Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

2000a mais ja juunis tasus hageja osaliselt ise, osaliselt andis JS raha elamuga seotud võlgnevuste tasumiseks. Kuna kostja majanduslik seis ei võimaldanud laenu võtta, vormistas hageja käsundi täitmise tagamiseks end kaaslaenusaajaks kostja ja AS Hansapank vahel 04.07.2000 sõlmitud laenulepingus . AS Hansapank andis kostjale laenu elamu ostmiseks, kuid faktiliselt finantseeris JS antud ja tähtaegselt tagastamata laenu. Laenu tagasimaksmiseks tagas hageja igakuuliselt kostja pangakontol tagasimakse summa olemasolu. Alates 2001a märtsist kostjal sissetulekuid ei olnud. Elamu aluse maa ostuga seotud kulud tasus hageja. 16.06.2003 võõrandas kostja kinnistu hinnaga 1 000 000 krooni. 2003a detsembris sõlmisid pooled käsunduslepingu muudatuse. Muudatuse kohaselt hõ s käsundi täitmine ka hageja poolt kostjale XXXlinnas kahe korteri ostmist ning nende eest kommunaa ksete tasumist. Korterid olid vajalikud kostja ettevõtluseks. Hageja kohustus tasuma kostja ettevõtlusega seotud kulud. 2003a detsembris tasus kostja käsundi täitmise eest tasu hageja eest ko ndatele isikutele 200 000 krooni. Hageja tasus 17.03.2004 Kiviõlis, XXX asuva korteri ostmiseks 20 000 krooni ja 02.06.2004 Kiviõlis, XXXasuva korteri ostmiseks 7 000 krooni. 2004a maist kuni 2005a märtsini tasus kostja nende korterite kommunaalkulud ning äriühingu asutamise kulud. Kuigi hageja oli käsundi täies ulatuses täitnud, keeldus kostja käsundi tasu lõplikust maksmisest. Hageja palub kostjalt välja mõista 300 000 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas ka alternatiivnõude juhuks, kui põhinõuet ei rahuldata. Pooltevahelist suhet on võimalik kvalifitseerida kui käsundita asjaajamist. Hageja on kandnud järgmised kulutused: 1) 17.03.2004 NP tasutud korteriomandi müügihind 20 000 krooni; 2) 02.06.2007 EK tasutud korteriomandi müügihind 7 000 krooni; 3) 01.07.2002-31.05.2003 kostja arveldusarvele laenumaksete tasumine 19 825 krooni; 4) aprill 2003 hageja poolt tasutud maamaks kostjale kuuluva kinnistu eest 1 147 krooni; 5) 19.11.2004 ja 02.12.2004 kostja eest tasutud OÜ H asutamise kulud 3 420 krooni; 6) 18.05.2004-17.03.2005 kostja korteriomandiga seotud maksed summas 3 942,55 krooni. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi ei tunnista. Kostja taotleb aegumise kohaldamist esitatud nõuetele. Kui hageja väidab, et poolte vahel oli käsundusleping, siis pidi kostja tasuma hagejale käsundi eest elamu võõrandamisel, s.o 16.06.2003. Sellest tehingust tulenev aegumistähtaeg 3 aastat on hagi esitamiseks 10.05.2007 möödunud. Ka alusetu rikastumise nõue oleks aegunud. Kostja ei ole hagejale tasunud käsunditasu 200 000 krooni ning on selle raha kostjalt alusetu rikastumise sätete järgi tagasi nõudnud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et alternatiivnõue on tõendamata. Käsundita asjaajamise instituut jõustus alles 01.07.2002 ning enne seda aega kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) sätted. TsK § 477 alusel esitatud nõue oleks aegunud. Maamaksu tagasinõudmiseks puudub hagejal õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1023 lg 3 alusel, kuna käsundita asjaajajal puudus kavatsus seda raha tagasi nõuda. Hageja ei ole enne hagi seda raha kostjalt tagasi nõudnud. NP ja EK tasuti kostja raha eest. Nimetatud isikud ei oska midagi öelda, kellele see raha kuulus. Kostja ei nõustu, et hageja tasus kostja laenumakseid. Tegemist oli ühise lapse ülalpidamiseks vaja

