Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt on sissenõudja Allied Consulting Ltd. esitanud 12.04.2022 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 29.04.2019 otsus tsiviilasjas nr xxx. Hageja sai 13.04.2022 täitmisteate kätte 27.04.2022. 29.04.2019 kohtuotsusega rahuldas kohus hagi järgmiselt: 1. välja mõista B B’ilt Allied Consulting Ltd. kasuks 3 518 310,92 eurot (sellest põhivõlg summas 3 097 419,28 eurot, intress summas 376 598,54 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 44 293,10 eurot); 2. välja mõista B B’ilt Allied Consulting Ltd. kasuks viivis 0,01% päevas põhinõudelt (summas 3 097 419,28 eurot) alates 20.11.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni; 3. välja mõista B B'ilt Allied Consulting Ltd. kasuks menetluskulud summas 4200 eurot ning otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb B B'il tasuda Allied Consulting Ltd.-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4200 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13.04.2022 algatas Eesti kohtutäitur Kristiina Feinman Allied Consulting Ltd. 12.04.2022 avalduse alusel täiteasja nr xxx ning koostas täitmisteate. Kuigi viidatud täitmisteates on sissenõudjaks märgitud Allied Consulting Ltd., on täiteasja toimikus sisalduva täitmisavalduse kohaselt palutud võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha kanda hoopis A G’i pangakontole (IBAN XXX Raiffeisen banka ad Beograd; korrespondentpank Raiffeisen Bank International AG, Vienna, Austria). A G’i isik on hagejale teadmata. Juba enne seda, kui Allied Consulting Ltd. pöördus hagiavaldusega B B’i vastu Harju Maakohtusse, oli Allied Consulting Ltd tegelikult loovutanud hagi aluseks oleva nõude ära kolmandale isikule ning kohtuotsuse tegemise ajal ei kuulunud nõue enam Allied Consulting Ltd-le. Allied Consulting Ltd. oli sõlminud 02.11.2016 nõude loovutamise lepingu S I L.-ga ning loovutanud selle alusel laenulepingust tuleneva nõude S I L.-le. 12.02.2018 oli Allied Consulting Ltd. andnud ka kinnituse, et S I L. on täitnud kõik 02.11.2016 nõude loovutamise lepingust tulenevad kohustused Allied Consulting Ltd. ees ning et viimasel puuduvad mistahes nõuded S I L. vastu sellega seoses. Võlgnikku B B’it Allied Consulting Ltd. nõude loovutamisest ei informeerinud. Selle asemel ja sellele vaatamata asus Allied Consulting Ltd. ise nõuet B B’i suhtes maksma panema. Nimetatud asjaolude suhtes sai hageja kinnitust alates hetkest, mil S I L. võimaldas tal tutvuda nimetatud dokumentide originaaleksemplaridega. Dokumentide originaaleksemplarid esitati hagejale pärast seda, kui viimane omandas S I L. osaluse 01.05.2022. S I L. osaluse omandamine toimus nõude täitmise võimaluste arutelu raames. Nimelt oli S I L. 2022 aprilli teises pooles teatanud hagejale, et on nõude omanik ning soovib seda hagejat sisse nõuda. Tutvunud asjaolude ning nõuet tõendavate dokumentide koopiatega arutati nõude täitmise võimalusi ning lepiti

