Võlaõigus › Seltsingulepingud

2(9)

Kostja väitis, et tal puudus huvi elamut koos hagejaga ehitada. Seega kostja teadis, et hageja rahalisteks panusteks maja ehitamisel puudus õiguslik alus, kuid ta võttis need vastu. Sellest tulenevalt oli kostja hagejalt soorituste saamise ajal pahauskne. Kui seltsingulepingu sõlmimine poolte vahel ei leia tuvastamist, tuleb kostjal hagejalt saadu tagastamisel arvestada VÕS §-s 1035 sätestatud erisustega pahauskse soorituse saaja korral. Käsundita asjaajamise sätted ei kuulu kohaldamisele. Hageja õigustus (kui mitte kohustus) nt töömeestele tasu maksmiseks ning ehitusmaterjalide soetamiseks tulenes kostjalt – kostja andis juhised, millal, kellele ja milline summa maksta ning milliseid ehituseks vajalikke materjale osta. Samuti küsis kostja hageja käest raha kulutuste katmiseks, milliseid kostja ise maja ehituseks teinud oli. Hagejal oli õigustus tegu teha, kuivõrd see oli pooltevaheline kokkulepe, mistõttu puudub VÕS § 1018 kohaldamise eeldus. Käsundita asjaajamise õigus on välistatud, kuna hageja tegevus vastab alusetut rikastumist reguleerivate sätete, täpsemalt soorituskondiktsiooni eeldustele. Hageja nõustus kohtuistungil vaheotsuse tegemisega. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja hagejaga seltsingulepingut ei sõlminud. Hageja on osaliselt tasunud elamu materjalide ja tehtud tööde eest, millised kulud on kostja valmis hüvitama, kuid mitte hageja nõutud mahus ning hageja nimetatud õiguslikul alusel. Kostja vastutus ei saa tuleneda ka alusetu rikastumise sätetest. Ainuvõimalik hageja nõude alus võiks olla käsundita asjaajamine hageja poolt. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et ta asus Tallinnasse elama soovist alustada hagejaga kooselu. Tallinnasse tuleku põhjuseks oli sobiv tööpakkumine, tutvus hagejaga võimaldas kostjale soodsat elamispinda. Kostja plaanis Tallinnasse tulekut juba enne hagejaga tutvumist 2002.a suvest, mistõttu püüdis müüa ka oma XXXXXXXXX asunud elamut, mille müük toimus 30.05.2003. Seejärel asus kostja otsima sobivat kinnistut Tallinnas. Sobiva kinnistu leidmisel oli ta hagejaga koos elanud vaid ühe kuu, ühist ja kooskõlastatud tegevust poolte vahel kinnistu otsimisel, ostmisel ja elamu ehitamisel, ei olnud. Kostja tegutses iseseisvalt ja vastav kavatsus oli tal juba enne hagejaga tutvumist. Kostja kooselu hagejaga ei olnud pere loomise eesmärgil - algselt elas ta hageja juures, kuna selleks oli sobiv võimalus ja see võimaldas rahaliselt kokku hoida, hiljem suhted arenesid ja pooled muutusid lähedasemaks ning lõpuks sündis pooltel ühine laps, kuid pikaajalisi kooselu plaane tal hageja suhtes ei olnud. Kostja pidas õigustatuks, et kui tema elas hageja juures, on pärast maja valmimist hagejal võimalik elada tema juures, liiati kuna sündimas oli ühine laps. Elamu ehitamine ja sisustamine ei ole poolte kooseluga sellises seoses, kui seda püüab näidata hageja. Seltsingulepingu sõlmimist ei saa tõendada üksnes väitega, et pooltel oli ühine majapidamine ja nad elasid koos perekonnana. Kostja ei ole kunagi avaldanud tahet seltsingulepingu sõlmimiseks, samuti selleks, et hageja oleks vaidlusaluse kinnisasja kaasomanik, mida kinnitab kinnistusraamatu seis. Vaidlust ei ole, et kinnistu ainuomanik on kostja, kes selle ostmist ka finantseeris. Selleks, et pooled oleks saanud sõlmida seltsingulepingu, oleks mõlemad pooled pidanud tegema vastavad piisavalt selged tahteavaldused (VÕS § 9 lg 1). On arusaamatu, millised on poolte tahtevaldused, mille põhjal oli piisavalt selge, et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping, mille eesmärgiks oli vaidlusaluse elamu ehitamine ja ühise kodu