minevate maksetega ning kostjal oli endal raha, et laenu eest tasuda. Tõendatud ei ole kommunaalteenuste eest tasumine. Kostja palub jätta ka alternatiivnõue rahuldamata. Kohtu põhjendused Hageja väitel sõlmisid pooled 2000a mais suulise käsunduslepingu, mille kohaselt hageja tasus Jaan Sillandi võlgnevuse, teostas toimingud elamu vormistamiseks kostja nimele ning korraldas maa ostueesõigusega erastamise, käsundi täitmise tasu oli 50% elamu võõrandamise hinnast. Kostja sellise lepingu sõlmimist eitab. Kohus annab kõigepealt hinnangu, kas käsundileping poolte vahel on sõlmitud. Puudub vaidlus, et hageja vormistas end kostjaga kaaslaenusaajaks AS Hansapank ees (t lk 8-12), kostja ostis JSTallinnas, XXX/XXXasuva ehitise (t lk 13-16), hageja tasus elamualuse maa erastamise eest 13.12.2001 20 250 EVP krooni (t lk 17), maa erastati kostja nimele (t lk 18-19) ning kostja müüs kinnistu 16.06.2003 hinnaga 1 000 000 krooni (t lk 20-23). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Samas puuduvad kohtul tõendid, et tuvastada pootle kokkulepe, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale nende toimingute eest tasu. Kostja sellise lepingu sõlmimist eitab. Samuti on ümber lükatud hageja väide, et kostja tasus detsembris 2003 käsundi eest 20 000 krooni, kuna see summa on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kui alusetult saadu (t lk 97-109, 122128). Kohus leiab, et nimetatud asjaoludel ei ole poolte vahel mais 2000a sõlmitud kokkulepet käsunditasu 300 000 krooni kohta. Järgnevalt analüüsib kohus alternatiivselt esitatud nõudeid. Hageja väitel on ta tasunud kostja korteriomandite ostmiseks 17.03.2004 NP20 000 krooni XXXKiviõli korteriomandi eest ja 02.06.2007 EK7 000 krooni XXX korteriomandi eest. Hageja on esitanud N P ja E K kirjalikud kinnitused, et hageja andis neile nimetatud summa (t lk 26-27). Kohus jätab need kinnitused tõendite hulgast välja, kuna tegemist ei ole kohtukõlbulike tõenditega. Nimelt ei ole kohus N P ja E K üle kuulanud, õige tõendivorm oleks tunnistajate ütlus. Kohus on sellele ka tähelepanu juhtinud (t lk 131). Samas on kostja võtnud omaks, et hageja andis sularahas NP20 000 krooni ja EK7 000 krooni. Kohus loeb nimetatud asjaolu tuvastatuks poole omaksvõtuga Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 alusel. Samuti puudub vaidlus, et korteriomandid omandas kostja ettevõtlusega tegelemiseks ning pooled nendes eluruumides ei elanud. Kohus loeb need faktilised asjaolud tuvastatuks. Vaidlus seisneb selles, kelle raha hageja nimetatud isikutele andis. Hageja väidab, et see oli tema enda raha, kostja väidab, et tegemist oli kostja rahaga. Samas ei ole kostja oma väite kinnituseks vaatamata kohtu ettepanekule (t lk 131) tõendeid esitanud. Kohus lähtub asjaõigusseaduse § 90 lg 1 sätestatud valdaja omandi eeldusest, mille kohaselt vallasasja valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kuivõrd sularaha oli hageja käes, loeb kohus selle raha hageja omandisse kuuluvaks. Järgmisena tuleb lahendada küsimus, kas hagejal on õigus seda raha kostjalt tagasi nõuda ning millisel õiguslikul alusel. Hageja on tasunud raha kostja