kokku hageja poolt S I L. osaluse omandamises. S I L. osaluse omandamist hageja poolt tõendab aga 01.05.2022 usaldusdeklaratsioon omandiõiguse kinnitamise kohta. 02.11.2016 nõude loovutamise lepingu ja 12.02.2018 Allied Consulting Ltd kinnituse originaaleksemplaride esitamine toimus üldise osaniku teabenõude õiguse teostamise raames. Kuna Allied Consulting Ltd. ei avaldanud tegelikke asjaolusid ka kohtule, siis saavutas ta seesuguse õigusvastase käitumise tulemusena kohtuotsuse, millega mõisteti B B’ilt välja rahasummad Allied Consulting Ltd. kasuks, olgugi et nõue ei kuulunud sel ajal enam Allied Consulting Ltd.-le. Samamoodi õigusvastaselt üritab Allied Consulting Ltd. täitemenetluse kaudu kohtuotsust maksma panna ning kohtuotsusega ebaõigesti tunnustatud nõuet kohtutäituri abil sisse nõuda kohtutäituri Kristiina Feinman menetluses oleva täiteasja nr xxx kaudu. Asjaolust, et Allied Consulting Ltd. ei olnud juba kohtusse pöördumise ajal nõude omanik sai hageja teadlikuks pärast kohtuotsuse tegemist ja selle sundtäitmiseks täitemenetluse algatamist. Seega puudus hagejal võimalus oma õigusi varem kaitsta. Kuivõrd Allied Consulting Ltd. ei ole õigustatud nõuet hagejalt sisse nõudma, on täitemenetlus täiteasjas nr xxx alusetu ning palub hageja enda suhtes nimetatud täitemenetlus lubamatuks tunnistada. Käesolevas vaidluses tugineb hageja sellele, et kostja ei ole õige sissenõudja, kuna sissenõutav nõue ei kuulu kostjale. Järelikult saab sundtäitmise lubamatuks tunnistada ka käesoleva hagi aluseks olevatel asjaoludel ning ei välista hagi rahuldamist kostja väide, et tegemist ei ole nõude rahuldamise, ajatamise ega tasaarvestuse olukorraga. Kostja ei vaidle oma vastuses iseenesest vastu asjaolule, et nõude loovutus on toimunud, vaid üksnes viitab sellele, et 02.11.2016 nõude loovutamise lepingut ning 12.02.2018 kinnitust ei allkirjastanud Allied Consulting Ltd. seadusjärgne esindaja. Lisaks märgib hageja, et asjaolu, et allkirjastajaks pole seadusjärgne, vaid volitatud esindaja, ei välista nõude üleminekut. Täpselt samamoodi, nagu toimus Allied Consulting Ltd. poolt algselt nõude omandamine T F C’ilt 10.11.2015 lepingu alusel, mille oli Allied Consulting Ltd. nimel allkirjastanud R V, toimus viimase poolt nõude edasi loovutamine S I L.-le 02.11.2016 lepingu alusel, mille oli jällegi allkirjastanud Allied Consulting Ltd. nimel R V. Kui esialgu tugines hageja käesolevas menetluses vaid sellele, et kostja ei ole õige sissenõudja, kuna sissenõutav nõue ei kuulunud kohtuotsuse tegemise ajal enam kostjale, siis nõude omandamise ja loovutamise lepingutel kostja esindaja allkirja võltsituse korral võib tegemist olla hoopis olukorraga, kus kohtul tuleb kohtuotsuse sundtäitmine lubamatuks tunnistada hoopis põhjusel, et kostja pole kunagi olnud kohtuotsusega tema kasuks välja mõistetud nõude omanik. Mõlemal juhul tuleb kohtuotsuse sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Võltsimise kahtluse kontrollimiseks tellis hageja esindaja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt R V’i käekirjauuringu. Hageja palus EKEI-l võrrelda muuhulgas R V’i allkirju Allied Consulting Ltd. poolt 10.11.2015 T F C-ilt nõude omandamise lepingul ning 02.11.2016 S I L.-le nõude edasi loovutamise lepingul. Uuringu tulemus kinnitas, et võrdlusmaterjalideks nr 1-5 ja 9 olevatele dokumentidele on allkirja andnud sama isik. Järelikult, kui Allied Consulting Ltd. väidab, et 02.11.2016 S I L.le nõude edasi loovutamise lepingul on R V’i allkiri võltsitud, siis on sama isiku poolt R V’i allkirja võltsimine pandud toime ka 10.11.2015 T F C-ilt nõude omandamise lepingul. Võltsitud dokumendi alusel ei ole Allied Consulting Ltd. kunagi T F C-ilt nõuet kehtivalt omandanud, mistõttu kuulub nõue endiselt algsele laenuandjale T F C-ile. Järelikult nõue, mis kohtuotsusega Allied Consulting Ltd. kasuks välja mõisteti, ei kuulunud kohtuotsuse tegemise ajal Allied Consulting Ltd.’le ega ole tegelikult kunagi Allied Consulting Ltd.-le kuulunud. Kohtuotsus rajaneb seega ebaõigetel asjaoludel ja võltsitud tõenditel ning Allied Consulting Ltd. püüab õigusvastaselt maksma panna õigust, mida tal ei ole kunagi olnud.

Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõiv summas 490 eurot, s.h riigilõiv hagi tagamise avalduselt, äriregistri väljavõtte kulu 14 eurot, EKEI käekirjauuring 282 eurot ja esindajakulu summas 38 688 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited ja põhjendused

12.02.2018 väidetava kinnituse andmine ning hageja poolt sellest kõigest millalgi hiljem peale asjaomase kohtuotsuse jõustumist ei ole eluliselt usutav ka alljärgnevatel põhjustel: hageja B B on aktiivselt T F C. (kes oli algne võlausaldaja ja nõude hagejale loovutas) esindajana suhelnud kostjaga järjepidevalt nii väidetava nõude loovutamise (02.11.2016) eelselt kui ja väidetava kinnituse andmise (12.02.2018) järgselt osaühing B osanike koosoleku raames – seega ei saanud hagejale olla teadmata ka kostja tegevus ning väidetav nõude loovutus. Eeltoodut kinnitavad osaühingu B osanike 25.10.2016 ja 01.10.2018 koosolekute protokollid. Kostja kinnitab, et tema poolt pole kunagi – ei 02.11.2016 ega ühelgi muul kuupäeval – allkirjastatud nõude loovutamise lepingut ei S I L. ega kellegi teise kasuks seonduvalt hageja B B’i vastu olevate nõuetega. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et 02.11.2016 nõude loovutamise lepingu ja 12.02.2018 kinnituse näol on tegemist tegelikult R V’i nimelise isiku poolt allkirjastatud dokumentidega, on tegemist volituseta tegutsenud isikuga – kostja poolt pole ei R V’i nimelisele isikule ega kellegile teisele andnud kostja nimel volitust allkirjastada 02.11.2016 nõude loovutamise lepingut või sellega seotud 12.02.2018 kinnitust. Nagu kostja on tõendanud on nii 02.11.2016 nõude loovutamise lepingu ja 12.02.2018 kinnituse andmise ajal kostja ainukeseks ametlikuks esindajaks direktor I

C J E.

Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda ning välja mõista hagejalt esindajakulu summas 9234 eurot, tõlkekulu 1219,41 eurot ja kullerteenuse kulu 47,99 eurot. Samuti palub kostja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Hageja suhtes on võlgnikuna algatatud täitemenetlus täiteasjas nr xxx, milles täitedokumendiks on Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr xxx 29.04.2019 tehtud kohtuotsus, mis jõustus 30.05.2019 (dtl 8-13).

Kohtuotsuse kohaselt tuvastas kohus, et poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et 01.07.2010 sõlmisid T F C ja kostja laenulepingu. Täpseks lõplikuks väljamakstud laenusummaks kujunes 3 097 419,28 eurot, mis maksti B B’ile välja. Allied Consulting Ltd omandas 10.11.2015 laenunõude B B’i vastu nõude loovutamise lepinguga (otsuse p-d 18-19). B B’il ei olnud vastuväiteid nõude loovutamise osas. B B oli saanud kätte Allied Consulting Ltd poolse nõude loovutamisest teatamise, samuti laenu tagastamise nõude (otsuse p 15). Kostja teatas kohtule, et kinnitab, et on laenu saanud ega vaidlusta hagis esitatud asjaolusid (otsuse p 16).

Selle kohtuotsusega rahuldas kohus Allied Consulting Ltd hagi B B’i vastu täielikult järgmiselt:

Hageja palub tunnistada sundtäitmise lubamatuks, kuna tsiviilasjas nr xxx tehtud kohtuotsus rajanes tegelikkusel mittevastavatel asjaoludel. Hageja väitel sai talle teatavaks, et hageja oli sõlminud 02.11.2016 nõude loovutamise lepingu S I L-ga ning loovutanud selle alusel laenulepingust tuleneva nõude hageja vastu S I L-le (dtl 55-57; tõlge 85-87).

