R. S. hagi A. A. vastu aktsiate ühisomandiõiguse tunnustamiseks ja A. A. vastuhagi R. S. vastu ühisvara osaliseks jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 14. märtsi 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. oktoober 2008
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja R. S. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX
XXX X-XX, XXXXXXXXX, XXXXXX XXXX
XXXXXXXX), esindaja Meelis Krautmann Kostja A. A. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXX,
XXXXX XXXXXXX), esindaja adv Kristina UuetoaTepper
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 14. märtsi 2008 otsus osaliselt vastuhagi osas, so kostjalt ühisvara jagamisel väljamõistetava hüvitise suuruse osas ja teha tühistatud osas uus otsus.
2.Välja mõista A. A.lt hüvitis 222 528 (kakssada kakskümmend kaks tuhat viissada kakskümmend kaheksa) krooni R. S. kasuks.
Kõik menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hageja nõue ja selle põhjendused
1.16.07.2007 esitas R. S. hagi A. A. vastu aktsiate ühisomandiõiguse tunnustamiseks. Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu 20.07.2000 ja lahutati 28.06.2007. Abielusuhted lõppesid 2005.a septembris. Kostja on abielu ajal omandanud 58 AS N. A. aktsiat - 39 aktsiat 13.10.2000, 11 aktsiat 31.12.2000 ja 8 aktsiat 10.09.2003. Hageja on pöördunud äriühingu poole nõudega enda kandmiseks nende aktsiate ühisomanikuna aktsiaraamatusse. Äriühing ei tunnista aktsiaid ühisvarana. Perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 kohaselt on need 58 aktsiat ühisvara ja hageja on aktsiate ühisomanik. PKS § 17 lg 1 kohaselt on mõlemal abikaasal võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Õigus asja kasutada tähendab ka õigust saada asjast kasu. Kostja ei ole hagejal võimaldanud omanikuõigusi teostada. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole kunagi pöördunud tema poole taotlusega võimaldada tal ühisomandisse kuuluvate aktsiate kasutamist. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi sätteid, § 72 lg 1 kohaselt valdavad ja kasutavad kaasomanikud asja kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse alusel, kui sellele enamusele kuulub ühises asja suurem osa. Hagist võib järeldada, et hageja vaidlustab senist aktsiate kasutamise viisi ja korda, mida kostja on käsitlenud pooltevahelise kokkuleppena ning mida kostja muuta ei soovi.
3.39 aktsiat omandas kostja P. L. oma lahusvara arvelt, ülejäänud 19 aktsiat on omandatud AS-lt N. A.. 30.12.2000 seisuga koosnes AS N. A. aktsiakapital 935 aktsiast, millest 704 kuulus kostjale, 22 A. A. ja 209 aktsiaseltsile endale. Kuna äriseadustiku (ÄS)§ 283 lg 5 kohaselt aktsiaseltsi aktsiad aktsiaseltsile aktsionäri õigusi ei anna, siis oli kostjal 30.12.2000 seisuga õigus 96,97 %-le äriühingu võimalikust jaotamisele kuuluvast kasumist. Pärast 31.12.2000 kuulus kostjale küll 715 aktsiat, kuid jaotamisele kuuluvast võimalikust kasumist oleks tema osa olnud 76,47 % ja sellest tulenevalt vähenes ka kostja häälte osakaal. 10.09.2003 oli kostja osa 715 aktsiaga võimalikust kasumist 78,31 %. Samal päeval võõrandas aktsiaselts 22 endale kuulunud aktsiat, mille tulemusena jäi kostjale 723 aktsiat ja ülejäänud kahele aktsionärile kokku 212 aktsiat. Nii vähenes kostja osalus äriühingus 77,33 %ni. Seega ei omandanud kostja ega kostja ja hageja ühisomanikena ajavahemikul 31.12.2000 kuni 10.09.2003 aktsiaid, mis oleks andnud aktsionäride koosolekul täiendavat hääleõigust ja võimalust saada suuremat osa kasumi jaotamisel. Seepärast ei ole kostja nõus tunnustama hageja ühisomandit ka 30.12.2000 omandatud 11 aktsiale ja 10.09.2003 omandatud 8 aktsiale. Ühisomandit saab tunnustada vaid varale, mille võrra on abikaasade vara abielu kestel suurenenud. Mida rohkem omab isik hääleõigust andvaid ja kasumi jaotamisel osalevaid aktsiaid, seda suurem on talle kuuluva osaluse kui vara väärtus, sest aktsiate omamise eesmärgiks on omanikutulu saamine. Sellest järeldub, et mida suurem osalus müüa, seda kõrgem on ka selle väärtus.
Vastuhagi
4.24.08.2007 esitas A. A. vastuhagi R. S. vastu ühisvara osaliseks jagamiseks. Vastuhagiavalduses ja selle täiendustes palus A. A. jagada ühisvara selliselt, et jätta 13.10.2000 omandatud 39 AS N. A. aktsiat, 31.12.2000 omandatud 11 aktsiat ja 10.09.2003 omandatud 8 aktsiat A. A.i ainuomandisse ning mõista A. A.ilt välja R. S. kasuks välja rahaline hüvitis 46 848 krooni. Vastuhagi põhjenduste kohaselt sai A. A. 39 AS N. A. aktsiat 13.10.2000 P. L. oma lahusvara arvelt - OÜ S. osa eest. Kuna nimetatud aktsiad on omandatud kostja lahusvara arvel, siis tuleb PKS § 19 lg 2 p 3 alusel poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda ja jätta nimetatud aktsiad A. A.i ainuomandisse ilma hüvituse maksmise kohustuseta.
