
82.Kuivõrd eeltoodud sätetest tulenevalt ei ole Tartu Vanglal kohustust võimaldada kaebajale lühiajaline kokkusaamine üksnes kaebaja taotletud ajal ning lühiajaline kokkusaamine sõltub suuresti vangla töökorraldusest, pole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Tartu Vangla kodukorra p-st 13.1.3 nähtuvalt võib vangla teha päevakavast erandeid, kuid kaebaja ei saa eeldada, et erandi tegemine on kohustuslik. Kuna vangla 25. jaanuari 2022. a selgituste kohaselt oli 18. detsembril 2021 kell 14 planeeritud juba S-hoone kinnipeetavatele lühiajalised kokkusaamised ning vangla võimaldas kaebajal kokku saada soovitud päeval ja kodukorras ettenähtud kellaajal, ei ole vangla talle antud kaalutlusõigust rikkunud. Vangla poolt kohtule esitatud selgitustest tulenevalt on lühiajalise kokkusaamise taotlusega seonduvat kaebajale selgitanud 17. detsembril 2021 E. Viiklaid ning kokkusaamine planeeriti lubatud ajale.
83.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglale kaebaja poolt ette heidetud tegevusi ei saa pidada õigusvastaseks. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kuna puudub alus Tartu Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
84.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 350 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 4. mai 2022. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
85.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja, Y ja W nimed ja Y aadress (xxx, Tallinn) asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.