X hagi Delfi Meedia AS (endine ärinimi AS Ekspress Meedia) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.08.2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Delfi Meedia AS apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
4535 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Arvisto Kostja (apellant) Delfi Meedia AS (registrikood 10586863; endine ärinimi AS Ekspress Meedia), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mari Männiko
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31.08.2021 otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-20-17055 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Jätta Delfi Meedia AS apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Delfi Meedia AS kanda.
Mõista Delfi Meedia AS-ilt X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2097 eurot 60 senti (km-ga). Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-20-17055 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas Delfi Meedia AS (endine ärinimi AS Ekspress Meedia; kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja varalise kahju hüvitise (kohtueelsed õigusabikulud km-ga) 1035 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on kostja ajalehe Eesti Päevaleht ja veebiportaali www.epl.delfi.ee väljaandja. Ajalehes Eesti Päevaleht ilmus 05.08.2020 artikkel „TAGATUBA | Isamaa Parempoolsed. Läbi ja lõhki Res Publica“ (artikkel). Artikli põhiteemaks on Isamaa parteist kerkinud parempoolsete ühendus ning artiklis tutvustatakse selle tuntumaid liikmeid. Mh oli parempoolsete nimekirjas oleva C kohta artiklis lause: „Cle kuulus kolmandik kinnisvara, mida respublikaanid X ja Y kasutasid elamislubadega kaubeldes.“ Viidatud lause sisaldas ebaõiget faktiväidet nagu hageja oleks müünud elamislubasid. Kostja töötles artiklis mh hageja isikuandmeid (nime) ilma õigustatud aluseta ning andmesubjekti teadmiseta ja nõusolekuta, kuigi hageja ei olnud artikli teemaga seotud. Artikkel avaldati elektroonilises meedias, mille leviala on paberväljaande omast oluliselt suurem. Seetõttu oli info kättesaadav suuremale isikute ringile, võrreldes paberväljaandes info avaldamisega.
1.2.Hagejale tekkis kostja õigusvastase tegevuse (hageja kohta ebaõige faktiväite avaldamine; isikuandmete lubamatu kasutamine) tõttu mittevaraline kahju.
1.2.1.Artiklis avaldatud ebakohase faktiväitega kahjustas kostja hageja mainet ja head nime. Faktiväide oli väär, negatiivse sisuga ning seostas hagejat ebaseadusliku tegevusega (elamislubadega kauplemine). Elamislubade sündmustega tegeles Kaitsepolitseiamet, kes kriminaalasja raames uuris Tallinnas Kooli tänava aadressile registreeritud äriühinguid. Kaitsepolitseiamet ei tuvastanud seaduse rikkumist ning lõpetas kriminaalasja. Samuti tuvastas elamislubadega seotud sündmusi käsitlenud Riigikogu uurimiskomisjon, et hageja äriühing tegeles seadusliku nõustamistegevusega. Hageja äriühing osutas kvalifitseeritud õigusteenust, mis seisnes mh isikute abistamises elamislubade taotlemise tehnilises asjaajamises. Kostja ei kontrollinud artiklis hageja kohta avaldatut piisavalt põhjalikult. Elamislubadega kauplemise olemust ja tähendust ei saa samastada elamislubade alase nõustamis- ja asjaajamisteenusega või äriühingule teenusena asukoha aadressi pakkumisega. Artiklis avaldatud lause kontekstis tähendab elamislubadega kauplemine üheselt, et hageja annab kliendile tasu eest üle elamisloa. Kauplemine tähendab Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt eelkõige müüki. Sellist tegevust ei toimunud. Elamislubadega kauplemine ehk elamislubade müümine viitab otseselt ebaseaduslikule tegevusele, kuna elamislubasid ei ole võimalik seaduslikult müüa.
1.2.2.Hageja isikuandmete avaldamine oli põhjendamatu ja õigusvastane. Hageja ei andnud kostjale oma isikuandmete töötlemiseks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL)
2-20-17055 2016/679, 27.04.2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (IKÜM) art 6 lg 1 p a järgi nõusolekut. Praegu ei olnud täidetud isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-s 4 sätestatud eeldused isikuandmete ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemiseks. Hageja isiku vastu puudus artikli teemaga seoses avalik huvi ning hageja isikuandmete avaldamine artiklis ei aidanud kaasa avalikule debatile artiklis püstitatud teemal. Hageja ei ole avaliku elu tegelane, kelle suhtes võiks avalikkusel olla kõrgendatud huvi. Hageja ei ole ca kümme aastat olnud ühiskondlikult tegev. Ta ei ole ühegi erakonna ega ühenduse liige, ei täida avalikke ülesandeid, ei tegele oma isiku ega loomingu eksponeerimisega. Seega ei ole lugejatel mõistlikult tavapärasest suuremat huvi hageja isiku ega tegevuse vastu. Hagejast ei tee avaliku elu tegelast see, et ta kunagi võis olla avaliku elu tegelane. Avaliku elu tegelaseks olemist peab ajakirjandus hindama iga kord, kui isiku kohta midagi avaldab.
1.2.3.Artikkel põhjustas hagejale hingelist valu ja kannatusi. Sellisest vaatenurgast elamislubade temaatika jätkuv avalikkuses käsitlemine ja hagejast seeläbi negatiivse kuvandi loomine kahjustab tema mainet avalikkuse, sõprade ja tuttavate ees ning tekitab hageja suhtes halvustavat suhtumist. Hageja soovib, et lõppeks tema isikuandmete avaldamine ning tema seostamine negatiivses kontekstis ja mainet kahjustavalt minevikus toimunud legaalse nõustamis- ja asjaajamisteenuse osutamisega.
1.3.Kostja vastas 08.09.2020 hageja nõudekirjale, et ta eemaldas kompromissettepanekuna hageja nime artiklist. Sellega võttis kostja omaks, et avaldas hageja kohta ebaõige faktiväite. Artiklist hageja isikuandmete eemaldamisega viis kostja olukorra kooskõlla IKS §-ga 4. Siiski avaldas kostja hageja isikuandmeid viisil, mis kahjustas enam kui kuu aega ülemääraselt hageja õigusi. Kuna 08.09.2020. a seisuga oli vaidlusalune lause artiklist eemaldatud, ei olnud selle õigusvastasusel kestvat mõju ja ebaõige faktiväite ümberlükkamise eesmärk oli täidetud.
1.4.Hagejale osutati kohtueelses menetluses 7,5 tundi õigusabi tunnihinnaga 115 eurot. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu pidi hageja oma õigusi kaitsma. Õigusabi koosnes õigusnõustamisest, nõude koostamisest ja esitamisest ning kostjaga läbirääkimiste pidamisest. Au ja väärikuse kaitse ning isikuandmete kasutamine on keerulised teemad ning hageja ei saanud ise ajakirjandusväljaande vastu nõuet esitades oma õigusi kaitsta. Kuna nõude koostamise ja esitamise tõttu eemaldas kostja hageja isikuandmed artiklist, oli õigusabikulu põhjendatud ja vajalik. Kostja tekitas hagejale õigusabikuluna varalist kahju. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu.