ettevõtluseks vajaminevate korteriomandite ostmiseks. Selle raha maksmiseks pidi olema poolte kokkulepe – hageja tasus nimetatud raha kostja palvel. Kostja on ise tunnistanud, et notari juurde läksid pooled koos (t lk 118). Seega on vastav leping sõlmitud vähemalt kaudse tahteavaldusega. Kuivõrd kohus leiab, et tegemist on kokkuleppega ehk lepingulise suhtega, ei saa tegemist olla käsundita asjaajamisega või alusetu rikastumisega. Kuna tegemist ei olnud poolte kooselulise huviga, vaid kostja personaalse äritegevusega, ei saa seda lepingut pidada ka seltsinguks. Seltsinguleping sõlmitakse ühise eesmärgi saavutamiseks. Kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping VÕS § 619 järgi. Käsunduslepingu järgi pidi hageja tasuma kostja

ettevõtluseks vajaminevate korteriomandite omandamiseks raha. Poolte vahel ei olnud tasus kokku lepitud ning seetõttu tuleb asuda seisukohale, et käsund on tasuta. VÕS § 628 lg 2 alusel on hagejal õigus käsundi täitmiseks vajalike kulude hüvitamist nõuda. Kohus rahuldab selle nõude ning mõistab kostjalt välja kulutuste katteks NPtasutud summas 20 000 krooni ja EKtasutud 7 000 krooni. Puudub vaidlus, et hageja tasus 08.04.2003 kostja eest maamaksu summas 1 147 krooni XXX/XXXasuva elamu eest. Pooled kasutasid nimetatud elamut kooseluks. Nimetatud elamu kuulub kostjale. Kohus loeb nimetatud asjaolud tuvastatuks. Kuivõrd tegemist oli kooseluga seotud kulutuste kandamisega, leiab kohus, et poolte vahel oli seltsingusuhe VÕS § 580 lg 1 järgi. Poolte kooselu ja sellega ka seltsing on käesolevaks hetkeks lõppenud. VÕS § 603 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda enda panuse tagastamist. Kohus rahuldab selle nõude ning mõistab kostjalt välja 1 147 krooni. Hageja soovib kostjalt välja mõista ajavahemikul 18.05.2004-17.03.2005 kostja korteriomanditega seotud kommunaalkulud AS-ile KS6 150 krooni ja KKH OÜ-le 3 942,55 krooni (t lk 28-29, 147-153, 158-172). Kostja ei vaidle, et sellises ulatuses kulutused on kantud XXXja 21 asuvate korteriomandite eest. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Pooled on ühel meelel, et tegemist on käsundita asjaajamisega. Kostja möönab, et hagejal oli kokkuleppeliselt vaid poolte elukoha, s.o XXX/XXXasuva eluruumi kommunaalteenuste tasumise kohustus (t lk 119), kuid Kiviõlis asuvate korterite osas on tegemist käsundita asjaajamisega. Seetõttu leiab kohus, et poolte vahel ei olnud kokkulepet Kiviõlis asuvate korteriomandite kommunaalteenuste maksmiseks hageja poolt. Kuivõrd tegemist ei ole poolte kooseluks vajaliku vara ülalpidamisega, ei ole tegemist seltsinguga. Kuna puudus ka muu kokkulepe nende kulutuste kandamiseks hageja poolt ei ole tegemist lepingulise suhtega. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS)§ 1018 lg 1 kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, i et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus ko ndat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja muu hulgas nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Kui asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et asjaajamisele asumisel käsundita asjaajajal ei olnud kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis VÕS § 1023 lg 3 järgi ei ole tal kulutuste hüvitamise nõudeõigust. Kohus leiab, et tegemist on käsundita asjaajamisega, kuna