Kohus
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtunik
Karin Sonntak
Määruse tegemise aeg ja koht
25. aprill 2023. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-22-19187
Tsiviilasi X avaldus Venemaa Föderatsiooni Tšeljabinski oblasti Zlatousti linnakohtu otsuse ja oblastikohtu määruse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks kirjalikus menetluses
Tsiviilasja läbivaatamine Menetlusosalised esindajad
ja
nende
Avaldaja(sissenõudja): X (sünd xx.xx.xxxx. a) Avaldaja lepinguline esindaja: Tõnis Kõiv (Legal Services OÜ; Lõõtsa 8A, 11415 Tallinn, e-post [email protected], xxx) Puudutatud isik(võlgnik): Y (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, e-post xxx) Puudutatud isiku lepinguline esindaja: advokaat Helen Hääl (advokaadibüroo Concordia; Maakri 29, 10145 Tallinn, epost [email protected])
Resolutsioon
Vastavalt TsMS § 623 lg 6 on sissenõudjal õigus esitada täidetavaks tunnistatud kohtulahend Eesti kohtutäiturile täitmiseks. Edasikaebamise kord Kohtumäärusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu sissenõudja või võlgnik ühe kuu jooksul alates määruse kättetoimetamisele järgnevast päevast. Välisriiki kättetoimetamise puhul on määruskaebuse esitamise tähtaeg kaks kuud kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates. Avaldus Justiitsministeerium edastas 19.12.2022. a Harju Maakohtule Vene Föderatsiooni Tšeljabinski oblastikohtu 03.08.2021 kohtulahendi tsiviilasjas nr 2-14/2021, millega jäi muutmata Zlatousti linnakohtu 25. jaanuari 2021. a otsus, millega mõisteti Ylt X kasuks välja elatis C ülalpidamiseks suuruses 1⁄4 Y palgast või muust sissetulekust, alates 10.03.2020 kuni C täisealiseks saamiseni. Kohtulahendid on jõustunud. Avaldusele on juurde lisatud tõendid selle kohta, et Vene Föderatsiooni territooriumil nimetatud otsust täidetud ei ole ning Y oli õigeaegselt ja nõuetekohasel viisil teatatud asja läbivaatamise ajast ja kohast. Puudutatud isiku seisukoht TsMS § 620 lg 1 p 1 kohaselt kuulub tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahend Eesti Vabariigis tunnustamisele, välja arvatud juhul, kui lahendi tunnustamine oleks ilmselt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga), eelkõige isikute põhiõiguste ja -vabadustega. Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 32 lõige 1 näeb ette, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Kohtuotsus, mille tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist avalduses nõutakse, riivab olulisel määral puudutatud isiku omandiõigust. Loomulikult ei eita puudutatud isik kohustust pidada üleval oma alaealist last ning seda ongi puudutatud isik teinud alati vabatahtlikult juba enne kohtumenetluse algust. Vastavad tõendid on puudutatud isik Venemaa Föderatsiooni kohtumenetluse käigus esitanud, kuid neid ei ole arvesse võetud ja arvesse võtmist ei ole kohtud põhjendanud. Puudutatud isik leiab, et elatise vabatahtliku tasumise tõttu puudus algusest peale alus temalt elatise väljamõistmiseks kohtu kaudu ning välja mõistetud elatis ei ole kooskõlas ei lapse vajaduste, proportsionaalsuse põhimõtte ega Venemaa Föderatsiooni kohtumenetluses esitatud tõenditega (õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine). Puudutatud isik on oma lapsele regulaarselt igakuist elatist tasunud märkimisväärsetes summades (lisad 1 ja 2 – maksete koondtabel aastate 2018-2023 kohta ja makseid kinnitav Swedpank tõend). Aastal 2018 tasus puudutatud isik elatist kokku 4200 eurot (kuus keskmiselt 350 eurot), aastal 2019 tasus ta elatist kokku 3240 eurot (kuus keskmiselt 270 eurot), aastal 2020 tasus ta elatist kokku 4741 eurot (kuus keskmiselt 395 eurot), aastal 2021 tasus ta elatist kokku 5773 eurot (kuus keskmiselt 481 eurot), aastal 2022 tasus ta elatist kokku 6949,20 eurot (kuus keskmiselt 579,10 eurot) ning aastal 2023 on ta kahe esimese kuu jooksul tasunud elatist 1575,25 eurot kuus, kokku 3150,50 eurot. Lisaks avas puudutatud isik lapsele 2019. aastal koolifondi, millesse panustab igakuiselt 100 eurot (lisa 3 – koolifond) ning on kandnud lapse ema soovil muid lapse kulutusi (lisa 4 – muud kulud).