3(9)

loomine. Asjaolu, et hageja aitas oma vahendite arvel ehitusele kaasa või tasus teatud ehitusega seotud summasid, ei tee temast kaasosaniku või seltsinglast. Ka poolte kooselu ei saa tõlgendada nii, et see oleks tahteavaldus seltsingulepingu sõlmimiseks. Ei ole tuvastatav, et pooled oleksid soovinud soetada kinnisasja kaas- või ühisomandisse, mistõttu ei saa rääkida ka sellele suunatud ühise tegutsemise lepingust. Hageja väited seoses kooselu, sooviga rajada ühine kodu jne, ei tõenda seltsingulepingu sõlmimist ja on paljasõnalised. Kuna kostja tahteavaldus mistahes lepingu sõlmimiseks puudus, ei ole poolte vahel ka lepingulisi suhteid. Kostja ei võtnud õigeks ka hageja alternatiivnõuet. Alusetu rikastumise sätted ei ole asjakohased ning neid ei ole võimalik kohaldada hageja osundatud viisil. Alusetust rikastumisest tulenevat vastutust VÕS § 1032 alusel ei ole võimlik kohaldada, sest hagejal ei olnud kostja ees olemasolevat ega tulevikus tekkivat kohustust (sh seltsingulepingut). Seega pole täidetud esimene VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise tingimus, mis on VÕS § 1032 kohaldamise eelduseks. Kohaldamisele võiks tulla käsundita asjaajamise sätteid, kuna täidetud on kõik VÕS § 1018 lg-s 1 sätestatud eeldused: hageja on täitnud vabatahtlikult kostja eest kohustusi; kostja on täitmised heaks kiitnud ning täitmised olid kooskõlas kostja huvi ja tegeliku tahtega. Kostja peaks, lähtudes VÕS § 1023 lg-st 1, hüvitama hagejale tehtud kulutused, mille tasumisest kostja ei ole kunagi keeldunud. Alusetu rikastumise sätteid on võimalik kohaldada üksnes VÕS §-st 1026 lähtudes asjaajamine enda huvides. Puudub vaidlus, et pooled elasid koos ja hageja seisukohtadest tulenevalt võis tal jääda kostja eest makseid tehes mulje, et ta ajab omi või poolte ühiseid asju. Vastavalt VÕS § 1026 lg-le 2 toimuks sellisel juhul kulutuste hüvitamine üldjuhul alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja ei ole hageja isalt raha saanud, selle sai hageja, kes oma äranägemisel raha kasutas. Nimetatud summa ei olnud mõeldud sihtotstarbeliselt elamu ehitamiseks. Kostja ei ole selliste summade üleandmist T. K. kunagi palunud. Kostja taotles vaheotsuse tegemist. Esmalt tuleb anda hinnang pooltevahelisele õigussuhtele. Menetlusökonoomikast lähtudes ei ole otstarbekas asuda hindama ja analüüsima hüvitise suurust, kui on ebaselge, millisel alusel hüvitamine toimuks. Kui kohus tuvastaks vaheotsuses pooltevahelise õigussuhte aluse ning annaks hinnangu, millise sätte alusel kostja peaks hagejale kulutused hüvitama, oleks üheselt selge, kas vaidlus käiks edasi ainult otseste kulude üle või tuleks hakata analüüsima ka nn tulu või kasu. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas E. N. taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kohus tuvastas, et E. N. vastutus E. Š. ees seoses hageja tegevusega kostja kinnistu (Xxxx xxx x xxxxxx xxxx xxxx xxxx, registriosa nr 7344002) parendamisel tuleneb käsundita asjaajamise õigusest. Kohus tegi vaheotsuse lähtuvalt TsMS § 449 lg-st 1, millega tuvastas pooltevahelise õigussuhte aluse, leides, et õigussuhte kindlaksmääramine võimaldab kokku hoida menetluskulusid seoses rahalise nõude tõendamisega, hoides ära vajaduse tõendada paralleelseid asjaolusid. Kohus ei käsitlenud vaheotsuses poolte väiteid ja tõendeid, mis