2.1.Elamislubadega kauplemine ei tähenda elamislubade müümist. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab sõna „kauplema“ pidevalt kaupu müüma, müütama; äri ajama, äritsema. Seega ei tähenda kauplema tingimata müügitehingute tegemist, vaid ka äri ajamist. Riigikogu uurimiskomisjoni raporti kohaselt osutas hageja osalusega äriühing majandus- , õigus- ja kinnisvara nõustamisteenuseid. Hageja äritegevus oli välismaalastele juriidilise isiku registreerimiseks vajaliku aadressi võimaldamine ning elamisloa taotlemiseks vajalike dokumentide vormistamine ja asjaajamine Politsei- ja Piirivalveametis. Riigikogu uurimiskomisjon leidis, et hageja kasutas Tallinnas Kooli tn asuvat kinnistut välismaalastele elamislubade taotlemisega seotud äritegevuseks ning elamisloa taotlemiseks vajaliku ettevõtte registreerimise asukoha võimaldamiseks. Äriühingule asukoha-aadressi pakkumine ei ole
2-20-17055 õigusabi. Hageja osutas teenust tasu eest ja kasu saamise eesmärgil. Seega oli õige väide, et ta kaubitses elamislubadega.
2.2.Vaidlusalune väide oli neutraalne. Kauplemine kui äritegevus ei ole meie kultuuriruumis negatiivse või halvustava tähendusega. Hageja ei põhjendanud, milles seisnes väidetav õigusvastase tegevuse omistamine. Artiklis ja Riigikogu uurimiskomisjoni raportis ei omistatud hageja tegevusele negatiivset kuvandit ega väidetud, et tegevus oli ebaseaduslik.
2.3.Täidetud olid IKS §-s 4 sätestatud eeldused isikuandmete andmesubjekti nõusolekuta töötlemiseks. Artikkel käsitles Isamaaliidu ja endise Res Publica seoseid ning endiste respublikaanide kuulumist Isamaaliitu. C ja hageja seose väljatoomine oli oluline, sest 2011. al moodustati hageja tegevuse uurimiseks ja hageja esitatud taotluste alusel välismaalastele tähtajaliste elamislubade andmise asjaolude väljaselgitamiseks Riigikogu uurimiskomisjon. Hageja äritegevus toimus just Cga seotud kinnisvara aadresse kasutades. Hageja kuulus Tallinna Linnavolikogusse ja oli nii Res Publica kui ka Isamaaliidu liige. Seega on hageja avaliku elu tegelane, kelle tegevuse kajastamiseks meedias oli avalik huvi. Isegi, kui hageja praegu ei ole avaliku elu tegelane, võib tema tegevust ajal, mil ta oli avaliku elu tegelane, praegu päevakajaliste sündmuste kontekstis kajastada. Artiklis, mis käsitleb endiste Res Publica liikmete naasmist poliitikasse ning nende varasemat tegevust poliitikas ja äritegevuses, oli hageja mainimine kohane. Avalik huvi endiste respublikaanide seoste ja elamislubade temaatika vastu oli olemas. Varem avaldatud teabe taasesitamise eesmärk võib erineda algsest avaldamise eesmärgist. Seetõttu on ka järjeartiklil objektiivne uudisväärtus. Avalik huvi ei tähenda, et meedia võiks avaldada üksnes aktuaalseid päevauudiseid. Selline tõlgendus piiraks ebaloomulikult ajakirjandusvabadust ega võimaldaks avaldada arvamuslugusid, ajaloolisi ülevaateid ega analüüse.
2.4.Hageja isikuandmete töötlemine oli õiguspärane. Hageja viide IKÜM art 6 lg 1 p-le a ei olnud kohane. Erinormina reguleerib Eestis isikuandmete töötlemist meediaerandi alusel IKS § 4 (IKÜM art 85 lg 1). Artiklis hageja isikuandmete töötlemine ei kahjustanud ülemääraselt tema õigusi, sest artikkel kajastas avalikus arutelus olnud episoodi hageja tegevuses. Seda kajastati meedias ka enne ja pärast hageja tegevuse uurimiseks Riigikogu uurimiskomisjoni kokkukutsumist. Riigikogu uurimiskomisjoni raport, milles käsitleti hageja ja C suhteid elamislubadega seotud äritegevuses, on avalik dokument. Artiklis kajastati hageja tegevust ajal, mil ta oli avaliku elu tegelane. Artikkel ei kajastanud hageja eraelu. Kostja analüüsis põhjalikult avaliku huvi olemasolu hageja isikuandmete töötlemiseks. Kostja tegevus hageja isikuandmete avaldamisel ei olnud vastuolus ajakirjanduseetikaga.
2.5.Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kostja ei avaldanud hageja kohta ebaõigeid fakte ega ebakohaseid väärtushinnanguid, mis võinuks hagejale kaasa tuua füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju eelduseks on avaldatud faktiväite või väärtushinnangu au teotav iseloom. Tõese faktiväite avaldamine ei ole õigusvastane, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet. Vaidlusalune väide põhines Riigikogu uurimiskomisjoni tuvastatul. Vaidlusalusel väitel ei olnud vulgaarset, inimväärikust alandavat ega mõnitavat tähendust. Asjaolu, et hageja ei soovi olla elamislubade teemaga seostatud, ei ole väidetava õigusvastasuse aluseks.
2.6.Hageja varalise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kostja töötles hageja isikuandmeid õiguspäraselt ning hageja kohta avaldatud faktiväide oli õige. Kostja tegevusega ei kaasnenud hagejale varalist kahju. Isegi, kui kostja avaldas õigusvastaselt hageja isikuandmeid ja/või avaldatud faktiväide oli vale, oli hageja õigusabikulu ülemäärane. Hageja
2-20-17055 esitas nõude 01.09.2020. Kostja eemaldas hageja isikuandmed artiklist kompromissi korras õigusrahu huvides. Hageja kinnitas 16.09.2020. a e-kirjas, et õigusabikulud nõude esitamiseks olid 690 eurot (km-ta). Hageja saatis kostjale lisaks kolm e-kirja, milles nõuet põhjendas. Kolme e-kirja koostamise mõistlik ajakulu ei ole kolm tundi. Väga lihtsa nõude koostamise mõistlik ja vajalik ajakulu ei olnud üheksa tundi. Korduvate e-kirjade saatmine ei olnud vajalik ega mõistlik. Kostja vastas nõudele kohe ega soovinud pidada täiendavaid läbirääkimisi. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja varalise kahju hüvitise 1035 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde hageja 31.05.2021 esitatud asjatundja arvamus (hageja asjatundja arvamus) ja artiklid hagejat puudutavate kommentaaridega. Maakohus võttis asja materjalide juurde hageja 31.05.2021 esitatud loetelu artiklite pealkirjadest. Maakohus jättis rahuldamata kostja 14.06.2021. a alternatiivse taotluse määrata kohtulik keeleekspertiis ning asja juurde võtmata kostja 14.06.2021 esitatud tõendid. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3436 eurot, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3436 eurot (km-ga) ja sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
3.1.Maakohus jättis kostja 14.06.2021 esitatud tõendid asja materjalide juurde võtmata, kuna kostja esitas need hilinemisega ega põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.
3.2.Maakohus tuvastas hageja mittevaralise kahju nõude lahendamisel järgmised asjaolud: -
kostja väljaantava ajalehe Eesti Päevaleht veebiväljaandes ilmus 05.08.2020 artikkel „TAGATUBA | Isamaa Parempoolsed. Läbi ja lõhki Res Publica“ (tl- d 9–11 pöördel); artiklis avaldati lause: „Cle kuulus kolmandik kinnisvara, mida respublikaanid X ja Y kasutasid elamislubadega kaubeldes“; artikkel tehti kättesaadavaks piiramatu arvuga isikute ringile; kostja eemaldas pärast hagejalt nõudekirja saamist hageja nime artiklist.