5.31.12.2000 11 aktsia omandamisel ja 10.09.2003 8 aktsia omandamisel kostja vara ja poolte ühisvara ei suurenenud, vaid vähenes. Ühe abikaasa ühisomandiõigust saab tunnustada vaid sellisele varale, mille võrra on abikaasade vara abielu kestel suurenenud. Aktsiatele ühisomandi tunnustamine ei ole põhjendatud, kuna pooltel on erimeelsused ühisomandi kasutamisel ja üks pooltest taotleb ka ühisomandi lõpetamist.
6.30.12.2000 seisuga kuulus AS N. A. 935 aktsiast kostjale 704, millest 665 oli omandatud enne abielu, st moodustasid lahusvara ja 39 omandatud P. L. kostja lahusvara eest; 209 aktsiat olid aktsiaseltsi aktsiad ja 22 aktsiat kuulus teisele aktsionärile. Lahusvaraks olnud 665 aktsiat andsid A. A.ile 91,60 % häältest ja sama suure osa võimaliku kasumi jaotamisel. ÄS § 209 lg 2 kohaselt pidi aktsiaselts oma aktsiad kas tühistama või võõrandama, selleks oli vaja üle poole aktsionäride üldkoosolekul esindatud häältest. A. A.il oli oma lahusvaraks olnud osaluse alusel küllaldaselt hääli, et otsustada aktsiaseltsi aktsiate võõrandamine. Nii otsustas A. A. ise omandada nendest aktsiatest 11 ja ülejäänud 198 aktsiat võõrandada kahele teisele isikule, mistõttu vähenes A. A.i osalus lahusvarasse kuuluvate aktsiate alusel seniselt 91,60 %-lt 71,12 %-ni. A. A.ile jäi 935 aktsiast 715, millest 665 oli tema lahusvara. A. A. jättis aktsionärina määramata aktsiaseltsi aktsiate võõrandamise endale ja teisele aktsionärile A. A. proportsionaalselt nende senise osalusega aktsiaseltsis ja nii loobus kostja endale lahusvarana kuuluvate aktsiatega seotud varalistest õigustest 620 534 krooni väärtuses. Tehingu tegemise ajal (30.12.2000) oli aktsiaseltsi omakapital 3 756 724 krooni, millest 91,60 % ehk A. A.i lahusvarale vastav osa oli 3 441 076, 39 krooni. Pärast 209 aktsia võõrandamist suurenes aktsiaseltsi omakapital 3 965 724 kroonini, kuid A. A.i lahusvarale (665 aktsiale) vastav osa omakapitalis vähenes 71,12 %-ni ehk 2 820 542 kroonini. Seega loobus A. A. 30.12.2000 11 aktsia ostmisega aktsiaseltsis osalusest 620 534 krooni väärtuses (3 441 076, 39 – 2 820 542= 620 534). A. A. tasus ostetud 11 aktsia eest kokku 11 000 krooni rahas ehk ühisvara arvel ja 620 534 krooni lahusvara arvel, so enne tehingu tegemist lahusvarana kuulunud aktsiatega seotud varalistest õigustest loobumisega. Nimetatud 11 aktsia eest on seega tasutud 1,74 % ühisvara arvelt ja 98,26 % kostja lahusvara arvelt.
7.10.09.2003 seisuga kuulus kostjale 715 aktsiat, millest 665 olid tema lahusvara; 198 aktsiat kuulus kahele teisele aktsionärile ja 22 aktsiat kuulus aktsiaseltsile. Kuna viimased ei osale kasumi jaotamisel, siis oli kostjale lahusvarana kuuluvate aktsiate osa 72,84 % võimalikust kasumist ja aktsiatega esindatud häältest. Kostja otsustas aktsionärina, et nimetatud 22 aktsiast omandab ta ise 8, ülejäänud 14 jäid teistele kahele aktsionärile. Selle tulemusena vähenes A. A.i lahusvaraks olevate aktsiate osalus 71,12 %-ni ja kostja loobus lahusvaraks olevate aktsiatega seotud õigustest summas 90 232 krooni. 10.09.2003 seisuga oli AS N. A. omakapital 8 003 956 krooni, millest kostja lahusvaraks olevatele aktsiatele vastas 72,84 % ehk 5 829 825, 56 krooni. Pärast 8 aktsia omandamist vähenes lahusvaraks olevate
aktsiate osalus omakapitalist 71,12 %-ni ehk 5 739 594 kroonini. Seega on tehingu eelse ja järgse osaluse vahe 5 829 826- 5 739 594= 90 232 krooni. Rahas ehk ühisvarast tasus A. A. 10.09.2003 omandatud 8 aktsia eest 24 000 krooni. Aktsiate soetusmaksumus on koos A. A.i osaluse väärtusega kokku seega 114 232 krooni (90 232+24 000), millest ühisvara osa moodustab 21 % ja lahusvara 79 %. Seega kulutas kostja nimetatud 19 aktsia ostmiseks 22,74 % ulatuses ühisvara ja 77,26 % ulatuses oma lahusvara. 19 aktsiast vastab nende soetamiseks kulunud kostja lahusvara osale 15 (19 x 0,7726=14,6794) ning sellest tulenevalt peaks ühisvara jagamisel poolte võrdusest kõrvale kalduma ja jätma 15 aktsiat A. A.i ainuomandisse ilma hagejale hüvitamise kohustuseta. Ülejäänud 4 aktsiat tuleb poolte vahel jagada, kuid A. A. soovib jätta need samuti endale ja hüvitada hagejale kahe aktsia rahalise väärtuse 46 848 krooni.
8.Aktsiakapitali niisugust suurendamist, mille käigus investori osalus väheneb aktsiate emiteerimise tõttu ka ülejäänud aktsionäridele, tuleb käsitleda analoogiliselt investori osaluse müügiga. See tähendab, et juhtumit, mil aktsionär ei omanda uusi aktsiaid proportsionaalselt enda osalusega ja tema osalus seepärast väheneb, käsitleb Raamatupidamise seadus senise osaluse müügina. Analoogia põhjal saab antud sätet kohaldada ka füüsilisele isikule ja lugeda 11 aktsia ostmine kostja poolt 30.12.2000 ja 8 aktsia ostmine 10.09.2003 senise osaluse müügiks st, et täiendavate aktsiate ostmisel ei piirdunud muutused kostja varalistes õigustes ainult nende eest raha tasumisega.
