BioMari OÜ (pankrotis) pankrotimenetlus. Võlausaldajate nimekirja kinnitamine
Tsiviilasi
2-21-15603
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2023. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ene Leppiku ja Quantatech OÜ määruskaebused
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende BioMari OÜ (pankrotis, registrikood 10649753) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei Määruskaebuse võlausaldajad)
esitajad
(vastuväite
Ene Leppik (võlausaldaja
XXXXXXXXXXX)
I)
saanud (isikukood
Quantatech OÜ (võlausaldaja II) (registrikood 11274522), seaduslik esindaja juhatuse liige Triin Ojanurme Vastuväite esitanud võlausaldaja Polizia Seif OÜ (võlausaldaja III) (registrikood 10976162), seaduslik esindaja juhatuse liige Maris Vaher
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2023. a määrus muutmata. Jätta Ene Leppiku määruskaebus rahuldamata. Jätta Quantatech OÜ määruskaebus rahuldamata. Jätta rahuldamata Ene Leppiku taotlus korraldada kohtuistung ja kuulata ta vande all üle.
5.Jätta määruskaebemenetluse kulud määruskaebuste esitajate endi kanda.
Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Võlausaldaja Polizia Seif OÜ (võlausaldaja III) esitas 4. oktoobril 2021 maakohtule avalduse BioMari OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Kohus kuulutas 20. jaanuari 2022. a määrusega võlgniku pankroti välja.
2.Ene Leppik (võlausaldaja I) esitas 18. märtsil 2022 pankrotimenetluses nõudeavalduse, mille kohaselt on tal võlgniku vastu 97 049 euro 41 sendi suurune nõue. Ta andis võlgnikule laenu 15. detsembril 2014 90 000 eurot, 5. jaanuaril 2017 10 000 eurot, 13. jaanuaril 2017 2000 eurot ja 19. jaanuaril 2017 2000 eurot. Laenu tasumise tähtaeg oli 2021. a lõpp.
3.Pankrotihaldur teatas 20. aprillil 2022 võlausaldajale I, et nõudeavaldus on puudustega ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Haldur selgitas, et nõudeavaldusele ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et võlausaldaja I ja võlgniku vahel oli(d) sõlmitud laenuleping(ud) ja et laenu tagastamise tähtaeg oli 2021. a lõpp.
4.Võlausaldaja I selgitas 26. aprillil 2022 haldurile, et laenuleping oli suuline ja kuna ta oli samal ajal ka laenusaaja juhatuse liige, siis kirjalikku lepingut ei vormistatud. Võlausaldaja I märkis, et kinnitab oma allkirjaga nii juhatuse liikmena kui ka laenuandjana, et laenuleping sõlmiti suuliselt, laen oli intressita ja selle tagastamise tähtaeg oli 2021. a lõpp.
5.Võlausaldaja II esitas 18. märtsil 2022 pankrotihaldurile samuti nõudeavalduse, mille kohaselt oli võlausaldaja kinnistu koormatud hüpoteegiga, mis tagas Andras Kaasiku ja võlgniku vahel 25. juunil 2013. a sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid. Laenuandja loovutas nõude ja tagatise Indrek Leppikule. Võlgniku kohustuste täitmiseks võõrandati hüpoteegiga koormatud hoonestusõigus 5. veebruaril 2020. Võlausaldaja II tasus võlgniku eest 130 000 euro suuruse summa hüpoteegiga tagatud nõudest. Eelnevast tulenevalt on võlausaldajal võlgniku vastu 130 000 euro suurune nõue.
6.Pankrotihaldur andis ka võlausaldajale II tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, paludes esitada tõendid selle kohta, et võlausaldaja II tasus võlgniku eest 130 000 eurot.
7.Võlausaldaja III esitas võlausaldaja I ja võlausaldaja II nõudele vastuväited. Võlausaldaja III nõudele ei vaielnud vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Võlausaldaja III leidis võlausaldaja I nõudele esitatud vastuväites, et ei ole tõendeid laenulepingu ja selle tingimuste, tähtaja ega laenukohustuse olemasolu ja kehtivuse kohta. Maksekorraldustes on märgitud selgitusena „vastavalt lepingule“, kuid ühtegi alusdokumenti ei ole esitatud. Tõendatud on vaid see, et võlausaldaja I on teinud neli pangaülekannet, kuid ei ole teada, mis asjaoludel need tehti. Isegi kui võlausaldajal I oleks õigus nõuda võlgnikule ülekantud summasid tagasi alusetu rikastumise sätete alusel, oleksid need nõuded ammu aegunud, sest igast ülekandest on nõudeavalduse esitamise ajaks ehk 18. märtsiks 2022 möödunud üle kolme aasta.