3.3.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on isikuõiguste rikkumine võimalik au teotava väärtushinnangu ning isiku kohta ebaõigete, mittetäielike või eksitavate faktiväidete avaldamisega (VÕS § 1046 ja § 1047). Ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, mida kostja avaldatust sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Vaidluse korral tuvastab kohus, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja avaldatuga silmas pidas, ei ole oluline. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab sõna „kauplema“ pidevalt kaupu müüma, müütama; äri ajama, äritsema. Mõistlik inimene mõistab vaidlusalust kommentaari nii, et hageja tegeles elamislubade müügiga ehk andis tasu eest elamisloa. Väitest ei saanud tuletada, et hageja ajas elamislubadega lihtsalt äri. Ajakirjanduses kasutatakse sõna kauplema erinevas tähenduses – ostma-müüma, tingima, äri ajama (tl-d 108–110). Sõna „kauplema“ tähendust tuleb hinnata artikli ja lause kontekstis. Elamislubadega kauplemise kui tegevuse olemust ja tähendust ei saa samastada elamislubade nõustamis- ja asjaajamisteenuse osutamisega või äriühingule asukoha-aadressi pakkumise teenusega. Kauplemine tähendab eelkõige millegi müüki. Seega avaldas kostja väite, et hageja tegeles elamislubade müümisega. Vaidlusalust väidet saab jah-ei skaalal hinnata ning selle tõesus on kohtumenetluses kontrollitav. Seega oli tegemist faktiväitega. Väide, et hageja tegeles elamislubade müümisega ei olnud neutraalne. Sõna „kauplema“ ei ole negatiivse tähendusega, kuid elamislubade müümine on ebaseaduslik
2-20-17055 tegevus. Elamislubasid ei ole võimalik seaduslikult müüa. Seega oli elamislubadega kauplemise väide hageja au teotav. Kuna vaidlusalune väide oli hageja au teotav, tuli kostjal tõendada selle õigsust (VÕS § 1047 lg 2). Riigikogu uurimiskomisjoni raporti kohaselt tegeles hageja asjaajamis- ja õigusteenuse osutamisega, nõustades isikuid, kes soovisid taotleda elamisluba (tl-d 46 pöördel, 51 pöördel). Seega nimetas Riigikogu uurimiskomisjon hageja tegevust õigusnõustamiseks. Riigikogu uurimiskomisjoni raportist ei tulenenud, et hageja tegeles elamislubadega kauplemise või müümisega. Elamislube väljastasid hageja klientidele pädevad riigiasutused, mitte hageja äriühing. Seega ei saanud hageja äriühing müüa Eesti elamislubasid. Kostja ei tõendanud, et vaidlusalune väide hageja kohta oli õige. Seega avaldas kostja hageja kohta ebaõige faktiväite, mis kahjustas hageja mainet, seostades teda ebaseadusliku tegevusega.
3.4.Kahju õigusvastane tekitamine võib toimuda ka seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Isikuandmete töötlemine on seaduslik, kui selleks esineb õigusaktides sätestatud alus. Isikuandmeid võib andmesubjekti nõusolekuta töödelda ajakirjanduslikul eesmärgil, eelkõige avalikustada meedias, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi (IKS § 4 ). Artikli teemaks ei olnud hageja ega tema ärisuhted Cga 2011. a, vaid Isamaa parteist kerkinud Parempoolsete ühendus ja selle liikmed 2020. a. Pooled ei vaielnud, et hageja ei ole praegu ühiskondlikult tegev ega kuulu Isamaa parteisse või Parempoolsete ühendusse. Artiklis käsitleti eeskätt Cga seotud asjaolusid, mitte hageja isikut. Nimetatu nähtus mh sellest, et pärast hagejalt nõude saamist eemaldas kostja hageja nime ning muutis lauset järgmiselt: „Cle kuulus kolmandik kinnisvara, mis oli seotud elamislubade afääriga, mis Isamaa ja Res Publica liitu kõvasti räsis.“ Hagejat ei olnud vaja artiklis nimetada. See ei andnud avalikule debatile midagi juurde, sest hageja ei olnud selle avaliku debati osaline. Ei olnud tähtis, kas hageja on avaliku elu tegelane. Hageja nime mainimine ajakirjanduses seoses minevikusündmustega võib olla kohane, kui seda tehakse päevakajalistel teemadel kooskõlas IKS §-s 4 sätestatuga ja vastavuses 2011. a sündmustele pädevate riigiasutuste antud hinnangutega. Samuti juhul, kui artikli teemaks avaliku huvi keskmes ja ühiskondliku debati objektina oleks hageja isiklikult. Seega puudus hageja suhtes avalik huvi. Lisaks ei tegutsenud kostja kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Avalikkusel ei olnud vaja hageja kohta avaldatud infot teada (Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 1.5). Kostja asetas hageja konteksti, mis jätab mulje, et hageja tegeles ebaseadusliku tegevusega. Hageja nime avaldamine ei olnud põhjendatud ja kahjustas ülemäära tema kui andmesubjekti õigusi. Avalik huvi hageja andmete avaldamiseks puudus.
3.5.Kostja avaldas hageja kohta ebaõige faktiväite ning töötles ebaseaduslikult hageja isikuandmeid. Kostja avaldatu oli kättesaadav piiramatu arvuga isikute ringile (avalikkusele). Maakohus luges tõendatuks, et kostja tekitas hagejale kahju ning hingeliste kannatuste eeldamise tõttu oli tõendatud kahju põhjuslik seos kostja avaldatuga (VÕS § 127 lg 4). Seega oli täidetud objektiivne teokoosseis. Kostja ei tõendanud, et vaidlusaluse väite avaldamine oli õiguspärane (VÕS § 1046 lg 2, § 1047 lg-d 1–3). Eelnevast tulenevalt oli vaidlusaluse väite avaldamine (hageja au teotamine) õigusvastane. Lisaks viitas maakohus hageja isikuandmete avaldamise kontekstis, et hagejale tekkinud kahju oli kaitsenormi (IKS § 4) kaitse-eesmärgiga hõlmatud (VÕS § 1045 lg 3). Õiguse töödelda isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta üksnes avaliku huvi korral ja kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ajakirjanduslikul eesmärgil
2-20-17055 eesmärgiks on kaitsta andmesubjekti. Seega puudusid hageja isikuandmete avaldamisel õigusvastasust välistavad asjaolud.
3.6.Süü olemasolu eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104) ning maakohus ei tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid. Kostja käitus hageja kohta ebaõige faktiväite avaldamisel ja hageja nime õigustamatul kasutamisel vähemalt hooletult (VÕS § 1050 lg-d 1 ja 2, § 104 lg 3). Kostja ei tõendanud, et nimetatud rikkumine oli subjektiivselt vabandatav. Kuna kostja tegevus oli õigusvastane ja süüline, vastutas kostja hagejale isikuõiguste ja seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest.
3.7.Kui rikkujal on kahju hüvitamise kohustus, peab isikuõigusi rikkunud isik maksma kannatanule mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistliku rahasumma (VÕS § 134 lg 2). Mittevaralise kahju täpset suurust pole võimalik tõendada, piisab kui hageja tõendab mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid (RKTKo 26.06.2013, 3- 2- 1- 18- 13, p 22). Väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peaksid vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08, p 13; RKTKo 25.05.2005, 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24). Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on mh mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, kuid kohus võib isiklike õiguste rikkumise puhul arvestada ka kahju tekitaja varalist seisundit. Eelnevast ja oma siseveendumusest lähtuvalt rahuldas maakohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude 500 euro ulatuses. Nimetatud summa arvestas vajadusega mõjutada kostjat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Riigikohtu avaldatud analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.– 2019. aastal“ kohaselt olid isiklike õiguste rikkumise korral väljamõistetud hüvitised 200–7000 eurot, keskmine hüvitis 1264 eurot ning mediaan 800 eurot. Seega jäi maakohtu väljamõistetud hüvitis kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste piiridesse. Asjaolu, et see oli väljamõistetud hüvitiste alumises osas, ei muutnud hüvitist sümboolseks. Lisaks arvestas maakohus, et vaidlusalune faktiväide ja kostja isikuandmed olid avaldatud üks kuu ning kostja eemaldas pärast hagejalt nõudekirja saamist artiklist hageja nime.