9.Aktsia väärtuse arvestamisel on kostja võtnud aluseks AS N. A. omakapitali suuruse 31.12.2006 seisuga - 21 901 454 krooni, mille jagamisel aktsiate koguarvuga (935) on tulemuseks 23 424 krooni. Samal meetodil on ühe aktsia väärtust hinnanud ka hageja. Hageja vastus vastuhagile
10.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Väide nimetatud 39 aktsia omandamise kohta ainult A. A.i lahusvara arvel ei ole täpne. Vahetuslepingu kohaselt on pooled kandnud võrdsetes osades lepingu sõlmisega seotud kulu, milleks oli notari tasu 788, 80 krooni. Puuduvad tõendid, et A. A. oleks selle tasunud oma lahusvarast. Seega oli aktsiate soetamismaksumus vähemalt 39 389 40 krooni ja need omandati nii lahuskui ka ühisvara arvel. Vahetuse tulemusena tekkis A. A.il ka kasum 13 800 krooni (aktsiate nimiväärtus 39 000, OÜ S. osa 25 200 krooni), mida tuleb pidada ühisvara juurdekasvuks ja seega on aktsiate väärtus poolte ühisvara arvel suurenenud ning põhjendatud ei ole jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
11.Aktsiate jagamisel tuleb arvestada, et aktsiad teenisid perekonna huve ja dividendidena saadud tulu suurendas poolte ühisvara. R. S. oli kodune, A. A. sai samal ajal arendada äriühingu majandustegevust. Nii suurenes aktsia väärtus abikaasade ühise töise panuse tõttu. Asjaolu, et R. S.l puudus sissetulek, ei ole antud juhul määrav. Sisuliselt tegi kostja aktsiaseltsi jaoks tööd perekonna arvel. Hageja panus seisnes selles, et ta võimaldas kostjal igapäevaselt AS N. A. arendamisega tegelda, hageja ei saanud sellepärast tööl käia ja oli kostjast täielikult majanduslikult sõltuv. Aktsiad tuleb jagada võrdselt. 13.10.2000 39 aktsia omandamisega saadud 13 800 krooni suurune kasu on tulumaksuseaduse § 15 lg-s 1 ette nähtud tulu, mis kuulus maksustamisele 26 % tulumaksuga. Viimase tasumine pidi toimuma ühisvara arvel. Vahetuse tagajärjel tekkinud kasu ei olnud pooltel abielu jooksul võimalik kasutada, sest vahetus oli mitterahaline; nendes 39 aktsias sisaldub abikaasade ühisosa ja võrdsuse põhimõttest ei ole põhjendatud kõrvale kalduda. Abikaasade ühise panuse tõttu on kasvanud aktsiate väärtus.
12.19 aktsia soetamise tulemusena suurenes kostja aktsiate arv 723-ni. Kui lähtuda aktsiate nominaalväärtusest, siis suurenes kostja osa aktsiakapitalis 19 000 krooni võrra ning aktsiate eest tasus kostja ühisvara arvel. Kostja osaluse vähenemine aktsiakapitalis ei oma aktsiate ühisvarasse arvamisel ning ühisvarana jagamisel tähtsust. Aktsiaraamatu väljavõtte kohaselt omandas aktsiaselts 209 aktsiat 13.10.2000 ja sellega suurenes kostja osalus aktsiaseltsis 91,60 %-ni. Osaluse suurenemine tuleb lugeda ühisvaraks, kuna see toimus abielu kestel. Seepärast on ebaõige kostja seisukoht, et hilisem aktsiate omandamine aktsiaseltsilt toimus tema lahusvara arvel - tehing tehti ühisvara arvel, mille moodustas aktsiaseltsi poolt oma aktsiate omandamisest tingitud kostja osaluse suurenemine aktsiakapitalis. Kui kostja teeb abielu ajal otsuse aktsiaseltsi aktsiate ostmiseks ja jagunemiseks aktsionäride vahel, mille tulemusena väheneb oluliselt tema vara, peab niisugune otsus olema perekonna huvidega kooskõlas. Kostja ei ole väitnud, et tal oli niisugusteks otsusteks abikaasa nõusolek. Seega otsustas kostja ainuisikuliselt võimaldada teistel aktsionäridel omandada suuremat arvu aktsiaseltsi aktsiaid, mis tõi kaasa kostja osaluse vähenemise. Nii vähendas kostja ühisvara väärtust. Esimese astme kohtu otsus
13.Maakohus jättis 58 AS N. A. aktsiat A. A.i omandisse ja mõistis temalt
R. S.
kasuks välja poole aktsiate väärtuse ulatuses hüvituse - 679 296 krooni. A. A.i vastuhagi 56 aktsia enda omandisse saamiseks hüvitamise kohustuseta jättis kohus rahuldamata.