Võlausaldaja II nõudele esitatud vastuväites leidis võlausaldaja III, et nõuet tõendavaid alusdokumente ei ole esitatud ja et nõudega seotud asjaolud on ebaselged. Võlausaldaja II ei ole esitanud nõude loovutamise lepingut, mille alusel I. Leppik väidetavalt omandas A. Kaasiku nõude, samuti ei ole tõendeid selle kohta, millises suuruses oli nõue rahuldamata või millises ulatuses on seda kasutatud võlausaldaja II vara koormanud hüpoteegi täitmiseks.
5.veebruari 2020. a lepingu kohaselt tasaarvestas I. Leppik A. Kaasikult omandatud nõude võlausaldaja II I. Leppiku ostuhinna tasumise nõudega. Võlausaldaja II ei väida, et I. Leppikul oleks olnud võlaõiguslik nõue otse võlausaldaja II vastu, vaid väidetav nõue oli üksnes võlgniku vastu. Seega on 5. veebruari 2020. a tasaarvestus tehtud kohustusega, mida võlausaldajal II ei olnud. Võlgnik ei vastuta selle eest, kui võlausaldaja II realiseerib oma vara teda kahjustavatel tingimustel. Teadaolevalt ei ole hüpoteegi arvel nõude täitmist võlausaldaja II vastu kunagi algatatud. Pole ühtegi õiguslikku alust, millest tuleneks võlgniku kohustus hüvitada võlausaldajale hoonestusõiguse müügihind olukorras, kus võlausaldaja II müüs vabatahtlikult hoonestusõiguse I. Leppikule ning sisuliselt loobus ostuhinnast.
8.Võlausaldaja I leidis võlausaldaja III vastuväitele vastates, et ülekanded olid laen võlgnikule. Ta oli füüsilise isikuna laenuandja ja samas ka laenusaaja juhatuse liige ja sellises olukorras ei olnud vaja kirjalikku lepingut sõlmida. Kui kohus ei pea tema selgitusi piisavaks, võib ta selle kohta anda vande all ütlusi. Võlausaldaja I taotles enda vande all ülekuulamist. Võlausaldaja III väited alusetu rikastumise ja nõude aegumise kohta ei ole asjakohased. Poolte vahel on laenuleping ja maksekorraldustest on näha, et tegemist oli lepinguga.
9.Võlausaldaja II leidis vastuväite kohta esitatud seisukohas, et võlausaldaja II kinnistule oli seatud hüpoteek tagamaks 25. juunil 2013 A. Kaasiku ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid. A. Kaasik loovutas nõude ja tagatise I. Leppikule. Tagatise (võlausaldaja II hoonestusõigusele seatud hüpoteegi) loovutamise kohta on tehtud kanne kinnistusraamatusse ja see on nähtav 5. veebruari 2020. a lepingust, mis on esitatud koos nõudeavaldusega. Võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuste täitmiseks võõrandati hüpoteegiga koormatud hoonestusõigus 5. veebruaril 2020 ja võlausaldaja II tasus võlgniku eest 130 000 euro suuruse laenulepingu järgse põhivõla. 5. veebruari 2020. a lepingu p-s 2.2 ja 2.3 on eelnimetatud tasumine selgelt kirjas. Võlausaldaja II tasus müügilepingust saadava summaga, mis tasaarvestati 130 000 euro ulatuses laenulepingu põhisummaga ja I. Leppik loobus lepingu kohaselt lisaks 20 000 euro ulatuses põhinõudest ja kõigist kõrvalnõuetest võlgniku vastu. Haldur ei ole palunud võlausaldajal II esitada nõude kohta täiendavaid dokumente.
10.Pankrotihaldur esitas 26. novembril 2022 maakohtule kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja, mille kohaselt tunnustati võlausaldaja III 285 330 euro suurust nõuet, kuid võlausaldaja I ja II nõuded jäid tunnustamata.