4(9)

puudutavad konkreetseid rahalisi panuseid, nende vajalikkust ja suurust, võimalikku hüvitise suurust jms. Kohus asus seisukohale, et olulise tähtsusega on, millele olid suunatud hageja tehtud panused. Nimetatud küsimus on tähtis seltsingulepingu eesmärgina, käsundita asjaajamise puhul, et määratleda, kelle asja hageja ajas ja alusetu rikastumise puhul, et määratleda võimalikku kohustust. Poolte käsitlused kooselu võimaliku vormi ja kestuse mõju kohta ei mõjuta pooltevahelise õigussuhte määratlemist. Kohus, analüüsides hageja väidet ühise kodu loomise eesmärgist, leidis, et nimetatud eesmärk on juriidiliselt ja majanduslikult ebaselge ning piiritlemata ega haaku esitatud seisukohtade ja tõenditega. Elamu ei ole veel kodu. Kodu juriidilist määratlust Eesti õigussüsteemis ei ole esitatud. Tegemist on pigem psühholoogilis-emaotsionaalse kategooriaga. Kodu ei ole piiritletav konkreetses omandivormis oleva eluruumiga. Vaidlust ei ole, et kinnistut ei ostetud kaasomandisse ning ei sõlmitud ka muud kinnistut puudutavat lepingut, mille alusel oleks hagejal kinnistuga seotud asjaõigus. Hageja panuste tegemise eesmärgiks ei olnud kodu asjaajamine, vaid kostja kinnistu parendamine, mis toimus elamu ehitamises osalemise näol. Hageja soovib kinnistu väärtuse kasvust saadava tulu väljamõistmist, mitte kodu väärtuse kasvu väljamõistmist kostjalt, millega ta ise välistab kodu kui panuste tegemise eesmärgi. Seltsingulepingut ei olnud võimalik sõlmida eesmärgiga luua ühine kodu. Hageja faktiline tegevus oli suunatud elamu ehitusse. Kostja tegevust – kooselu hagejaga ühise perekonnana ei saa käsitleda kaudse tahteavaldusena sõlmida hagejaga seltsinguleping kinnistu parendamise või elamu ehitamise eesmärgil (kinnistu parendamine). Ühise kodu loomise eesmärk ei ole käesolevas ajas juriidiliselt ja tõenduslikult võimalik. Seltsingulepingut, eesmärgiga parendada kostjale kuuluvat kinnistut, ei ole, sest selleks puudub kostja tahe. Kuna sellise eesmärgiga seltsinglepingu väljundiks võis olla vaid poolte ühisomand kinnistule vastavalt VÕS § 589 lg-le 1, tulnuks sõlmida vastavad notariaalsed lepingud. Puudub vaidlus, et notariaalset lepingut hageja huvide kaitseks pooled ei sõlminud. Kohus leidis, et poolte vahel ei ole sõlmitud seltsingulepingut mistahes eesmärgiga, mis puudutab kostjale kuuluva kinnistu parendamist (elamu ehitamist) ja poolte kokkuleppeid võimalike panuste tegemiseks ehitusse. Kuna lepingulise suhte olemasolu poolte vahel ei ole tõendatud, kvalifitseerub hageja poolt panuste tegemine lepinguväliste kohustuste õiguse alla. Maakohus asus seisukohale, et ka alusetu rikastamise sätete alusel ei saa nõuet rahuldada. Vaidlust ei ole, et kostja on rikastunud hageja panuste (soorituste) kaudu: kostja võttis omaks, et hageja toetas rahaliste vahenditega elamu valmimist. Kui hageja ei oleks panuseid teinud, oleks need tulnud teha kostjal endal, seega säästis kostja oma rahalisi vahendeid. Elamuga kinnistu väärtus on suurem kui hoonestamata kinnistul. Soorituste tegemise ajal ei olnud hagejal kohustust olemas ning pooltel puudus kokkulepe, et kohustus tekiks tulevikus. Juriidiliselt sai hageja oma panuseid käsitleda kinnistu parandamisena, milleks tal kohustust ei olnud ega saanud olla. Hageja oli teadlik, et tema panused tõstavad kostja vara väärtust. Alusetu rikastumise sätete alusel on võimalik esitada nõue ka siis, kui kohustust ei olnud soorituse tegemise ajal olemas. Lähtudes VÕS § 1028 lg 1 sõnastusest, on määravaks, et soorituse tegija soorituse tegemise ajal teadis, et tal on kohustus olemas või see tekib