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on erinevates lahendites selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus.

Riigikohus on asjas nr 2-20-17088 tehtud määruse punktis 9.3 kokkuvõtvalt märkinud, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt Riigikohtu

Hagi ja sellele lisatud dokumentide kohaselt on hageja hinnangul aset leidnud järgmised asjas tähtsust omavad sündmused (kronoloogilises järjekorras):

01.07.2010 sõlmisid T F C ja hageja laenulepingu, mille alusel sai hageja laenu 3 097 419,28 eurot.

10.11.2015 nõude loovutamise lepinguga omandas kostja laenunõude hageja vastu (dtl 408), seda loovutust on käsitletud asjas xxx 29.04.2019 tehtud ja täitedokumendiks olevas kohtuotsuses.

02.11.2016 nõude loovutamise lepinguga loovutas kostja laenulepingust tuleneva nõude hageja vastu S I L-le.

Laenu tagastamise tähtaeg oli 01.07.2018, hageja laenu tähtajaks ei tagastanud.

Kostja esitas 20.11.2018 laenulepingu alusel hagiavalduse hageja vastu Harju Maakohtusse.

Harju Maakohus rahuldas 29.04.2019 kohtuotsusega, mis jõustus 30.05.2019, kostja hagi ja mõistis hagejalt laenusumma, intressid ja viivise välja.

Hagiavalduses põhjendas hageja, et ülaltoodud asjaoludest nähtuvalt ei olnud kostja ei 20.11.2018 kohtusse pöördumise ajal ega ka 29.04.2019 kohtuotsuse tegemise ajal nõude omanik ja nõude tegelik omanik oli sel ajal juba S I L (dtl 4; p 3.2). 10.02.2023 lõplikes seisukohtades on hageja EKEI poolt hageja tellimusel läbi viidud tasulise uuringu aktile nr xxx (dtl 395-398) tuginedes esitanud väite, et võltsitud dokumendi alusel ei ole kostja kunagi T F C-ilt nõuet kehtivalt omandanud, mistõttu kuulub nõue endiselt algsele laenuandjale T F C-ile (dtl 362, p 2.6).

Kohus eeltoodu alusel tuvastab, et hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis faktilisele (elu)sündmusele, mis leidis aset enne kohtuotsuse tegemist ja jõustumist tsiviilasjas xxx.

Nimelt väidab hageja, et kas (1) hageja loovutas nõude 10.11.2015 ära ning kohtusse pöördudes polnud ta nõude omanik (hagiavalduses); või (2) hageja ei omandanudki algselt laenuandjalt T F C nõuet (10.02.2023 seisukoht) ning hageja pole kunagi nõuet kostja vastu omanudki. Puudub vaidlus, et mõlemad asjaolud leidsid aset enne kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas xxx.

Mõlemad on väited, millele täitemenetluse võlgnik (hageja) üldjuhul peaks tuginema tema vastu algatatud esimeses kohtuasjas. Küsimus sellest, kas kohtusse pöördunud isikul on nõue kostja vastu, on asjaolu, mille kohus lahendab algse põhimenetluse raames. Tegemist on asjaoluga, mis peab olema välja toodud hagiavalduses (TsMS § 363 lg 1), mille osas kostja peab vastuses avaldama oma seisukoha (TsMS § 394 lg 2) ja mida kohus eelmenetluse raames peab kontrollima (TsMS § 392 lg 1) ja kohtuotsuses käsitlema. Lubada ei saa olukorda, kus alles täitemenetluses esitatavate vastuväidete raames hakatakse kontrollima seda, kas kohtusse võlgniku vastu pöördus õige isik.

Kohus asub seisukohale, et tulenevalt TMS § 221 lg 2 ei saa hageja üldjuhul täitemenetluses tugineda sellele, et kohtusse tema vastu pöördunud isik ei olnud nõude omanik, kuna vastav asjaolu ei tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Tulenevalt Riigikohtu seisukohast tuleb kohtul ka analüüsida, kas tegemist on olukorraga, kus kuigi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, ei olnud seda võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Sellisel juhul oleks hagejal võimalik ka sellele alusele oma TMS § 221 lg 1 järgses hagis tugineda. Kohtu hinnangul tuleb ka sellele küsimusele vastata eitavalt.