MAAKOHTU SEISUKOHT
11.Tartu Maakohus kinnitas 12. jaanuari 2023. a määrusega võlausaldajate nimekirja Maakohus tunnustas teises rahuldamisjärgus võlausaldaja III 285 330 euro suurust nõuet ja jättis tunnustamata võlausaldaja I 97 049 euro 41 sendi suuruse nõude, samuti võlausaldaja II 130 000 euro suuruse nõude. Vastuväite saanud võlausaldajate menetluskulud jättis maakohus nende enda kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt sisaldab võlausaldajate nimekiri pankrotiseaduse (PankrS) § 1001 lg-s 2 ja § 1002 lg-s 3 märgitud andmeid. Haldur on võimaldanud võlausaldajatel nimekirjaga tutvuda ja esitada vastuväiteid pankrotiseaduses sätestatud tähtaja jooksul. Samuti on haldur kontrollinud esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate
pandiõiguste olemasolu. Võlausaldajate nimekirja vormistamisel pankrotiseaduses sätestatud korda ja võlausaldajate õigusi ei ole rikutud.
on
järgitud
Maakohus leidis, et võlausaldaja I nõue tuleb jätta tunnustamata. Maakohus märkis, et võlausaldaja I vande all ärakuulamine toimus telefoni teel 13. detsembril 2022. Ärakuulamisel kinnitas võlausaldaja, et tal ei ole tõendeid nõudeavalduses märgitud asjaolude kohta. PankrS § 1003 lg 1 kohaselt ei kogu kohus omal algatusel tõendeid. Seega ei ole tõendeid, et võlausaldaja I ja võlgniku vahel oli(d) sõlmitud laenuleping(ud) ja et laenu tagastamise tähtaeg oli 2021. a lõpp. Vastuväite esitanud võlausaldaja on viidanud, et alusetu rikastumise sätete alusel oleks nõue aegunud. Maakohus märkis, et nõustub vastuväite esitanud võlausaldaja seisukohaga aegumise kohta, sest igast ülekandest on nõudeavalduse esitamise ajaks (18. märts 2022) möödunud 5 kuni 7 aastat. Samuti leidis maakohus, et võlausaldaja II nõue tuleb jätta tunnustamata. Võlausaldaja II nõudeavaldusele on lisatud Tartu notar Kairi Aariku 5. veebruaril 2020 tõestatud hoonestusõiguse müügileping ja asjaõigusleping, mille poolteks on müüjana võlausaldaja II ja ostjatena ühiselt I. Leppik ja Elo Mõttus-Leppik. Lepingu p-s 2.2 on märgitud, et müüja ja ostja avaldavad, et müüjal on ostja ees 25. juunil 2013 sõlmitud laenulepingust tulenev täitmata rahaline kohustus 150 000 eurot ja et eelnimetatud laenulepingust tulenevad laenuandja õigused ja kohustused on laenuandja 3. oktoobril 2018 loovutanud I. Leppikule. Laenulepingust tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks. Müüja ja ostja leppisid kokku, et müügilepingust tulenev müüja müügihinna tasumise nõue ostja vastu on samuti muutunud sissenõutavaks, seega on võimalik eespool nimetatud nõuded tasaarvestada. Müügilepingu kohaselt täideti seega hoonestusõiguse võõrandamisel võlausaldaja II 25. juuni 2013. a laenulepingust tulenev kohustus I. Leppiku ees. Nõudeavaldusele ei ole lisatud 25. juuni 2013. a laenulepingut ega ka 3. oktoobri 2018. a dokumenti nõude loovutamise kohta. Samuti ei ole nõudeavaldusele lisatud hüpoteegi seadmise lepingut, millest nähtuks, et hüpoteegiga on tagatud nõuded võlgniku vastu. Pankrotihaldur on andnud võlausaldajale II võimaluse tõendada väidet, et võlausaldaja II tasus võlgniku eest 130 000 eurot. Võlausaldaja III vastuväitele esitatud seisukohas leiab võlausaldaja II, et haldur ei ole võlausaldajal II palunud esitada täiendavaid dokumente. Kohtule nähtub, et haldur on seda teinud 20. aprillil 2022 (tl 173). Maakohus ei nõustunud võlausaldajaga II, et 5. veebruari 2020. a leping tõendab, et võlausaldaja II on pantijana täitnud võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12.Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tema nõude tunnustamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada ning teha uue määruse, millega tunnustada tema 97 049 euro 41 sendi suurust nõuet ja jätta menetluskulud võlausaldaja III kanda. Võlausaldaja I palub korraldada kohtuistung ja kuulata teda vande all üle. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta tõele, et maakohus kuulas võlausaldaja I vande all üle telefoni teel. Asja menetlev kohtunik helistas ja küsis, kas võlausaldaja I soovib jätkuvalt enda vande all ülekuulamist. Võlausaldaja I selgitas kohtunikule, et laenulepingu asjaolud on täpselt sellised, nagu need on kohtule kirjalikes selgitustes esitatud, mispeale kohtunik ütles, et tuleb määrata kohtuistung ja võlausaldaja I vande all üle kuulata. Kohtuistungit ega vande all ülekuulamist pole toimunud. Seda kinnitab ka e-toimik, kuna sellist menetlustoimingut ei ole protokollitud ja võlausaldajalt ei ole ka võetud allkirja vandetekstile. Võlausaldaja I kinnitas telefoni teel kohtule, et ülekanded olid laen, mis tuli tagastada 2021. a lõpuks. Kohus ei ole telefonivestluses saadud teabega arvestanud.