3.8.Maakohus märkis hageja varalise kahju nõude kohta, et kohtueelselt kantud õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Õigusteadmistega esindaja kaasamine kohtueelselt aitab valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta, ning kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Hageja peab tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning tunnitasu suurust. Olukorras, kus kostja ei nõustu hageja tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist. Valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja, suurendab hageja omakahju. Kostja peab tõendama, et hageja saanuks sama teenust odavamalt (RKTKo 03.04.2013, 3- 2-1-19-13, p 11). Õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, ilma selleta ei oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Hagejal on õigusharidus, kuid isiku au ja väärikuse kaitse ning isikuandmete väärkasutus on spetsiifilised valdkonnad. Ei saanud eeldada, et hageja ei tohi kasutada kohtueelse nõude esitamisel professionaalset õigusabi. Tegemist on mh kohtupraktika analüüsi nõudva küsimusega. Kohtueelse nõude esitamise tulemusel eemaldas kostja artiklist
2-20-17055 hageja isikuandmed. Hageja pöördumine ei oleks nimetatud tulemust andnud. Lisaks pidas ka kostja vajalikuks kasutada kohtueelselt professionaalse õigusnõustaja teenust. Hageja kandis enne hagi esitamist õigusabikulusid 1035 eurot seoses kostjale nõude koostamise ja esitamisega ning hageja õigusnõustamisega (sh kostjaga läbirääkimiste pidamine). Hageja kohtueelsed õigusabikulud koosnesid järgmistest toimingutest: 06.08.2020 suhtlus kliendiga, materjalidega tutvumine, analüüs 1,5 tundi; 11.08.2020 nõudekirja koostamine 1 tund; 17.08.2020 nõudekirja koostamine 2 tundi; 18.08.2020 nõudekirja koostamine, suhtlus kliendiga 1,5 tundi; 16.09.2020 kirjavahetus kostja esindajaga 20 minutit; 17.09.2020 kostja esindaja vastusega tutvumine, vastus e-kirjale 35 minutit ja 29.09.2020 kostja esindaja vastusega tutvumine, vastus e-kirjale 35 minutit. Kohtueelsetele toimingutele kulunud õigusabi on mõistlik ja põhjendatud 7,5 tunni ulatuses (maakohtu lahendis ekslikult märgitud 7,7 tundi). Mõistlikuks tunnihinnaks on 115 eurot (km-ta). Kostja ei taotlenud VÕS § 139 lg 1 kohaldamist ega tõendanud, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale ettenähtav ning rikkumise ja tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos. Kui kostja ei oleks avaldanud hageja kohta ebaõiget faktiväidet ja tema isikuandmeid, ei oleks hageja pöördunud advokaadi poole, esitanud nõudekirja ega kandnud kahju.
3.9.Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja ei esitanud hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 3436 eurot, sh 400 eurot riigilõiv ja 3036 eurot õigusabikulud (22 tundi × 115 eurot × 1,2). Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3436 eurot (sh km) ning viivise menetluskuludelt. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1047. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja omistas hagejale artiklis ebaseaduslikku tegevust, millel oli negatiivne varjund ja mis oli au teotav. Avaldatud faktiväiteid tuleb tõlgendada keskmise mõistliku lugeja perspektiivist. Füüsilisest isikust hagejal ja tema äriühingul ei olnud võimalik elamislubasid seaduslikult ega ebaseaduslikult müüa. Elamislubasid annab välja Politsei- ja Piirivalveamet. Seega saab keskmine mõistlik inimene aru, et elamislubade müümine ja ostmine ei ole võimalik. Maakohus tõlgendas sõna „kauplema“ liiga kitsalt ja ühekülgselt. Eesti keele seletava sõnaraamatu (apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud Eesti keele õigekeelsussõnaraamat) kohaselt on sõna „kauplema“ sünonüümid müüma ja äritsema. Sõna „kauplema“ on neutraalse, mitte negatiivse tähendusega. Sõna „kauplema“ tähendab ka äri ajama. Kostja esitas selle kohta 14.06.2021 tõendi ning hagivastuses väljavõtte Eesti keele seletavast sõnaraamatust. Kostja viitas maakohtus, et Riigikogu uurimiskomisjoni raportiga on tõendatud, et hageja äritegevus seisnes välismaalastele elamislubadega seotud toetavate teenuste osutamises (tl 46 pöördel). Hageja pöördus elamislubasid menetlevate ametnike poole, esitas vajadusel klientide nimel lisadokumente ja pakkus välismaalastele, kes soovisid saada elamisluba ettevõtluseks, ettevõtte registreerimiseks vajalikku asukohta. Reaalset ettevõtlustegevust hageja klientidel Kooli tn aadressil ei toimunud. Hageja teenus oli tasuline ja ta tegi seda tulu saamise eesmärgil. See oli
2-20-17055 äritegevus. Kostja tõendas, et artiklis kasutati sõna „kauplema“ tähenduses äri tegema. Lisaks tõendas kostja, et sõna „kauplema“ kasutatakse ajakirjanduses igapäevaselt tähenduses äri tegema. Kuna meediaväljaanne on suunatud keskmisele mõistlikule inimesele, puudus põhjus arvata, et kostja kasutas sõna „kauplema“ tavapärasest teistsuguses tähenduses. Hageja ei tõendanud kahju tekkimise fakti (au ja hea nime kahjustamist). Kostja kajastas avalikku informatsiooni, mis pärines õiguspäraselt avalikustatud Riigikogu uurimiskomisjoni raportist. Hageja ei tõendanud, et Riigikogu uurimiskomisjoni raportis avaldatu oli vale ja hageja au teotav. Seega ei saanud avalike andmete taasesitamine olla au teotav. Tõendamiskoormis ei pöördunud VÕS § 1047 lg 2 kohaselt ümber. Kauplemine ei ole olemuselt au teotav. Lisaks tõendas kostja, et hageja kauples elamislubadega, kuna tema tegevus oli seotud välismaalastele elamislubade saamiseks toetavate teenuste osutamisega tasu eest, tulu saamise eesmärgil. Sünonüümse sõnakasutuse eest kostjat karistades, piirab maakohus ebaproportsionaalselt sõna- ja ajakirjandusvabadust.
4.2.Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui keeldus kostja 14.06.2021 esitatud tõendit vastu võtmast. Hageja esitas 31.05.2021. a menetlusdokumendi lisana tõendi, mis kajastas sõna „kauplema“ kasutamist ajalehtedes Postimees ja Eesti Päevaleht. Kostja esitas 14.06.2021 (vastaspoole esitatu osas seisukoha avaldamiseks määratud tähtaja jooksul) vastusena hageja tõendile väljavõtte sõna „kauplema“ kasutamise kohta ajalehtedes Eesti Ekspress ja Postimees. Kostjal ei olnud varem võimalik hageja tõendiga tõendatud asjaoludele vastu vaielda. Kostja poolt tõendi esitamine pärast maakohtu poolt tõendite ja taotluste esitamiseks määratud tähtaega ei oleks põhjustanud menetluse viibimist. Maakohtu lõplike seisukohtade esitamiseks määratud tähtaeg võimaldanuks kostjal vastata hageja 14.06.2021 esitatud tõendile. Maakohus ei põhjendanud lahendis asja lahendamise viibimist, rikkudes sellega TsMS § 331 lg-t 1. Keeldudes kostja vaidlusaluse tõendi vastuvõtmisest, ei taganud maakohus kostjale võimalust vastaspoole faktilistele väidetele sisuliselt vastata ning neid dokumentaalsete tõenditega ümber lükata. Maakohus rikkus TsMS § 328 lg-t 2. Maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise printsiipi (TsMS § 5 lg 2), rajades otsuse üksnes hageja 31.05.2021 esitatud tõendile. Maakohus oleks pidanud kostja tõendi vastu võtma ning selgitama, miks on sõna „kauplema“ tähendus hageja tõendis asjakohasem kui kostja tõendis.