5(9)

tulevikus. Hagejal ei olnud soorituse tegemise ajal lepingulist ega seaduslikku kohustust sooritust teha ja ta oli sellest teadlik. Hageja tegi sooritused vastutulekust kostjale, omamata selleks lepingulist suhet. Seega ei ole võimalik kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Maakohus leidis, et kostja vastutus hageja ees seoses viimase tegevusega kostjale kuuluva kinnistu parandamisel tuleneb käsundita asjaajamise õigusest. Hageja oli teadlik, et kinnistu kuulub kostjale, kellel on kohustus tasuda ehitusega seotud kulud. Seega tegutses hageja võõra asja ajamisel. Hageja tegevus oli tahtlik - tal oli soov abistada kostjat. Selles vaidlust ei ole ja hageja kinnitas seda oma avaldustes ja käitumisega asjaajamise ajal. Apellatsioonkaebuse põhjendused E. Š. palus apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsuse tühistada ja uue otsusega tuvastada, et kostja vastutus hageja ees tuleb seltsingulepingust. Apellandi väidetel kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, kohaldas materiaalõiguse norme ebaõigesti, mis tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu lahendi, ning hindas tõendeid ja poolte ütlusi valikuliselt. Kohus kohaldas vääralt VÕS § 580 ja 581. Hagejale teadaolevalt ei ole Riigikohus teinud lahendeid, VÕS-is seltsingulepingu kohta sätestatu kohaldamise kohta vabaabielulistele suhetele. Tartu Ringkonnakohus asus 04.06.2008 lahendis nr 2-06-8290 seisukohale, et seltsingulepingu sätete kohaldamine on võimalik ka abieluvälistele kooselu vormidele, eriti juhtudel, kui üks osapooltest on teinud tööd teisele osapoolele kuuluva vara väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks hüvitust saamata, nt ühise eluaseme rajamiseks või parendamiseks ehitus- ja remonditööde teostamine. Ringkonnakohus leidis, et kooselu, ühine majapidamine ning korteri ja aiamaja parendamine nii oma töö kui ka rahaliste vahenditega „kinnitavad kogumis vaieldamatult, et pooled tegutsesid koos elades ühiselt eesmärgiga parandada oma elamistingimusi ning mõlemad tegid selle eesmärgi saavutamiseks varalisi panuseid. Selliseid pooltevahelisi õigussuhteid tuleb käsitada kui seltsingut VÕS §-de 580 ja 581 tähenduses“. Kuivõrd loetletud asjaolud kattuvad käesoleva tsiviilasja asjaoludega, tuleb pooltevahelistele suhetele kohaldada seltsingulepingu sätteid. Eeltoodust tulenevalt tõendavad ühise kodu rajamise ning seeläbi oma elamistingimuste parandamise eesmärk seltsingulepingu olemasolu poolte vahel. Riigikohus on teinud lahendeid, kus käsitletakse ühise tegutsemise lepingu (TsK) sätete kohaldamist vabaabielu kaaslaste suhtes, need seisukohad on kohaldatavad VÕS seltsingulepingule – Riigikohus juhtis lahendis nr 3-2-1-133-05 tähelepanu asjaolule, et vabaabielukaasade vahel sõlmitav ühise tegutsemise leping peab olema notariaalses vormis üksnes siis, kui tuvastatakse, et ühise tegutsemise leping sõlmiti majavalduse omandamiseks poolte kaasomandisse. Ühise tegutsemise leping (TsK § 438) võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks. Riigikohus asus seisukohale, et vabaabielukaasade vahel võib olla ühise tegutsemise leping (käesoleval juhul seltsinguleping) sõlmitud ka kostja kinnistu ühiseks parendamiseks ja ühiseks kasutamiseks vabaabielu jooksul. Pooled sõlmisid seltsingulepingu eesmärgiga rajada ühine majapidamine ning kodu – ühiselt soetatud kinnistule (kostja omandisse) ühise koduna kasutatav elamu pidi poolte kavatsustest lähtuvalt saama ka poolte ühise lapse koduks. Selleks panustasid pooled krundi soetamisse ja elamu ehitusse rahaliselt ja oma tööga, mis on käsitletav panusena VÕS § 581 tähenduses. Ka maakohus luges tõendatuks, et hageja tegi panuseid elamu ehitusse, tasudes ehitusmaterjalide eest, ehitustööde eest ning kommunaalkulude arveid. Kostja palus hageja isa, et viimane toetaks rahaliselt maja ehitust, mis on tõendatud mh tunnistaja E. Š. ütlustega. Raha küsimise