Võlausaldaja I taotleb jätkuvalt enda vande all ülekuulamist, et selgitada laenulepingu asjaolusid. Lisaks on maakohus alusetult kvalifitseerinud lepingulise suhte alusetuks rikastumiseks. Lepingu majanduslik sisu oli selge, pereäri vajas omafinantseeringut tehase rajamiseks ja tootmise käivitamiseks. Kohtumääruse lakoonilised selgitused, et tegemist on alusetu rikastumise õigussuhtega ning nõue on aegunud, on eluliselt ebausutavad ja arusaamatud. Maksekorraldusetel olev märge „vastavalt lepingule“ viitab selgelt, et tegemist oli lepingulise suhtega.
13.Võlausaldaja III palub jätta võlausaldaja I määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja I kanda. Maksekorralduste selgitused ei kinnita, et tegu oli laenuga. Võlausaldaja I räägib väidetavast ühest suulisest lepingust iseendaga, kuid tegelikult tehti neli erinevat ülekannet rohkem kui kahe aasta jooksul. Lisaks on võlausaldaja algusest peale viidanud, et isegi kui laenuleping oleks sõlmitud, on juhatuse liikme iseendaga tehtud tehingud tühised. Kui võlausaldajal I oleks olnud tühiste tehingute tõttu tagasinõue võlgniku vastu, oleks see nõue nõudeavalduse esitamise ajaks aegunud. Tõendamiskoormus oli nõuet kaitsval võlausaldajal. Võlausaldajalt vande all seletuste võtmiseks ei ole alust.
14.Pankrotihaldur leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Juhatuse liikme laen äriühingule peab olema vormistatud kontrollitaval viisil. Maksed selgitusega „vastavalt lepingule“ on ebaselge õigusliku alusega, tegu võib nt olla ka müügilepingu alusel tehtud maksetega. Laenu väidetava tähtaja kohta pole tõendeid. Ka võlausaldaja I vande all antud ütlused ei tõendaks nõude aluseks olevaid asjaolusid.
15.Võlausaldaja II esitas samuti määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada tema nõude tunnustamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uue määruse, millega tunnustada tema 130 000 euro suurust nõuet ning jätta menetluskulud võlausaldaja III kanda. Võlausaldaja II hinnangul on maakohus jätnud määruse teda puudutavas osas olulises ulatuses põhjendamata ning kohtu selgitus on vastuoluline ja ei ole jälgitav. Võlausaldaja II kinnistule oli seatud hüpoteek, tagamaks 25. juunil 2013 A. Kaasiku ja võlgniku vahelisest laenulepingust tulenevaid nõudeid. A. Kaasik loovutas nõude ja tagatise I. Leppikule. Tagatise (võlausaldaja II hoonestusõigusele seatud hüpoteegi) loovutamise kohta on tehtud kanne kinnistusraamatusse ja see on nähtav 5. veebruari 2020. a lepingust, mis on esitatud koos nõudeavaldusega. Võlgnik oli laenulepingu alusel tasunud üksnes võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-te 6 ja 8 kohaselt esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustused, s.o viivist ja intressi. Võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuste täitmiseks võõrandati hüpoteegiga koormatud hoonestusõigus 5. veebruaril 2020 ja võlausaldaja II tasus tasaarvestusega võlgniku eest 130 000 euro suuruse laenulepingust tuleneva põhivõla. 5. veebruari 2020. a lepingu p-des 2.2 ja 2.3 on tasumine kirjas. Võlausaldaja II tasus müügilepingust saadava summaga, mis tasaarvestati 130 000 euro ulatuses laenulepingu põhisummaga ning I. Leppik loobus lepingu kohaselt lisaks 20 000 euro ulatuses põhinõudest ja kõigist kõrvalnõuetest võlgniku vastu.
