Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. november 2008 Tartu
Tsiviilasja number
2-07-5314
Tsiviilasi
Elisa Mobiilsideteenused AS hagi Rein Vanja vastu 6058.20 krooni nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24.03.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Elisa Mobiilsideteenused AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. oktoober 2008
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) - Elisa Mobiilsideteenused AS (registrikood 10261411), esindaja Kaarel Kais Vastustaja (kostja) – Rein Vanja (isikukood XXXXXXX)
esindajad
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Maakohtu 24. märtsi 2008. a otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud esimese astme kohtus ja apellatsiooniastme kohtus jätta Elisa Mobiilsideteenused AS kanda.
Tartu
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Elisa Mobiilsideteenused AS esitas Tartu Maakohtule hagi Rein Vanja vastu 6058.20 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale teleteenust vastavalt poolte vahel 25.05.2000 sõlmitud GSM 256 liitumislepingule nr 0160726. Hageja esitas kostjale arved kogusummas 7632.50 krooni, millest on kostjal tasumata 3029.60 krooni. Lisaks on lepingus ette nähtud viivis 0,5% tasumata põhivõlast päevas. Hageja arvutuste kohaselt on kostja viivisevõlg 34 825.25 krooni. Hageja nõudis lähtudes hea usu põhimõttest viivist summas 3028.60 krooni. Seega on kostjal kohustus tasuda 11.09.2000 esitatud arve alusel 3028.60 krooni. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt on liitumislepingus kokku lepitud kõnede krediidipiir 800 krooni, mille täitumisel oli hageja kohustatud väljaminevad kõned sulgema. Kostjal oli õiguspärane ootus, et krediidipiiri saabumisel või ületamisel sulgeb teleteenuse osutaja automaatselt väljahelistamisteenuse. Kostja on tasunud 800 krooni, millega arvestas igakuiselt kõik kõned tasutuks.
Tartu Maakohus jättis 24. märtsi 2008 otsusega Elisa Mobiilsideteenused AS-i hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
piirangu aktsepteerimisega on teleteenuse osutajal kohustus jälgida, et krediidipiiri ületamisel ei ole võimalik enam suurema summa eest teenust edasi kasutada. Kostja oli sellisele ootusele õigustatud. Krediidipiiri täpsemalt lahti seletamata jätmisel hageja poolt tuli kostjal lähtuda mõistliku tarbija poolt „krediidipiirile“ antavast definitsioonist. Krediidipiiri võib mõista kui tarbijale antud võimalust tarbida teenust teatud summa piires. Kostja ei pidanud teadma, et hageja ettevõte käsitleb krediidipiiri mõistet selle tavapärasest keelelisest kasutusest teises tähenduses. Kostja omas õigustatud ootust, et krediidipiiri ületamisel sulgetakse tema käsutuses oleva sim-kaardi väljaminevad kõned.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Elisa Mobiilsideteenused AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi R. Vanja vastu 6058.20 krooni nõudes. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mille tõttu on hagi jäetud rahuldamata aegumise tõttu. Kohustuste tahtliku rikkumise puhul kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg-s 4 sisalduv aegumistähtaeg 10 aastat. Krediidipiir ei ole lepingus sisalduv lisateenus. Krediidipiiri kaudu nõustub teenuse tarbija vabatahtlikult kitsendusega, et teatud summat ületades ei ole teenuse osutaja kohustatud täiendava krediidi võimaldamist jätkama. R. Vanja pidi olema teadlik, et olukorras, kus väljahelistamisteenust kasutatakse limiiti ületavas osas on reaalne, et teenuse edastamine peatatakse, kuid mobiilsideteenuse ajutiseks lõpetamiseks puudus imperatiivne kohustus. Lepingu osaks olevate üldtingimuste p 6.9. sätestab, et Elisa Eesti AS võib määrata krediidipiiri, mille ulatuses saab SIM-kaarti kasutada. Väljahelistamise tegelikuks piiramiseks sisaldus lepingus lisateenuste loetelu all eraldi kvalifitseeritav kõnede piirang. Kõnepiirangut tuleb selgelt ja üheselt eristada krediidipiirist. Krediit tähendab mingisugust etteantavat hüve ning krediidipiirangu sisseseadmisega kaitseb võlausaldaja oma positsiooni, vältimaks olukorda, kus ta peab tagama võlgnikule kindlaks määramata koguses ettemaksuta teenust. Kuna kostja on õigusvastaselt keeldunud tasumast osutatud teenuse eest edastatud arveid on hageja seeläbi tõendanud, et lepingu täitmisest ühepoolne keeldumine oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 mõistes tahtlik tegevus. TsÜS § 146 lg 4 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Haginõue on kohtusse esitatud oluliselt enne aegumistähtaja lõppu. R. Vanja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on termin „krediidipiir“ üldlevinud tavaarusaama kohaselt mõistetav summana, mis on kliendil lubatud olla võlgu teenuse pakkujale. Teenuse krediidipiiri ehk usalduspiiri all mõistetakse teenuse seda rahalist väärtust, mida on võimalik kliendil kasutada enne teenuse eest maksmist. Usalduspiirini jõudmisel teenuse osutamine katkestatakse. Hagejale kuuluva mobiilsideoperaatori reklaamvoldikus oli selgelt kirjas, et 800 krooni suurune krediidipiir on kasulik ka kliendile, sest mobiili kadumise korral ei saa võõras mobiili piiramatult kasutada. Kui on tegemist mingi üldtuntud mõiste kasutamisega eriliselt ja piirangutega, tulnuks hagejal see mõiste piisava põhjalikkusega lahti seletada ja defineerida selliselt, et see oleks mõistetav ka kliendile. Keskmise õigusteadvusega isik mõistliku tarbijana sai tõlgendada lepingu terminit „krediidipiir“ olemuslikult üksnes nii, et krediidipiiri ületamisel suletakse väljahelistamisteenus ja hageja lõpetab vastava õiguse kasutamise võimaluse sidetehniliselt.