14.Kohus leidis, et põhjendatud on nii hageja nõue 58 aktsiale ühisomandiõiguse tunnustamiseks kui ka vastuhagile antud vastuses esitatud alternatiivne nõue samade aktsiate võrdseks jagamiseks. PKS § 18 lg 5 kohaselt on ühel abikaasal õigus nõuda vaidluse korral ühisvara jagamist. Nõustuda tuleb kostja seisukohaga, et AS N. A. aktsionäride ringi suurendamine ei vasta äriühingu huvidele ja 29 aktsia jätmine hagejale, kes ei ole kunagi äriühingu majandustegevusest osa võtnud, ei ole põhjendatud. Seepärast on õige jätta kõik 58 vaidlusalust aktsiat kostjale ja mõista temalt hageja kasuks välja aktsiate poole rahalise väärtuse ulatuses hüvitus. Aktsia väärtuse arvestamisel on kostja võtnud aluseks AS N. A. omakapitali suuruse 31.12.2006 seisuga, so 21 901 454 krooni, mille jagamisel aktsiate koguarvuga (935) on tulemuseks 23 424 krooni. Samal meetodil on ühe aktsia väärtust hinnanud ka hageja. Seega tuleb ühe aktsia väärtus 23 424 krooni lugeda TsMS § 231 lg 2 kohaselt tõendatuks ja kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvituse suuruseks jääb 679 296 krooni. Kõik 58 vaidlusalust aktsiat kuuluvad PKS § 14 lg 1 kohaselt poolte ühisvara hulka, kuna kostja omandas need abielu ajal. PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseteks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamise või muude põhjustega.
15.13.10.2000 omandas kostja P. L. 39 aktsiat oma lahusvara eest. OÜ S. 1998.a raamatupidamise aruanne kinnitab, et kostjale kuulus üks osa nimiväärtusega 25 200 krooni. Ühisvara arvel soetatuks ei saa neid 39 aktsiat lugeda ka vaatamata sellele, et notari tasu on makstud ühisvarast, sest tasu notarile ei ole vastusooritus teisele tehingupoolele. Asjassepuutuv ei ole hageja viide tehingust saadud võimalikule kasule summas 13 800 krooni ja sellelt ühisvara arvel tulumaksu tasumise kohustusele. Lepingu p 2.1 kohaselt hindasid P. L. ja A. A. OÜ S. osa ja 39 N. A. AS aktsiat võrdselt 39 000 kroonile ning kumbki pool ei pidanud teisele hüvitust tasuma.
16.Tuludeklaratsioonid aastate 2000-2005 kohta kinnitavad, et kostja on neil aastail saanud AS-st N. A. töötasu vahemikus 177 253 kuni 309 967 krooni; hageja sissetulekud on olnud oluliselt madalamad - 2005.a on hagejale makstud palka 1000
krooni, 2004.a 333 krooni, 2003.a on maksustatav tulu puudunud, 2001.a on töötasu makstud 12 548 krooni, 2002.a 10 476 krooni ja 2000.a 25 798 krooni. Olenemata asjaolust, et poolte abielu registreeriti 20.07.2000 ja lahusvara eest ostis kostja 39 aktsiat 13.10.2000, ei ole alust jätta neid aktsiaid kostjale ilma hüvitamise kohustuseta, so PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamiseks ja osade võrdsuse põhimõtte mittejärgimiseks. Asja lahendamisel ei ole oluline, et kostja on alates 21.10.1998 olnud äriühingu nõukogu liige ega ole tegelnud igapäevase juhtimisega.
17.11 aktsia omandamine 31.12.2000 ja 8 aktsia omandamine 10.09.2003 kostja poolt tuleb lugeda toimunuks ühisvara arvel ja vastuhagis esitatud nõue 15 aktsia jätmiseks kostjale ilma hagejale hüvitamise kohustuseta ei ole põhjendatud. 11 aktsia omandamisega vähenesid kostja õigused aktsiaseltsis otsustamisel ja kasumi jagamisel. Kostja lahusvaraks olevale 665 aktsiale vastav osalus oli 30.12.2000 91,60 % (665/726), mis 31.12.2000 tehingu tagajärjel vähenes 71,12 %-ni ja sellega seotud varaliste õiguste arvestuslik väärtus 620 534 krooni võrra. 09.09.2003 seisuga oli kostja lahusvaraks olevate aktsiate osalus 72,84 %, so 665/913. 10.09.2003 tehingu tulemusena vähenes lahusvaraks oleva 665 aktsia suhe aktsiate koguarvu taas 71,12 %-ni, mille väärtuseks on arvestatud 90 232 krooni. Kokku kulus kostja arvestuste ja OÜ R. arvamuse kohaselt 19 aktsia ostmiseks seega 710 766 krooni väärtuses kostja lahusvara ja 35 000 krooni ühisvara ja kulutatud lahusvara osale vastab protsentuaalselt 15 aktsiat. Ühisvarale vastav osalus aktsiaseltsis pidi tekkima juba 13.10.2000, mil kostja omandas lahusvara arvel 39 aktsiat. Kostja lahusvaraks oleva 665 aktsia osaluse suuruse kindlaksmääramisel 30.12.2000 seisuga olid aktsionäri õigusi andva 726 aktsia hulgas ka samad 39 ühisvarasse kuuluvat aktsiat. 09.09.2003 seisuga oli 913 nimetatud aktsia hulgas ühisvarasse kuuluvaid aktsiaid 50 ja 10.09.2003 seisuga 935 aktsia hulgas 58. Seega pidi 31.12.2000 ja 10.09.2003 tehingute tagajärjel eraldi võetuna muutuma ka ühisvarasse kuuluvate aktsiate ja teiste aktsiate suhe. Kui ajavahemikul 31.12.2000 kuni 10.09.2003 omandas AS N. A. tagasi 22 aktsiat ja kostja nimele registreeritud aktsiate (lahusvaraks oleva 665 aktsia + abielu ajal omandatud 50 aktsia) osalus suurenes 78,81 %-ni, siis pidi eraldi võetuna suurenema ka ühisvarasse kuuluvate aktsiate osalus ehk ühisvara. ÄS §-st 226 tulenevaid õigusi aktsiaseltsi juhtimisel ja kasumi jaotamisel ning ÄS § 236 ette nähtud hääleõigust saab aktsionär kasutada vastavalt oma aktsiate arvule, mistõttu lahusvaraks olevate aktsiate ja ühisvarasse kuuluvate aktsiate osas ei ole kostjal võimalik oma aktsionäri õigusi eraldi kasutada. Aktsiatele omandiõiguse tekkimiseks pidi A. A. tasuma ühisvarast aktsiaseltsile vastavalt 11 000 ja 24 000 krooni, vastasel korral ei oleks kostja nende aktsiate omanikuks saanud. Kostja lahusvaraks olevate aktsiate arv 665 jäi pärast 3112.2000 ja 10.09.2003 toimunud tehinguid samaks, vähenes vaid nendele aktsiatele vastavate varaliste õiguste arvestuslik väärtus, mida ei saa lugeda uute aktsiate eest lahusvara arvel tasumiseks.