Kohus osundab, et lähtuvalt Riigikohtu juhisest TMS § 221 lg 2 tõlgendamisel peab tegemist olema objektiivse põhjusega, mis takistas hagejal oma menetlusõigust kasutamast. Antud asja kontekstis peaks hageja põhjendama, milline objektiivne temast sõltumatu asjaolu takistas tal esialgses kohtumenetluses esitamast vastuväidet, et hageja ei ole nõude omanik.

Hageja ei ole esile toonud, mis oli see objektiivne, s.t. temast sõltumatu põhjus, et tal menetlusõiguslikult polnud esialgses menetluses võimalik tugineda sellele, et nõude tema vastu on esitanud isik, kellele nõue ei kuulu ning hagi oleks tulnud jätta rahuldamata.

Hageja esindaja ütles 30.03.2023 istungil, et algses menetluses ei olnud hagejal alust kahelda selles, et tollal väidetud nõudeloovutus kostjale oli toimunud, mistõttu sellele asjaolule ei osatud teises menetluses ühtegi vastuväidet esitada; hagejale ei olnud teada tol hetkel need asjaolud, mis on neile nüüd teada saanud (dtl 454, 00:30:30-00:32:06). 10.02.2023 lõplikes seisukohtades selgitas hageja, et EKEI võrdles R V’i allkirju (kes allkirjastas dokumente kostja nimel) kostja poolt 10.11.2015 T F C-ilt nõude omandamise lepingul (vt dtl 181-183) ning 02.11.2016 S I L-le nõude edasi loovutamise lepingul (dtl 55-57; tõlge 85-87). EKEI uuring kinnitas, et mõlemale dokumendile on allkirja andnud sama isik. Hageja järeldas, et kui kostja väidab, et 02.11.2016 S I L-le nõude edasi loovutamise lepingul on R V’i allkiri võltsitud, siis on sama isiku poolt R V’i allkirja võltsimine pandud toime ka 10.11.2015 T F C-ilt nõude omandamise lepingul. Hageja väitel eelmises kohtumenetluses polnud alust kahtlustada, et allkiri on võltsitud (dtl 458, 01:31:01).

Kohtu hinnangul ei esine asjas objektiivset hagejast sõltumatut asjaolu, mis oleks takistanud tal esitamast põhimenetluses vastuväite sellele, et hageja pole nõuet üldse omandanudki või et R V’i allkiri nõude omandamise lepingul on võltsitud või et ta polnud volitust kostja nimel dokumente allkirjastada vms. Mingi asjaolu mitteteadmine ei ole objektiivne, vaid subjektiivne asjaolu. Kui hageja need väited oleks esitanud, oleks kohus neid ka kontrollinud. Hageja aga hoopis kinnitas eelmises kohtumenetluses, et tal ei olnud vastuväiteid nõude loovutamise osas (dtl 10, p 15). Sellega hageja aktsepteeris ehk võttis omaks asjaolu, et hageja on nõude tema vastu omandanud. Hageja loobus teadlikult õigusest esitada vastuväiteid nõude omandamisele kostja poolt. Seega on tuvastatud, et ei esinenud mingit menetlusõiguslikku takistust vastava vastuväite esitamisele põhimenetluses, mistõttu hagejal puudub alus käesoleval juhul TMS § 221 lg-le 2 tuginedes esitada § 221 lg 1 sätestatud hagi.

Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja seisukohad kostja poolt nõude mitteomandamise või enne kohtumenetlust edasiloovutamise kohta ei ole põhjendatud ega tõendatud ka sisuliselt.

Hageja on ise esitanud ja viidanud dokumentidele (dtl 372 ja 387), et vähemalt alates 01.10.2014 on R V olnud kostja direktor ehk seaduslik esindaja kuni 28.09.2016, mil ta tagasi kutsuti. 10.11.2015 nõude loovutamise lepinguga, mis oli allkirjastatud R V poolt, omandas kostja laenunõude hageja vastu (dtl 408). Seega oli R V kostja nimel nõude omandamise lepingule alla kirjutamisel hageja direktor ehk seaduslik esindaja.