6(9)

põhjuseks tõi kostja lapse tuleviku kindlustamise. Hageja isa T. K. kandis hageja pangakontole esmalt 200 000 krooni. Sellest summast ei piisanud maja ehitamiseks ja kostja küsis hageja isalt täiendavalt juurde 100 000 krooni. Pooled valisid ühiselt välja neile meelepärase krundi, lähtudes mõlema poole huvidest ja vajadustest. Samad kriteeriumid võeti aluseks ka maja sisustamisel, rajatud elamu on kohandatud pereelamuks, mitte kostja ainukasutamiseks. Poolte käitumist iseloomustas nende tahte suunatus ühise eesmärgi saavutamisele, mis on seltsingulepingu peamiseks tunnuseks. Asjakohatu on kohtu seisukoht, et kooselu vorm ja kestus ei mõjuta pooltevahelise õigussuhte määratlemist. Ühise kodu rajamiseks võõrandas kostja eelnevalt oma kinnistu XXXXXXXXX. Seejärel kolis kostja hageja korterisse Tallinnas, mis võõrandati pärast ühise kodu rajamiseks sobiva krundi leidmist, et maja saada ehituseks rahalisi vahendeid. Maja valmimiseni elasid pooled koos üürikorteris. Pooled tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ühise eesmärgi – ühise kodu rajamise ning oma elamistingimuste parandamise, nimel. Kohtupraktikast tulenevalt on taoline ettekavatsetud ühine tegevus esmane seltsingulepingu sõlmimist tõendav asjaolu. Ka maakohus märkis, et pooled ei vaidle, et nad elasid koos alates maist-juunist 2003 augustini 2006, enamuse ajast olid neil intiimsuhted, neil oli ühine majapidamine, nad moodustasid ühise leibkonna ning neile sündis ka ühine laps. Seega on tuvastatud, et pooltel oli kooselu, mille ajal nad parendasid ühist majapidamist ühise eesmärgi nimel, mistõttu tuleb pooltevahelisele suhtele kohaldada seltsingulepingu sätteid. Kohus kohaldas vääralt TsÜS § 68 lg-t 3. Kohus jättis põhjendamatult analüüsimata tahteavalduse tegemist seltsingulepingu sõlmimiseks kaudse tahteavaldusega. Pooled sõlmisid seltsingulepingu kaudse tahteavaldusega, s.o teo tegemisega. Nii hageja kui kostja tegid jõupingutusi ning panuseid ühise majapidamise rajamiseks, korrashoiuks ning kasutamise võimaldamiseks. Pooled tegutsesid kooskõlastatult ning