18.Kostja on viidanud Raamatupidamise toimkonna 10.05.2005 otsusega nr 1 Raamatupidamise seaduse § 32 lg 1 alusel kehtestatud Raamatupidamise Toimkonna juhendi lisale nr 3, mille punkt b loeb aktsiakapitali niisuguse suurendamise, mille käigus investori osalus väheneb aktsiate emiteerimise tõttu ka ülejäänud aktsionäridele, analoogiliseks osaluse müügiga ja investeerija osa investeeringuobjekti netovaras pärast emissiooni miinus investeerija osa objekti netovaras enne emissiooni kajastatakse investeerija kasumiaruandes kas müügikasumi või kahjuna. Juriidilise isiku jaoks kehtiv raamatupidamisalane ettekirjutus eeltoodule midagi ei lisa ega kinnita kostja lahusvara vähenemist nimetatud kahel korral aktsiate ostmisel. Olenemata sellest, kas kostja lahusvaraks oleva 665 aktsiale vastav osalus
uute aktsiate ostmise tagajärjel suurenes või vähenes, suurenes ikkagi ühisvarasse kuuluvate aktsiate arv.
19.Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et ühisomandit saab tunnustada vaid varale, mille võrra on abikaasade vara abielu kestel suurenenud. PKS § 18 lg 2 kohaselt määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise seisuga ja sõltumata sellest, kas ühisvara hulk või väärtus on ühe abikaasa tehingute tulemusena suurenenud või vähenenud, on teisel abikaasal PKS § 18 lg 1 ja 5 kohaselt õigus vaidluse korral nõuda ühisvara jagamist. Kui ühisvaraks on aktsiad, siis on paratamatu, et aktsiate hulgale vastav osaluse suurus ja sellest tulenevate varaliste õiguste arvestuslik väärtus on aktsiatega abielu ajal tehtud tehingute tõttu mitmel korral muutunud. Apellatsioonkaebus
20.A. A. palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega rahuldada vastuhagi ja jätta tema ainuomandisse 13.10.2000 omandatud 39, 31.12.2000 omandatud 11 ning 10.09.2003 omandatud 8 AS N. A. aktsiat ning mõista temalt R. S. kasuks välja rahaline hüvitis 46 848 krooni.
21.Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, jättes P. L. omandatud 39 N. aktsia jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamata. Kohus võib kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kui vara on omandatud täielikult ühe abikaasa lahusvara arvel, siis on põhjendatud jätta see vara ka täielikult sellele abikaasale, kelle lahusvara arvel vara omandati. Kohus tuvastas, et nimetatud aktsiad on omandatud täielikult A. A.i lahusvara arvel, järelikult oleks kohus pidanud jätma nimetatud aktsiad üksnes temale, mitte jagama poolte vahel võrdselt. Asjaolu, kas teine abikaasa on olnud kodune või mitte, samuti millised on olnud poolte sissetulekud ja nende proportsioon abielusuhete ajal, ei oma PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt tähtsust vastava, täielikult ühe abikaasa lahusvara arvel omandatud vara jagamisel. Poolte poolt abielusuhete ajal saadud sissetulekud ja nende eest soetatud vara on poolte ühisvaraks, mis kuulub samuti jagamisele. Kusjuures juhul, kui ühe poole sissetulekud on olnud mõjuvatel põhjustel madalamad (nt seetõttu, et ta kasvatas last), loetakse poolte osad selle ühisvara jagamisel siiski võrdseteks. Kohus tuvastas ka, et R. S. ei ole mingil viisil panustanud aktsiate väärtuse tõusmisesse. R. S. oli kodus mitte A. A.i soovil ja tahtel, vaid seetõttu, et pooltel olid väikesed lapsed. A. A. võttis pereelust, sh nii majapidamistööde tegemisest kui ka laste kasvatamisest osa ning tema tegevus AS-s N. A. piirdus üksnes nõukogu liikme ülesannetega täitmisega, mitte ettevõtte igapäevase tegevuse juhtimisega.
22.Kohtu otsus 31.12.2000 ja 10.09.2003 AS-lt N. A. omandatud 19 aktsia jagamist puudutavas osas on vastuoluline ning kohus on rikkunud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel protsessiõigusnorme. Samuti on kohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme leides, et kõnealused aktsiad on omandatud üksnes poolte ühisvara arvel. Seisuga 30.12.2000 koosnes AS N. A. aktsiakapital 935 aktsiast, millest apellandile kuulus 704 aktsiat, nendest oli 665 aktsiat tema lahusvara ning 39 aktsiat oli omandatud abielu jooksul, kuid A. A.i lahusvara arvel (P. L. omandatud aktsiad). Järelikult oli A. A.il lähtudes talle lahusvarana kuulunud 665 aktsiast õigus 91,60 %-le võimalikust AS N. A. jaotatavast kasumist. Seisukohta, et nii aktsia tegelik väärtus kui ka aktsiaga seotud õiguste maht on aktsia olulisteks omadusteks, on avaldanud ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-56-04. Seoses AS-le N. A. kuulunud 209 aktsiast ainult 11 aktsia võõrandamisega A. A.ile ning ülejäänud aktsiate võõrandamisega K. T. ning J. A. vähenes A. A.i enda osalus (lähtudes lahusvaraks olevast 665 aktsiast) ettevõttes 91,60 %-st võimalikust
jaotatavast kasumist jne 71,12 protsendini (665 aktsiat moodustab kogu aktsiakapitalist suurusega 935 aktsiat 71,12 %). Seega loobus A. A. 11 aktsia omandamiseks endale lahusvarana kuuluvate AS N. A. aktsiatega seotud varalisest õigusest summas 620 534 krooni. Lisaks tasus A. A. 11 aktsia eest 11 000 krooni rahas, ehk ühisvara arvel. Eeltoodust tulenevalt oli nimetatud 11 aktsia soetusmaksumus kokku 631 534 krooni, millest 620 534 krooni tasuti A. A.i lahusvara ning 11 000 krooni poolte ühisvara arvel.