5.veebruari 2020. a lepingust nähtub, et võlausaldaja II on pantijana täitnud võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse. Asjaõigusseaduse § 349 lg 3 kohaselt läheb juhul, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, nõue rahuldatud ulatuses talle üle.
Maakohus ei ole neid asjaolusid analüüsinud ja võlausaldaja II nõue on jäetud alusetult tunnustamata.
16.Võlausaldaja III palub jätta ka võlausaldaja II määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja II kanda. Maakohus on õigesti märkinud, et nõudeavaldusele ei ole lisatud 25. juuni 2013. a laenulepingut ega ka 3. oktoobri 2018. a dokumenti nõude loovutamise kohta. Samuti ei ole nõudeavaldusele lisatud hüpoteegi seadmise lepingut, millest nähtuks, et seatud hüpoteegiga on tagatud nõuded võlgniku vastu. Nõuet ei saa tunnustada, kui pole esitatud nõuet tõendavaid alusdokumente. Sundtäitmist võlausaldaja II varale seatud hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks ei ole kunagi algatatud. 5. veebruari 2020. a leping ainsa dokumendina ei ole piisav, et tuvastada, kas I. Leppik oli üldse omandanud nõude A. Kaasikult, kas loovutus kehtis ja kas võlausaldajal II oli tekkinud nõue.
17.Pankrotihaldur palub jätta ka selle määruskaebuse rahuldamata. Haldur selgitas 20. aprillil 2022 võlausaldajale II, et nõudeavaldusele ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et võlausaldaja II tasus võlgniku eest 130 000 eurot. Võlausaldaja II ei ole nõudeavalduse puudusi kõrvaldanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Kummagi määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jätnud põhjendatult võlausaldajate nõuded tunnustamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel oma määruses maakohtu määruse põhjendusi.
19.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha võlausaldaja I taotluste kohta.
19.1.Võlausaldaja I taotleb ringkonnakohtult enda vande all ülekuulamist, et selgitada laenulepinguga seotud asjaolusid. Ringkonnakohus jätab võlausaldaja I taotluse tema vande all ülekuulamiseks rahuldamata.
19.2.Ringkonnakohus selgitab, et poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest (TsMS §-d 267–2681) nähtub, et pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poole vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6.detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19).
19.3.Praegusel juhul ei ole pankrotihaldur ega ka võlausaldaja III nõustunud võlausaldaja I vande all ülekuulamisega. Seega võib ringkonnakohus jätta võlausaldaja I taotluse vande all ülekuulamiseks rahuldamata ja selliselt toimides ei riku ringkonnakohus menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei pea ka omal algatusel (TsMS § 2681) vajalikuks võlausaldajat I vande all üle kuulata, kuna võlausaldaja I vande alla antud seletus ei asendaks menetluses juba esitatud ja esitamata tõendeid ega annaks alust jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele.
19.4.Võlausaldaja I on esitanud taotluse vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.
TsMS § 475 lg 122 kohaselt lahendab kohus käesolevat asja hagita menetluses. TsMS § 667 lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korraldada võlausaldaja I määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungit ja seepärast jätab ringkonnakohus ka selle taotluse rahuldamata.
20.Võlausaldaja I määruskaebuse väidete kohta märgib ringkonnakohus järgmist.
20.1.Keskne põhjus, miks nõue jäi tunnustamata, oli see, et võlausaldaja I ei esitanud kirjalikke tõendeid selle kohta, et võlgniku ja võlausaldaja I vahel oleks olnud sõlmitud laenuleping, mille järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 2021. a lõpp. Võlausaldaja I on kinnitanud, et tegemist oli suulise laenulepinguga. Vaidlust ei ole selle üle, et võlausaldaja I on teinud võlgniku kontole makseid nõudeavalduses märgitud kuupäevadel, samas ei saa üksnes maksekorralduse selgitusest „vastavalt lepingule“ järeldada, et tegemist oli võlausaldaja I väidetud laenumaksetega.
20.2.Võlausaldaja I väidab, et tegelikult teda vande all ära ei kuulatud. Iseenesest on õige see, et kui maakohus vestles võlausaldajaga telefoni teel, siis ei saa seda pidada tema vande all ärakuulamiseks, nagu maakohus ekslikult märkis. See ei tähenda aga, et maakohtu ekslik viide mõjutaks asja lahendamise tulemust.