asjaajamine vastas kostja huvile ja tegelikult tahtele ning kostja kiitis asjaajamise heaks. Kuivõrd pooled olid kooselus, pidi kostja olema teadlik vastavate kulutuste kandmisest, neid nägi ta ka kommunaalteenuste arvetel. Nende kulutuste kandmise aktsepteerimisel on kostja asjaajamise heaks kiitnud. Kostja juhib põhjendatult kohtu tähelepanu, et kostja võõrandas korteriomandid OÜ-le H02.12.2004. Kohus leiab, et kuivõrd alates 02.12.2004 ei ole kostja enam nimetatud korteriomandite omanik, ei pea kostja hüvitama hagejale käsundita asjaajamisest tulenevaid

kohustusi. Hageja pidas soodustatud isikuks ekslikult kostjat. Vastavalt VÕS § 1019 kui käsundita asjaajaja ei tea, kes on soodustatu, või kui ta peab soodustatuks ekslikult vale isikut, tulenevad asjaajamisest õigused ja kohustused tegelikult soodustatule. Seega on kohustatud isikuks kulutuste hüvitamise mõttes tegelikult soodustatud isik. Kostja on kohustatud isikuks vaid kuni 02.12.2004. VÕS § 1023 lg 3 ei ole kohaldatav, kuna ei ole ilmne, et hageja ei sooviks kostja äritegevusega seotud kulutuste hüvitamist nõuda. Selline eeldus võiks esineda poolte ühiste kooseluliste kulutuste kandmisel. Kohus mõistab kostjalt välja hageja poolt kantud XXXja 21 korteriomandite kommunaalkulud ajavahemikus 18.05.2004-02.12.2005. AS-ile KS on hageja sellel ajavahemikul tasunud 1 632,30 krooni. Kohus arvestab nimetatud ajavahemiku sisse ka 03.01.2005 tasutud arvet nr 4898, kuna reeglina esitatakse arved tarbitud kommunaalteenuste eest järgmisel kuul. Viimane makse toimus 02.11.2004, s.o oktoobri 2004 eest. Seega on põhjendatud alus arvata, et hageja tasus jaanuaris 2005 novembri 2004 eest. 03.01.2005 on tasutud kaks arvet, kuid kohus arvab novembri 2004 arveks väiksema numbriga arve. KK OÜ-le on hageja nimetatud ajavahemikul tasunud 3 711,75 krooni. Kohus arvestab nimetatud ajavahemiku hulka eeltoodud põhjendustel ka 03.01.2005 tasutud arvet. Seega mõistab kohus kostjalt välja kokku 5 344,05 krooni ja ülejäänud ulatuses jätab hageja nõude kommunaalteenuste hüvitamiseks rahuldamata. Hageja palub kostjalt välja mõista ajavahemikul 01.07.2002-31.05.2003 kostja arveldusarvele laenumaksete tasumiseks tehtud ülekanded kogusummas 19 825 krooni (t lk 139-142). Nimetatud laenumaksed tulenesid AS Hansapank ja poolte vahelisest laenulepingust (t lk 812), kus pooled olid kaaslaenusaajateks. Laenu tasuti kostja konto kaudu. Seega täitis hageja raha ülekandmisel kostja kontole enda laenulepingust tulenevaid kohustusi. Samas ostsid pooled laenuraha eest XXX/XXX asuva elamu, mis oli poolte ühiseks eluruumiks. Seega kasutasid pooled laenuraha ühistes huvides, s.o seltsinguks. Kuigi kohus on varem tuvastanud, et poolte vahel puudus elamu võõrandamisel käsunditasu kokkulepe, ei tähenda see seda, et nende vahel puuduks seltsing. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 603 lg 1 alusel panuse tagastamist. Vaidlus seisneb aga selles, kas hageja tasus laenumakseid või lapse ülalpidamise eest nagu väidab kostja. Kohus leiab, et tegemist on mõlemaga. Ühelt poolt on hageja raha eest tasutud laenumakseid, teiselt poolt ühiseid kulutusi. On selge, et ka hageja raha eest peeti perekonda ülal. Kuigi hageja on kostja kontole tasunud ebakorrapäraselt ja erinevaid summasid, on siiski hageja rahast tasutud ka laenumakseid – näiteks laenumakse 01.07.2002, mil kostja kontol oli 778,42 krooni ja hageja tasus 1 000 krooni. Esimene laenumakse oli 1 545,15 krooni. Sellega on ümber lükatud kostja väide, et hageja raha eest peeti vaid last ülal. Tagantjärgi on küll raske kindlaks teha, kelle raha eest millist kulutust finantseeriti, kuid kohus peab konkreetse summa tuvastama. Kohus rahuldab selle nõude osaliselt ning lähtub laenumaksete kuupäevadest analüüsides, millises ulatuses hageja tasutust tuleb pidada laenu tasumiseks: 1) 01.07.2002 – 1 000 krooni, s.o hageja poolt tegelikult kostja kontole kantud raha; 2) 01.08.2002 – 1 569,94 krooni, s.o kogu laenusumma; hageja tasus kostjale sel perioodil kokku 3 000 krooni, kostjal endal sissetulekud puudusid. Sellest rahast ülejäänud summa arvestab kohus selle perioodi ühiste kulutuste ja mitte laenu tasumise hulka. Kuivõrd hageja ei konkretiseerinud, et raha on vaid laenu eest, võis kostja raha kasutada ühiste kulutuste huvides ning ei ole põhjust väita, et hageja raha kostja arvel seisis või pidi seisma vaid laenu tasumise tarbeks. Kohus arvestab ka järgmistel kuudel laenusummast ülejäänud raha ühiste kulutuste katteks; 3) 01.09.2002 – 1 573,23 krooni, s.o kogu laenusumma;

4) 01.10.2002 – 1578,10 krooni, s.o kogu laenusumma; 5) 01.11.2002 – 1573,24 krooni, s.o kogu laenusumma; 6) 01.12.2002 - 1 578,10 krooni, s.o kogu laenusumma; 7) 01.01.2003 – 1 573,24 krooni, s.o kogu laenusumma; 8) 01.02.2003 – 600 krooni, s.o hageja poolt tegelikult kostja kontole kantud raha; 9) 01.03.2003 – 1 513,13 krooni, s.o kogu laenusumma; 10) 01.04.2003 – 0 krooni, kuna hagejalt sel perioodil makseid ei laekunud. Pärast seda kuupäeva ei nähtu laenu pangakonto väljavõttest laenu maksmist kostja poolt ning hilisemad maksed tuleb arvata ühiste kulutuste katteks. Seega mõistab kohus kostjalt välja laenumaksete eest kokku 12 558,98 krooni. Hageja soovib välja mõista 19.11.2004 ja 02.12.2004 kostja eest tasutud OÜ H asutamise kulud kogusummas 3 420 krooni. Tegemist on küll juriidilisele isikule makstud rahaga, kuid hageja maksis selle kostja eest. Kostja eitab kokkulepet ning tegemist ei ole ka seltsinguga, kuivõrd raha ei ole makstud ühiste huvide raames, vaid kostja personaalse äritegevusega. Seetõttu kohaldab kohus käsundita asjaajamise sätteid ning peab võimalikuks VÕS § 1023 lg 1 alusel selle raha kostjalt välja mõista. VÕS § 1023 lg 3 sätestatud aluseid ei esine, kuivõrd ei ole ilmne, et hageja kostja juriidilisele isikule tehtavat kulutust ei sooviks hiljem tagasi saada. Kohus rahuldab selle nõude. Seega jätab kohus rahuldamata hageja põhinõude käsunditasu saamiseks summas 300 000 krooni. Alternatiivnõuetest rahuldab kohus: 1) NPtasutud 20 000 krooni osas; 2) EKtasutud 7 000 krooni osas; 3) maamaksu 1 147 krooni osas; 4) kommunaalkulude kandmise osas 5 344,05 krooni; 5) laenumaksete tasumise osas 12 558,98 krooni ja 6) OÜ Hasutamiskulude kandmise 3 420 krooni osas, kokku 49 470.03 krooni osas. Ülejäänud osas jäävad alternatiivnõuded rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jätab kohus menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldatud ulatuses. Ulatuse määramisel lähtub kohus põhinõudest. Kohus jätab menetluskulud 83% ulatuses hageja kanda ja 17% ulatuses kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.