23.Seisuga 10.09.2003 koosnes AS N. A. aktsiakapital 935 aktsiast, millest apellandile kuulus 715 aktsiat, nendest oli 665 aktsiat olid omandatud enne abiellumist R. S.ga, 39 aktsiat oli omandatud abielu jooksul P. L., kuid A. A.i lahusvara arvel ning 11 aktsiat oli omandatud abielu jooksul AS-lt N. A. osaliselt A. A.i lahusvara ning osaliselt ühisvara arvel. Arvestades, et 22 aktsiat kuulus aktsiaseltsile endale, oli A. A.il lähtudes talle lahusvarana kuulunud 665 aktsiast õigus 72,84 %-le (104+94+715= 913 ehk 100 %, millest 665 moodustab ümardatult 72,84 %) võimalikust AS N. A. jaotatavast kasumist, samuti kuulus talle 72,84 % aktsiatega esindatud häältest. Seoses viidatud AS-le N. A. kuulunud 22-st aktsiast A. A.i poolt üksnes 8 aktsia omandamisega ning ülejäänud aktsiate võõrandamisega K. T. ja J. A., vähenes vastavate tehingute tulemusena A. A.i enda osalus (lähtudes lahusvaraks olevatest aktsiatest) ettevõttes 72,84 %-lt võimalikust jaotatavast kasumist jne 71,12 %-ni. Järelikult loobus A. A. seega 11 aktsia omandamiseks endale lahusvarana kuuluvate AS-i N. A. aktsiatega seotud varalisest õigusest summas 90 232 krooni. Lisaks tasus A. A. võõrandatud 8 aktsia eest 24 000 krooni rahas, ehk ühisvara arvel. Eeltoodust tulenevalt oli nimetatud 8 aktsia soetusmaksumus kokku 114 232 krooni, millest 90 232 krooni tasuti A. A.i lahusvara ning 24 000 krooni poolte ühisvara arvel.
24.R. S. ei ole vaielnud antud tsiviilasjas vastu A. A.i faktiväidetele aktsiate omandamise kohta, mida tõendasid muuhulgas ka OÜ R. kutselise audiitori M. N. poolt esitatud arvestused (mille õigsust ei ole ka kohus kahtluse alla seadnud ning milles esitatud seisukohtade kummutamiseks ei ole tsiviilasjas ka ühtegi tõendit esitatud). Arvestades, et nende asjaolude üle vaidlust ei olnud, olid need TsMS § 231 lg 2 alusel tõendatud ning kohus oleks pidanud vastavad asjaolud otsuse tegemisel ka aluseks võtma. Apellandile ei ole arusaadav, miks kohus eiras otsuse tegemisel tõendatud asjaolusid, et vaidlusaluste 19 aktsia omandamise kogukulu oli suurem kui üksnes rahas tasutud - vastavalt 11 000 krooni ning 24 000 krooni. Kohtu otsus ei rajane seega asjas kogutud tõenditele, mistõttu on otsus ainuüksi seetõttu ebaõige ja põhjendamatu. Juhul, kui kohus leidis, et täiendavalt tuleb arvestada ka A. A.i ja R. S. ühisvaraks olnud aktsiatega seotud õigustest loobumist, oleks kohtul võimalik olnud põhjendatud vastavad väärtused ise välja arvestada ning neid vara jagamisel täiendavalt arvesse võtta. Kohtu seisukoht, et lahusvaraks olevate aktsiate ja ühisvarasse kuuluvate aktsiate osas aktsionäride õiguste eraldi teostamine ei ole võimalik, ei põhine kehtival materiaalõigusel. Kohtuotsuses viidatud ÄS § 226 ja § 236 sätestavad vastupidiselt, ehk et iga aktsia annab selle omanikule nii hääleõiguse kui ka muud selle konkreetse aktsia omamisest tulenevad õigused. Kui kohus leidis, et 19 aktsia omandamisel oleks pidanud arvestama ka asjaolu, et pooltele kuulus täiendavalt ühisvarana 39 P. L. omandatud aktsiat ja sama loogika kohaselt ka 8 aktsia omandamisel eelnevalt omandatud 11 aktsiat, millega seotud õiguste muutust oleks pidanud samuti arvestama, siis oleks kohtu poolt olnud põhjendatud arvestada, et A. A.ile kuulus 704 aktsiat, nendest 665 aktsiat olid tema lahusvara ja 39 aktsiat oli omandatud abielu jooksul, kuid A. A.i lahusvara arvel ning tulenevalt asjaolust, et 209 aktsiat kuulus aktsiaseltsile endale, oli pooltel lähtudes neile ühisvarana kuulunud 39 aktsiast õigus 5,37%-le võimalikust AS N. A. jaotatavast kasumist jne (39 aktsiat
moodustab (22+704) 726-st aktsiast 5,37 %). Seoses AS-le N. A. kuulunud 209 aktsiast ainult 11 aktsia võõrandamisega A. A.ile ning ülejäänud aktsiate võõrandamisega K. T. ning J. A. vähenes pooltele ühisvarana kuulunud osalus (lähtudes ühisvaraks olevast 39 aktsiast) ettevõttes 91,60 %-lt võimalikust jaotatavast kasumist jne 71,12 %-ni (39 aktsiat moodustab kogu aktsiakapitalist suurusega 935 aktsiat 4,17 %). Seega loobusid pooled 11 aktsia omandamiseks endale ühisvarana kuuluvate AS N. A. aktsiatega seotud varalisest õigusest summas 36 392 krooni. Seega tasuti võõrandatud 11 aktsia eest lisaks A. A.i lahusvara arvel tasutud 620 534 kroonile ja rahas makstud 11 000 kroonile ühisvara arvel veel 36 392 krooni, ehk kokku oli kõnealuste aktsiate soetamismaksumus 667 926 krooni, millest 620 534 krooni ehk 92,90 % tasuti A. A.i lahusvara (enne R. S.ga abiellumist soetatud 665 N. aktsia) arvel. Järelikult omandatud 11 aktsiast 92,9 % ehk 10,2 aktsiat, mis teeb ümardatult 10 aktsiat, on soetatud A. A.i lahusvara arvel.