4.3.Maakohus kohaldas vääralt IKS § 4 ega põhjendanud, miks oli kostja poolt hageja isikuandmete töötlemine vastuolus IKS §-ga 4. Maakohtul puudus pädevus hinnata, mida on meediaväljaandes avaldatud artiklis vaja nimetada. Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel saab kohus hinnata, kas töötlemine toimub IKS § 4 alusel. Kostja tõendas, et hageja isikuandmete avaldamiseks esines avalik huvi. Artikkel käsitles endiste Res Publica liikmete taastulemist poliitikasse ja nende varasemat tegevust. Mh käsitleti artiklis C, kelle kinnisvara hageja kasutas elamislubadega seotud äritegevuses, tegevust. Maakohus nimetas elamislubadega seotut afääriks. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on afäär pettusele rajatud ettevõte; kahtlane juhtumus, sekeldus. Näidetena on märgitud äriline, poliitiline afäär ning „Ärge laske end kahtlastesse afääridesse mässida“. Tänaste poliitikute ja afääri osaliste seos on ilmselgelt avaliku huvi objekt. Maakohus sisustas vääralt avalikku huvi. Maakohus leidis vääralt, et IKS § 4 alusel tohib isikuandmeid töödelda vaid päevakajaliste sündmuste kajastamiseks. Varem avaldatud teabe taasesitamise eesmärk võib erineda algsest avaldamise eesmärgist, mistõttu on järjeartiklil objektiivne uudisväärtus (RKHKo 30.03.2020, 3-18-1537, p 13). Maakohus ei põhjendanud, millised kostja viited 2011. a sündmustele olid
2-20-17055 ebapädevad ja miks ei ole endiste Res Publica poliitikute (kes olid seotud elamislubade afääriga) tegevuse kajastamisel kohane välja tuua seost hagejaga. See, et hagejale ei meeldi elamislubade afääriga seostamine, ei ole põhjus piirata kohtuvõimu sekkumisel ajakirjandusvabadust ning ajakirjanduse õigust töödelda isikuandmeid IKS § 4 alusel. Avaliku huvi olemasolu hindab ajakirjandusväljaanne (RKHKo 23.03.2016, 3- 3- 1- 85- 15, p 23). Artiklis käsitleti hageja tegevust avaliku elu tegelasena, mitte privaatsfääris. Majandus- ja kutsetegevuse raames hageja tegevuse ja selle seaduslikkuse hindamiseks loodi Riigikogu uurimiskomisjon. Maakohus leidis üllatuslikult, et kostja tegevus oli vastuolus Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga. Maakohus ei põhjendanud, milles seisnes ajakirjanduse poolt hagejale põhjendamatute kannatuste tekitamine. Hageja heitis kostjale ette negatiivse kuvandi loomist, mitte hingeliste kannatuste põhjustamist. Hageja võis tunda ennast artiklist puudutatuna, kuid ta ei tõendanud, et artikli avaldamisega kaasnesid tema jaoks kannatused. Nimetatu ei olnud ka eluliselt usutav.
4.4.Hageja ei tõendanud VÕS § 134 lg 5 mõttes rikkumise raskust ja ulatust. Hageja ei tõendanud, et artikli avaldamisel oli pikaajaline ja kestev mõju tema igapäevasele elule, tööle ja tegevusele. Maakohtu otsus ei ole mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 sisustamise osas selge ja põhjendatud. Maakohus viitas, et hüvitise määramisel tuleb arvestada mh kahju tekitanud isiku varalist seisundit, kuid ei põhjendanud, millel põhinesid maakohtu teadmised kostja varalisest seisundist. Maakohus oleks pidanud mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestama, et kostja pakkus hagejale õigusrahu huvides kohe kompromissi.
4.5.Maakohus kohaldas varalise kahju nõuet lahendades vääralt VÕS § 128 lg-t 3 ja rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus mõistis kohtueelsed õigusabikulud välja hageja nõutust ja kohtu tuvastatust suuremas ulatuses (7,5 tunni asemel 7,7 tunni eest). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel esmalt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik ning seejärel, kas kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p 11). Hageja kohtueelsed õigusabikulud olid 16.09.2020. a seisuga 690 eurot (km-ta; 6 tundi × 115 eurot). Hagiavalduse kohaselt oli hageja kohtueelse õigusabikulu suurus 1035 eurot (9 tundi × 115 eurot). Hageja saatis pärast 16.09.2020 kostjale kolm e-kirja, mis ei sisaldanud analüüsi ning mille koostamise mõistlik ja vajalik ajakulu ei olnud kolm tundi (mh olid kaks kirja ca kümme rida pikad ja üks kiri reapikkune). Maakohus ei põhjendanud, miks ta kostjaga ei nõustu ning miks hageja enda pöördumine ei oleks olnud tulemuslik. Hageja on hariduselt jurist ning üheksa tunni kulutamine väga lihtsa nõude koostamiseks ei olnud mõistlik ega vajalik. Kostja vastas nõudele viivitamatult, väljendas oma seisukoha esimeses vastuses ega soovinud täiendavaid läbirääkimisi pidada. Lisaks ei täitnud maakohus selgitamiskohustust ega võimaldanud kostjal tõendada, kas ja kui palju lahendatakse kostja vastu esitatud nõudeid kohtuväliselt ilma õigusabita. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja selgitas 17.09.2020, et nõude esitamiseks ei olnud advokaadi kaasamine vajalik. Pöördumisteks loodud meiliaadressile [email protected] laekub kümneid e-kirju, neile vastatakse ning suur enamus
2-20-17055 esitatud nõuetest lahendatakse kohtuväliselt ilma õigusabita. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja pakkus hagejale õigusrahu huvides kohe kompromissi. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivisega alates otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust see, et maakohus jättis vastu võtmata kostja 14.06.2021 esitatud tõendid (väljavõtted ajalehtedest Postimees ja Eesti Ekspress). Ringkonnakohus märgib, et kui menetlusosalisel jääb tõend õigel ajal esitamata, ei ole tal TsMS § 66 esimese lause järgi õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet. Seejuures menetleb kohus hilinenult esitatud tõendit TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Praegu saab maakohtu otsusest järeldada, et maakohus ei pidanud põhjendatuks hilinenult esitatud tõendeid arvestada, kuid maakohus ei ole oma kaalutlusotsust põhjendanud. Seetõttu ei ole võimalik aru saada, kas ja kuidas on maakohus menetluse viibimise võimalikkust hinnanud. Seega ei ole ringkonnakohtul ka võimalik kontrollida, kas maakohus on lähtunud asjakohastest kaalutlustest või ületanud kaalumispiire. Arvestades aga seda, et kostja esitas 14.06.2021 tõendid selleks, et lükata ümber hageja asjatundja arvamuses märgitut (I kd, tl-d 120 pöördel–121) ning maakohus jättis hageja vastava tõendi vastu võtmata, ei ole maakohus kostja tõendeid vastuvõtmata jättes rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet ning kostja tõendite vastuvõtmata jätmine ei saanud rikkuda kostja õigusi. Lisaks ei ole kolleegiumi hinnangul kostja 14.06.2021 esitatud tõendid praeguse asja lahendamisel tähtsad. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 esimene lause järgi vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust, mh ei ole tõendil asjas tähtsust, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada. Kostja esitas 14.06.2021 tõendid selleks, et lükata ümber hageja asjatundja arvamuses märgitut, mille kohaselt keelendid „äri ajama“ ja „äritsema“ viitasid peamiselt kahtlastele, ebaausatele ostu-müügi-vahetusega seotud tegevustele nagu hangeldamine, sahkerdamine, spekuleerimine, narkootikumidega äritsemine ja parseldamine. Praeguse asja lahendamisel ei ole aga oluline hinnata, kas keelenditel „äri ajama“ ja „äritsema“ on negatiivne tähendus, sest pooled vaidlevad selle üle, kas faktiväide „hageja kauples elamislubadega“ oli väär ja hageja au teotav. Seega ei ole asja lahendamisel tähtis, millises kontekstis kasutati ajalehtedes Postimees ja Eesti Ekspress keelendit „äri ajama“. Hageja 31.05.2021 esitatud ajalehtedes Postimees ja Eesti Päevaleht avaldatud artiklite pealkirjade, kus kasutati sõna „kauplema“, loetelu kohta esitas kostja oma