2 (2) Perekonnaseaduse (PKS) § 99 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Käesoleval juhul aga ei ole Venemaa Föderatsioonis toimunud kohtumenetluses Eesti perekonnaõiguse üldpõhimõtetega arvestatud ning elatise väljamõistmisel lapse kulusid arvestatud. Eesti Vabariigis jõuti juba aastal 1995 järeldusele, et elatise määramine protsentuaalselt ei ole mõistlik, mistõttu määratakse Eestis elatise summa eranditult fikseeritud summana. Ilmselgelt soovitakse Venemaa Föderatsiooni kohtulahendiga tekitada olukorda, kus lapse isa poolt tasutavast elatisest soovitakse Venemaa Föderatsiooni elatustaset ja palgataset arvestades ülal pidada lisaks lapsele ka teisi isikuid, mis ei tohiks olla elatise tasumise eesmärk. PKS § 100 lg 2 teise lause kohaselt peab elatist kasutama vaid lapse huvides. Venemaa Föderatsiooni kohtud ei arvestanud seega kohtumenetluses vähimalgi määral elatise vabatahtlikku tasumist puudutatud isiku poolt ega puudutatud isiku vastuväiteid elatise väljamõistmisele proportsioonina tema töötasust ning ei kaalunud üheski menetlusetapis lapse tegelikke vajadusi. Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse tegemisel järgiti seega küll formaalseid reegleid, kuid sisuliselt ei ole kohtud puudutatud isiku õigustega arvestanud ning on teinud tugevalt Venemaa Föderatsiooni kodaniku huvides kallutatud kohtulahendi. Kohtumenetluses ei põhjendanud kohus puudutatud isiku taotluste mitterahuldamist ning temalt 1⁄4 töötasu ulatuses välja mõistetud elatis on selgelt ebaproportsionaalne ja ebaõiglane. Kuna puudutatud isik on kogu aeg tasunud elatist vabatahtlikult, puudub alus ka selle sundtäitmiseks. PS § 11 näeb ette, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS kommenteeritud väljaande1 kohaselt näeb PS § 11 näeb ette kõigi PS põhiõiguste piiramise üldised tingimused, sh proportsionaalsuse põhimõtte. Põhiõigusi võib piirata üksnes juhul, kui piirang ei ole vastuolus PS-ga, põhiõiguse piiramiseks on seaduslik alus ja piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta konkreetse põhiõiguse olemust. Puudutatud isik on seisukohal, et temalt välja mõistetud elatis kujutab endast ebaproportsionaalselt suurt omandiõiguse riivet, mis läheb vastuollu PS § 11 sätestatud põhimõtetega. Lisaks leiab puudutatud isik, et Venemaa Föderatsiooni kohtud on rikkunud tema põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele ning teinud kallutatud otsuse ilmselgelt oma kodaniku huvides, mida ei tuleks Eesti Vabariigis tunnustada ega täidetavaks tunnistada. Eeltoodust tulenevalt palub puudutatud isik jätta Venemaa Föderatsiooni kohtuotsus tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata, kuna selle lahendiga riivatakse ebaproportsionaalsel määral tema põhiõigusi ja -vabadusi. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasjade materjalidega, leiab, et Vene Föderatsiooni Tšeljabinski oblasti Zlatousti linnakohtu taotlus tuleb rahuldada.
Vabariik ja Vene Föderatsioon on 3. oktoobril 2001. a alla kirjutanud protokollile (RT II 2002, 14, 58), millega õigusabilepingut muudeti ja täiendati (edaspidi õigusabileping).