25.Seisuga 10.09.2003 koosnes AS N. A. aktsiakapital 935 aktsiast, millest apellandile kuulus 715 aktsiat, nendest 665 aktsiat olid omandatud enne abiellumist R. S.ga, 39 aktsiat oli omandatud abielu jooksul P. L., kuid A. A.i lahusvara arvel ning 11 aktsiat oli omandatud abielu jooksul AS-lt N. A. osaliselt A. A.i lahusvara ning osaliselt ühisvara arvel. Arvestades, et 22 AS N. A. aktsiat kuulus aktsiaseltsile endale, oli pooltel lähtudes neile ühisvarana kuulunud 50 (39+11) aktsiast nimetatud aja seisuga õigus 5,47 %-le (104+94+715= 913 ehk 100 %, millest 50 moodustab ümardatult 5,47 %) võimalikust AS N. A. jaotatavast kasumist, samuti kuulus neile 5,47 % aktsiatega esindatud häältest. Seoses viidatud AS-le N. A. kuulunud 22-st aktsiast apellandi poolt üksnes 8 aktsia omandamisega ning ülejäänud aktsiate võõrandamisega K. T. ja J. A., vähenes vastavate tehingute tulemusena pooltele ühisvarana kuulunud osalus (lähtudes ühisvaraks olevatest 50 aktsiast) ettevõttes 5,47 %-lt võimalikust jaotatavast kasumist jne 5,34 %-ni (tehingute tegemise järgselt kuulus kokku 935 aktsiast K. T. 111 aktsiat, J. A. 101 aktsiat ning A. A.ile 723 aktsiat, nendest 50 aktsiat ühisvarana R. S.ga. 50 aktsiat moodustab kogu aktsiakapitalist suurusega 935 aktsiat 5,34 %). Seega loobusid pooled 8 aktsia omandamiseks endale ühisvarana kuuluvate AS N. A. aktsiatega seotud varalisest õigusest summas 6785 krooni. Seega tasuti võõrandatud 8 aktsia eest lisaks apellandi lahusvara arvel tasutud 90 232 kroonile ja ühisvarana rahas makstud 24 000 kroonile ühisvara arvel veel 6785 krooni ehk kokku oli kõnealuste aktsiate soetamismaksumus 121 017 krooni, millest 90 232 krooni ehk 74,56 % tasuti apellandi lahusvara (enne R. S.ga abiellumist soetatud 665 N. aktsia) arvel. Järelikult omandatud 8 aktsiast 74,56 % ehk 5,9 aktsiat, mis ümardatult teeb 6 aktsiat, on soetatud apellandi lahusvara arvel.
26.Kohus on lähtunud hüvitise väljamõistmisel aktsiatega seotud õiguste väärtusest hüvitise suurus ühe aktsia kohta määrati lähtuvalt aktsiaseltsi kõigi aktsiate suhtest aktsiaseltsi omakapitali. A. A.i ja R. S. poolt 19 aktsia omandamisel kohus aktsiatega seotud õiguste väärtust ja nende muutusi aga ei arvestanud. Kohus oleks pidanud tuvastama, milline oli apellandile lahusvarana kuulunud aktsiatega seotud õiguste maht, mis on ka Riigikohtu lahendite kohaselt aktsia oluline omadus, enne vaidlusaluste 11 ja 8 aktsia omandamist ning nendele tehingutele järgnevalt. Kui õiguste maht ehk osaluse suhe kogu aktsiakapitali ja sellest tulenevalt ka omakapitali (mille hulka kuulub ka jaotamata kasum ning mis võeti aluseks R. S. ja A. A.i vahel aktsiate jagamisel ühe aktsia väärtuse väljaarvestamiseks) muutus, siis on vaieldamatult toimunud aktsiate omandamine A. A.i lahusvara arvel.