20.3.Maakohtu määrusest nähtuvalt ei ole maakohus rajanud oma määrust võlausaldaja I nõuet puudutavas osas seletusele, mille võlausaldaja I andis kohtule tema telefoni teel ärakuulamisel. Maakohus põhjendas võlausaldaja I nõude tunnustamata jätmist sellega, et võlausaldaja I ei ole esitanud ühtegi kirjalikku dokumenti, millest nähtuks, et tema ja võlgniku vahel oli sõlmitud selline laenuleping, mille järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 2021. a lõpus. Seda, et kirjalikku laenulepingut ei ole, on võlausaldaja kinnitanud juba pankrotihaldurile 26. aprillil 2022 esitatud vastuses.
20.4.Ringkonnakohtu arvates ei saaks võlausaldaja I ka vande all antud seletusega usaldusväärselt tõendada laenulepingu olemasolu või selle tingimusi. Asjakohane ei ole võlausaldaja I selgitus, et ta ei pidanud kirjalikku laenulepingut sõlmima, kuna ta oli samal ajal nii laenuandja kui ka laenusaaja juhatuse liige. Ringkonnakohus nõustub vastuväite esitanud võlausaldajaga, et äriseadustik (ÄS) näeb juhatuse liikme ja äriühingu vaheliste tehingute kui huvide konfliktis tehtud tehingute jaoks ette eraldi reeglid. ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud ja igapäevasest majandustegevusest väljuv tehing tühine, kui sellega ei ole nõustunud osanikud. Sellest tuleneb ringkonnakohtu arvates, et juhatuse liikmega tehtud tehingud peavad olema dokumenteeritud. Dokumentaalsetest tõenditest on praeguses menetluses esitatud üksnes maksekorraldused, mille selgitus „vastavalt lepingule“ ei kinnita võlausaldaja I väidetud laenulepingu olemasolu. Kuna võlausaldaja I on kinnitanud, et muid dokumente ei ole, siis ei ole laenulepingu sõlmimine tõendatud.
21.Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldajaga I, et maakohtu selgitused alusetu rikastumise ja aegumise kohta on eluliselt ebausutavad ja arusaamatud. Olukorras, kus laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, kuid võlausaldaja I on teinud võlgnikule makseid, võib võlausaldajal I olla võlgniku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub kolme aasta möödumisel makse tegemisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151 lg 1). Kui maksed on tehtud 2014.-2017. a ja nõudeavaldus esitati 18. märtsil 2022, siis oli võlausaldaja I selline nõue nõudeavalduse esitamise ajaks aegunud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et maakohus on alusetu rikastumise nõuet käsitledes üksnes nõustunud vastuväite esitaja alternatiivse
õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid ei ole jätnud sellele tuginedes võlausaldaja I nõuet tunnustamata.
22.Võlausaldaja II määruskaebuse kohta märgib ringkonnakohus, et ei nõustu võlausaldajaga II, et maakohus on määruse tema nõude tunnustamata jätmise osas jätnud olulises osas põhjendamata ja et maakohtu selgitus ei ole jälgitav ja on vastuoluline. Võlausaldaja II tugineb sellele, et 5. veebruari 2020. a hoonestusõiguse võõrandamise lepingus on kõik vajalikud tema nõuet kinnitavad asjaolud kirjas ja sellepärast ei pidanudki ta esitama muid tõendeid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Eelviidatud lepingus antud kinnitus ei tõenda võlausaldaja II väiteid. Kuna võlausaldaja II ei esitanud nõuet tõendavaid alusdokumente, siis jättis maakohus nõude õigesti tunnustamata.
23.Ebaõige on võlausaldaja II väide, et talle ei antud võimalust lisatõendeid esitada. Pankrotihaldur teatas 20. aprillil 2022. a kirjaga võlausaldajale II, et tema nõudevaldus on puudustega. Haldur selgitas, et nõudeavaldusele ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et võlausaldaja II tasus võlgniku eest 130 000 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et võlausaldaja II oleks puudusi halduri määratud tähtpäevaks ega ka hiljem kõrvaldanud.
24.PankrS § 1003 lg 1 sätestab muuhulgas, et kohus omal algatusel tõendeid ei kogu. Samuti puudub alus koguda neid ringkonnakohtus määruskaebuse läbivaatamisel. Tõendamiskoormus lasub nõuet kaitsval võlausaldajal ja ta oleks pidanud kõik tõendid esitama pankrotihaldurile pärast seda, kui haldur teatas talle nõudeavalduse puudustest.
25.Kuna võlausaldaja I ja II määruskaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad kummagi määruskaebuse menetlusega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitajate kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Andra Pärsimägi
Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.