läbimõeldult, silmas pidades perekonna kui terviku huve, mistõttu on tõendatud seltsingulepingu sõlmimine poolte vahel. Kuivõrd nii hageja kui kostja panustasid ühiselt kasutatava eluaseme parendamisesse, selle korrashoidu ning maakohus tuvastas ühise majapidamise ja leibkonna olemasolu ning hageja poolt kostjaga kooskõlastatult ehitusmaterjalide ja tööde eest tasumise, on seltsinguleping poolte vahel sõlmitud kaudse tahteavaldusega. Kohus kohaldas vääralt VÕS § 1028 lg-t 1. Kohus püüdis alusetu rikastumise õiguse kohaldamist välistada sellega, et soorituse tegemise ajal ei olnud hagejal lepingulist ega seaduslikku kohustust sooritust teha. Seega ongi hageja sooritus alusetu ning kuulub hüvitamisele VÕS §-de 1028 ja 1032 alusel. Alusetu rikastumise sätete alusel ongi tagasinõutav sooritus, milleks puudus õiguslik alus, alusel saadu. Soorituskondiktsiooni kohaldatakse olukorras, kus soorituse tegija järgis enda arvates mingi kohustuse täitmise eesmärki. Vastupidise käsitluse korral ei oleks ka nt tühiste lepingute tagasitäitmine alusetu rikastumise õiguse kohaselt võimalik, kuivõrd soorituse tegijal puudus soorituseks kohustus. Jääb arusaamatuks, mille alusel kohus järeldas, et hageja oli teadlik, et tal puudus soorituse tegemiseks lepinguline või seaduslik kohustus, kuivõrd hageja rõhutas, et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping. Kui kohus ei loe tõendatuks seltsingulepingu sõlmimist, kohaldub pooltevahelisele suhtele alusetu rikastumise õigus (RK nr 3-2-1-142-05). Kui kohus leidis, et poolte vahel puudus seltsinguleping, on tegemist juhtumiga, kus kohustust ei olnud olemas ehk hageja täitis olematu kohustuse. VÕS § 1028 kohaldamiseks on vajalik soorituse tegija kohustuse täitmise eesmärk. Kuivõrd hageja oli kindlal veendumusel, et pooled tegutsesid ühiseid huve silmas pidades seltsingulepingu alusel, tegutses ta pooltevahelisest lepingust tuleneva kohustuse täitmise eesmärgil. Seltsingulepingu tegelik sõlmimine ei oma alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks tähtsust, (kehtiva lepingu olemasolu ei ole

7(9)