2-20-17055 seisukohad 14.06.2021. a menetlusdokumendis. Kostja ei viidanud, et ta soovib 14.06.2021 esitatud tõenditega tõendada oma vastuväiteid sõna „kauplema“ tõlgendamise kontekstis. Kostja 14.06.2021 esitatud tõendid keelendi „äri ajama“ ajakirjanduses kasutamise kohta ei olnud praeguse asja lahendamisel tähtsad ega tõendaks sõna „kauplema“ kasutamist ajakirjanduses. Tõendamaks, et sõna „kauplema“ tähendab mh äri ajama ja äritsema, on kostja viidanud „Eesti keele seletavale sõnaraamatule“. Ringkonnakohus saab nimetatut arvestada, kui kontrollib, kas maakohus tuvastas apellatsioonkaebuse väiteid arvestades kooskõlas materiaalja menetlusõiguse normidega, et kostja avaldatud faktiväide oli väär ja hageja au teotav. Ka juhul, kui maakohus oleks pidanud kostja esitatud tõendid vastu võtma, ei oleks ringkonnakohtul praegu alust menetlusõiguse normi rikkumise tõttu kostja tõendeid vastu võtta ja nende alusel maakohtu otsust ümber hinnata. Kuigi kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes kostja 14.06.2021 esitatud tõendid vastu võtmata ning taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu lahendi, teeks asjas uue lahendi ja jätaks hagi rahuldamata, ei ole kostja menetlusõiguse normidega kooskõlas taotlenud ringkonnakohtult maakohtu poolt vastu võtmata jäetud tõendite vastuvõtmist. Kohus rajab otsuse TsMS § 436 lg 2 esimese lause järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Seega saab kohus tõendeid hinnata vaid siis, kui need on menetluses esitatud ning asja materjalide juurde võetud. Olukorras, kus maakohus tõendi vastuvõtmisest keeldub ja selle tagastab, saab menetlusosaline tõendi soovi korral ringkonnakohtus uuesti esitada, kui menetlusosaline leiab, et maakohus rikkus seda tehes menetlusõiguse normi. Tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel (TsMS § 236 lg 1). TsMS § 633 lg 4 järgi lisatakse apellatsioonkaebusele dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb (RKTKo 01.02.2019, 2-15-13216/93, p 14.1). Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust võtta vastu ega arvestada kostja 14.06.2021 esitatud tõendeid.
8.Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et kostja vastutab hagejale isikuõiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega ega korda neid. Ringkonnakohus selgitab apellatsioonkaebuse väidetele vastamiseks järgmist.
8.1.Maakohus hindas hageja VÕS §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 4, §-st 1046 ja § 1047 lg-test 1– 3 tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul põhjendatult kaudset faktiväidet, et hageja kauples elamislubadega. Kostja avaldas hageja kohta faktiväite, mida sai põhimõtteliselt kontrollida ning mille tõesus või väärus oli kohtumenetluses tõendatav (vt ka RKTKo 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11). Ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust (RKTKo 28.04.2021, 2-18-17980/127, p 19; RKTKo 15.04.2015, 3- 2- 1- 24-15, p 13).
8.2.Maakohus analüüsis hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul materiaalõiguse normidega kooskõlas, kas kostja avaldatud faktiväide oli hageja au teotav ehk tema mainet
2-20-17055 kahjustav. Seda tehes juhindus maakohus õigesti sellest, kuidas pidi avaldatut mõistma mõistlik inimene. Faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku "väärtustamist" negatiivse hinnanguga (RKTKo 26.11.2010, 3-2-1-83-10, p 12). Seejuures ei tõlgendanud maakohus sõna „kauplema“ liiga kitsalt ja ühekülgselt. Selleks, et tuvastada, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas, analüüsis maakohus asjakohaselt keelendit „elamislubadega kauplema“, mitte üksnes sõna „kauplema“ (RKTKo 25.09.2013, 3- 2- 1- 80-13, p 36). Kuigi sõna „kauplema“ tähendab Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi lisaks pidevalt kaupade müümisele ka äri ajama ja äritsema, tuli hinnata, kas keelendi „elamislubadega kauplema“ tähendus on hageja au teotav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune faktiväide oli hageja au teotav. Asjaolust, et elamislubasid annab välja Politsei- ja Piirivalveamet, ei pidanud mõistlik inimene aru saama, et elamislubade ostmine ja müümine ei ole võimalik. Mõistlik inimene mõistab avaldatut nii, et hageja müüs elamislubasid ehk tegeles ebaseadusliku tegevusega, kuna seaduslikult ei ole elamislubasid võimalik müüa. Selleks, et hinnata, kas vaidlusalune faktiväide oli hageja au teotav, ei olnud oluline Riigikogu uurimiskomisjoni aruandes hageja tegevuse kohta märgitu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalusest faktiväitest ei saanud järeldada, et hageja osutas elamislubadega seoses nõustamis- ja asjaajamisteenust või äriühingule asukoha aadressi pakkumise teenust. Lubatavat tegevust elamislubade saamisele kaasaaitamisel ei saa pidada elamislubadega kauplemiseks. Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et väide, mille kohaselt tegeles hageja elamislubade müümisega, ei olnud neutraalne, vaid negatiivne.
8.3.Olukorras, kus kostja avaldatud kaudne faktiväide oli hageja au teotav, lasus kostjal VÕS § 1047 lg 2 järgi selle faktiväite tõesuse tõendamise koormis (RKTKo 23.03.2023, 2- 21- 5449/19, p 13). Maakohus tuvastas materiaal- ja menetlusõiguse normidega kooskõlas, et kostja avaldas hageja kohta ebaõige faktiväite. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kauples elamislubadega. Nagu eespool märgitud, ei saa tasu eest elamislubade saamiseks toetavate teenuste osutamist mõistliku inimese arusaama järgi samastada elamislubadega kauplemisega. Vaidlusaluse faktiväite tõesust ei kinnita Riigikogu uurimiskomisjoni raportis avaldatu. Maakohus hindas asjakohaselt konkreetse faktiväite tõesust ning Riigikogu uurimiskomisjoni raportist ei nähtunud, et vaidlusalune faktiväide oli tõene. Arvestades Riigikogu uurimiskomisjoni raportit, ei ole kostja avaldanud hageja kohta täpseid fakte ning fakte üldistades on kostja avaldanud hageja kohta väiteid, mis ei vastanud Riigikogu uurimiskomisjoni raportis tehtud järeldustele ega tegelikkusele.