27.Väär on kohtu seisukoht, et asja lahendamisel ei ole oluline Raamatupidamise Toimkonna 10.05.2005 otsusega nr 1 Raamatupidamise seaduse § 32 lõike 1 alusel
kehtestatud Raamatupidamise Toimkonna juhend (RTJ) 11 lisa nr 3 „Kapitaliosaluse meetodi ja soetusmaksumuse meetodi rakendamine erinevates olukordades”. Nimetatud juhendi punkt b.3 sätestab, et juhul, kui investeeringuobjekti aktsiakapitali suurendamise käigus investori osalus väheneb (kuna aktsiaid emiteeritakse ülejäänud aktsionäridele), tuleb seda käsitleda analoogiliselt osaluse müügiga. Investeerija osa investeeringuobjekti netovaras pärast emissiooni miinus investeerija osa investeeringuobjekti netovaras enne emissiooni kajastatakse investeerija kasumiaruandes müügikasumi või –kahjumina. Ehk siis vastavalt Raamatupidamise seadusele käsitletakse juhtu, kus aktsionäri osalus väheneb seetõttu, et ta ei omanda täiendavaid aktsiaid proportsionaalselt enda osalusega, senise osaluse müügina. Selline käsitlus on tulenev asjaolust ja põhjendatud just seetõttu, et osaluse vähenemisel väheneb ka õigus osaleda dividendide jaotamisel ehk olemasolevate aktsiatega kui varaga seotud varalised õigused (dividendide saamise õigus) väheneb. R. S. ei vaidlustanud asjaolu, et juriidilisest isikust raamatupidamiskohustuslase puhul käsitletakse olukorda, kus aktsionäri osalus väheneb seetõttu, et ta ei omanda täiendavaid aktsiaid proportsionaalselt enda osalusega, senise osaluse müügina. Raamatupidamise korraldamise kohustuse puudumine ei tähenda, et füüsiline isik saaks samasuguse tehingu tegemisel, nagu seda teeb raamatupidamis-kohustuslasest juriidiline isik, teistsugust kasu või kahju kui juriidiline isik, ehk et tulenevalt sellest, et tegemist on füüsilise isikuga, oleks tehingu majanduslik tagajärg teistsugune (isikul jääks vastav kasum või kahjum saamata). Kuivõrd majanduslikud tagajärjed on igal juhul samad, siis on asjakohane tehingute teostamise fakti ja õiguslike tagajärgede tuvastamisel juhinduda juriidilisest isikust raamatupidamiskohustuslasele kehtestatud reeglitest. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et A. A.ile lahusvarana kuulunud osaluse väärtus AS-s N. A. vähenes 19 aktsia omandamiseks tehtud tehingute tulemusena. Kuivõrd Raamatupidamise seaduse alusel kehtestatud akt ning OÜ R. kutselise audiitori M. N. arvamus kinnitavad, et vastavat olukorda tuleb käsitleda senise osaluse müügina, ehk otseselt kõnealuste aktsiate kui vara omandamiseks tehtud kulutusena, siis on kohus põhjendamatult jätnud arvestamata, et kõnealused 19 aktsiat on omandatud olulises osas apellandi lahusvara arvel.
28.Kohus ei vastanud A. A.i väitele, et vaidlusaluste 19 aktsia puhul oleks juhul, kui aktsionärid ei oleks olnud nõus neid vastavatel tingimustel omandama (ehk ebaproportsionaalselt oma senise osalusega, mille tulemusena A. A.i lahusvara vähenes), pidanud aktsiaselts kõnealused aktsiad üldse tühistama (ÄS § 284 lg 4). Kui A. A. ei oleks olnud nõus vastavaid tehinguid teostatud viisil tegema, oleks tema lahusvara (ehk aktsiatega seotud õiguste maht kui aktsia vaieldamatult oluline omadus) jäänud samaks ja vaidlusaluseid aktsiaid kui ühisvara ei oleks juurde tekkinud. Kohus ei ole selgitanud, miks tuleb nende aktsiate jagamisel jätta arvestamata, et need omandati just eelviidatud põhjustel. Vastustaja seisukoht
29.R. S. palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
30.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, so osas, millega kohus mõistis A. A.ilt R. S. kasuks välja hüvitise suurusega 679 296 krooni ja jaotas menetluskulud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud
osas, millega kohus tuvastas, et vaidlusalused 58 aktsiat kuulus poolte ühisvara hulka ning et need jäävad ühisvara jagamisel A. A.i ainuomandisse.
31.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt, so kostjalt ühisvara jagamisel väljamõistetava hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
32.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 13.10.2000 ostis kostja 39 aktsiat oma lahusvara eest. Maakohus on oma järeldust piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohus ei pea tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust vajalikuks neid põhjendusi korrata. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PKS § 19 lg 1 p 3, mis võimaldab kohtul abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus leidis, et käesolevas asjas ei ole nimetatud sätte kohaldamiseks alust seetõttu, et hageja oli kostja soovil kodune ja tal puudusid seetõttu sissetulekud. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi sellest asjaolust PKS § 19 lg 1 p 3 kohaldamata jätmiseks ei piisa. Arvestades asjaolu, et kostja ostis nimetatud aktsiad täies ulatuses oma lahusvara arvel, on põhjendatud ja õiglane jätta need kostjale ilma kohustuseta hüvitada hagejale nende väärtus, kaldudes selles osas kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et 11 aktsia omandamine 31.12.2000 ja 8 aktsia omandamine 10.09.2003 toimus ühisvara arvel ning nende jagamisel tuleb lugeda poolte osad võrdseks. Apellatsioonkaebuses kordab kostja nimetatud tehingute osas põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid. Maakohus on neile piisava põhjalikkusega vastanud. Kohtuotsus põhineb asjas kogutud tõenditele ega ole vastuoluline, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab. Kohus on põhjendanud, miks ta mõningate kostja seisukohtadega ei nõustunud ning miks ta ei arvestanud ühisvara jagamise kohta otsuse tegemisel Raamatupidamise Toimkonna juhendi 11 lisa nr 3. Kohus ei pidanud käesoleva asja lahendamisel selgitama välja aktsiate ostmise põhjuseid. Ringkonnakohus nõustub eelnimetatud tehingutega omandatud aktsiate jagamise osas esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Eeltoodud asjaoludel tuleb kostjal PKS § 19 lg 4 alusel maksta hagejale hüvitist järgmise arvestuse alusel – 19 x 23 424 = 445 056 : 2 = 222 528 krooni.
34.Kuna maakohtu otsus kuulub apellatsioonkaebuse alusel rahuldamisele osaliselt väljamõistetud hüvitise suuruse osas, jätab ringkonnakohus TsMS § 164 lg 1 alusel nii esimese astme kohtu kui ka apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda. T. Kollom
M. Merimaa
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.