Õigusabileping art 50 alusel lepingupooled tunnustavad ja täidavad vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviil- ja perekonnaasjades, samuti kohtuotsuseid kuriteo läbi põhjustatud kahju hüvitamise osas. Lepingupoolte territooriumil tunnustatakse ka erimenetluseta eestkoste-, hooldus- ja perekonnaseisuorganite ning muude asutuste otsuseid tsiviil- ja perekonnaasjades, mis ei vaja oma iseloomu poolest täitmist. Õigusabilepingu art 54 kohaselt reguleeritakse täitmise korda selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil tuleb otsus täita. Õigusabilepingu art 52 p 2 kohaselt tuleb täitmise loa taotluse juurde lisada dokument, millest ilmneb, et kostjale oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse. Käesoleval juhul on taotlusele lisatud õigusabilepingu art-s 52 ette nähtud kohustuslikud dokumendid: 1) otsuse kohtu poolt tõestatud ärakiri ja ametlik dokument otsuse jõustumise kohta, 2) dokument, millest ilmneb, et kostjale oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse, 3) esitatud dokumentide tõestatud tõlked. Taotlusele on lisatud Zlatousti linnakohtu kinnitus, et puudutatud isikut teavitati õigel ajal ja nõuetekohases vormis kohtuliku arutamise kuupäevast, ajast ja kohast. Puudutatud isik oli nõuetekohaselt kohtusse kutsutud ja puudutatud isikul oli mõistlik võimalus hagimaterjalid ja kohtukutse õigel ajal kätte saada. Puudutatud isik käesolevas menetluses seda asjaolu ka ei vaidlusta. Puudutatud isiku kinnitusel vaidles ta hagile vastu, kuid kohtulahendit tehes on kohus jätnud tema vastuväited põhjendamatult arvestamata. Tulenevalt õigusabilepingu art 56 p-st 1 võib Eesti kohus Vene kohtu otsuse täidetavaks tunnistamisest keelduda, kui kostja ei võtnud menetlusest osa selle tõttu, et talle ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Käesolevas menetluses on esitatud kohtule tõendid selle kohta, et menetlusdokumendid olid puudutatud isikule nõuetekohaselt kätte toimetatud ning puudub alus Zlatousti linnakohtu otsuse täidetavaks tunnistamisest sel alusel keelduda. Kohus leiab, et ei esine ka muid asjaolusid, mis võiksid takistada kohtulahendite täidetavaks tunnistamist. TsMS § 623 lg 1 kohaselt kohus kontrollib välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise avalduse lahendamisel kohtulahendi tunnustamise eeldusi. Kohtulahendi õigsust sisuliselt kohus ei kontrolli. Puudutatud isik on käesoleval juhul tuginenud aga sellele, et kohus on tema suhtes teinud sisuliselt ebaõige lahendi, kuna väljamõistetud elatis on liiga suur ja puudutatud isik on enda hinnangul elatise maksmise kohustust piisavalt täitnud. Kohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole kohtul võimalik analüüsida, kas otsuse sundtäitmine võiks olla mingil põhjusel lubamatu (mh kas kohustus on tegelikkuses täidetud). Puudutatud isiku argumendid selle kohta, et kohtulahendite näol on tegemist kallutatud lahenditega oma kodaniku huvides, ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul asjakohased, kuivõrd ajaliselt hilisemad sündmused ei saa olla varasemate põhjuseks. Avaldaja on esitanud taotluse nii kohtuotsuste tunnustamiseks kui täidetavaks tunnistamiseks. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-62-17 selgitanud, et olukorras, kus
taotletakse välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamist, ei ole vaja määruse resolutsioonis lahendi tunnustamise kohta eraldi seisukohta võtta. Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamine hõlmab sisuliselt kohtulahendi tunnustamist.
4 (2) TsMS § 623 lg 6 alusel on sissenõudjal õigus esitada Vene Föderatsiooni Tšeljabinski oblasti oblastikohtu 03.08.2021. a apellatsioonimäärus ja Zlatousti linnakohtu 25.01.2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-14/2021 Eesti kohtutäiturile täitmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 172 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud puudutatud isiku kanda. Avaldaja on tasunud avalduse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Avaldaja lepingulise esindaja kulud moodustavad 936 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude nimekirjadest nähtub, et avaldaja kasutas esindaja teenust suhtluseks Justiitsministeeriumiga ja kohtule avalduse ning seisukohtade koostamiseks. Kohtu hinnangul on avaldaja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu kooskõlas asja mahu ning keerukusega. Kohtul puudub alus pidada ajakulu ülepaisutatuks. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Avaldaja esindaja on osutanud õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 120 eurot (lisandub käibemaks). Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 120 eurot ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Avaldaja on esitanud ka taotluse TsMs § 177 lg 4 alusel, seega käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb puudutatud isikul tasuda avaldajale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (986 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik
5 (2)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.