8.4.Kostja ei tõendanud süüd välistavaid asjaolusid ega seda, et vaidlusaluse faktiväite avaldamine oli õiguspärane (VÕS § 1047 lg-d 1 ja 3, § 1046 lg 1 teine lause ja lg 2).
9.Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu lahendi põhjendustega ega korda neid ka osas, milles maakohus leidis, et kostja vastutab hagejale seadusest (IKS § 4) tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Ringkonnakohus selgitab apellatsioonkaebuse väidetele vastamiseks järgmist.
9.1.Pooled ei vaidle, et hageja nimi on käsitatav hageja isikuandmetena IKÜM art 4 p 1 järgi ning selle avaldamine artiklis on isikuandmete töötlemine IKÜM art 4 p 2 järgi. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on käsitatav artiklis avaldatud hageja isikuandmete vastutava töötlejana. Maakohus alustas asjakohaselt kostja käitumise väidetava vastuolu korral isikuandmete kasutamiseks ja avalikustamiseks erinorme sätestava IKS-ga kostja tegevuse õigusvastasuse
2-20-17055 analüüsimist VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda, saavad olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormideks (VÕS § 1045 lg 3; RKTKo 04.10.2017, 2-15-16007/50, p-d 10 ja 12).
9.2.Üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes IKÜM art 6 lg-s 1 toodud tingimustel, mh andmesubjekti nõusolekul (art 6 lg 1 p a). IKÜM art 85 lg 1 kohaselt ühitavad liikmesriigid õigusaktiga IKÜM kohase õiguse isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabaduse õiguse, mh seoses isikuandmete töötlemisega ajakirjanduslikel eesmärkidel. IKÜM art 85 lg 2 kohaselt näevad liikmesriigid seoses isikuandmete töötlemisega mh ajakirjanduslikel eesmärkidel ette vabastusi või erandeid IKÜM II–VII ja IX peatükist, kui need on vajalikud, et ühitada õigus isikuandmete kaitsele sõna- ja teabevabadusega. Nende eesmärkide saavutamiseks on Eestis kehtestatud IKS § 4, mis reguleerib isikuandmete töötlemist ajakirjanduslikul eesmärgil. Viidatud sätte kohaselt võib isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta töödelda ajakirjanduslikul eesmärgil, eelkõige avalikustada meedias, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi. See, kui isikuandmed on seaduse alusel varem mingis vormis avalikustatud, ei tähenda, et edaspidi võib neid isikuandmeid piiramatult ja korduvalt avalikustada (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-159-14, p 14; TlnRnKo 04.05.2022, 2-21-6049, p 18). Seega kontrollis maakohus põhjendatult, kas hageja isikuandmete avaldamine vaidlusaluses artiklis vastas IKS § 4 tingimustele.
9.3.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja isikuandmete avaldamiseks puudus avalik huvi. Praeguse asja lahendamisel saab arvestada Riigikohtu poolt enne 15.01.2019 kehtinud IKS (varasem IKS) § 11 lg 2 kontekstis väljendatud seisukohti, kuid arvestada tuleb, et erinevalt hetkel kehtivast IKS-ist oli varasema IKS-i alusel nõutav, et isikuandmete töötlemiseks ja avalikustamiseks oleks avalik huvi ülekaalukas. Samuti tuleb ka hetkel kehtiva IKS § 4 kohaldamisel arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat väljendusvabaduse ja eraelu tasakaalustamisel. Riigikohus on osutanud EIK-i lahenditest tulenevale järeldusele, et leidmaks tasakaalu väljendusvabaduse ja eraelu puutumatuse kui võrdsete põhiõiguste vahel, tuleb hinnata mh andmete panust üldist huvi pakkuvasse debatti, puudutatud isiku tuntust ja avalikustatud materjali teemat, puudutatud isiku varasemat käitumist, teabe hankimise viisi ja tõelevastavust, avaldatud materjali sisu, vormi ja tagajärgi. Riigikohus selgitas varasema IKS § 11 lg 2 kontekstis, et riive puhul tuleb leida tasakaal eraelu puutumatuse ning avaliku huvi ja teiste isikute õiguste (sh sõnavabadus, ajakirjandusvabadus) vahel. Ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada nt juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust (RKHKo 23.03.2016, 3-3-185-15, p-d 21 ja 23 ning seal viidatud EIK- i praktika; TlnRngo 04.05.2022, 2-21-6049, p 19). Asjaolu, et maakohus nimetas elamislubadega seotut afääriks, ei tähenda, et hageja isikuandmete avaldamiseks esines avalik huvi. Hageja isikuandmete avaldamiseks avaliku huvi esinemist tuli hinnata eespool viidatud Riigikohtu seisukohtades märgitud asjaolusid arvestades. Kolleegiumi hinnangul ei ole õige apellatsioonkaebuse järeldus, nagu tohiks maakohtu hinnangul IKS § 4 alusel isikuandmeid töödelda vaid päevakajaliste sündmuste kajastamiseks.
2-20-17055 Hageja nime mainimine ajakirjanduses seoses minevikusündmustega võib olla kohane, kui seda tehakse päevakajalistel teemadel või olukorras, kus ühiskondliku debati objektiks on hageja (mh elamislubade sündmuste kontekstis). Selleks, et tuvastada, kas hageja isikuandmete avaldamiseks esines avalik huvi, hindas maakohus põhjendatult, kas hageja nimetamine vaidlusaluse artikli teema puhul oli vajalik (st andmete panust üldist huvi pakkuvasse debatti ja avalikustatud materjali teemat), ning hageja puutumust vaidlusaluse artikli teemaga. Seeläbi andis maakohus hinnangu, kas hageja isikuandmete töötlemine toimus IKS § 4 alusel. Maakohus tuvastas kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et vaidlusaluse artikli teemaks oli Isamaa parteist kerkinud Parempoolsete ühendus ja selle liikmed 2020. aastal. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ei olnud artikli avaldamise ajal ühiskondlikult tegev ega kuulunud Isamaa parteisse või Parempoolsete ühendusse. Vaidlusaluses artiklis viidati elamislubade sündmustele C kui Parempoolsete ühenduse liikme varasemat tegevust kajastades. Vaidlusaluse artikli teema kontekstis esines avalik huvi selle vastu, et S. Kabrits oli seotud elamislubade sündmustega. Hageja nimetamine vaidlusaluses artiklis ei andnud avalikule debatile midagi juurde. Seega puudus hageja isikuandmete avaldamiseks avalik huvi. Õige ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et maakohus leidis üllatuslikult ja vääralt, et kostja tegevus oli vastuolus Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga. Hageja tugines nimetatule hagiavalduses (I kd, tl 5). Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 1.5 järgi ei tohi ajakirjandus oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada. Maakohus järeldas õigesti, et kostja ei tegutsenud kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Kostja viitas vaidlusaluses artiklis, justkui hageja oleks tegelenud ebaseadusliku tegevusega. Nimetatu põhjustas hagejale kannatusi. Lisaks jättis kostja elamislubade sündmustega seonduvat kajastades tähelepanuta 2011. a sündmustele pädevate riigiasutuste antud hinnangud ning lõppjäreldused, mille kohaselt hageja äriühingu tegevus ei olnud ebaseaduslik.
9.4.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kostja tegevus hageja isikuandmete avaldamisel oli õigusvastane ja süüline ning puudusid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.
10.Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust (mh VÕS § 134 lg-t 5) kostjalt hageja kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju suuruse määramisel.
10.1.Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (RKTKo 23.03.2023, 2-21-5449/19, p 15). Isikuõiguse rikkumisest (sh isiku au teotamisest) tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (VÕS § 134 lg 2).