soorituskondiktsiooni eelduseks). Kostja märkis järjekindlalt, et tal oli kinnistu soetamise ja maja ehitamise plaan juba enne hagejaga kooselu alustamist ja kostjal puudus huvi elamut koos hagejaga ehitada. Seega kostja teadis, et hageja rahalisteks panusteks maja ehitamisel puudus õiguslik alus, mistõttu juhul, kui ei olnud tõendatud seltsingulepingu olemasolu, tuli kohaldada VÕS § 1035, kuivõrd kostja oli hagejalt soorituste saamise ajal pahauskne. VÕS § 1035 lg 3 p-de 1-3 alusel peab saaja, kes üleandmise ajal teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks välja andma saadust saadud kasu, maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses ning hüvitama saadust saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1018. Käsundita asjaajamist välistavaks käsundiks on eelkõige leping – kokkulepe, mille alusel asjaajajal on õigustus (see on seotud tema lepingulise kohustusega) teha sooritus soodustatu kasuks. Kuivõrd leping loetakse sõlmituks hetkest, mil on piisavalt selge, et pooled on tahteavalduste vahetamise teel saavutanud kokkuleppe, pidi kohus tuvastama lepingu olemasolu poolte vahel. Hageja õigustus nt töömeestele tasu maksmiseks ning ehitusmaterjalide soetamiseks, tulenes otsesõnu kostjalt – kostja andis juhised, millal, kellele ja milline summa maksta ning milliseid ehituseks vajalikke materjale osta. Samuti küsis kostja hageja ning tema isa käest raha kulutuste katmiseks ning elamu ehitamiseks ja parendamiseks. On selge, et hagejal oli õigustus tegu teha, kuivõrd see oli pooltevaheline kokkulepe, mistõttu puudub VÕS § 1018 kohaldamise eeldus ja käsundita asjaajamise sätted ei kuulu kohaldamisele. Käsundita asjaajamise õigus on välistatud, kuna juhul, kui kohus jättis tuvastamata seltsingulepingu esinemise poolte vahel, vastaks hageja tegevus alusetut rikastumist reguleerivate sätete, täpsemalt soorituskondiktsiooni, eeldustele. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-142-05. Kohus jättis tähelepanuta hageja viited õiguskirjanduse seisukohtadele vabaabielukaasade puhul seltsingulepingu kohaldamise osas. Ühisele tegutsemisele viitab see, et elamu rajamisel või vara omandamisel on kasutatud mõlema poole rahalisi panuseid, üldjuhul tõendatakse ka mõlema poole töine osavõtt ehitamisest. Seltsingulepingu olemasolust annab tunnistust poolte tahe, koos elamine perekonnana ja mõlema poole rahalised panused ühisesse majapidamisse, mida kohus ei eitanud. Vastus apellatsioonkaebusele E. N. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, millisele õiguslikule alusele saab hageja tugineda rahalise nõude esitamisel kostja vastu. Maakohus pidas otstarbekaks anda vaheotsuses pooltevahelisele õigussuhtele õiguslik hinnang. Kolleegium leiab, et maakohus on vaheotsuse tegemisel tõlgendanud TsMS § 449 ekslikult.

8(9)

TsMS § 449 lg 1 järgi vaheotsuse tegemine on lubatav sel juhul, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks, ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on võimalik otsust teha, siis võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. TsMS § 449 lg 3 järgi on vaheotsuse tegemine lubatav ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Käesolevas tsiviilasjas ei ole tegemist ei nõude põhjendatuse ega ka aegumise probleemiga. Seega on maakohus ekslikult teinud vaheotsuse. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ning sellest tulenevalt teeb lahendi. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohtul tuleb otsust tehes hinnata tõendeid ning sellest tulenevalt saab ta anda hinnangu, milline õigussuhe oli poolte vahel, ning kas esitatud alustel nõue kuulub rahuldamisele või mitte. Eeltoodust tuleneb, et kohus annab õigusliku hinnangu esitatud asjaoludele ja tõenditele otsust tehes, mitte ei otsusta seda vaheotsuses. Maakohus on vaheotsuse tegemist põhjendanud menetluse otstarbekusega. Kolleegium leiab, et vaheotsuse tegemine käesolevas asjas ei teeni menetlusökonoomia põhimõtet. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Vaheotsuse tegemine käesolevas asjas ei kiirenda menetlust ega hoia kokku menetluskulusid. Eeltoodust tulenevalt, ei saa kolleegium anda hinnangut kohtu seisukohtadele pooltevahelisele õigussuhtele ning sellele, millisel õiguslikul alusel võiks hageja nõuda kostjalt raha. Seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks vastata apellatsioonkaebuses olevatele väidetele. Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et vaheotsus kuulub tühistamisele ning tsiviilasi tuleb saata menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbi vaatamisel.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Jüri Paap

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.