Hageja rikkus oluliselt TsÜS § 108 lg 1 nõudeid, jättes sulgemata kostja lepingu järgse SIM kaardi väljahelistamisteenuse krediidipiiri ületamisel. TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu järgi krediidipiirist suurema summa tasumist. Seega ei ole tegemist kostja poolt kohustuse täitmisest tahtlikult kõrvalehoidmisega ning antud juhul ei kuulu hageja nõudele kohaldamisele aegumistähtaeg kümme aastat.
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et käsitletaval juhul on hageja nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat ning hagi on aegunud, kuivõrd nõue on kohtusse esitatud pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on jätnud käesolevas asjas ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja. TsÜS § 146 lg 4 järgi kohaldatakse 10-aastast aegumistähtaega siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Vastavalt VÕS §-le 104 lg 5 on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Nimetatud sätetest järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole kvalifitseeritav võlgniku tahtlusena jätta oma kohustused täitmata, vaid peab olema tõendatud, et kostja kavatsused oma lepingulise kohustuse osalisel mittetäitmisel olid suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd pooled olid nendevahelises lepingus kokku leppinud krediidipiiri 800 krooni kuus vastavalt hageja juures kehtiva „GSM 256 kasutamise eeskirjade“ p-le 6.7 (edaspidi Üldtingimused), siis seadis sellega ka kostja kui klient endale piiri, millises osas ta soovib või on suuteline vastu võtma teleteenust, ning tal oli õiguspärane ootus, et krediidilimiidi ületamisel tema väljahelistamise teenus suletakse. Eeltoodust tulenevalt on ka õige maakohtu järeldus, et hagejal ei olnud õigust summale, mille maksmisest kostja keeldus, mistõttu ei saa rääkida ka kostjapoolsest tahtlikust kohustuse täitmisest kõrvalehoidumisest TsÜS § 146 lg 4 mõttes. Apellandi väited lepingu osaks olevate Üldtingimuste p 6.7. (kaebuses ekslikult märgitud p 6.9.) teistsugusest tõlgendusest ei ole põhjendatud. Siinjuures märgib ringkonnakohus lisaks, et kui ka eeldada, et kostja on lepingut rikkunud ja jätnud ebaõigesti kõnede krediidipiiri ületavad summad hagejale tasumata, ei anna see ikkagi alust käsitada kostjapoolset lepingurikkumist tahtlikuna TsÜS § 146 lg 4 mõttes. Kui lugeda kostjat käesoleval juhul lepingut rikkunuks, siis oleks esitatud asjaolude põhjal alust tuvastada, et kostja on jätnud oma lepingujärgse maksmiskohustuse osaliselt täitmata temapoolse lepingusätte ebaõige tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et lepingupoole poolt oma lepingujärgse kohustuse ulatuse ebaõige tõlgendamine lepingusätte vaieldavuse korral ja selle tõttu kohustuse osaline mittetäitmine ei ole vaadeldav tema tahtena jätta teine lepingupool õigusvastaselt ilma lepingu järgi talle maksmisele kuuluvatest summadest. Asjaoludest nähtuvalt oli hageja kohe teadlik kostjapoolsest lepingu teistsugusest tõlgendamisest teenuse eest osalisel tasumisel ning miski ei takistanud teda esitamast hagi tasumata summade sissenõudmiseks TsÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul.
Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud ka apellatsiooniastmes jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 173 kohaselt apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.