10.2.Riigikohus on selgitanud, et igasugune mittevaralise kahju hüvitis kannab endas paratamatult ka tõrjuvat eesmärki, sest mittevaralise kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks
2-20-17055 kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga seda, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega (RKTKo 26.06.2013, 3-2-118-13, p 26). Mh on ka õiguskirjanduses selgitatud, et kahju tekitaja varalise olukorra arvestamine tähendab, et majanduslikult paremas positsioonis olevalt kahju tekitajalt (nt suurelt ajakirjanduskorporatsioonilt) tuleks välja mõista suurem mittevaralise kahju hüvitis. Tagasihoidlik hüvitis ei pruugi sellist isikut motiveerida edaspidi loobuma kahju tekitavast käitumisest, sh ebaõigete andmete avaldamisest (VÕS I komm (2016), § 134, p 4.5). Eelnevast tulenevalt arvestas maakohus praegu mittevaralise kahju suuruse määramisel asjakohaselt mh eesmärki mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest ning selles kontekstis ka kahju tekitaja (ajakirjanduskorporatsiooni) varalist seisundit. Seejuures mõistis maakohus kostjalt välja seni kohtupraktikas isiklike õiguste rikkumise korral väljamõistetud keskmisest ja mediaanhüvitisest väiksema hüvitise. Samuti nähtub maakohtu põhjendustest, et maakohus arvestas hüvitise suurust määrates mh asjaoluga, et kostja pakkus hagejale kompromissi, eemaldades pärast hagejalt nõudekirja saamist kohe artiklist hageja nime.
10.3.Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et maakohus oleks hüvitise suurust määrates kostja kahjuks kaalumispiiridest väljunud.
11.Kuigi maakohus on hageja varalise kahju hüvitamise nõuet lahendades eksinud osaliselt materiaalõiguse normide kohaldamisel, asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et ka see hageja nõue on põhjendatud. Selles osas muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu põhjendusi.
11.1.Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus hageja varalise kahju hüvitamise nõude ekslikult VÕS § 115 lg 1 alusel. Viidatud säte ei hõlma deliktilist kahju hüvitamise nõuet. Hageja varalise kahju nõude puhul on praegu nõudenormideks VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p-d 4 ja 7. Viidatud sätete eesmärk on kaitsta isikut mh sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest (sh kohtuväliselt), mistõttu saab kohtueelseid õigusabikulusid pidada hõlmatuks nende normide kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 tähenduses. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine isiklike õiguste ja seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav VÕS § 127 lg 3 tähenduses. Seega oli maakohtul VÕS § 1045 lg 1 p-des 4 ja 7 sätestatud rikkumiste korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud (vt ka RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 22; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 28).
11.2.Eeltoodust hoolimata juhindus maakohus, kooskõlas Riigikohtu praktikaga, õigesti sellest, et kohtuväliste õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel esmalt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 28; RKTKo 03.04.2013, 3- 2- 1-19-13, p 11).
2-20-17055
11.3.Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega, et õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, ega korda maakohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. See, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada kohtueelses menetluses osalemiseks lepingulist esindajat (RKTKm 19.10.2016, 3-2-1-86-16, p 11), seda eriti olukorras, kus tegemist oli spetsiifilise õigusvaldkonnaga. Eelnevast tulenevalt ei ole praeguse asja lahendamisel tähtis, kas hagejal on õigusharidus. Sellel, kas ja kui palju lahendatakse kostja vastu esitatud nõudeid kohtuväliselt ilma õigusabita, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Kohus peab iga vaidlust lahendades hindama, kas konkreetsel juhul oli õigusabi kasutamine põhjendatud või mitte. Seda on maakohus ka teinud. Kuigi kostja väitel väljendas ta oma seisukoha juba esimeses vastuses ega soovinud hagejaga täiendavaid läbirääkimisi pidada, ei saa sellest järeldada, et pärast kostja esimest vastust ei olnud hagejale õigusabi osutamine enam vajalik. Kostja viitas hagejale alles 21.10.2021. a e-kirjas (I kd, tl 15) selgelt, et on oma seisukoha selgelt väljendanud ja kahtleb, et täiendav kirjavahetus lisandväärtust loob ja pooli seisukohti muutma veenab. Arvestades seda, et kostja ei nõustunud kõiki hageja nõudeid rahuldama, saab hageja lepingulise esindaja jätkuvat kohtueelset kirjavahetust kostja lepingulise esindajaga kuni kostja lepingulise esindaja viimase e-kirjani pidada hageja õiguste ja huvide kaitseks vajalikuks.
11.4.Õige ei ole ka apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus mõistis õigusabikulud välja hageja nõutust ja kohtu tuvastatust suuremas ulatuses. Kuigi maakohus märkis otsuse põhjendavas osas ekslikult 7,5 tunni asemel 7,7 tundi, on maakohus arvutustes lähtunud 7,5 tunnist. Ekslik on ka kostja arusaam, et nõudekirjale järgnenud kolme e-kirja ajakulu oli kolm tundi. Kostja jätab tähelepanuta, et kohtueelsete õigusabikulude lõplik suurus (1035 eurot) sisaldab ka käibemaksu. Kõigi kohtueelsete õigusabikulude käibemaksuta summa oli 862 eurot 50 senti ning õigustoimingute ajakulu 7,5 tundi. Seega kulus kohtueelsele õigusabile pärast 16.09.2020 nõudekirja esitamist veel 1,5 tundi (7,5–6). Arvestades seda, et hageja edastas 16.09.2020 ja 17.09.2020 kostjale ühe e-kirja, 29.09.2020 kaks e-kirja ning tutvus kostja vastustega, saab sellist ajakulu pidada mõistlikuks.
12.Eelnevast tulenevalt rahuldas maakohus hageja nõuded apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu lahendit tühistada.
põhjendatult
ning
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
14.Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3). Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist
2-20-17055 esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
14.1.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2635 eurot 80 senti (km-ga). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 20 tundi: 13.10.2021 tutvumine apellatsioonkaebusega, apellandi väidete analüüs üks tund; 22.10.2021, 27.10.2021 ja 01.11.2021 apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja kohtule esitamine kümme tundi; 30.07.2023 töö toimikuga 0,5 tundi; 31.07.2023 kohtu kirjaga tutvumine, töö toimikuga, täiendavate seisukohtade koostamine lähtuvalt kohtu kirjast, kohtukulude nimekirja koostamine 8,5 tundi. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse (10 lk), apellatsioonkaebuse vastuse (8 lk), hageja täiendavate seisukohtade (6 lk) ning menetluskulude nimekirja sisu (seisukohtade osaline kordamine menetluses) ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik 17 tunni ulatuses. Kolleegium vähendab apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja esitamise ning kohtu kirjaga tutvumise, töö toimikuga, täiendavate seisukohtade koostamise ja kohtukulude nimekirja koostamise ajakulu kolme tunni ulatuses. Kolleegiumi hinnangul oli apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja esitamise ajakulu põhjendatud kaheksa tunni ulatuses ning kohtu kirjaga tutvumise, töö toimikuga, täiendavate seisukohtade koostamise ja kohtukulude nimekirja koostamise ajakulu kaheksa tunni ulatuses.
14.2.Menetluskulude nimekirja järgi osutati hagejale õigusteenust 11 tundi tunnihinnaga 138 eurot (km-ga) ja üheksa tundi tunnihinnaga 124 eurot 20 senti (km-ga). Esindaja tunnitasud ei ületanud vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.
14.3.Hageja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.
14.4.Eelnevast tulenevalt oli hageja menetluskulu apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalik 2097 euro 60 sendi ulatuses (km-ga): kaheksa tundi × 138 eurot + kaheksa tundi × 124 eurot 20 senti). Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
15.Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.