Kostja on esitanud tõendi (dtl 139-142), et alates 28.09.2016 on kostja ainukeseks ametlikuks esindajaks, direktoriks, I C J E. See kostja tõend ja hageja esitatud R Vi tagasikutsumise ja I C J E direktoriks valimise otsus (dtl 387) on üksteisega kooskõlas. Hageja väitel 02.11.2016 nõude loovutamise lepinguga, mis oli allkirjastatud R V poolt, loovutas kostja laenulepingust tuleneva nõude hageja vastu S I L-le.

Kostja on hagile 11.07.2022 esitatud vastuses kui ka lõplikes seisukohtades väitnud, et tegemist oli sel juhul volituseta tegutsenud isikuga, kuna kostja ei ole andnud R

V’ile ega kellegile teisele volitust allkirjastada 02.11.2016 nõude loovutamise leping (dtl 148, p 2.6; dtl 419). Hageja kinnitas 17.08.2022 menetlusdokumendi punktis 2.14, et esitab täiendavad tõendid, mis tõendavad 02.11.2016 nõude loovutamise lepingule alla kirjutanud R V’i esindusõigust kohtule esimesel võimalusel (dtl 178). Hageja selliseid tõendeid ei esitanud. Kohus küsis selle hagejalt ka 30.03.2023 istungil üle (dtl 458, 01:27:35).

Seega ei ole tõendatud hageja väide, et 10.11.2015 nõude loovutamise lepinguga kostja nõuet ei omandanud. Sellele lepingule kirjutas esitatud asjaoludel alla R V, kes oli siis kostja direktor. Samas 02.11.2016 nõude (edasi)loovutamise lepingu allkirjastamisel ta direktor ei olnud ning puuduvad tõendid selle kohta, et tal oleks olnud kostja volitus selleks (kostja on sellele vastu vaielnud). Tõendamist ei ole leidnud, et mingi allkiri oleks võltsitud – EKEI aktiga on vaid tuvastatud, et lepingutele kirjutas alla sama isik.

Kohus osundab ka, et hageja hagi alus ja põhjendused muutusid menetluse jooksul. Esialgu tugineti hagis sellele, et kostja loovutas nõude edasi kolmandale isikule, lubades esitada tõendi kostja esindaja volituste kohta. Sellist tõendit hageja ei esitanud, vaid järgnevalt muutis hageja oma põhjendusi ja asus seisukohale, et kostja isegi ei omandanud nõuet hageja vastu. See näib viitavat sellele, et täitemenetluse raames hageja alles hakkas otsima võimalikke sisulisi vastuväiteid nõudele ja vastavalt saadud tõendile neid kohandama ja esitama. See ei saa kindlasti olla TMS § 222 lg 2 mõttes lubatav jõustunud kohtuotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusena.

Kohus märgib, et hageja viited Riigikohtu otsuses asjas nr 2-19-12266 p-s 12 toodud seisukohtadele ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Riigikohtu otsuses (ja selles viidatud lahendis) käsitleti küsimust, kas täitmisavalduse esitanud isik on täitedokumendist oleva notariaalse kokkuleppe pooleks ehk saab olla sissenõudjaks (2-199679/27, p 12 käsitletud juhul) või kas võlgnik saab tugineda täitedokumendiks olevast kohtuotsusest tuleneva nõude loovutamise lepingu tühisusele täitemenetluses. Riigikohus tegeles nendes lahendites TMS § 221 lg 1 alusel materiaalõiguslike vastuväidetega täitedokumendist tulenevale nõudele sellest aspektist, kas kostja on täitemenetluses õige sissenõudja. Riigikohus ei öelnud nimetatud lahendites midagi TMS § 221 lg 2 kohaldamise kohta. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kostja on täitedokumendist (Harju Maakohtu 29.04.2019 otsus tsiviilasjas nr xxx) tulenevalt täitemenetluses sissenõudjaks. Käesolevas asjas soovib hageja vaidlustada täitedokumendiks olevat Harju Maakohtu 29.04.2019 otsust tsiviilasjas nr xxx materiaalõiguslikel põhjendustel, mis TMS § 221 lg 2 alusel on lubatud vaid vähestel piiratud alustel. Kohus on neid aluseid eelnevalt käsitlenud ning ei leidnud, et need käesoleval juhul kohalduks.

Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi põhjendatud ei ole ja rahuldamisele ei kuulu.

Kooskõlas TsMS § 386 lg 4 tühistab kohus Harju Maakohtu 30.05.2022 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Kostja palub hagejalt välja mõista esindajakulu summas 9234 eurot, tõlkekulu 1219,41 eurot ja kullerteenuse kulu 47,99 eurot (dtl 473-476).

Kostja esindaja tunnitasu määr on kuni 2023 aastani 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 150 eurot, millele lisandub käibemaks ei ületa õigusteenuse turuhinda ja on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-115-14 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).

Kostja esindaja ajakulu antud vaidluse lahendamisel on 51,3 tundi.

Hageja leiab, et kostja 31.05.2022 toiming (tutvumine 30.05.2022 kohtumäärusega hagi tagamises (täitemenetluse peatamine)) – 0,2 tundi; kostja 03.06.2022 toiming (tutvumine Harju Maakohtu määrusega menetlusse võtmises) – 0,2 tundi; kostja 11.07.2022 toiming (Harju Maakohtu hagiavalduse vastuse koostamine) – 4 tundi, on dubleeritud. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et antud toimingud on kostja esindaja poolt kajastatud topelt. Seega, vähemalt nende toimingute osas on kostja õigusabikulude nimekiri põhjendamatu ning kuulub viidatud toimingutele vastavas ulatuses vähendamisele. Muus osas palub hageja kohtul hinnata kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, mh hinnata, kas kostja esindaja poolt erineva tunnihinna kohaldamine erinevatele tegevustele on põhjendatud.

Kohus nõustub antud juhul hageja seisukohaga, et esindajakulude spetsifikatsioonis väljatoodu kohaselt on 31.05.2022 toiming (tutvumine 30.05.2022 kohtumäärusega hagi tagamises (täitemenetluse peatamine), 03.06.2022 toiming (tutvumine Harju Maakohtu määrusega menetlusse võtmises) ja 11.07.2022 toiming (Harju Maakohtu hagiavalduse vastuse koostamine) – kokku 4,4 tundi, on dubleeritud ning selles osas kuulub kostja esindaja ajakulu vähendamisele. Isegi, kui need pole dubleeritud, ja kostja lepinguline esindaja kulutaski nendele nii palju aega, on see ajakulu vastavas osas ülepaisutatud ja põhjendamatu ja kuuluks ikkagi vähendamisele.

Arvestades, et hagiavaldus on kohtule esitatud 16.05.2022, siis jääb kohtule arusaamatuks, kuidas on käesoleva menetlusega seotud kostja menetluskulude nimekirjas 1. positsioonil näidatud toimingud ja ajakulu „15.02.2022- 01.06.2022 – nõupidamised kliendiga – kokku 6,4 tundi“. Kohus seda ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks ei pea ja vähendab seda vastavalt 6,4 tunni võrra.

Muus osas leiab kohus, et kostja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ülejäänud ajakulu 40,5 tundi (51,3-10,8) vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et antud tsiviilasjas on 30.03.2023 toimunud kohtuistung. Seega on põhjendatud hageja esindajakulu summas 6075 eurot (40,5 tundi x 150 eurot), millele lisandub käibemaks summas 1215 eurot, s.o kokku summas 7290 eurot.

Kostja on esitanud kinnituse, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Kooskõlas TsMS § 143 p 1 kuulub rahuldamisele kostja taotlus tõlkekulu summas 1219,41 eurot hüvitamiseks hageja poolt.

Kooskõlas TsMS § 144 p 2 kuulub rahuldamisele kostja taotlus kullerteenuse tasu summas 47,99 eurot hüvitamiseks hageja poolt.

Kõige eelpool toodu alusel kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu summas 8557,40 eurot, millest esindajakulu summas 7290 eurot, tõlkekulu summas 1219,41 eurot ja kullerteenuse kulu 47,99 eurot.

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2024. a otsusega nr 2-227265

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.